I anud aretama kanala karjandus, Laamanduma pinnas, puhtima põllundus, sigala, väetis, arstim, haigla, lööve, nakkus nakatama, pisik, ravi, ravila ravima, süstal, asula. Asus see on ainult väike osa nendest sõnadest miljon toonud meie keelepruuki, akadeemik Johannes Voldemar Veski, kelle sünnist möödus 100 aastat, meenutame tänasest pooltunnis teda ja tema tööd. Kohe on võimalus kuulata helilindilt akadeemiku enda häält. Pärastpoole olen ma sõnaraamatute ja enne seda Abiks on kõikide sõnaraamatute koostajad põhjaeesti keel kuidagi kaasa on kõnelenud. Kas või viimase ajani on trükis näitis eesti saksa saksa-eesti. Teise poole eluaja jooksul umbes 45 aasta jooksul ma olen iga pääl jooksvas töös, ükskõik mis ma olen lugenud ajalehte või raamatut, teaduslikku ilukirjanduslik. Ja kõik oskus oluline, mitte lihtsad liitsõnad, mis igale ühele tuttavad võiksid olla, neid välja kirjutada, niisama nagu ma ka päris lihtne, nagu mitte või, ja neid oli välja kirjutanud, aga muidu jooksvas töös on mul sõnad välja kirjutatud, kõik, mis mulle ette on puutunud ja mille kohta ma olen arvamusel olnud, et võib-olla seal on mul veel ei ole see kerge antud. Ja nii siis on mure. On umbes 350000 sõna. Igasuguseid rahvapäraseid, ütlemisi ja piltliku ütlemisi suuremal määral kui ühelgi teisel. Neid on koondatud. Nii et täna vara peaks olema niisugune allikas, mis võiks abiks olla ükskõik missugusele sõnaraamatu koostajale niisuguste sõnaraamatute koostajatele, kus eesti keel on esikohal eesti-saksa-eesti, prantsuse, inglise või mistahes keeled. Muidugi, valimik ei ole täielik. Sõnade tarvitamise trükis ja rahvasuus on nimelt ka kõnekeeles kuuldud ütlusi fraseoloogilist väljendit kirja pannud mis ehk kuskil mujalgi ei olegi kirja pandud. Ja sinna on siis kantud ka kõik peale oskus. Vanasti. On sõnaraamatutes olemas, kõiki nendes trükis ilmunud, aga minu sõnavaras on nad kõik koos. Kahjur laekur, laskurpettur, pühak, vallaslaps, valvur, võhik. Kuidas töötas akadeemik Johannes Voldemar Veski, meenutab tema tütar filoloogiakandidaat Asta Veski. Minu isa elu peamiseks sisuks oli töö kogu oma koduse aja peetist alati kirjutuslaua ääres ning nokitses millegi kallal. Hommikul kohe, kui ta magamast tõusis, end riidesse pani, istus ta laua taha ja lahkus sealt ainult siis, kui oli vaja minna loengule, koosolekule või mingile muule asjatoimetamisele oli tal käsil korrektuuri või käsikirja lugemine või mingi sõnaraamatu käsikirja koostamine. Ega ta siis kunagi saanud pikka aega paigal istuda. Iga natukese aja pärast tõusis ta laua tagant, et riiulilt mõnda raamatut võtta ja sealt midagi otsida, kontrollida või täpsustada. Ta käekiri oli selge, hästi loetav read, tihedat tähed küllaltki väikesed. Kirjutamisvahendiks oli tal alati, olid tal alati tavalised mustad pliiatsid. Need kirjutas ta ära kuni väikeste juppideni. Mingeid asjatuid ajakuluta Nici tal suitsetamise ja alkoholi tarvitamise või hasartmängude näol ei olnud. Ainukesed puhkus hetked olid siis, kui tuli mõni külaline. Nendesse suhtus ta alati sõbralikult ja heatahtlikult ka siis, kui tal oli väga palju tööd ja väga vähe aega. Kunagi ei öelnud ta kellelegi, et tal pole aega temaga rääkida. Ikka kuulas ta rahulikult teise inimese jutu ära ja kui selgus, et lühikese ajaga ei saa kõike ära rääkida, lepiti sobiva aja suhtes kokku. Sageli pöörduti tema poole keele alaliste küsimustega. Näiteks oli kellelgi mingi teksti tõlkimine käsil, aga raske oli mõnda mõistet edasi anda, sest eesti keeles puudus vastav sõna. Neil puhkudel palus isa enesele mõiste sisu poolest täpselt ära seletada ja lubas asja üle järele mõelda. Vahel läks uue sõna leidmine kergesti ja oli nõuküsijale isegi mitu varianti pakkuda. Teinekord aga kulus mitu nädalat, enne kui sobiv väljend leitud. Keelealased konsultatsioonid kestsid tal, kuni ta elu lõpuni ei läinud mööda ühtki nädalat, mil poleks tema, pole pöördutud isiklikult kirja teel või telefoni teel. Ta oli sellega nii harjunud, see kuulus nagu juba iseenesest tema elukäigu sisse. Oma igapäevases töös oli ta süsteemikindel ja täpne. Näiteks registreeris ta kõik koosolekut, millistest ta osa võttis ja veel enamgi. Ta märkis need koosolekud ära kuupäevaliselt, kusjuures oli kirja pandud ka nende pikkus ja kõik sellest osavõtjat. Nii et mõnigi inimene, kes 1947. 48. või isegi järgmistel aastatel mingi oskussõnastikukomisjonis on kaasa töötanud, võib eneseosa võtta too sellest tööst praegugi veel kontrollida nende protokollitud andmete järgi. See on suur faktide kogus mis mõnelegi inimesele võib kasuks ja abiks olla. Ajendama avang avastama, juhend juhendama, leiutus, leiutama, käive, käivitama. Akadeemik Veski eesti kirjakeele normeerijana kõneleb ülikooli eesti keele kateedri juhataja professor Arnold Kask. Et Veske on ju meie normeeritud kirjakeele looja kuid teiselt poolt tuleb silmas pidada ka Ala nimelt metaan, ühtlasi ka teadus- ja oskuskeelealuste rajaja oma arvukate oskussõnastikega. Me teame, et möödunud sajandil juba katsuti jõuda ühise kirjakeeleni kuid erinevate keelemeeste Jakob Hurda, Mihkel Veske, Karl August Hermanni eri seisukohad ei võimaldanud jõuda ühisele keelele ühistele seisukohtadele. Veski hakkas seda taotlema juba 1907. aastal, kui ta sai Eestimaa rahvahariduse seltsi kirjanduse osakonna juhatajaks. Siin kirjandusosakonnas võttis ta kõne alla kõigepealt need küsimused, kus oli sel ajal palju vaidlusi, kõikoosi. Ja ta jõudis seisukohale, et siiski ühe linna ühe organisatsiooni seisukohavõttudest ei ole kirjakeelele palju kasu. On vaja, et need seisukohad saaksid üldiseks kõikides ajalehtedes kogu kirjakeeles tarvitatavaks. Ja sellepärast pöördus Veski Tallinna eesti morforssersi kirjanduse osakonna poolt Tartus asuva Eesti Kirjanduse seltsi poole kus samuti käsitleti keeleküsimusi ja kus oli sellekohane keeletoimkond. Lepiti nii kokku, et need kaks ainukest organisatsiooni, kus keelega tegeldi nimelt Tallinna ja Tartu vastavad seltsid oma esindajate kaudu püüaksid selgitada raskemaid küsimusi ja püüaksid jõuda ühistele seisukohtadele. Ja nii korraldati kesis Veski algatusel aastail 1908 kuni 1911 rida ühiseid nõupidamisi, mida hiljem hakati nimetama keelekonverentsid. Eks Nende konverentside tulemused, ühised reeglid, millele jõutud, avaldas trükist 1920. aastal. Johannes Voldemar Veski pealkirja all Eesti kirjakeelereeglid. Kuid need reeglid ei tulnud kaunudki otsekohe tarvitusele, oli vaja ergi leida teid, kuidas ühtlustada kirjakeelt. Üksikutes trendidest oli selleks vähe. Juba 1910. aastal oli alustavad Eesti Kirjanduse Seltsi juures Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamatu koostamist ja kui 1914. aastal veski siirdus Tartusse siis Tiituski ta otsekohe vastava sõnaraamatu kollektiiviga ja kujunes isegi selle juhtivaks jõuks. Nimelt tema hooleks jäi. Sõnaraamatu. Raskete küsimuste lahendamine teatavasti ei olnud veel kirjakeele sõnavara, ei kujunenud kindlaks. Esines kõikuvusi, et selgitada, millele toetuda. Esitas veski ajalehtede kaudu üleskutse sõnade kohta. Ja palus teateid saata maalt, kuidas need sõnu tarvitatakse, selle alusel toetada siis rahvakeelele fikseeriski, veskid, küsitavad sõnade soodi täiendas ta Eesti riigile sõnatult võõrsõnadega Pisas reeglistiku ja see raamat ilmus 1980. aastal ja selles ongi Veski suur teine. Ta rajas selle, millest nii kaua unistatud ühtlase üldise Istmik otsmik, märkmik, teatmik, kährikkoer, uluk, kaevik, toimik, valk, maak. Professor Heinrich Riikoja, kuidas arutas keelekomisjon, kus oli ka akadeemik Veski uute sõnade saamist ettepanekuid tuli siit-sealt ja? Kui oli siis lõpuks ikkagi otsustaja, missugune läheb, eks ole, no ja seda muidugi ma võin rääkida ainult muidugi ülikooli algaastates siis oli tegelikult need sõnade tegemise jaoks oli. Ühest küljest olid tõesti niuksed komisjonid ja no need olid üsna suurest hulgast liikmetest koosnesid, aga nende komisjonide kõrval oli väga palju üksikuid teadlased ja sellel oli tarvis sõnu. Ja kes siis veskiga kahekesi arvamuse juurde tõmmates näiteks mina töötasin psühholoogiliste sõnadega valdas arstiteaduslikud ega, ja need niuksed kahepoolsed töötamise, et need olid igatahes palju viljakamad. Nad olid juba selles mõttes viljakamad, sõna vajab pool, seega, püüdes viia selle asja nii kaugele, et sa said kuidagi lõpetatud, trükid trükki viidud, ehk siis meie vähemast veskiga, meie tegime sõnu nii et mina pidin ülikoolis alustama loenguid. Lihtsalt ilma sõnadeta loengut ei saa. Ja tuli siis hakata seal otsivad Veskiga, mullu olid juba kokkupuuted Tallinas. Seal töötas nii lehtede juures ja keelekursuseid pidasin mina siis hakkasin selleks, et taskuraha teenida le pühapäevasabades väikseid lugusid kirjutama ja sõnum oli siis juba tarvis. Pärast me saime siis. Loodos lõpetajaks demoni eesti keele õpetajaks on sealsamas, sa hakkas seepeale siis seal käis töö käis nii et no mina peaaegu iga loenguid jaoks sai oma rida sõnu, tuuline veskiga kokku, kõige sagedamini minu pool kodus, mõnikord no mujal. Ja siis, no iga kord istusime paar-kolm tundi ja sõelusime siin neid sõnu. Veskile oli kaasas Wiedemanni ja ladina kreeka sõnastik, suur portfelli talu, seal oli igasugust tarkust sees. Siis pakkus tema välja, pakkusin minema mõne mõne sõnaga kohta välja, midagi, seda siis pöörase, meie keerutasime igat viisi vaesk, vaatasime, kuidas ta ennast laseb teklineerida ja kuidas temaga saab liitsõnu teha ja igasugused keele keeletarkused olid muidugi veski poolt. Ja nii need sõnad siis tekkesevad. Ta kolis mõnikord oli ka nii, et see oli väga kiiresti tarvis, ühe istumise peale ei tulnud hästi midagi tarka välja, siis pandi sihukene sõnali kokku ja seda arutati siis järgmisel korral. Aga keerulisemad sõnad said isegi soola pandrutsioonivad, mõnikord pool aastat soolas, aga siis kuidagiviisi tulivad välja hoopis hoopis teisest otsast, tihtipeale hoopis teisest otsast alates, aga, aga igatahes sõna tuli tuli ja niimoodi neid tehti. See oli siis tegemise tehnika mis, mis minul on kõige suurem mõju avaldanud, see on tema haruldane, haruldane mälu mälu, mida mina isegi nii kadestanud olen. Ja see mälu oli niivõrd niivõrd hääd, tema kui tema rääkis, mingisugust või kui, kui jutus tuli mingisuguse sündmuse kohta muidu oli kõnet ja siis teadis tema alati ära rääkida, kus toimus ja mis kellaaeg ja kas või kas või seda, missugune ilm siis oli ja missuguses ülikonnad inimestel seljas olid need, see ja see püsis temal kuni kuni kõige kõige no peaaegu ma ütlen kõige viimase ajani muud muidugi tema isikuomadused, need on vist kõikidele tuntud olendiks haruldaselt kena ja sümpaatne inimene ja haruldaselt rahulik inimene. Kunagi ma pole kuulnud, et tema no kasvõi poole tooni võrra häält oleks tõstnud või isegi üsna ränkade ütleme, mõtete lahkuminekute puhul nüüd temaga oli. Selles mõttes on väga hea koos töötada. Ajastu igand kehtima, kehtestama mahajäämus, sajand, seisund sõltuma, tase taastama, andmed arvutama, juhis korrutama, lisanduma loendama, lõik mõõde, ühik ühtima, edutama eelis hoidis hoius joonis, kasum keedis kogus lahusosis. Akadeemik Johannes Voldemar Veski emakeele seltsi esimehena kõneleb praegune seltsi aseesimees professor Paul Ariste. Akadeemik Veski juba lektor riskina oli aktiivne emakeele seltsi liige. Kui praegu teie ees kõneleja 1926 aastat sõnalises liikmeks siis oli selle seltsi koosolekul igal pool näha Johannes Voldemar Veski kes pidas ettekanded kuulastestajate kandvaid sõnu. Ta on aegade Joso seltsi juhatuse liige ja olnud, et mõnda aega seltsi väljaande ja eesti keeletoimetaja või toimetuse liige. Raske on kujutada üldse emakeele seltsi ilma lesketta. Kui olid rasked sõjaajad, sõjajärgsed ajad, siis oli taas just Johannes Voldemar Veski see, kes reorganiseeris seltsi tegevust. Pärast sõjaeelsel ajal oli ta õige pikka aega seltsi esimees ta siis veel, kui tal valitud seltsi auliikmeks ei olnud ühtegi juhatus koosolekut pidada juhatanud ei olnud ühtegi ettekande või aastakoosolekud, kus tema ei olnud samuti ees. Ta võttis sõna, pidas ettekandeid. Ja mis oli kõige tähtsam, see oli tema suur autoriteet. Oli mingit vaidlusküsimus päevakorral kas nii või teisiti see kasutada mõnda sõna v vormi dramaatilist elementi eesti kirjakeeles. Siis vaadati alati Johannes Voldemar Veski poole, kes temaga sõna võtab. Ja kuidas sõna võttis, harjutab, ütles sõna. Siis oli ühtlasi otsustatud, missugust keelendid on õige kasutada, missugune keeldun soovitav käsutada Johannes Voldemar Veski sõna- kunagi kurjasti. Ta ei teinud maha avasõnavõtus teise inimese. Aga argumentide varal näitas ta, mis on õige, mis on ekslik, mis on parem, mis on halvem? Kui juba ta oli vana Ta oli tal raskusi koosolekul käia pidi mõnes kooslus puuduma siiski Taali alati juhatuse koosolekul. Viimased juhatuselt koosolekud toimusid tema korteris. Mull on. See on võetud umbes kuu aega enne Johannes Foltavale surma kus ollakse tema pool kodus. Juhatuse koosolekul. Johannes Voldemar Veski kõrges eas ei olnud ainult nüüd nime pärast oma isikupärast juhatuse esimees emaliselses. Aitab täiesti, juhtis seda enamast ta vana eas kuulas avamist, on teiste arvamised. Siis ütles lõpuks omarlasinglastan poolt, sellega ei anta aasta mingi teistsugune materjal, mida esinejalt toodud. Niikaua emagi seltsi liige ja tema pidevalt aktiivne liige mõtlen. Ja nagu juba ütlesin, emakeele selts, veski oli täiesti kokku kasvanud. Kuidas temast sai akadeemik, algene huvitav põlgitlust huvitavat võrdlusi tuua. Möödunud sajand käesolevast sajandist. Möödunud sajandis oli suur kuulus haapsalu mees viidemal Ferdinand Johann Tiidemann, kes oli saanud juriidilise hariduse filoloogilise adis tunnis väga suurt huvi loodusteaduse vastu botaanika vastu, kes on kirjutanud esimese ulatusliku töö läänemeremaade ühistaimedest. Tema sai tuntuks ja kuulsaks keskkooli õpetaja gümnaasiumi õpetaja, kohalikud akadeemikuks. Käesoleval sajandil oli meil teine samasugune juht seal Johannes Voldemar Veski. Tema oli Ülikoolis õppinud just vastupidi Wiedemanni Leportaanikede bioloogial maad. Aga oma töös tegevuses oli ta nõnda palju saavutanud Eesti kirjakeele kahendamisel eesti kirjakeele planeerimisel. Et ei kedagi teist leitud. Omal ajal kutsuti tema ülikooli eesti keele lektoriks. Hiljem, kui ta valiti professoriks, oli jälle põhjuseks see, et tal olid suured teened eesti keel ajal kogu aeg edasi läinud ja palju korda saatnud. Ja kui akadeemikuks valimine tuli päevakorda, ei olme kindlasti ühtegi tähist, kes oleks nõnda kompetentanud igasuguse eesti keele. Keevitama külmutama, kuivendama, lapsendama, tõlgendama, koosnema, paiknema, liiklema, töötlema, koostama. Kuulakem veel arhiivilindilt akadeemik riski enda häält. Dotsent Huno Rätseppale kõneleb ta oma lapsepõlvest. Jah, aga enne rääkisite lähemalt, kuidas see eesti keele katse toimus. Mul on meelde jäänud üks etteütlus, et see oli vigadest vaba, ainult üks sõna ikka oli mul ühe k-ga kirjutab. Aga see oli sel ajal Missugune oli esimene sõna, millede eesti keelde peite? Ma olen murdekogudest rahva suust õieti esimese sõna keelde toon. Kui ma Tallinnas olin ajakirjanikuna tegev siis pidin ma seente nimesid koguma rahvasoost et näitis pärast. Piltide näol rahvale tutvustada, missugune nendest on söödavad, söönud ja mis mittesöödavad. Ja sel otstarbel sain ma tolleaegse linnapea Voldemar Lenderi poolt ülesande koguda rahva suust seente nimesid, üksnes seene nimi. Ma arvan, et vist andma tüvest peaks midagi, selleks ma kas või andmed, aga küll ma homme ütlen, aga temal läks parajasti poogentrüki ja ta võttis kohelisel samal päeval tarvitusele sealt peale oranzi sõna minul sõnana keelde jäänud. Kuigi võiks, arvan neil tekkida nagu varemgi, keeled olemas olnud. Te olete nüüd kaua töötanud sõnaraamatute kallal, missugune peab olema hea leksikograaf. Uusi väljendeid juurde soetama seal, kus näiteks mõne teise keelega võrreldes eesti keeles puudub arste. Ei saa ju seda õigeks pidada, et kui teises keeles on üksainuke sõna, teatava vorste jõud ja me peame seda kirjeldavalt kasvõi terve lausega edasi andma.