Eesti luterlik tund. Tere, mina olen Siiri riies, täna räägime teemal naine ja mees ootuste keerises. Tänases Eesti luterliku tunni saates käsitleme teemat naine ja mees keerulises muutuvas maailmas. Teema on küllalt raske ja aktuaalne tänases Eesti ühiskonnas ja seda arutama. Ma olen kutsunud siia kolm noort inimest. Et asi oleks võrdne, on meil stuudios kaks meest, kaks naist, mina olen saatejuht CR viies. Ja palun saatekülalised, tutvustege vast ennast ise. Mina olen seal vääring ning ma ma arvan, et põhjus, miks mind kutsuti siia saatesse, on, et ma töötan eesti naisuurimise teabekeskuses. Ja see on selline infokeskus, mis püüab erinevaid ainevaldkondi, humanitaar-sotsiaalteadusi, mida iganes, vaata naisvaatenurgast. Meil on võimeline serva, kus ma olen, ülikooli suitsu loogia eriala tudeng. Minu nimi on Heiki Haljasorg ja mina olen samuti üliõpilane. Selve sina töötad sellises uurimiskeskusesse, et mis siis õieti toimub või, või mida naised nõuavad. Mida meie organisatsioon teeb, on minu jaoks lihtsam öelda, kui et mida naised üldse. Et nai suures keskus tegeleb selliste aktuaalsete teemadega Eesti ühiskonnas nagu võrdõiguslikkus, võrdsed võimalused naiste ja meest rollid ühiskonnas. Aga mis siis muutunud on, millest teenete näiteks muutusi? Mina näen, et nad on läinud traditsioonilise maks just sellise stereotüüpse traditsioonilise suunas viimasel ajal. See on ilmselt mingi 80.-te lõpu naised tagasi koju ja selliste teemadega seotud. Et oli ju Nõukogude aja selline kohustuslik võrdõiguslikkuse Seine. Praegusest vaatepunktist vaadates küll pseudovõrdõiguslikkus, suur suur hulk sotsiaalseid garantiisid nagu võimalus lapsi lasteaeda panna kõigil ja see oli odav ja kindlus saada tagasi oma töökoht, kui sa tahad lapsepuhkuselt tagasi sellised naistega seotud teemad. Et ma arvan, et võib-olla selles mõttes kõnnivad praegused naised hapral jääl kui kui 10 aastat tagasi, aga see nii lai ampluaa, et mida, mida kõik see hõlmab, et kust või miks, miks sa arvad feminism üldse, kui selline liikumine alguse sai üldse meie ühiskonnas? Oli ju sajandi alguses oli täiest olemast naisliikumine naisorganisatsioonid, siis oli ta muidugi seotud üldise iseseisvusvõitlusega, needsamad naisorganisatsioonid toetasid mehi nende tollases iseseisvuspüüdlustes ja naised on Eesti naised on ka oma valimisõiguse ilma võitlevate kätte saanud, et see oli kohe esimeses konstitutsioonilise koher koos iseseisvumisega. Nüüd ma küsiksin mees poole pealt, et kas näete, et meestele tehakse liiga. Võin oma kogemustest öelda seda, et ma pole seda tundnud. Oluliseks, seda ma ei oska seda ära tunda. Ei, ma ei usu. Sest noh, see oleneb inimesest, mina pole, vähemalt need on võib-olla inimestel liiga lihtsalt inimlikul pinnal liiga soolisel pinnal. Ei, ma ei osanud. Ma olen püüdnud vältida liiga üldse, et ta nii sooliselt inimlikult pinnale, et need ei, ma ei ole tundnud ja ma olen püüdnud vältida, noh niivõrd ma oskan seda. Kunstiinimesed tõesti? Mina olen tähele pannud näiteks selliste meeste poolset reaktsiooni, et kui sa ütled, et sa oled feminist või kui sa tegeled minismiga, et, et siis on kuidagi ärritatud see suhtumine või või kuidagi reageeritakse üle. Olete te ärritatud sellest aserini? Tähendab, ma arvan, et ma ei ole ärritanud, aga miks naisliikumist senisel kujul üldse vaja on, sest kui põhiseadus on teatavad garantiid olemas, siis et no mille jaoks ikkagi feminismi vaja on, et tekib nagu küsimus, et ütleme, see mees, õigus, liikumine. Ma ei tea, kuivõrd aktiivne ta on või kas ta üldse eksisteerib. Või kas te isegi on ühiskonna poolt soositud temast nagu eriti ei räägita ja tema olemusest eriti kuulaja kuidagi naisõigusluse, nagu palju kuuleb. Millega seda seletada? Mina seletan seda pika ajalooga, mitmete sajandite sellise võimu kuulumisega ainult meestele, et reaktsioonina selle sellele see on. Ja nii palju, kui ma olen kuulnud meesõigusluse eest, siis tihtipeale see ongi tehtud naisõiguslased parodeerimiseks. Sellist tõsist mees õigustust, kes nagu ühiskonnas analüüsiksid, kuidas meeste õigusi on piiratud ja kuidas saaks neid neid paremini kaitsta, sest mina ei ole kohanud. Mina olen siis paroodia, sest nali meesõiguslaste end kohanud, aga võib-olla sul on mingeid täpsemaid Aga miks on ikkagi tõsist feminismi siis vaja, miks ta võiks ka odavalaga parodeeriumetiks? Võiks parodeeriv olla, sest tihtipeale nali lahendab, toob mingi selguse, mida on tõsiselt ja siis pateetikaga rääkides üldse raske, sest mis ma näen, miks on see, mis on sellepärast, et et on piisav hulk naisi, kelle võimed ei leia rakendust neis rollides, mida neile pakutakse ja siis nad on siis nad on asunud nagu muutma seda, et, et kui ütleme, 100 aastat tagasi oli normaalne, et naine on kodus, siis nüüd on see erand, kui naine on kodus, et see muutus on just läbi selle toimunud, et suur hulk naisi leiavad nad, ealised emad, et nad võivad muid asju teha, ühispaljud, ütleme arvavad, et see maailm, kus me elame, meistri millele alternatiiv, naistepoolne, naiste maailm, sel ajal siis ulme valdkonda on ta kohe mingid ulmekirjanik, kes on kirjutanud maailmast, kus naised valitsevad, sest kas kas keegi matriarhaati mäletab, et naiste maailma, sest nii-öelda kui meeste see tähendab seda, et maailm, kus võim on meestel siis sellist maailma, kus võim oleks naistel, ei ole mitte kunagi olnud? Selle kondlikul järgi oli üks periood, kus Haatus ori nüüd loolased räägivad, et kunagi olemata patriarhaat ei olnud mingit sellised viimased raamatud, mida ma olen lugenud just sellel ühiskonna arengu ja kuidas need mudelid tekkisid sellistel teemadel on Hanno hoidetasid, stamatriarhaat ei ole kunagi olnud ja tundub usutav, sest kui selles ürgkogukondlikus maailmas ikkagi füüsiline jõud luges palju rohkem kui tänapäeval tänapäeval võim ja füüsiline jõud ei pea koos käima, siis on täna on, et tol ajal või füüsiline jõud ikka enam-vähem käsikäes liikusid, et see naiste meeste füüsilise jõu erinevus on nagu. Ei olnud. Tehnikaaja. No mul on selline tunne, et feminism on mõeldud pigem või on suunatud pigem naistele, sellepärast et kui väidetavasti feministide rahul sellega, et naistele on teatud asjad kättesaamatut teatavad, ütleme ametid või, või et sinna ei valita neid nii tihti või või eelistatakse pigem mee sisse, siis ütleme näiteks kui parlamendivalimised on minu andmetel siiski naisi natukene peaks olema rohkem kui mehi vähemasti Eesti ühiskonnas siis me ei saa ju eeldada kohustada seda, et mees valiks mina. Aga et kui naised valivad mehi, küsimus on pigem selles, et miks naised ei vali naisi, et et kui räägitud sookvootidest, siis ma olen, küsimus on ikkagi selles, et feminism on suunatud naistele konseni. Mina arvan, et see ei ole ainult naiste probleem, ma arvan, et see nii naiste kui meeste probleem ja, ja põhjused, miks, miks naised valivad ka mehi, sest ma ei näe seda küsimust üldse sellisena, et naine püks valima naist, mees peaks valima meest või või mees peaks valima ainult naist või naist. Naine peaks valima veest vaid, et nii naine kui mees valiksid valiksid seda kandidaati kes nende arvates esindab neid kõige paremini. Aga, aga see, miks naine ei näe selle kandidaadina naist, on pigem selline kultuuriline probleem, et avalik avalike elu on nagu meeste pärusmaa, mehed valdavad seal seal neid võimusüsteemi struktuur. Et see kõik on Seine suuresti stereotüüpne ja ei kehti kaasajal. Ja see pole ainult naiste probleem, et neil ei ole usku teistesse naistesse, see on ühiskonna probleem, et, et naisi rohkem väärtustada, et neid inimestena väärtuslikumaks pidada. See on ühiskonna väärtushinnangute probleem. Ei ole ainult naiste probleem. Ka sa ütlesid, et küsimus on väärtustes väärtustamises? No ütleme, kui mehed ei väärtusta piisavalt, võib-olla, aga kui ühiskonnas on fifty-fifty, siis küsimus ikkagi, ma näen, et see on nagu naiste probleem, pigem et nad ei väärtusta oma sookaaslasi. Nadi valineid oma tahtlikult. Näiteks parlamenti, kus naised ammutavad oma väärtushinnang muidugi neljale mingite eraldi eraldi paketi välja, mõeldud, et see on ühiskonnas toomisest laupäevase näited, väike tüdruk vaatab ringi. Ta ta näeb, et bussijuhid, mehed, ta näeb, et poliitikud on mehed. Ta näeb, et selliste sellistes positsioonides mehed, seistes seistes positsioonides naised ta ta juba ette juba väga väiksena hakkab tegema valikuid, mis viivad teda eemale neist positsioonidest kuud arvavat, et tema kunagi ei sobi, kuna tema on tüdruk. Temast saab naine. Et kui ühiskonnas on sellised näited nagu ütleme, et et Lätis on praegu naispresident, ma kujutan ette, et läti tüdrukut usk sellesse, et ka neist võib kunagi saada president, on palju suurem kui eesti tüdrukute usk. Sest on nagu mingeid prillimudeleid või mingeid võimalusi. Et, et ega siis inimesed Inimesed vaatavad elu enda ümber ja siis sealt juba panevad endale need piirid peale, et need võimalused ei ole kunagi minu jaoks. Kas kas parlament peaks peegeldama enam-vähem proportsionaalselt tegeliku ühiskonna seisu nii suuliselt kui ka ametiliselt ja võib-olla ka vanuseliselt? Ehk küsimuse footides? Vanuseliselt see oleks päris huvitav imikueast, kuni rauaajani parlament. Aga sookvoote. See oli umbes aasta tagasi, säilib tuline tuline vaidlus oli sellel sellel teemal siis õlid, parlamendivalimised ja suur hulk eesti naispoliitikuid, näiteks avaldasid arvamust, et sookvoodid ei ole vajalikud. Et meie ühiskonnas ei ole nii tola. Minu isiklik arvamus erineb küll sellest arvamusest ja ma nagu toetan selles Põhjamaade kogemusele, kus on neid sookvoote kasutatud ja kasutatakse praegu. Näen nende funktsiooni, mitte mitte selleks, et saada need võrdselt mehi ja naisi igale poole. Põhimõtteliselt peaks igal pool võrdselt olema kõik, et loeme nüüd kõik asjad pooleks, pooled õunad poistele ja tüdrukutele aga et näen seda, seda põhjust just selles neis väärtushinnangute muutmises, jällegi, et neid võimalusi ja seda naiste väärtustamist ja, ja mis iganes, kui on olemas mingid väärtused, mis naistele omased, et need oleksid esindatud, seisis, seisis esindusorganis, et kui on mingid teemad, millega naised rohkem tegelevad, et, et need oleks esindatud poodi põhjendab see, et võim on väga suur väga pikka aega juba mitmeid sajandeid olnud kallutatud meeste poolele ja see on ainuke põhjus. Tähendab no ei pea olema mitte mitte kvoodipoodide pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et seda tasakaalu tagasi tuua. Muutused peaks toimuma inimeste peades, et neis endis, kuidas need muutused toimuvad, kui inimesed ümbritsevast ühiskonnast saavad aru saama. Et et võim on siiski meeste asi ja naiste asjana ainult järgida seda võimu. Ning ma arvan, et eraldi küsimus on siin, et miks üldse inimesed tahavad võimule ja võimu üldse, et see muidugi teise saate teema siis, aga aga mina näeksin näiteks siin rääkisid, et naised lähevad tagasi tegelikult just ütleme, sihukeseks kodusemaks ja, ja väga naiseliku maksjate. Need rollid on nagu muutunud. Ega naised ei lähe koju. Kui igaüks mõtleb iseenda tuttavatele täiskasvanud naissoost inimestele, siis enamus neist töötavad. See kodune naine, see on selline luksus, mida mida Eestis ei või lubada ei mehed ega naised. Aga me oleme nii palju rääkinud poliitikast. Räägiks hoopiski vanadest traditsioonidest rollimudelitest näiteks minule sattus kätte üks hästi huvitav raamat. Tauri Hango, Juha Pedi käinen kultuuriantropoloogia ja seal räägiti nendest vanadest rollisiirdamismudelitest, mis vanasti oli, et mida me ilmselt ka tänapäeval luksus. Näiteks pulmatraditsioonid, kuidasmoodi, pulmi peeti nädal aega ja, ja need rollid tehti nagu selle abil siis selgus, et kuidasmoodi noor naine pidi hüvasti jätma oma koduga ja siis elame uude rolli sisse. Et need rolli muutused, need siirdamisi. Ma arvan, et lähevad palju kuidagi valutumalt või, või sellele ei pöörata üldse enam tähelepanu. Et minnakse mehele, minnakse lahku ja see nagu ei ole üldse enam nii sügav või niivõrd perekondlik. Ma arvan, see abielu institutsiooni muutumine on ka üks põhjus, mis ilmselt ka on feminismi põhjustanud. Kui traditsiooniline abielu tagab naisele selle, et tema ja lapsed saavad sissetuleku kuni laste suurema suuremaks saamiseni ja selle selle, sellise kindluse ja turvalisuse siis siis selline kaasaegne abielusüsteem, mida ka kergesti võib naine väikeste lastega leida, et on lahutatud naine väikeste lasteaia juures peab ise hakkama saama, et et ei luba pühenduda ainult kodule. See tähendab, et sul ei ole jalgealust sel hetkel, kui sa lahutatud naine et see ilmselt ka põhjus, miks, miks naised peavad omaenda karjääri arendama, mitte ainult olema toeks mehe karjäärile? Tooksin siia ühe momendiga, siis teravdamine naiste puhul, kui abielupaar lahutab, siis on väga põlgli suhtumine üksik emadesse. Et mis sa arvad, et kas see et kuidas, kuidas on see suhtumine ühiskonnas muutunud praegu üksik jamadesse, vallasemad Cinemas? Ma ei usu, et sinipõlglik on Vähemalt oli kunagi, ütleme siin ma ei tea, seal seal isegi draids, realistlik ühiskonna mudelisse. Köitelise perekond on Nuclar päevaks mees. Siis on naine. Muidugi on raske kindlasti. Aga ma loodan, et sellist otsest põlgliku suhtumist küll tänapäeval ei ole, mul on. On tuttavaid noori naisi, kellel on lapsed ja nad ei ole abielus. Et vähemalt minuvanuste seas ei ole enam probleem, ei ole, et et see võib-olla kunagi oli probleem. Mina näen feminismi sellist ohtu, et meeste identiteet saab tugevasti kannatada selle pärast, et kui traditsioonilises ühiskonnas mees pidi vastutama perest, no nüüd ta peab mu vastutust jagama, ehk tema vastutusekoormat kergendatakse, võib-olla see soodustab teatavaid nähtusi ühiskonnas. Mis kokkuvõttes ei olegi, naisel on väga kasulikud. Mina saan aru, et see vastutuse jagamine on siiski mõlemale poolele kasulik, sellepärast et kui mees tunneb, et ta vastutab perekonna eest täielikult, et vastutab iseenda ja lisaks sellele veel teiste inimeste eest see siis lisakoorem paneb talle ka lisastressi peale ta oma näiteks lihtsamas asjas, mis või Kaagergist juhtuta rabavalt töö kaotamises. Ta ei näe enam selles ainult seda isiklikku probleemi vaid seda, kuid terve perekonna katastroofi, et ta töötab, et hinge seest välja töötab kolmel neljal töökohal, et saada oma perele sissetulekut, see on kindlasti tervisele. Kõigele hoopis kahjuks. Võib-olla tööpuudus väheneks, kui ainult üks inimene perekonnas käiks tööl. Kunagi see oli keskajal, kui naiste töötamine oli suhteliselt tavaline osa tsunft olidki enamuses naiste tsunfti ja siis meest tsunftid leidsid, et konkurents läheb nii kibedaks, et on vaja naised koju tagasi saada. Ja siis sellega keelati naistel töötamine avalikus elus osalemine täiesti niimoodi süstemaatiliselt, et sellises konkurentsi kartuses. Aga, aga mina arvan, et see, et see jätab nagu poole võimetest ja oskustest seis väga kitsasse ringi, et et kui naised oma võimeid ja oskusi ainult nii-öelda emana rakendavad nad oma lapsi õpetavad ja kasvatavad, siis see kõlapind on tunduvalt väiksem, kui neil ei lubata absoluutselt avalikus elus oma võimeid rakendada. Ma arvan, et see põhjustab rohkem probleeme see, kui ta neid plusse juurde. Kas teile tundub, et abielu kui institutsioon on muutunud hapraks? Mulle tundub, Eesti ajakirjandust jälgides, mis jälgib hoolega kui poliitikut Te näitlejate ja ma ei tea kelle elusid siis et on väga aktsepteeritav. Et igal mehel abielus mehega, ma mõtlen siin igal abielusmehel on vähemalt üks armuke, soovitavalt kaks, kolm, aga armukeseks kindlalt olevat. See tundub täiesti elementaarne ja eetiliselt ja kõigiti vastuvõetav. Meie ühiskonnas, et vana traditsioon, et abielumees võrdub mees ja naine, et, et see nagu ei kehti enam tänapäeva ühiskonnas. See kehtib niikaua, kui me räägime naistest, sellepärast et naine, kellel Normukat on väga taunitud aga sense kaksikmoraali küsimus, et et mis on lubatud meestele, mis on lubatud naistele, mis on Jupiteri telemis on Harbadele noote erinev. Mina näeks pigem, küsimus ei ole mitte isegi võib-olla niisugustesse mittesool, vaid küsimus võib-olla isegi kultuursem, eetiline, sest ütleme, traditsioonilises ühiskonnas mees vastutus teatavate asjade eest ja ta pidi oma pere eest hoolt kandma ja naisel on oma funktsioon. Ja ütleme, kui on küsimus ikkagi selles, et et kui laps näiteks kannatab, siis me ei saa seal rääkida nüüd väga erinevalt, et poiss väga kannatab või, või tüdruk kannatab, mõlemad kannatavad. Ja samamoodi on ka tänapäeval põhimõtteliselt ikkagi kui niisugused standardid on, siis sellega ma asju võib-olla ei lahendeid. Noh, ütleme, et mehed on halvad või naised on halvad või, või vastupidi. Et küsimus on pigem selles, et see niisugune kultuuriline küsimus. Et võib-olla isegi kui me hakkame rääkima seda, et, et keegi on halb, et siis võib tekkida selline olukord või liiga põhjusteta süüdistatud, et tekkinud ja see, et need ikkagi needsamad asjad ikkagi ära ei lahenenud, et küsimus on ikkagi, võib-olla taandub ikkagi sellele, et see on kultuuriline, mitte niivõrd sooline küsimus. Morn kõik soolised küsimused on ühtlasi kultuurilised küsi on seal, et selle selle väitega, et, et armukesed meestel on aktsepteeritud naiste, mitte praegu ei tahtnud mitte Lähed mehed, halvad naised heas, vaid lihtsalt seda, et mis võimalused on, on meestele, mis võimalust naistel ja kuidas ühtesid ja samu tegusid hinnatakse erinevate kaaludega, kui seda teed, kas mees või naine. Moraalselt ma kujutan ette, et kui võtta abielu institutsiooni seest moraalsest vaatepunktist, siis ei ole ju vahet, kes petab oma abikaasat, kas mees või naine, et see peaks olema nagu kas siis võrdselt taunitud võrdselt vaba, aga et siin pole põhjust nagu üht peaaegu et ülistada, sest ei ole enam mitte lihtsalt et noh, et pigistatakse silm kinni vaid vaid see on lausa positiivne, et peaaegu et õhutatakse, et mees, kes on truu abielus on peaaegu nagu mingi veaga, et tal on nagu midagi viga, miks tal see ole, kas sa seda, et ütleme, naiste puhul vaadatakse, ütleme, petmisega jagu, naised petavad, ütleme, ühiskonna teistmoodi viltu tervenisti kui, kui ütleme, selle sammude mees peaks, minu meelest on see täiesti erinevalt suhtuda. Minu meelest mitte ühiskond nii ei vaata väga viltu, pigem isegi naised vaatavad seda asja isegi rohkem viltu kui teine naine nii-öelda eksib. Et võib-olla mehed ei vaatagi seda nii hukkamõistva pilguga võib-olla. Et, et see on jällegi niisugune jällegi kultuuriline küsimus. Kui nemad ei ole petetud nii kaua see on Anna Karenina kaunilt öeldud, et kõik õnnelikud abielud on väga sarnased, aga kõik õnnetud abielud on kõik väga eri moodi, on võib-olla just naistealase ütlemise privaatsust soomlasega, teiste privaatelu on meile nagu väga oluline või tahavad võrrelda. Ütleme, miks naised ostavad nagu seltskonnaajakiri väga palju öelda, tahavad luua endale sademeid, kinnitust, et neil läheb hästi. See naise edukus on ikkagi see tema pereelu edukus suuresti ja mehe edukus on ikkagi see tema palgatöö edukus, tema karjääri edukust. Kuigi ma arvan, et, et ka naised üha enam pööravad tähelepanukarjäärile oma töösaavutustele Ma tunnen, mida vanemaks ma saan, tähendab, ma arvan, et see piir oli 20 peal, kuni sinnamaani arvasin, et mõni inimene ja see pole üldse oluline, et ma olen tüdruk keemiale, et et noh, et inimene on inimene ja, ja siis kuskilt sealt maalt tunned pidevalt seda survet ühiskonnas, et sind pannakse paika naisena, et, et sul on mingid ootused, sellepärast et sa oled naine ja sa tunned, et, et ei ole üldse võimalik enam inimene rahulikult olla, et kood tahetakse sind kõigi sooliselt määratleda sellistes situatsioonides, mis ei ole iseenesest kuidagi soolised, et noh, et kui räägime mõtetest, ideedest või meedianaised, loovad ühtesid raamatuid, vaatavad ühtesid film mehed ja naised ei ole nii erinevad, et peaks kogu aeg rõhutama mina, mees või mina, naine või et sina, naine, sina. Ma arvan jah, et, et no et, et see on peaaegu, on selline kohustuslik surve. Et kui sa oled naine, sa pead sa ilus olema pidevalt seepärast, et muide, seal pole üldse midagi väärt. Siis siis siis sa pead tohutuid pingutusi tegema selleks, et ilus olla, sa pead ostma kogu selle kalli kosmeetika endale ära, mida müüakse tohutute hingehindadega, see selleks, et püsida igavesti ilus, igavesti noor. Siis kui sa tark sisse muidugi lisaväärtusega, kui sa oled ainult tark, siis sellest suurt abi kogu selline. Et siis poleks ka algusest peale paika lihtsalt lihtsalt sellega, et et sa oled mingist soost, see, ma tundsin, on ikka aastaid ja aastaid, et et miks ei ole vaja, et, et on väga konkreetsed situatsioonid, kus on soolisus väga oluline, et et. Aga on vaba, oli situatsioon, kus, kus seda, seda tähtsust nagu ülehinnatakse, et kus on kunstlikult tekitanud naised, võivad raamatukogudesse ja kauplustesse. Jah, ma, naine on hea lasteaiakasvataja, aga ega ta autot juhtida, see kõik teavad neid lugusid naisautojuhtidest. Pargi kuulmise järgi. Samas, kui kui mina tegin õppesõitu Tallinnas, siis mina panin tähele, et minu meelest liikluseeskirju rikkusid siiski enamasti mehed see küll tõenäoliselt sellepärast, et lihtsalt mees autojuhte rohkem kui naisautojuhte. Aga sellist klassikalist naisautojuhti, kes, kes jubedalt kõike valesti teeks, mitte midagi ei oskaks ja tagurpidi käiguga edaspidi sõidaks, siis me kohanud see, et kõik, kes on püüdnud Ta naisolemust mees olemust defineerida on kuidagi alati väga selliste hämarate definitsioonideni jõud jõudnud. Et ei ole nagu, no nagu adekvaatselt on paar üksikut asja, millest kinni hakata, mis on konkreetsed kehalised, et missugused on naised ja missugused mehed ja naised sünnitavad, mehed ei sünnita või et mis sealt edasi, et noh, et mis on see naiselik olemus nüüd mitte rääkides ainult kehalisest siis mina ei ole ühtegi rahuldavat definitsiooni siiani kohanud. Mis nimelt hästi, et kõik naised kõikides kultuurides kogu maailmas kogu ajaloo vältel võiksid sinna kirjutada, jah, seal mina, millised teooriat rahuldavad, rahuldatakse minister, kõige rohkem vinism? Sellised teooriad nemad välja pakuvad, mina ei suuda kõikidesse ministri eest ka kõikidel aegadel vastutada, sest need on olnud ka nii erinevaid läbivaid seisukohast siin viimasel ajal näiteks. Ta on lihtsalt sellised nii-öelda võrdõiguslikkus või võrdõiguslikkus, feministid minu välja mõeldud termin, kes sest kritiseerivad ühiskonna, selle võimalusi, neid võimustruktuure siis on sellised Essensialistlikud, peaministrit, kes räägivad just neist naise mees olemustest ja ja miks on hea, et nemad toast räägivad, et see oleks ühiskonnale kasulik lasta naisi rohkem võimule, see tooks neid pehmeid väärt tõsi, rohkem tähelepanu sotsiaalküsimustele. Meie valitsuse selline seminiseerumine tooks rohkem kasulastele ja vanuritele ja on sellised liberaalse suunaga ministrid, mis veel olid radikaalfeministid, need on nii erinevaid, et kas võib tuua võrdusmärgi näiteks, et feminist võrdub humanist võrra nüüd suurulk, feminist, feministid, humanismi selles mõttes näevad et pool inimkonda on ebavõrdses olukorras taod teda nii-öelda järje peale aidata. Aga ma ei eita, et kindlasti on olemas ministrit, kes mitte ainult tahavad naisi järje peale aidata veid, kes leiaksid, et ka seda meeste positsioonid oleks nagu nõrgendada, et ma ei suuda Talle kindel olla, et et neid on lihtsalt, need seisukohavõtud on omavahel konfliktis, need, ma arvan, et selles küsimuses ei oleks, kõlaks ilusalt emist öelda, tähendab öelda. Ma tahaks, et see läks kõdi. Kui sa rääkisid, et samamoodi kui, kui meestel on, ütleme siiamaani see stereotüüp ikka peas, et nemad on nagu, selles mõttes peavad rabelema perekonna eest, et ütleme naise ja laste eest, et naised peaksid seda enam mehi just hoidma, neid toetama. Just see ongi see võrd õiguslikus ilmselt ja ma arvan, et see on paratamatus, juba siin ei olegi enam midagi. Kui kuin, naised jagavad neid töökohustusi, paratamatult hakkavad nad meestega jagama neid kodusid, kohustusi ja ei ole enam. Ainult nii, et naised toetavad mehi, vaid, et kui mehed toetuvad nais, naised toetud, meie mehed toetavad naised. Sellise ringsüsteemina töötab küll kõige paremini, aga see müügiideaaljuhtumil nii Minu arust on see siis kodus, koduste tööde oli, seal on niimoodi üldistada, selt öeldi, et et niimoodi kahte lehte lüüa, et need naiste tööd ja need on siis meeste tööd, et seda ei saa enam nii väita, et nad hakkavad üksteisega, noh, mis on vaja ära teha, seda tehakse ja oleneb lihtsalt, kui ei ole näiteks meestega naistvate käepärast, siis tehakse see ära lihtsalt et see on, ütleme selline sundolukord. Aga teiseks on see, et ta enam ei saa öelda, et seal Ma olin, ma ei tea, söögi tegemine, prügiämbri väljaviimine ongi konkreetselt selle inimese mingi või selle sellesootöö või ma ei tea See on minu arust üsna kunstlik see meeste ja naiste tööd rääkimine sellises eriti just linnakeskkonnas kui maal ja sellises mitte nii organiseeritud keskkonnas, kus on tõesti selliseid raskeid füüsilisi töid, mida, mida siis naine ei jaksa füüsiliselt ära teha. Selliseid ikkagi linnas ei ole üldse, nii et siin, nagu see meeste naiste jagamine taandub, eks traditsioonilisele olukorrale, kui naine oli kodus, siis ta tegi sellepärast kõik asjad ära, seal ta oli kodus. Aga kas võrdsusest rääkimine ei või kaasa tuua sellist olukorda, kus erinevused hakkavad kaduma ja niisugust eripära jääb maailmas vähemaks teatavad niisugused. Omapärased asjad hakkavad kaduma, ütleme nii, nagu väike rahvas kaob suures skulptuuris ära. Võib juhtuda ju selline asi, et lõpuks ei praktiliselt paju, vahetan ta mees või naine naine muutunud mehelikumaks ja mees ei tohi enam liiga mehelik olla. Võimul. Seal ma olen selle peale mõelnud, et et kas see tähendab seda isenesest ideena, võrdsed õigused ja võrdsed võimalused ei eelda seda, et siis nende võrdsete õiguste võrdsete võimaluste realiseerijad kandjad peaksid tingimata olema ühesugused, et ta tegelikult eelduda, kas ta võib seda põhjustada, et naine, kes vastutab rohkem muutub siis selle võrra teisemaks, see eeldab, et on mingisugune algne, naiselik, mehelik naiselikkus meeliks, mis, mis on kuidagi kaasasündinud. Ma pigem arvan, et see naiselikkus mehelikkus saab ümber konstrueeritud. Et praegu on konstrueeritud, võib olla ühtmoodi ja siis selles maailmas, kus, kus need tööd on võrdsemalt jaotatud ja seal ta on konstrueeritud teisiti, aga te ei saa kunagi olla täiesti ühtemoodi konstrueeritud. Minu meelest tuleks seda eripära ikkagi säilitada klassikaline naiselikkus, klassikaline mehelikkus sest kui väga palju millestki räägitakse, see võib kujundada teatavaid mõttemall, et meestele antakse vale signaal ja naistele võib-olla ka, et naised muutuge mehelikeks ja no et nii-öelda, et võrdsuse poole ja vastupidi. Et võib-olla seda identiteeti päästa oleks vaja teha midagi sellist, mis on natuke võib-olla drastiline, näiteks see, et poistel oleks oma klassi tüdruk teooriasse, et nende identiteet säiliks ja eripärasid oleks maailmas rohkem. Kultuurilist mitmekesisust. Ma ei oska nüüd seda seost nüüd otseselt kindlalt, et kuidas nüüd tüdrukute klasside poisteklassid traditsioonilist naiselikkust ja mehelikkust soosiks, sellepärast et ma arvan, et mehelikkus ja naiselikkus nii traditsiooniline kui mitte traditsioone konstrueeritakse alati suhtes selle vastassooga, kui mingit suhet üldse ei ole. Muidugi on perekonnas pärast poisil võib-olla õde ja ema ja, aga ikkagi, kui see suhet ei ole, siis on, äkki peaks olema raskem konstrueerinud seda sest mille suhtes siis ollakse mehelik ainult siis teiste teiste meessoost inimeste suhtes veel. Et siis on oht, et mehelikkus saab olema ainult võistlus teiste meestega, et see Smeerikas konstrueeritakse, sellisena avastasime tuletus sellepärast, et Ma ise õppinud sellises klassis ega, ega oleksid üldsus Eestis tavaline. Mis puutub, siis väitis, mis sul oli veel, et et naiselikkust, traditsioonilist naiselikkust ameeriklastest peaks nagu mingit Sellist haruldaste väljasurevat looma küll kedagi kaitsma ja hoidma, siis siis ma olen kindel, et, et kõik, mis on piisavalt elujõuline, jääb ellu, et, et see see lihtsalt lisab, see lisab võimalusi, aga ei kaota vanu ära, arvan ma, et võimalused traditsiooniliselt. Kuigi me ei ole siin üldse defineerinud misse traditsiooni naiselik, mehelik sisaldava. Eks igaüks natuke aimu kompas südameid. Kas sa natuke jõhker ala, et tugevam jääb ellu? See ka sealt Ma ise ehmatasin, kui ütlesin, see võimalik tugevam jääb ellu vaid vaid selles mõttes, et. Sest me ei tea, kes võib-olla osutub kokkuvõttes pikast perspektiivist tugevamaks. Ma ei mõelnud seda seises naine versus mees konflikti, no et tugevam jääb ellu. Mõtlesin seda, neid erinevaid käitumismudeleid hoopis, võrdlesin omavahel võrrelnud elusolendeid, sest muidu see oleks tõesti väga jõhkralt, ma mõtlesin, et erinevalt käitumismudelit on erinevad rajal olnud erineva väärtusega, ütleme et kui sõjamees on sõja ajal hoopis teise väärtusega kui sõjamees rahuajal. Et noh, et see sellise erinevusega on, on ütleme traditsioonilise mehelikkuse väärtus tol ajal traditsioonilised suhted, kui oligi naine koduse mehe Oli seda perekonda üleval pidada, et ja nüüd, kus mõlemad käivad tööl ja jagavad seda vastutust, et noh, lihtsalt see erinevus mõeldult indiviidide ellu ja mis võitlust, ma loodan, et, et meie ühiskond on piisavalt sõbralik, et kindlustada rahu kõikidele indiviididele. Ellujäämine. Tänases vestlusringis olid meil siis selve ringmaa Hermo Kuusk ja Heiki Haljasorg. Nii et lõpulauseks võiks öelda, et toetage mee ja väärtustagem naisi. Mina olen siin viies, kohtumiseni. Meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid on vikerraadios kavas igal neljapäeva õhtul kell üheksa kuu viimasel reedel kohtume aga keskööprogrammis kell 23. Null viis, mil kavas on saade ristteel. Klassikaraadios on meie saated igal pühapäeva õhtul kell kuus. Erilehekülg ajalehes Postimees ilmub iga kuu kolmandal laupäeval. Eesti Televisioon pakub vaadata saatesarja Kaheteistkümnes tund, mis on kavas pühapäeva õhtuti. Eesti luterliku tunni kodulehekülg internetis pakub väga mitmekülgset lugemist mõtlevale ja otsivale inimesele igas eas. Selle vahendusel saate avaldada oma arvamusi ja kommentaare erinevate elunähtuste kohta ning mõtteid kristlikel teemadel. Veel on meediakeskus Eesti luterlik tund algatanud ühe omapärase piiblikoolivormi. See on piiblikool posti teel millest võib osa võtta iga huviline igal ajal sest suhtlus ja vajalike materjalide saamine ja saatmine on individuaalne ja toimub kirja teel. Pole vaja midagi muud, kui helistada meediakeskuse Eesti luterlik tund telefonil Tallinna numbril kuus 314 311 ja jäta oma aadress. Või siis kirjutada meile aadressil kiriku plats kolm, Tallinn 10 130. Ning esimesed materjalid joovad teile koju ja te võite veenduda, kas see huvitab ja arendab teid. Mitte kunagi pole liiga hilja. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.