Tere, hea kuulaja, algab saade helikaja stuudios on toimetaja Liina Vainumetsa. Tänased teemad. Kohtume Vanemuise teatrijuhi, Toomas Petersoni ka. Küsime, kuidas suhestuvad erinevad žanrid teatri mängukavas ja kas muusikaližanr toetab ooperit. ERSO traditsiooniliselt päri galal esinesid külalised Peterburist. Muljeid vahendavad metsosopran Helen Lepalaan On ja toimetaja Anne pommik. Ja lõpuks klassikaraadio toimetajate tähelepanekud Norra rahvusooperis etendunud Jüri Reinvere ooperist Peer klint. Muljed kogus kokku nelevaste infelt. Kaja. Vanemuise teatri möödunud aasta kõige külastatum lavastus oli muusikal Eviita teisel kohal muusikal Ooperifantoom. Ooperižanris kogus kõige enam vaatajaid Rehepapp tantsuteatris pähklipureja draama žanri populaarseim lavastus oli minu järel seltsimees. Lähen külla Vanemuise teatrijuhi Toomas Petersoni kabineti kaasas ka küsimus draamakriitik Kadi Herkeli artiklist, kas Ooperifantoom vajab riigi toetust ja kõik küsimused saavad vastused. Olen täna tulnud Vanemuise teatrijuhi Toomas Petersoni kabineti. Siin on kõvasti igasuguseid eksel tabeleid ja kaustasid ja muheleb teatrijuht. Ja me räägime täna Vanemuise teatri rahastamisest. Kunstiliste otsuste võimalikkusest, muusikaližanri mainest ja sidumisest Vanemuise teatriga. Alustaks kõige laiemalt Vanemuise teater on palju žanriline. Erinevalt teistest Eesti teatritest on siin esindatud tants, muusika ja draama kõik koos. Ja selline küsimus sissejuhatuseks, et kui pikalt planeerita ette Vanemuise teatri kava strateegilises mõttes leidsin teatri kodulehelt arengukava aastani 2018, kus erinevate žanrite esindatus on küllaltki paika pandud. Et mitu erinevat lavastust on töös aastas, mitu uuslavastust erinevas žanris peaks tulema. Tõsi on, et planeerimine on väga pikk ja tegelikult enne kui me jõuame nende numbriteni, millele te viitasite jah, sest millegi tulemusena on need numbrid sinna kirja saanud, siis ma katsukski seletada, et kust need numbrid siis tulevad. Esimene asi on muidugi Vanemuise teatripositsioneerimine ja positsioneerimine, no ma saan aru, et kultuuriringkondades on paha kasutada selliseid kantseliidseid ja võib-olla ka aeg-ajalt ärivaldkonna sõnu. Samas need annavad info edasi ja positsioon on, et esiteks ma sulle Lõuna-Eestis. Teiseks meil siin ei ole olulisi konkurente, kes käiksid ühe või teise žanriga siin etendusi andmas. See tähendab seda, et, et meie jaoks tuleneb siit esimene nii-öelda juhtimisparadoks. Kui teadlased ja eksperdid ütlevad, et leidke endale nišš, saage sellest maailma kõige paremaks ja siis te olete edukad siis meie tänases positsioonis nui neljaks, ei tohi seda nõuannet järgida, vastupidi, meid ju huvitab see, et meie publik, meie noorsugu saaks siin, kus nautida väga laial skaalal teatud ja, ja aeg-ajalt isegi mitte ainult teatrit, vaid ka noortetööd, kontserte ja nii edasi. Ehk meie asi on jälgida, et kogu palett oleks kaetud. Kui keegi aitab meil ühte või teist noh, ei näidata, nagu näiteks uus teater või ka külalisteatud, kes meie majanduses palju käivad siis see on, lihtsustab meie tööd, aga me ei tohi kunagi ikkagi kaotada eesmärki, et kõik see peab siin Tartus nähtavad olema. Lisaks sellele, et, et kui me ka otseselt ei konkureeri siin siis sisulises mõttes. Me konkureerime terve maailmaga, sest ooper ei saa olla kehvem kui see, mida näidatakse kinos otseselt kandena, kusagilt väga heast ooperiteatrist, kõik need salvestised, mis on inimestele kättesaadavad, nendega me tahes-tahtmata konkureerima, see peab olema nagu võrreldav ja meie elamus peab olema nii äge, et inimene tahaks tulla mitte ainult üks kord, vaid veel palju korvi. Seal nii-öelda üks pool teine pool on see, et kui me nüüd neid lavastusi omale kauba võtame siis peab olema ka teistpidi jaotus veel, et jagatakse tavaliselt selline noored-vanad, jaotus, mis kahtlemata kehtib ka. Aga meie jaoks on oluline, aga see teatrikogemus, et on esimest korda tulijale midagi pakkuda on sellele, kes teist või kolmandat korda tuleb. Aga on ka ühel hetkel kriitikule, mis tähendab ballett on jälle erakordselt kirju. Tuleb inimene esimest korda vaatama seda, mis kriitikule meeldib kus kogemustepagas on võrreldamatu, ühel juhul ta esimest teist kolmandat korda, kriitik, kes on näinud tuhandeid asju ja keda on tõesti erakordselt keeruline üllatada. Aga kõik see peab meil nagu olemas olema. Ja vot sellest tulenevalt ongi siis vaadatud, et kui palju. Me jaksame ooperit teha, kui palju peaksime balleti teha, kui palju me draamat andriti, komöödia ei tohi kaduda, mis iganes temast nagu räägitakse, aga seisad, nomineerime, peab olema eksperimenti, peab olema sügavamõttelist, peab olema klassikalisi tüvitekste tantse, kaasaegne tants, klassikaline tants, ooper, operett, muusikal ja nii edasi ja vot nüüd on see matemaatika, kuidas nende hooaegadesse ära mahutada. Ja otse loomulikult me sellisel juhul vaatame väga pikalt ette. Ja kui me planeerime kolm-neli aastat ette, siis tihti tundub, et, et seda on vähe. Sest ühel hetkel ikka juhtub, et kas kaubani Shan natukene nagu tagasihoidlikumaks või, või lõpeb mõni etendus nagu varem otsa, kui me plaanisime. Sest ega lõpuks on ju see, et kui kunstilisi otsuseid tehakse kultuur on selles mõttes üks, üks hämmastav valdkond ja vot selles seisneb tõesti mehe erinevus, et me ei tea ju, mis välja tuleb. Tootmises käis enne asi müüki ei lähe, kui ta on valmis, kõik teavad, mis asi see on, seda on veel võib-olla analüüsitud. Et kuidas seda pakkuda. Meil on tavaliselt asjad ju enne müüdud, kui meil üldse asi valmiski saab, samas me peame tagama kvaliteedi. Me peame andma loomingulise vabaduse meeskonnale, sest lõpuks, kui me neile raamid ette paneme siis me ühel hetkel ju saame seda, mis me tahame, aga me alati tahame ju rohkem. Ootame. Ja lõpuks see on üks olulisemaid kriteeriumi, kas ma saan üllatuse osaliseks, meeldiv, et ma sain rohkem, kui ma siit ootasin seal üks teatri, üks eripärasid ja vot kõik need elemendid kokku, vaat siis me jõuame selleni, et me tõesti suudame teha kakskolm musta lavastust aastas kakskolm tantsulavastust aastas sõltuvalt aastas seitse kuni kaheksa ausaastust haavaldkonnas. Aga see ei tähenda siis seda, et me ju ainult neid välja tulevaid asju mängime, mängime ju eelmistest hooaegadest üle tulevaid asju ei jääks siis ühel hetkel ongi hetk, et kui me nii-öelda numbritesse jõuame, siis onlainis või see, mida me regulaarselt päevast päeva vahetame, mängime kusagil kolm, 40 etendust pidevalt, mida me oskame ükskõik mis ajahetkel esitada. Nii et, et seal on palju asju ja kui ma alustasin jutuga, et, et me oleme Lõuna-Eestis, siis tegelikult loomulikult me ei saa nii-öelda mõelda ennast ainult Lõuna-Eestisse, kuigi see, see on jah, ütleme väga suur osa meie tegevustest ja see on meie nii-öelda kõige olulisem asi. Samas nii nagu me ootame teisi teatreid siia, et pakkuda vaheldust, jaga laiemat vaatamist, siis loomulikult on meil tugevusi, mida meil on kohustus näidata mujal Eestis ja välismaalgi. Muidugi meil on oma nägu, seda tahavad näha ka Tallinna inimesed, Rakvere, Pärnu inimesed, seda on väga põhjust näidata välismaal. See, et Lätist aeg-ajalt on bussid tantsuetenduse ka maja ees Pihkvast bussid peabki olema normaalne, nii et selles mõttes on see mõtlemine on persoon. Kuidas kujuneb siis välja mängukordade arv ja samuti see, et mida viiakse siis Tartust väljapoole? Ütleme nii, et, et see on nii pikk jutt, mida me kõik selle juures harrastama peame. Aga eks ju meil on mingi statistiline kogemused, kuidas nagu teha, et täna meil on Tartus põhjust arvestada neile ka mängukohaga suur maja, umbes 700 see istekohtade arvuga väike maja 400 sadamateater olenevalt asetusest siis 100 kuni 250 ja teatri kodu umbes sajase saaliga. Ehk tegelikult ju sõltuda nii et kui paljusid paralleele me kogu aeg suudame teenindada ja ringreisi paralleeli viiendana sinna veel juurde. Et noortekontserdil samas käia, aga see ei ole kahtlemata ainuke ringreisikoht, käime kõiki teatreid pidi ja meie ringreiside maht külastuste ahustan tegelikult veerand kõigist külastustest tehakse väljaspool Tartut. Nii et eks siis hakatakse seda puslet kokku panema, et milliseid asju me suudame kõrvuti mängida. Millised on ülesehituse aja mahavõtmise aja, millised on prooviperioodid, taastamised. Kuidas me siis selle nii-öelda kokku saame, nii et lõpuks on ju oluline, et meie teatrit nähakse. Ja kahtlemata on kunstnikke, kes peavad kunsti nii oluliseks, et seda võib ka nagu seinale esitada, mina seda nagu päris õigeks ei pea. Arengu mõttes on kahtlemata aeg-ajalt mingid sellised projektid eksperimendina vajalikud, et katsetada midagi, mida pole elus võitjad ja mille kohta me tõesti saame takkajärgi teada, kas inimene vaatab, hakka või vaata. Aga enamus sellest, mis me mängime, ikkagi peab ka publikule korda minema. Ja just nimelt, et oleks kaetud see, mis ma siin eespool rääkisin. Et inimene, kui tema juba kohe andakse sattunud, et see, nende mulje oleks selline, et ta tahaks tulla ikka ja jälle ja sõltumata sellest, mitmendat korda ta on, ta leiaksid ikka veel midagi, mida ta uut näha tahab ja, ja kõige kihvtim on see, et kui inimesed saaki, fänne ja ta hakkab ise tegema või nagu on katsetada kuuleta, tekib tahtmine pilli mängida, õppida, lapsi muusikakooli saata ja nii, et laps sellest kõigest rõõmu tuleb. Vot siis on meie tegelikult tehtud, et kunsti iseeneses on ühiskonna arenguks ääretult oluline. Aga seal on palju rohkem seoseid, mida alati näha ei taheta haridusega ühiskonna meeleoludega, ühiskonna arengu või mõttemaailmatasemega debattidega, millega iganes. Ja see on asi, mida meie peale peaks suutma siin ikkagi arvestada. Tulles nüüd kitsamalt muusikažanri juurde vaadates näiteks ooperite ja muusikalide mängukordade arvu, siis tõesti paistab silma, et oopereid on planeeritud ette kanda mõned korrad. Ja ma ei tea ooperi fant ruum, mis peab need taas tulema. Maikuusse on juba välja müüdud, Tartus muide, seal kuus etendust vist neli tuli lisaks ma saan aru, et iga olen žanrile on ikkagi oma sihtgrupp ja need sihtrühmad on ka väga erineva suurusega. See on väga õige, Marek, ET ekslood ongi kahtlemata erinevad. Ja noh, antud juhul Ooperifantoom ja ooperivõrdlus tõsi on, et ooperifantoomi mina liigitan seda tüüpi teatrielamus hulka, mida testi esimesel või teisel kolmandal kohal täpse tulles ei vaja teil teadmisi, sellest saab no naudingu kätte. Enamus oopereid klassikalisest balletist tegelikult selleks, et sellest nagu täit naudingut saada. Peab olema mingi eelnev kogemus, arusaamine ja veel midagi. Ehk siit on ka see, et kui ooperifantoom meeldib, mis isenesest ju muusikaliselt ja tehniliselt on üks uskumatult keeruline lugu tehniliselt kõik see, mis laval toimub, aga ka näiteks lauljatele või okestantidele, mis ei jää oma materjalis mitte millegagi alla, ükskõik millisele ooperile siis meil teda esitada on tööd ja tegemist, aga publikul on, see annaks nii-öelda esimese sammu ja siis oleks põhjust vaadata, et appi, kui hästi orkester mängis, nii kenasti lauldud, nii hästi tantsitud, ma tahaks näha seda artisti, toda artisti, tekiks see seos ja sisenooperitega tõesti, niiet et kui meil muusikalide nimekiri täna või õigemini ütleme nii, et ise elan juba uues hooajas, siis uue hooaja numbrites on mul kirjas, et, et kui meil muusikale läheb üle neli nimetust, millest tegelikult kolm on pigem suunatud lastele vähem täiskasvanutele siis siis ooperinimetusi läheb üle kuus, mida me mängime selle hooaja sees. Ehk need sihtrühmad on just nimelt erinevad, aga mõeldud, et sealt annaks nagu järgmistele asjadele üle minna. Et muusikalide nimekirjas siis uude hooaega lähevad edasi Ooperifantoom, mis on äsja välja tulnud just nimelt inimesed tahavad seda väga näha. Vanemast repertuaarist Elise muusika, mis on lihtsalt igihaljas ja piisab, et kasvab uus põlvkond lapsi, siis see on tegelikult repertuaarist kohustuslik. Kõik peaksidki nägema. Ja läheb üle Detektiiv, Lotte läheb üle nukitsamees ja tulemas on uus Lotte lugu Lotte koolipäev. Nii et tänaseks ma arvan, et see nimekiri ei ole sugugi pikk. Eriti kui me võrdleme, et me mängime ju kogu aeg umbes 30 40 nimetust, me toome iga aasta välja kokku 15 16 uuslavastust. Muusikali nimekiri kokku viis, ei tundu palju OP juurde tagasi jõudes siis siis ooperis. Järgmisel hooajal mängime kuut nimetust. Nende hulgas on Carmen, mis esietendub veel see kevad Nende hulgas naiida, mis tähendab veel see kevad, mis on jälle selline ooperiklassika, mida tegelikult võiksid ju kõik inimesed tunda. Moody jäävad varasemast Jevgeni Joneegin, samamoodi klassika jääb Rehepapp, mis on eesti nüüdismuusika, millest on tohutult hea meel, et nad on leidnud sellise vastuvõtu. Vot see oli üks sellistest eksperimentidest, mille puhul ei võimutki teada, kas hakkab rahvale kordamine oma või mitte. See oli mõeldud kaheksa etendust ja siis me sealt pealt vaatame, kas saab edasi teha või mitte. Jah, ma nüüd etenduse tasudega jään jänni agreiva fon ooperietendustest lendamatult kõige rohkem esitatav tükk üldse. Et selline 10 12 etendust aastas ei ole mingi probleem mängida ja üks üleminevatest, mis on jälle üks Eesti asi, mis on hästi oluline, on Reigi õpetaja mis on nüüd ju eesti klassika ja mille nii-öelda varasem lava saatus ei olnud liiga optimismi sisendav. Aga ometi jällegi projektist kassas asi, mida on nüüd põhjust päris palju aastaid nimekirjas hoida. Ooperi puhul on ka veel see, et, et kui teiste puhul mängitakse etendused ära, Nad lähevad maha töödeldes dekoratsioonid, lõhutaks, materjale antakse taaskasutusse, siis ooperietendused tegelikult lähevad riiulisse. Riiulil tähendab seda, et jah, me võib-olla üks hooaeg, teine hooaeg ei mängi seda, aga siis ta tuleb uuesti. Ja selles nimekirjas veel kuus nimetust ehk trubaduuriks marjalt Joata verter Poska, mis on kõik, kas siis kantsusega siis venega seis Itaalia sellisesse töid, mida ikka jälle on põhjust mängida ja üks mis meil on veel samamoodi, on brüsseli haldjakuninganna, mis mõned aastad tagasi siis ju sai auhinnatud, mis on ehe näide kolme žanri koostööst ehk sealse nimetuste hulk, millega me tegelikult tegeleme, mis meil on kogu aeg nii-öelda mängukõlbulik tegelikult kordades suurem. Ühelt poolt ma saan aru, et kui ooperifantoomi on aastast 24 etendust, siis ta kahtlemata pälvib rohkem tähelepanu kui ooper, mida on võib-olla kuus või kaheksa etendust. Aga kui me vaatame tegelikke numbreid tegelikku sisu, siis meie rõhk on kahtlemata kusagil mujal muusikal kui üks kunstivorme, mis on ju maailmas ennast tegelikult tõestanud, seisa meie pildist olla kadunud mida iganes mulle öeldakse selle kergluse või millegi muu kohta. Noh, on ju tükke, millel on sisu palju vähem kui ükskõik millises muusikalis ka Vanemuise teatri üks iseloom on olnud, et kui see muusika tuleb, siis sellel üldjuhul enamasti on ikkagi mingi suurem sisuga. See ei tähenda sugugi seda, et paljud tüdrukud kuskil lava peal selle tegelik sisu on ju hoopis 30.-te aastate Saksamaal ja juutidega käitumine. Kõik see, see on väga tõsine kaasamõtlemist vääriv teema, samamoodi ämbliknaise suudlus, mis rääkis vanglast geisuhetest veel midagi, noh, seal on palju rohkem plaan, kui see kõige esimene, kõige lihtsam reaktsioon, et oh muusika siis siis ei ole midagi väärt seal On väga väärtuslikku materjali. Tiidetas Tarmo Leina tammel, keda küll meie hulgas enam ei ole, tema üks kuulsad laused oli see, et, et kui inimene ütleb, et muusikale või midagi väärt siis see inimene tegelikult ei tea, millest ta räägib. Meie asi on hoida kogu see nii-öelda pilt võimalik ja muusikalid, sellepärast seal Tallinnas nii palju käivadki. Seal sellisel moel teisi tegijaid ei ole, siis on meie kohustus ka sellele publikule pakkuda midagi, mida nad muidu peaksid minema. Vaatame Londonisse. Soome, Rootsi on, sellisel juhul ei ole see eesti keeles. Sellisel juhul ei ole selliste artistidega see, et, et meil on sellised artistid, meil on neile tööd pakkuda, nad saavad ennast arendada. See on kahtlemata jällegi oluline. Milline on muusikali etendamise majanduslik mõju omal ajal, kui Paavo Nõgene oli veel teatrijuht siis ta ütles mulle sellise lause intervjuus, et muusikali etendamine toetama draamat. Ja lugesin Vanemuise arengukavast, et seal on päris kirjas, et muusikaližanr toetab ooperit. Kuidas see tehniliselt on korraldatud, see toetamine? Tehniliselt toetamine on korraldatud niimoodi, et, et on etendused, mille kulusid me ei saa kunagi tagasi ja etendused, millel me saame tagasi rohkem, kui selle etenduse väljatoomiseks kulus. Nüüd on edasi see komplekt nende kokku panna, et nii palju ma ise olen natuke teisel seisukohal kui eelmine teatrijuht. Et mulle tundub, et draama enam-vähem nii-öelda enda kulutab ise tagasi seal keelejadused, komöödiat, mida tahetakse ehk rohkem vaadata, see jääb nii-öelda muutu kulude mõttes plussi. Aga selle arvel saab teha siis eksperiment, talsemaid asju, väiksema saali asju käia ringreisidel, see on enam-vähem nii-öelda üks komplekt ja minu jaoks on see, et ega ooperi etendamine kasvõi ühe etenduse kulu, kui meil on seal mõni väga nauditav külalissolist kuskilt kaugelt välismaalt kohale lennutatud üheks või kaheks korraks siis see etenduse kulu on enam-vähem sama. Kõik need dekoratsioonid, prooviperioodid, seesama välismaalane siin kaks kuud kinni hoida, et ta kõike härra õpiks nii nagu vaja. Need on ju samas suurusjärgus ehk ühel hetkel muusikal peab aitama just hoida eelkõige ooperit, klassikalist balletti. Ja jällegi, et summa summarum, peame tulema omadega välja. Ja, ja siis siis niimoodi ongi. Mis sinna veel juurde öelda, et, et kui me räägime taastamisest siis kõik teavad, et riik toetab aga üldjuhul ei teata nagu täpsemalt mida ta toetab, kui palju ta toetab ja kuidas see siis nendes nendesse meie loogikatesse haagib. Tänane seis on see, kus riik toetab meie majade ülalpidamist riigi vahasega korras küsima, aga ta ei tee seda sajaprotsendiliselt. Teine oluline tugi on palgafondile. Aga jällegi protsendiliselt, kui Vanemuise teatri palgal on täna 360 inimest, millest laia laastu jaguneb niimoodi, et pooled on need inimesed, keda lava peal saab näha ja teine pool, keda seal laval siis näha ei saa, kes seda kõike ette valmistavad siis jällegi, et umbes veerand või kolmandik sellest palgafondist me peame tagasi teenima ise tuhandetega. Kõik see, mis puudutab etendust, ettevalmistamist, reklaame, kuidas inimesed siia meelitada, kuidas artistid siia-sinna transportida, vajalikud majutused, mis iganes sinna lavastajatele kunstnikele on vaja maksta dekoratsioonid, kostüümid, see kõik oma teenida. Ja siis ongi, et ilma riigi toeta me tõenäoliselt püsida ei suudaks. Aga teenib me selle ja tagasi, mis meil on vaja seal lava peal näidata. Ja tulles nüüd ajalehe artikli juurde, mis inimestele palju huvi pakkus siin aasta alguses siis sealt paistab ka välja tegelikult see, et kui kunagi etendusasutus seadus tehti, siis mõeldi suhteliselt kitsalt ja leiti, et, et kui palju ühele või teisele külastusele peaks nagu peale maksma, et, et oleks asi nauditav mida tollel hetkel ei suudetud ette näha, on see, et nii teater kui ka kultuurivaldkond üldiselt on erakordselt mitmepalgeline. Ja tolle artikli noh, minu jaoks nõrkuseks oli see, et oli ühte patta pandud siis monoteater mis on üks väga oluline teatrivorm, mida on kahtlemata vaja teha, mis nauditav, seal on üks esineja lautol klaset kogu lugu, tuhanded inimesed ootavad, nemad saavad piletituluga alati hakkama, jõuavad sellest maja üürid maksta kõike veel meie strateegias. Et meie peame suutma näidata eesti ooperis klassikalise ooperiklassikasse balleti tegema eesti algupärandit ega eksperimente hoolimata sellest, et seal on võib-olla 20. gootsess Cramo puhul võib-olla 101. koosseis muusika- või tantsu puhul. See ongi see, miks ühele nii-öelda külastusele ühes teatris makstakse rohkem peal kui teises sellest võrdlusest seal oli puuduga Rahvusooper Estonia kellega võrdlemine meie puhul oleks tegelikult ju palju-palju mõistlikum. Ehk ma ei taha seda artiklit maha teha aga seal oli veel hulk aspekte millele on põhjust mõelda enne kui kellegile kuskil silt kõrgemal. Ma täpsustan, et jutt oli siis Kadi Herkeli artiklis Postimehe arteris detsembrist pealkirjaga, kas Ooperifantoom vajab riigi toetust? Muide, kas Ooperifantoom on plussis, inimesed? Seal on nagu kaks asja, mis ma tahtsin öelda, et need, kes seda etendust näinud meil, kes on näinud seda välismaal siis mina olen mõlemas ja üks võrdub siis minu jaoks, sealt tuli oli see, et juba sellel hetkel, kui ma aprillis seda Londonis nägin teadsin ma, et meie etendus saab olema oluliselt kvaliteetsem kui Londoni oma. Mis sest, et seda mängitud seal juba 28 aastat, kaheksa kohta nädalas ja niimoodi järjepidevalt. Et kas kogu see orientatsioon mängitakse maha 15 16 pilliga, nagu seal Londonis või 45 see koosseisuga, nagu meil ehk seal on kõlapildis tohutu vahe. Kas maskeeraditseemis selleks, et massi anda, liigutatakse papist kujusid või on seal tõesti päris inimesed peal. Minu jaoks on selles vahe, et nad seal peavad sedasama suutma kaheksa etendust nädalas teha, see tähendab seda, et artistid ei peagi sellisele valule vastu. Kuna meil on nüüd 24 etendust aastas, siis ka meie artistid jagavad seal veel etendusi. Aga see koormus on ikkagi teine, see tähendab seda, et palju tugevama tasemega artistid suudavad seda asja esitada. Ma väidan, et see on oluliselt kvaliteetsem. Ilma riigi toeta pole võimatu kasutada suhteliselt fonjakestet ilma riigi toeta pole võimalik sinna sellist kohi või tantsijate trupi panna. Selles mõttes jah, riigi tugi on vajalik, kui me ütleme ka seda, et kas Ooperifantoom või mõni teine muusikal peaks olema meie kultuuripildis kättesaadav, mina väidan, et jah, see peab olema minuga vaielda, ma hea meelega kommenteerin. Aga ma arvan, et see peab olema. Jõudis küsimuse viimase otsa juurde, et kuidas see meile majanduslikult mõjub. Siis ega ta kerge etendus teha ei ole, sest selle looga on nii palju nõudeid kaasas. Juba see, kui mitu lavapilti, kui täpselt tuleb neid sõnu jälgida, et hauaetenduse puhul mitte ainult moodne, vaid aktiline ja, ja väga laialt kasutatav, et võetakse tekst, tõstetakse ümber, vähendatakse, lõigutakse, lisatakse juurde. Noh, mida iganes sellega tehakse. Fantoomi puhul ei ole meil õigust muuta mitte üht sõna mitte üht helistiku. Samas ei tohi kopeerida Londonit. Ja see teeb nii palju nõudeid, et, et sisuliselt rahuldus ütleb seda, et see 40 etendust, milleks meil oli esialgne litsents, sellega me jõuame nii-öelda teenindada, aga see kõik selle, mis sinna lava peale Fovi perioodidesse praamimajade lehti Tallinna näol kulub, selle me saame 40 etendusele tagasi. Ja kuna meil täna seks on õnnestunud pikendada litsents veel üheks aastaks ja kokku siis 60 kuueetenduseni, siis sealt me tõesti siis teenima ühel hetkel ka selle tagasi, et me saame tõesti toetada, et, et kogu see ooperi nimekiri, mis on intervjuusid enne läbi käis, et see samane ooperi nimekiri saab esitatud, on niisama hea kvaliteediga nagu ooperifantoom mis on alati nauditav, odav ja mõnus vaadata. Et me saame neid ka teinekord välja viia. Täpselt sinna Ühel hetkel kulub ja, ja lõpuks. Meie sihtasutuse nii-öelda eesmärgid on põhikirjas kirjas. Kasumi teenimine ei ole ju eesmärk omaette kasu. Kui ühelt või teiselt etenduselt tulebki, siis seda on põhjust panna teiste etenduste toimimiseks. Sealt tekib vahend ühel hetkel eksperimenteerimiseks sedasama Rehepapp on üks näide. Me võtsime siiski, me teadsime, et me tõenäoliselt ei teeni seda kunagi tagasi. Aga meil oli eelmiste muusikahelidega see vahem teenitud Reigi õpetaja, täpselt niisamamoodi. Tagasi mitte iial ei hakka siukseid juhtuma, hakkaks, on kultuuripildis oluline tagamisele. Aitäh Vanemuise teatri juht Toomas Peterson ja ma hea meelega võtan kinni sellest pakkumisest, et võib tulla alati diskuteerima. Jah, muidugi, ja ilmselt mitte ainult minuga, vaid et me leiame siin majas ka ühe või teise inimese, kes siis spetsiifilisemalt, ühest või teisest valdkonnast teaks, siis argumenteerida. Nüüd vestlevad omavahel klassikaraadio toimetaja Anne proomik ja metsosopran Helen. Banaan eelmisel reedel, 23. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri traditsiooniks saanud ooperiga. Seekordsed külalised olid tulnud Peterburist Mihhailovski teatrist. Seal esines sopran Maria Litke, tenor Dmitri kavam ninn ja bariton Aleksandr Kuznetsov. Kuidas noor dirigent samuti Mihhailovski teatrist, Igor Tomaševski heliga ja stuudios on metsosopran Helen Lepalaan, kes viibis seal kontserdil. Tere. Nagu niimoodi üldjoontes öelda kolme solisti pealt, et missuguse mulje jättis sulle nende laulmisviis. Nojah, kui on reklaamitud välja, et on selle teatri esisolistid siis tõepoolest tekivad ikkagi mingisugused ootused, aga selles vallas kahjuks ma pidin pettuma, kui juba saalis ringi vaadata, mulle tundus, et publik oli jah, suuremas osas vene päritoluga ja nii-öelda omadele kaasa elamas. Aga jah, kui nüüd rääkida sellest esinemisviisist või sellest tasemest, siis mul tekkis ühel hetkel mõte, et no vot, kui oleksid olnud seal kuuekümnendad seitsmekümnendad, et siis selline solistide paraad või selline kontsert. Vaevalt et selline asi oleks Tallinnasse jõudnudki. Korraks mainides siin kuuekümnendad seitsmekümnendad, sellised solistid nagu olid kuusik ja ots ja milline tasemeline esteetika, milline laulukunst ikkagi tollel ajal oli ja nüüd külalissolistidena, kuulates neid noori soliste, siis tekib küsimus, mis on juhtunud. Sest et Venemaalt tuleb ka väga häid soliste, aga ilmselt, et ei ole siiski see siis valdav või siis me jõuame selleni, et mis on vokaalesteetika tänapäeval. Ja see küsimus annab muidugi ainet mõt, et eks võib-olla seal aruteludeks, aga vokaalkooli sellist arvestatavat kaunist maad tõesti sellel kontserdil ei kuulnud, selles mõttes oli see suur pettumus. No ilmselgelt vaadates ka nende solistide elulugusid, selgub, et valdavalt on nad oma koolituse saanud Venemaal. See tähendab ka seda, et võib-olla tõesti sealsete õpetajate ideaalid ei lange ka päris kokku sellega, mis toimub tänapäeval näiteks Ameerikas või ka ütleme, mingite selliste nõudmistega, millega me oleme harjunud kuulates siis nüüd neid lauljaid, kes on praegu maailma võib-olla esikümnes jah, võimalik, mina isiklikult ei ole käinud Venemaal, ei ole kuulanud seal ütleme konservatooriumitist, mis toimub, aga see selleks nüüd jällegi. Mulle on alati see tunne, et kui tegemist on kauni ilusa laulmisega, siis ma arvan, et saab igaüks aru, et on, on ilus ja kaunis. Et selleks ei pea olema spetsiifilist eelkoolitust või teadmisi, et ära tunda lihtsalt, mis on ilus ja mis läheb hinge. Mis puudutab heas mõttes närvisüsteemi. Et üks asi on lihtsalt selline universaalne ilutundmine, mis minu meelest peaks olema kõikidel inimestel loomu poolest sees. Teine asi on muidugi see, et inimesed, kes teevad valikuid, milliseid lauljaid kutsuda või milliseid koosseis siia paluda, mille järgi siis otsustatakse, et jah, seal tuleb nagu juba see küsimus, et kust maalt on tegu sellise loomuliku ilutunnetusega ja kust maalt on siis kas arendamata esteetika või siis kõrva tundlikkuse selline kultuur või ma ei oskagi seda ütelda, et vokaalkultuur on muidugi selline, mis nakkume Itaaliast räägime, eks ju, siis seal lähed akendest mööda kuskil tänavatel ja keegi teeb süüa ja laulab Verdi aariaid ja sugugi mitte halvasti. Jah, sest nemad on kasvanud üles selles keskkonnas pisikesest lapsest peale on ta võetud kaasa vähemalt kord nädalas kogu perega ooperisse ja kuigi see laps võib-olla seal jookseb ringi, aga midagi jääb talle siiski kõrva ja ilmselt kähele Baltesse. Jah, ma arvan, et seal on tegemist sellise traditsiooniga, kuigi öelda, et Venemaal seda traditsiooni ei oleks, aga ma ei tea, mis seal siis mõnikord juhtunud on. Et sealt nagu väga erinevad taset paistab. Siit me jõuame selle küsimuseni, et kuidas kultuurimanagement selles mõttes toimib, et kas siis kui kutsutakse siia üks teine, kas ooperimaja, et kas üldse keegi kuulab üle, kuidas need solistid laulavad või on ikkagi juba selle nii-öelda ooperikompanii see, mis peaks ise tagama selle kvaliteedi? No vot, see on küsimus, millele on raske vastata selles mõttes, et siis peab juba küsima nende inimeste käest, kes selliseid valikuid ja otsuseid või kellelegi see võimalus on, kedagi siia lubada või mitte lubada. Aga natukene juba eelnevat perioodi vaadates, et ega väga tihedast sõelast need külalised tundub läbi ei käi. Siin ilmselt ongi see küsimus, et läbi selle ongi arenenud välja ka see kuulmisharjumus, keda me siin oleme kuulnud ja seega tegelikult kindlasti seda kriitikameelt mõjutab. Jah, ma arvan küll ja, ja noh, mis ma üldse panen tähele, milleks natukene kipub see tendents minema, on see tundub, et lava peal mängitakse lauljat. Noh, et kui ma olen siis sellise enesekindla ja sellise karismaga ja nagu mängin seda välja. Et noh, et siis ma katan sellega ka igasuguseid puudujäägid ära ja minule isiklikult selline manerism on vastukarva. Ja noh, ma olen siin ka mõnikord inimeste käest küsinud, et kuidas siis on, et mida me nagu usume ka seda, mis, mis tuleb läbi tunnetatult, mis tuleb läbi vokaali mis tuleb läbi sellise ausa kunstniku hinge või see, et me teeme siin välist show'd, siis mul natuke selline tunne, et mida meile pakutakse, sellega me natuke ära hakkame harjuma, et kes tuleb sädeleva kleidiga ja, ja teeb võimsaid žeste või kellel on nagu väga kõva hääl jah, ja kes ükskõik mispidi nii-öelda just seda kõva produtseerib. Et noh, et siis me vaatame niimoodi natuke ringi, et naaber ka plaksutab, et no ju siis on hea selles plaanis jah, jääb nagu puudu ilmselt sellest haridusest just, sest ometi ju kontserdil esimesel poolel, kui tuli ettekandele itaalia ooperite osad, võib-olla ei olnud see vaimustus nii suur, aga kontserdi teine pool, mis siis koosnes valdavalt vene heliloojatelt ooperifragmentidest oli ju publik lausa ekstaasis ja seda küll ja, ja tihtipeale selles itaalia kavas, mul oli mõnikord isegi raske aru saada teatud kohtades, mis keeles lauldakse, et räägib natuke midagi sellest vokaali valdamisest, aga noh, teises pooles jah, vene muusika muidugi neile omane ja siis oli selge, lauldi omas keeles oma rahvamuusikat ja loomulikult ega venelased ei hoia oma poolehoidu tagasi. Ometi ka selles teises pooles, kohati tundus, et ka võib-olla tehnilises mõttes või kasvõi mõned lood ka intonatsiooniliselt õnnestusid ehk veidi paremini ja kindlasti selles mõttes, et oma keelele omane kõla ja intonatsioon on midagi, mis on igale inimesele, kes samas keeles laulab ja see on talle lähedane ja omasem. Aga noh, teisest küljest oli jällegi see, et minule kui ka laulupedagoogile oli seal suhteliselt palju sellist õpetlikku nii-öelda vokaal pedagoogiliselt õpetlikku, kuidas näiteks mingit asja ei peaks tegema ja, ja mis mingisuguse tulemuse siis nii vokaalselt tekitab, et selles vallas oli muidugi õppida. Aga jah, ma eeldan seda, et kui ma ikkagi kontserdil käin, et siis mulle midagi pakub. Ma peaks kontserdilt ära minema mingisuguse teistsuguse tundega, ta peab ikkagi mind kuidagipidi puudutama, võib-olla siis mitte täie sulata tuses, aga jah, tõesti siin kahjuks sellel kontserdil ei juhtunud midagi sellist. Et see lihtsalt tegemist on võimsate häälematerjalidega, sind ei võlunud piisavalt ja need võimsatele materjalid võimsatakse materjalideks, nüüd on see ka, et palju see võimsus tegelikult sellises stabiilses ettekandes ka välja tuleb, on ka tehniline oskus kõige sümpaatsem, oma häälematerjalid oligi see bariton. Et Pill, temal oli kõige rohkem lahti, kuigi seal oli ka omad eelistused, siis kas võib-olla maitse-eelistused või see selleks, aga ka näiteks opranil tenori tegelikult see hääle ilu võise kõla ei pääsenudki valla, sellepärast et seal olid lihtsalt teatud tehnilised piirded peal ja ka seda nii-öelda seda võimsat häält ma ei kuulnud, kuigi see ilmselt seal olemas on. Ja, ja üks asi, mis oli ka muidugi suhteliselt küsitav, oli see noor dirigent, kes muidugi energiline ja noorele inimesele väga mitteomase enesekindlusega, aga mis iseenesest ei ole halb. Aga see, tema muusika juhtimismaneer oli selline suhteliselt külm, kaalutletud, ma läksin isegi teist poolt vaatama rõdult natuke paremini tunnetada seda, et mida see dirigent teeb ja ei ta hinganud selles muusikas see on niisugune kinnine füüsis, mina nimetan seda korreograafilise käte liigutamiseks hingamise ja muusika tunnetusega ei ole seal väga palju ühist, et noh, ka selles vallas kadeligentist oli suhteliselt suur pettumus. Samas püüame siis leida ka mõned positiivsed küljed, et näiteks minu jaoks isiklikult oli väga huvitav just kava teine pool, kus tuli ettekandele siis võib-olla veidi vähem tuntud vene ooperite osi. Tõesti, vene muusika on oma olemuselt niivõrd ilus ja ma sooviks seda tehtakse, lauldaks ka siin rohkem ja veel kord see, et ta nii kaunilt kandilenselt kirjutatud, et see peaks vokaali, aitame seda peaks olema väga ilus ja kerge laulda. Aga noh, võimalusi oleks küll ju olnud, mida, mida ära kasutada, et oleks kasvõi sellest teisest poolest saanud selline täiuslik elamus selles mõttes kaunis kava. Eesti riikliku sümfooniaorkestri ooperi galal esinesid sopran Maria Litke tenor Dmitri kavam ning bariton Aleksandr Kuznetsov ja dirigent Igor punussevski Peterburi Mihhailovski teatrist. Kontserti käis kuulamas laulja ja laulupedagoog Helen Lepalaan. Muljeid ERSO ooperi kaalast vahendasid metsosopran Helen Lepalaan ja toimetaja Hannes Rumm. Helga ja 29. novembril esietendus Norra rahvusooperis eesti helilooja Jüri Reinvere ooper beer künt. Mis pälvis väga suurt tähelepanu erinevate maade pressis, jaga Eestis kajastatud tee seda teost üsna kirglikult. Beer kündi, viimane etendus toimus seitsmeteistkümnendal jaanuaril ja klassikaraadio toimetus nägi Norra rahvusooperis Viieteistkümnenda jaanuari etendust. Millised olid klassikaraadio toimetajate muljed Norras? Nähtust vestlevad Tiia Teder, Kersti Inno, Tiina kuningas ja Anne proomik. Tegelikult oli meil kõigil ka juba enne seda mingisugune selline eelhäälestatud pärast, et eesti pressis ilmus ju üpris palju juba sellist eelinformatsiooni, mis ei olnud sugugi alati väga positiivne, pigem vastupidi. Ja ausalt öeldes see tekitas veel nagu erilist huvi selle teose vastu. Kui ma siis lõpuks sinna maha istusime, eesriie avanes, orkester mängima hakkas ja see visuaal nagu silme ette tuli juba esimesest taktist peale. Ma sain aru, et, et ees on midagi väga põnevat väga kütkestavat, väga suur ja midagi sellist, mida ühelt tõeliselt ooperit oodata on. Ja ausalt öeldes ega pettuma ei pidanud, see oli üle ootuste palju-palju parem, kuid see eelhäälestatud, mis meil siin tänu eestis kirjutatule ja kuuldule juba oli. Et tegemist on tõeliselt tõsise, suure, tõelise, 21. sajandi ooperiga. Mind huvitabki tegelikult Reinvere muusika kõige rohkem seda vaatama minnes eriti kaasaegne ooper, see on igal juhul atraktiivne, ega naljalt ei lavastajat, Ta midagi kaasaegset, sellises vanaaegses võtmes nüüdisooper, nüüdisooper ja mind huvitas väga, kuidas Reinvere on selle ülesande enda jaoks lahendanud. Ja ta oli valinud sellise klassikalisema suuna, siin on võrreldud Bergendi muusikat, et ka mitmete hilisromantikud stiiliga. Ma võib-olla lisaksin siia isegi natuke nagu Tubina ja tüüri loomulikult, ja ka Reinvere, Ühe õpetajatest Sumera kellega kindlasti oli sellel muusikal mingit pistmist, sest mingis mõttes oli seal ka selline eesti heliesteetika sees. Mis oli muljetavaldav, oli selle muusika partituuri sümfoonilisus ja see oli väga hea sümfooniline partituur, väga rikas, väga hästi mängitud muidugi ka. Ja sümfooniline ülesehitus mulle väga meeldis vorm Nende üksikute piltide ja ka väiksemate ühikute vorm. Vorm on kaasaegses muusikas üks kõige suurem probleem. Et kui helila teosed ideed ei seisa koos, siis läheb väga hulpima see, mida parimate kavatsustega on öelda tahetud. See ei ole suvaline see muusika, mida ta on kirjutanud ja kindlasti sellel motiivistikul väga tihe side tekstiga, mis Reinvere enda tekst. Ja mis oli tõesti laetuteks, mis oli Esseistlik tekst. Teos on vaieldamatult Ta sündmus Eesti muusika kontekstis. Ma isegi julgen arvata, et Eestis võib-olla ei olegi loodud nii kontaktset, nii küpset ooperit. Mulle meeldis tema muusika vokaalsus, mis on ka üks nüüdismuusika ooperi üks suur komistuskivi lauljad laulavad kuidagi niimoodi ebameeldivaid intervalle. Vokaalsus oli ka hästi välja peetud. Mulle meeldis ka see, et ta väga kontrollis kõlaefektide kasutamist, et ta ei andunud sellele ideele, et, et väga palju oleks ettevalmistatud materjali ettelindistatud materjali, mingisuguseid unikaalseid helisid. Et ta oli üsna naturaalne noh, nii-öelda lavale vaatamata veis saadab põneva elamuse osaliseks. Aga kui nüüd vaadata lavale, siis oli asi veelgi huvitavam. Tegemist oli väga sellise rohke lavastusega, kus olid rohked visuaalsed atraktsioonid, väga hea lavakujundus, väga vaimukas detailid, jaga sümbolistlikult asjad. Ja ka muidugi see, kuidas vallati koori, kuidas vallati soliste mida nad seal tegid, kuidas nad ütlesid, selles oli mingit teatavat väljakutsuvat kaasaegset vulgaarsust või karoteski loomulikult. Aga selles oli ikkagi mingisugune lõputu igatsus ja kurbus, mis oli selles muusikas sees. Ja võib olla see selline suur olemise küsimus, mida see teos nagu üldse kajastas oli ikkagi väga toetatud sellega, mida tegid näitlejad ja mida tegid muusikud. No kui siin esimesed muljed olid esietenduselt, siis ma olen üsna veendunud, et need kaks etendust olid üsna erinevad. Selle ooperi esietendus ja see, mida meie nägime ilmselt oli siin tehtud, võib olla veel rohkem tööd selle teise vaatusega ja lauljad, näitlejad tundsid kõik ennast kindlamini. No kõige suuremat muljet, mis ettekandesse puutus, avaldas tõesti orkester, mis kõlas fantastiliselt. Lauljad olid, et väga head ooperis sisu on ju väga tõsine ja tihe ja see vaja kaks ilmselt rohkem süvenemist, et kõike seda hoomata. Ta neid allhoovusi, mida Jüri Reinvere on sinna sisse pannud seda võib-olla Ta ei suudagi kõike esimese korraga mõista. Sellest on möödas poolteist kuud, kui mina nägin esietendust. Ja just nimelt kui Kersti ütles, et see on etendus, mida tahaks näha rohkem kui ühe korra, siis täpselt nii ütlesin ma ka Jüri Reinvere teda õnnitleda, sest tõesti säärane paralleelseid liine, mida jälgida, on niivõrd palju. Muidugi me kõik olime väga ärevil, enne seda esietendust ootasime väga ja ma arvan ka, et mis võis olla üks põhjus, mis tingis just niisuguse vastu võtnud nagu esietendus sai. Et võib-olla oli veidi vastukäiv see informatsioon, mis me saime. Et ka minule jäi peale esietendust mulje, et siiski oli Jüri Reinvere jälginud seda algupärast beer kündi materjali, kuigi ta võib olla intervjuudes, ütles, et ta on seda sisuliini oluliselt muutnud. See tähendas, et me saime võib-olla midagi muud. Ootasime. Tegelikult Jürjo käsitles sellist üldinimliku teemat, et ta selle rahvusromantilise Ibseni loo siis 20 esimesse sajandisse näitas meile, et inimene on inimene igal ajal ja need probleemid on alati D sarnased, ehkki see meie sajand ja see, meie eelmine sajand on ikkagi tugevalt muutnud kõike seda, mis praegu maailmas toimub, et selle kaja oli selles ooperis täiesti olemas. Ja üks asi, mis mulle veel nagu kõrva ja silma torkas, et kuidas oli kasutatud koori selles ooperis Dali staatiline. Ta oli kusagil eemal kusagil kõrval ja mulle tuli meelde antiiktragöödia, kus koor oli kommenteerija osas, kes oli nagu kõrvalseisja mass, kes kommenteeris kõike seda. Ja antiiktragöödia eesmärgiks oli tekitada Katarsist ja minu meelest Peri üks selliseid ülesandeid või no kas just selliseid väga teadlikke ülesandeid on tekitada suurt emotsiooni ja viia tunnetus kuskile kõrgemale tasemele ja mulle tundus, et Jüril oli see õnnestunud, tõsta meid kuskile kõrgemale ja tekitada see Katarsis, tõeline suur elamus. Tiia seenest rääkis sellest, kuivõrd vokaalne on see ooper ja ma pean ka tunnistama, et ma usun, et üks põhjus, miks see muusika mulle niivõrd meeldis, oli just noh, loomulikult ka solistide ja tõesti suurepärane esitus. Ilmselt ta sai ka arvestada just nende solistide võimalustega, näiteks ma usun, et kindlasti teile jäi meelde see suurepärane kontratenori partii, milles David Hansen ka täiesti filigraanselt ette kandis. Ja Ma tean ka, et sellest partiist kirjutatud, et kolm erinevat versiooni, millest siis antud esineja valis kõige kõrgema, ilmselgelt on tegemist väga võimeka lauljaga. Põhiraskus oli ju siis peaosalisel Nils Harald söödalil. Ma tõesti ei usu, et maailmas oleks palju lauljaid, kes suudaksid selle rolliga paremini hakkama saada, sest ta sobis sinna kui valatult nii oma füüsiliste omaduste kui hääle kui ka ilmselt lihtsalt hingelaadi poolest. Selles ooperis on numbreid ja millel võiks olla tulevikku, aga väljaspool radiaatoreid selliseid sümfoonilisi numbreid ja kui ma oleksin eesti rahvusorkestri direktor, siis ma telliksin praegu Reinberilt sümfoonia. Sest et ta on praegu väga kõvasti saanud kogemusi sümfoonilise partituuriga ja nagu heaks kombeks ooperilitter kultuuris. Ma ei tea, mis sajandist peale ei leidnud, võib-olla siis Reinvere esietenduse järgselt kohe mõistmist kaasaegsetes muusikakriitikutelt, kui me nüüd vaatame neid pealkirju, mida Eesti ajalehtedeski on pandud selle tõesti suure sündmuse kajastamiseks, et eesti heliloojalt Norra rahvus partellinud beer, kõndi, ooperi ja meie kriitikud leiavad värvikaid sõnu, et öelda, et see oli nagu mitte väga hea, ma ei mäleta täpselt, kuidas pealkirjastamine siin oli, aga filosoofiamürgitusse kärbunud teos või midagi sellist, millest jääb tõesti mulje. Tegemist oli täieliku läbikukkumisega, mille sarnast Eesti ooperiteater pole varem näinud, meil tegelikult etendab ja igal aastal vähemalt ooperisarnane helitöö rahvusooperis. Me pole ühegi neist kohta lugenud midagi sellist, et need oleksid nii metsa läinud omadega täitsa kohutav. Tegelikult paratamatult ka mõjutavad inimeste arvamusi. Sõnal on väga suur jõud ja üle natukene meenutab see kriitikute soov esile tuua probleeme ja muide ka terve Eesti meedia soov nagu esile tuua seda, et Norra mingi kriitik ütles nii ja naa või et ooper ei olnud nagu esietenduseks küps, mida enamasti ei olegi oopereid, rättidega balletis esietendus on kõik väga noatera peal. Berliinis elav eesti helilooja nagu ei ole nagu päris siin meie kogukonna sees tema ooper, nagu on rohkem kritiseerimiseks avatud kui mõni sügavalt kodumeni ooper. Et mingi selline huvitav, dramaatiline, saatuslik see lugu siin ümber on ka selle uue teose ja kriitika vahel. Eks aeg näitab, mida siin 50 aasta pärast selle kohta öeldakse. No selles mõttes on ju väga tore, et meie seda oma silmaga nägime, ikkagi oma silm on kuningas. Kindlasti, ja paljud inimesed loodame, et näevad seda ikkagi ka siis ma arvan, et ka Eesti rahvusooper tahaks mõne Reinvere loo siiski kunagi lavale tuua aga tahtsin veel öelda selle Breivikut tsiteerivas stseeni kohta seal ooperis. Stseen oli pigem kantud sellisest vaimus nagu filmis risttuules, kus kõik nagu tardub ja jääb seisma ja hulk inimesi kohtub surmaga, kusjuures selles päris algas surmaga kohtumine tegelikult, et nagu vabatahtlikkuse alusel, mis on kahjuks väga tähtis teema praeguses ühiskonnas, kuidas elada, kui ei taha elada. Ja ma arvan, et sellesse süvenenult ei ole selles üldse midagi, mis peaks kõiki inimesi häirima. Eks alati häirib kedagi miski ja see on paratamatu, kui tehakse midagi avalikult. Nojah, aga. Tegelikult, eks need püssid pauguvad kogu aeg ja igal pool, et see ei ole absoluutselt mingi norra probleeme, ainult neid Breivik, kuid on ju maailm täis. See on lihtsalt praeguse aja teema üleüldse. Ja sellel on omad põhjused. Kindlasti tore on, kui leidub kunstnikke, kes suudavad neid laiemalt sellistesse üldinimlikku plaani panna ja neid esile tõsta. See on ainult hea, me saame võib-olla targemaks ja paremaks selle läbi. Jüri Reinvere ooperis Beer künt jagasid muljeid klassikaraadiotoimetajad Tiia Teder, Tiina kuningas, Kersti Inno ja Anne promic. Ka ja. Selline oli tänane heligaja. Tänan kaastööst toimetajaid, Anne Brommikute nelevastenfeldi, Saate teostas tehniliselt katrin maadik ja toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast ja jälle kuulmiseni kaja.