Helgaja tere, head klassikaraadio kuulajad, mina olen Kersti Inno. Tänases vahendan teile diskussiooni eesti klassikapärandist, kes peaks tegelema selle uurimise propageerimise esitamisega. Arutelu lähtealuseks on seoses Eduard Oja saate ettevalmistamisega arenenud ja Remmeli ja Vardo Rumessen jutuajamine eesti klassikapärandist kui tõsisest mure probleemist. Stuudios on vestlusringis muusikateadlane, Eesti muusika, teatriakadeemia professor ning õppe- ja teadusprorektor Margus Pärtlas Eesti kontserdid, rektor Jüri Leiten ning Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste. Maailma muusikauudistest annab teada nelevas teenfelt. Kõigepealt aga vaatame tagasi eelmisel pühapäeval toimunud haruldasele kontserdile Galina Grigorjeva autoriõhtule. Sülgaja. Pühapäeval, 18. jaanuaril toimus Niguliste muuseum-kontserdisaalis Galina Grigorjeva autoriõhtu. Seal esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor, vokaal, Ansambel Seattrovoissis üksus ansambel Monika Mattiisen. Flöödid ja dirigent oli pool hiljem. Palusin stuudiosse muusikateadlase saaled kareda sellest kontserdist lähemalt rääkima. Galina Grigorjeva kirjutab muusikat, hakat, mille järele inimesed tänasest pidetus katkisest kaotilises maailmas väga janunevad. Galina autorikontserdid on pilgeni publikut täis. Viimane autorikontsert Nigulistes oli juba viis päeva enne kontserdi väljamüüdud ja ma kujutan ette, et kontserdile soovijaid võis olla vähemalt kahe kontserdi jagu. Galina Grigorjeva muusika puudutab tänaseid inimesi oma sügava vaimsusega oma selge ühendusega trantsedentsega ja kindlasti ka väga sügava empaatiavõimega inimese kui olendi vastu siin, selles kannatusterikkas maailmas ning lootusega. See muusika annab inimestele lootust, et ükskõik kui raske, vaevaline, ebaõiglane ei oleks ka elu siin selles maailmas. Selle siiski on mingi sügavam mõte, mis küll oma täies ulatuses meie piiratud mõistuse eest varjul võib olla. Galina Grigorjeva on ukrainlanna, seda eesti helilooja ning tema loomingus kõlavat Vene kõrgkultuuri essentsiaalsed väärtused. Vaimne sügavus, hingeline puhtus, piiritu kaastunne kõige elava vastu, vaimne alandlikkus, empaatia, südameheadus, püüd mõista elu kogu selle kompleksuses. Just nimelt püüd mõista ja mitte hukka mõista. Olukorras, kus välises maailmas üle inimeste peade toimuvad väga ebameeldivad ja kummalised arengud, on seal märgiline tähendus, et meil Eestis on niivõrd eriline tingimusteta headust kiirgav slaavi kõrgkultuuri esindaja, kes kingib oma kunstiga lohutust ja annab jõudu väga paljudele. Evi Arujärv on selle väga kaunilt kokku võtnud lühikesse lausesse. Vene hääl eesti muusikas. Grigorjeva muusikal on niivõrd tugev energeetiline väli, et see lihtsalt ei saa jätta Ta kedagi ükskõikseks. Ning selle välja läbi suunab see muusika inimest tunnetama eelkõige oma hingeliste vaimset olemust. Ehkki lamestamine ja kommertsialiseerimine laastab jätkuvalt ühiskonda ja lõikab sageli inimestel ära ühenduse vaimu ja hingemaailmaga ei kanna ainult välistele vormidele ja materiaalsusele rajatud suund inimesi kuigi kaua, ega kuigi kaugele läänemaailma on tabanud globaalse pohmeluse faas, kui tsiteerida Kaupo Fipi. Ning sellest kriisist aitab inimesed välja ainult väga selge ühenduse loomine oma vaimse ja hingelise olemusega. Sellega, kes on inimene tegelikult, mis on tõde ja mis on meile osavalt ette söödetud pooltõde või suisa hävingule viiv hukatuslik vale. Millised on need väärtused, mille nimel on üldse mõtet elada? Priva muusika igasse helisse on kätketud austus elu ees. Aukartus looja ees. Ka linnamuusikat kuulates saab inimene ühenduse millegagi, mis on temast palju suurem ja vägevam. Ja meie igapäevane pisike askeldamine asetub järsku igaviku konteksti ja paneb meid seeläbi tunnetama elu ainukordsuse ja pühadust. Kui me kord siit ilmast lahkume, siis ei oma mitte mingit väärtust tiitlit aunimetused, positsioonid, rääkimata materiaalsetest rikkustest. Siit lahkudes oma üksnes ja ainult tähendust. See, milline on meie hinge ja vaimukvaliteet. Kuidas me oleme elanud oma elu inimesena, kuidas me oleme austanud elu elu suure algustähega. Kuidas me oleme austanud kõiki teisi olendeid ja kõike loodut, kas me oleme olnud elu hoidjad või oleme olnud hävitajad ja laastajad. Tatari kontserdil möödunud pühapäeval kõlas kaunist läbilõige Galina Grigorjeva koori ja kammerloomingust alates õpinguaastail muusikaakadeemias kirjutatud segakoori süüdist Svjadki kuni ebamaiselt kauni salvere kiinani vokaalia keelpillikvartetile, mille esiettekanne samas võrratus ettekandekoosseisus, Deatherofoissis ja üksus ansambli pool Hilleri juhatusel. Kõlas 2013. sealsamas Nigulistes. Salvergina minu jaoks kõige imelisem teos on, mis on sellele tekstile üldse loodud, ehkki sellele tekstile on teoseid loonud heliloojad läbi sajandit. Kontserdi põhiraskust kandis Eesti filharmoonia kammerkoor oma varasema peadirigendi Paul Hilleri juhatusel. Nende ettekandes kõlasid Svjadki tipp, TÜH on need maad ja Imparadiisum. Monika Mattiisen esitas Alt flöödil Grigorjeva lamendi, mis vokaalmuusikaga võrreldes abstraksemas aga kogu kontserti läbinud sügava hingestatud võtmes mõtiskles samuti ajaliku elu erilisuse üle. Svjadki ja tipptühhoni suurepäraselt esitatud solisti partiidest läks mulle eriliselt hinge Iris Oja väga sügavalt läbitunnetatud soolo Svjadki kolmandas osas. Taevalikult kaunis oli ka seadki viienda osa koori ja sopranieelse Torpi koostöös. Õrnad üksteisest läbi põimuvad heliliinid loomas uue kevade ootust ja lootust. Seda võib mõista nii tava- kui ka ülekantud tähenduses. Kontserdi kõige ulatuslikum ja nimiteos on loodud vene helilooja Joseph protski ingliskeelsetele tekstidele. Nathmad Grigorjeva vokaalloomingu lahutamatu komponent, nagu me teame, on väga hoolikalt valitud sõna sõna selle kõige suuremas, sügavamas tähenduses. Võimsa filosoofilise üldistusjõuga, Grigori mannat, Jomaad võlvis, Eesti filharmoonia kammerkoorikirg kas ja detaili peenes esituses selle kontserdi kõige suurejoonelisema Kaare. Kontserdi lõpetas Imparatiisum. Meil on kõrvus aasta klassikaplaadiks In paradiisumi nimiteos rammi ja Mikk Üleoja plaadilt oma väga sügavat tunnetuse, hingestatuse ja hästi rikkaliku tämbrispektriga. Filharmoonia kammerkoor tõi kaunilt kirkalt esile teose segakoori versiooni teistsuguseid värve. Grigorjeva Imparatiivsumit erinevates versioonides kuulates kerkib silme ette pilt kristallist, mida on võimalik valgustada erinevate tahkude alt ja kust puhast valgust murdvad värvikombinatsioonid pisut muuta tuvad. Aga hinge kristalli olemus jääb samaks. Galina Grigorjeva on sügavalt religioosne inimene. Samas ei kõneta tema muusika mitte ainult tavamõistes religioosseid inimesi. Iga religioon on üks võimalik. Teekond tõe juurde tõe otsimise puhtus, ilu, nägemise võime ja headuse alge puudutamine igas inimeses ning vägivallatus on need väärtused, mis ühendavad inimesi vaimus, olenemata nende religioossetest tõekspidamistest. Kui me kõik suudaksime austada seda, mis on teisele inimesele püha, siis ei oleks meil enam ei ususõdasid terrorismi ega üldse sõdasid. Galina Grigorjeva, tere õhtust, rääkis muusikateadlane Saale kareda. Täna on heliga ja diskussiooni teema meil eesti klassika pärand, kes peaks tegelema selle uurimise propageerimise esitamisega, kes sellega tegelevad, mil määral ja, ja millised on mõtted, arvamused, probleemid, ideed sellega seoses. Otsese ajendi tänaseks vestluseks andis seoses Eduard Oja saate ettevalmistamisega arenenud jutuajamine iija Remmeli ja Vardo Rumessen Eesti klassikapärandist sele saatusest kui tõsisest mure probleemist ja kuulakemgi lõiku. Kõigepealt sellestki jutuajamisest. Mulle üldse tundub, et meie praegusel ajal Liiga vähe tähelepanu oma tegelikult väga väärtuslikule väga rikkale pärandile, ütleme siis rahvusklassikale. See on suurepärane, et meil on noor põlvkond suurepäraseid heliloojaid, et Adobe Kärt teeb maailmas suurt võidukäiku oma suurepärase loominguga, aga meie ise siin Eestis peaksime rohkem vaatama oma pärandi poole, et ma tahan lihtsalt välja nii-öelda seda, et miks sa oma pärandiga ei tegele piisavalt või miks seda ei väärtustata. Sest et meil on tegelikult meeletult palju väga väärtuslikku, väga andekat, väga erilist, mille üle me võiksime tohutut uhkust tunda. Ma ei tea, mingi balanss on nagu paigast ära selles osas ja ma imestan ka seda, et meie muusikaorganisatsioonid nii vähe pöörduvad rahvusklassika ahvus klassikalise pärandi poole. Sest et see on ju see, mille meie kultuur püsib ja teistes maades on see võib-olla rohkem siiski au sees. Vaatan kas või Soomet ja Sibeliuse praegu Sibeliuse 150. sünniaastapäev, soomlased ikkagi meeletu suurejoonelisus ega tähistavate seal. Ja mis seal kõik toimub tema juubeli puhul? Ja kui me vaatame, mida käsitletakse Eesti muusikana, siis valdavalt on eesti muusika ainult praeguse aja heliloojate looming. Kõik see, mis on varem olnud, see kantakse maha. Mida te teate praegu näiteks Lepo Sumerat? Sumerat ei ole olemas enam ja niimoodi läheb järgi mööda see suund edasi. Meil valitseb minu hinnangul praegu heliloojate diktatuur, kus aetakse ainult oma poiste asju ja mängitakse ainult igal kontserdil praktiliselt neid teoseid, millest üks kitsas seltskond, heliloojad on huvitatud, kõik muu visatakse üle parda ja Eesti Kontsert. Kuid meie juhtivkontserdiorganisatsioon ei pea võimalikuks, et näiteks siin minu käest küsisite praegu, et oja silmapaistev teos on kvintett. Ma olen nüüd kaks aastat juba teinud ettepaneku Eesti kontserdile, et mängida seda oja kvintetti ka Tartus, ka Peterburis. Ja direktor on suhtunud sellesse positiivselt. Aga mida ei ole praktiliselt seda kuupäeva ei ole, seda võimalust ikkagi ei ole. Täpselt sama asi on, ütleme, Tobiase teostega. Ma olen kolm aastat kirjutanud kirju küll Eesti kontserdile, küll kultuuriministeeriumil, et oleks vaja plaadistada Te kanda Tobiase suuremat helitööd, mis on senini plaadistamata. Dirigent Nikolai Aleksejev on väga huvitatud esitamast kantaat Johannes Damaskusest, mis sai trükitud suure valu ja vaevaga omast taskust peale makstud üle 10000 või mis selleks klaviir, partituur, orkestri hääled, kõik on olemas? Ei, see seisab, ei ole võimalik ette kanda täpselt samuti Tobiase ilmaneitsi ballaad. Ja kui te räägite siin suurest tööst, mis on seoses Joonase lähetamisega olnud, et miks ei võiks teha oja ooperit, seda tööd tegelikult Eesti riigil ei ole vaja. Ja siin on see põhjus, et ei, me ei kuule neid teoseid. Ei, raadios me ei kuule neid televisioonis. Me ei loe nende kohta päevalehtedest midagi. Nüüd lõpetati ajakirjanduses üldse ära. Muusikakriitika, tähendab muusikakriitika on kõige elementaarsem asi, mis annab ühest ajastust ülevaate. 20 aasta pärast ei ole võimalik mitte midagi saada ülevaadet, mis on toimunud. See on ühiskondlik elu allikas, mis peab olema ühes kultuurses ühiskonnas. Meie oleme sellest loobunud, pidanud seda ebavajalikuks, see on huvipuudus, mis avaldub näiteks kas või selles, et nüüd on haridusminister Ossinovski käinud siis välja kauaaegse soovi vähendada muusikakoolide literatuuri õppeprogramme. Ja kui me mõtleme selle peale, et kas Eduard Oja loomingut meie õpilased muusikakoolides, kas nad üldse seda tunnevad? Ma kaldun arvama, et nad ei ole oja nimegi kuulnud. Ja kui nüüd IIA Remmel rääkis siinjuures sellest, et miks ei tegeleda nende asjadega, siis ma küsiksin ja kes peaks sellega tegelema. Mina olen aastakümneid üritanud seletada ministeeriumis, et peab olema organisatsioon, kes tegeleb Eesti muusikaajalooga. Meil puudub eesti muusika ajalugu. Meil ei ole ülevaadet omaenda eesti muusika ajaloost. Kui mina alustasin oma tegevust pärast konservatooriumi lõpetamist ja juhuslikult sattus selleks heliloojaks olema Mart Saar. Ma andsin muusikamuuseumile üle üks kaks kohvri täit. Mart Saare originaalkäsikirju. Ja siis tolleaegne direktor Merike Saarepera, kes oli niivõrd intelligentne ja mõistev inimene palus mul tulla ja hakata neid inventeerima. Selle töö käigus ei tutvunud mitte ainult Mart Saare loominguga. Ma koostasin Mart Saare loomingu üksikasjalikku kataloogi kõikidest nendest erinevatest kooriv versioonidest. Ma tutvusin ka teiste heliloojate loominguga, seal ma avastasin Tobiase Eduard Oja ja püüdsin enda jaoks välja selgitada, millised on meie kõige tähtsamad klassikalise perioodi heliloojad. Ja jõudsin järeldusele, et need neli heliloojad on eelkõige tobias. Mart Saar, Eller ja Eduard Tubin ja teised heliloojad grupeeruvad nende ümber. On selge, et Eduard Oja grupeerub Heino Elleri kui oma õpetaja ümber. Ja kui me nüüd mõtleme tänasele päevale, et me järjekordselt tuleme kokku nagu igal oja juubeliaastal ja räägime sellest, et Eduard Oja looming on väga huvitav aga kahjuks seda nii vähe esitatakse, siis tuletame meelde, et praegusele Eduard Oja juubeliaastal ei ole eestikontsert pidanud vajalikuks mitte ühtegi kontserti sellest heliloojast korraldada. Isegi mitte kammerkontserte. Rääkimata sellest, et ette on kandmata oja sümfoonilised teosed. Me mängime siin Ameerika heliloojaid sest meie suur pürgimus sure Ameerika alla on ju poliitiliselt mõistetav. Aga niikaua, kui me ei oska omaenda vaimseid väärtusi hinnata peaksime me kõigepealt pöörama tähelepanu omaenda juurtele. See on meie julgeoleku küsimus. Mitte välisvaenlane ei hävita, ei ohusta meie julgeolekut, vaid see, mismoodi meis endas kogu aeg üha süveneb ja süveneb negatiivne suhtumine omaenda kultuuripärandisse. Me kaotame oma juured. Ja selline rahvus ei saa püsima jääda kaasaegses Euroopas. Ja samas võiks ju küsida, et kui palju siis inimesed tunnevad meie muusikaklassika kõige paremaid teoseid. Kõige väljapaistvamaid teoseid? Kui palju ma olen teinud ministeeriumile ettepaneku, et muusikamuuseum tuleks muuta teadusasutuseks seal uurimisasutus, kus valmistatakse, et Eesti muusika ajalugu tehakse vastavaid uurimusi, antakse välja bibliograafiaid, katalooge ja, ja nii edasi. Kahjuks seda kõike ei ole peetud vajalikuks ja selles olukorras tegelikult ei olegi midagi parata. Me peame leppima sellega, et, et me teeme nüüd siin ühe järjekordse saate Eduard ojast ja siis unustame ta 10-ks aastaks. Kas see on ühe rahvuse järjepidevuse garantii, mis annab sellele rahvusele sisemise rahvusuhkuse rahvusliku elujõu? Me tegeleme igasuguse läbuga ja oleks vaja aru saada, et see läbu ei ole mitte mingi eriline muusikažanr, nagu öeldakse, et erinevates muusikažanrites tuleb pakkuda nagu muusikat. Kõik ei ole muusika, mida mängitakse. See agressiivne muusika, mis kõlab igal sammul igas poes, kõlab raadiotes. See hävitab inimeste tõsisemad muusika huvid ja üldse tema tõsisema ellusuhtumise. Ja see on meile äärmiselt ohtlik. Meie jutt läheb väga tõsiseks ja tegelikult olukord ongi tõsine. Aga noh, ühest küljest on hea, et praegu saab ütleme konkreetselt selle ütleme siis erakordse helilooja puhul öelda välja neid mõtteid ja see situatsioon on ju keeruline, milles me elame ja tegelikult see on tingitud ka suurel määral sellest, et ühiskond muutub, ühiskondlik mõtlemine muutub, nii-öelda inimeste psühholoogia muutub aegade jooksul. Ja praeguse aja nii-öelda see psühholoogiline situatsioon või mõtlemine on tegelikult väga killustatud, kaootiline, võiks öelda ka neurootiline stressirohke. Kahtlemata selline on see meie aeg, aga mida ma olen palju mõelnud ja nagu mida Vardo ütles siin korduvalt, et kes siis seda peaks tegema? Jah, tõepoolest Vardo ise on suutnud üksikisikuna teha ära meeletu töö meie rahvusklassika säilitamisel, teadvustamisel propageerimisel meeletud töö ja ma arvan, et ka Vardo töö ei ole saanud võib-olla piisavalt tunnustust ja ka mõistmist, et mida selline töö tegelikult on, on tähendanud ja tähendab aga meid peaks olema rohkem, kes sellise tööga tegelevad. Fakt on see, et igasuguste abi meie klassikalise muusikapärandi säilitamisel, teadvustamisel, väärtustamisel, propageerimisel on ikkagi on vaja, et neid inimesi oleks rohkem. Aga võib-olla oleks vaja mingit sellist süstematiseeritult lähenemist meie muusikapärandile mingisugust, kui koondumist, mingisuguste sihtide seadmist ja kes peaks eestvedaja olema? Ma olen teinud korduvalt ministeeriumile ettepaneku, et, et sellega peaks tegelema teatri- ja muusikamuuseum, nii nagu Tartu kirjandusmuuseum. Ei, see on pälvinud suurt vastuseisu kõigi nende aastate jooksul. See oli põhjus, milles tegelikult arenes välja minut konflikt teatri- ja muusikamuuseumiga. Et nad ei ole suutelised. Nad ei ole tahtelised üldse tegelema kogu selle sisulise probleemiga, mis on nende valdusesse riigi poolt usaldatud, mis ei ole nende oma. Ja sellest uurimisest ei ole midagi kasu, kui ei ole neid inimesi, kes korraldavad. Kui ei ole seda organisatsiooni, kellele võiks teha ettepaneku. Täna on stuudios vestlusringis muusikateadlane, Eesti muusika ja teatriakadeemia professor ning õppe- ja teadusprorektor Margus Pärtlas Eesti kontserdi direct tor Jüri Leiten ning Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste. Siin ja Remmeli ja Vardo Rumessen jutus on siiski välja toodud terve rida probleeme, millele me peaksime ausalt ja tõsiselt silma vaatama ja mõtlema, kuidas me peaksime ikka pärandiga ümber käima, kuidas seda teadvustama, väärtustama, propageerima parimat osa sellest, rahva ette tooma, esitama, kuulama ja tundma sellest rõõmu. Millised on teie arvamused? Räägime ehk kõigepealt uurimisest. Eesti heliloojate klassikute käsikirjad on suures osas hoiul muusikamuuseumis. Kui palju nende fondidega tegeldakse? Nende fondidega tegeldakse igapäevaselt, hetkel on Eesti muusika infokeskusega koos on käimas projekt et lemmikust saab olema eesti muusika, käsikirjade andmebaas. Igapäevaselt sisestatakse meie muuseumi poolt täpselt samamoodi, teeme nende käsikirjadega tööd, sisestame neid muuseumide infosüsteemi ja teeme enda poolt siis jõudumööda kõik, et need jõuaks nii muusikuteni kui ka muusika uurijateni. Ja kui on meil mõned suuremad juubelid, siis sellega seoses on meil ikka tähistatud neid ja väga head koostööprojektid on toimunud eesti klassika osast, see aasta on ju Tubin 110, näiteks selles osas on Tubina muuseumiga koostöös on siis erinevad kontserdid, rändnäitus koolides, praegu on publitseerimisel ka Eino Tubina poolt kirjutatud Raamat oma isast Eduard Tubinaste, et rootsi keeles on see ilmunud, nüüd ilmub täiendatud trükk, on siis koos fotodega ja eesti lugejale siis Eduard Tubina biograafia mõttes Eesti teatri- ja muusikamuuseum, mis siis käsikirju hoiab. Et ühelt poolt teeme seda, mida meie suudame siis on, muusikainfokeskusega on, on koostööprojekt käimas, mis on päris pikk projekt, aga mis peaks looma nagu selguse eesti muusika käsikirjade paiknemise osas ja nende siis kätte saadavuse osas. Et see on käimas ja loomulikult oleme alati avatud ka kõiksugust tuleb koostööpakkumistele ja kusjuures viimasel ajal talongi päris nagu sagenenud selline tegevused muusikud tahavad ette kanda midagi sellist, mida ei ole varem nagu noodikirjastuste poolt välja antud ja siis ongi ainuke koht on siis meie muuseumis, meil endal ka on üks projekt, nüüd sel sügisel muusika-aasta puhul on, on selline vähetuntud või tundmatute heliloojate Kontsert on plaanis teha, et saaks ka selliste heliloojate nagu Andres Vahisalu, Helmut Rosenvald, Evald Vain, Endel kink, kusjuures August Veidenberg, Johannes Plave, et meil on need käsikirjad, on olemas, aga teatud põhjustel, mis ei pruugi olla üldsegi nagu objektiivsed või muusikapõhised on jäänud need ette kandmata või siis kunagi on tehtud esimene ettekanne ära ja siis ongi jäänud ainult meie muuseumi käsikirjade kogusse. Selline plaan muuseumil on ise teha, et muuseum ei ole, eks ole, kontsertasutus, aga kui on koostöö alanud Elleri sümfooniat, partituurid, väljaandmine, et sel juhul on muuseumi ikkagi alati kaasa löömas. Aga teadustööga nii-öelda muuseumis ei tegeleda. Muuseumis tegeldakse teadustööga sellisel määral ja sellises ulatuses, kui lihtsalt meie enda muuseumiolud seda võimaldavad. Ma pean siis silmas eelkõige just nimelt töötajate küsimust, eelmisel aastal oli muuseum 90 ja seal oli konverents, mis tõstatas muuhulgas ka just selle küsimuse, et kuivõrd muusikamuuseum peab tegelema sellise kõrgel tasemel muusikateadusega kõrgel tasemel uurimisega ja seal nagu üteldi meile ministrile ühelt poolt nagu välja, et ei pea tegelema kõrgel tasemel uurimisega. Et selle jaoks on nagu koostööpartnerid ja muuseumil on nagu lisaks muusikateadusele ka teisi ülesandeid ja noh, midagi ei ole teha hetkel muuseumide tendents, me ju näeme, kõik on selles suunas, et peab olema muuseum rohkem nii-öelda avatud kõikidele ühiskonnakihtidele sotsiaalsus printsiip, siis peab muuseum teenima oma tulu, selliseid muuseumide tendentsid nüüd uue muuseumi seaduse põhiselt on muuseum ka haridusasutus ja päris palju muuseumi tegevus on nagu võib-olla selle ajaga muutunud ma mõtlen näiteks mingi 20 või 30 aastaga ja need on kaasaegset tendentsi kultuuriasutuse osas ja need on ette kirjutatud ka Kultuuriministeeriumi poolt ja me peame sellest lähtuma. Nii et see muusikateaduslik osa on ainult üks muuseumide töölõigust. Et see muusikateaduslik osa on jäänud, siis tegelikult Eesti muusika ja teatriakadeemia kanda on nii Margus Pärtlas Nii see on, jah, me ise peame ennast Eesti muusikateadusliku uurimistöökeskuseks, üksikuid ametikohti on ka teistes institutsioonides, aga meil võiks nii-öelda doktorant õppejõude kokku lugedes ehk kuni 15 akadeemilise uurimistööga tegelevad muusikateadlast. Meie majas on aga loomulikult muusikateaduses, spekter on lai ja Eesti klassikalise muusikapärandiga partituuridega elulugudega tegeleb sellest võib-olla väiksem osa inimesi. Siiski ma nimetaksin ja et Anu Kõlar meie dotsent, 2000. aastal kaitses doktoritöö monograafi mahus Cyrillus kreegist. Praegu on valmimas mahukas uurimus põhiliselt teoreetilisest vaatepunktist, küll doktorant Aare tooli sulest Eduard ojast, kellest see mõttevahetus ka nagu lähtus, nii et uurimistöö käib, aga meie suur probleem nagu Eestis tervikuna on inimkapital või inimressurssi sihuke majanduslik mõiste, et meid on liiga vähe. Rahalist ressurssi kipub Ghana õppima humanitaar ja finantseerimisega, asjad on Eestis nagu nad on teaduse finantseerimisega üldiselt, aga, aga võib-olla humanitaarteadustega veel eriti uurimisgrante. Ta on väga raske saada. Nii et sellest ka võib-olla see probleem, millest on juttu olnud, et ei ole akadeemilist Eesti muusikaloo mitmeköitelist väljaannet ei ole veel ühte ja teist monograafiast Eesti helilooja, kes seda vääriks, aga liigseks dramatismiks ma ei näe. Võib-olla ka põhjust. Töö siiski käib. Ja on lootust, et kunagi need väljaanded saavad meil olema. On lootust muidugi ka muutuvad, natukene huvide vaatepunktid on viimasel ajal üsna palju, uurid Studia konverentse korraldatud ja nüüd, mõne nädala pärast tuleb jälle Läänemere regiooni muusikaelust 18. 19. sajandil. Probleemid, mida ei uuritud kaks 30 aastat tagasi peaaegu üldse, on nüüd fookusesse tõusnud. Ma ei taha siinkohal öelda, et milline uurimisteema on tähtsam, aga needki on Eestiga seotud. Aga millised on teie hinnangul need valdkonnad, millega peaks võib-olla esmajoones tegelema Eesti klassikaga seoses? No nagu ka sinu sissejuhatuses läbi käis, ma jagaks selle klassika teemani ta kolm rühma, üks on selle materjali üldse kättesaadavaks tegemine, uurimine, sest et kui ta on arhiivis midagi, millest keegi mitte midagi ei tea, siis ei saagi jõuda interpreetide ja noodiväljaanded nagu Eduard Tubina kogutud teoste mari. Võin käsikirjade andmebaas on nagu algatused, mis on kutsutud ellu seda lünka täitma. Siis propageerimine, mis võiks olla ajakirjanik, muusikapedagoogide, muusikateadlaste ja hoopis teine teema on, et mis sellest laiast klassikapärandist jääb püsirepertuaari, mis huvitab interpreet ja kontserdikorraldajad ja see on nüüd teema, mis kontserdi publikuni, milline osa sellest muusikast jõuab ja kui sageli ja millisel kujul. Sellest küsimuses võibki Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten meile rääkida, sest Eesti Kontsert korraldab sado kontserti. Kui palju on nendes kavades Eesti muusikat ja sealjuures siis rahvusklassikat? No ega seda nii lihtne nüüd niimoodi kokku võtta ei ole, selge on see, et eesti interpreedid eesti muusikat esitavad ja teevad seda suurima heameelega, kas nad nüüd esitavad vaat nii-öelda möödunud aegade heliloojad või tänased heliloojad, et see küsimus ei ole ka nii lihtne, sest kontserdikorralduse seisukoht pärast on ikkagi tähtis see, kuidas kavasid koostatakse ja kes need välja mõtleb. Ega Eesti Kontsert ei saa minna interpreedi juurte ja öelda. Vot sa mängid seda või toda või seda peab tegema, saab teha muidugi sõbralike ettepanekuid ja plaane arutada ja eks sellises ühistöös on ka paljud huvitavad kavadke sündinud, aga ma saan aru, et täna rohkem see kuum teema nagu seisneb selles, et meil mingisugune osa nii-öelda eesti klassikat kipub jääma esitamata või kipub jääma unarusse, et ma kuulasin ka selle jutu läbi ja mõtlesin tükk aega selle peale, et siis mul tekkis hoopiski nagu üks teine kujund, et ma ei tea, kes on öelnud, et ega see demokraatia teab, mis suurem asi riigikord ei ole, aga midagi paremat ei ole ka nagu väljamõeldud Churchil, et siin natukene tuleb sedasama hõngu asjale juurde, et ma saan aru, et paljud interpreedid tahaksid, et neil oleks iga päev kontsert plaadistatakse iga päev, see plaat antakse välja ja siis need plaadid ostetakse ära, aga paraku noh, ellu nii ei käi. Ja ma arvan, et kontserdi korraldamise seisukohast on ikkagi meil niimoodi, et ettepanekud ja ideed, mis on interprojettidel nendele ideedele, meie uksed ja aknad kõik lahti, aga noh, arvata nendest ideedest nagu kõik realiseerub, see, seda on natukene palju. Näiteks ma toon näite just eelmisest aastast, kus meile jõudis ettepanek Tubina juubeliteemast ja kuna Eesti kontserdile ei ole oma sümfooniaorkestrist ehk siis meie rahvusorkester on eraldi institutsioon, siis siis noh, me ei saa asuda korraldama Tubina sümfooniat, kontserte, kui me ei ole selles eelnevalt näiteks ERSO-ga koostööd kokku leppinud. Küll, aga mis me tegime, leppisime kokku, et Tartus tuleb suuremõõtmeline kammerkontsert, kus esitatakse nii Tubinat kui ka. Ma julgen väita, et päris nii, see ei ole. Nüüd kuidagi me ei tunne üldse selle vastu huvi, aga mis sa seda demokraatia juttu enam meelde tuled? Siin on ikkagi niimoodi, et igal kunsti kollektiivil täna on oma loomenõukogu ja oma kunstinõukogu ja ega keegi midagi muud ei saagi teha, kui tuua need ideed muuseas mida tuleb teha õigel ajal. Need ideed tuleb tuua nendesse kunstinõukogudesse loomenõukogudesse tuleb nende inimestega rääkida, tuleb teha ettepanekuid ja siis nad sünnivad. Ja loomulikult ei sünni kõik aga suurelt osalt ikkagi ideedest sünnivad, nii et, et seda mõtet, et see olukord on nagu väga halb selles suhtes. Aga kui on idee kellelegi, noh näiteks seesama on väga lihtne näide, et peaks mängima Tubina sümfooniad Eestis rohkem, siis tulebki rääki rahvussümfooniaorkestriga, tema pea, tiring tema kontsertmeistritega, tema loomenõukoguga ja arutada seda asja, sest tegelikult interpreedid pahatihti pood ka unustama. Selle asjaolu, et kontsert koosneb kahest poolest, üks pool on laval, teine pool on saalis. Kui seda ühte poolt ei ole, siis kontserti ei toimu. Ja kontserdikorraldaja täna, nii nagu ka muuseum peab silmas pidama oma tegevuses atraktiivsust, oma tulu, külastajate arv, nii peab ka kontserdikorraldaja seda silmas pidama. Et tänased nõudmised meil ka sellised majanduslikud nõudmised on küllaltki karmid ja mitte ainult nende nõudmiste pärast, vaid ka tegelikult me vaatame siiralt saali. Vaatame, millised inimesed on saalid, mis neile rohkem meeldib, mida nad ootavad. Nendelt siin tihtipeale ei pruugi need eesmärgid nagu ühtida. Ja ma arvan, et kui me teataval määral doseerime eesti muusikat nii uut kui vanemat muusikat ja oskame seda teha õigetes kohtades, et siiski laias laastus me oleme ka oma eesmärgi täitnud. Ja selle eesmärgile lisandub ka kindlasti kohustus kollektiividele seda muusikat esitada ka Eestist väljas. Nii et, et ma ei ole nõus sellega, et see olukord on nagu kehv või kuidagi traagiline aga kindlasti saaks paremini ja kindlasti on erinevate interpreetide erinevad nõudmised, et jah, kui meil oleks selline imeriik, kus kõik saaksid iga päev kontserdi plaadistuse ja teha täpselt seda, mida nad tahavad, et siis seda võiks mõelda. Aga milline on teie isiklik arvamus, kas see balanss on praegu paigas või siiski nii-öelda paigast ära selle klassika kahjuks. Võib-olla ta ei olegi paigas, tegelikult ma olen näiteks Vardo Rumessen juba päris palju kohtunud, nüüd me oleme päris palju arutanud ja meil ei ole üldse nagu erimeelsusi selles osas. Võib-olla seda muusikat võiks tõesti olla rohkem. Ja võib-olla peakski kuidagi mõtlema, et sellest muusikast saab ka noorem põlvkond rohkem osa. Aga näiteks mulle tuleb meelde siin paari aasta tagune idee, et me oleks tahtnud konstrueerida nii-öelda jutumärkides eesti muusikat päevadele juurde just selle vanema osa, et kui näiteks Eesti muusika päevad toimuvad kevadel, on peaasjalikult Tallinnas, siis Eesti Kontsert tegi ettepaneku, et just selle vanema romantilisem osa võiks ka vormistada festivaliks, mis oleks näiteks selle Eesti muusika päevade festivali eel toimuks näiteks start. Noh siis see idee paraku ei leidnud nii heakskiitu, noh, mis ei tähenda, et me ei või selle ideega mõne aja pärast uuesti välja tulla. Et just meie arvasime, et kui me vaatasime Eesti kontserti, sellist tegevuskava. Ta võiks olla selline just vanema, noh nagu Tartu ja Tartu ülikool ja haritlaskond ja Vanemuine kõik, et see kuidagi oleks sobinud sellisesse miljöösse senine Eesti vanema muusika esitamine, nii et võib-olla see idee veel tuleb kunagi lauale. Arvestades, et need on seal ka suurepärane, Tubina saal Et Eesti klassikamuusika siis viia noortele kuulajatele lähemale, et see on ka selline asi, millega tuleb nagu väga oluliselt tegeleda ja selles osas on see tulevane publiku kasvatamine ka üks tegevus, et tulevikus oleksid saalis siis inimesed, kes oskaks seda klassikalist muusikat hinnata. Praegu just Tubina rändnäitus läheb Eesti koolidesse koos siis nii-öelda metoodilise materjalidega, kuidas õpetajad võiksid tuubinat lastele selgitada, see ei ole lihtne üleüldse ja see on päris niisugust mõtlemist nõudev ülesanne. Eelmisel aastal kevadel sai ka tehtud kodumaine viis see, kus üle Eesti ühel päeval Eesti muusikakoolide õpilased mängisid just nimelt Ellerit. Igal kontserdil pidi kõlama Eller. Ja sellel aastal on plaanis ka sellele jätk, et on Elleri ja tema õpilased klaveriansamblipäev kui selline asi, millega muuseum ka nagu käsikirjade skaneerimisega rikastasime nende klaveriõpetajate repertuaari. Sellist asja, kõike tuleb teha, aga see on lihtsalt hästi selline pikaajaline ülesanne. Mul on siin võib-olla üks kommentaar ka, kui me täna püüame mitte ainult sellist ümmargust juttu ajada, justkui nagu väita, et kõik on nagu, polegi nagu väga hull, eks võib ka rääkida sellistes kitsaskohtades näiteks kontserdikorraldajana puutun mina väga palju kokkunootide finantseerimisega, näiteks minu nii-öelda juhtimiskogemuse juures, mida on natukene rohkem kui 15 aastat. Ma võin öelda, et ma puutun iga aasta paar-kolm korda kokku sellise situatsiooniga, kus võib-olla isegi eesti muusika lülitatakse kontserdi programmist välja, kuna selle muusika nii-öelda trükiõigused on antud erinevatele kirjastustele, mis kaugeltki ei asetse Eesti vabariigis aga võivad olla ka Eesti vabariigis. Aga nende noodirendihinnad on nii kõrged. Noh, ma toon sellise piltliku näite, et kui saali tulu piletitulu on enam-vähem ühesuurune ühe noodi tellimisega, siis hakkab lonkama ka see majanduslik mudel, miks seda kontserti korraldada, ehk siis, et kas me oleme nüüd siis nii rikkad, et näiteks, et kui me tellime täna päeval väga tuntud eesti helilooja väga tuntud teose ja peame selle eest maksma ütleme, 1000 euro kandis, siis kaugeltki ei ole kõigile jõukohane. Ja ka sured. Need nii-öelda vanema klassikateosed on kirjastustes kirjastatud ja maksavad sellist raha, et ei maksa kurjustada kontserdikorraldajate interpeetidega, sest see ei ole väga odav lõbu näiteks tihtipeale just eriti Venemaa suunal. Kui me oleme korraldanud kontserdireise, siis seal öeldakse väga lihtsalt meile, palun tulge esinema, honorari neil teil maksta ei ole ja kui te esitate, siis esitate midagi väga vanemas klassikat, sest noodirenti autorikaitset meil raha ka maksta. Tihtipeale see jääb nagu märkamata. Et tegelikult see on päris kallis lõbu. Ma tuleksin tagasi võib-olla interpreedi rolli ja tähtsuse juurde selle tänase teema kontekstis, et lõpuks publikuni jõuab see meie väärt klassikainterpreedi kaudu. Ja kontserdikorraldaja abiga ja võib-olla selle eeltöö on teinud mõned muusikateadlased sel nootide ettevalmistamisel või selle arhiividest väljakaevamisel aga interpreet. Ta on see, kes langetab otsuse, millise kavaga ta välja tuleb. Enamasti on sinija interpreet, reeglina tahab esitada väärt muusikat. See on muidugi Temas subjektiivne valik ja vahel on seal missioonitunne ja nii ja kahtlemata Eesti muusika hulgas on palju väärt muusikat. Mul on eelmisest hooajast näiteks Estonia kontserdisaalis suurepärane mälestus, kus Mati Turi koos Martti raidega tegid kontserdi, kus Eduard Tubina kõrvitsat esitati kõrvuti Šostakovitši ja Korn koldeeeffhnbergiga. Ja see oli üks väärtmuusika maa, kus oli ka Eesti väärtmuusika esitatud. Mul vahel on tunne, et võib-olla muusikauurijad selle konkreetsete heliloojate fanaatikud üritavad seada käik ühele pulgale. Kõike peaks nagu võrdselt esitama, täiesti mõeldamatu ette kujutada, et me kogu aeg sünnib uut muusikat juurde. Ja kurb tõsi on see, et suur osa sellest muusikast heal juhul kõlabki esiettekandes ja, ja ta püsirepertuaari ei jõua ja klassikast rääkida, see võib olla juubilarist. Eduard ojast rääkides ma usun, et tal ei olegi nii halvasti läinud selles mõttes, et tema klaverikvintett Ta ta ei kõla just igal hooajal, aga kui Eestis kammermuusikat mängitaks suuremat ansambliteos, siis ikka üle paari hooaja teda mängitakse meie majas, üliõpilased mängivad seda ma usun, et vaikivad meeleolusid klaverile on mänginud vähemalt iga teine klaveriõpilane Eestis, kas see on laste muusikakoolis või muusikakoolis õppinud ja need teosed on plaadistatud, nüüd selles juubelijutust käis läbi ilupoe, siis ongi see dirigendi otsus, kas see muusika kõnetab ka tänapäeva publikut ja kas ta on piisavalt põnev mängida praegu. Ja kui nad arvavad teisiti, siis see on nende otsus ja võib-olla 10 aasta pärast tuleb keegi dirigent, kes selle jälle kavva võtta. Nii et et kui kõik oja teosed ei ole jäänud püsirepertuaari, siis selles ei ole midagi ebaharilikku. Ja kui interpreetide huvist eesti muusika vastu, siis ma arvan, et neid näiteid tuuri ja raide kõrval on palju, võib-olla praeguses ajas just kõige hinnatumat projekt on see, millega on välja tulnud Sten Lassmann, Elleri kogu klaveriloomingu plaadistamine, sellest kaheksast planeeritud plaadist on viis ilmunud muusikamuuseumi. Koostöö on siin olnud väga tugev, nii et sellised mammutprojekte julgevad mõned interpreedid ette võtta, rääkimata siis teoste lülitamisest oma kavadesse. Kiire repliik, et see Elleri muusika salvestamine ja selle toetamine oli võimalik just nimelt tänu sellele, et Elleri pärand ja Elleri autoritasud on muuseumile laekunud, et vot just nimelt sedakaudu saab ka ettevõtte toetada. Selles vestluses, kus oli Vardo Rumessen, Iierremmel ei tulema hästi mitu korda selline küsimus, et kes seda kõike peaks tegema või kes selle eest, eks muretsema, et ma jagan ka täpselt seda mõtetega ei ole nii lihtne vastata, aga tulles veel korra tagasi, et igal suuremal kollektiiv on täna eriti just täna, kus meil on paljud Eesti suurimat institutsioonid, on muutunud sihtasutusteks ja neil on omad nõukogud ja loomenõu, kuhu te seda juhtimise struktuuri on tegelikult päris palju muudetud ja see ei ole nii-öelda selline noh, kuidas öelda ühe mehe show, ainult et üks mees otsustab suures organisatsioonis, mis seal hakkab toimuma, ma ei välistaks. Selliste murepunktide puhul võiks ka nii-öelda riiklik rahastaja siis kas või kultuuriministeeriumist on ka ju ametnike olemas selles valdkonnas, et võtta kokku ka ma ei tea aastas korra mingisugune selline auväärt kolleegium või kasutada sedasamast muusikanõukogu. Muusikanõu on ju iseenesest institutsioon, kus on koondunud väga paljud muusikakollektiivid ja interpreedid, et et saada ka sealt mingisugust indikatsiooni ja soovitusi ja üldse arutada sellel teemal, sest näiteks, et kui meil on praegu muusika-aasta kui seda akti piisavalt varakult nagu arutama, siis tulidki väga palju häid mõtteid ja need head mõtted on paljuski nagu realiseerunud, et tegelikult nagu kutsuksin ühesse sellisest trotsi jutust noh, nagu natukene kõrgemal olema ja pigem rohkem suhtlema ja rohkem arutlema ja see kindlasti on võimalik, näiteks sellel sügisel tuleb ettekandele järjekordselt suur Joonase lähetamine ja Tallinnas, et kas projektid hakkavad ikkagi noh, kõik hakkab pihta sõnast kõik pihta ideest ja siin on vaieldamatult Vardolomissani ideed on mängus olnud, aga noh, aastal, kui me tähistame ka Arvo Pärdi juubelit ja teeme siin tema maailma projekti, millest võib-olla võib kujuneda tuleviku aastakümneteks Eesti tutvustav muusikaline edulugu, et lihtsalt, et kõike ühekorraga teha, on nagu keeruline. Noh, üks asi, millega ma võib-olla ei tahaks nõustuda või mida ei peaks tegema, on Eesti elavate ja ja juba kadunud heliloojate vastandamine ka Eduard Oja ja Tubin olid kunagi elus heliloojad, noored heliloojad, kui nende eest ei oleks tol ajal Carlekter võidelnud ja kui neid ei oleks tol ajal kolmekümnendatel Tartus esitatud ja Tallinnas. Kas nad oleksid täna meie rahvusklassikud, et kahtlemata vajab ka praegu tegutsevate, sealhulgas noorte heliloojat looming, toetust ja ettekandmist sealt sõelutakse aja jooksul siis välja see, mida ma nimetasin püsirepertuaaris, või teosed, mis jäävad kõlama kontserdisaalides sagedamini kui mõned teised. Aga seda muusikat ja seda tegevust tule. Toetada aga eesti muusikaklassika suhtes, meie julgeolek siiski ei ole ohus. Saan aru. Ma arvan, et maailmas on praegu hulga aeg, et mille eest tasub rohkem muretseda, kui seda praegu on. Eesti muusika, aga Eesti muusika, kindlasti on üks väga tugev ja võimas vahend näidata maailmas mitte ainult seda, mismoodi Eesti areneb ja mismoodi Eesti elab, aga nii-öelda ravida ka teisi rahvaid, et toetan siin ka Margus ei öeldud, et täna on väga paljude riikide muusikaelu tegelased näoga meie poole ootamas, mis meil siin sellel aastal hakkab toimuma. Me peame sellega kõigega hakkama saama. Ja siiski. Ma arvan, et, et kas see vanem klassika või ütleme, kuidas siin täna räägime, klassika pärand? Ma usun, et ta on täna hoitud ja ta on, ta on. Ta on akadeemia poolt, taan nende võimaluste piires uuritud ja teaduslikult käsitletud ja ma arvan, et ma ei paku ülega alla, kui väidan, et ka täna on ta kontserdi organiseerid tsoonide poolt ka mõõdukalt esitatud. Alati saab paremini. Aga ma küll ei näe rahvusliku julgeoleku riske siin praegu. Suur aitäh teile ja palju edu teile kõigile. Vestlusringis olid muusikateadlane, Eesti muusika ja teatriakadeemia professor ning õppe- ja teadusprorektor Margus Pärtlas Eesti Kontserdi direktori Jüri Leiten ning Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste. Muusikauudised maailmast. Muusika uudised. 15. jaanuaril tehti nordea kontserdimajas teatavaks tänavused Eesti muusikaauhindade nominendid. Auhindadele kandideerisid 150 eelmisel aastal ilmunud albumit ja enam kui 200 muusikavideot. Aasta klassikaalbumi tiitli pälvis Eesti rahvusmeeskooriplaat Galina Grigorjeva loominguga. In paradiisum. Nimetatud plaadil, mis ilmus eelmisel aastal, kõlavad Mikk Üleoja juhatusel, Galina Grigorjeva teosed noks, viita Redžitatiivo accompanying, tiptühon, palve ja in paradiisum, mis on plaadi nimilugu. Plaadil esinevad solistid Allar Kaasik, Aleksandr Mihhailov, Margus Veldman, Aleksander Arder ja Valter Soosalu. 14. jaanuaril avati Kaala kontserdiga uus Pariisi filharmoonia mis saab uueks koduks Paavo Järvi juhatatavale Orchestra tüparile. Kontserdisaal on silmapaistva sisekujundusega ja väga hea akustikaga. Kontserdimaja. Avakontserdiülekannet oli võimalik jälgida ka internetis ja kindlasti paljud seda ka tegid. Kontserdisaali avamist saatsid aga ka väikesed segadused, sest töödega jõutud siiski päris õigeks ajaks valmis, mistõttu hoone arhitektuuris on novell keeldus avamisele tulemast. Kontserdikülaliste sõnul võis märgata siin ja seal väikesi puudujääke. Mõnes kohas polnud värvimistööd veel lõpule jõudnud ja osades ridades olid näiteks kohtade numbrid, märgid, postid, paberilehekest telesamuti polnud toimunud veel saali akustika kõige viimast seadistamist. Sellest hoolimata kõlas orkester Paavo Järvi juhatusel suurepäraselt ja nii mõnigi külastaja tunnistas kontserdi järgselt, et Pariisi filharmoonia uus saal võib julgelt kuuluda maailma parimate kontserdisaalide sekka. New Yorgi linna oper ehk New York City oopera on teadaolevalt juba mõnda aega pankrotis aga see ei tähenda veel ooperijaks lõpu. Praeguseks on tekkinud kaks huvilist, kes soovivad omandada New York City. Panin nime jaburad. Esimene neist tan Roy niiderhoffer, kes kuulus varasemalt ooperi juhatusse. Ta plaanib teha ooperimajale nii-öelda restardi ja käivitada uuesti ooperi Michael kapasso juhtimisel, kes on praegu ühe väikese hääbuva Manhattani ooperikompanii juhiks. Teine huviline on Jin Kaufman, kes juba mõnda aega üritanud New York City ooperit taaselustada aga kelle pakkumisi pole välja surnud. Kompanii juhatus läbi lasknud. Möödunud kuul jõudis Peri juhatus otsuseni, et müüb nii ooperi nime kui ka muud varad mittetulundusühingule New York City Opera venessaans. Ehk siis ooperikompanii taaselustamiseks loodud organisatsioonile, mille juhiks on Roy niiderhoffer. Tema pakkumine on järgmine. Mittetulundusühing maksaks 500000 dollari ulatuses üles jäänud võlgasid ja võtaks osad vastutused enda kanda. Kuna tehing vajab kohtu kinnitust, siis avanes võimalus pakkumiseks ka Kaufman Nil, kes tegi üldjoontes sarnase pakkumise, aga viis korda kõrgema ostuhinnaga. Nüüd on oodata kindlasti ka järgmisi pakkumisi, sest kohtus ootab ees sisuliselt oksjon, kus tehingu saab sooritada parimaks, kui võitja läheb aega seitse päeva, et oma lubatud summa ära maksta. Kui seda ei juhtu, saab tehingu õiguse teine osaleja, kes saab New York City operale uue elu anda. Asjatundjad on paraku kahtleval seisukohal mõlema härrasmehe pakkumise osas, nimetades Kaufmann tehtud pakkumist suhteliselt ebamääraseks ja niiderhoffery plaani ala rahastatuks ja ebareaalseks. Kui Eestis on aasta 2015 kuulutatud muusika aastaks, siis BBC kuulutas 2015. aasta laulu ja tantsuaastaks. Selle märgiks on BBC kõikide kanalite käesoleva aasta programmi planeeritud tavalisest rohkem muusika ja tantsusaateid ja seda erinevates žanrites. Kavas teid nii balletist kui kaasaegsest tantsust, klassikalisest vokaalkunstist ja popmuusikast. 16. jaanuaril andis BBC laulu ja tantsuaastale avapaugu kolmeosaline seeria pealkirjaga saundov song kus vaatajaile näidati, kuidas tänapäeva paljude lemmiklauluks kujunevaid laule luuakse. Samuti vaat sel aastal BBC eetrisse dokumentaalfilmid Giuseppe Verdi ooperist elatraviat Ta ja Claudio Monte Verdi Vesbritest ootamas on ka kolmeosaline Antonio Papano poolt juhitud Sarivu kaal kunsti kuldajast. Juunis jõuab BBC raadio kolme eetrisse aga BBC Khalifa Singer of the World nime kandev lauluvõistlus. Ja lõpetuseks üks rõõmus uudis eestlastele. Taanis korraldatav mainekas Nikolai Malco konkurss on avaldanud oma kodulehel 24 dirigenti, kes astuvad peagi võistlustulle. Eestlaste rõõmuks on võistlejate seas ka dirigent Risto Joost. 24 võistleja seas on 20 meest ja neli naist ja võidusummaks on 20000 eurot. Aga mis veelgi tähtsam, nimelt see, et preemiateks on kontserdilepingud mitmete orkestrite juures. Nende seas ka näiteks Viini Filharmoonikute. Malco konkurs rajati aastal 1965 ja see sai nime Ukraina maestro Nikolai Malco järgi, kes tegutses aastast 1929 Kopenhaagenis Taani Raadio Sümfooniaorkestri juures. 2012. aastal saavutas Molco konkursil aga kolmanda koha eesti dirigent Kristiina Poska ja pälvis seal ka publikupreemia. Iga ja muusikauudiseid maailmast vahendas nelevaste infeld heligaja. Toimetas Kersti Inno Monteeris Helle Paas.