Alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme ja koos minuga on stuudios ajalehekeskus väljaandja Marek Reinaas. Tere, Marek. Tere. Tere. Ja filosoof Tõnu Viik, tere Tõnu. Kõigile olen kutsunud need kaks inimest endaga täna stuudiosse kahel põhjusel. Nendeks põhjusteks on kultuurkapitali 90. sünnipäev, mida tähistati veebruari alguses ja ajalehekeskus 20-st sünnipäev mis jõudis kätte sel nädalal. Ja minu meelest joonistub nende kahe sünnipäeva kaudu välja kaks sellist Jõujoont, kas need nüüd on vastandused või just teineteist täiendavad aspektid, seda vaatame saates. Aga need jõujooned on siis eraraha ja avalik raha. Teadupärast tehakse eesti skulptuuri peamiselt kultuurkapitali raha eest. Kultuurkapital jagas siis 2013. aastal laiali veidi üle 16 miljoni euro. Võrdluseks võib öelda, et 1995. aastal jagati 24 miljonit krooni mis on umbes poolteist miljonit eurot ja kuigi need summad ei ole päriselt niimoodi ajas ülekantavad, on vahe siiski märgatav. Aga mingil määral tehakse Eestis ikkagi kultuuriga erarahaga ja ajalehtkeskus on selle vastaks paremaid näiteid, nii et võib-olla Maarek alustamegi siis sinust, et kuidas siis on olla selline veider nähtus Eesti vabariigis, nagu teha kultuuriväljaannet, et ilma et maksumaksja seda kinni taoks. Muuseas, pean mainima, et, et kes, kus on selle poolest unikaalne nähtus, et sellist asja pole kuskil maailmas isegi olemas. Et tavaliselt sellistel puhkudel on tegemist ilmselt millegiga, mida teha ei ole mõtet. Aga meie keskusi tegijatena oleme siiski siiralt veendunud, et meil mingisugune koht siin maailmas olemas on. Meil on hea ports lugejaid ja meile, mis kõige tähtsam, meeldib seda lehte teha. Nii et selles mõttes, kes, kus tõepoolest 20 aastaseks sai, iseendalegi üllatuseks. Aga ma tean seda, et tegelikult tun ajaleht, keskus ikka teinekord Kulkalt raha küsinud, küll sellelt vist eriline saladus ei ole, sest Kulkonnad taotlused peaks avalikud olema, nii et ma võin seda praegu öelda, aga saadud ei ole vist küll, ei, ei vasta tõele. Kultuurkapital on olnud meie vastu väga helde ja Kuimu rehkendused, et suurusjärkudes õiged on siis põhimõtteliselt kes-kus-i eelarvest moodustab siis riigilt saadav toetus umbes viis protsenti ja me ise teenime siis ülejäänud 95 sinna juurde. Aga kuidas see siis võimalik on, selles mõttes, et väga sageli kostab hääli, mis ütlevad ja ausalt öeldes ma olen seda ka ise öelnud, et väga suur osa Eesti kultuurist jääks tegemata, kui oleks Kultuurkapitali, et mul on raske ette kujutada, et Eestist saaks ilmuda aastas 40 50 romaani ja sadakond või 150 luulekogu, kui ei oleks sellist nähtust nagu kultuurkapital. Mina olen suur Kultuurkapitali sõber, et selles mõttes tões loomulikult kultuur on nähtus, mis ise sellisel moel elus ei püsiks, nagu ta meil Eestis on ja nagu teda vaja on. Et see, et napsuvõtjate, suitsetajate ja hasartmängijate käest raha kokku kogutakse ja kultuuri hüvanguks väetataks on tänasest väga kristlik mõtte ja see peab igal juhul jätkuma. Tõnu, kuidas sina siis filosoofina vaatad Kultuurkapitali üldse nii-öelda avalikku raha rolli eesti kultuuri suunajana, et kui nüüd Kultuurkapital sai 90, siis Eesti rahvusringhäälingu portaal küsis erinevatelt kultuuriinimestelt arvamusi. Muuhulgas küsiti neilt, kuidas peab riiklik rahastus mõjutama kultuuri ja Rein raud ütles väga üheselt, riik ei pea kuidagi mõjutama kultuuri, kultuur peab mõjutama riiki. Kas siis, kui meil on nüüd niivõrd suur ja võimas rahastusinstrument nagu kultuurkapital, siiski seda ohtu ei ole, et selle kaudu kultuur mingisuguse mõju alla satub? Riik mõjutab kultuuri igal igal juhul ja vastupidi vastupidi ka, et mina ei ole mitte ainult kultuurkapitali sõber, vaid ma olen ka avatud Eesti raamatu Kultuurkapitalikomisjoni liige, nii et nagu full full disclosure siin selle koha pealt. Ja, aga, aga selle vestluse tarbeks oleks minu meelest kasulik proovida nagu eristuda, et mis tüüpi kultuur toimib ise ilma igasuguse riigi või siis nii-öelda maksumaksja vaatlike riikide puhul maksumaksja sekkumiseta ja milline ei toimi. Et noh, on selge, et teatavaid popkultuurivormid seal popmuusika, ajaviitekirjandus, televisioon televisioonis, jällegi teatud aspekt sellest, eks ole, niisugune ajaviiteajaviite televisioon sellised sellised kultuurne nähtused ja kultuurivormid, Nad elavad hästi ilma igasuguse ilma igasuguse siis riigipoolse toetuseta, et mis ei ela ilma riigipoolse sihttoetuseta ja keskus, vot seal piiri peal ongi niisugune kultuur, mida me mõnikord nimetame nagu väärtkultuuriks või peame kõrgemaks ütleme siis ütleme siis väärtkirjandus ajaviitekirjanduse kõrval või süvamuusika popmuusika kõrval või, või ütleme siis niisugune Peeennaalide kunst selle kunsti kõrval, mis leiab endale ostjaid ka siseturul. Nüüd küsimus sellest, et miks neid, miks neid selliseid elitaarsemaid kunstivorme vaja on, on, on väga keeruline tõepoolest, nagu nagu sa nimetasid Nende nende luulekogude puhul, eks ole, võt ma arvan ka, et vabaturu käsi kuidagi ei tooks meile esile 150 luulekogu trükkimist aastas tõepoolest ja see on päris raske nagu seletada, et miks seda, miks seda ikkagi maksumaksjale ja on seda enam, et enamik maksumaksjatest ju sealhulgas siis kasiinosõltlastest või, või alkoholi tarbijatest meile tegelikult läheb päris vähe korda need elitaarsed, kultuuri-kultuurivormid, kuhu nende nende raha siis suunatakse. Nii et riik on ja seda ei tee mitte ainult Eesti riik, vaid, vaid kõik demokraatlikud riigid on võtnud endale niisuguse patrianalistliku rolli, öeldes siis sisuliselt maksumaksjana, et vaadake, ise ikkagi väga hästi aru ei saa. Mis teile nagu hea ette vajatega niisugustelita, elitaarsemat kunsti, see peab ühel riigil olemas samas olema ja osa raha nagu osamaksumaksja raha sisuliselt suunatakse sinna. Need, kui me vaatame seda, et kuidas seda käiku põhjendatakse. Enamikul juhtudel siin argumenteeritakse mingisuguse avaliku hüve nagu argumendiga, et seda on justkui teile kõigile vaja. Noh, me muutume selle tagajärjel paremaks. Äkki tolerantsemaks mõningatele räägitakse loovusest, et võtted, ühiskond muutub loovamaks? Ma, ma ei ole päris kindel, et need need argumendid töötavad, et kui meil on aega pärast pärast selle vaidluse juurde tagasi tulla, aga aga, aga, aga see on, see on tõepoolest niisugune lahtine filosoofiline küsimus, millele ma arvan, et et Eesti ühiskonnas küll keegi vastata ei oska, et kui me küsiksime kultuuriministriga, sest et miks on ikkagi seda vaja, et mingisugused ma ei tea, kui palju Kultuuriministeeriumi eelarvest, aga ütleme, et mingisuguseid kümneid kokku seda on umbes 200 miljonit, et noh, et mingid kümned miljonid sellest lähevad nüüd niisuguste elitaarset kunstivormide toetamiseks, mida, mis enamus maksumaksjaid külmaks jätavad, et miks seda nüüd ikkagi meie meie ühiskonnale vaja on. Mõned, ega, ega seal vastust ei ole, ei ole ka riiklikes dokumentides selle kohta. No aga võib-olla tulebki siin hoopis vaadata seda teise nurga alt, et need, kellel seda vaja, need makstakse kinni, et noh, näiteks kunstist on meil näide Köler Prize'i näol, mida toetavad ärimehed. Eks Smarten vist peamiselt ja see ongi selline kunst, mis vast massidesse jõuaks, aga on mingi seltskond ärimehi, kes leiab, et see on toetamist väärt. Ja nad toetavadki, seda, selle kunstiga on see probleem, et need kunstnikud, nimelt kelle, kelle, kelle kunst ütleme siis tõepoolest kogujate hulgas hästi liigub, on enamasti ikkagi juba surnud, ühesõnaga, liiguvad, liiguvad ja müüvad väga hästi suurte meistrite teoseid, kaasaegne kunst muidugi ka, aga, aga selle turg on juba nii. Eestis ma ei tea, kas seda Eestis üldse, aga isegi globaalselt väga-väga väike. Võib-olla see saade ei peaks olema üldse sellest, et milleks seda vaja on, vaid pigem nii öelda, ma sain aru, et me peaksime vestlema mingist süsteemist, et mismoodi raha siis ühest kohast teise liigub kas selle tulemuseks on siis lõppude lõpuks luulekogu või, või priimakunst, mida seina peale riputada, see ei ole vahet. Aga, aga tõsi ta on, et mulle endale tundub, et nii-öelda kunsti võiks võrrelda nagu pensioniga natuke, et riik on seal ju ka välja mõelnud, kolm sammast, mille peal siis pensionid seisavad ja mulle tundub, et kultuur on enam-vähem analoogne asi ehk siis nii-öelda esimene ja kõige suurem sammas ongi siis kultuurkapital või nii-öelda riiklik raha. Ja, ja teine sammas võiks siis olla nii-öelda era ahaa, mida kaasatakse ühel, teisel või kolmandal moel. Aga minu arust nagu kolmas sammas, millest siin ka natuke juttu oli, on see, et kunstitegemine peaks ju ise ka mingit raha juurde tootma, et noh, on see siis piletitulu näol, on see siis mingil muul viisil, et mul on tunne, et need kolm sammast tuleks ka vaadata kõike nagu tervikuna, et et kas esimene, mida riik toetab, peakski olema see nagu penskaritel ka, et, et põhimõtteliselt sa ei sure ära, eks ole. Et jätkub selleks, et ära elada. Aga muuseas, nii ongi, see ongi napilt napilt seal piiril, et ära ei sure, aga, aga nagu väga liiga õitsele. Mis on ka neil on enam-vähem loogiline, aga need teised kaks sammast peaksid siis nagu selle õnne õuele tooma. Ja, ja ma arvan, kultuuris võiks olla samamoodi mingit süsteemset Te vahenditega, on need siis mingid maksusoodustused, on need mingid muud vigurid nii-öelda toetataks just nimelt nende kahe ülejäänud samba võimalikult head toimimist, et kui keegi ikka miski nähtusega hakkama saab, mida kultuuriks võiks nimetada ja sinna juurde veel mingi nipiga ERA raha kaasab, peaks olema riigi poolt väga tervitatav ühel või teisel moel ja, ja kui ta veel suudab nii-öelda pileteid müües mingitele inimestele korda läheb, siis see võiks ka olla kuidagi väga tervitatav. Aga kas see pole siis ikkagi nii, et see, see, see süsteem toimib erinevalt erineva efektiivsusega erinevates žanrites no selge vist, et ütleme popmuusikast paremini kui, kui, kui süvamuusikas ja luulekogu puhul halvemini, kui ütleme kriminaalromaani puhul, et, et kuidas seda ebavõrdsust tasandada või siis üteldagi, et kui noh, ütleme meil niisugust eksistentsiaal istliku teadvuse Woodüüpi kirjandust vaja ei ole, kuna, kuna noh, sinna sinna lihtsalt erakapitaliga muu müüa seda ka eriti isa isegi siis ainult krimkade juurde, et kuidas seda Ei, ei seda ma ei pidanudki silmas, et kõik, kogu see väärtkirjandus, võib-olla ma võin tuua siia ühe väga elulise näite, mis, millega ma olen kokku puutunud. Mul on üks selline veebileht, mille nimi on wifi poee, kus saab siis nii-öelda internetist väikese tasu eest filme vaadata. Ja On olnud selliseid eesti filmitootjaid, kelle poole me oleme pöördunud, et ole hea, et paneme su filmi sinna müüki, et võib-olla on mõni inimene, kes seda veel näinud ei ole, tahaks vaadata. Ta kannab kaks eurot üle ühe, saad endale ühe, mina jätan endale, tundub nagu suhteliselt selline mõistlik, kui tegu, siis on olnud selliseid filmitootjaid, kes on mind kurele saatnud ja öelnud, et kuule, et mina ei viitsi küll siin mingit raha teenima hakata oma filmiga, et mina olen nagu riigilt oma pappi saanud, film on valmis, mulle endale meeldis mu sõbrale ka meeldis ja isegi sõbra sõber käis vaatamas ka, tundus täitsa lahe. Kusjuures ilmus veel ajalehes sirp väikene nupuke, millest mitte keegi no ei saanud, et oli äge pill ja sina võid oma veebilehega uttu vedada. Et see on nagu see koht, mis mind ajab natuke nagu pöördesse, et noh, et kui põhimõtteliselt Öeldakse filmitegijale, et ole nüüd mees ja ja sa ei pea mitte midagi muud tegema kui faili üles laadima ja ta lihtsalt ei viitsi sellega jännata, sellepärast et vabandust, aga tal ei ole seda nagu nägu päriselt teenitud raha vaja, sellepärast riik tal kogu selle pulli on kinni maksnud, vot see on küll halb, minu arust. Aga mulle tundub, et see on nüüd see koht, kus oleks hea väike paus teha ja kuulata teemakohast Kuldse Trio lugu, kurgid sulle, raha mulle. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja vestlen siin koos filosoof Tõnu Viigi ja ajalehekeskus väljaandja Marek Reinaas. Iga Marek lõpetas enne muusikapala kuulamist just sellega, et meil on küll Eestis olemas teatav süsteem raha jaotamise osas, millel olemas kultuurkapital, kui nii-öelda rahvapension ja eraraha ja kasumi tootmine, kui siis järgmised sambad, aga need ei ole päris hästi tasakaalus. Selleni me vist jõudsime välja, milline see optimaalne tasand siis olla võiks ja Tõnu, sina juhtisid sellele tähelepanu, et see tasakaal on eri kultuurialade lõikes väga erinev, nii et äkki tulekski neid eri valdkondi kuidagi palju rohkem senisest erinevalt käsitleda. No võib-olla küll ja, ja paraku ikkagi mingisugust tüüpi ütleme, sellesama, sinu, sinu grotesk näite puhul niisugune niisugune ütleme, festivalifilm või ma nimetaks noh, niisugune film, mis võib-olla seal katsetab filmikeele mingisuguste dogmade ületamisega millegi niisugusega veel, mis tõepoolest lähevad korda noh, päris vähestele vähesele hulgale filmiteoreetikutele. Et, et noh, et mis siis sellega teha, et tõepoolest üks variant on öelda, et noh, et siukest filmi meil ei olegi siis vaja, et las selle filmikeele arendamisega tegelevad, tegelevad teised inimesed. Teistpidi, kui me jälle tahaks öelda, et me me sellist filmi vajame, no vot siis on siis on vaja nagu tõepoolest Meie taevase tarkuse kehastus meie, meie rahvaesindajad ja valitsus peaks siis ütlema, et võtta ka meil on niisugust filmikeelt Ennast arendavaid filme vaja, mis isegi nagu vaatajaile korda ei lähe ja me vajame neid, vot nii palju nad peaksid suutma mingisuguse seda tüüpi otsuse teha. Koduleta, miks sa arvad, et seda peaksid valitsus või rahvaesindajad arvama, kui meil raha jagavad selliseid institutsioonid nagu kultuurkapital ja Eesti filmi sihtasutus kus tegelikult raha jagavad ju selle Kuna inimesed vähemalt ideaalis võiks, millest meil on vaja valitsust, rahvaesindajaid, siis ega nad ei otsusta, et kui mitu luulekogu ja mitu-mitu festivali filmi me vajame, see proportsioon on paika pandud ikkagi ikkagi poliitikute poolt, mulle tundub. Ja need Kulka komisjonid töötavad, ühesõnaga filmiinimesed jagavad filmi, raha oled, sa räägid Eesti Vabariigist, mitte nõukogude liidus? Meil ei ole paika pandud, kui palju luulekogusid tohib aastas? Seda, seda mitte küll küll aga jagavad kirjanduskomisjon kirjandus, raha, filmikomisjon, filmi, raha, aga niisugust kohta, kus otsustatakse, kas meil on vaja kirjandust, filmi äkki mingisugust žanri veel, kui palju ühte kui palju teist, ühesõnaga, see on ikkagi palju mastaapsem otsus ja, ja vot seda ausalt öeldes ei tee keegi. See on tegelikult ju ka üks selline Kultuurkapitali sisevõitluste koht, kus kõik karjuvad, et sportlastel on liiga palju raha ja sportlased karjuvad, et ei tea üldse midagi ja tegelikult pole teid kedagi tarvis, sest et kes tõesti neid filme, millest sa siin praegu halbade näidata. Ütleme rääkisid ikka, vaatame vahele, ühesõnaga, need ei ole, need ei ole nüüd tingimata halvad filmid. Ma tuleksin tagasi selle minu toodud väikese loo juurde, ilmselt jäi tähelepanuta see, et nii-öelda kogu selle loo kaotajapooleks antud juhul ei olnud mitte mulle kuulub veebilehtedega, aga mitte filmitegijad ja isegi mitte võib-olla Eesti vabariik vaid kaotajapooleks olid kultuuritarbijad, kes võib-olla tahaksid seda filmi vaadata, aga ei saa. Ja ehk siis nii-öelda natuke tuleb kogu selle kultuuriraha jagamise puhul nii-öelda ühest küljest jälgida ikkagi tähelepanelikult, et kultuuritegijad saaksid teha just nimelt seda kultuuri, mida nad tahavad. Aga teisest küljest, et ka kultuuritarbijad nii-öelda nendeni lõppude lõpuks jõuaks ühel või teisel moel. Ja see on see koht, ma arvan, kus ütlemise kultuuritegemise pool on nagu päris armsalt rahastatud. Aga ma arvan, et me võiksime siiski kultuuritarbimist, mis just nimelt läbi selle minu poolt kirjeldatud kolmanda samba peaksin tuuri samuti olulise hulga raha sisse tooma ka seda soodustama meie riik külma kõhuga tõstab kultuuri tarbimise käibemaksu, eks ole, esimene näide, mis, nagu meelde tuleb, mis on põhimõtteliselt nii-öelda vastuolus igasuguse terve mõistusega võiks isegi nii kaugele minna ja öelda, et see on vastuolus Eesti põhiseadusega. Kui Eesti riik on loodud eesti kultuuri kaitseks ja arendamiseks. Mina usun, et Eesti põhiseadus vastab tervele mõist. Selleni aga siis me oleme niisuguses huvitavas positsioonis, et me ei pea põhjendama, miks kultuuri on vaja vaid, vaid küsimus on teistpidi, riiki on vaja niivõrd-kuivõrd, ta suudab jätkata ja hoida eesti kultuuri. No aga siit läheb veel edasi selleni, et hea küll, me võime küll enda meelest justkui leida, et meid, kõiki siin Eesti riigis ongi siis selleks vaja, et Eesti kultuuri edendada siin põrkuma juba igaüks oma üksikisiku fantaasia otsa, kus siis nüüd veel kaugemale edasi minnes jõuame ka selleni, et me põrkume ka see nii-öelda rahastamisfantaasiat piirideni. Marek, kui ma sind saatesse kutsusin, siis sa kohe taipasid öelda, et näed, et üks selline tõke eraraha kaasamisel kultuuri on sageli kultuuritegijate enda peades esinenud. Ehk siis ei osata minna õigete inimeste juurde või ka mugavusest ei tehta seda. Ja väga võimalik, et paljud huvitavad asjad jäävadki meil selle tõttu tegemata, et inimene võtab ette Kulka lehekülje, vaatab, millistesse lahtritesse võimalik linnukesi panna, et kust on võimalik raha küsida, kust ei ole ja mõni võib olla põnev ettevõtmine, jääbki selle pärast tegemata, et sa ei mahu olemasoleva avaliku rahastamise. Raamidesse, ja siin tuleb ka ära märkida, et nii-öelda raha, mis võiks kultuuririik liikuda, võib sinna liikuda nii-öelda nagu kahel põhjusel. Üks on see, mis mulle on nagu väga tuttav. Tal on see, et lihtsalt sa tunned endas mingit nihukest nagu vajadust ja lusti ja rõõmu lihtsalt, et oma raha kulutada millelegi sellisele, mis võib-olla sulle mitte mingilgi moel tagasi ei too. Aga väga suur osa ütleme erarahast siiski nii loll ei ole. Ja otsib vähemalt mingisugustki väärt Dust, mida vastu saada. Ega siin muud Te ei ole, kui see väärtus saab olla üksnes nii-öelda imagoloogiline või kuvandi väärtus, mis siis tähendab noh, reaalselt mingil moel nagu sponsorlust, millele siis saadakse vastu mingi avalik tähelepanu õigeskkond tekstis. Ja see on natuke seotud selle sama asjaga, mida ma rääkisin, et isenesest kultuur ilma selle tarbijate vaatajat Ta on puudub noh, minu jaoks niisugune nagu noh, ta on niisugune nagu ananeerimine sedapidi, eks ole, et noh, et tal peaks nagu siiski mingi selline põnev väärtus olema. Ja mis omakorda tähendab seda, et mida rohkem on ühel või teisel kultuuril imagoloogilist võimu ja, ja see tähendab ka võib-olla vaatajaid ja, ja, ja huvi, huvilisi, seda lihtsam on nii-öelda sellist omakasule püüdlevad raha sinna ligi saada, ehk siis nii-öelda loogika. Jube lihtne. Kui mingil asjal on palju vaatajaid ja see huvitab ja läheb korda paljudele, siis on loogiline, et on olemas mingeid kaubamärke ettevõtteid, kes sooviksid seda sponsoreerida ja võib-olla siis seda ühel, teisel või kolmandal moel oma nii-öelda reklaamis kuvandiloomes ära kasuta. Aga vot, ma ei tea, mis on minus, et ma ei, ma ei taha ikkagi nõustuda sellega, et, et me taandame niisuguse kunsti kunstilise väärtuse ikkagi ainult selle tarbimisväärtusele või sellele, kui palju ta kui paljude inimestele meeldib, ühesõnaga ma, ma, ma olen väga paljus osades teie mõlemaga nõus, et tõepoolest, meie meie loomeinimesed ei võta piisavalt ette, et oma asju nagu tarbimise mõttes huvitavamaks ja kättesaadavamaks teha, sealhulgas näide näide misse tõid. Jällegi ma arvan, et siin segab veel üks niisugune. Niisugune üsna vana mütoloogia inimesele tundub tihti, et noh, et kui ta teeb mingisugust väärt kultuurižanri, viljeleb et sellel sellel justkui oleks väärtus isegi suurem siis kui ta on. Ja selle eest raha ei saa, eks ole. Niisugune niisugune kunstniku mütoloogia ju ikkagi on küll hajumas, aga, aga tänu vist eelmise sajandi alguse liikumistele on siiski siiski veel veel päris elav. Ühesõnaga liigub ringi ikkagi terve grupp inimesi, kes ennast kiidavad, sest et väga paljud tema asjast, tema asjast, no ei saa, vähe sellest, nad kiidavad 11 selle eest ja teenivad vastastikust niisugust tunnustust ja äramärkimist, et et see on kindlasti mingisugune mingisugune kunstniku ideoloogia, mis segab aga sellegipoolest, ühesõnaga ma tahan, ma tahaks ikka kuidagi öelda, et teatavatel teostel mis, mis ei müü, võib-olla niisugune kunsti väärtus, mis selle, mis selle korvab. Seda öeldes ei taha ma üldse öelda, et need need niinimetatud väärt Sandeid, väärtkirjandusvõrse ajaviitekirjandus ja nii edasi, et seal tegelikult tehtaks justkui vähem kräppi kui ajakirjandus. Ei, ka need žanrid on täis halvasti tehtud ambitsioonituid, viletsaid teoseid, just nimelt sellepärast, et selles žanris saab kergemini raha küsida. Tegelikult Eestis. Jah, ei, ega ma ei kiidagi nüüd siin taevani seda, et inimesed peavad oma südametunnistusele matma kuhugi Pirita jõe ürgorgu ja siis kukkuma tegema ainult kunsti, mis neile vastukarva on, selle jaoks pappi teenida. Aga ma toon ühe nagu hästi hõlpsa näite, mida ma silmas pidasin. Londoni üks kõige popimaid kunstigaleriisid kannab nimessaadži, mis teatavasti on siis ühe ülemaailmse reklaamiagentuuri nimi. Ja asi väga lihtne selles saatsid kuuluvas nii-öelda galeriis eksponeeritakse üksnes väga vinget moodsat tänapäevast kunsti mis muidu võib-olla ei leiaks eales näit, et tarbijaid, seda tehakse sellises vormis, et seal käib piisavalt rahvast, et isegi miskit laadi piletitulu teenida. Ja kõige lõpuks nii-öelda reklaamiagentuuri omanikud vennad saatsid kahekesti on veel ilmakuulsat kui väga vägevad metseenid ja ja teinud kindlasti nii-öelda tee moodsale kunstile palju rohkem kasu, kui, kui võib-olla üks või teine kultuurkapital või mis iganes neil seal on. Ehk siis see on nagu hea näide, mismoodi põhimõtet tõeliselt kui nupukalt teha ja kui targasti toimetada, siis on võimalik ka väga hea elitaarse kunsti tegemise juurde kaasata ühel või teisel moel sellist sponsoreerimis raha, mis lõppu üks ennast võib-olla ka sellele ettevõttele 10 korda tagasi tuua. Et jah, et ma ei propageeri seda, et nüüd mingi crap kunst peaks olema veel Grapim, sellepärast et rohkem vaatajaid seal. Aga mis puudutab nüüd niisuguse Inglismaa kujutava kunstistseeni, siis ma ma arvan, et seal ongi päris palju vähem niisugust riiklikku dotatsiooni ja maksumaksja raha sees kui Euroopa kujutava kunstistseenis näiteks. Ja selle tõttu, muuseas, see see kunst ongi erinev ning, ning mitmed kriitikud ütlevad, et Euroopas on ta tõepoolest liiga publiku juurest ära nihkunud, eks ole, meie kunstnike üritab ju noh ega siis ei ole nii kunstnik, täiesti vabalt loob see, see, see illusioone ta ikka püüab kellelegi meeldida. Küsimus on need kellele, et kui selline turust sõltuv kunstnik üritab meeldida sellele, kes potentsiaalselt ostaks siiski niisugune keskmine euroopa kunstnike üritab just nimelt meeldida galeristile, kriitikule, rahastajale ja nende seatud kriteeriumid on päris irdu kasvanud küll sellest, mis võiks, mis võiks ühiskonda kõnetada. Mitut jällegi sellel mingisugune väga oma ja huvitav väärtus ei oleks, aga aga kunstimaailm seisab niisugusest tavapärasest maailmast küll meil päris kaugel, kui me kujutavas kunstis Aga noh, ma kiidaksin näiteks siin paar nädalat tagasi avati Tallinnas üks galerii, mille nimi kui ma eksi kandi saart space, eks ole, mille idee ongi siis selles, et seina peal on pildid, aga iseenesest koht on kihvt ja teenib lisa raha ja võib-olla ka külastajaid läbi selle Kukk seal nii-öelda mingite ürituste korraldamise teenust, mingeid mingeid seltskondlik ettevõtmisi. Ja, ja mulle iseenesest nagu meeldib selline lahendus, et pigem tuleb mingi põneva asjaga inimesed sinna kunsti juurde tuua ja las nad siis vaatavad neid pilte ja kui mõni neist veel müüki läheb, on ju topelt tore. Et, et ma, ma pean eelkõige jah silmas selliseid nutikaid lahendusi, kus, kus võib-olla kunstnikud peaksid nagu natukene mõtlema üle maailma, et nad teeksid kompromiss oma nii-öelda loomeprotsessis, et kuidas teha niimoodi, et see kuidagi oleks nagu kihvt, äge, pakuks kellegile pinget ja meelitaks ligi mingeid Kärt. Saidile, kusjuures Ma veel lisaksin, et see polegi niivõrd kompromissloome protsessis, kuivõrd see on kompromiss niisugusest enesemüüdi loomise protsessis, ühesõnaga ikkagi anda lahti sellest müüdist, et ma olen seda toredam, mida vähematele mu asi meeldib. Tõsi aga kuulame siis veel ühe laulu ära, kuulame vahest väikest Birgit õigemeelt esitamas raha laulu, mis kõigile on tuttav legendaarsest filmist nukitsamees. Läheb edasi kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja minuga koos on siin ajalehekeskus väljaandja Marek Reinaas ja filosoof Tõnu Viik. Jõudsime üsna harmoonilise järelduseni, eraraha on tore ja see ei tohiks. Ei tohiks selles mõttes, et ei ole nagu erilisi märke sellest, et sa kuidagi ohustaks kunsti sõltumatust. Aga ma tulen siiski veel tagasi selle teema juurde, mida ma enne püüdsin avada, aga me liikusime muude teemade ja nii edasi. Et nimelt siis meie kultuuriloojate teatavas mõttes oskamatus ja see võimaldab mul rääkida loo siis enda elust või nii-öelda oma lapsukest. Et nimelt siis Kirjanike Liidu egiidi all taastasime romaanivõistluse ja kui see mõte enam kui aasta tagasi hakkas idanema, siis sai mindud kirjalikust ärimehe või ärimehest kirjaniku, sõltub, kust poolt vaadata. Armin, Kõomägi ja Armin sai kohe asjast aru ja ütles, et oh, mul on siin tuttavaid, kes on ka mõelnud nagu tahaks midagi lugeda, aga pole midagi lugeda, et need on õiged inimesed sealt raha küsida. Ja tänu Armin Kõomägi abile saime siis toetajad. Toetajad näiteks on Sist, Liiviko penosil ja kõugrupp. Kolm Eesti ettevõtet. Ja selle loo moraal on see, et kui ei oleks olemas olnud Armin Kõomägi, ei oleks nii-öelda meie vaesed kirjanikud taibanud õigete inimeste poole pöörduda ja ma kujutan ette, et selliseid olukordi, kus keegi ei oskagi kellegagi kui poole pöörduda ja kus ei ole ka sellist õiget vahemeest nagu Armin, kes oskas kirjanikega rääkida kirjanike keeles ja ärimeestega ärimeeste keeles, kui sellist inimest ei ole, et siis võibki olla väga raske neid sildu luua. Ma olen hästi sinuga nõus, et noh, nimetame seda siis mingiks nagu kultuurimänedžer rendiks või nähtuseks, et noh, et nii-öelda mingid sellised tegelased, kes ühest otsast, et saaksid pihta, mis on sellele loojale tähtis ja teisest küljest teaksid selle uksekoodi, kus taga on mees, keskomamine, raha ja kuidas kirjutada kokku võib-olla mingisugunegi nägemus, kuhu see raha läheb ja, ja, ja, ja mis vastu saab, et selliseid tüüpe Eestis ülemäära palju ei ole. Ja noh, võib ka selgelt öelda, et need kaks omadust on teineteisega ju sedavõrd vastuolus, et vähemalt enamuse loojate puhul neid kujutada koos eksisteerimas, ühes inimhinge, see on peaaegu et võimatu Kas mitte eelmine kultuuriminister Lang ei rääkinud palju ja pidevalt kultuurimänedžeride vajalikkusest? Õieti rääkis järelikult. Aga mind huvitas, sa ütlesid, et selgitada siis selles pöördumises raha omava inimese poolt, mida ta vastu saab, mida ta saab, kuidas sa seda nagu avaksid Mined. Ma arvan, et seal tuleb jagada kindlasti nii-öelda seda mõnna-mõnna, et mida siis raha inimesele tehakse kaheks? Üks on kindlasti, oleme ausad, Minskis laad, isiklik edevus miskit laadi, selline et see inimene saab rahulikult õhtul magama minna ja öelda, et tegin tänane ühe hea asjaga ära, eks ole, andsin seal kirjad suradele pappi. Ja, ja, ja sellise indulgentsi ostmine võiks olla pahatihti tihti mõningaseks motiiviks, mis, kes raha välja käiakse. Aga seda võib loomulikult sättida mingi kastme sisse, kus siis räägitakse sellest, et su logo tuleb kõigi nende raamatute tagakaane siseküljele või alumisse servapöördele. Jah. Romaanivõistluse juhul siiski öelda, et kõigile meid toetavatele ette võtma. Talle meeldis väga mõte, et nemad kui Eesti kapitaliga ettevõtet toetada tavad eesti kirjandust, et nemad näitavad, et nemad on siin ja teevad midagi selle kultuuri ja heaks ja et nemad on just nimelt õiged seda tegema ja minu meelest on see väga ilusat sellise sõnumiga, jõudsime teineteise mõistmiseni, sest kui me võtame näiteks ütleme, spordivõistlused, kus ju logo kultus on noh, täiesti ületamatu igasugused muu valdkonnaga võrreldes siis seal on ju asi äärmiselt lihtne, keegi ei küsi, et oot-oot, et mida see närimiskummilogo nüüd võidusõiduauto peal ütlema peaks, kas seal mingi filosoofiline sõnum? Vahepeal jah, aga, aga vaata tugevad brändid tahavad ennast siduda tavaliselt tugevate brändidega. Ma arvan, et eesti kirjandus on enamus Eesti inimestele siiski nad ei vaata selle peale põlgusega, pigem kuidagi nagu armastusega või heldimusega kirjutavad meie kirjanikud, nad on alati austanud, seotud olnud ja romaanivõistluse teadagi on väga ammune bränd kümneid aastaid vana ja kindlasti tutta. Ja siin oligi, sa ütlesid tegelikult välja, mida nad saavad, ehk siis nad saavad oma ühe või teise mingi kaubamärgi siduda tegelikult väga tugeva kaubamärgiga. Mis on Eesti romaanivõistlusi, Eesti kirjandus. Ja nüüd taas ei peavad nad natukene kukalt sügama ja mõtlema, kuidas nad selle ära kasutada võtavad. Ja ma ei räägi sellest, et nüüd see logo peab ilmtingimata olema seal seal raamat, too tagumisel siseküljel või, või kohustus, oleks siis nii-öelda igas raamatus korra ära mainida, et mindi kööki ja võeti pudel viin, eks ole, ja siis ka ära mainida, mis konkreetse brändiga tegu oli, vaid pigem nii öelda, nad saavad kasutada seda sõnumit tooma omaenda turundussõnumites ja see on nüüd nende looming, et mismoodi nad siis need, need oma brändid ja selle tugeva eesti kirjanduse brändi ära seovad ja seal nii-öelda järgmised nupumehed hakkavad. Sotsioloogia sotsioloogia terminitest see oleks siis niisugune prestiiži treidimine, eks ole, noh, et kui Eesti kirjandus tõesti on niisugune tugev märk, siis, siis selle kaudu oma tugevdan enda enda olemist ka, kui ma olen justkui seotud selle, selle kirjanduse kujunemisega, suisa annan panuse praegu selle, selle tänase näo mingi uue näo pöördumisega siis kui sel hetkel, kui see kirjandusvõistluse võitja välja hõigatakse. Selles mõttes on Kultuurkapital võrreldamatult kehvemas olukorras, eks, et kultuurkapital nõuab, et igatses raamatusse silmutama toel tuleks täht Kulkale sisse. Aga see on nagu selline kohustuslik vormi täitmine, umbes nagu nahk, kurb öelda, aga umbes nagu kristlus meie ühiskonnas, et keegi nagu noh see siiski nõuab teatud eneseületust, et, et öelda, et kristlus on okei, Andrus Kivirähk teeb seda, aga aga keegi tõsiselt ka ei võta, Kulka tal ka umbes sama moepärast tehakse ristimärke, aga keegi. Ei, no aga kuidas siis ei usu? Moe pärast võib-olla tehakse, tehakse risti märkaga. Aga kui me räägime siin sellest, et need kultuuriinimesed ei ole, ei ole osanud ära õppida võib-olla seda, seda keelt, et koputada ärimehe uksele, siis teistpidi saab öelda, istudes seal Kulka komisjonis, saan ma öelda, et kultuuriinimesed on väga hästi ära õppinud selle keele, mis on vaja kulka komisjonidega. See on selline vanade roomlaste arusaam religioonist. Sa ei pea mitte uskuma, aga sa pead oskama riituse kõiki elemente. Selles seisnebki usk täitsa täitsa triitusele. Seal ei olegi midagi enam midagi järgmist ja rohkemat enam ei olegi. Aga kuidas selle meie eelneva jutuga seotud? Eks ta sedapidi ei ole, et iseenesest ju räägime rahast ja, ja, ja, ja religioon ei ole ju ka mitte midagi muud, kui ühel hetkel tuleb kümnist maksta. Küsin siis veel meil enam palju aega ei ole, aga ma küsin siiski veel nii et noh, sellist tunnet meie vestlusest küll ei tekkinud, et me võiksime Eestis rääkida mingisugusest era ja avalikku raha konfliktist või, või konkurentsist. Aga kuidas need asjad siis omavahel jaotatud on, et eriti kui kultuurkapitalile saavad ju ka eraannetajad annetusi teha, siis siin ju tegelikult see era- ja avalik, kui on ju täiesti noh, sellises sümbiootilises seoses juba lausa või kas te näete mingisuguseid siis eriülesandeid sina enne ütles, et seda, et seda võiks vaadata kui järgmist sammast, kui me võrdleme kultuuri rahastamist pensioniga. Ma olen väga seda meelt, et raha, mis lõppude lõpuks kultuuri jõuab, on kõige tähtsam ja see, kus ta nüüd täpselt voolama hakkas ei olegi nii väga oluline. Ja riigi jaoks peaks olema kõige olulisem just nimelt see, et lõppude lõpuks nagu see üldine, et oleks võimalikult suur küll siis seal kultuuris ka see kuidagi ära kasutatakse, midagi vahvat tehakse. Minu isiklik arvamus on, et Kulka peab jääma ja põhimõtteliselt maksmagi mingisugusele kunstile puhtalt selles mõttes peale, et ta elus püsiks ja, ja, ja, ja vaat et isegi nagu areneks mulle endale tundub, et mis puudutab eraraha kaasamist kultuuri, siis praegusel hetkel on ju teadagi olemas puuduvad igasugused maksusoodustused, rääkimata sellest, et sa pead nagu peale maksma sellele show'le. Kui sa nii-öelda mingi ettevõtjana kultuurile raha annad, siis miks mitte tehase sama süsteem nagu on, on sellesama pensioni teise sambaga, et noh, nii-öelda kui sa ise paned kaks protsenti, siis riik paneb kaks protsenti juurde minu arust see oleks nagu päris armas ja ja noh, mind nagu, kui ma mõtlen, et noh, et ma annan annan mõnele kultuuritegijale summa ja ma tean, et tänu sellele saab ta tegelikult topeltriigilt, siis noh, mulle nagu meeldiks, eks ole. Aga aga seal Kulka sihtkapitalil töö juures tihti nii toimibki. Ühesõnaga, ma ei tea, kui palju on seda mujal, aga aga näiteks väärtkirjanduse tõlgete juures on, on just nimelt, et eraannetaja annetanud märkimisväärse summa selleks, et et siis suurendada seda volüümi. Niisuguseid filosoofia klassikat siis eestindada, eestindada suudame ja ka selleks, et tõsta neid honorar, et ta on siis usaldanud selle Kulka komisjoni meie niisugusest tõlkekultuuri arendama. Ning tõepoolest, nende need rahad jooksevad praegu nagu positiivselt kokku. Jah, kui vägev keegi on juba ära teinud, eks ole, aga kolmas ots endiselt mina, mina seisan eelkõige nagu sealpool barjääri, kus asuvad kultuuritarbijad ja ka nii-öelda selle raha voolamine, kultuuri, kus nii-öelda inimene vabatahtlikult läheb, naudib mingit kultuurielamust ja maksab selle eest peab olema ka mitte karistatav. Praeguse on käibemaksuga vaid ühel või teisel moel, pigem isegi nagu soodustab. Ja, ja noh, ega seal pensionisambas on jällegi nagu enam-vähem seesama pull kolmandasse sambasse raha pannes, siis sa ei pea maksma tulumaksu sellega, et ma arvan, et siin on mingeid paralleele ja kultuur ja ei või selles mõttes nii-öelda riigi raha ja eraraha peavad käima käsikäes nagu kana ja porgand. Puljongi läheb ikka, aga ühe, aga tahaks tuua, et nii on, minu meelest meie riiklikus poliitikas ka nagu sulg korraks läbi lipsas, et peaasi ta sinna kultuuri välja jõuaks. Vot ei ole ma muidugi hea, kui ta jõuab kultuurini väljaga hästi, targalt, peab seal otsas ikkagi jaotatud olema. Ja mina ei ole küll kindel, et see praegune süsteem, kus hästi paljudele antakse hästi vähe, tegelikult on produktiivne süsteem, ma arvan, et tegelikult meil on piisavalt need kompetentsed kogud otsustamismehhanismi tekkinud, et võiksime olla volüümi vähendada, üksikuid panuseid suurendada, et võib-olla võib-olla nii, et see kultuuriväli oleks siis pisut kitsam, aga sellega tegelejad mitte ilmtingimata, eriti kui need noored sinna väljale lähevad, et noh, mitte niisuguse näljapajuki piiril olevad inimesed Kuule jah, väga õige mõte, räägitakse kogu aeg töökäte puudusest just sellistel lihtsamatest töövaldkondades. Nii et kunstnikud tootvale tööle on siis sinu selline kokkuvõte mõtte. No ma ütleks seda, et kui, kui on võimalus, tekitataks väli, mis on inimestega täidetud, kus igalühel on nagu noh, nii nii vähe, et ta rahulolematu, aga piisavalt palju, et ta ei liiguga mujale ei ole nii atraktiivne kui selline väli, kus on võib-olla kokku natuke vähem rahvast, aga, aga need, kes seal on, on oma eluga pisut rahulolematud, et et Rein Lang ju Kulka aasta konverentsil rääkis paradoksist, et mida rohkem Kultuurkapitalile raha anda. Mida rohkem kultuuriinimestele raha anda, seda rohkem tõuseb kisa selle üle, et raha ei ole piisavalt ja et kultuuri eest ei hoolitseta piisavalt. Ja tal on õigus, tal on õigus, sellepärast et meie rahajagamismehhanismiga, kus me anname väga paljudele väga vähe me tõepoolest hoiame üleval niisugust suurt hulka rahulolematuid inimesi, et, et see, see väli võiks olla struktureeritud teisiti, seda tahaks mõelda küll, jah. Jah jaa, et lõpetada siiski nii-öelda keskusi teemad. Ma toon ühe väga lihtsa näite, kui me ennem rääkisime sellest, et keskus, see on eraraha 95 protsenti ja riigi raha viis protsenti siis meil on iseenesest üks tubli konkureeriv ettevõtmine ka, kus need numbreid on täpselt nagu vastupidi ja, ja nemad saavad ja ma ei räägi riigi omanduses olevast ettevõtmisest. Ehk siis Ta laias laastus meid karistatakse selle eest, et me oleme tublilt eraraha kokku kraapinud sellega, et meile riigi raha antakse selle võrra vähem. Ja nemad kultuur on siin olemas, mis siin enam muretseda. Just, aga millegipärast meie konkurendile antakse kümneid kordi rohkem, sellepärast et nad ei viitsi lihtsalt minna ja õigele uksele koputada. Võta, kas siis ongi sobiv lõpetada see saade sellise ettevõtmise nagu unistuste bänd 2013 looga, tahan oma raha tagasi. Ma tänan, Marek ja Tõnu, mina olen Peeter Helme ja uus vasaren taas uute teemadega eetris nädala pärast.