Helga ja tere head heliga saate kuulajad. Selle nädala saates räägime mürast. Kuulame, mis toimus Prantsusmaal festivalil La fol surne ja kuidas läks seal ansambli Vox Clamantis. Toome teieni muusikauudiseid maailmast ja jagame muljeid ka Eesti riiki rikku sümfooniaorkestri kontserdilt, mille orkestri ees oli Neeme Järvi ja kavas oli. Klassikaraadio stuudios on nüüd organist Ene Salumäe, kes käis hiljuti-Prantsusmaal Nantis, kus toimus juba 20 esimest korda selline tore festival, nagu olla fold. See ja see on selline festival, mis on väga rikkalik erinevate kontsertide poolest. See festivaliplaan on tõesti nagu mingisugune rongisõidugraafik meetrine, kus siis on väga palju saale ja igas tunnis toimub midagi ja kõik see sündmus on, ma saan aru, publik, kus tulvil oli see nii see oli täpselt nii ja kui see pealkirja veel tõlkida, siis ma Jaan-Eik Tulve käest küsisin, et mis see siis tähendab, ta ütles hull päev. Võ pöörane päev, kui ma vaatasin kõike, mis seal viie päeva jooksul toimus tohutud rahvahulgad, siis mul tulid meelde meie Stockmanni hullud päevad. Et midagi sarnast, masside liikumist ja klassikalise muusika juhtimist varahommikust hilisõhtuni seal oli üle 350 kontserdi, pluss veel selliseid väiksemaid üritusi kümneskonnas saalis, saalid olid erineva suurusega 120 kohalisest 300 400 450 kuni siis kõige suurema 1900 kohaseni välja. No mis publik seal siis käib või kes seal on harjunud käima? Me teame, et Vox Clamantis, kellega teie seekord koos esinesid, on seal juba ka aastaid külaline, et kes see publik on, kas see on selline klassikamuusika avastaja või selline väga teadlik gurmaan, kes tuleb ja kuulab seal igasuguseid asju. Ma jälgisin ka seda publikut, seal seal oli nädala sees, ütleme, sealhulgas kolama neljapäev, reede oli väga palju koolilapsi, isegi lasteaialapsi tulid klasside kaupa rühmade kaupa, teise suure rühma moodustasid seeniorid. Aga nad olid väga teadlikud tõepoolest sellest, et kuhu kontserdile nad lähevad, nende laste puhul hämmastusin nad olid nii vaikselt, nad olid hiirvaikselt kontserdil, nad oskasid kuulata, kui oli vaja siis ka kaasa elada. Ja nädalavahetusel siis juba ilmus sellist nooremat publikut ka järjest rohkem ja rohkem. Ja kõik tundusid kuidagi tõesti väga teadvat, kuhu kontserdile nad tahavad minna ja mida nad kuulama lähevad ja keda nad kuulama lähevad. Vox Clamantis ja kontserdid olid ka täiesti täissüsteem, oli siis niimoodi, et kõigepealt lasti saali piletiga inimesed siis press, keda oli seal ka väga-väga palju ja seejärel siis artistid, ükskord jäin ukse taha ka, aga üldiselt kuskile trepi otsa peale ikka mahtus istuma ja kuulama. Kõik need kontserdid, kus ma käisin ligi 10-l kontserdil olid absoluutselt täis, no mida teil õnnestus kuulata siis peale Vox Clamantis, kavade neil oli ka neli programmi väljas seal ja neil oli neli programmi, millest siis mina osalesin ühes neli programmi olid siis nendel meile juba Eestis tuttava ja kõlanud listi via kruutšis koos prantsuse pianistiga siis oli veel ühe teise prantsuse pianistiga oli neil Bachi ja Pärdi kava väga huvitav kava, mida ma käisin kuni kaks korda kuulamas, oli pahk Kauman ehk siis Tõnis Kauman oli seadnud Bachi muusikalise ohvri Vox Clamantis selle ja selle vahele kõlasid gregooriuse koraalid. See oli hämmastav kava, lihtsalt need kaks tasa kaalustasite nii vahvalt teineteist. Ja siis oli Pärdi pass ja need kokku oli neil üheksa kontserti pluss üks laulmine veel preestrite vanadekodus, seal on nagu käib sinna festivali juurde, et käia, seltskonnad siis kuskil mujal kontserte andmas, vanglates või, või kuskil hooldekodudes. Ja pühapäeval laulis Vox Clamantis venna antis katedraalis väga suures tohutu uhkes katedraalis. Seal mul õnnestus ka kuulata päris prantsuse orelit, sest kontsertsaalis orelit ei olnud, sinna oli toodud siis meil passija jaoks reni elektri Pill. Aga tõepoolest, minul oli natukene rohkem aega, nendel oli kaks kontserti päevas ja ma püüdsin nii palju, kui ma siis sealt oskasin ahmida. Väga palju oli muidugi selliseid esinejaid, keda mina kahjuks ei teadnud, aga kes olid tõepoolest väga head. Aga keda ma siis juba nagu eelnevalt teadsin, oli meile, eestlastele väga hästi tuttav Taaniel Royce, dirigent oli seal sügisest alustab ta seal lasanjekooriga, seda ma käisin kuulamas, siis ma käisin kuulamas ühte toredat inglise ansambleid Vootšis kaheksa, kus oli sellist natuke king, Singers'i maiku, siis oli üks väga vahva aafrika. No ma ei oska küll öelda, tünnide samber või kausside või trummide või mis oli selline, mis mängis tegelikult minule väga omast repertuaari meeletu vahva energiaga, need tünnid olid, need olid nagu sellist kausi moodi, mis olid sektoriteks jaotatud, ilmselt need kausid, kus siis tulid erinevad hääled erinevast kohast. Selle ansambli nimi oli Renegaades stiil, bänd. Siis ma käisin kuulamas ühte väga vahvat vanamuusikaansamblit Academy, Fraltimuslik, Berliin, kes seal väga virtuaalselt esines ja siis ka ühte sellist, hoopis teisest valdkonnast oli selline Bretoonide traditsioonilist muusikat või rahvamuusikat esitav trio. Et natukene siit-sealt nurgast, püüdsin tabada nii palju, kui sain, kui laialt selle festivali piirid olid, siin on jutte Bretoonide muusikast kausside tünnide bändist Vox Clamantis, eks ole kindlasti solistid veel, et mis need sääred veel olid, mida selle kava järgi võis nagu täheldada. Kava raamat on päris tihe, ütleme nii, kavaraamat on väga tihe, see oli omaette teaduslik töö, et sealt üldse välja leida, kuhu võiks minna. Valik oli suur, Nad kutsuvad seda klassikalise muusika festivalist, on, me teame, et see piir on üsna hägune, seal oli natukene, oli Jatsu. Ja siis võib-olla jah, just sellest Bretoonide kontsert oli ka niisugune, kus oli kaastegevad, olid Viola da gamba ja barokktšello, et need seaded olid vodka liikusid seal kuskil niisugustes piirides. No muidugi, loomulikult enamuses oli ta klassikaline muusika, seal Meijel, Lääne klassikud ja Suumann ja šopäenja ja kaasaegseid heliloojaid ka. Aga oli jah, natukene muud ka. Kui nüüd rääkida lähemalt ansambli Vox Clamantis kontsertidest, et kuidas need läksid, saalid olid täis ja kõik, et et aga mida teie täheldasite nendes kontsertidest, mida te oma kõrvaga kuulsin? No mina olin kogu aeg suures vaimustuses ja väga uhke nende üle, sest ma pean oma häbiks tunnistama, et ega ma ei ole väga sagedasti nende kontserdil siin Eestis käinud ja selles suhtes see reis oli minu jaoks väga tore avastus, et ma avastasin Prantsusmaad, kus ma olin elus esimest korda seda nati festivali, millest ma olin oma venna kaudu, kes Vox Clamantisega kaua laulnud, palju kuulnud, selle festivali vaimustuses olin ja siis tõepoolest Vox Clamantis oli minu suurimaid vaimustusi ja Ma imetlesin neid lauljaid, milline koormus neil tegelikult oli, neil oli neli erinevat kava, kaks kontserti päevas ja need kaks ööd ilmtingimata erineva kavaga veel. Need, kaks erinevat kava päevas, nende vastupidavust hääled pidasid väga hästi vastu. Need kavad olid haruldaselt hästi kokku pandud ja muidugi kõige kustumatu elamuse jättiski mulle just seesama muusikalise ohvri kõrvutamine siis nende gregooriuse lauludega sinna vahele, et seal oli siis sellist tohutut ajugümnastikat ja häälegümnastikat ja vahele siis sai natukene välja hingata nende gregooriuse laulude ajal, mis loomulikult on selle ansamblit kõige tugevam trump. Aga Pärdi bass ja mida ma olen elus ju väga-väga palju kordi erinevate seltskondadega teinud, mõjus väga värskelt jällegi nende esituses. Ja listi kava oli väga-väga ilus, see oli muidugi juba sisse lauldud ka need olin suures vaimustuses nendest. Igatahes Prantsusmaal on ansambel Vox Clamantis väga hästi vastu võetud, neid ju pidevalt kutsutakse sinna tagasi. Neid kutsutakse tagasi ja meie jätsime Jaan Eigi sinna väga huvitavat tegevust harrastama, tema käib seal nüüd mitmes kloostris ja õpetab prantslastele, kuidas gregooriuse laulu laulda. Nii et kui me mõtleme järele, et üks eesti noormees käib ja õpetaja Prantsusmaal niisugust asja, siis me võime tõesti uhked olla, et üks eesti noormees läks sinna umbes 20 aastat tagasi, et ise aimu saada, kuidas gregooriuse laul ja kogu see taustsüsteem nagu elus käib ja nüüd ta on siis jõudnud selleni, et annab seda ise edasi, nii et väga suur rõõm. Täpselt nii annab ise edasi. Ja kui ma kuulasin ka seda ansamblit, vaatasin neid noori lauljaid, kes selle on, osad on ju minust terve põlvkonna jagu nooremad ja kui ilusasti nad seda gregooriuse laulu laulsid siis ma mõtlesin küll, et sa, Jaaneigi pingutused on kandnud ikka väga head vilja ja, ja mida sa kõik nendele lauljatele endale annab, kes sealt ansamblist saavad läbi käia, et see on tohutu rikkus eluks kaasa ja teame, et viia krõudsise plaat, mis vist ilmus umbes kaks aastat tagasi, sai ka Prantsusmaal diapasoon tuuri auhinna, nii et kui me teame, et Prantsusmaal ilmub 500 heliplaati kuus, siis see on kahtlemata väga suur tunnustus. See on kindlasti suur tunnustus ja plaatidest tuli meelde veel see, et seal müüdi, seal oli selline plaadi müümise nurk. Seal oli tohutu tul hulgal kõikide nende artistide heliplaate, kes selle olid ja muud head muusikat ja siis oli üks selline letti nurka, kuhu ilmusid igal päeval uued plaadid. Need olid need, mis olid salvestatud festivali ajal kontsertsalvestused ja neid ma tõin ka terve hulga sealt kaasa, vähemalt nendest kontsertidest, kus ma ise olin. No kahtlemata kõikidest ei olnud tehtud, sest seal oli nii palju kontserte, nii palju esinejaid, aga üks, kes oli välja valitud, kelle kontserdist tehti salvestus ja, ja seal müüdi, oli ka Vox Clamantis, nii et see juba räägib ise enda eest. Ja teame, et sellel festivalil on ka Jaapani haru ja Vox Clamantis on maikuus oodatud ka Jaapanisse esinema. Nii ta on, jah, loodame, et seal läheb meil sama hästi. Aitäh, Ene Salumäe ja kõike toredat aitäh. Nüüd aga liigume džässi ja bluusiradadele ja neil radadel oli ka Eesti riiklik sümfooniaorkester ja juba 29. jaanuaril, mil anti kontsert Tartus Vanemuise kontserdisaalis. ERSO juhatas Neeme Järvi ja kontserti käis kuulamas Matti Reimann. Ühel heal päeval hakkas Tartus silma niisugune kulutus kontserdi reklaam, järvi, Ellington ja miks siis mitte minna kontserdile 100 kuulama? Tähendab see afroameerika muusika on siis selle noh, nagu läbi või tee. Seda kava tegi ta ju üsna peaaegu ta Ameerikasse läks üheksakümnendatel aastatel siis või kuskil kui laiemalt mõttes siis need heliloojad, kes sinna kuuluvad, on siis köshryn ja kaugemalt kopland ja elling. Ta on ja see on väga tore muusikat mingil moel võite iseloomustada nagu Straussi valss, keda kõik tunnevad, kõik on kuulnud, kõik nagu naudivad. Ja mis kindel, tulevad kontserdile, millal siis need kolm välja müüdud saaliga tõestas. Ja kui siis rahvas saab veel peale ennast on kontserte nagu Marsi peale kas otseselt või mõttes käsi plaksutada, siis on tore. Tähendab, see muusika on muidugi kergelt mõistetav, aga teda ei ole sugugi kerge mängida kõik need soolot, mis seal on tehnilised asjad, väga meisterlikku torkestratsioonid. Noh, mis ka üks põhiline asi, see keeruline rütmika vähemalt neile inimestele keeruline, sellega päris iga päev ei tegelenud, tähendab see nagu asi, et mis tahab iga tegeleda, siis tajud seda taust, olgu see siis kasvõi jaapani muusika, sa pead siis seda iga päev tegema, saad sellest aru ja pikapeale. Aga neeme Järvilise rütmiline külg on üldse omane. Talle meeldib rütm ja tema. Ma olen elavrid, seda on kinnitanud maailmasolistid, kes temaga mänginud otse rütmiline loomulikus rütm elatayle tuimaks ja siis mis kontserdil ka silma torkas, mida keerulisemaks läheb partituuris, seda paremini tema juhatab üldse noh, omadus jääda nagu orkestrist Pole seda kunagi ammudele. Mare minski, orkestri on seal eelsel dirigente raskusi, aga siis tal tulevad need uued ideed kogu aeg, et noh, see orkester nagu innustab teda. Ja siis tema ennustab orkestrit ka kindlasti. Ja see tekitab selle kontserdi atmosfääri, mis on sugune sundimatu ja tore. Veel seda Järvi tegevust iseloomustades võib öelda, et ta teeb lausa teiste rahvaste tööd ära. Et see, mida tema siin päris viimase paari aasta jooksul plaadistanseni muljetavaldav, eks ole, kõik need heliloojad Smid ja Sten hammaria Atherberg Nils muidugi, eks ole, tähendab, just need heliloojad, mis ei kuulu nagu sinna päris kõige kõrgemasse klassi või nimetame neid need rahvusklassikutest, tähendab ja siis aga ta teeb selle ära ja see on olemast. Kusjuures nad rahvusklassikute, see ei ole sugugi lihtsalt mängitav, nad on tihtipeale natuke paksude orkestritsoonidega palju. No vot, eks ole, aga noh, inimeste võimed on erinevad ja tema juba nihukseid asjadega ei eta, heitmes seal partituuris siis tegema peab. Ja see hulk on ka hämmastav, et see ligikaudu siis nüüd öeldakse, et on 500 plaati, mis ta on teinud seda plaadi tahaks täitsa korraga näha. Et mõni võib ju öelda, et neid kuulatakse, noh, ütleme viisakalt, liiga vähem. Aga kust me seda teame, ei tea, tähendab, tuleb jälle keegi, kellel on vaja ja see paneb nagu muusika ajas oma kohale, täidad need laigud ära, et kuidas need mitte muusikali arenuid muusika muutub, et kuidas sellest streigist sellel maal on siis muusikaline pilt, nagu esineb? See tegelikult on ikka väga oluline asi, kui sa tahad midagi tõeliselt teada ja siis kuulad neid, mitte enam rahvusklassikuid, vaid tõenäoliselt suri heliloojad, siis saad võib-olla sellest ka paremini aru. Ja mõtled sellised, mis geniaalsuse ja natuke normaalsema inimese noh, nihukesed võimet täiendavat. No, ega praegu kõik, mida kirjutatakse, ei kannata nagu muusika välja, see võib olla mingi muu asi, eriti palju juhtub seda elektroonikas sellepärast et inimene valib elektroonikast, aga vot see, et see, kes seal elektroonika taga, need teab, mis kõlada tahab, sellest kõike andvast aparaadist vaat et see hakkaks toimuma, sinna läheb ikka aegadel. Aga selle Järvi asjadesse puutub see nii palju, et kõik see lai spekter on olemas. Wellingtoni kavas on ju noh, nagu suhteliselt kerge sisse minna inimesel vaid lihtsalt rahulikult kuulata, meenutab mulle noh, ütleme uue aasta kontsert. Orkestrist võiks öelda niipalju, et siin on selgelt tekkinud muutused orkestri koosseisust kõigepealt väga noorenenud. Ja teine grupp on siis need vanemad olijad ja ka üks täitsa uus grupp on siis need, kes on väljastpoolt tulnud. Igal pool maailmas on see väga keeruline küsimus, võtta orkestrisse uus mängija Vellast poolt, tähendab oma inimestel peab säilima ka õppuritel ja muusikutel motivatsioon, pääsete orkestrisse ka. Ja iga konkurss, noh kui ma nüüd ei eksi, järvi oma detroidi orkestrisse, flöödimängija konkurss, kui ma ei eksi, oli seal 400 eks ole, aga meil ei ole nii, head palgad, võib olla, kas sinna poekonkurss oli ka juba ma ei tea, paar teist või, või noh ühesõnaga igalt poolt maailmast, eri paikadest. Nii et see on väga raskelt saadav koht, noh näiteks õunapuu Saksamaal töötab, kell on eluaegne leping raadiuseks 65 aastane, kõik mured murtud, eks ole. Seda meil ei ole muidugi. Aga hakkab kujunema ja siis peab vaatama, et see oma inimeste niisugune juurdepääs selle asjale ja oleks normaalne. Ja kui väljast võtta kedagi, siis peab ta ikka tõesti palju parem olema või mida hetkel ei ole veel noh, niisugune põhjendus. Sest noh, selle konkursi žürii oli noh, terve orkestri kontsertmeistri tuleb veel palju muid inimesi ka. Ja muidugi, kui žürii on viis inimest, siis ka ei tea, mis välja tuleb, sellepärast et niipea, kui hakkavad oma huvid mängima seda näitavad meie ebaõnnestunud konkursi tagajärjed mitmel puhul kus hakkab asi muutumine, kus žüriiliikmete konkreetseks et see läheb nagu esikoha peal, siis need noored ka seal vaja, eks ole, kes selle asja läbi. Orkestri konkurss puhul on üks nähtus, mis mulle tegelikult sügavalt mõistmatu Ma olen alati mõelnud, et mida sellega saavutatakse inimene kui muusik, ta peabki tervikuna veenev välja nägema. Aga, aga ma ei tea, mis seal sest kaardinast vahid seal, kui keegi mängib, eks ole, tähendab, ma teeks ettepaneku. Järgmine kord, kui ma nüüd dirigentide konkursi on siis panna kaardina taha juhatama siis sellest saab ju aru, see ülekanne puudub publikuga suhtlemine. Väga suured soolot, väga rasked soolod ka minu pärast, olgu kas või selles lisa marssis need kaks pikale flööti, helistavad seal täie lustiga ja kõik need Harlemi soolot, trompet, tromboon, mis seal kõik olid, nendel on niisugune väga hästi mängitud ja üldse oli tunda, et see orkestrile selleks kontserdi lihtsalt väga hästi ette valmistunud, mis võis olla ka see süü, et neeme pole siin kaua aega näha olnud, eks ole, ja tema vastupidavus on ikka ka kolm niisugust kontserti järjest juhatada kaks kontserte päevas, see on ikka väga kõva füüsiline koormus. Nii et vot kõik niuksed asjad kokku, nii et tegelikult oli tore õhtu ja. Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdist, kus oli kavas Clintoni ja William Grans tilli looming rääkis Matti Reimann. Ja pärast muusikauudiseid tuleb juttu mürast ja stuudios on vestlemas Helena Tulve ja Tiit Kändler. Muusikauudised maailmast. Muusika uudised. 89 aastaselt suri kuulus prantsuse itaalia pianist Aldo otsik on liini, kes oli pärit Napolist aristokraatide perest. Pärast teist maailmasõda oli Chicoliini sunnitud mängima paarides, aga tema karjäärist tuli läbimurre 1949. aastal, mil ta võitis Pariisis maineka Long tsivoo konkursi. Aldo Chicoliini spetsialiseerus eelkõige romantilisele repertuaarile ja üks tema lemmikautoreid oli ikka Milsansaans, kelle loomingule järgnes ka teiste prantsuse autorite muusika põhjalik tundmaõppimine. Erik sati oli see helilooja, kellest sai Aldo Chicoliini lemmikautor läbi tema muusikutee. Chico liini tegutses ka Elisabeth Schwarzkopf-Fi lava. Marina ja tema suurimateks ettevõtmisteks olid kindlasti Beethoveni ja Mozarti kõikide klaveri sonaatide salvestamine EMI plaadifirmale. Aldo Chicoliini kuulsamate õpilaste seas on näiteks sellised pianistid nagu Nicolás Angelesi Jean Iiv tibude dirigent Jan iknesesse. Käen pikendas oma lepingut Philadelphia sümfooniaorkestri peadirigendi ametis aastani 2022. Käen tegutseb orkestrimuusikajuhina juba aastast 2012. Ta on hetkel ka Rotterdami filharmoonia orkestrimuusikajuht ja samuti olid aastani 2014 Londoni filharmooniaorkestri esimene peakülalisdirigent. Jännikneses kääni salvestus Philadelphia orkestriga sai jaanuarikuises plaadi ajakirjas grammofon suurt tunnustust. Plaadile oli salvestatud Igor Stravinski kevadpühitsus Johann Sebastian Bachi teoseid Leopold Stokovski seades. Ootamatult on lahkunud dirigent Iisrallinoon Kessori lutsernist keset kontsert, mil ta juhatas Richard Straussi alpisümfooniat. Iisrae linoon sündis 1956. aastal Iisraelis ja tema ampluaa oli peamiselt vähetuntud repertuaari uurimine ja juhatamine tema tähelepanuväärsemate salvestusse hulka kuuluvat näit eks Pavel Haasi ooper šarlata. Ta on. Ja samuti tegi Iisrael Hinoon häid plaadistusi selliste heliloojate loomingust nagu pool pen Haim, Rudolf Simonsen, Eduard Hermann ja Franco alfano. Aastal 2015 tähistatakse maailmas niinimetatud son Sibeliuse aastat, sest tema sünnist möödub 150 aastat. Soomes tegutsev Sibeliuse ühing andis tänavu välja ka Sibeliuse medali mille pälvis Berliini Filharmoonikute peadirigent Simon teda tunnustada. D see on Sibeliuse sümfooniat, et esitamise eest Berliini Filharmoonikute. Genfis tegutsev Šveitsi romaani orkester saab endale aastast 2016 uue peadirigendi, kelleks on inglane Jonathan. Käesoleva hooaja lõpuni on orkestri peadirigent aga Neeme Järvi. Jonatan tegutseb hetkel Bambergi sümfooniaorkestri peadirigendina ja selle orkestri juures on ta olnud peadirigendile võttis juba 15 aastat. Samuti on sulatanud Tokyo Sümfooniaorkestrimuusikajuht ja Junge Deutsche filharmoonia kunstiline nõustaja Šveitsi romaani orkester ja ka pea pool sajandit tagasi ja seda on juhtinud mitmed kuulsad peadirigendid, nagu Wolfgang Zawallis, Fabio Louisi ja Marek Janovski. Hooajal 2015 2016 on orkester aga peadirigendid ta ja siis juhatavad kontserte peamiselt noorema põlvkonna külalisdirigendid. Täna oleme heliga saates otsustanud rääkida mürast. Mürale on mitu, vaatepunkti saab vaadelda teaduslikust või looduslikust või muusikalisest aspektist ja müra üle on tulnud mõtteid vahetama tänases saates helilooja Helena Tulve ja teadusajakirjanik Tiit Kändler. Tervist. Tere. Tere. No mis asi on müra, kuidas on võimalik seda defineerida? Siin tulebki selgeks klaarida üks asi, millesse me võime takerduda. Ma ei hakkaks nüüd määratlema, mis see müra on, aga meil on igav päeva termin, nii nagu paljudel asjadel nagu energial ja jõul. Aga müral, kui me ütleme, et siin on müra, siis tähendab see tavaliselt, et siin on midagi ebameeldivat meie jaoks. Müra nii looduslikus loodusteaduse mõttes on olemas. See on niisugune loomulik asi, millest me pääsey universumi ei pääse, sellest ei, mets ei pääse. On olemas selline võimalus mõõta Ta nagu müra aspektid, see tähendab seda. Et kui suur on müra amplituud erinevates kõrgustes, erinevates sagedustes, eks ole, noh, see on see, mis, mis iga helilooja tegeleb oma heliloomingus, täpselt samuti. Ütleme siis nõnda, et ta on kaks põhilist sellist loomulikku müratausta, üks on see, mida nimetame valgeks müraks tähendab seda, et sagedusel seal võrdsed amplituud, ühesõnaga seal on igasugu sagedust võrdsel kombel igasugust helikõrgust või madalast, eks ole. Ja teine, mis avastati hiljem, pooljuhtide tekkides avastati niinimetatud haavelmüra, nüüd on hakatud seda nimetama, üks jagatud ehk mürakas, tundub segane. Aga ma räägin lihtsamalt, seal on niimoodi, et madalamad sagedused on esindatud ebaproportsionaalselt tugevalt ja kõrgemad sagedused vähem. See on tingitud inimese ajust tegelikult, sest inimese kõrv on element, Aarne asi, iga peenmehaanik suudaks selle ehitada, aga aju teeb selle, et kui me võtame heli, sagedused ehk kõrgused 40 kuni 60 hertsi tasu, mingi bass või midagi sellist, eks ole, 40-st 60 või 4000-st 600, nii, ma ei tea, kas on sopran siis inimese kõrv, ehkiver puhul 20 hertsi, teisel puhul 2000 inimese aju tuleb neid erinevusi samasuguselt, tähendab, ühesõnaga see on eksponentsiaalne. Ja vot see üks teht müra, see on selline looduslik aust, millega me oleme harjunud mõlemad neist. Ja et lõpetada nüüd see pikk tiraad, siis ka universumis see, mis me nimetame Ek müraks universumis ringlev veel selle suure paugu tekkimise ajal tekkinud müra, aga see ei ole päris valge müra. See on muidugi väga madala tempera tuuriga ehk väga väikese signaaliga. See on olemas ja teadlaselt, siis püüavad sealt välja nuputada midagi universumi tekkeaegade kohta, nii et kokkuvõtvalt mürast kui sellisest meid pääse. Müra ei ole ka halb ega hea selles lahenduses, nii nagu mina praegu sellest rääkisin. Minu arust see loomulikult võib suhtuda aga kuidagi subjektiivsetelt, mis ühe jaoks on mürakas või müramuusika. Ühe jaoks on see kunst teise jaoks talumatu nähtus ka Beethoveni teoseid omal ajal kriitikud nimetasid talumatuks mürakas. Noh, see on selline emotsioon, reaalne lähenemine asjale. Aga mis vahe siis on, kas igasugune heli võib siis esineda mürane või võiks siis igasugusest mürast omakorda saada heli või muusika? Ma põhiliselt puutun kokku müra küsimusega inimesena, siis ma kasutaks seda emotsiooni, reaalset tähendust, et see on midagi mis on häiriv või saninfoga seotud ka, et ma ei suuda detaile eristada või ma ei suuda seda interpreteerida ja seetõttu see häirib minu maailmataju mingil moel. Ta on sageli killustatud, ei suuda sealt endale häälikunarratiivi või mingit tähendust väljenoppida. Teine lähenemine on muidugi heliloojana, ma kasutan ka kindlasti või suhtestan ennast kuidagimoodi müraga ja isegi seal on ju seesama emotsionaalne müra tähendus. Kui rääkida sellest, et kõiksugused, helid ja seda on nimetatud ka müraks on kaasatud ühte muusikateosesse või siis on ka teosed, mis ongi nagu siis selles teaduslikus mõttes kasutavad seda müra väga teadlikult ja komponeerivad müraga ja just nende erinevate sagedusribadega ja rütmidega, mis ka müras nagu peituvad see on omamoodi väga subjektiivne tõesti, et igasugune helikooslus. Me võime seda emotsionaalselt selleks müraks nimetada, kui me ei taha seda vastu võtta ja kui see meid kuidagi häirib ja ju räägitakse ka visuaalsest mürast. Ja see puudutab nagu kogu meie taju ja võib-olla me võiks kaugemalegi minna, eks ole, kui infomürast räägitakse, aga võib-olla võiks ka rääkida näiteks lõhnamürast või millest iganes, et me võime minna võib-olla kaugemale selles kui sellele fokusseerida oma tähelepanu, siis me võime seda oma tajus, seda müraga väärtustada ja, ja ka lõppkokkuvõttes seda asetada mingisugusesse konteksti enda jaoks ja seda käsitleda isegi kui muusikat. Et selles mõttes on minu tunded ka nägu mitmekesi. Muusikana saab kõige käsitleda, aga vot siin on nüüd niisugune huvitav asi, et inimene, kui ta veel puu otsas oli inimese eellane või puu otsast alla tulis, teda ümbritses looduslik müra. Ja arvatakse, et tähendab nii, nii see valge müra, millest ma rääkisin, kuidas ükseks jagatud F müra, eks ole. Ja selle taustalt ütleme, lõvi karjatus või ütleme ka selli mingisugune kui tal kabjad, sõrad, löögid, need eristusid, see tähendab seda, et inimene on kohastunud teatavat laadi müra taustal asju nägema, niiet aju rehkendanud selle välja. Ja see on põhjus näiteks minu meelest, miks mina tunnen ennast väga ebamugav. Kui ma kuulen mingisugust, ütleme digi tavaliselt plaati, eks ole ja mul on kõrvaklapid peas, siis ei ole sama, kui ma lähen kontserdisaali. Ja on veel olemas üks huvitav asi, tähendab, see on see, mis mustaks võrreldakse, nimetatakse teadlased, siuksed, naljahambad, see tähendab seda, et on lihtsalt juhusliku sagedusi. Juhuslikud sagedused hüppavad välja, eks ole, see on, ütleme nii, noh, ma toon näite, võib-olla see ei ole nüüd kõige õnnestuma, ütleme nii nagu Reigi Tamming, eks ole, tähendab tema kasutamiseks. See on minu meelest teaduslikult tõestatud tõsiasi, et selle üks eff müra Pealt suudab, inimene, see teda ei häirigi, ütleme vaadake, miks on näiteks vahet, kullake, vees olinataksele tehakse plaategi sa midagi taolist, et see, see mõjub rahustavalt ja lähed kontserdile, eks ole, siis noh, ja küll see köha ja märksa Mosmora, eks ole, tähendab, tuleb koer vasakult, tõmbab kõigi tähelepanu rohkem kui helilooja oma, eks ole, sealt edasi. Aga ütlemise sumin näiteks mind isiklikult Põlukkuma, lähen raamatukokku ja on niisugune vaikne sumin. See kuidagiviisi mobiliseerib mind. Nojah, sa seostub loodusega ja selle helilise või auditiivse elurikkusega sellega, et, et on väga, see heli on rikas, tal on oma sügavust, ta loob meile sellise keskkonna, milles me tunneme ennast turvaliselt. Probleemid tekivad siis, kui heli on liiga kõva või et me vajalikku infot kätte, mis selle taustal jääb märkamata, et kui see kabjaplagin või see möire enam ei kosta välja, et siis siis me oleme isase võime sattuda ohtlikku olukorda. Täpselt nii. Aga mind huvitab see, et kuidas helilooja ma olen mõelnud, kas ta rähkendab sellega, et tema teos kantakse ette ja see esitatakse mingi müra taustal või ta eelistab seda seal absoluutne vaikus. No absoluutselt vaikust niikuinii ei ole olemas, vaikus on, on ka müra. Lihtsalt On väga stabiilse ja madala nivooga müra. Helilooja ikkagi väga arvestab ühelt poolt sellega, et see esitatakse konkreetses akustikas konkreetses ruumis ja selle ruumil on oma heli ja sellele, et inimesed on kohal, sellel on ka oma heli ja ma arvan, et see kuulub nagu asja juurde ja täpselt samamoodi selliseid väga ära puhastatud. Digitaalsed salvestused on üsna hirmutavad, et nad on ebaloomulikud, sest et me ise oleme suured müratootjad oma kehaga ja elame selles müras kogu aeg ja me ei pane seda tähele. Ja tõesti nagu siin oli juttu, et inimene suudab igasuguseid helisid kui need on piisavalt. Ma ei tea monotoonset või, või sellised konstantsed, et suudab need ikkagi enda ümbert ära kaotada, ta neid lihtsalt ei kuule ja ei pane enam tähele. Muidu tunduks mulle vahel täitsa võimatu ellu jääda, näiteks töötades mingisuguses kommertskeskuses või kaubandusvõrgus, et teatud taust on. Kui sinna niimoodi hetkeks minna, siis see on nagu arusaamatult. Palumata ja see on iseasi, aga huvitav on see, et noh, on tehtud spektraalanalüüsi, et kui palju on seal suhteliselt madalaid ja kui palju on kõrgeid helisid ja see üks jagatud F muster on enamjaolt heliloojatel, olgu see nüüd Bach, Mozart või rollingsid. Aga Stackhouse neil millegipärast ei ole, seda, mina ei tea, kuidas hele edasi muusikaga, mida ei ole seda rehkendanud ja ei oska. Aga kas ei ole niimoodi, et muusikas on oluline see, et ühtpidi oleks ta inimesele taha hakuks, Taani justkui justkui on, aga seal peab olema ootamatusi, eks ole. Ja see on just see, mis, mis puudub sellel looduslikul müral ja sellepärast meid ohustabki tähendab seal nende ootamatused, kuuleme sellel taustal ära. Selles spektraalanalüüsi kohta ma ei oska Öelda, nüüd tõenäoliselt ikkagi sellised madalad helid ja see annab meile nagu mingi pinnase ja me kogeme pigem nagu, kui see ei ole nüüd liiga palju, kui ei ole tegemist juba sellist häirivate nivoodega, et siis annab nagu sellise positiivse tunde kogemuse see, kui see bassi, see madalam spektri madalam osa on puudu, et siis see on igal juhul kuidagi võtab kõhu alt õõnsaks inimene kuidagi seostab ikkagi madalat millegiga, mis on meil nagu maa või jalge ees ja kõrged helid seostuvad ikkagi millegiga, mis on nagu päeval ja me ei ole linnud ega ka ei puu otsas elavad loomad, et me tahame nagu tunda seda turvalist pinnast enda jaoks, olemasolevat, et selles mõttes mulle tundub, et see on mingisugune selline mõtlemise arhetüüp, millega vähemalt Me oleme harjunud ja milles me toimime. Absoluutselt, ja looduses, ütleme, metsas levib madal kaugemale kui kõrge, nii nagu me kõik teame, eks ole, need suurepärased suured autod, eks ole, see Tõmpson siis just madala tellid leiad õue, selliseid nippe, minu meelest on heliloojad aeg-ajalt teinud, et vaatasin just Bowistuste filmi seal ta katsetas sellega, et võtab selle basskitarri, eks ole, ta maha, tähendab, aga see kuidagiviisi nüüd kõigepealt mängijad ei saanud aru, tähendab, nad ei osanud seda mängida. Ja ühesõnaga see ei klappinud. Ja seda tehakse ikka ja ma ise ka tegelikult armastan väga kõrgeid helisid ja kasutan ära seda mingisuguse pinge loomiseks, seda, et see pass on puudu ja siis ta ilmub näiteks ja, ja et mis sellega siis nagu kaasneb ja kuidas madalate sageduste spektrid hakkavad segunema siis nende kõrgete helidega, mis on, kuidas nad omavahel hakkavad võnkuma, et seal seal on omad võimalused ja omad sellised mittenipid, aga jah, protsessid, mis toimivad akustiliselt. Nii et ma arvan, klassikalises muusikas kasutatakse seda rohkem, sest et popmuusika all on teine eesmärk. Ta ei taha inimest niivõrd palju üllatada, võib-olla ta tahab pigem üllatada natukene, võib-olla, aga pigem luua just sellise keskkonna, kus inimene ennast tunneb, pigem nagu hästi. Ja võib-olla ka on tegemist tantsumuusikaga, siis tahetakse madalsagedus niimoodi meil kehas võnguks, et sunniks mehitega liigutama ennast. Vööl oli eesmärk, et oleks kogu aeg keegi teine ja sellepärast siukseid nippe tegema, aga mina ise, kui ma olin teadlane, tegelesin müraspektroskoopia, aga see tähendab seda, et on võimalik. Ütleme, väikest molekuli karvu jälgides laserikiire kimbus, need kogu aeg, nende keskmine arve, nende arv muutub keskmise ümber. Kui kiirusega Bechisse müra spekter või siis muusikaspekter näitab meile, kui kiiresti need molekulid reageerivad või nad liiguvad, eks ole, seda teeme, me kõikume, autot, juhime, tähendab, on mingi müra, eks ole, me oleme sellega harjunud. Aga kui tuleb mingi klõbin, eks ole, mingisugune must müra siis kohe autot. Ahah, vot mis see on, eks ole, peatab auto kinni. Et, et me oleme teatavate mürataustadega harjunud. Kas siiski ei ole ka muusika? Noh, loomulikult on muusikal üllaid eesmärke, aga et läbi pääseda, siis ta ikkagi mängib selle peale, et ta midagi erinevat, kui seda müra. Kindlasti, aga seal on täpselt seesama seos inimese enda rütmide ja, ja enda sisemiste helide noh, mingisuguse võimendamise, võib-olla ka mingisuguse ilustamise või nende kuidagi nendest nagu millegi tegemise neile mingisuguses parema, mina suunaandmisega. Aga mis puudutab nüüd seda autode küsimust, millest Ta oli, siis ma olen kuulnud ka, et väga palju on selliseid inimesi ka muidugi autoremondimehed, kes heli järgi oskavad täpselt öelda. Ja tüübi järgi, mis, mis probleem on, see kõrv on arendatud ja see pakub samamoodi tähendusi nagu nagu kõik helid meie ümber, et nendele nagu tähelepanu pöörame, neida püüame kuulata ja neid mõista, siis on neil kõigil mingisugune mõte ja me saame neid interpreteerida mingil moel. Teatud müraga oleme me kõik tänapäevases elus harjunud näiteks linnaelu või tüüpiline kesklinnamüra ja just oli juttu nendest samadest autodest, et siis võidki päris hirmutav olla, kui tuleb järsku mingi täiesti teist tüüpi mootoriga auto, mis häält ja siis inimene tajub teda, kui tuleb, see hübriidmasin ja ta ei saagi aru, et see juba on kohal, et jää või alla. Nojah, see on alati mingisugune infokandja meie jaoks ja, ja ma arvan, et et tegelikult ruumi kohta ja ümbritseva kohta me saame kõrvade kaudu märkimisväärselt rohkem infot kui silmadega, mis on ka väga väärtuslik info, aga mürasid. Me kuuleme tõesti ümberringi selja tagant, et kuhu me tegelikult ei näe. Ja enamasti ei pane ka kõrvu kinni, haugi panna, ei saa kinni panna. Me võime kasutada ju kõrvatropp rasketeks juhtumiteks ja, ja mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et ma pean neid kask. Sest et millegipärast arvatakse, sellise tugeva heliga mõjutamine mõjub soodsalt, ma ei tea, kas mingisugusele ärile või siis mingisugusele muule kogemuslikule aspektile, aga noh, mulle ikka tundub, et, et me võime küll kohaneda suurte müradega, aga et see ei möödu jälgi jätmata meie tervisele ja et on mingisugune selline tervisliku müra piir ja noh, me kaotame ka kuulmist või siis mõjub see kuidagi teistmoodi meie organismile ja meil tekivad mingisugused muud vaevused või võihäired, et millest me võib-olla endale ei annagi aru, et sellel on ka seos, selle, seda võib öelda müra saastakses. Ja just nimelt ja naestro Fred Jüssi on sellest aeg-ajalt väga värvikalt vaikinud. Et kui suur loodusvara on vaikus, aga tema ei mõtle mitte eales absoluutselt vaikust. Muuseas absoluutses vaikuses inimene kaua ei taluks olla. Ta mõtleb seda. Mind hämmastab ka see inimtõug, kes arvavad, et et ma nüüd ostan rohkem asju kui see tuli, on nagunii selline, nagu on, lagi on madal ja ma tulin sealt ruttu välja saada ja siis on veel mingi muusika taga. See on nüüd teine asi, teine asi on kontserdisaal, kuhu sa lähed vabatahtlikult ja kus sa vahepeal, mis seal salata uinud oma mõtetesse ja siis jälle see muusika ootamatult käigud toovad sind tagasi. Ega siis muusikat ei saa ju selle müraga ühte patta panna. Mulle tõesti tundub, et noh, me peaksime kuidagimoodi endale seda teadvustama, et isegi kui me oleme sellises mürakeskkonnas ja me me ei tunne, et meil sellega on võib-olla otseselt probleeme, et me leiaks nagu võimaluse ja koha nagu ma kõrva ja taju puhastada, sest et see koormab ja võib-olla ka nüristab meie taju ja, ja suutlikkus tegelikult infot vastu võtta ükstapuha, mis tüüpiline info on ja kui otseselt või kaudselt, et siis igapäevaeluks või siis meie vaimseks toimimiseks vajalik see, see helide või, või mürakogum väga ei ole. Sellele võib-olla ei pöörata jah, väga palju tähelepanu, et me seda teeme, et me näiteks oleme kodus ja on, on kindlasti kodusid, kus käib nii raadio või arvutis mingi mängija, käib veel televiisor, võib-olla isegi mitu televiisorit ja see annab nagu jälle selle mingisuguse koduse sagina turvalisuse tunda, inimestel aga on kindlasti inimesi, kes seda ei vaja, aga kodus on seal oma valik, aga kui ma lähen väljapoole Mina arvan, et inimesed teevad sageli vea, et panna inimesi, kes ei suuda olla ilma mingisuguse taustalt, aga kui nüüd muusika juurde tagasi tulla, siis mul äkki tuli pähe muusikapilt sellest, kuidas sümfooniaorkester ennast häälestab. Ühtpidi tehislik testi, looduslik müra, eks ole. Pead sa siis ootad, et mingisugune mäng hakkab pihta. Jah, see on nagu selline mitte ainult pilli häälestamine, aga ka omamoodi selline ruumihäälestamine ja kuulaja häälestamine ka, et see on omamoodi rituaalne. Kui me räägime nüüd muusikast, mitte nüüd konkreetselt müra muusikast, ehk siis ajast, mil müra tuli kontserdisaalidesse nii-öelda või sai selleks materjaliks, millest heliteoseid, loodiat, et millisesse spektrisse kuuluvad näiteks Mozarti või Haydni teosed või Bachi, et kas seda saab ka kuidagi. Ilma nii-öelda nagu ma rääkisin, et seal on see üks jagatud müra, kus f selli sagedus tähendab see sama müra, mida teevad pooljuhtseadmed, eks ole, seesama müramis ümbritseb meid metsas juhul kui seal keegi puid ei, ei sae maha. Et kus on oktavi kohta, on rohkem madalaid toone kui kõrgeid. Ja ma olen selliseid artikleid lugenud, kus on väidetavalt lõhestatud, nii et ma ei oska midagi muud kosta. Loomulikult on see muusikateost nii-öelda. No vaadates aga ikkagi huvitav teada. Nojah, selles on on mingisugune oma orgaanika kogu selles sageduste jaotuses selles, mida me kuuleme, mida me juba enam ei kuule. Et väga palju ei püüta nagu sellest välja minna, kuigi osasid eksperimente on tehtud ka Nende piirialade peal, see on nagu selliste katsetuste reas, aga nende teatud sagedustega, mis on madalad, aga mitte liiga madalad, et need jäävad meile kõige kauemaks ka alles, isegi kui me oma kuulmist kaotame aja jooksul. Jah, kaduma hakkab just ülevalt poolt mis tähendab seda, et see ellujäämiseks ei ole nii tähtis. Praegu on teised, aga noh, me oleme miljoneid aastaid arenenud nii ruttu see asi, vaata. Pensionärid on rääkinud, et meie päikesesüsteemile on oma helid, eks ole, tähendab see kuidasmoodi, need perioodid, eks ole, millega käivad planeedid ümber päikese ja kosmoses ja noh, me kõik teame, Urmas Sisask on, on sellega tegelenud transponeerinud neid siis kuulda osalasse. Selliseid nippe on teinud ka teadlased, kui nad vähemalt meie ettepilte, mis sisabli taevateleskoop on teinud mudu pilvedest, eks ole, seal on elektromagnetiliste võnkumiste sagedased nähtavaks transponeeritud, eks ole, kuidas sellesse suhtuda, on üks asi, aga teine asi on see, et mida meie oma meeltega ei kuule ega näe. Küsimus on selles, et kas see on IRA? Ma olen selle peale mõelnud, et kindlast vii ütleme infraheli, see on teada, et see mõjub kompimismeele peale läbi naha eksale tunneme seda madalate sageduste puhul, on see kindlasti, on ta, aga nahkhiireks me siiski ei saa, eks ole, ultraheli tunda kuidasmoodi see meile mõjub. See on iseasi, mida tahan sellega öelda. Tõepoolest, see müra ei piirdu ainult helidega ja, ja valgusega sinna oli väga huvitav vihje lõhnadele ja maitsetele, noh kindlasti me saame seal mingisugused kriteeriumid teha, mismoodi seda iseloomustada, võib-olla seda on ka tehtud. Aga oluline on ikkagi minu meelest meie aju, mis rehkendada, tahame me või taha. Ta keerab selle pildi, mis me maailmas näeme tagurpidi, eks ole, teeb selle pildi, mida ma näen pildiks, sellepärast siis minu võrkkesta seda pilti ei tule. Samas Nelidega. Ja sellepärast oli siin Tulve märkus väga õige, et, et me saame muidu nii me harjume, eks ole, tähendab, et aju kuidagiviisi selleks, et ellu jääda, eks ole, inimene, kes mülasessehhis. No hea küll, praegu ei lastagi sind sinna ilma mingisuguste kõrva kaitsetud, eks ole, tähendab et me siiski kuidagiviisi sellega harjuma, iseasi, mis see meile maksma läheb. Sama on olmemüraga. Ja ka näiteks kinodega, sest et tänapäeval on kinodes eriti, mis puudutab Hollywoodi filme, on heli ka väga-väga tugev päev ja ta mõjub ka isegi siis, kui meile tundub, et me oleme sellega harjunud ja me saame sellega hakkama, aga ta siiski jätab oma jälje meile ja noh, tundlikumad inimesed ei saagi seda teekonda ette võtta. Ja lapsed, kes lihtsalt vahel saavad täitsa šoki nendest efekti helidest, mis kannavad mingisugust informatsiooni, mis seostub ohuga ja, ja ärevusega ja, ja sellised mustrid on meie sees olemas olemas ja me ei tule ju kuskilt nullist ei tule, et meil on selline arhetüüpne mälu tehas ja meie meeltes ka, mis meid teatud moodi hoiatab ja aitab mõista seda, mida me kuuleme, seda, mida me näeme. Noh, küllap sellele hakatakse ka järjest rohkem tähelepanu pöörama, inimesed tõesti tunnevad ennast väsinuna ja nad vahel ei saagi aru, miks nad tunnevad ennast väsinuna või et miks on näiteks ruume või kohti, kuhu inimesed ei taha minna. Ja need küsimused vaikselt hakkavad võib-olla kerkima, et et äkki on see seotud ka helidega akustikaga. Et see on väga selline oluline teemaga, eks arhitektuuris kus vahetevahel ka piisavalt. Ta ei pöörata tähelepanumaterjalide ja ruumide teatud akustilise aspektile, et vaadatakse, et visuaalselt on tegemist väga efektse vormi ja, ja ruumiga, aga et sellel on ka sellised akustilised omadused millega inimene peab ka suhestuma ja hakkama saama. Katedraali akustika puhastab need üleliigsed munaelemendid ära. Akustika küsimus. Vihje lastel oli väga õige, ma tean ühte väikest poissi, kes lihtsalt ei saa kinno minna sellepärast kartma. Ja kes põgenes. Täpselt nagu mina sellest meie lennusadamas, kus on mingisugune kohutav, õudne, militaarne müra, andke mulle andeks kogu austuses meie mereajaloo vastu. Et võib-olla kunagi hakatakse tähelepanu pöörama sellele, et raske asi on piano ja veel raskem piano pianissima. Jah, öeldakse ka muusikute puhul kõige raskem esitada, laulda või esitada, mängida hästi vaikselt, et see on palju keerulisem, kui mängida päris hästi kõvasti ja laulda. Ja ka seda kuulata, see nõuab kindlasti rohkem tähelepanu ja kontsentratsiooni. Ja ma arvan, et seda keskendumisvõimalusi ei ole vähemalt praegusel ajal küll kunagi liiga palju, et rohkem siis Peanut. Ma toon siia ühe näite igaks juhuks. Ja selle näitleja droon setu laulikutest. Et enne kui ma väskas kauem aega olin ja seal ringi käisin, sealkandis olin ma kuulnud neid ainult saalis ja ma mõtlesin, et noh mis on valesti. Aga teate, see laul on mõeldud selleks, et seal on siukesed, künkad, ühesõnaga teatada, et meil on Kirmas, eks ole. Ja kuidas ta looduses kõlab, eks ole, kõik registrit, tähendab, see ongi selleks mõeldud nii nagu rahvatants, andke andeks, tundub natukene tobe laval esitatuna. Nii on ka sellega, et mõned asjad lihtsalt ei kõlba sellesse hästi projekteeritud saalisi. Jah, et see keskkonna, selle nähtuse või selle muusika või selle liikumise või millegi jaoks lihtsalt kunstlik, et samamoodi see on kommunikatsioonivahend olnud sellised hüüded ja laulud karjastel ja see on levinud igal pool kõikides kultuurides või sellised vilepillilood, mis on jälle just need kõrged sagedused, millega teatud vahel saadakse ka kaugemale kontakti, et inimene ei suuda võib-olla nii madalaid helisid ise otse tekitada, mis väga kaugele jõuaksid. Et siis ta kasutab selleks jälle mingeid kõrgeid, erakordselt kõrgeid helisid vahel selleks, et, et märku anda oma soovist mingit sidet luua teiste inimestega Aga mitte päris lootusetu olla, siis ma juhin tähelepanu, lapsed müravad. Eks ole, need lapsed tulevad ja ja me võime öelda ka mõnes mõttes, et heliloojad müravad. Mängivad selle. Jah, et võib-olla siin küsimus ei olegi niivõrd palju selles müras ja müramises mis meile võiks muret tekitada, aga just Nende müra erinevates tasanditel ja sellest, kui palju me saame ise valida oma igapäevakohustuslikest keskkondadesse. Et milline see müratase on, et tegelikult, millist infot võib-olla ka alateadlikult meile selle kaudu püütakse edastada, et mis on selle asja eesmärk, et see on võib-olla palju olulisem küsimus, et miks seda tehakse või et miks see niimoodi on, et kui me suudame sellest aru saada, et selle enda jaoks võib-olla ilmsemaks luua, siis me oskame sellesse asjasse teistmoodi suhtestuda. Aitäh müra üle vestlemast, aitäh müramas Helena Tulve ja Kändler. Sülgaja. Selline oli helikaja saade. Täna saatele tegid kaastööd Matti Reimann ja Ene Salumäe. Saate Monteeris Helle Paas ja saate toimetas nele vaste ilmselt.