Eesti luterlik tund. Tere õhtust, armsad raadiokuulajad, olen Enn Auksmann, Hiiumaa kirikuõpetaja ja tahan teiega täna taas rääkida edasi seda, mida olen siin juba õige mitmel kuul rääkinud, nimelt jumalateenistusest. Ja kui me oleme kuulnud seda, et tihtipeale nimetatakse jumalateenistust, eriti viimasel ajal ka meie luterlikus kirikus, mis saaks siis see on sõna, mis tähistab armulauaga jumalateenistust kiriku kõige tähtsamat talitust ja just sellest, mis asi on see armulaud tulebki täna juttu. Aga kuuleme esmalt ühe liturgilise laulu, mis ei pärine mitte meie kultuurist, vaid hoopistükkis Aafrikast. Oleksime ilmselt parajas kimbatuses, kui peaksime lihtsalt kõla ja kuulmise järgi selle laulu kuskile liturgias paigutama. Tegemist oli sellele liturgilise osaga, mida me laulame enamasti ka kõigi jumalateenistuste alguses, aga mis meie kultuuris kõlab märksa tõsisemalt või, või isegi hilisemalt nimelt issand halasta, Kristus, halasta, issand, halasta. Nagu näeme, on, ütleme selles aafrika kultuuris siis selles samas anumas palves issanda halastuse pärast sees juba see rõõmus teadmine, et issand tõepoolest halastab ja annab inimestele nende patud andeks. Rääkides armulauast tuleb kindlasti rõhutada. Armulaud on selline talitus, mis on algusest peale kuulunud kristlaste kooskäimiste juurde ja mitte ainult kuulunud nende juurde, vaid olnud ka nende kõige olulisem osa. Näiteks kui püha apostel Paulus kõneleb korintlastele koguduse kooskäimisest, sest ta ütleb niimoodi. Mina olen Issandal saanud, mida ma olen andnud teilegi ja nimelt, et issand Jeesus, sel ööl mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles. See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks. Sellel samal kombel võttistaga karika pärast õhtusöömaaega ja ütles. See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti, kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks. Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie issanda surma, kuni tema tuleb. Niisiis, kes iial seda leiba sööb või issanda karikast joob vääritul viisil on süüdi issanda ihu ja vere vastu. Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast, jobu sellest karikast. Paulus jätkab siin veel sellest armulaua väärikast vastuvõtmisest ja tema arutlus näitab seda, kuivõrd oluline. Ja tähtis on see talitus kristlaste jaoks. See ei ole mitte lihtsalt ühe kombetäitmine. Sest et söömaaegasid on ju väga mitmesuguseid. Ka kristus ei pidanud koos oma jüngritega mitte ainult ühte söömaaega, kus tema oleks olnud selliseks majaperemeheks, vaid need oli ilmselt väga palju. Aga just seda ühte, seda viimast me peame meeles, see on nii tähtis, et seda mäe kordame igal jumalateenistusel, kui me pühitseme armulauda. Miks nii? Selleks et taibata Ta armulauatalituse tähtsust, armulaua sakramendi olemust tuleb ilmselt vaadata veel kaugemasse aega tagasi, kui oli see Jeesuse ja tema jüngrite aeg. Sest Jeesus ja tema jüngrid seda viimast söömaaega pühitses täitsid tegelikult ühte juutide vanad ava. Ja selleks vanaks tavaks oli paasapüha. Aga et mõista, mis on paasapüha selleks peame ajas veelgi kaugemale tagasi minema. Nimelt räägib pühakiri esimene Moosese raamat meile sellest, kuidas Iisraeli rahva suurel esiisal, kellega jumal sõlmis oma lepingu Aabrahamile oli üks tõotatud poeg nimega Iisak. Ja selle Liisakil oli kaks poega. Kaksikud Eesav ja Jaakob kellesstee Soboli vanemaga, kellelt noorem kavalam vend Jaakob isa õnnistuse ja esmasünniõiguse välja pettis. Olgu sellega kuidas on, aga Iisraeli rahvas loeb oma algust just sellest samast Jakobist kes oma iseloomu ja käitumisviisid sai nimeks Iisrael, mis siis ühe tõlke järgi tähendab jumalaga võitleja või jumalaga sõdija. Ja sellel Iisraelil ehk Jaakobi oli 12 poega, tal oli ka tütreid, aga tollel ajal peeti poegi tähtsamateks. Ja nendest 12-st pojast loevad siis oma algust 12 Iisraeli suguharu. Eelviimane nendest poegadest, Joosep oli Jaakobi kõige armsam. Ja sellepärast ülejäänud vennad kadestasid ja vihkasid teda ja lõpuks kord viibides koos kõrbes, võtsid ta kinni ja müüsid maha rändavatele kaupmeestele, kes viisid Joosepi Egiptusesse kus ta alguses sattus ühe üliku majja sulaseks, sealt vanglasse teatud valesüüdistuste tõttu ja pääses vanglast seeläbi, et tal oli imeline jumala poolt antud anne unenägusid kui ettekuulutusi lahti seletada. Ja sai ta siis, kuna ta kuulutas ette seda, et Egiptust tabab seitsme aasta pärast suur näljahäda ja andis ka nõu, mida teha, et seda näljahäda mis tekkis ikalduse tõttu vältida, siis sai Joosep seetõttu vaarao silmis aga suure au osaliseks. Ta tõsteti vaata teiseks meheks riigis ja hiljem andestust oma vendadele, need tulid koos oma peredega Egiptusesse ja nii jäi Iisraeli rahvas mõneks ajaks Egiptusesse elama. Kasvades seal elades ühes kõige viljakamas Ja tekitas nõnda egiptlastest, nii nagu pühakiri ütleb kadedust ja hirmu, nii et lõpuks pandi Iisraeli rahva peale väga raske teokohustus. Ja hakati piirama ka nende sündivust. Seetõttu. Rahvapoisslapsed tuleb surmata kohe peale nende sündi. Jumal kutsus ühe mehe nende keskelt, kes oli ellu jäänud ja imelisel kombel vaarao enda kojas üles kasvanud kelle nimi oli Mooses selleks, et viia Iisraeli rahvas sealt Egiptuse orjapõlvest välja. Ja kui egiptlased ei tahtnud iisraellasi minema lasta. No ilmselt sellepärast, et et iisraellaste peale oli pandud, nagu ma ütlesin, raske teokohustus, ehitati suuri linnasid, mille tarvis siis iisraellased või heebrealased, nagu ka piiblis öeldakse, pidid valmistama telliskivisid savist ja õlgedest. Ja kui nüüd Varo ei tahtnud muuseas koos rahvaga minema lasta, siis kirjeldab teise muuseas raamatu algus meile seda, kuidas jumal lõi Egiptust 10 nuhtlusega. Ja nende 10 nuhtluse puhul saab selgeks ka see tähendus, mille annab vaarao käitumisele pühakiri. Nimelt ei olnud asi mitte ainult selles, et egiptlased vajasid iisraellaste tööd, vaid ka selles, et jumal tahtis, et Iisraeli rahvas mõistab kui ta sealt Egiptusest pääseb, kui ta vabaks saab ja oma maa pärib tõotatud maa siis ei tulene see mitte egiptlaste headusest ega iisraellaste enda tublidusest vaid see on antud üksnes jumala armu läbi. Sellepärast et jumal on nõnda tahtnud, et jumal on selle rahva valinud ja kutsunud. Ja sellepärast öeldakse piiblis kogunenud jumala ise tegi vaarao südame kõvaks. Vaarao ei laseks iisraellasi minna, et siis nende nuhtluste kaudu näidata. Et ainult tänu jumala armule, jumala väge vale käele on iisraellased pääsenud ja vabaks saanud. 10 nuhtlust olid aga järgmised. Esimene oli see, et vesi muutus vereks, nii et teda ei olnud võimalik juua. Teine oli see, et kogu maa täitus konnadest kõik inimeste kojad. Kolmas oli see, et maa põrm muutus sääskedeks. Neljas oli parmude nuhtlus. Viies Loomakatk, kuues paised, mis katsid nii loomi kui inimesi. Seitsmes rahe. Me teame ise, mis kahju. Rahe võib teha. Kaheksas rohutirtsud, kes täitsid kogu maa. Ja tegemist ei olnud mitte nende meie süütute rohutirtsude, vaid selliste rändtirtsude ka, kes jätsid endast musta maa järele, kes kõik nahka pistsid. Üheksas oli pimedus, mis tulipäise päeva ajal. Ja 10. oli kõigi Egiptuse esmasündinute, nii loomade kui inimeste sündinute surma meile. Ja just see 10. nuhtlus teeb selgeks, miks ma nii pikalt kõigest sellest räägin seoses armulauaga. Nimelt selleks, et see esmasündinute surmamise nuhtlus ei tabaks iisraellaste peresid. Selleks pidi iga perekond või vaesem perekond kahe peale kahe pere peale võtma ühe vea, too talle selle talle siis kõrvale panema ja hiljem tapma. Ja seda siis sellel öösel, mil sa nuhtlus Egiptuse peale tuli sööma eelnevalt selle talle verega oma uksepiidad ära märgistudes, et siis surma külva ja issanda ingel nendest kodadest, mis olid selle talle verega märgitud, mööda läheks. Ja see viimane nuhtlus siis liigutas vaarao südant nii, et ta ajas lausa iisraellased Egiptusest minema. Ja selle sündmuse mälestuseks siis peeti igal aastal peetakse tänapäevani juutide hulgas paasapüha. Räägime sellest kohe edasi, aga kuulame vahepeal ühte eesti rahvalaulu mis kõneleb ka sellest, et kõik, mis meil on on tulnud mitte meie tubliduse kaudu, vaid jumala armu läbi. Et meie oleme. Paraku kalduvad kurjale ja jumalast eemale. Niisiis oli paasad all see, kes päästis iisraellaste esmasündinud seal Egiptuses surmast kes suri nende eest ja kes tõi neile ka vabanemisorjusest. Sest et tänu sellele tallele ja sellele nuhtlusele, mille eest all iisraellased päästis, pääsesid nad siis Egiptuse orjapõlvest. Ja juudid pidasid ja peavad seda paasasöömaaega. Sündmuse mälestuseks sellel ajal, kui Jeruusalemmas oli veel tempel, kus neid paasa tallasid tapeti siis püüdis iga juudi perekond nii kuidas vähegi võimalik Jeruusalemma minna, et seal siis ka paasatalle süüa. Need, kellel ei olnud võimalik Jeruusalemma minna, sõid lihtsalt paasaroogasid sest tallesid tapeti ainult templis preestrite poolt. Ja tänapäeval ei ole enam seda templidki. Aga paasasöömaaeg koos selle juurde kuuluvate tavadega on säilinud. Ja seal on mõned niisugused olulised elemendid, mida kindlasti järgisid ka Jeesus ja tema jüngrid sellel viimasel paasasöömaajal. Luuka evangeelium räägib meile sellest, kuidas söömaaeg algas veinikarika õnnistamisega Jeesuse poolt. Ja seejärel nagu iga majaisand juudi perekonnas pärast veini õnnistamist laskis ta selle veiniringi käima. Kuidas söödi kibedaid roht, taimesid, söödi vastavaid paasatoite ja kuidas paasapühadega seotud siis ka teine oluline püha, nimelt hapendamata leibade püha, mida peetakse terve nädal aega samuti selle Egiptusest pääsemise mälestuseks. Kuna siis pärimuse järgi ei olnud nii palju aega, et lasta leivataigna korralikult hapnade valmida, vaid võeti tainas kaasa sellistes leiva, Pünades reisile ja tehti siis hapnemata tainast leiba. Ja kuidas siis majaperemees jagab seda leiba ja ütleb seda tehes. Võtke ja sööge, see on Hädaleib, mida meie esiisad sõid Egiptusest pääsemisel Egiptusest põgenemisel. Ja kuidas ta siis veel kord jagab nõndanimetatud suurt õnnistuse karikat me näeme, väline vorm on ju Jeesuse viimasel söömaajal täpselt samasugune. Ka tema annab oma jüngritele leiba, murrab ja ulatab selle neile edasi ja ütleb, et sööge aga lisab juurde, see on minu ihu, mis teie eest antakse. Ja kui ta jagab karikat, millega siis meenutati seda paasatalle valatud verd, siis ta ütleb, võtke, jooge, see on minu veri. Mis teie eest antakse pattude andeksandmiseks. Nii et siin tuleb sisse see erinevus või õigemini analoogia. Jeesus astub nüüd selle ammuste aegade paasatalle asemele. Nüüd on tema see kes sureb, et meie võiksime surmast pääseda. Kes valab oma vereselleks, et inimesed võiksid saada vabaks patu, surma ja kurjaorjusest? Jaa. Kuigi see õhtusöömaaeg toimus enne tema surma võis ta õigusega öelda seda, mida ta ütles, et see on minu ihu, mis täiest antakse, minu veri. Mis teie eest valatakse, sest et ta tegi seda samasugusel Sacramento aalsel salapärasel viisil nagu meie teeme seda iga kord, kui ma armulauda pühitsema. Kristus on üks kord ristil surnud kogu maailma päästmiseks ja lunastamiseks aga sellest tema ristiohvrist saame osa iga kord, kui me pühitsema armulauda, kui me võtame vastu seda leiba ja seda veini, mis pühitsevate issanda sõnade kaudu ei ole enam mitte tavaline leib ega vein. Maid on Kristuse ihu ja Kristuse veri. Kusjuures toetudes pühale Paulusele, tuleb kindlasti rõhutada, et on seda reaalselt mitte ainult nende jaoks, kes usuvad, et see on Kristuse ihu ja veri vaid ka nende jaoks, kes võib-olla võtavad seda sakramendi vastu vääritult, kes ei usu või on hoolimatud. Ka nende jaoks on tegemist issanda ihu ja issanda verega, ainult see ei ole siis neil enam mitte õnnistuseks, vaid nuhtluseks ja hukatuseks, nii nagu. Aga armulaua puhul ei ole loomulikult oluline mitte mõelda sellele nuhtlusele, mida me sealt võime süüa, juua, vaid oluline on mõelda ikkagi sellele õnnistusele, sellele, et me tõesti saame osa Kristuse ristiohvriviljast nagu püha Paulus seda kirjutab. Et Kristus kui tõeline paasad all on meie surnud ja nii nagu Martin Lutter viitab oma väikeses kategismuses et igaüks, kes seda leiba sööb ja sellest veinist joob, saab osa sellest, mida issand tõotab nimelt pattude andeksandmisest ja igavesest elust. Kuulame taas ühte eesti rahvalaulu, mis kõneleb meile Kristuse kannatustest ja surmast ja sellest annist, millest meie nende kaudu osa saame. Miks Kristus pidi kannatama ja surema? Kui leiame sellele küsimusele vastuse, siis saame ka teada, miks meie peaksime võtma osa armulaua sakramendi. Võib-olla kõige lihtsamalt öeldes armastuse pärast. Sellepärast et tema kutsumus oli anda endast kõik, anda ennast täielikult. Ja see on suurim armastus, teenida lõpuni, olla valmis loobuma oma elustki, armastata edu nimel. Kristus suri selleks, et meie ei peaks surema. See ei tähenda mitte, et meie oleme sellest nii-öelda ajalikus surmast vabastatud, see tähendab seda, et surm ei ole meie jaoks enam mitte võitja, vaid selline vahepeatus või uks, millest peame läbi minema. Et jõuda igavesse ellu. Kristus suri niisiis meie eest või Meie asemel ta suri muidugi ka meie pärast, meie pattude pärast. Sellepärast et inimesed on nii kurjad, et saadavad selle tõelise armastuse ristil. Aga ühtlasi võiksime öelda, et Kristus on siis just nagu ka see Tal, kelle peale on pandud kogu maailma patuta, on need ära võtnud, need ära kandnud. Ja kui me armulauas võtame vastu Kristuse ihu, mis on meie antud Kristuse verd, mis on valatud meie pattude andeksandmiseks siis see tähendabki, et me kõigest sellest osa saamegi. Meil ei ole mingit põhjust püüda kuidagi midagi muud nendest isanda väga selgetest sõnadest välja lugeda. Kui Kristus ütleb, et see on minu ihusee, on minu veri, siis järelikult on järelikult me seda seal vastu võtamegi. Me võtame vastu issandat ennast, seda issandat, kes on andnud iseennast meie eest ja meile. Ja kellega koos meie saame astuda jumala etaja, anda ennast temale. Niisama lihtne see ongi ja ilmselt on see ka see põhjus miks inimene, kes on õppinud hindama seda Kristuse armastust, millest ta saab osa püha armulaua sakramendi üritab võtta seda sakramente vastu nii sageli kui vähegi võimalik. Lisaks muidugi on armulaud ka selle Jeesuse ja tema jüngrite viimase söömaaja jätkamine selles mõttes, et me oleme seal iga kord, kui me armulauale läheme koos, just nagu ühes lauas ühel söömaajal. Ja Kristus on taas see, kes istub laua otsas, kes on majaisand maja peremees kes jagab meile kõike seda, mida me vajame. Ja loomulikult ühendab see armulauasöömaaeg ka sellel osalejaid omavahel kõiki kristlasi nii neid, kellega me koos oleme oma koguduses sellel laual kui ka neid, kes ehk samal ajal või samal pühapäeval võtavad armulaua sakramendi vastu kui ka neid, kes on ehk siit maailmast juba lahkunud, et meie eelsinna jumala igavesse kuningriiki minna. Mida pühakirjas võrreldakse ka tihtipeale sellise rõõmsapidusöömaajaga. Mida ikkagi tähendab see, kui armulaual öeldakse, et see leib on Kristuse ihu ja see vein on Kristuse veri? Me võime ju näha ja maitsta, et leib on ikka leib ja vein on ikka vein. Kõik välised ja ka maitseomadused on endised. Midagi justnagu ei muutu nende sõnade kaudu, mida sealjuures loetakse. Ega sakramente ei olegi mingisugune nõiakunst. Sacramento on oma definitsiooni järgi taoline väline märk, väline toiming, kus mingisuguse välise elemendi kaudu annab jumal edasi oma nähtamatut armu oma nähtamatut väge. Nii et oluline pole mitte selle leivaväline kuju, aga maitse või veini oma vaid see arm, mida meile selle leiva ja selle veeni kaudu antakse. Ja selleks on siis Kristus ise koos kõige sellega, mida ta meie heaks on teinud. Ja võtame teda vastu ja, ja siingi saab tõeks apostel Pauluse sõna-, milles ta ütleb, et nüüd ei ela enam mitte mina vaid Kristus elab minu sees. Armulauda võrreldakse ka sellise vaimuliku teemoonaga, nii nagu me vajame ihuliku toitu selleks, et võiksime elada, käia oma tööd teha, nii vajame ka vaimulikku toitu, et suudaksime rännata seda oma igavese elurännak sinna jumala taevase koja poole. Võtame vastu seda rooga, mis meid puhastab ja mis toob meile pattude andeksandmise ka selles mõttes, et ta ärgitab meid Kristuse eeskujul heade tegude poole püüdlema tema eeskuju järgi elama ärgitab meid ka mõtlema, järele oma elu üle püüdma vabaneda sellest, mis on meis kurja sellest, mida meie lisame võib-olla päev-päevalt nendele Kristuse kannatustele, mis on tema lõpuks ristisurma viinud. Need võivad olla otsesed kannatused, mida me põhjustame näiteks oma kaasinimestele, sest Kristus ütleb, et mida te olete teinud mulle või jätnud tegemata mulle see on võrdne sellega, mida te olete teinud või jätnud tegemata kasvõi kõige väiksemale minu ja teie enda. Meie eksimused, meie süü on see, mis on Kristuse sinna ristipuule viinud, aga meie eksimused ja meie süü on ka see, mille Kristuse ristiohver sedasama armulaua sakramendi kaudu meile andeks annab. Enne armulauda, enne armulaua vastuvõtmist. Me palvetame ju kirikus alati ühte väga vana palvet. Kristus jumala tall, kes on maailma patud ära kannad. Halasta meie peale. Kuuleme sedasama palvet nüüd taas Aafrika variandis. Kuidas toimub see armulaua, sakramendi pühitsemine ja ja mis on selleks hädavajalik, ilma milleta ei saa armulaua sakramente olla? Esimene asi, mis on selleks vajalik, on loomulikult kristlased ise. Inimesed, kes on ristitud, kes on kiriku liikmed ja kes peavad koos ühist jumalateenistust. Ja selleks, et jumalateenistust pidada jumalasõna kuulutada ja sakramente jagada on nagu Augsburgi usutunnistus näiteks rõhutab jumal seadnud vaimuliku ameti. Tähendab, vaja on siis vaimuliku ametikandjat, kirikuõpetajat ehk preestrit või siis ka kõrgemat vaimulikku ehk piiskoppi. Ja nagu ma ütlesin, On tähtis, et see armulaua sakramendi pühitsemine toimuks ka jumalateenistuse sees, mitte siis ainult nende armulaua seadmise sõnade lugemise kaudu need on needsamad, mida ma päris selle saate alguses sealt Püha Pauluse kirjast korintlastele lugesin. Selleks, et armulauda pühitseda on ojaga leiba ja veini. Siin on nüüd eri kirikute puhul väikesed erinevused. Nimelt tarvitatakse idakirikutes hapendatud leiba ja Lääne kirikutes hapnemata leiba. Selle erinevuse üle on läbi aegade ka üsna tõsiselt vaieldud ja väideldud, aga kui ma ei eksi, siis juba umbes 600 aastat ollakse ühel meelel selles, et on, see leidis, hapendatud või hapnemata. Kui armulauda õigesti Veini suhtes ollakse samuti ühel meelel, et tegemist peab olema siis naturaalse viinamarjaveiniga. Ja ida kirik rõhutab seejuures eriti, et peaks olema tegemist ka punase veiniga. Ja siis oli tõenäoliselt just see vein, mida Kristus tarvitas oma viimasel söömaajal ja mis ka oma värvuse poolest siis meenutab seda andi, mida armuloos meile jagatakse, nimelt Kristuse verd. Lääne kirikus ollakse selles osas natukene vabam, nimelt võib-olla tarvitusel, kas valge või punane vein ja vanadel aegadel ilmselt tarvitati rohkem punast veini, aga aga sellisel vahetul reformatsioonijärgsel ajal hakati tarvitama valget veini ja, ja nii huvitav, kui see ka pole sellistel hügieenilistel kaalutlustel nimelt võeti siis tarvitusele ja rõhutati, et tuleb tarvitada selliseid väikseid rätikuid millega pühitakse armulauakarikad. Me teame. Me oleme kirikutes näinud, et õpetajad tarvitavad neid ka meie kirikus alati. Et see rätik nii väga ei määrduks ja, ja selline esteetiline välja näeks, siis soovitad nii, et võib tarvitada mitte punast, vaid ka valget veini. Mis puutub armulaua leivasse, siis algselt vanadel aegadel tarvitati ühte sellist suurt leiba mida siis tükeldati ja jagati kõigi usklike vahel. Muide, see tükeldamine jagamine toimus just sellesama eelmise liturgilise laulu ehk Kristus jumala tall või Agnus Dei ajal. Läänekirikus on sellest säilinud tänapäevaks leivamurdmine, leiva pooleksmurdmine, idakirikus tükeldatakse seda leiba endiselt ja seal on selline huvitav tava, et see leib ja leivatükikesed ja vein siis pannakse kokku ühte karikasse ja niimoodi segatuna siis jagatakse neid üheskoos väikese lusikaga kõigile armulaual istele. Läänekirikus on umbes kaheksandast üheksandast sajandist peale. Hästi õhukesi ümmargusi nagu mündikujulisi, leivakese ja paljud uurijad arvavad, et nad ongi sellise kujuga, sellepärast et kui vanal ajal oli nii, et inimesed tõid armulaua leiva ja veini ise jumalateenistusele kaasa siis hilisemal ajal asenduse sellise rahalise ohvri või annetusega ja selle tõttu siis hakati valmistama spetsiaalseid kirikuleibasid, mis olidki niisugused õhukesed ja mündikujulised, aga siin võib olla kindlasti ka väga palju teistsuguseid seletusi, sest me teame, et need idamaised või lõunamaised leivad ongi tihtipeale sellised lamedad ja ümmargused ja tiga kristlane, saaksis. Ühe leivakese peab ta olema selline piisavalt väike. Tänapäeval on ka katoliku kirikus või luterlikus kirikus võetud taas mõnel pool tarvitusele sellised spetsiaalsed suuremad leivad, mida siis omavahel jagatakse. Läänekirikus on viimasel aastatuhandel mõnevõrra ka enne seda olnud tava, et ei jagata tavalistele koguduse liikmetele mitte mõlemat armulauaelemente, see tähendab siis leiba ja veinimaju nii avatud ainult leiba. Selle põhjendusega, et Kristuse kogu isik ja kogu arm on olemas mõlemas armulauaelemendis eraldi. Ja selleks, et siis seda karikat niimoodi väga auväärsena käsitseda, et ei läheks sealt just nagu ükski piisk Kristuse verd kaduma näiteks inimese riiete peale tilkuda või põrandale kukkudes, siis on piirdutud katoliku kirikus just selle ühe elemendi ehk siis leiva või Kristuse ihujagamisega. Reformatsioonijärgsel ajal näiteks luterlik kirik võttis taas algsel kombel tarvitusele mõlemate elementide jagamise. Ja ka roomakatoliku kirik viimasel suurel kirikukogul Vatikani teisel kirikukogul andis taas selle võimaluse. Et siis see armuloo sööma ja tervik ka iga inimese jaoks nähtavaks ja, ja kõigi meeltega tajutavaks muutuks siis luha taas jagada tavalistele usklikele nii Kristuse ihu kui Kristuse verd. Idakirikus, nagu ma ütlesin, on juba ammust ajast jagatud neid mõlemaid koos. On üks väga oluline küsimus, mida inimesed tihti küsivad, et kui sageli siis peaks käima armulaual. Eri aegadel on jälle olnud eritavasid. Keskajal käidi tavaliselt üks kuni neli korda aastas aastas just nimelt see ükskord pidi siis olema tingimata ülestõusmispühade paiku. Aga hilisemal ajal on hakatud rõhutama, et tegelikult on oluline käia armulaual nii sageli, kui on võimalik ja kui inimene on selleks sisemiselt valmis. Sest inimene vajab ikka osasaamist sellest jumala armust, sellest Kristuse ohvrist, mille ta on kõikides toonud pattude andeksandmisest ja igavese elu tõotusest. Ja kui ka meie kirikus on säilinud just paljude vanemate inimeste teadvuses see, et on käidud armulaual üks või kaks korda aastas, siis viimasel ajal rõhutatakse et miks mitte teha seda igal pühapäeval. Miks mitte teha seda koguni iga päev seal, kus on võimalik iga päev armulaual käia, armulauda, vastu võtta. Mulle meenub üks lugu, mille rääkis üks minust vanem ametivend. Nimelt tulnud tema juurde kord üks, 75 aastane mees kes on öelnud, et tead, õpetaja, mu süda on väga raske. Kui ma leeris käisin, siis ütles õpetaja mulle, et armulaud on nii püha asi. Et sinna küll niisama ei maksa minna, tuleb oodata ikka jumala erilist kutset. Ja nüüd ma siin olen. 75 aastat vana surma hakkab lähemale tulema, aga seda erilist kutsutud pole ikka tulnud. Õpetaja, mida ma nüüd tegema pean, mis minust saab? Sellel õpetajal jätkus tookord tarkust arvestada selle vanamehe lugupidamisega tema leeri õpetaja suhtes sele vanamehe ustavusega, millega ta oli oodanud läbi kogu oma elu, et see kutse tuleks. Ja ta ütles talle. Nüüd on see kutse tulnud, täna on see päev. Ja ta pühitsus koos temaga armulo, sakramente ja sellel mehel voolasid rõõmupisarad silmist. Aga tegelikult on ju nii, et see mees oli kogu oma elu millestki väga olulisest ilma jäänud. On tõesti suur jumala arm ja kutse jätta selle viimaks ikkagi kätte sai. Aga see armulaua sakramendi on antud meile selleks, et me seda pidevalt tarvitaksime. Jumala antud Annina, selle igavese elutee moonana. Ja selle pärast on oluline pühitseda seda sakramente nii sageli kui võimalik. Soovitavalt siis vähemalt sellel ühel päeval nädalas, mille oleme kutsutud jumalale pühendama nimelt pühapäeval. Et need, kes kuulevad kutset sinna, tulge sest kõik on ju valmis, need ka läheksid, et need inimesed ei lükkaks jumala kutset ilmaasjata tagasi. Armsad raadiokuulajad Teiega oli Hiiumaa kirikuõpetaja Enn Auksmann. Ja te kuulsite Eesti luterliku tunniteenistuse saadet. Ja kui te soovite, võite võtta meiega ühendust meile kirjutades aadressil kiriku plats kolm, Tallinn või helistades telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kohtumiseni.