Helgaja tere ja kaunist nädala vahetust, head klassikaraadio kuulajad. Alanud on selle nädala kokkuvõttev saade helikaja. Mina olen Johanna Mängel. Tänases saates kuuleme järeldusi kahelt möödunud nädalal muusika sündmuselt Eesti rahvusmeeskoori pidulikult 70.-lt juubeli kontserdilt ja ka tänases saates muljeid. Koori dirigent Külli Kiivet ning helilooja Nikolai Rimski Kolsakovi ooperi instne Kuuratška esimesest ettekandest Eestis kõneleb saates metsosopran Helen Lepalaan. Muusikauudiseid mujalt maailmast vahendab meile toimetaja nelevaste infeld ning saate teises pooles räägime noorte keelpillimängijate tasemest Eestis. Stuudios on sel teemal arutlemast keelpilliõppejõud ning Eesti keelpilliõpetajate ühingu liikmed Tiina Pangsepp ja Kaido Välja. Esmalt suundume aga võimse meeskoorilaulu juurde. Eesti rahvusmeeskoor tähistas möödunud pühapäeval oma seitsmekümnendat juubelit. Eesti rahvusmeeskoor tähistas möödunud nädalal oma uhket juubelisünnipäeva 70 aastat. Rammi sai piduliku lõpp-punkti pühapäeval, 16. novembril Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdil, mida vahendas ka klassikaraadio. Ja sellel kontserdil käis koorijuht Külli Kiivet, kes täna on lahkunud, nõus oma muljeid jagama. Tere, Külli, tere. Kas püha. Päev pakkus võimsat meeskoorimuusikat ja see oli tõesti võimas kontsert igal inimesel Eestimaal, ma arvan, on mingisugune oma suhe või oma mälestus seoses rahvusmeeskooriga kas siis vanemast ajast või siis uuemast ajast, et seetõttu Ma arvan, et mitte kedagi ei jäta rahvusmeeskond nagu ükskõikseks ja seal kontserdil oli ka sellised ehedad emotsioonid. Galile selline juubelihõnguline õhtu täis pidulikkust ja kuidagi sellist meenutust või nostalgiat Ki. No juubelihõng oli ausalt öeldes tunda juba sellel hetkel, kui ma astusin sisse sinna Estonia kontserdisaali fuajeesse, sellepärast et seal oli väga palju väärikaid härrasid koos oma prouadega, kes olid tulnud kontserdit kuulama. Et selline odekolonni lõhn ja ilusad ülikonnad olid seal täiesti kohal. Aga juubelikontsert ise, ma arvan, pakkus nendele tulijatele võib-olla väikese üllatuse, sellepärast et juubelikontsert eriti tegema hakates kindlasti igal kollektiivi juhil on peas see mõte, et kas ta teeb midagi vanast repertuaarist või ta teeb midagi uut. Ja minule väga meeldis, et Mikk Üleoja oli valinud selle tee, et näidata tänapäeva siis muusikamaastikul, mida ramm on võimeline tegema ja kavas olid enamasti elavate heliloojate teosed. Just et tol ajal nagu suunanäitaja ja võimaluste pakkuja ka. Et kavas oli Grigorjeva Mc miljon Bonato ja tulev elavatest heliloojatest ja siis oli ka kavas üks Schuberti selline suurem teos ja seal kontserdil ei kõlanud siis mitte ainult ta hakkab bella muusika, vaid olid tegevad ka mõningad instrumentalistid ja väiksed kollektiivid keelpillikvintett puhkpilliansambel ja solistidena Sis tšellodel, Marius Järvi, Theodor Sink ja suurepärase soolo laulis ka kontratenor ka Bo Chan. Minule isiklikult jättis kontserti kõige sügavama mulje Galina Grigorjeva palve. No see oli täiesti selline müstiline nagu kogemused, samas kui mõelda vokaalselt, siis see oli tegelikult väga midagi, oluliselt suurt sellist ei toimu. Et see ongi nagu kõlavärvide muusika, aga see kokku koos tšellosoologa oli lihtsalt täiesti suurepärane, nagu elamus. Ja kui veel siia kõrvutada siis Galina Grigorjeva teist teost, mis oli kavas jumala Nissand siis need kahekesi moodustasid sellise täiesti uhked tervik, et see jumala nissan, ta oli väga särav, kiire ja väga hästi lauldud lugu ja sinna otsa siis väga aeglane, selline meditatiivne palve, et tõesti väga suure elamuse sain, sellest. Teine väga huvitav. Selline kõlaelamus oli Fonaato orgude liilia, mida rahvusmeeskoor laulis saali peale niimoodi jaotatuna ümber inimeste ja kõige keskel siis Mikk Üleoja ja kaks tšellot. Ka tekkis selline väga, väga huvitav kõla. Mulle väga hea mulje on üleüldse nad Mikk Üleoja töö, et ta on väga enesekindel, nii dirigendi nagu inimesena ja tema väljaütlemised on alati hästi läbi mõeldud ja sellised sisukad ja kontserdikava alguses on ta öelnud ühe sellise lause mis minule kui ka tegev dirigendile. Väga meeldiv, et tegijal on tegemise rõõm. Ja ma arvan, et seda rõõmu on temal rammi tehes tegelikult palju, sest on näha, et see koor hingab nii, nagu tema tahab, et see hingab. Ja võib-olla selline suur kollektiiv võiks võrrelda sellise suure laevaga, et tema on selle kapten, et see pöördub aeglaselt. Aga kui väga kindlalt pöörata, siis pöördub ikka. Et väga tore oli seal kontserdil nagu jälgida seda, et ka selja tagant on täiesti loetav, mis on dirigendi soovid ja nii see koor kõlab ka täpselt nii, nagu tema seal ees seda väljendab. Et seda oli endal dirigendina nagu väga huvitav vaadata. Siis kuigi seal ametlikus kavas oli ainult kaasaegne muusika. Ja mingil hetkel ma ise ka tabasin ennast, et huvitav, et kas nostalgilise lugusid ei tulegi siis tegelikult lisalood olid eesti keeles ja viimane oli siis näete kuldrannake, mis loomulikult pälvis siis saalis olijatelt ikka tohutu aplausi ja ja ma kujutan ette, et väikese pisaragi, et see oli väga hästi lauldud ja kõiki neid trammitraditsioone ka nagu meelde tuletab ja, ja meenutusi kindlasti väga paljudele nagu südamesse toovat. Ja ennem seda, kui kuldrannake kõlas, siis Mikk Üleoja tegi ka seal kontserdile väikese nalja, et kontsert oleks ikka nagu päris RAMi kontsert, siis me laulame teile kallete kuldrannake. Räägiksin paar sõnaga sellest kavalehest kavaleht, muidu on selline akadeemiline ilusasti tõlked, ülevaated, helilooja test, ja siis kõige lõpus on sind pildid rammi häälerihmadest. Aga need pildid on illustreeritud väikeste selliste kokkuvõtetega. Nimelt saame me siit teada, et rammi kõige noorema keskmise vanusega Heleri on pari. Ta on kõige vanema keskmise vanusega on bassihäälerühm. Ja siin on siis kõik niimoodi huvitavalt välja toodud. Nende pikkused keskmised pikkused kaalud ja ühtlasi on siin ka lubadused hääle tugevuse ja detsi. Bellide arvutused juba rammis 75. sünnipäevakavalehel, nii et ma arvan, et jääme ootama. Selline väike huumorimaik on väga põnev jah, selline mesilane. Ja üleüldse, kui on niivõrd suur kollektiiv ja kõik nad on mehed ja ka koori ees seisab meesterahvas, siis kas mingisugust õrnust või äärmist tundelisust ka sellest Meeskoorimassist läbi kumab ja noh, see tegelikult ju oleneb ikkagi repertuaarist selleks et laulda õrna muusikat, ei pea alati, ma arvan, meeskories seisma naisterahvas et seda õrnust ka läbi muusika on võimalik, et väljendada ja sellel kontserdil kindlasti oli väga palju neid hetki, kus ramm lauliski väga õrnalt ja väga-väga ilusa tooniga ja ilusa pianoga. Et sinna kontrastiks loomulikult oli ka mehist tugevat Fortett. Aga see, et pühapäevasel juubelikontserdil oli võrdlemisi uus muusika kavas kas annab märku sellest, et Ramon nüüd uue muusika suunal või võiksid vaadata seda nostalgiliselt nurka veel? Ma arvan, et trammil on olnud siin viimastel aastatel erinevaid kavasid, mida nad on laulnud, aga uus muusika on tõesti, kui ma siin vaatangi siin kavalehel on ka kirjas need esiettekanded, mida nad on teinud alates 2010.-st aastast siis neid tõesti on olnud palju ja ma ei ole küll mic üle, aga sellel teemal nagu arutlenud, aga Ma arvan, et see võib olla aga tema üks eesmärk pakkuda Eesti heliloojatele võimalust läbi rahvusmeeskoori oma lugusid kuulda ja neid siis ka ilmselt ka laias maailmas esitada, kes siis muu kui rahvusmees Corbeks laulva head eesti meeskoorimuusikat. Et siin näiteks Aare Kruusimäe, René Eespere, Piret Rips-Pärt, Uusberg, Märt-Matis, Lill, Rasmus puur, Martin sildus, Galina Grigorjeva, et väga paljud eesti heliloojad on saanud esi, ettekanded just nagu rammi esituse, sest see on hea. Sobime siis Eesti rahvusmeeskoorile, ilusat sünnipäeva ja palju aastaid, ma arvan. Ja et ikka minu lapsed ka veel kunagi saaksid käia Rommi kontserdil ja võib-olla muljetada minuga sellest Aitäh Külli Kiivet nende muljete eest pühapäevaselt rahvusmeeskoori juubeli kontserdilt olgu veel öeldud. Rammi 70. juubeli puhul oli klassikaraadio eetris mitmeid erisaateid. Nii intervjuusid koori pikaaegsete dirigentidega kui saatesarja koori arenguloost saab järelkuulata klassikaraadio kodulehel. Möödunud nädala kolmapäeval, 19. novembril sai Estonia kontserdisaalis kuulda Nikolai Rimski korsakovi ooperi Kuuratška kontsertettekannet. Ja kuigi selle ooperimaailma esietendus toimus aastal 1882 siis Eesti publiku ette jõudis Kuuratš ka esmakordselt. Sellel kontsertettekandel käis metsosopran Helen Lepalaan. Stagurets ka tegevus toimub ennemuistsel ajal ja ühel muinasjutumaal. Kas see kolmapäevane õhtu oli piisavalt muinasjutuline? Ja seda peab küll ütlema, et kõigepealt selle kontserdi etenduse lõpus oli tunda publiku poolt ka, et see aplaus oli ikkagi väga võimas ja rahvas tõusid lõpuks püsti. Ja mina läksin sealt ka sellise tundega ära, et noh, et oleks nagu mingisuguses imelises fant trastilises värviküllases kohas käinud kuskil natuke paremas maailmas või ja neid muljeid oli päris palju, nii et selles mõttes see üldkogemus või selline tunne, mis pärast seda kontserti jäi, et see oli väga ilus ja ja noh, nii peakski, ütleme iga kontserdiga muusikaline üritus lõppema. Ja mina ei olnud, et varem seda ooperit täispikkuses isegi kuulnud, et üksikuid osasid ja aariaid küll. Ja selles mõttes ma olen täiesti vaimustunud. Et minu jaoks on see üks ilusamaid oopereid, mis ma üleüldse kuulnud kunagi olen ja Rempsiku osakond pidas seda üheks enda õnnestunumaks ooperiks. Ja mulle tundub, et ma mõistan teda täielikult. Et kuigi tegevus toimub sellises muinasjutulise ess riigis, kus Saar on selline õiglane, suuremeelne, suure südamega aru saav valitseja, ehk siis ilmselt see sümbol, mismoodi võiks üks rahvas elada, millises roniasse looduse ja inimtegevuse vahelise suhtega. Et seda kohta ju tegelikult olemas ei ole või noh, selles mõttes ta ei piirne aastaarvudega nii-öelda tsaaririik ja kolme tüüpi siis tegelaskujusid, ehk siis need müütilised poolmüütilised, et ja siis rahvas või siis see maapealne elu. Ja see sümboolika on, on selles ooperis väga tähtsal kohal, et teda võib nagu võib-olla kõiki asju elus näha nagu pinnapealselt, et see on ilus muinasjutuooper ja väga ilus muusika ja väga ilusad värvid ja või siis võib selle tagant näha ka suuremat filosoofiat. Ma arvan, et kindlasti on olnud selle muusika ja kogu selle loo eesmärk. Ja siinkohal tulevad üleüldse meelde selline igihaljas teema, kuidas jumalik, kus ühtpidi tahaks nagu läbi inimese ennast kogeda ehk siis tunda ehk siis nii-öelda läbi selle füüsilise keha manifesteeru ta siis teiselt poolt inimesed, kes siis õhkavad taeva poole ja kuidagi pürglevad selle universaalse jumaliku ja igavikuliste poole. Ja siis selline õhkamine käib taeva maa poolt mõlemas suunas. Et selliseid teemasid on ju põhimõtteliselt nii muusika kui igasugune kirjanduslik ajalugu ju täis olnud ja selles mõttes on jälle seesama teema, et midagi suurt sünniks või mingisugune arusaam toimuks nii-öelda selle kahe poole vahel või kahe maailma vahel või ükskõik siis vastandlike ideede vahel siis keegi peab alati ohverdama ennast, et sinna kuuluvad ka lõpuks, kui ta saab oma inimliku armastuse tundeni, jõuab siis see tähendab seda, et ta on samas ka haavata tav sellisele suurele jõule, ehk siis selle päikesejumala kiirtele, mis ta siis sulatavad ja, ja läbi selles päikese soojus, mis on 15 aastat sealt tsaaririigis nagu puudu olnud soojus jõuab siis sellesse tsaaririiki ehk siis läbi selle ohverdamis ehk siis läbi arusaamise. Ja, ja selles mõttes muusika nii võimsalt illustreerib kogu seda lugu, et need, mis moodise orkestratsioon, mismoodi erinevad pillikõlad kandsid edasi kõike kõiki neid värve, taevalikust kuni maapealse, nii ehk siis ennast rahvalauludest kuni siis imeliste taevalistes vääridenija ja kevade ja, ja kogu see külma koloriit, kuidas see välja tuli, nii et selles mõttes suured suured tänusõnad Vello Pärnale ja orkestrile, kes tõesti need need värvid nüanssid nii ilusti välja tõid ja siinkohal ma pean ütlema, et mu suur sümpaatia kuulus ka koorile. Sest et siis seda rahvast sümboliseerivad või rahvakogunemisi, pidustusi kogu seda tsaaritervitust, eks ju, kui see ka tuleb nii-öelda areenile siis vene muusikas, noh, kui ilus, kui võimas on ja selles mõttes see koori esinemine nagu värvis, sidus kokku nii ilusti kogu seda ooperimuusikat ja kogu seda tekstuuri. Nii et tõesti, need koori osad olid nii nauditavad ja selles mõttes kogu see maailm väga hästi jõudis saali. Sest nagu ütles ka ettekandeks kolis Rahvusooper Estonia koos külalissolistide ka sealt teatrimaja poolelt kontserdisaali ja kuulates seda äärmiselt värvikat sisu, neid teemasid, siis tundubki, et võib-olla seda ooperliku lavastust, neid kostüüme, kõike seda sinna juurde ei olegi vaja. Ei, ma ei kujuta ette, et kas seda ei ole vaja, aga väga suured kiitused valguskunstnikule selles mõttes, et väheste vahenditega oli väga targalt ja ilusti ja visuaalselt väga meeldivalt seal niuksed, külmad, sinised toonid, rohelised, natuke punakad siis kui ütleme, see armastuse teema ja kõik sellised asjad välja tulid. Et väga ilusti oli see valgustusega nagu loodud atmosfääri, siis taga olid pildid ehk siis slaidide pealt projekteeritud sihukeste olustikulist looduspilte ja seda vene sellist rahvalikku elu ja, ja nii et selles mõttes väga kenasti oli loodud väheste vahenditega nii-öelda see atmosfäär seal ümber. Loomulikult sellist muusikat ja sellist teksti ja kogu seda lugu kuulates hakkab juba inimesel endal jooksma selline pilt, et mis võiks toimuda ja esimesena tulevad muidugi kohe mulle tulid meelde need ilusad ilusad kunagised vene täispikad joonisfilmid vene muinasjutu ainetel tavaliselt ja noh, mina kuulume sellesse põlvkonda, kes neid mäletab ja vaatas mõningat siiamaani siis sellepärast, et seda esteetilist, seda fantaasiamaailma ilu on seal nii palju. Ja mõnes mõttes on kurb, et minu meelest on just tänapäeva inimesel natuke puudu puhtad sellisest harmoonias ja ilust ja just sellisest silmale nauditavad ja kõrvale nauditavas sellisest täiuslikus harmoonias seda dissonantsi piisavalt meil elus juba. Nii et selles mõttes selline ooper nüüd kasvõi kontsertettekandes välja toodiaid, lihtsalt suured tänusõnad, et minu meelest sellist muusikat on nii vaja. Muidugi, kui see oleks, ütleme, lavastusega ja kogu nende värvide ja kostüümidega ja tegevusega ja siis noh, see lisaks ainult juurde, aga otseselt see küll ei häirinud, nii et see oli väga meeldiv kontsertettekanne just selles mõttes, et igav ei olnud hetkekski. Kuigi see Rimski korsakovi, sest nagu ooper, seda võib pidada täis lüüriliseks kooperiks, et seal ei ole sellist rasket dramaturgiat või loomulikult lugu ise ju lõpeb kurvalt. Aga see kõik on antud sellise suure südamliku, see ja just lüürika abile, see ei nõua selliseid täis dramaatilisi hääli või sellist raskepärasust, et see kõik on antud edasi sellises puhtas lüürikas ja just selles värvigammas. Ja seda minu meelest tajus ka Vello Pähn väga hästi ja, ja püüdis seda edasi anda. Tegemist on jällegi ühe väga-väga andeka ja musikaalsed erigendiga ja orkester minu meelest oli ka väga hästi kaasa, esimeses pooles oli tunda kohati siin ja seal loksumist, aga, aga samas aru saada sellest, et, et tegemist on nii suure tööga ja ilmselgelt see ettevalmistusaeg ei olnud üks kuu, kõik solistid oleks kohal, oldi kuseks, proovi tehtud, nii et selles mõttes pinge oli tuttav, aga see on väga inimlik ja normaalne saakski teistmoodi olla ja teises pooles oli korraga see see pinge oli maas ja seda nautimist ja, ja sellist mõnusat voolamist noh, oli palju rohkem ja nüüd veel tagasi tulles lüürika ja värvilisuse juurde. Ainuke asi, millest mul natuke jäi puudu, oligi see ütleme seal solistide poole pealt ka seal oli väga ilusaid hetki ja tõesti kiitussõnad nende kolmele põhisolistile siis Kuurats kale tsaarile Lelile, kes siis on need nii poolmütoloogilised olendid, ehk kes sümboliseerivad siis eksju tsaar, seda ideaalset valitsejad, kes mitte ei valitsev võimuga, vaid arusaamise ja, ja kogu selle inimlikkuse poole pealt. Siis ses nagu raske, kes ei ole, ei inimene, ei päris mütoloogiline tegelane temas on nagu koos need mõlemad pooled ja siis ta valib ühe ja siis see tähendab ka siis tema surma ja lell võib-olla siis kes sümboolselt on noh, ta on küll karjane, aga tegelikult ta esindab, ütleme seda inimlikku rõõmu ja meeli, meeleseisundeid, muusikat ja kunsti ja siukest, vaba hinge ja ja mis siis sedasi nagu raske ka väga paelub esialgu ja, ja selles mõttes, et neil olid väga ilusaid hetki, aga need osad või kandvad rollid nad on nii laiaulatuslikud just sellepärast, et see muusika nõuab nii palju värve. Ta nõuab sellist kandvust täis lüürikaatiad vokaalse poole pealt nihukest täis legaat laulmis niimoodi, et seal on väga nõudlikud keskregistriosad, kus tihtipeale orkestri läheb päris tihedaks ja muidugi väga oskuslikult balantseeris, nii et selles mõttes ei olnud mingisugust probleemi. Aga just seda, et seda värvigamma jäi minu jaoks natuke puudu selle muusika jaoks. Aga üldkokkuvõttes oli ikkagi väga meeldiv ja väga kenad hääled kõik ja ma just mõtlesin seda, et vot sellist nihukest täis lüürilist ooperist ja vene muusikat, et minu meelest võiks meil seda rohkem olla ja just sellepärast, et minu meelest see õpetab lauljaid eelkõige, mitte forsseerima ei anna neile mitteliigast, ütleme, jõulise ülesandeid vast just otsiks nagu seda loomulikku vaba emotsionaalset, orgaanilist vokaalset tunnetust, et seeläbi areneda ja seeläbi nagu kasvada ja, ja muusikale lihtsalt järgi anda. Nii ilusti lüüriliselt kirjutatud muusikat, see annab tegelikult suured võimalused. Ja no vot ja siis selle kõla koloriitide, selle kõlavuse poole pealt, kui oleks minu maitse järgi võinud nagu täiuslikum või natuke rohkem olla. Aga põhimõtteliselt ma olen väga rõõmus selle kogemusele, et mul oli võimalik seda Ettekannet kuulata aitäh Helen Lepalaan nende maagiliste ja värviliste mõtete eest. Kuigi sest kures ka ettekande eel ütles ka Rahvusooper Estonia kunstiline juht ja peadirigent Vello Pähn, et vene ooper on kuidagi jäänud tahaplaanile ja samuti ka Rimski korsaco mootoritega, siis lubast, et ei ole välistatud, et tulevikus mängitakse ka tema teisi oopereid. Nüüd jääme seda põnevusega ootama. Sellest oleks muidugi väga hea meel, kui me saaksime edaspidi siin vene muusikat, et rohkem kogeda ja kuulata, sellepärast et minu tunnetus ütleb seda, et see vene kultuur, vene muusika, vene poeesia on tegelikult meile väga arusaadav ja ligilähedane ja jättes siin kõrvale kõik poliitilised probleemid, aga kultuur on kultuurkeel, on keel ja muusika on universaalne ja minu meelest just meie publikule on just see helikeel ja see tunnetus ausalt öeldes hingeavav, et isegi rohkem kui mulle tundub, et muud rahvused aga just see, et see vene muusika on väga arusaadav, vastuvõetav ja väga soe ja väga ilusaid emotsioone tekitav. Klassikaraadio. Üpris saab Rimski kaasakovi üht kaunimat ooperit kuureczkajat kuulda kaheksandal detsembril kell seitse õhtul ja klassikaraadio kodulehel on võimalik järelkuulata ka intervjuud dirigent Vello Pähn, sopran Jevgenia Sotnikovaga. Kodustelt kontserdilavadelt suundumine, et välismaale muusikauudiseid mujalt maailmast vahendab meile toimetaja nelevaste infelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. New Yorgis asuv Lincolni keskus plaanib muuta every Fischer hooli nime. 40 aastat on New Yorgi Filharmoonikute kodusaal Lincolni keskuses kandnud every Fischer kooli nimel ja nüüd valmistutakse samale 500 miljonit dollarit maksvat eks uuendusteks. Jeffisherite perekond on nõustunud sellega, et saal tulevikus nende nime ei kanna. See avab võimaluse Lincolni keskusele kuue suur toetus taia leidmiseks, kelle järgi siis saal ka ümber nimetatakse. See kokkulepe avalikustati eelmisel nädalal. 1973. aastal maja ehituseks 10 miljonit dollarit annetanud muusika. Filantroop Emery Fisheri perekond viis 40 aastat tagasi kokku nii et kontserdisaali uue nime all renoveerimise või uuesti ehitamise korral pöördub perekond kohtusse. Aga nüüd on meelt muudetud. Hoonetele suurtoetajate nime andmine on tänapäeval küllaltki levinud praktika. Fisherite perekond mõistab sammu vajalikkust, aga kena tegu see ju siiski pole, kuigi New York Times sellest võimalikult viisakalt kirjutada püüab. Fisherite perele maksti tagasi 15 miljonit dollarit ja nüüd ootabki Lincolni keskus uut suurt toetajat. Juba mitu kuud on taanlased olnud ärevuses, sest ringhäälingu alla kuuluv Taani kammerorkester on sulgemisohus. Hiljuti korraldas Taani parlament aga debatti, kus nõuti, et Taani kultuuriminister astuks orkestri kaitsma näiteks välja, et vältida kammerorkestri likvideerimist. Konservatiivide ja mitme teise partei esimehed nimetasid orkestri sulgemist kultuurielu laastavaks kirvetööks. Taani Cameron. Orkestri säilitamist on pooldanud ka mitmed maailmakuulsad kollektiivid, nagu Metropolitan Opera ja Berliini ja Viini Filharmoonikute. Kuigi kultuuriministril ei ole kohustust parlamendiliikmete soove järgida. Loodetakse, et nimetatud ettevõtmine avaldas orkestri edasisele kestmisele siiski positiivset mõju ja Ethani kammerorkester saab oma tegevust jätkata. Viieaastane lauljanna Renee Fleming andis teada, et kavatseb kolme aasta pärast oma ooperiesinemised arvatavasti lõpetada. Ta ütleb, et tal on olnud muusikaliselt väga rikas elu. Tal on olnud võimalus ette kanda 54 ooperirolli ja järgmiseks kolmeks aastaks on talvel mitmed esinemislepingud. Peterburis sümfooniaorkestri dirigent. Emmerkaanov, kes on olnud varem ka Maria teatri eesotsas, andis teada, et ta ei kavatse juhatada enam modernses Vesmes ooperilavastusi. Ta ütleb, et on kompromissideks liiga vana ja talle ei paku pinget punaarmee mundris bojaarid või Don hose mootorrattal. Milano linn sai aga endale nüüd lutsianobeerija nimelise tänava. Pirjo surmast möödus tänavu 11 aastat helilooja piss, nimelt Milano konservatooriumis ja 1955. aastal lõi Milanosse gospruna Modernaga elektronmuusika. Stuudio lutsianoberjo nimeline tänav asub Milanos Elsa morante väljaku lähistel. Populaarne videokeskkond YouTube tuli välja tasulise muusika voogedastuse teenusega. Tasuline teenus Youtube Music chi on osa laiemast eesmärgist teenida Choobis rahaga milleltki muult, kui seda on ainult reklaamide müümine. Nii kirjutab The Wall Street Journal. Teenus peaks olema nüüdsest saadaval nii arvutites kui ka androidi operatsioonisüsteemidega nutitelefonidest, nutitelefonidest. Seal on võimalik kuulata muusikat ka taustaks teiste rakenduste kasutamisel ja samuti saab salvestada muusikat offline kuulamiseks. Esimesed kuus kuud on teenuskutsetega kasutajatele saadaval tasuta. Pärast seda tuleb kampaania, kus seda saab osta kaheksa dollari ja hiljem 10 dollari eest kuus. Konkureeriva muusika voogedastusteenuse Spotify igakuine teenustasu on samuti 10 dollarit kuus. Ja lõpetuseks Eesti heliloojate tegevusest. 15. novembril tuli esiettekandele kaks noore Eesti helilooja uut kooriteost. Haagis esitati Riho Esko Maimetsa magnifikaat ja New Yorgis kanti esmakordselt ette Joonas Tarmi aeg. Maimetsa magnifikaati esitas Hollandi kammerkoor kvintessents Haagi Püha Agnese kirikus kontserdil Nordic inspiration oli lisaks Põhjamaade ja Balti muusikale kavas ka rohkesti eesti muusikat. Veljo Tormise, Urmas Sisaski, Cyrillus Kreegi, Pärt Uusbergi ja Arvo Pärdi teoseid. 15. novembril toimus ka Joonas Tarmi uue kooriteose aeg maailma esiettekanne koori New York Virtsi Ossingaias esituses. Joonas Tarmi teose AEG tellijaks oligi nimetatud koor ja see muusika on kirjutatud Arto Allikas. Saaresõnadele. Muusika uudised maailmast. Muusikauudised. Tänase saate vestlusringi olen ma palunud kaks külalist. Keelpilliõpetajad ning Eesti keelpilliõpetajate ühingu liikmed Tiina Panksepp ja Kaido Välja, tere tulemast tere. Nimelt möödunud nädalal toimus Tartus kaheksas Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festival ja juba on kuulutatud välja ka järgmise aasta oktoobrikuus toimuv vabariiklik Eesti keelpillimängijate konkurss. Sestap püüame täna arutleda teemal, kui heal tasemel meie noored keelpillimängijad on ja mis üleüldse deeberst keelpillimängijast silmapaistva interpreedi Tiina möödunud nädalal, kui konkurss alles algas, siis siinsamas klassikaraadio stuudios delta saates ütlesite te väljend, et tegelikult meie noored keelpillimängijad on väga heal tasemel. Kas nüüd pärast konkurssi lõppu peab see väide veel. Jah, tõesti, et rõõm on ise ka tõdeda, et mida ise eelmisel nädalal ütlesin, et see ka sellel nädalal kannab veel. Et konkurss oli väga kõrgetasemeline, meil oli kokku 63 osalejat ja žüriil ei olnudki võib-olla nii kerge alati seda valikut teha ja lõppkontsert tas oma tasemelt just seda kõige kõrgemat keelpillimängu. Ning toetudes rohkem kogemust omavate kolleegide arvamusele siis 20 aastat tagasi ei mängitud ka muusikaakadeemias, nõnda kui praegu mängitakse keskastme koolides. Nii et selle üle on väga suur rõõm ja see näitab meie õpetajat väga kõrget taset, nii et aitäh kõikidele apargi õpetajatele, kes on teinud seda head tööd. Mis selle hea taseme määrab või kuidas me tunneme ära väga hea interpreedi? Eks kõige tähtsam indikaator on ju kuulaja kes on saalis ja kas see, mida see interpreet laval teeb dismeie konkursi puhul noor interpreet kas see on midagi, mis jõuab selle kuulajani ja mis seda kuulajat, mis puudutab? Ma arvan, et väga paljude noorte keelpillimängijate esimene esinemine puudutas inimesi. Kui rääkida nüüd hindajate poole pealt, siis loomulikult hindajad peavad nägema selle pillimängija harmoonilisust. Et ta on tugev, väga mitmete tehniliste võimete poolest. Pillimäng on nii mitmekülgne tegevus, tihtipeale siiski mina võrdlen seda spordiga heas mõttes, just selles mõttes, et kui sa trenni ei tee, siis ükskõik, kuidas sa tahaksid, et sa sealt üle selle lati hüppad. See soov ei aita, kui sa ei ole teinud ära seda teenikest ennast kõike andnud tööd. Ja loomulikult seda kõike kaunistab ja, ja ülendab sinu talent. Kui sa muudad selle muusika siis eriliseks, läbi oma interpretatsiooni. Kuid tõesti, et see andekus on nii mitmetahuline, et esiteks loomulikult muusikalised kvaliteedid, teedid, teiseks töö oskus, pingetaluvus, sotsiaalsed oskused, käidud domine, see on nii suur maailm. Ja tõesti, ma arvan, sellel konkursil me ka nägime väga palju selliseid tõeliselt välja kujunenud isiksusi kes juba Noorena nad on 15 aastased, võib-olla kuueteistaastased on tegelikult täiesti teadlikud sellest, mida tähendab olla laval. Ja see väljendub kõige paremal kujul austuses lava vastu austusest selle muusika vastu, mida sa mängid austusest publiku vastu ja ka väga suures vastuvõtlikkus aset, see, kui sulle antakse head nõu. Sa suudad seda realiseerida, nii et mulle tundub, et see muusikaline andekus on väga lai mõiste. Kuidas võiks juba küsida, kas konkursid konkurssidel käimine on just see väljund, mis noore interpreedi valmistab ette siis suurtele lavadele kas või maailma lavadele minekuks? No ega ilma konkursita Kaisa võib olla samamoodi võiks öelda demokraatia kohta. Et see on väga halb valitsemisvorm, aga parimat ka ei ole. Siis samamoodi on konkursid, et kas see on just kõige mugavam esinemise koht? Ma arvan, mitte aga ilma selleta ei jõua ka väga kaugele. Meie Tartu konkurss ei ole päris konkurss, Vaitav konkus, festival tähendab seda, et me ei panen mängijaid. Ta esimene, teine, kolmas, neljas, viies kuni 10. vaid tõstetakse esile parimad ja tunnustatakse neid, kellel olid ka väga head eeldused, võib-olla natuke midagi jäi puudu. Et olla päris tipus. Ehk siis meil on laureaadid ja siis teisena tõstetakse esirezis diplomante. Ja lisaks, kui žüriile on mõni konkreetne lugu väga meeldinud, siis on ka eripreemiad nende lugude esitamise eest. Järgnevalt saame kuulda, kuidas võttis žürii kokku Tartus toimunud Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivali. Siin saab sõna žürii liige Aet Ratassepp. On olnud äärmiselt positiivne kogemus ja kolm päeva kuulata Eesti noori muusikuid. Ja võib veendunult öelda, et eesti keelpillimuusika tulevik on turvatud. Seda te kuulsite ise, kõik need noored, kes täna mängisid, on juba praegu võimelised andma kõrgetasemelise kontserdi. Ja neil kõigil on turgudel. Aga ma pean tunnistama, et neil ei õnnestunud leida konkursi võitjat kuna arvan, et kõige rohkem võidab see, kelle isiklikus arengus on tonni kõige suurem hüpe. Ja meie, kuna kuulsime neid noori inimesi enamuses esimest korda evi teave kellede hüppe kõige suurem oli võib-olla õpetajad peavad rohkem, aga kindlasti teate teie ise kõige paremini. Arvan, et see on see mõte, mille nimel kompustesse korraldada tuleviku peale mõelda. Näeksin potentsiaali siin, et selline konkurss-festival oleks võib-olla rohkem avatud foorum eesti keelpillimängijatele nii õppuritele kui pedagoogidele tulla, kui mängida, üksteisele kuulata ja vahetada kogemusi, nii avatud, kui seda teha või mitte võistelda. Me ajame ühist asja, mitte ei ole üksteisele rivaalideks. Ma arvan, kui me kõik selles suunas mõtleme siis jääme ootama kahe aasta pärast toimuvat uut kokkusaamist. Ja oli ühtlasi väga meeldib tähendada, et eesti keelpillimuusika kõlamaastik on muutunud palju ühtlasemaks. Seda suures osas tänu Tartule kuna siin on toimunud väga suur kvalitatiivne hüpe. Tartu on saanud uue suurepärase saali, mis on suur stiimul. Ja siin on märgatavalt soodne vaimsus ilmselt olnud alati, aga praegu on seda eriline. Nõnda kõneles žürii liige Aet Ratassepp Tartus toimunud Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivali lõpetamisel. Võib-olla see on ka hea koht praegu möödunud nädalal Tartus toimuvat meenutada ja võib-olla mõne sõnaga nendest laureaatidest tulemustest rääkida, mille poolest keegi silma paistis? Esimene päev algas kohe esimese vanuserühmaga ja no tõesti seal olid suurepärased noored, nad on mõtlema, et nad on seitsmes kuni üheksas klass. Nad ei ole veel jõudnud gümnaasiumisse ja žürii oli väga üksmeelne ja tegi otsuse umbes viie minutiga. Ja esimese vanuserühma laureaatideks olite Triinu Piirsalu, kes on viiuldaja ja Maria Mutso. Tšellist Nemad pälvisid nii publiku kui žürii kõige kõrgema tunnustuse ning diplomaadid kvality Kaisa padur. Kas on ka viiuldaja Rasmus peerend, tšellomängija, Joosep Reimo, samuti viiuldaja ning Anna-Helena Inno, kes on Vihula? Teises grupis oli kaks laureaati, Merike, Heidelberg ja jällegi tähelepanuväärne on see, et vioolamängija ja teiseks laureaadiks siis teises vanusegrupis oli siis Hans Christian Aavik viiul Tallinna muusikakeskkool ja tema sai ka eripreemia lokatelli Gabriisi esituse eest. Diplomand oli teises vanusegrupis oluliselt rohkem. Ritta post viiul Tallinna muusikakeskkool, Marta Mutso viiul, samuti Tallinna muusikakeskkool glooria ilves, kes mängis samuti viiulit, muusikakeskkool ning Lauriine kalajas viiuldaja Elleri nimeline Tartu muusikakool. Lisaks sai diplomi ka tšellist Marten Meybow, kes õpib Tallinna muusikakeskkoolist. Ja eripreemia anti veel Joonas depole, kes esitas viiulil ka hästi Lutoslovski teose Subitu Jonaste õpib samuti Tallinna muusikakeskkoolis. Kolmandas vanuserühmas andis žürii välja kaks diplomit. Ja seekord laureaat ei olnud, sest et žürii sõnul teine vanuserühm lõi taseme nii kõrgeks ning nemad vaatasid seda konkursi nii-öelda üldises suures pildis. Esiteks, silu on hirvoja tšellomängija Tallinna muusikakeskkoolist, tema on ennem õppinud Nõmme laste muusikakoolis ning andmeetodepa Tallinna muusikakeskkoolist. Ning samuti andis žürii välja kaks eripreemiat Rannatamm Väljapaistva esinemise eest konkursil. Tema on viiuldaja Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolist ning Hans toomingale David lokatellil labürint esituse eest, tema samuti viiuldaja ja õpib Tallinna muusikakeskkooli kaheteistkümnendas klassis. Kõik need noored keelpillimängijad, kelle nimesid me praegu siin kuulsime, kes tulid väga heade tulemustega Tartus toimunud konkurss festivalilt. Kuna järgmisel aastal toimub vabariiklik konkurss, siis kas on tõenäoline, et kõik nad juba hakkavad varsti selleks valmistuma või on selline aastase intervalliga konkursil käimine ikka pigem keeruline? No need kaks konkurssi ei saaks öelda, et üks on nagu hüppelauaks teisele, nad on pisut erineva suunitlusega. Kui Tartu konkurss-festival on siiski suunatud, et keskastme muusikakoolide gümnaasiumi osalejaga põhikooli lõpule siis nüüd järgmisel aastal planeeritav Eesti keelpillimängijate kurss on täismahus suur konkurss, kus on kolm vooru, sealt võivad osa võtta siis kõik keelpilliperekonna esindajad, viiul, vioola, tšello ja kontrabass ning vanusepiiri. Sellel konkursil ei ole. See raskusaste kindlasti. Nüüd võrreldes Tartu konkursiga on oluliselt suurem. Ja mina lisaksin veel juurde, et eelmine vabariiklik konkurss toimus 1987. Sellest on päris palju aega möödas ja see tähendab tegelikult seda, et terve üks põlvkond on jäänud ilma võimalusest osaleda korralikul sellisel kolme voorulisel konkursil. Ning selle tõttu oleme ka praegu jätnud selle vanusepiiri lahtiseks. Ja rääkides sellest nii-öelda vabariiklikust konkursist, siis eks see trepiaste niimodi nõnda läheb, et kõigepealt oled sa laste muusikakoolis ja osaled seal esimesed korrad väikesel konkursil parim noor instrumentalist, mida korraldab Eesti muusikakoolide liit. Nüüd on Eesti keelpilliõpetajate ühing juba neli korda korraldanud Tartu konkurssfestivali, mis on ka olnud erakordne, sest et varem pole olnud keskastmele kunagi ammu oli aga tõesti aastaid tagasi. Ja nüüd siis Eesti keelpilliõpetajate ühing on kutsunud ellu vabariikliku konkursi uuesti just selle sisuga, et tõesti kõikidel haridusastmel kõikidel interpreedi kasvamise perioodidel oleks võimalik ennast proovile panna ja osaleda, sest konkus kahtlemata arendab kõige rohkem noort muusikut. Ja kui sa sisened pärast tööturule ja sul on see kogemus selja taga, sa tunned ennast kindlamalt oma edaspidises elus kas siis orkestris, kammermuusikuna, võib-olla ka solistina. Ja kindlasti aitäh, Diana, nii et see on üks selline suur püramiid, mida Eesti keelpilliõpetajate ühing on esitanud. Millele tunnis fookus on eelkõige suunatud, kas konkurss, eks ettevalmistamine on kuidagi tähtsam kõigest muust? Kas ta nüüd tähtsam, aga kindlasti ta on teistsugune. Ta on oluliselt intensiivsem, on see kogu see tööprotsess? Õpetaja nõudmised on suuremad, rohkem tunde peab veetma oma instrumendiga. Ega siin muud ei olegi, tunde tuleb rohkem teha, harjutada tuleb rohkem ja konkursi eks valmistamise selline täpsus, nii muusikaline tehniline. See kõik on nagu rohkem fookuses. Tuleb jõuda kaugemale. Eks kukkusin tõesti hüppelaud endale, et jõuda üks aste edasi. Tahaks veel siin tõesti duo väikse kõrvalepõike, järgmise aasta konkursile tuleb väga huvitav võimalus. Eesti keelpilliõpetajate Ühing tellib neljalt eesti heliloojalt uudisteose igale pillirühmale. See saab olema sooloinstrumendina. Ning miks jäi meie valik just sooloinstrumendi kasuks? Et näha seda noort muusikut kujundamas sellist teost, mida ei ole veel kunagi esitanud teatud mille kohta ei ole plaati välja antud. Et see näitab väga palju ka juba sellist isiksuse võimekust, nii et ka see on üks väga oluline punkt, mida me tahame, mille üle me oleme rõõmsad. Maailmas on praegusel hetkel väga palju noori üliandekaid ja silmapaistvaid keelpilli mängijaid ja tähelepanuväärne on see, et nad on väga lühikese ajaga jõudnud justkui sellise superstaari staatusesse. Teil on olnud võimalus esineda maailma kõige kuumemates kontserdipaikades festivalidel üle maailma ja teha koostööd suurte dirigentide ja mainekate orkestrite, aga kas see on see eesmärk, milleks noored keelpillimängijad peaksid nagu valmistuma või sinna pürgima, et kas see on see unistus? Igalühel on omad unistused, mõnel on kindlasti unistus saada suurele lavale ja nüüd tuleb jällegi mängu see muusikalise ande mitmekülgsus. Aga ma arvan, et see on jällegi igaühe oma unistus, kuhu ta pürgib, läbi kukkus, mõni, võib-olla pürgib eneseületamisele, mõnel on väga konkreetsed sihid jõuda väga kaugele. Ma olen natuke lapanud natuke vanemate konkursside buklete, seal on kõik need nimed, kes meil praegult siin, kas klassikatähtedes võidavad ja osalevad, kes käivad orkestri konkurssidel ja neid samuti võidavad. Et kõik need nimed on meie konkursside buklettides ära toodud küll mitte nüüd viimases, vaid varasemates. Ja sedasama võib ütelda ka 87. aastal toimunud konkursi kohta, et need nimed, kes on seal saanud preemiaid ja on nagu välja toodud ja isegi mitte ainult need, vaid ka tol ajal väga-väga noored internetis, kes võib-olla sellel hetkel veel ei saavutanud kohti, siis need on praegu meie muusikaelus tegijad. Nemad on meie suurimate orkestrite kontsertmeistrid. Nemad on esindavad Eesti muusikat välismaal, eks töötavad väga lugupeetud kohtadel kas Soome rahvusooperis või, või muudel erinevatel kohtadel. Nii et tegelikult, eks see on väga huvitav vaadata, mõne ajada pärast neid teatmikke ja tunda ära. Siis ma kuulsin teda, kui ta oli kolmeteistaastane ja nüüd vot esineb ta Berliinis. Nii et ma arvan, et tegelikult seda ja seda sellist järjepidevust on näha nii Tartu konkurss-festivalil kui vabariiklike konkursside teatnikest ajalugu vaadata. Seda on rõõm kuulda, mis siis muud, kui soovida noortele Kelbini mängijatele palju jõudu ja jaksu ja vastupidavust sellel raskel teel, sest ülevitsa pilli õppimine kestab väga kaua, kestab kogu elu ja täname heade soovide eest ja õpetajatele ka jõudu, jaksu, järjepidevust ning loodame, et on ka piisavalt võimalusi, et ennast arendada ja täiendada pill mingitel siis konkursside näol või kaunites kontserti paikades, nii Eestis kui väljaspoolt aitäh Kaido välja ja Tiina Banksetena stuudiosse tulemast ning palju jõudu teile ka. Et kuule, et selliseks kujuneski tänane heligaja saade. Me kuulsime muljeid Eesti rahvusmeeskoori juubeli kontserdilt ja Nikolai Rimski korsakoviooperiisne Kuuratška kontsertette kandelt muusikauudiseid maailmast, vahendas toimetaja neelevastenfeld ning äsja kuuldud vestlusringis said lisaks stuudio külalistele sõna ka Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivali žürii liige Aet rattasse ning muusika katkendeid esitasid konkursil osalejad head tšellist Rasmus Berend, viiuldaja Triinu Piirsalu. Tänase saate tegid helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Johanna Mängel heliga ja on taas eetris nädala pärast uute põnevate teemadega. Aitäh kuulamast ja ilusat päeva.