Tere õhtust. Järgnev luuletund on Elo Viidingu päralt. Hiljuti ilmutas ta oma uue kogu pealkirjaga teatud erandid. Ja mõnigi tänase kava tekst on sellest luulekogust. Raadio stuudios luges Elo Viiding oma tekste aga aasta tagasi 2003. aasta veebruaris. Tänase saatemuusikavaliku teeb aga Silja Vahuri nii, et kena kuulamist. Kõiki huvitab kõik. Jäta meelde, see on ajastuprogramm. Paidlustamatu tungiv. Nende ajalehtede ramm peab saama läbi selle programmiga. Peab saama pihta. Jäta meelde, kõiki huvitab kõik. Ahnust huvitab kõik, mille all on ajastu autogramm. Programmi kohaselt on teatav hulk vahendeid ära rääkida, mõni objekt kaela määrida mingi projekt. Tuleb teha viimane samm ärevalt läbides taju väravaid, valvsuse, hambulisi kardinaid vastu kaalule läbiotsimisele nagu masinaid huvitaks gramm. Programmi raames pole võimalik mööda hiilida väikestest muudatustest. Pole võimalik tõega pääseda hingest lootusest muule. Lõuad pidada jõuab viimaks valiva teadvusse? Küsib masinad nõuavad, kas on sul kavas pääseda tervenisti või osaliselt irvet mehhaanilist juhtimas, pushup, intellekt, kollektsionääri loomus, kurjuse kullafond. Glamuursed kokandusalbumid peagi ilmuma hakkavad. Jõulud tulevad, kus kõik on koos suured luuletajad, täitmatud nimed, kaunid kujundused, suured täitmata augud, salmikud, mida müüakse Šoti parfüümiga ühes parodeerime iseendid oma läbinägelikkust. Distants, mida kutsu eneseirooniaks lõigata kasu igast raamatust millega kostitatakse meid kunstilisel tasemel sõltumatuse tundega, sõltumatusest? Jah, jutumärkidega jutu mõttest. Sisemine julgus on ainus hulljulgus. Ja räägib sinuga siis, kui tõelisus kohkub vasakule õlale, lendab kull ja nokib välja su südame. Edaspidi pead sa tulema oma südametusega toime. Kõik läheb hästi, kuni sa pead kerjama, arvamusi ja ootuspärasust, kuni kehtib käsk saadud münt keerata tagurpidi. Pead jõllitama headuse ja kannatlikkuse krooni sõgedaks jäämiseni asemele antakse teine nägemine. Teine, see tähendab alati väärtuslikum kui esimene vormi valatud, see tähendab alati kõrgem, alati meelepärasem, alati kenam, alati inimese inimene, kes on unustanud oma kullid, oma oinasarved, oma tiigrid ja loovutanud topisteks auahnuse muuseumile. Kui nad tulevad su lähedale, siis tulevad nad leppima, see tähendab kümnist kõrgendama, oma tulu tõstma ja sinusse süstima suurust ja arusaamist ja hingestatust. Nagu riigijuhid, kes rahustavad rahvast, kes ikka ei taipa, et juhid on head ja rahvas on niisama hea nagu head juhid ja hea rahvas on heaga looja. Lootusrikas on see, kes teda nimetab heaks. Nii ühised nimetajad ei saa läbi heata. Nad ei oska halvata. Kuulus Brasiilia kirjanik naistelehes mis puutub näppu, nagu tükk tülgastust kogemata kusagilt keegi tõi, jäi kotti, nagu öeldakse, puutud ja hakkab lõhnama. Teda rotveileri loeb jahininas. Koerad pidavat omaks võtma endisi kurjategijaid, nende lõbureisil ümbersündi. Laulab ennast puhtaks. Võib kõnetada sindki kõma sügavusest. Uus Jutaga eilse käsilastest edutükist paljast. Nüüd müüakse mõistulugu kui viimast maatüki sõjas piiratud muinasloost. Saari koskist mõeldes luuletajast kujutan ette Saari kioskit istumas jõuka Brasiilia kirjanikuga. Kujutan ette Saari kioskit suurima nädalalehe toimetuses. Saarikoski täna muidugi naljalt ei kohta, liiati veel Eestis, küll aga Brasiilia kirjaniku ajastu sünnitist. Pealegi, kui Saarikoski ajal intellektuaalid hoidsid varjul oma huvi mistahes edu vastu, siis nüüd on see avalik, selles pole midagi häbiväärset. Massikirjandus täidab kultuurilisad iseenesestmõistetavalt ka Saarikoski aegsed massikirjandusel polegi muud häda kui see, et suurema meeleheitlikus, aga kui see kirjandus kirjutatud on, armastatakse lugejat veenda selle elu vajalikkuses. Nii nagu armastatakse kinnitada kõmulehtede vajalikkust loomeinimese igapäevaelus. See läila kontsept, missiooni tundlikkust, kuid meediasõbralikust kultuuriinimesest töötab ja kuidas veel? Alati on olemas kirjastajad, kes arvavad, et raamat, mis ei müü, sellel puudub sõnu. Tõelisteks autoriteks on muidugi sõdurid ja stripparid. Läbikukkunud sõdurid, ebaõnnestunud stripparit, kel pole muud teha kui veenda kirja oskamatuidki oma labaste argielujuttude elu vajalikkuses. Neid hüpitavad kultuuri, kindralid, kultuuri maadamid, kes justkui seisaksid tõele liiga lähedal. Ja selle armee kirjanikud, need on ise need lihtsad ja vaimsed asjad seltskonna ja prestiiži Umbene vastuseta küsimus. Lihtsad ja justkui vaimsed asjad võimaldavad lobedalt pinnalt argumenteerida. Kirjanikud on tiivad ja kadedad, neil on vähe raha, küllap on neil midagi, mille pärast peab rabelema. Prestiiži asi, mingi projekt. Erinevalt kultuurist muidugi, kus pead valima poliitiku, kes nimetab vahekorda mehe ja naise vahel seksuaalteenuseks. Poliitik tema ei loe, luulet vähemalt mitte kaasaegset. Sellest on ta kuulnud juba kuuekümnendail. Talle pole Vietnamis midagi uut. Vikerkaare peale tõstab ta tõesti jalga. Lastekodulast ta ise ei adopteeri, kireb iibest. Ning see, kes talle tulevikus kõnesid vorbib, otsib täna üles mõne jõuka muinasjutuvestja, kel on midagi hingele kuulsa kirjaniku, kes oskab edasi lükata õhupuudust, ülerahvastatust ja sõja lõppu. Nemad lõikavad läbi kõik seosed eilse ja tänase vahel sest nuga, see ainus terav, otsustav on täna Nende käes. Aga käsi mädaneb. Mis tõeliselt toimub? Ja mis juhtub tõepäraselt mis sünnib tõega? Ja mis siis? Ainult ühte ma palun sult jumal, riik, kehtesta ometi kord üks rammus parasiitlus maks vanapoisile tüdrukule. Nad kulutavad küll vett ja elektrit, kuid ainult pool üüri maksavad elavad ema või vanatädiga liig hästi puhels trassel. Mul huumorisoon ei puudu, kuid viljatud naised ja mehed on tõesti maksumaksja perele koormaks, nii nagu töötud. Ja prillitatud kell neli kell lambid põlevad, meil need on ammu kustunud, õiget tööd tehku, nii nagu mina. Ka lemmikloomade vöötrajal hukkunud omanikud mu silma riivavad, sellest järgmine kord. Palun siis minu jumal, riik kehtestab parasiitlus maks. Et mul ükskord saaks kergem oma lapsi armastada ja raha neisse sallivust kasvatada. Siis oleksin õnnelik usukordki endaga rahul? Jah, ainult ühte ma palun sult jumal, riik kehtestab parasiitlus, maks elu elamisväärsemaks. Agule. Need äraostmatud läbi nägevad mehed kelle matustelt steeruvai tüheven keda viimaks sai naerda, sai naerda ja mälestada, haukuda, leinata, kuidas nad rippusid ekroloogides tänada. Need, kes ei lugenud lehti, muralistiks ei sõimatud ja ütlesid sellega välja. Kuid varisesid, kui kõrged tornid ütlesid ei, kui vaja. Ka hea tuuni vastu. Ausa surmani, nii jäeti rahule kusagil kopli taga. Sest looja, käärid teravad, olid kangad lõpmata teised. Otsa said äkki hea villane samet ja siid. Keegi peale võõristuse ei hoia sind kinni. Inimene. Piskeedee sind nii võõraks kui mõistmine. Haigus avastati rasvunud ajust. Teadmine Minastanda häll, teadmine teisest on ta haud. Miski ei ole teisiti. Puudub üks. Sooberi järgmine Eesti konverents majandusanalüütikutele, menukirjanikele ja meedia sõbralikele. Te peate lugu õnnest. Mida võib selle asemele pakkuda laiahaardelise ettekandeid konverentsi teemal, järgmine Eesti. Järgmisel kujuta ette, inimväärsel päeval järavad neid konte, koerad, kes polegi koerad, kes on koerad, vaid nii palju, et nad jõuta on heidetud teiste koerte ette. Kusagil konverentsisaali neelu avas, miski liigub. Julm terrorist Kristiin, kelle varjutooli sügajad ei tea. Peikonsenud Vitšehhaa on müünud Kristiin ja teie olete müünud oma romantilisi elulugusid, seksi ja sõjaromaane. Kutsunud kokku disainereid ja poputatud mahuseid, režissööre, imagoloogia, näitlejaid, pool kirjanikke ja kunstnikke, kelle nimi flirdib teiega igas kollases lehes. Nad kutsuvad sind enda sekka. Tutvustavad sulle uut muusikat. Neil on raha ja nad annavad selle meelsasti ettearvatud lõpuga pidude eest. Vaata altkulmu, Kristiin variseb hooletult ehitatud elamu, Loi pauten. Nad teadsid, mida tahta Arhitektide liidu tänukiri rinnal. Kuid sinul oli su tahe. Ainult sina mäletasid lootust. Nemad olid kahevahel. Sa pakkisid marlisse oma ema ja võtsid kinni aukus venna käest. Sa hoidsid ratastooli õrnalt, samal ajal kui armsad helkivaid konverteeritavad noored sisenesid ülikooli õppima emakeelt. Ja kelle toast heidetud täiskasvanupõli on nüüd sinu lapsepõlv. Strooberi Köl, Kristiin. Eile üks naistekirjanik, kes nõjatus hobusele ütles. Tuuri saates, et need asjad, milles tema kirjutab, on päriselt olemas. Aga neid ei tohi sõna-sõnalt. Ta. Ja teda ennast ei saa mitte kunagi sõnadelt ära võtta. Sõnalt kaotada ära. Sest juba alguses oli eile sõna päriselt olemas maailma vanima ameti puhas definitsioon. Eraelu, erakordne tähtsus. Mees läheb tööle, vastu tulevad rinnad, kõht, vaimne tervis, sääred, tuharad, sõjakurjategijate ülesostja perekeskuse, uued perspektiivid, kõht. Naine läheb tööle, vastu tulevad kõht, sääred, kõht, rinnad, tuharad, erapooletus, sääred. Mees tuleb töölt vastu, tulevad rinnad, rinnad, kõht, sääred, tuharad, pööbel. Naine tuleb töölt vastu. Tulevad rinnad, ühe teraga mõõk, sääred, tuharad, sääred, kõht. Mees läheb tööle. Vastu tulevad tuharad, rinnad, pension, sääred, tuharad, sääred, suursaadik, eraelu. Erakordne tähtsus. Naine läheb tööle. Vastu tulevad rinnad, rinnad, kõht, tuharad, sääred, sääred, tuharad, intellektuaal ei roll ühiskonnas. Küsitlus. Kas teie arvates on mõtet teha üle aruseid liigutusi? Tuharad, rinnad, sääred, kõht. Mees tuleb töölt vastu, tulevad tuharad, tuharad, sääred, kõht, sääred, rinnad, kõht, kõht, maksumaksja, raha, kõht. Naine tuleb töölt vastu, tulevad sääred, tuharad, kõht, rinnad, sotsiaalabi, sääred, sääred, sääred. Mees läheb hauda. Vastu tulevad tuharad. Rinnad, priimula, sääred. Kõht kaks, vakla, politseinik. Kõht. Naine läheb hauda. Vastu tuleb mees, sääred, tuharad, okasrinnad, mees. Kõht. Hauast oma sügavusest tulevad tuharad, rinnad, sääred, kõht, ajakirja monument, toimetajad lähevad hetkeks hingusele. Koerad nad söövad ja joovad meie ärevust. Ei taha meie rahakoti ega pangakaarti. Ei taha teada meie aadressi ega küsi, kui palju me. Nad ei taha meie musta masendust täitanud riideid. Nad tahavad nälginud liha väljaspool templite riismeid. Puseriti lõugade terav tahe, Burra ei küsi, mis muu meid rebestab, läbistab miski ei, tuleme puule nii õudse kiirusega, nii irevil hammastega. Nii jälgi lehaga, südame, suutmatust sopist. Ei kutsunud meid oma kuuti, haaravad esimesest sääreluust, mis teel oma igapäevase ilase leivapuule. Karvase massi raskus ründab nina parfüümi järele. Hukkuvas vestern ja söös lakuvad raipeid ja rahakoerad. Kodutud vahet ei tee. Ja meie inimnäod. Kvalifitseeritud Grupp OÜ ideekene kutsub avara pilgulisi, eelnevate kogemustega võib ka vastandlikke idee paare ja ambitsioonikaid üksiküritajaid intellektuaalsele duellile. Vajalik alibi, kavas kohtumine vaimselt kooli õpilastega. Omalt poolt pakume häid ideid, eesmärki, mis pühitseb abinõu tulemustele vastavat tasu vajadusel aumärki noobel boonust vabas vormis hästi organiseeritud. Vasta juba täna. Legitiimne aktsepteeritud atesteeritud organisatsioon MTÜ-com leks kutsub vabameelseid eelnevate kogemustega prosaist, avara pilgulisi kriitikuid ja üksikuid luuletajaid veetma mõned korrad kuus kitsas seltskonnas Eestimaa erinevates, kuid looduskaunites kohtades asuvates puhkepaikades ja nautima kõike huvitavat erinevatel teemadel. Vajalik oleks eelnev huvisfääri kirjeldus, mis lubab komplekteerida üheste soovidega seltskonda. Vajalik juhiluba. Eelregistreerimine soovitavas registris. Mööndustega. Teeme monumente kõrvu ja tõe, Truitumakaid. Hammustame tüki peast. Kirjutame kaldkirjas. Aeg arutust annab. Tere tulemast kultuuri, kauboi lugema oma epitafi. Heitma Lassot ja kinnast. Vajalik. Kirjandus viljastab avaldamine, garanteeritud võimalus samamoodi edasi lasta. Kuulutus ei aegu mis tahes võtted hinna sees. Avaldus. Investeerisid oma energia väljapoole eneseloomeks kõik vajalikud tingimused, privaatne ekstaas kahe inimese sobivus ja teineteise mõiste. Kuid saabus ümbrik, panga teatis, mingi leping. Meeldetuletus tavaelust, mille eest tuleb kallilt maksta. Miski, mida ei saa usaldada. Mis aga usaldab teid? Üleloomulik tegelane jälgib ümbriku kaudu, ilmneb tema viimane soov tema pilk midagi higist sukakoepinnal käsib teid nüüdsest olla meeleheitel, suitsitaalne, kontaktivõimetu, viimaks koguni rase, nagu kompaks ta tuleviku teie sõltuvust kui korterit kusagil Turu kandis. Kogu seda ülevust otsata projektsioone ja häma. Inetu himukas jälg seinal, ümbrikust saati hakkas kõik viltu vedama, de isikliku õnne rikkus isegi jah, seda tunnistada. Kirjandus. Viimases hädas kinnitasite oma pilgu autorile. Teie armastuse ruineeris juba eos ühiskond, teie kopsud juba kohisesid, andsite kohtusse, trenditöö oli tasuv, süüdistasite iseendid. Ümbrikust saatide aja võttis internet, teie raha varastas pätt, nooruke IT-mees. Järjekord õigust nõuda oli piinavalt pikk. Teie elu võtsid viinamarjad, sotsiaalsed olud. Teie elu oli ühesõnaga teie elu. Kuid see võis olla ka uinu kaastunne, mis tuletas teile meelde, et ometi peate hakkama teineteist tõega vihkama nagu surnud kellaaega. Saates teile selle kaastundeavalduse, mida te ei avanudki. Oi, runous. See on minu arusaam loetavast luulest. Tuleb külastada kunstisündmusi, mis on meie seisukohalt olulised või põhjendada oma kultuurilisi eelistusi piisavalt maniakaalne visadusega. Näha oma võimuiha, silmaga kuulda uitmõttega, vastanduda juba olemasolevale vehkida ammu normiks saanud kätega, nii et ära mine ligigi mis oma noorust võõrpavad valu Igigi suurte kollaste kohalike kätega. Kui oleme vanad, öeldakse meile tõtt sest meiega on kõneldud leebelt. Meile on valetatud, et meid pehmitada muuta enneaegu vanaks. Kõik irooniliselt kurrud silmis, mida salakaval päike on meist kiskunud, et võiksime tunda endid valitsejatena autoriteetidena, et meie pekised taguotsad, näiksid mässulistena. Meie sisu on kõva. Aga kui oleme minetamas oma positsiooni, kui meie alamad võivad meid hüljata, muutume korraga alandlikeks. Sest tõepoolest juba siis ei saanud midagi teha. Meil ei jätkunud julgust. Eluraamat tabaneb ja olemegi laibad. Hallitus maksab meile kätte, paberid väsivad, joodikud kainenevad geeniused ja seltskonnalõvid väsivad. Teatrijuht maetakse lehe toimetaja läheb pensionile, luuletaja kolib mujale. Teadlane vaikib. Vaikib. Aga tahe ei ole kahjustatud, sest tal polnud mainet. Me tegime tahtega, mis tahtsime. Lasime endile öelda viisakusi. Jätsime oma laastamistöö kahe silma vahele. Hullunud lõvi tõrjusime. Aga kes hakkaks vastu kiskja, kelle plaan on täpne? Kes polegi eriti näljane, kel on aeg? Pakume talle horoskoope ja lõugade vahele liha. Pakume teooriaid ja lepitust, ässitama üles oma lapsed, keda me ei ole näinud. Nendel on teised probleemid, kiskel ainult kiskja mälu, inimesel elu, hüppe tahtes instinkt ootus, liikumine, pilk. Elu on see, mis me elame ja sureme. Mida me teineteise kohta öelda tahame? Kui palju me ära anname? Headusega, ähvardades endalt tagasi, küsime. Seda ei kaota ära. Ei müü. Mida me õpime ja nälgime. Kui palju välja kanname. Koormavaim koguteos. Painavaim süü. Kõnetus on kunst. Sellesse lõikame pideva huvi kohatuse, noa. Olla vait. Luuletaja. See oli Elo Viiding, kes luges oma luulet ja salvestusaasta oli 2003. Laupäeval, kui algab kevad, saab Elo Viiding kolmekümneaastaseks palju õnne säravale kevadelapsele kes oma süvitsi olekuga sind kohati ehmatab ja samas annab lootust, et maailm ei lähegi iga sekundiga aina lihtsamaks ja lobedamaks. Jõudu sulle su keerulisel teel. Elo Viiding. Tänase saatemuusikavaliku tegi Silja Vahuri ja kuulmiseni Sid keskel stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes.