Eesti luterlik tund. Tere hea kuulaja, kaunisti kirgast paastukuist, pühapäeva õhtupoolikut. Järgnev saatetund on Eesti luterliku tunni päralt. Ja taaskord tahan sind kutsuda enesega matkamaks pisut uue testamendi radadel. Järjekordset saadet sõnadest sõnumine aitab kokku seada Külli tüli. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Täna tuleb juttu kiriku sünnist ning apostlite tegude raamatust. Head kuulamist. Igaüks teab, et sõna kirik tähendab nii sakraalhoonet pühakoda näiteks Tallinna toomkirik või Tartu Jaani kirik kui ka teatud kindla struktuuriga kristlikku organisatsiooni. Näiteks Eesti evangeelne luterlik kirik või Eesti kristlik Nelipühi Kirik. Kirikust võib aga kõnelda veelgi laiemas mõttes. Väga paljudes palvetes kordub mõte. Me palume sinu püha kiriku eest kõigis paigus ilma peal. Nõnda öeldes me mõtleme kiriku all Kristlaskonda kogu maailmas ühendust, millel nähtavad ja piiritletavad raamid hoopis puuduvad. Aga ka siis, kui me lepime kokku et me kirikust kõneldes mõtleme eelkõige inimesi, mitte niivõrd hooneid on termin ise üksjagu segane. Tänapäeval kõneldakse palju sellest, et kirik peaks rohkem oma häält kuuldavale tooma avaldama selgelt või selgemalt oma seisukohti nendes ja teistes ühiskonnaelu sõlmküsimustes. Aga võiksime küsida, keda või mida õieti kiriku all mõeldakse kas kiriku juhte, piiskoppe või paavsti või vaimulike või üksikute koguduste valitud esindajaid või hoopiski kõiki koguduseliikmeid, kõiki kristlasi kes siis moodustavad kiriku. Sellele pealtnäha lihtsale pärimisele ei olegi niisama lihtne kosta. Enamike kirikute ma mõtlen siis kirikute kui organisatsioonide praktika on, et kiriku liikmeks saab ristimise läbi. Kuidas aga suhtuda inimesse, kes on küll ristitud ja võib-olla isegi leeritatud, kus see tavaks aga aastaid oma koguduse elust ja osaduskonnast eemal olnud? Ma usun, et ka teoloogid ja vaimulikud poleks selles küsimuses täiesti ühel meelel. Me võiksime ka öelda, et kiriku liikme olulisimaks tunnuseks on usk. Aga kuidas usku ära tunda või mõõta? Võib-olla tasuks siinkohal meenutada neljandal sajandil elanud kirikuisa Augustinus kes tegi vahet nähtaval ja nähtamatult kirikul. Esimene on kattuv kiriku kui organisatsiooniga millesse kuulumist ei saa loomulikult alahinnata. Aga mis nii nagu mis tahes muudki inimlikud organisatsioonid ja ühendused on maine, poolik, ekslik, muutuv ja kadungi. Ning küllap oleks selgelt ülepingutatud väide, et üksnes kusagil kartoteegi is või hingekirjas olemine või liikmepileti omamine on see, mis lõplikult määrab inimese eksistentsi ja väärtuse ja igavikulise saatuse. Nähtamatu kirik on midagi niisugust, mis ühendab kõiki, kes maailma algusest saadik issanda Jeesuse Kristuse kui kirikupea omad on olnud. Ja tema tunneb omasid. Sest ilmselt ei ole see, kes kuulub kirikusse, nähtamatuse ja tõelisesse kirikusse, ühegi inimese otsustada ega öelda. Ja teiselt poolt, aga eriti kui me peame silmas seda, mil kombel uus testament kirikust kõneleb on kirik maailmas alati nähtav ja konkreetne. See tähendab ta ei ole mingi abstraktne mõttekaaslaste ühendus. Apostel Paulus ilmselt ei oleks olnud kuidagi nõus kiriku mõiste spiritualiseerimise või puht vaimseks muutmisega. Kirik on elav sõpruskond nii nagu vanas ja tänapäeval võib-olla pisut harjumatu sky keelepruugis öeldakse osaduskond või osadus elav organism. Nii nagu me usutunnistuses ütleme, absume pühade osadust, ladina keeli, kommuunia sanktoorum. Siin viidatakse sidemed, mis on ühelt poolt inimeste vahel, kes kirikusse kuuluvad ja teiselt poolt sidemele, mis ühendab inimesi jumalaga. Mitmetes Pauluse kirjades võrreldakse kirikut ihuga Kristuse ihuga, mille peaks tema ise on. Ja seegi antiikmaailmas üsna laialt levinud. Pilt viitab kirikule kui toimivale elavale struktuurile. Meie teeme vahet üksikkogudustel ja üldkirikul mis on ju ometi enamat kui koguduste liit. Nii nagu riik on enamat üksikute ametkondade summast. Paulus, kirjutades Korintose elavaile kristlastele ütleb nõnda Korintose Solevale jumala kirikule. Me näeme, et Korintose koguduses sisaldub siis kogu jumala kirik mitte ainult üks osa temast Korintose Solevale, jumala kirikule, Kristuses Jeesuses pühitsetuile kutsutud pühadele ning kõigile neile, kes kõigis paigus appi hüüavad meie issanda Jeesuse Kristuse nime. Eestikeelne sõna kirik, nii nagu ka näiteks venet Sirkkov või inglise George tuleb kreekakeelsest omadussõnast. Kürjake issandale küüriosele kuuluv kreekakeelne termin kiriku kohta on aga tegelikult kleesija. Siit tuleb prantsuse kliis, mis sõna-sõnalt tähendab kokku või välja kutsutuid. Nii nimetati antiik-Kreekas linnriigi ehk polise osanike üldkoosolekut, mis algas palve ja polise kaitsejumalatele ohverdamisega. Kirik koosneb siis nendest, kes on kokku tulnud kokku kogunenud aga mitte omal tahtel või valikul, vaid jumala kutsel. Nad on Kristuses Jeesuses kutsutud pühad. Sõna püha tähendus on praeguses kultuuris kui mitte just päris kaduma läinud, siis vähemasti kõvasti alla käinud. Ja samamoodi on pühitsemisega, see tähendab peaaegu sama, mis pidutsemist, tähistamist või isegi napsivõtmist. Algselt aga on püha olnud see, mis kuulub jumalale mis on kuidagi temaga seotud. Pühad on nähtused, esemed, hooned, ajad, aga inimesed, kelle kaudu jumal end ilmutab ja kogeda laseb. Pühitsema aga tähendab piibellik, kus kõnepruugis midagi jumala jaoks eraldama või kõrvale panema. Religiooniloos seondub see üldisemalt vahe tegemisega argise ja püha profaanse ja sakraalse vahel. Kes on aga pühak? Pühak on usukangelane erakordselt kõrge eetikaga inimene pooljumal või midagi sarnast. Tõepoolest, katoliku ja õigeusu kirikud on neid kristlasi, kelle elu ja usk on teistelegi inimestele eeskujuks seadmist revolnud, kuulutanud pühakuteks ehk Canoniseerinud. Kui me räägime pühakutes, siis mõtleme enamasti ebatavalisi muidugi positiivses mõttes ebatavalisi inimesi. Ja on päris kindel, et meie ise nende hulka küll ei kuulu. Uues testamendis ei räägita pühakutest midagi. Küll aga räägitakse seal palju pühadest kreeka keeli kui hagioi. Ja see edastatakse, et kirik koosneb pühadest. Kirikus ongi ainult pühad inimesed. Keri öeldakse kapostlikkuse Nikaia usutunnistuses. Me usume pühade osadust. Selle põhjal ei saa väita, et kirikusse kuuluvad inimesed, need pühad oleksid muudest ilmtingimata pühamat tänapäevases mõttes siis eetilisemad, paremad õilsamad. Kuigi sedagi ei oleks ju Kristlastelt päris vale eeldada. Aga käitumine kedagi pühaks küll ei tee kauskeid kedagi pühaks. Kirik on püha sellepärast, et ta kuulub jumalale. Ja seda mitte iseenda otsuse tõttu vaid seepärast, et jumal on ta rajanud kristlased, kiriku liikmed, need pühad on eraldatud teiste hulgast välja kutsutud maailmast kuigi nad seal maailmas ometi edasi elavad. Ja sedagi mitte omaeneseotsuse või valiku tulemusena, nii nagu astutakse mingisse parteisse vaid jumala enda kutse ja tõotuse peale. Ma loodan, hea kuulajad, mõistad mind õigesti? Loomulikult ei pane jumal kedagi kirikusse vägisi. Loomulikult tuleb inimesel endale öelda oma jah-sõna. Täpselt nii, nagu nende meeste puhul, keda Jeesus kutsus oma jüngriteks. Aga samas on väga oluline mõista, et kiriku määratluse saame me tuletada mitte tema liikmete üksikomadustest vaid ainult suhtest lähtudes suhtest jumalaga, sest kirikus saab rääkida ainult kui jumala kirikust, kelle kohalolek ja puudutus on läbi aegade kirikus olevate inimeste kaudu kogetav olnud. Muidugi võiks sellele vastu väita ja küsida, kas jumalat siis väljaspool kirikut ei olegi? Vaata nii palju halba ja koledat on kiriku ajaloos juhtunud. Mis jumal see üldse on, kes niisuguse kirik on rajanud ja teda veel hoiab ja kannab? Tõepoolest, loomulikult ei saa me kiriku ja jumala vahele võrdusmärki panna, need on erinevad asjad. Ja me ei saa kedagi automaatselt põrgutulle määrata lihtsalt sellepärast, et ta on kirikust eemale jäänud. Kui aga kirikuisa kübryanos ütles kunagi kuulsaks saanud lause ekstraicleesija mulla Saalusest väljaspool kirikut ei ole õndsust siis oli see algselt mõeldud pigem positiivse kui välistava ja piire tõmbavana. Selle taga on arusaam, et kui õndsus või pühadus lähtuks meist, oleks kõik ammugi otsas. Me võime seada norme ja kriteeriume, aga pühadus tuleb väljastpoolt. Ta ei kuulu meie maailma, sest ta on seotud jumalaga. Ja kiriki on püha üksnes niivõrd, kui ta on jumala kirik. Ja nõnda missugune ka ei oleks see inimene, kes tee sinna leiab. Millistel motiividel ta ka ei oleks tulnud. Selle taga on alati jumala enda kutse ja tahtmine. Ja viimaks ütles Paulus veel siin selles kirjakohas esimeses kirjas korintlastele kõigile neile, kes kõigis paigus hüüavad appi meie issanda Jeesuse Kristuse nime. Kõigile neile, kes palves appi hüüavad Jeesuse nime palvetaja peaaegu et samastatakse siin kirikuga. Ja tõepoolest, kui üldse otsida seda, mille järgi kirikut saab väliselt ära tunda siis need on, palvetavad inimesed Need, kellel on suhe ülespoole, kes otsivad sidet issandaga. Ja see on olulisim, sest palve liidab. Sest palves võetakse alati kaasa kõik teisedki öeldes jumalale meie isa, mitte aga minu isa. Kunagi pole kirikus olnud täielikku ühtsust. Ka selles kirikus, millest räägitakse, uues testamendis ei ole täielikku ühtsust. Ei ole ühtsust selles osas, mis puudutab õpetust või jumalateenistuslikku korda või eetilisi küsimusi või organisatsioonilist korraldust. Ja me võime küsida, kas sellist ühtsust ongi vaja. Aga kiriku ühtsus on kõigepealt ja ennekõike palve ühtsus. Ja siin ütleb Paulus oma kirjas roomlastele et tee ühel meelel ja ühest suust tülistaksite jumalat ja meie issanda Jeesuse Kristuse isa ja seda ütlete täiesti realistlikult kõneldes mitte Silmeesterendavast ideaalist, vaid millestki, mis peab toimima ja toimib juba siin ja praegu, ilma milleta kirikute üldse ei olekski. Jeesus on lubanud, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad siis nad saavad selle minu isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel. Aga palvetavate inimeste keskel olevat ühtsust või osadust või Jeesust ennast ei saa seletada. See on asi, mida saab kogeda. Aga selles on kiriku ühtsus, tema pühadus ja saladus. Apostlite tegude raamatu teine peatükk. Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin. Otsekui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu koja, kus nad istusid ja nägid otsekui hargnevaid tulekeeli mis laskusid Üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti püha vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. See hääl kostis, tuli kokku nende kogukond ja kõiki valdu tas hämmastus. Sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid ime. Kas öeldes enne? Eks need kõik, kes räägivad, ole kali, ealased. Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret. Meie Bartlased ja meedlased ja eelamlased. Ja kes meie elame, Mesopotaamia raam ja Juuda ja Kapadookia Maal, Pontuses ja Aasias, rüüdjas ja pampphlias Egiptuses, Liibüa maades küreene pool. Ja siia elama vaesunud roomlased juudid ja nende usku pöördunud kreeklased ja araablased. Kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles? Jumala suuri asju. Nad kõik olid jahmunud ja kahe vahel. Ning ütlesid üksteisele. Mis küll peab olema. Mõned agad, ütlesid pilgates, nad on täis magusat veini. Siis tõusis Peetrus koos nende 11-ga püsti tõstis häält ja kõneles neile. Jõuda mehed ja kõik. Jeruusalemma elanikud. Olgu see teil teada pange tähele mu sõnu. Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul. Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud. Ja viimseil päevil sünnib, ütleb jumal. Et ma valan oma vaimust välja kõigi inimeste peale. Ja teie pojad ja teie tütred ennustavad. Ja teie noored näevad nägemusi. Ning oma teenrite ja teenijate peale. Ma valan neil päevil välja oma vaimust ja nad ennustavad. Ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb issanda päev suur ja ülev. Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi issanda nime. Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele mida me peame tegema, mehed, vennad. Aga Peetrus ütles neile, parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, kas ning siis te saate püha vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal keda iganes, jumal, meie issand, enese juurde kutsub. Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetruse neid ja manitses. Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest. Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti ning seal eval lisati nende hulka umbes 3000 inimest. Eesti luterlik tund. Uue testamendi järjekorras viies raamat nelja evangeeliumi järel kannab nimetust apostlite teod kreeka keeles Praxeys apostoloon. Seeni jutustatakse sündmustest, mis leidsid aset pärast Jeesuse ülestõusmist alates ta taevaminemisest sellele järgnenud nelipüha sündmusest ja kiriku sünnist ning lõpetades apostel Pauluse saabumisega rooma toonasesse impeeriumi pealinna mis oli ühtlasi maailma keskpunktiks. Kes on apostel ja apostlid? Kõige lihtsamalt öeldes apostlite, kas me oleme harjunud nimetama kahteteist Jeesuse jüngrit pärast ülestõusmist? Või õieti küll ühte teist, sest juudas äraandja lõpetas elu enesetapuga ja tema asemele valiti liisu teel uus mees Mattias. Sellest räägib kohe apostlite tegude esimene peatükk. Lisaks neile 12-le teame veel aga apostlitest suurimat, et kui nii võib öelda, kui inimese suurust kuidagi üldse mõõta saab. Apostel Paulust, kes algul oli kiriku tagakiusaja aga sai kristlaseks pärast pöördeliste ilmutust Damaskuse teel. Temast tuleb pikemalt juttu järgmises saates. Termin apostel tuleb kreekakeelsest verbist apostello läkitama, lähetama või saatma. Aposkel on Jeesuse Kristuse läki Tartu maailmas. Midagi taolist, nagu ühe riigi diplomaatiline esindaja või suursaadik teises riigis. Apostel ei esinda iseend, mitega kirikut, vaid issandat Jeesust ennast tegutsedes tema poolt antud volitustega olles tema poolt kutsutud ja läkitatud. Küllap paljude küsimus pärast Jeesuse ülestõusmist oli Heakene küll. Ta on nüüd surnuist üles tõusnud. Ta on surmavõitja ning ülendatud issand ja kuningas. Aga ta on ju ära meie juurest don taeva leinud. Ta on kõrgel ja kaugel. Ka siis, kui toonased inimesed ei mõistnud taevast eelkõige astronoomilise või üldse ruumilise mõistena. Aga küllap mõeldi, oleme ikka üksi jäetud, oleme vaeslapsed ise päilis oma rõõmude ja murede ja tegemistega. Ja apostlite tegude raamatut punase niidina läbiv sõnum ongi, et Jeesus kuigi taeva läinud ei ole omasid üksi ega vahelisteks lasteks jätnud. Ta on jätkuvalt kohal, tema vägi on reaalselt kogetav. Ta tegutseb edasi. Aga nüüd mitte enam füüsilise isikuna Naatsareti Jeesuse kui inimeseks saanud jumalana vaid esmalt oma püha vaimu kaudu ja püha vaimu läbi. Ning teiseks kirikus, millesse vaim rajas eriti aga aposlites, kui tema täie volilistes saadiku is ja esindajas. Kuigi raamatu autor end kusagil nimepidi ei tutvusta on pea kõik uue testamendi uurijad ühel meelel selles, et apostlite tegude autoriks on sama mees kes kirjutas Luuka evangeeliumi. Tegemist on õieti kaheköitelise tervikteosega. Apostlite tegude poroloogis, öeldakse. Esimese raamat teofilos. Ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas, kuni selle päevani, mil ta võeti üles taevasse pärast seda, kui ta apostlitele, keda ta oli valinud Püha Vaimu kaudu oli andnud korraldusi. Nii nagu evangeeliumid ei ole Jeesuse biograafiad tänapäevases mõttes. Nii ei ole ka apostlite tegude raamat, ajaloo õpik või kroonika. Ja ometi on teda nimetatud vanimaks kiriku ajalookäsitluseks. Ja küllap õigusega. Juba Luuka evangeeliumi lugedes räimed autor armastab narratiivi, armastab lugusid jutustada. Alates ristija Johannese ja Jeesuse sünnilugudest kuni passiooni või kannatuslooni ja üles tõustu ilmumisteli välja. Jeesuski eriti just luuka evangeeliumis armastab jutustada. Meieni tuuakse küllaltki pikad kirjanduslikust aspektist kaunide paljudele inspiratsiooni pakkunud tähendamissõnad ehk mõistujutud olgu siis halastajast, Samaarlasest või kadunud pojast. Apostlite tegudes ei ole oluline üksikute sündmuste loogiliselt täpne ja kiretu esitamine vaid kõigepealt nende interpreteerimine, mõtestamine, sündmuste vaheliste seoste nägemine ja lugejatele lisaks nende intellektuaalse huvi rahuldamisele ja võib-olla veelgi olulisemana neile ka usulise või bioloogilise kinnituse pakkumine näidates jumala tegusid, tema kätt, tema vaimu puudutust ja toimimist kiriku ja maailma ajaloos. Mis ta on tulutu arutada, kumba oli evangelist Luukas, rohkem kas aja loolast või dialoogi. Aga nii mitmedki uue testamendi teadlased on öelnud, et see mees ei esitava kaheköitelise teoses mitte ajalugu eriti just ajalugu tänapäevases mõttes, vaid päästelugu. Inglise keeles on see termin Salvation history või saksa keeles. Haiskašihte sündmused, millest Lucas kirjutab ei leia aset juhuslikult. Ja võib-olla ei ole üldse maailmas mitte midagi juhusliku vaid neid juhib kindel käsi ja kindel kava. See on jumala päästeplaan, võiksime seda tinglikult niimoodi nimetada. Tema hea ja armuline tahtmine tuua inimesi tema poolt pakutava evangeeliumi ja meeleparanduse juurde tuua neid tagasi isakoju. Ja see plaan teostub läbi vana testamendi läbi Iisraeli kui jumala valitud rahva ajaloo. See plaan või kava teostub läbi Jeesuse maise elu. Ja viimaks see teostub läbi kirik kokku ja apostlite ajajärgu. Ja selles mõttes on Luuka poolt esitatud ajalugu ka jumala ajalugu või päästelugu. Ja nii mõnigi dialoog on õigusega tõdenud, et apostlite tegude raamatu peamiseks kangelaseks ei ole mitte apostlid vaid jumal ise, kui nii võib öelda. Ja et seda teost, mille sekundaarseks pealkirjaks on apostlite teod võiks tegelikult nimetada ka jumala teod. Ma lugesin mõni aeg tagasi apostlite tegude raamatu teisest peatükist nelipüha sündmuse kirjelduse. See juhtus apostlite tegude raamatu järgi 50 päeva pärast Jeesuse ülestõusmist. Siit ka nelipüha kreekakeelne nimetus Penttekostee 50. Raske öelda, kas toda lugu võib ajaloolises mõttes pidada täht täheliseks ja sõnasõnaliseks tõeks või kas ta sellisena üldse mõeldud ongi. Tänapäevased uurijad võiksid küsida väga palju küsimusi. Kuidas oli võimalik, et nii suur hulk inimesi võis koguneda ilma et Rooma okupatsioonivõimud või juudi ülempreestrid oleksid sekkunud. Või kuidas sai Peetrus pidada kõnet enamale kui 3000-le kuulajale ilma võimendussüsteemita? Aga küllap niisugused üksikasjad ei ole loo autori jaoks kõige vähemalgi määral olulised olnud. Küll aga räägib Luukas siin kogemusest, mis ilmselt on vaieldamatult ja vältimatult olnud kiriku sünni või tekke juures konstitueeriva tähtsusega. Ja on seda kiriku ajaloos siiamaani. Kõigepealt püha vaim, kirik kui püha vaimu poolt sünnitatud või ellu kutsutud nähtus kui organism. Eelmises saates oli juttu, et Johannese evangeeliumis näib püha vaimuandmine seonduvat Jeesuse kui ülestõusnud issanda ilmumisega omadele kust ta tuleb nende juurde lukus uste taha ja ütleb. Võtke vastu püha vaim. Matteuse evangeeliumis annab ülestõusnud issand omadele ilmudes misjonikäsu. Minge siis ja tehke minu jüngriteks kõik rahvad. Ja ta annab ka tõotuse. Mina olen iga päev teie juures maailma ajastu otsani viidates jällegi pühale vaimule, kelles ja kelle kaudu ta oma jüngrite juures on. Siin apostlite tegude raamatu teises peatükis aga kirjeldatakse püha vaimu väljavalamist või andmist jüngritele suurejoonelise diofaaniana või jumala ilmumisena. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tule keelimis laskusid iga üksiku peale nende seas. Siinkohal võib meenutada mitmeid vana testamendi lugusid Eelija kohtumist jumalaga hoorade mäel või teise Moosese raamatu üheksateistkümnendat peatükki kus Mooses viis rahvaleerist välja jumalale vastu Siinai mäe jalamile ja kogu Siinai mägi suitses. Kui issand laskus sinna tule sees. Selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits ja kogu mägi vabises kõvasti. Ümbridega täideti püha vaimuga ja selle imeväliseks tundemärgiks on see, et nad hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu vaim neile andis rääkida. Uues testamendis kõneldakse keeltega rääkimisest või keelteimest kahes erinevas tähenduses, mida ei tohiks omavahel ära segada. Üks on niinimetatud glossolaaliat millest kõneleb mitmel pool apostel Paulus oma kirjades ja mida praktiseeriti tema poolt rajatud kogudustes. Selle aluseks on idee, et lisaks erinevatele maistele keeltele on olemas veel niinimetatud taevane keel mida usklikud erilises vaimses seisundis või püha vaimu erilise Annila võivad rääkida ja mida üksi nemad ise suudavad tõlgendada ning mis kõrvalseisjale kostub vaid ekstaatilise lalinana, millest midagi aru ei ole saada. Kuigi just nelipühi kirikus vähemasti selle liikumise algaegadel on intensiivselt praktiseeritud võõrastes keeltes rääkimist. Glossolaaliat mõttes ei ole tegelikult esimese nelipüha ime sugugi glossolaaliat. Apostlid ei hakanud rääkima teistele arusaamatut taevast keelt, vaid vastupidi reaalselt eksisteerivaid keele murdeid. Nii et teistest maanurkadest kokku tulnud juudid võisid neist selgelt aru saada Ada ja imestada, ennäe, eks need kõik, kes räägivad Olegolil ealased kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret. Aga selle ime tegelikuks bioloogiliseks mõistmiseks peame pöörama tähelepanu kuulajate hämmastusele. Kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles jumala suuri asju? Esmase tähtsusega ei ole mitte niivõrd see, et apostlid olid korraga püha vaimu abil võimelised kõnelema keeli, mida nad enne ei osanud ega õppinud polnud vaid just see, millest nad rääkisid jumala suurtest asjadest. Ja küllap viitab Luukas Apostlite tegude raamatu autor siin imele, mis mitte ainult kiriku sünni juures oluline ei olnud, vaid kirikus läbi aegade ikka ja ikka toimunud ning aset leidnud. See on jumala sõna kuulutamise jutlustamise ime. Kui jumal on andnud ja annab kirikule oma püha vaimu siis mitte niivõrd selleks, et maailmaväliselt rabavad imed, tervendamised, hookusfookused ja mis tahes muud säärased atraktiivsed sündmused võiksid aset leida vaid esmajoones just selleks. Eda postlitel. Nendel, keda tema on kutsunud ja läkitanud, võiks vaimu väes olla julgust kuulutada sõnumit tema armastusest ja halastusest ning ülestõusnud isandast kuulutada seda erinevates keeltes, viia seda sõnumit erinevatesse kultuuridesse erinevatesse maailma nurkadesse ja viia nõnda, et inimesed ka tõepoolest aru saavad. Mitte tule, mõõga ja vägivallaga, nagu see ajaloos ka pahatihti üsnagi sageli on juhtunud vaid viia nõnda, et sõnum on tõlgitav, on tõlgendatav, on mõistetav. Ja et need, kes kuulevad tõepoolest südamest, küsivad mida me peame tegema. Mehed, vennad. Apostlite tegude raamatu neljas peatükk. Sellal, kui apostlid rahvale rääkisid astusid nende juurde preestrid ja templipealik ja saduserid. Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses. Nad võtsid Peetruse see Johannese kinni ja panid nad hommikuni vangimajja sest oli juba õhtu. Aga paljud neist, kes olid sõna kuulnud, hakkasid uskuma. Ja mehi sai arvult umbes 5000. Hommikul sündis, et nende ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid Jeruusalemma kui ka ülempreester Hannas kaifas Johannes ja Alex Sandro-s. Ja nii palju, kui neid oli ülempreestrisoost. Ja nad panid apostlid endi keskele seisma. Pärisid missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud? Siis p. Trus täis püha vaimu, ütles neile rahva ülemad ja vanemad. Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud heateo pärast mille läbida päästeti siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse Naatsaret lase nime abil, kelle teie lõite risti. Aga kelle jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena. Jeesus on kivi Teie ehitajad. Olete tunnistanud kõlbmatuks. Mis on saanud nurgakiviks. Muu läbi ei ole päästet sest taevas all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks. Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed panid nad seda imeks. Nad tundsid ära. Et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased Ja kui nad nägid tervendatud meest nende juures seisvat ei olnud neil midagi vastu ütelda. Siis nad käskisid neid suurkohtust välja minna ja pidasid omavahel nõu mis me peaksime nende inimestega tegema. Sest see, et nende läbi on sündinud silmapaistev. Tunnustäht on teada kõigile Jeruusalemm lastele ja me ei saa. Seda salata kuid. Sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele, siis ähvardagem neid kõvasti. Ja nad kutsusid apostlit sisse ning keelasid neil üldse rääkida, kida ja õpetada Jeesuse nimel. Peetruse Johannes vastasid, aga neile otsustage ise. Kas jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui jumalat. Meil on ju võimatu jätta, rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud. Nemad aga veel rohkem ähvardades Plasksid apostlid paks sest rahvapärast nad ei leidnud viisi, kuidas apostlid nuhelda. Kuna kõik ülistasid jumalat toimunu eest. Sest inimene, kellele vananemise tunnustäht oli sündinud oli üle 40 aasta tavana. Ja usklikekogul üks süda ja üks hing. Ning keegi ei öelnud oma ja kohta, et see on tema oma. Vaid kõik oli neil ühine. Ja apostlid tunnistasid suure väega issanda Jeesuse ülestõusmist. Ja suur arm oli nende kõikide peale. Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid Made või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha ja panid apostlite jalge ette. Mis andis apostlitele niisuguse süüdikuse, niisuguse meelekindluse? Vastus on muidugi jällegi jumala püha vaim. Aga vaimust kõneldes peaks viitama veel ühele asjaolule sellele, millest rääkis Peetrus nelipüha jutluses. Tsiteerides vana testamendi prohvet Joeli ja viimseil päevil sünnib, ütleb jumal. Et ma valan oma vaimust välja kõigi inimeste peale. Püha vaimu väljavalamine tähendas viimsete, päevade lõpuaegade või uue ajastu algust. Jeesusele väikeses ja ka uue testamendi aegses juutlikus mõtlemises ja maailmavaates tehti vahet praeguse käesoleva maailma või ajastu heebrea keeles Holam, Assee ja teiselt poolt tuleva maailma tuleva ajastu halamm. Hamma vahel tulev maailm pidi algama siis kui tuleb messias. Ja tulevas maailmas oodati aset leidvat ka surnute ülestõusmist. Aga kristlaste kogemus, pöördeline kogemus oli, et Jeesus on üles tõusnud. Ja sellega seoses oli tulev maim mingis mõttes juba alanud. Kuigi vana ei olnud veel täiesti otsa saanud ega ära lõppenud. Jeesuse ülestõusmine, mis ühes püha vaimu väljavalamisega on kristliku kiriku rajanud, sündmuseks ei mahu sellesse maailma sellesse maailma, mida valitsevad elu ja surma kõdunemise ja taastärkamise seadused. Aga kristlik kirik elanud ja elab jätkuvalt selle kahe ajastu vahelises pingeväljas alludes ühelt poolt kõigile nendele seadustele, mis siin maailmas paratamatult kehtivad ja teistpidi murdes nendest läbi asudes nendest väljapool ja tuues siiani maailma hoopis teistsuguse dimensiooni. Bioloogias on seda kahe ajastu või kahe olemisviisi vahelist pinget väljendatud lausega, et kirik on või oleneb maailmas, aga ometi ei ole tema, mitte maailmast. Kirik ei pea maailmaga võitlema, üritama teda kõigest väest pöörata või ringi teha, ta ei suudakski seda. Aga teiselt poolt kirik ei pea kartma ka pankrotiistumist. Viimasel õpetajate konverentsil tuletas praost Peep Baudva meelde Uku Masingu sõnu mis said öeldud just siis, kui inimene läks kosmosesse ja ületas gravitatsiooniseaduseaeg. Ei ole absoluutsel gravitatsioonist. Jumala armust ei ole need, keda tema on oma kiriku rüppe kutsunud ja kes tema vaimu väes osalevad seotudega aheldatud käesoleva maailma, tema aja ja ajastu külge. Vaid nad võivad kuuluda tulevasse juba siin maailmas, kanda endas tuleva maailmavalgust ja sära. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Saadet aitas kokku seada Külli tüli. Kõike head ja kuulmiseni. Kahe nädala pärast. Head raadiokuulajad. Kuna alates aprillikuust muutub raadiosaatekava, siis puudutaks ega meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid. Juhime teie tähelepanu sellele, et alates aprillikuust algab meie saade vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis klassikaraadios pühapäeviti kell 17. Keskööprogrammi sarisaade ristteel läheb aga eetrisse tavapärasel ajal iga kuu viimasel reedel kell 23, null viis. Endiselt tahame teid julgustada osa võtma piiblikoolist posti teel. See on väga paindlik ja igat isikut individuaalselt arvestab õppevorm teie teatate telefoni või kirja teel meile oma soovist ja annate oma aadressi. Meie saadame teile posti teel vajaliku materjali ja nii need kirjad vastastikku liikuma hakkavad. Meediakeskuse Eesti luterlik tund toimetuse telefoninumber Tallinnas on kuus 314 311. Kordan telefoninumbrit kuus 314 311. Ja meie aadress, Eesti luterlik tund, kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Sellel telefoninumbril ja sellel aadressil. Ootame teie kirju küsimusi ja mõtteid kõikide meie väljundite kohta. Need on siis saated vikerraadios, klassikaraadios, sari Kaheteistkümnes, tund eesti televisioonis iga kuu kolmandal laupäeval, lehekülg ajalehes Postimees ja kodulehekülg internetis. Soovime tuua teie ellu püsiväärtuste mõistmist, kaalu ja rõõmu. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.