Eesti luterlik tund. Armas õhtune kuulaja, mina olen Sirje Simson ja täna räägin ma sulle Ruhnust ja Ruhnu kirikutest. Kui kaunid on sinu hooned, vägede issand, ütleb pühalaulik jumala sõnas. Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi. Mu sõrmed puutuvad jumala koja tahutud maakiviseina. Vesihallid, tumehallid, mustad ja punakad, kivimürakad on laotud nii, et moodustub korrapärane maaliliselt värvikas müüripind. Üle selle hall punase imposansse seina sirutub Valev kellatorn ristiga tipus. Aga kui ma ainult pööran ning astun kaks sammu kivimüürist eemale, saan ma toetada teise kiriku vastu. Hoone on eelmisest palju väiksem, lausa tillukene kõrge kivimüüri kõrval. Varsti 22. aprillil. Tänavu on see vaiksel, laupäeval saab käis 356 aastat päevast, mil see väike kirik pühitseti. Ja ta teenis auväärse pühakojana enam kui kaks ja pool sajandit ilma oma kõrvaloleva suure naabrita. Kus kohas meil Eestis on taoline ainulaadne püha paik kus võib seistes kahe jumala koja vahel peaaegu, nii et parem käsi puutub kivist kiriku seina ja vasakpuukiriku seinalaudist kuulda merekohinat ja sekka külast kostvaid töiseid hääli. Muidugi, see on võimalik üksnes Ruhnus. Väiksel Ruhnu saarel keset Liivi lahte on kaks kirikut seismas, külg külje kõrval. Vähem kui kolme sammu kaugusel teineteisest. Kivikiriku ehitusaastana on lääneportaali kohal graniidist tahutud aastaarv 1912. Aga ta kirikut ehitati aastatel 1643 44. Õnnistatud oli see ehitust, sest jumalakoda jäi aastasadadeks püsima. Ning tänu sellele Me võime Ruhnu puukirikut täna uhkusega nimetada kogu Eesti vanimaks puithooneks. Kaks kolmandikku Rootsi ajal Liivimaale ehitatud kiriku-ist olid puidust. Alles on neist Ruhnu vana puukirik. Eriline jumala arm on olnud üle selle pühakoja. Ta on jäänud paigale ega oled ja ära viidud Skansenisse Rootsis või Sutlepa kabeli moodi eksponaadiks Rocca al Mares. Ruhnu puukirik on alles jäänud Ruhnu saare jaoks aga mitte üksi Ruklastele, vaid meile. Kile, kes me tohime püsiväärtusi hinnata. Ta jumala abiga sai sel talvel pool tundi, enne kui kirikukellade hääl hakkas kuulutama anno Domini 2000 saabumist. Teaks Ruhnu puukiriku taaspühitsemine jumalateenistuste paigana. Nüüd on Ruhnus tõepoolest jälle kaks kirikut. Ja see ongi, mis teeb väikese saare nii eriliselt kutsuvaks. Selle kutse pärast ma palungi sind samas kuulaja tänasel õhtul Ruhnu. Mõelda, kui tunnil meil saade raadios kõlab on kirikute üle, millest sulle rääkida tahan. Pilvitud taevas, siis tähed säravad nii selgelt kui mitte kunagi suurel maal. Tõusmispüha hommikuni on seda palju päevi, öid, aega, et kuu ei paista. Ja nii on linnutiigi siinsamas. On puukiriku taga kasvava puruvana tamme okste kohal. Kuskil ei ole olevast nii põhjatu ja ligimaale kui Ruhnu tähevalgel ööl. Edward kriigilt on palad, mis meid saadavad kirikumatkal laulva liivarannaga saarele. Ei ole teada, millal esimene kirik või kabel Ruhnusse ehitati. Tõenäoliselt olid esimesed kristlased Ruhnus Kaljast pärit olevat mungad, kes ehitasid saarele oma asunduse ja kiriku ning kasvatasid saart ana misjonitööks. Nende tuleks Saarele võis olla 11. sajandil. Nõnda arvab neljandat aastat Eesti Evangeelse luterliku kiriku Ruhnu Püha Magda Leena kogudust õpetajana teenib praost emeritus Harri Rein professor Olaf Silla kirikuloost. Me võime lugeda, et Taani kuninga Svend estritseni soosingul ehitati umbes aastal 1070 kurama tipu kirik. Domesnes kolkas roaks. Kolka neem liivlaste asualal praeguses Läti riigis. On lähim maismaa punkt Ruhnu saarele. Kuressaarde on 65 Eesti Mannermooni veelgi rohkem kilomeetreid. Lennuk lendab selle vahemaa üle paarikümne minutiga. Aga ajaloolise tuletorni tippu tõustes on ainus maa viirg, mida selge ilmaga võib mere tagant näha. Siiski just Läti rannik. Kolka neemeni on vaid 36 kilomeetrit. Ehkki ajaloo annaalidesse jõuab Ruhnu esimest korda 1341. aastal kui Kuramaa piiskop Johannes pitseerib üriku, mis lubab Ruhnu rootslastele vaba elu. Rootsi õiguse kohaselt ulatuvad inimasustuse jäljed saarel kiviaega. Juba 7000 aastat tagasi peatusid siinsel maalapil ajuti Saaremaa hülgekütid ja kiviajast annab tunnistust ka kuue kiriku vundamendiaugu kaevamisel leitud kivikirves. Kirikuaiast vanima asulapaigani on mõnisada meetrit. Kui saare pind poleks aastatuhandetega kerkinud, ei kohiseks meri kaks kilomeetrit eemal vaid laine veerinuks, siis vastu rannaluiteid siinsamas. Aga lahesopist on alles vaid soosilm. Ja kirikuline leiab end seismas peaaegu saare keskel. Ruhnu rootsikeelne asurkond hülgas oma kodumaa ning pages Rootsi tormisel augustikuul 1944. Sõjaeelsete filmilintide Ruhnu küla ei ole enam. Kiviaedade kividki, kasutati ära sadama ehitusel. Kuid kirikuid jäid alles. Ehkki ligi 44-ks aastaks. Ilma koguduseta ja kivikirikut kasutati mõnda aega viljalaona. Üle kahe ja poolesaja oli Rohtlasi enne suurt sõda nüüd 60 ringis. Aga poolteist sajandit tagasi elas Ruhnus kogunisti 389 inimest. Kuidas küll mahutas väike puukirik kõiki? Sest pühapäevasele jumalateenistusele tuli kaunis kiriku riides ju kogu saar? Iga pere jättis vaid ühe inimese koduhoidjaks. Uue kiriku ehitamine ei olnud kogukonnale ometi veel jõukohane. See mõte sai teoks 1907. aastal Rootsist tulnud kirikuõpetaja August Tsetterpisti ajal kes kohe ka tellis Riiast professor Otto Hoffmannilt uue kiriku projekti. Laupäeva õhtul kell kuus kui kirikukell helises üle küla ja kuulutas püha, pandi kõik tööd kõrvale ja mehed kergitasid mütsi ning tervitasid kerge kummardusega. See oli tava, mida järgiti alati, kui kuuldi kiriku kella. Nii kirjutab Ruhnu rootslane Jacob Stevenson oma raamatus elu Ruhnul. Sestpeale, kui Ruhnu kogudus taastus ja roomlased said taas omale õpetaja heliseb Ruhnu kivikirikukell aasta ringi igal hommikul palvusele. Kuid puukiriku taaspühitsemine toob peagi tagasi ka pühapäeva sissehelistamise kauni ja ära unustatud kombe. See saaks toimuma just puukirikukellaga. Kunagi helisesid Lopp päeva õhtu hakul kirikukellad üle maarjamaa kuulutades pühapäeva rahu. Kuus päeva tehtagu tööd, aga seitsmes päev on täielik hingamispäev-püha kokkutulek. Nii ütleb jumala sõna. Jumala käsud kehtivad kõigil aegadel. Üleastuja jääb õnnistusest ilma ja jumalakartmatu ühiskond ei kesta. See tõde hoidis Runglaste elukorraldust põlise kombe järgi. Miks ehitati uus kirik vana külje kõrvale? 1910. taasta Riia lehtedest loeme, kui arutuks peeti Rumplaste plaani kaevata uue kiriku vundamendiauk puukirikule nii lähedale, et hoone kokkuvarisemise eest ei näi olevat pääsu. Kuid loenscap rahvakoosolek meelt ei muutnud. Uue ehitame siiasamasse. Oli see külameeste jäärapäisus või sügavale kogukonna mällu talletatud teadmine, et koht, kus senini kirik asunud, On püha muud pühad paigad saarel, kui neid veel mäletati olid külast liig kaugel. Aastal 1627 Mil ulov Holgesson Skitseeris vanima teadaoleva Ruhnu maakaardi märkis ta sellele nelja kabeli asukoha. Üks neist ka praeguste kirikute koha peal. See kaardiskids nimetab kõiki nelja kabeliteks kapell. Liig palju väikese saare jaoks ja nii neid kõigest Fatiiv kabeliteks oletatakse. Aga Uku Masing viitab ühes oma loengust Tartu Ülikoolis õigust õpetanud professor Heinrich heina poolt asutatud ühingule, mille sihiks oli olnud luua Ruhnu saarele evangeelne vennaskond, kes küll maailmast eraldatuna ometi hoolitseks selle eest, et Masingu sõnadega õige kristlus Venemaa kaudu leviks Indiassegi. Kas teadis too seitsmeteistkümnenda sajandi professor rohkemat kui meie Ruhnust ajaloo koidikul? Ajal, mil Läänemere idakaldal veel ei kuulutanud Kristust ordu rüütlit tule ja mõõgaga vaid maistest muredest vabad systertsioonid, keda püha Klerboobernaar innustas showst Tübii sõnadega vallutama kirikut ja inimliku maailma. Kujutlegem end nägema vastu Ruhnut mitte kui päramist ääremaad vaid kui põhjapoolsele paganate asualale meritsi avatud sõlmpunkti kuhu ristiusu läänemaise kõrgaja tipul võis jõuda palves munki ja evangeeliumi sõna nende kaudu varem pärale kui Eesti mannermaale. On andmeid Pirka piiskop Johannese misjonitööst Läänemere saartel. Ligikaudu samal ajal Ajal kui Ruhnust linnulennu kaugusele ehitati Domeznessi kirik. Miks pidi strateegiliselt nii soodne saar ikka alles olema vait, hülgeküttide ajutine peatuspaik? Ehk jõudsid misjoni teed purjetavad mungadki siia nädal enne kui esimesed Rootsi immigrandid avamere teiselt kaldalt. Teadmistele põhinevaid vastuseid ei ole Ruhnu varasest asustusloost olemas. Aga selles ei pruugi kahelda, et kurama Johannese vabastus kirja ajaks oli Kristuse rõõmusõnum Ruhnus kuuldav olnud juba vähemasti kaks sajandit. Mina usun, et Ruhnu oli ja on jumalast eriliselt õnnistatud maa. Aga kas oskas Saarele neid pikkadeks põlvedeks juurduma kutsutud rahvakild seda õnnistust jumala tahtmise kohaselt vastu võtta? Sendist tol väga kaugel ajal midagi, mis aastasadu hiljem tõi lõpp vaatusena kaasa Ruhnu Rootsi ühiskonna krahhi pakkudes õige teevalikuvõimalust jumala palge ees uutele väljavalitutele elama oi kui paljude meelest nii vähe elamisväärsest paigas kui seda on üks kauge väikesaar suure mere keskel. Vaimulikus mõttes allakäik kuus ajal laskis Ruhnu vanimatel templite laguneda. Silmale nähtava pühaduse säilitas vaid paik, kuhu saare keskse asukoha tõttu keskendus jumalateenistuslik elu. Nüüd see vana kiriku üle kanti hoolt ju pidevalt remonditi veel ka peale uue kirikuhoone valmimist. Kuni koguduse. Ulafolkassoni Kaardi visandi järgi asus Ruhnu läänekaldal Kalbiin Kirke koos surnuaiaga. Ilmselt selle kiriku ehitasidki missioneerivad mungad Ruhnu vanimasse maa pealt ammu minema pühitud külla praegusest lääne pool sinna, kus hiljem said olema põllu- ja karjamaad. Lõunapoolsel rannal paiknes Kosk Kirke tõlkes ristikirik. Ammu on luiteliiv selle veel ka 1688. aasta maakaardil tähistatud pühakoja jäljed minema pühkinud. Lisaks hööver Kirke ülemine kirik. Kõige põhjalikuma Ruhnust kirjutatud raamatu autor Frederick Joakim Etmann arvab 19. sajandi keskel, et tööverkirkes on peetud ka luterliku korra kohaseid jumalateenistusi. Pärimus, diaca korspaka kabelit saare põhjatipu lähedal. Ruhnu vanad kirka lõpulised kohanimed pole võetud tuulest. Kuskil neis ajulo hämaruse kapelledes seal vaid 17 kilomeetri pikkuse rannajoonega saarel paiknesid väga vanal ajal needki keskaegse puunikerdus. Kunsti viis meistritööd, mis 1892. aastal Riiga ära viidi ja sealse ajaloomuuseumi näitusevitriinis on. Samas saalis, kus Tartu Jaani kiriku uhketes poosides baroksed apostlikki. 1774. taasta sissekandes kirikuraamatusse kirjutab pastor Lindemann, et tema käsul viis köster Mats altarilt koori rõdul ära kuus vana puukuju. Küllap needsamad, millest Maarja Maarja lapsega istub piiskop ja seisev apostel. Ning püha kuning, kas sulav? Läti riigivarakoonus ju Ruhnu tsaariajal ja Liivimaa kubermangu pealinnaga Riias. Eks sellepärast tellis pastor setterkvist kivi kiriki projekti sealtsamast. Uue kiriku orelirõdul seisab aukohal hiliskeskaegne tornikell. Üks Eesti kõige vanemaid kahjuks küll praga ja seetõttu me tema häält ei kuule. Siin, kus kirikutornist murega vaadati merele oodates neid, kes tormi kätte jäänud kaunistab kella külge meresõitjate kaitsja Püha Nikolause kujuke. Ning ladinakeelne tekst edastab eestpalve soovi just sellele pühakule. Poest välja tahutud täiesti ilma kaunistus deta ristimiskivi mille Rootsi piiskop söderplu oma külaskäiguga Ruhnu 1922. aastal pidulikult laskis kanda vanast puukirikust kivi kirikusse on samast ajast kui teisedki Lääne kirikute keskaegsed ristimiskivid. Nii see kunstipärane vanavara kui ka Ruhnu rootslaste omandina Stockholmi ajaloo muuseumis hoitav altarikrutsifiksi mille õige koht nüüd võiks taas olla puukiriku altaril on tõepoolest eakam. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas valmis saanud puukirikust aga kirikuhoonest paarkümmend aastat. Varasem on ka vanim Ruhnu saare esimese teadaoleva jumalasulase Hans hoomati nimega ja risti löödud kujutav klaasimaal puukiriku kooriaknalt. Vanuselt teine kõigist Eesti klaasi maalinguist. Hans hoomati klaasimaal kannab aastaarvu 1621. See oli saatuslik aasta Ruhnu jaoks sest võim vahetus ja Ruhnu läks Rootsi kuningale. Aga enne seda elati tervelt kuus aastat oma hertsogiriigis. Tõepoolest. Sest 1615.-st aastast peale redutas ja valitses siin hiljuti võimas Kuramaa SM Gallia hertsog Wilhelm viimse ordumeistri Gotthard, Kettleri poeg, kes ilmajäetuna õigustest kõigi oma valduste üle karistuseks kahe Jes õidist venna tapmise veretöö eest. Klay Ruhnu oma riigi tilluke oli küll Wilhelmi Ruhnu riik viis kilomeetrit pikk ning kolm ja pool lai, on saal. Aga võib arvata, et hertsog oli suurejooneline ja heldekäeline suverään. Sarnast Ruhnu saar ei varem ega hiljem pole tundnud päratult paraadportree, mis kannab saksakeelset allteksti Wilhelm jumala armust Liivimaal kurama Yosem kallija hertsak 1615 vaatab vastu kuninglikult väärikas purpur, mantli ja puhtpükstega härrasmees. Tõenäone, et just hertsog Wilhelm laskis kata vana kapelle praegusel kirikumäel põletatud savist katusekividega, mille tükke on välja tulnud kooriruumi kõrvalt pinnasest. Varem ega hiljem ei ole kivikatuseid Ruhnu majadele ehitatud. Kas see oli hertsog Wilhelm, kes tellis pastor homoti mälestuseks esimese Ruhnu puukiriku klaasimaalidest? Oletatavasti tähistab aastaarv 1621 Hans homoti surmaaega. Oli siis Ruhnu esimene paikne vaimulik hertsog Wilhelmi lähikondlane troonilt tõugatud hinge tugi pagenduspäevadel. Nii võis truu hingekarjase surm Ki olla üks hertsog Wilhelmi järjekordseid valusaid kaotusi. Palju on praeguse puukiriku kooriruumi osas jälgi Wilhelmi aegsest kabelist. Kass leidis hoomati klaasimaal omale juba siis koha kabeli idaaknal pärastiselt kooriaknal otse altari kohal, kus väheldane nelinurkne aknava voodrilaudade taga on tänini olemas. Klaasimaalil kujutatud, risti löödud ning Maarja ja Johannes risti kõrval sobisid täitma altaripildi osa. Ning tõenäoliselt on kooriruum altar iidse kiriku ehitust tava järgi püstitatud kellelegi pühamehe hauale alles hoidnud mõndagi kunagisest kabelist puukiriku eelkäijas samas paigas. Kui palju täpselt veel ei tea seda, et kümmekond aastat tagasi altarialuse barbaarse läbi tabamisel välja tulnud inimpealuu ja võib-olla mõned teisedki leiud ajaloo uurijate kätte ei ole jõudnud. Jääb üle vaid kahetseda, nagu üldse kõike vääritut, millega Ruhnu puu kirikul ime poolest mälestisena kaitsta, vana aga tegelikult rüüstajatele valla on tulnud kokku puutuda. Mida te teete katsumis päeval? Tormis, mis tuleb kaugelt ja kelle juurde te põgenete abi saama. Ja kuhu te jätate oma varanduse? Esitab prohvet Jesaja läbi jumal küsimuse igaühele kes käe tõstab pühakoja vastu. Soe mälestus hertsog Wilhelm ist küsis Ruhnus nii läbi Rootsi kui ka vene aja. Ega muidu oleks hertsogi hiigelportree trooninud otse meeste poole pingirea ees koori võrra küljes senikaua kuni koorivõre poolteist 100 aastat tagasi eemaldati. Nüüd kolis imposantne maaling rippuma kiriku põhjaseina. Koos teiste puukiriku varadega sai pilt küll vaid maalikunstnik Julius Sigmandi poolt 1895. aastal tehtud koopia uude kirikusse üle toodud, samuti ka hertsogi ja hertsoginna Sophia papi maalid. Portree originaal oli rännanud puuskulptuuride ka samal ajal Riiga. Puukiriku ovaalseid kämblast pisut suuremaid klaasimaale nimetasid roomlased rubiinideks ja võtsid need Rootsi põgenedes kaasa. Rubiin oli kuus. Maalingud, mis praegu Ruhnu puukiriku aknaid ehivad, on koopiad originaalide Est, mida Ruhnu rootslased hoiavad Stockholmis. Kunstiakadeemia tudengitel, kes uued rubiinid valmistasid, läks hästi korda tabada habraste maalingute hinge. Ka pastor Ambernus Maureus 1650. aastal jäädvustas klaasi maalil oma nime puukiriku ajalukku. Tema värvika Lovaalil on Noa laeva lugu võluvate pisidetailideni klaasile maalitud. Äravahetamiseni sarnased on kaks klaasimaali läänepoolsel lõunaaknal. Allalastud purjega Ruhnu paat. Kaks laias hülgenahksed mütsis meest istumas paadi põhjas näoga vaataja poole. Jörgen ja Mattias, bülderid, isa ja poeg annetasid need mõlemad samuti 1650. aastal. Ja aknaga, kohati oleva kirikupingi kõrgel otsa laual märgib nimi ning sisse lõigatud kujundit ära Bilderite istekoha jumalateenistuse ajal. Puukiriku peauksest sisse astudes paremat kätt jääva meeste poole. Kõik pingid lõpevad õlakõrguste katuseviilu moodi ülaotsaga ning sirkel rakettide ja muude taoliste sisselõigetega kaunistatud otsa laudadega. Naiste ja lastepingid põhja pool on oi kui kitsukesed ja madalad. Ka ei ole nende pinkide poole madalamatel otsa laudadel kaunistusi. Kui ma tahaksin, armas kuulaja, kirjeldada sulle Ruhnu puukirikut peaksin rääkima lõhnast ja valgusest. Ei ole siin kivimüüride rõskust. Sajad kätepaarid on siidiselt läikivaks lihvinud pingiotsad ja koorirõdusambad. Klaasimaalide värvikusele. Rombikujuliste tinaraamidega akendes vastandub puhta värviga katmata puidu soe pruun tonaalsus, mis päiksepaistel mängib valguse ja varju sillerdavat mängu. Valguse ja varjurikkus, saadab massiivsest lääne uksest sisenejat tema teel suhteliselt avarast pikihoonest paari meetri jagu kitsama koorini mööda võidukaare alla jäävast ehisliistude ja kirtsambakistega kaunistatud kantslist kõla Rästaga selle kohal. Restaureerimisootel koguduse rahataotlus Eesti Rahvuskultuuri fondist jäi kahjuks tulemuseta. Pisut kiivas ja oma algsest asupaigast meetri jagu altari poole nihutatud kantsli digitundmatut isler võib-olla mitte enne aastat 1650. Nii on arvanud kunstiajaloolane Armin Tuulse Kaheksateist sammuga jõuan ma altariaiani. Küllap see on kirikuga ühevanune, aga hiljem parandatud ning ümber ehitatud. Altariaia esikülge liigendavad ehisliistud. Kui kivikirik valmis sai, viisid Ruhlased imeõhukesest ja marmor siledaks lihvitud laadist altarilaua oma uue kiriku altarile. Asemele aga panid pastorile saabunud postipaki kaane plangu. See oli praktilisest meelest täiendatud tegu, milles ei osatud näha pühaduseteotust ega arvata tagajärgi, mis niisugune altari rüvetamine kaasa võib tuua. On kurb, kui me pühadesse asjadesse ei suhtu kartuse ja värinaga vaid toimima otsekui pimedad, kes teed ei näe ja lähevad seepärast hukatuse poole. Uuele kirikule ei toonud koguduse mõtlematu tegu õnnistust kaasa. Ei toonud õnnistust ka kogudusele, kellel ei olnud oma kivikirikut antud kasutada rohkem kui 32 aastat kümnekordselt vähem kui pisukest puukirikut. Nüüd puukiriku altariplaat oma kohal tagasi ja altar issanda ligi olemise tähis pühakojas. Jumala abiga taaspühitsetud. Aga puukiriku ehituslugu jätkus ka peale põhjasõda. Ehitati koorirõdu ja lääne eeskoda. Kas ümarik kim laudadest ja pika teravikuga tornikiiver lohe päise tuulelipuga tipus pärineb tõesti alles 1803.-st aastast või oli õiguskunsti ajaloolasele Helmi hüprusel kes üllatuslikult Ruhnu puukiriku torni seostas? Sama Riia ehitusmeister ülberniga, kelle käe all valminud oli 1744. aastal Pärnu Eliisabeti kiriku aknatornikiiver? 1851. aastal tegi puukirik läbi olulisi muutusi. Palkseinad kaeti laudvoodriga ning tehti kumer laud, lagi. Koori põhjaküljele ehitati käärkamber. Ilmselt just need eemaldati koorivõre, nihutati kantslit ja seati paika täiendav pingirida. Neid töid ei tehtud enam kaugeltki sellise armastuse ja korralikkusega, kui oli töötatud oma kiriku jaoks varem. Kooriruumi idaseina raiuti kaks uut aknava senise akna asemele. Altari kohal osteti kuldraamis trükiblilt palvetava Kristusega. Avan ukse siis kui suurematel kirikupühadel põlevad küünlad mitte ainult altaril ühtrites paika kõigis kolmes kroonlastris ning kolme harulistes seina praades, sammaste küljes ja seinal ja pingiotste küünlapesades siis elava tule, soojast paistusest täidetud ruumi pühalikkust on sõnadega tõepoolest väga raske kirjeldada. Nii see on. Ka Ruhnu uude kirikusse sisenenuna tahaksin ma sulle armas kuulaja kõigepealt rääkida valgusest tänu kõrgel asuvale aknareale pikihoone kogu pikkuses kummalgi küljel on avar ja kõrge kirikuruum, väga õhuline baasvalged seinad ja lagi, mille kõrgust avatud külgtalade geomeetriline rütme veelgi esile tõstab lubavad pronks lühtritel kuldselt särada ning suure kristall kroonlühtri haaradel spektrivärvidesse murdub. Valguskiir seob ruumisisese valguse mõlema roosakna värviliste klaaside, Sillardusega. Idaakna, rohelistes ja kuldsetes toonides vitraaž Kristuse monogrammiga on kiriku ehitusaastal tehtud Stockholmis. Läänefassaadiroos aknal. Aus kõnelevad kristlikud. Poliitkala. Liilia süda, ankur see tähendab Jumala rõõmusõnum inimestele, mis on teoks saanud tema pojas Kristuses Jeesuses puhastab inimest, paneb tema sisselihase armastava südame ning kingib elava lootuse Tartumaal Maarja-Magdaleena kirik klas pastori pojana sündinud arhitektuuri akadeemik Otto Hoffman ei kavandanud Ruhnu uut kirikut kiviseinte vahele. 1907. aastal valminud ja kõigi kroonureeglite kohaselt kinnitatud projektjooniste järgi kirikut valmis ei ehitatud. Muidu oleks talle külje eeskoda, aga ei oleks käärkambrit. Roos, aknaid ka ei oleks ning lääne fassaadki mitte nii imposantne kui praegu. Aga peamine arhitekti kavand nägi ette palkhoonet. See projekt oli vastuvõtmatu neile, kellelt tuli ehitusse raha. Aga võib-olla rohnasedki, kes nii väga hoidsid oma metsa, poleks tihanud sellist hulka palgimaterjali maha võtta. Õnneks kogunes ehitusraha juurde, nii et seda jätkus need kivihoone jaoks. Helded, annetajad aitasid ruhnlastel kirikut ehitada. Eriline tänu proua konstants eelnerile. Ehitusmeistrid, Kiviraidurid kutsuti muhust või Saaremaalt kerkis Ruhnu esimene kivist hoone. Milline suur sündmus see oli ja kui tilluke hakkas paistma senine pühakoda. Aga peamine põhjus head meelt tunda, et 1907. aasta projekt jäi teostamata peitub Ruhnu saare õnnetuses olla puidukahjurite tallermaa. Kahjurputukate hävitustööst ei ole jäänud puutumata ka 20. juulil 1912. aastal pühitsetud pühakoda. Läänemere teiselt kaldalt Rootsimaalt tuli uut pühakoda, sisustavatele ruhnlastel mitmesuguseid annetusi. Nii kinkis kunstnik Nielsen altari pildiks koopia Ferpi kirikus asuvast Carl Blochi maalist. Tulge minu juurde. Kroonlühtri seina, lühtrid ja altari küünlajalad kinkis Stockholmi metallitehas aga portselanfiguuriga väheldase altarikrutsifiksi portselanitehast. Rannarahva kombe järgi ripuvad Ruhnu kirikusammaste vahel purjelaevamudelid. Nii puhast ja hoolitsetud kirikut, kui seda on Ruhnus teine mujal. Märgateski sellest pühalikus ruumis mõnud koidest ära söödud pingi serva ei tea kirikusse tulija, milline Kuletuslik pilt hävituste ulatusest avaneb talle tornitrepist üles tõustes. Olles silmitsi läbi näritud kanded aladega, võib aru saada kahju suurusest mida majasikude ja tooneseppade hordid kirikule 88 aastaga teinud. Ja iga suvi toob mardikate uue põlvkonna ilmale. Ja mitte üksnes tornis, sest katva värvikihi all võib põranda laudki olla pulbriks, näritud. Kahjurputukate hävitust Ruhnu majade kallale on olnud seda hoogsam mida hilisemal hoone veel enne kui Ruhnu Rootsi aeg täis sai, algas häving. Lahkujate majad olid ette määratud kaduma. Mardikatest peaaegu puutumata on Ruhnu puukiriku vanimad osad siiamaani. Kahjustustega palke leidub vaid torni seinas. Tornikiiver asendati mõne aasta eest koopiaga. Aga Ruhnu uue kirikutorn on asjatundjate poolt tunnistatud avariliseks ning tema taastamistööde algusega ei tohi enam viivitada. Mida suudaks kuuekümneliikmeline kogudus ning tema õpetaja ära teha ligi poolemiljonilise remondieelarvega silmitsi seistes? Lootmata jumala abile? Kirikute saatus määrab Ruhnu tulevikku. Ruhnul on ääretult oluline, kas Eesti vanim puithoone Ruhnu puukirik see tibatilluke, aga ometi Eesti arhitektuuriloo särav pärl jääb kestma ning meelitab tulijaid Saarele. Kuid see, et mõlemad kirikud hoiaksid oma uksed kutsuvalt valla on elutähtis. Mõlemad on pühad, nagu seda on jumalakojad kõikjal. Kuid Ruhnu Püha kodadel on pakkuda jumalikku pühadust kahekordselt. Olgu see anud rahu allikaks igaühele, keda saar kordki lubab oma pinnale astuda. Aga ennekõike rootslastele. Kaks Ruhnu kirikut kinnitavad, et üks väike imeline saar, mille ümber ujuvad luiged rannas laulab liiv. Ja aedades on hiigelsuured viinamäe teod suudab tõepoolest kanda rohkem pühakodasid kui mõni teine, sama väike maa. Sest Ruhnu üle on sügavaim tähistaevas ja kõigeväeline looja imeväärselt ligi. Mina usun. Jumal hoiab saarel oma pühasid, kodasid. Aga ta teeb seda inimeste läbi heldete käte ja puhta südame ja uue vaimu läbi, mille tema ise on meisse pannud. Täna ootavad Ruhnu pühakojad abi restaureerimistöid toetavate annetuste ja palvete näol. Sellepärast ma neist kahest külg küljetsi seisvast vanast ja uuest kirikust väikesel Ruhnu saarel. Sule rääkisingi armus õhtune raadiokuulaja. Kui kaunid on sinu hooned, vägede issand ja õnnis on see, kelle sina vali ja lased tulla enese ligi. Te kuulsite saadet Ruhnu kirikutest. Mina olen Sirje Simson ja soovin teile rahu ja õnnistust. Head raadiokuulajad. Kuna alates aprillikuust muutub Eesti Raadio saatekava siis puudutab see ka meediakeskuse Eesti luterlik tund saateid. Juhime teie tähelepanu sellele, et alates aprillikuust algab meie saade vikerraadios neljapäeviti kell 21, null viis klassikaraadios pühapäeviti kell 17. Keskööprogrammi sarisaade ristteel läheb aga eetrisse tavapärasel ajal iga kuu viimasel reedel kell 23, null viis. Endiselt tahame teid julgustada osa võtma piiblikoolist posti teel. See on väga paindlik ja igat isikut individuaalselt arvestab õppevorm teie teatate telefoni või kirja teel meile oma soovist ja annate oma aadressi. Meie saadame teile posti teel vajaliku materjali ja nii need kirjad vastastikku liikuma hakkavad. Meediakeskuse Eesti luterlik tund toimetuse telefoninumber Tallinnas on kuus 314 311. Kordan telefoninumbrit kuus, 314 311 ja meiliaadress Eesti luterlik tund, kiriku plats kolm, 10 130 tallinn. Sellel telefoninumbril ja sellel aadressil. Ootame teie kirju küsimusi ja mõtteid kõikide meie väljundite kohta. Need on siis saated vikerraadios, klassikaraadios, sari Kaheteistkümnes, tund Eesti Televisioonis iga kuu kolmandal laupäeval, lehekülg ajalehes Postimees ja kodulehekülg internetis. Soovime tuua teie ellu püsiväärtuste mõistmist, tasakaalu ja rõõmu. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.