Agatha Christie väitis, et spiooniraamatut ehk lõbusat põnevuslugu on kergem ja lahedam kirjutada kui kriminulli. Kohe kohtume näitlejaga, kes mitmest nihke nurgast mänginud spionaažiteemat. Shakespeare'i kuulsa lausega hoolse vööl display haakus suvel 2003 muusikali kreedo. Elu on kabaree. See näitleja sisestas muusikali Hamletliku küsimuse. Kas lõpp on vaikus või ei lõpe kabareemelu kunagi. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portreesaate peaosaline Eesti Draamateatri näitleja Mait Malmsten teatrilaval Tšehhovi kolme hõiversiini moli äri Don Juan. Ruuni elu on unenägu, nar, pasun lutsu ja hundi talijannu roosaki tango Artur vangi emm pater flai, Renee Kali Maar peaosad Tammsaare Kõrboja peremehes, Rannepi kadunud pojas, Mctoonachi Inišmoori leitnandid, Shermani pentis ja mitmed teised. SÕNA teatritöödele on lisandunud muusikalirollid Georg Malviuse lavastustes. Väike õuduste pood, Hambaarst, orin, hüljatud Sawyer, kabaree konferanssi kinolinal Agent Sinikael ning mitmed tegelased teleseriaalides. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Intervjuu Mait Malmsteniga on salvestatud augustis kakstuhatkolm. Kas peab siis paika niisugune väidet draamanäitleja Mait Malmsteni suvi 2003 on möödunud kabaree ess kankaani tantsides. Kaaniaga, kabaree tundu möödunud, küll see konferentsee roll seal muusikalis on füüsiliselt väsitav, kui kurnav ta on olnud või kui palju ta on vastupidi, siis ergutanud või energiat andnud vä? Peab ütlema, et algul tundus etenduste arv ja see järjestikus kohuta. Praeguseks on selja taga 28 etendust ja jäänud on ainult 10, mis tundub juba täiesti mõttetu arvuna. Et eks ta, eks ta ilmselt on ikka väsitanud ka, aga tont seda teab, võib-olla saab sellest kuskil talvel aru alles. Aga noh, samas samas on see olnud jällegi ülimalt meeldivad saalid on täis olnud kõik selles mõttes, ta on jälle tagasisidena väga positiivselt toiminud. Ühelt poolt see suur ümberriietumist virvarri ja see füüsiline pinge on ta ka vaimselt keeruline osa. Julgeks öelda, et mitte. Ma võin seal lava taga mõelda mida tahes, aga ega need minu ülesastumised seal väga palju just ei võimalda. Mingisuguseid suuri ja keerulisi üleelamisi mul seal esitada ei tule. Näitlejat portreteerib saade selle saate nimi on hiirelõks. Millega see sõna seostub? Aha hiirelõksuga seostub tihedalt, joostan selle Irjev Irjev sinna halastamatult kinni. Siis ta seostub Hamletiga. Siis ta seostub etendusega, mida mängitakse, ma ei tea siiamaani ilmselt Londonis. Juba pool sajandit, kui mitte rohkem. Jah, tõepoolest, see Agatha Christie seik, spinn nagu kaks poolust kokku pandud, püüab siis saade ka selline teatrimudel olla ja ja ma mõtlesin, et muusikal vähemalt need enamuses, mida siis Malvius on siin lavastanud, nii, see oleks nagu ikkagi need mõlemad kihid olemas, et on need olemuslikud, Hamletlikud põhiküsimused ja siis on ka see, mida meelelahutuseks nimetatakse. Jah, seda küll, jah. Ma olen nii palju, kui mul on võimalik kõrvalt olnud, vaadata neid lavastusi, siis olles näinud ka muusikali maailma tippe Londonis, New Yorgis ma julgeks öelda küll, et nad on täiesti võrreldavad. Mõnevõrra võib-olla siin mõlluse sellisest softis isegi huvitavamad. Aga eks see tuleneb ka tegelikult ilmselt mingisugusest sellisest sümbioosist, mis on meie niinimetatud harimatu muusikalinäitleja ja valmis siis selline professionaalne läänekool. Et kui võrrelda nüüd seda sousti sellise Lääne tipptegijatega ja selle muusikalikoolitusega, näitleja olete poolt, siis nemad seal kipuvad olema kangesti ühesugused, et meie mingisugune süütus siin võib-olla mõjub sellises professionaalses paigutuses selliseid huvitavamaid aja ja võib-olla ehk siis lisaväärtust andva vana. Et selles mõttes võib-olla oleme õnnelikus seisus veel hetkel. Kui võtta see hiirelõks ja šeik Spirsis Shakespeare'i tragöödiate ka ju pole väga õnne olnud, toimub proove, oli juba käeulatuses, jäi mängimata. Või tuleb Helve. Ei, ma arvan, ma loodan, et enam ei tule. Ei ole enam unistuste roll või pole olnudki? Pole mul kunagi olnudki. Hamlet. Ma ei oska öelda. Selle Hamletiga on keerulised lood, et midagi kuskil kuklas ütleb, et tubli meesnäitleja peaks ikka Hamletit ja tahtma vähemalt mängida või vähemalt mängida saama seda kuidagi kuidagi taha. Mängiks midagi seal, teine pool ütleb, et arv, no miks sadade tuhandete rollide hulgast peaks just selle rolli igal juhul ära mängima. On ju väga-väga palju põnevaid materjale, väga palju asju mida võiks ju teha. Samasse Lavladygajale käib kaasas selline kohutav taak. Et seda esitleda, on juba iseenesest paras julgustust, et üleüldse selle kallal asuda, sest kõik teavad sellest rohkem kui sina ise veel. Aga et mina seda nüüd tegema peaksin või saaksin teha seda, ma ei ole selle järgi teravat vajadust tund. Ja võib-olla ma valetan endale, kui ma ütlen, et ei, ma pole veel küps, pole enda jaoks sellist nurka leidnud. Äkki on mõne rolli puhul nii, et selline tunne olnud, et see ongi minu Hamlet, mõni hoopis teine. Jah, kui seda sellise märgina võtta, siis ma osungite neid rolle mitmeid möödunud veel tulemas ka kõvasti teise nimega, ainult. Ma loodan, mõni näide neist, mis Alladel? No seda kuulsat küsimust olla või mitte olla seda interpreteerinud nii üks kui teine tegelane omal moel võikski teine kirjanik pidevalt. Ma ei ütleks, et seda poleks olnud embataks Laikali maalis, ma ei ütleks, et seda poleks olnud Kõrboja katku Villus. Nad on seal ühel või teisel moel kuidagi alati olemas. Kui tulla veel kord selle kabaree ja selle konferentsee juurde tagasi, siis ta ju tegelikult kasvab üle üheks teiseks rolliks lõpuks ühes teises lavastuses tsitaadiks selle loo nimi on Bent, see on valgus, eelmine lavastus vanalinnastuudios. Ja ma pean üles tunnistama, et mul on väga keeruline läbisaamine selle Penttiga veeta, mõjus mulle ikkagi väga raskelt või väga halvasti või, või noh, mul oli see tunne selle viimase koonduslaagri pildi ajada, et kui ma nüüd tahaksin püsti tõusta ja ära minna, et siis ma läheksin ära, aga seal ei olnud publikul ka mingit võimalust ära minna, sest et siis sa oled ise seal okastraadi ääres jaoks ikkagi kuidagi see materjal oli pigem niisugune masendust tekitav või katki tegev kui tervendav. Töö selle materjaliga ei olnud kerge, aga loomulikult, eks see mõjub ilmselt muidugi igale ühele vastavalt loomule ja tüübile ja tõekspidamistele erinevalt, aga. Loomulikult teema on karm ja ei ole kergete killast aga minu jaoks teeb selle materjali võib-olla kergemaks ja lihtsamaks selle materjali enda olemasolemine juba, et teda saab näidata, et sellest saab rääkida. Sest ma arvan, et need teemade, mida seal käsitletakse, ei ole mitte vähetähtsana teisejärgulised. Ja kui ma mõtlen, et minu jaoks on tähtis sellest rääkida siis ma ei leia enam, et see materjal ise oleks raske, siis ta muutub minu jaoks juba kergemaks, sest mille pärast ma üldse õhtuti lavale astun, ikka vähemalt ma pean selle küsimuse endale esitama oma vastust võib-olla praegu hakkaksime ütlema, aga aga nendele küsimustele vastates mahub see materjal sinna sisse. Kas ja kui tihti tuleb ette niisuguseid rolle, kus ei leiagi seda vastust üles, ikka tuleb lavale minna. Kahjuks on neid olukordi on olnud, aga ma mõtlen selle küsimuse all, et miks minna lavale või siis üleüldse, miks ma seda elukutset peale natuke laiemalt. Et see ei ole nagu kinni ühes rollis või kindlas teemas või see on rohkem minule võlu. Pealisülesanne kasutas Stanislavski terminit, eks ole, raadiokuulaja ei pruugi olla. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutid näitleja valikul. Mait Malmsten valis lugemiseks mõtteid Peeter Mudisti raamatust ratsukäik. Kui ma sellele jamale järgi annan siis ma võin hulluks minna küll. Aga kui ma elan omamoodi, siis ei juhtu midagi ja teen ehk midagi veel valmis. Üks ots tuleb igatahes maa sisse lüüa, teine siis las lohiseb ja tõusku või taevasse, kui ulatub siis on hea vaadata, kuidas seal Windscler ja tuule käes lehvib. Igaüks, kes tahab midagi luua, peab paratamatult järgima seadusi, mida ta ei tunne. Sellega, et päike leegi vastu on juba siinmail harjutud. Aga mis siis veel, lisaks on sinu sees? Igatahes, nii palju, kui mahub, on tikk täis. Juurde enam kuhugi mahutada ei ole. Tuleb oodata, kuni natukene ära laheneb, et minna merd vaatama. Merega on selline asi, et seal ei saa midagi juhtuda, niisugust, mis ei ole just Merine lugu. Olgu või jääminek. Eesti äärest pole jääl väga vigagi, võib kohe kiita, aga natuke edasi on hirmus hooletult kokku pandud ja need kohad, mis omavahel ei sobi, on siis hiljem täidetud ja jälle hooletult. Kõik on näha ja konarused riivavad silma. Ma tegin rattaga pirueti ja peaga kolksti vastu jääd. Lapsepõlv lõi silme eest läbi. See, mis siis sündis, oli niisuguse avara kaalutu olemisega nagu jää taeva sinas jääseguse mere kohal. Siis jääb vaid mõni tuulest jääle kantud heinakõrs, mille ümbert päike on jää ära sulatanud. Ta lebab seal nagu mingi võimas tuumik olles ise vaid raake. Mošees kõrvetab leek, mis mind kogu aeg tõukab tagasi. Pean valvas olema, et teda mitte mõistuseta ja eesmärgita ja mis peaasi, mitte vihkajalikult kasutada. Et hädasolija tarkus ei muutuks mõistusetuse hädaks. Kõik, mis on kogemuslik, ei kõlba kuhugi vaid niipalju kui Susan tite tuleb arvesse. Kuradile nende vanad kogemused meist pole tolku, nagu kasutad, nii, paned mööda koega. Mõningane kindlus, mida nad annavad, on näiline ja see näilisus ilmneb kohe, kui tahad kogemuste najal ühe asja lõpule viia. Aga kogemus Kaval-tas saadana, nahk imbub niisiis, et iga otsustus on kogemuslikkusel põhinev. Ja see on see viga. Kuidas saada nii, et asjadel lihtsalt minna lasta? Loodus on kõike nii avaralt võtnud, et tal ääremaid praktiliselt ei ole. Tal on kõik võrdselt tähtis või võrdselt ükskõikne. Ja loodusearmastus. See on vaid egoism. Tuleb hakata pead tõstma, et kukla teravikuga see looduse kaitsel kile läbi torgata klas vihastad. Aga nii murdee vahtida ka ei viitsi. Ja kes ei taha, ega need ei pea siis kohe nad võivad ohuta kohast pealt vaadata. Olekski rumal, et kõik saaks kohe taeva. Kuid praktiliselt kujuneb mäss looduse vastu, vaid mässuks liigikaaslaste vastu. Kas tõesti ei saa mõistus üle pea kasvada? Aga miks ta peaks saama? Aga miks ma seda siis nii soovin? Selge mõistus on mul üle pea kasvanud, nahk kitsaks jäänud, kõht tolkneb ilmaasjata taga. Harva juhtun mõne asja peale, mis liigutaks. Asja all mõtlen lauset, tooni, värvingut. Ja see, mis rahuldab, peab olema soe. Peab kohe taipama, et ja nii ta ongi. Vahel tundub, et peab kindlustama, aga kas on ikka vaja? Oled kohe ühte kanti pidi kinni. Olen hirmsasti endasse kinni jäänud, ütlevad nad. Aga kui ükskord lahti olen saanud, pole sel enam mingit tähtsust. Mõni arvab, et ilusa ilmaga peaks kindlasti kuskil kenas kohas olema. Eriti sellisel harval õhtupoolikul. Olgu kuskil kella kuue paiku, kui telefon arvatavasti kohe heliseb. Äraseletamiseks võib aja maha võtta, sobrada, niikaua kui sel asjal mõtet on. Sees sobrada on selles seisus, kus meri peale tõusu on oma töö teinud kõikvõimaliku ära uhtunud, ila täis kandnud ja jätnud suhteliselt tarkuse. Et rohkem kui võimalik pole võimalik ikka juhtudeni. Ja miks siis mitte seda asja natuke seestpoolt vaadata. Selliselt on elutarkus küll otseselt elamise vastu kuid ta lubab ellu jääda. Kui teil võtta seda Agatha Christie rida natuke, siis ütleme, kriminulle ilmselt ei ole mänginud, aga ma mõtlesin ühe teise märksõna peale mingisugune spionaažirida või mingi mässurida või vabadusvõitluse erinevates igasugustest nihetest, siis ma sain päris mitu materjali kokku. Kadunud poeg ja tango ja emba deflaya siis Agent Sinikael ja ini Smuuli leitnant, võtame mõnest rollist nendest kinni kas või sellest tinismori leitnandi, see tegeleb ju ka selle kurjuse julmuse teemaga ka hoopis teise, hoopis iroonilise nurga alt, et kuidas selle rolliga kokkusaamine läks või kuidas selles verises teatritükis osalemine endale meeldib. Väga lõbus tükk ja seda on väga vahva mängida. Seal ei olegi nagu endal vaja suurt midagi teha ja sa pead lihtsalt olema nagu tubli poissi ära rääkima. Seal väga palju omalt poolt juurde panna ja ei ole enam väga võimalik seal. Noh, ma mõtlen hinnanguid kuhugi juurde süstida, siis muutuks asi kuidagi vist koledaks labaseks või jumal teab, milliseks ta on ikka tõesti küllalt irooniline. Seesama tegelaskuju või see tüüp kõige nurgelisi liikumisega ja see tuli ikka üles leida või selle andiska tekst kuidagi see jutt annab ikka olla. Materjali tuleb jubedalt usaldada, kõik tuleb, sealt tuleb hästi välja. See oli lihtsalt selline lõbus otsing. Lavastaja ülesanne oli mind tagasi hoida, öelda et ära seal liiga karikatuuri, aga kuskil siin mängima ja see on väga õige, et seda ei tohi teha. Ei muutunud väga ühemõtteliseks, kõike mõtlemiseks, mis ei ole ka hea, jälle. Võib-olla mõnes mõttes on need kuidagi filmilikud materjalid äkki või nii see Bent kui seini Smart. Mõlemad on suhteliselt sellise kiiremontaažiga tükid, tegelikult sündmused vahelduvad suurte hüpetega ja võib-olla on küsimus mingites tempodes mingisuguses serveerimises, et et kuidagi alateadlikult, Ki peab olemasolevat illusiooni reaalsusest siis kuidagi intensiivsemalt peale suruma. Ja film on kahtlemata ju vähemalt mingisugusel esimesel astmel tõetruum kui teater, eks ole, et teatris on ikka illusiooni päris. Aga samas jah, see filmi suurem naturaalsus või näiline ehtsus ikkagi toimelist kunagi nii puudutavalt, kui sa teater elus inimene lavale. Ma tõesti ei oska seda öelda, ma ei. Ma ei julgeks öelda, nii. Sest on olnud hetki silmi vaadates, mis on väga ehedad ja väga siin ja praegu minu sees toimivad, et ei ole kindel, selles nad mõjuvad, aga erinevalt võib-olla lihtsalt samamoodi mingi tõehetk mõne muusika kuulamisel või seemned. Distantsid mingisugusel õigel hetkel muutuvad olematuks illusoorses kauge. Kui erinev on see filmis ja laval mängimine nüüd kui see agent sinikaela roll on läbitud. Kuidas neid võrrelda? Ma ei julgeks praegu võrrelda, sest et kogemus pagasse kahes žanris on niivõrd erinevad. Filmitegemisest ikka ei tee mitte midagi, ma seal ikka kuulasin. Suud-silmad pärani, Marcraatia, Arkokija, püüdsin aru saada sellest maailmast. Aga see film, missuguse pisiku andis või tahtmise tagasi pöörduda sellesse maailma Jah, andis andis, sest see on põrgulikult huvitav. Ta on mingisugune kummaline võlu selles töös midagi sarnast sellega, mida ma teatriste, aga mingi asi on täita teistmoodi. Kui vaadata kino linnalt suuri meistreid, siis vaatad ja vaatad ja imestad küll, uurid ja vaata, mis asja ta seal teeb ja mis kuradi pärast ta mõjub. Ja teine mees ei mõju. No mis asi see on, mis asi seal? Ja sellepärast on see põrgulikult põnev. Alpadžino tuli kohe meelde. Seda loginfovitšard, mõtlesin seda meest, ma imestan kogu aeg. Mis nipiga temaga sedasama Richardit, kena, oled sa kindel, et ta on võimeline laval mängima täpselt samamoodi nagu filmis. Ja millegipärast mõjuma täpselt samamoodi nagu filmis. Siin on mingisugune veider, suur suur sarnasus kahe liigi vahel. Suur sarnasus peitub mingisuguses tões, kuskil seal, midagi nii lihtsat. Mis on nii siin kui seal. Jüri Järvet näiteks. Täitsa kindel, ta on täpselt samasugune noh, nii palju nagu ma olen telelavastustes teda, ainult et ma olen. No laval, ma vist ei olegi teda elusana näinud. Nii palju, kui ma näinud olen, teda filmis tema olek on, on sama ja ta mõjub usutavalt ilmselt 50 meetri pealt ja suures plaanis kinos. See on üks selline geniaalsus, võib-olla mingi müstika ja. Sellepärast oleks õudselt põnev veel kinos katsetada. Aga kui ma vaatasin või meenutasin, kellega Mait Malmsten on võrreldud neist maailmanimedest, siis mul tuli meelde kaks. Üks on Banderas ja teine New grant. Sellel kurb. Aga aga noh, see on vist vist mängib mingit pidi välimus rollima lauda. Lõik raadiosaatest, mida kujutab endast sisseastumiseksam lavakasse episoodi 16. lennu vastuvõtueksamilt aastal 1990 meenutamas õppejõud Rip, Neymar. Aga on ka niisugusi asju, tähendab et inimene tuleb ja, ja tahab olla keegi teine. Ma mäletan Mait Malmsten sisseastumisel iga luuletus, iga asi, mida ta tegema hakkas, ta võttis mingi kummalise peahoiu ja kummalise asendi ja hakkas häält tähistama ja hakkas mängima nagu mingit karakterit või noh, tegelikult tüüpi ja siis öeldi talle, et aga nüüd päris niisama ei ole keegi teine teie ise. Siis ta nagu natukene sai aru, taipas ja püüdis, aga samal ajal närviliselt käed liikusid kogu aeg ja žestikuleeris ja, ja midagi püüdis ikka mängida, siis nagu mingit allteksti välja. Ja, ja siis temale anti niisugune ülesanne, seisad käed selja taga. Ühtegi liigutust ei tee sirgelt. Nii absoluutselt midagi ei mängi, kedagi ei mängi peal ka ei liiguta nii, ja nüüd vaatab mulle otsa ja räägid selle luuletuse nüüd uuesti ära. Siiamaani on kohutavalt raske laval lihtsalt kuulata kedagi või või lihtsalt vaadata. Alati tekib mingi tahtmine ikka midagi teha veel. Õnneks ma sain sellest aru, aga mingit tungi selles suunas Vaikegi avastan endas aeg-ajalt. Siis ma olin ikka väga hädas sellega ja me oleme lihtsalt ei saanud aru, ma ei saanud aru, mis asja tahetakse, et mis Andideni Aedma sinnani juurelt sinna kooli sattusin. Mingis mõttes ma olen seda kahetsenud jälle. Et oleks võinud võib-olla hiljem sattuda. Ma ei oleks osanud seda rohkem võtta, mida mulle aint. Et ma kahtlustan, et, et ma olen seal väga palju asju maar abistanud ja lihtsalt kuidagi ühest kõrvast sisse teisest välja lasknud, oskamata lugeda sealt infot välja. Aga see oli ikkagi üks ja kindel valik, et sellesse kooli minna ja see näitleja amet saada. Kui palju see õppimine on nüüd jätkunud õppejõu rollis? Eriala õppejõud, te olete ka olnud? Ma jõudsin seal nii vähe olla, et ma olen sealpool aastakest võib-olla isegi natukene väävel. Ma tundsin, et ma ei suuda olla nagu oma ülesannete kõrgusel, sellepärast et see on niivõrd vastutusrikaste. Seda peab ette valmistama põhjalikult, põhjalikult, seal ei ole tegemist ei ole tööd kokku saavate inimestega, kellele meeldib näitemängu teha, ikkagi hakkavad valmistuma oma oma eluks ja elukutse ehitamisel ollakse nii karm värk, et seda peab kuidagi teisiti tegema, kui mina seda sain teha ja oskasin. Sammalt õnneks ma sain sealt ruttu tulema, et, et me raisanud enam kellegi aega. Kuidas iseloomustab Mait Malmstenist tema kolleeg, Draamateatri näitleja Kersti Kreismann? Minu esimene lavaline kokkupuude Maiduga vist selline tähtsam ja suurem oli suvelavastuses Merlin ja mul oli väga kummaline vaadata enda vastas maitu. Meil oli nii-öelda mingisse line armumise suhe, ta oli ju nii noor ja algaja näitleja ja ja ma ei saanud kuidagi mõtest ärada, isa, kellega ma olin teinud kaks uhket armastus paari tööd, eks oli siis juudid ja teine oli indrek kaarini tõest ja õigusest Ugalas ja see oli kuidagi kahetine tunne, mul oli nii hirmus kahju teda vaadates ta mulle siis meenutas kohutavalt isa. Ma mõtlesin, et no näed, kui kui ebaõiglane see saatus oli, et et nad koos ei oleks võinud laval mängida. Ja teisest küljest jälle see rõõm, et tore, et et isa poeg nüüd jätkab ja noh, nüüd enam ei meenutada mulle oma isa, vaid meenutab ennast, sest et ta on ennast nii hästi teatripilti kinnitanud Eestis. Kui ma tulin, siis mul järsku tuli meelde, tegelikult mainiti väga noor, aga minu jaoks on ta kuidagi vanem, et ta on nagu küps näitleja juba, et ta on nii oluline meie näitlejate peres. Mul on olnud rõõm temaga mitmeid rolle teha ja pärast esimest väikest armastuse stseeni nüüd oleme ikka nagu õigesse paika loksunud. Nii et tema on ikka poja rollis ja mina olen Eva rolli ja ma olen sellega üle ülimalt rahul. Ta mulle väga hea poeg olnud. Mait on turvaline ja galantne lavapartner. Ta on küllalt kinnine. Selles mõttes oli mulle täiesti üllatav, et Malvis ma tean, et Maivustest väga peab ta oma assistendiks võttis. Mul ei ole endal selliseid kogemusi väga palju, kuidas ta nagu juhendaks või juhiks või ta ei pressi seda peale, mida ta arvab tükis näiteks koostegemises või? Ega ta ei keela siis kui, kui küsin, aga ta ei ole selline aktiivõpetaja ja sehkendada ja nagu mõned vahel on, kaasa arvatud ka koos, teeme, et siis on õudne ühistegemine. Mul oli hea meel, et ma sattusin hüljetutes vaatama etendust, kus tema laulis Sist. Tal peab olema mingi sisemine selgroog, mis lubab tal sellised teemad nagu ei oota selliseid mingeid meeletus ja samas ta kogu aeg vaikselt ja visalt läheb oma teed ja on näha, et ta on võimeline ennast kokku võtma ja ennast ületama. Arno selliseid suuri väljakutseid vastu võtma, et see oli nii riskantne väljakutse ja ta tuli minu meelest sellest väga puhtalt välja segab ma kujutan ette, talle endale andis edaspidiseks ka väga suurt sihukeste enesekindlust ja pagasit igas mõttes. Nähes, kuidas ta tööd teeb, et ta tuleb alati ette valmistatud tunaproovi ja ja pakub ise väga palju välja siis mida me nagu vaikselt sooviks talle con, see, et tuleks selline nõudlik lavastaja, kes ei lase ennast ära võluda tema sarmist. Ja sellest kõigest, mis tal on vaid kiusakas teda natuke rohkem, paneks talle erinevaid ülesandeid, sest ammu on ta tõestanud, et on ka väga hea karakternäitleja, aga noh, esimese armastaja rollis on tal ju niikuinii käis sest raputada, et ta kiusas teda natuke rohkem ja annaks talle selliseid ülesandeid, millega tal oleks huvitav nagu pureleda, et tal oleks asju, mida veel ületada. Draamateatri mängukavas on Hanov levini näitemäng kummikauplejad. Priit Pedajase lavastus kahe erineva koosseisuga. Mait Malmsteni elurõõmsapoeesia ka loodud tegelaskuju on kahe päranduse kohvriga maailmas rändav juut moel sprol. Seelu rändur oskab kõnetada vanu olijaid. Neid, kes kalmistul rolli teemadel jätkab. Mait Malmsten. No see on üks väga lõbus tükk, minu meelest Komioloogiad kas tema seal mingisugust sellist, niivõrd mõnusat muhedat äraolemist selles tükis, et vastupidi näiteks sellele bändile kui bändis on võib-olla mõnda asja tuleb otsida ja mõelda enne prooviperioodid väga pikalt ja näevad, et kuidas seda ja mis asi see on, mida ma räägin täpselt, ja oh jumal jumal, et see on keeruline ja kuidas seda esitada ja mismoodi kõik see kokku käib, aga siis selle tüki puhul on kuidagi see lust ja rõõm nii prevaleerivad, et seal räägitakse nagunii ilusasti igaviku listist asjadest nii kuidagi läbi mingisuguse muheda prisma, et seda on lausa rõõm lihtsalt teha, seal ei ole nagu vaevusi mingisuguseid sees olnudki kunagi. Seesama igaviku teema, mis seal on, seal on see märksõna vanad olijad või see, kui vabalt siis moel nendega suhtleb. Kui alles need vanad olijad või need, kes on läinud, tunduvad kasvõi sealsamas teatris olles. Mehed minevikust on minu jaoks küll alati olemas või, või nad ei kao küll kuhugi, ega nende peale kogu aeg ei mõtleva. Aga noh, kuidas sa ikka ilma minevikuta saad? Tuleb meelde ühte või teistpidi alati. Ja mingisuguseid vastuseid otsides enda küsimustele, siis ikka pöördud abi saamiseks selle minevikku ja paratamatult tänu sellele elukutsele vaatad seal just neid samu inimesi, kes sama elukutset on pidanud rohkem ja mõtled nende peale rohkem? Jah, nad on olemas küll. Kas elukutse teeb kuidagi suhtelisemaks selle piiri äkki või olnu ja praeguse vahel või ma ei tea, mul on alati tunne teatrisse järjepidevus kuidagi toime või kes on olnud, jääb alles. No mulle tundub üldse nimel, et kui sa just ei tegele võib-olla ülevaade liiga kellelegi, aga kui sellest ei tegele pärismaiste asjadega päris selliste asjadega, mida enam kokku liita ja ära lahutada, jälle käegakatsutavalt üles ehitada ja maha põletada. Kui sa just nende asjadega hommikust õhtuni ei tegele, siis paratamatult puutud kokku selle efemeerse maailmaga, mis, mis on täis kõik kõiksugu vaime ja mõtteid ja minevikku ja tulevikku ja see on, ma arvan, kas looja või interpreedi v täiesti loomulik, selline osadus seal, selle sees olemine või ja sellest osa saamine, et, et ma arvan, tegelikult tunnetaks seda iga inimene vaid viitsiks või tahaks või oleks huvitatud vä? Kui ikka on see perekonnanimi Malmsten, siis niikuinii ei saa sellest dünastia teemast mööda ja seesama vanade olijate asi, et ikkagi on nii kummaline mõnikord vaadata, et Mait Malmsten mängib, ma olen näinud seda žesti kuskil varem, olen näinud või kuulnud mingit intonatsiooni siis ma saan aru, et Aazeri Rein Malmsten kui palju üldse niimoodi endale oli aega või võimalik isa näitlejana jälgida või? Mul oli aega ja ma nägin teda kaunis palju ja seal ilmselt täitsa paratamatu, et sealt on päris palju külge jäänud, aga rohkem ma usun. Ma tahan vähemalt nii mõelda, et rohkem ma olen võib-olla meelde jätnud, tahtnud talletada rohkem seda seda maailmaisast, et mis jäi väljapoole teatrit. See, ma usun, on mulle rohkem muljet avaldanud kui, kui see, mida lavalt nägi. Kohutavalt ära ehmatanud ja ära sureb rahale, mis asja? Puhtalt, mis nüüd juhtub? Ikka väga nagu tõe pähe võtma endale mingit lugu, kuigi ma teadsin, et see ei ole nii kummaline nendes nendes rollides, kus ta sai alalõpmata suurema, ma saan ka surma kogu aeg. Jumal teab rääkida. Näitleja viitas Juhan Viidingu luuletusele näidend Meie aga kuulame Juhan Liivi luuletust aeg. Nii nagu seda mikrofoni ees lugenud 21 aastane Mait Malmsten oma diplomi saamise kevadel 1994. Ja tema isa, 44 aastane Ugala teatri näitleja Rein Malmsten anno 1986. Olgu, see armas või olgu see kole. Ükski mees enesest pikem ei ole. Aega nad mõõdavad enne ja praegu usun see kõik on ilmaaegu. Õhk on kord soojem, teinekord karem. Millal me teame, mil aeg ajast parem? Istu sa kaalul kas vannu või palu. Raskus on üks. Olgu, kui suur su talu? Sina ju aegasid mõõta ei saa. Osa sa oled temast aeg. Aga on sinu kaaluja. No olgu see armas või olgu see kole. Ükski mees enesest pikem ei ole. Aega nad mõõdavad enne ja praegu usun see kõik on ilmaaegu. Õhk on kord soojem, teinekord karem. Millal me teame, mil aeg ajast parem? Istu sa kaalul kas vannu või palu. Raskus on üks. Olgu, kui suur su talu sina ju aegasid mõõta ei saa. Osa sa oled ju temast seda aega ka on sinu kaaluja. Alati Ugalas käin, siis ma püüan sokutada ennast ikka sinna, isa garderoobid võiks mujalgi olla kuidagi ta nagu seal olla. Pilt on ka temast seina peal, selle garderoobikaaslane Arvo Raimo on meil ikka seal ilusti alles. Veider kuidagi. Vaata seal riidest lahti panna kostüüm selga, garderoobis. See ei ole nii nii luuleline, aga seal tunne kuidagi veider, lihtsalt. Et isa on meeltes No aga kui ma ütlen kolmanda nime Franz Malmsten, siis kes tegelikult selle nime taga kõigepealt on? Praegu on selle nimel aga minu poeg, aga vanaisat ma jälle lavalt jah, näinud üldse niipalju kui filmidest fotodelt, ainult et. Te ei õnnestunud. Selles nimes niimoodi, kui pojal on selline nimi, siis oleks justkui elukutse juba sees või teatriajalugu sees. No selle perekonnanimega ta jääb niikuinii, noh, kas Franz nüüd midagi seal veel muudab? Ei tea, nimelt pole meil varem väga kordunud prantslane kordanud. Franz on olnud ühe korra ennega enne vanaisat. Aga no näis, issand jumal, ega tal on muidugi jube, tahaks seljas küll. Nendele Toompered on ka need mesti. Vaene, kadestan tõesti ühel hetkel ma kardan, teeb väga vihase otsusele. Etteantud teemal Mait Malmsten improviseerid nukuteatri näitleja Hendrik toompere seenior Räägime siis Maidust. Ega ma väga palju temast rääkida ka ei oska, sellepärast et kuigi ta on minu tütre Harrieti ehk iti, nagu ta meile kõigile on hiti elukaaslane ja väikese Franso isa suurt oodi või ülistuskõnet, et nüüd noh, ütleme peaaegu nagu äia poolt oleks nagu sobimatu, eks ole. Ja siis ma mõtlesin näiteks väike selgroots võiks olla selle jutuajamisele ja kogemata leidsin 13. kuupäeva SL õhtulehest, mis on ja hästi kollane ja kõmuline teada kogu eesti rahvale leidsin niisuguse horoskoobi, horoskoop idesse ma üldiselt isiklikult suhtun üsna leigelt. Ma ei võta neid tõsiselt, aga siin ma leidsin siis niimoodi, mis võiks Maidu kohta näiteks minna. Niisiis neitsi mõjudega rahulik, vaikne ja tahaplaanile tõmbow, mis tegelikult vastab tõele. Selline ta ongi, ega ta väga esile tükkida ka ei soovi. Sobib siis oma rollides, mis ta teeb laval armastab tööd teha, vastab tõele, otsib teistelt arusaamist, vastab ka tõele ja sest ta on, mulle tundub üsnagi õrna hingega inimene ja loomulikult sellised inimesed loodavadki, et ülejäänud nende kõrval neist aru saavad, seal on õige. Maitan igati tubli, annate elu igale ühele igale äiale, niisuguseid näime. On teil, Rein Malmsteniga kokkupuuteid olnud ühes filmi, siis te olite minu meelest seal Kingissepa filmis? A see oli küll väga episoodiline, väga episoodiline, aga meil igati väga toredad suhted väga Marunes. Kui me kokku puutusime, ükskõik, kas siis sattusin mina Viljandisse või, või siis tema Tallinnas või kusagil mujal maailma nurgas saime kokku. Ta oli väga hea näitleja, seda teavad ju kõik. Kas Maitan temaga sarnane ja on küll, on küll sarnane ja, ja meenutab väga tugevalt kohe. Ja mis on oluline, on see südamlikus, mis mulle meeldib. Ja see on neil ühine. Ja võib-olla see on ka tulnud juba tema vanaisast või emad või vanaemadest, kust mina seda täpselt tean. Aga see on neil, ühine on ja mis on hea asi, peab olema inimesel. Aga kui see väike transneed võtta, kuidas temasse need Valstele ide toomperet kokku on saanud, kuidas tundub, praeguses eas ta on küll väikemardikas alles ja saab alles nelja-aastaseks, nüüd, septembris, aga temas on kõike, temas on sädet, temas on juba väikese inimese kohta küllaltki palju nalja ja vaimukust, jää marupoiss. No igatahes. Tumedad silmad nii Narva isal ja Ta on niisugune ema leebust ja isale ja, ja ma ei tea, kas ma ennast nüüd nii väga vaimukas. Aga on, nalja on, võib-olla siis on minust natuke nalja ka. Kõlagu näitleja Franz Malmsteni, Maidu vanaisa hääl nimiosa Vladimir korrast Oljovi laste kuuldemängus, doktor ai aastal 1957. Kõige enam armastan ma loomadest, aga koer Auchi ja papagoi karudot. Ja mulle meeldib eriti loomi arstida. Ükskord tulid minu juurde hobune, karu, jänes, hobusele kabi haige ja peale selle polnud kadanägemine kuigi hea. Taru jäi haigeks talvel, koobas lamades ja mul tuli käia kaua aegade arstimas. Aga jänkud jälle tabasid angiin ja köha ühel hoobil. Sain kohe aru misse loomade keeles, tähendab mul on silmad ja abihaiged, andke mulle palun prillid ja määrige kapja salliga. Maa oskab loomade keelt juba ammust ajast. Ütlesin siis hobusele Apoom kehkannubki, see tähendab olge lahked, võtke istet. Kui arstimine oli lõpetatud, ütles hobune Shaga. Loomade keeles, tähendab see, tänan. Siis ma vaatasin karu üle ja võisin talle ütelda, et nüüd on ta juba terve. Jänesel ma käskisin keelt näidata ja andsin talle hästi magusat rohtu jäneserohu ära ja oli korrapealt terve. Loomad lahkusid minu juurest kolmekesi koos ja laulsid ise rõõmsat laulu. Mait Malmsten on seni mänginud kõigest neljas kuuldemängus. Aastatel 1996 kuni 2002 kuulakem katkendeid Karl kohv, öögigaalis roll tärje. Rein Saluri sõrmuse lugu, poeg Andrus Kivirähk, Püha Graal, rüütel, galakad. Karsten Rudolf seks ja nälg. Wilder. Režissöörid Einar Kraut, Aare Toikka, Vahur Keller ja Tamur Tohver. Partnerid Aarne Üksküla, Jaanus Orgulas, Martin Veinmann ja Kristel Leesment. Jaa, halloo? Päevast. Elasin pool sinu isa. Aa, ma tean kuidas läheb, miskit on juhtunud. Ei, ei sa ei sega üldse, mida sa tahtsid. Ja ennelõunal, kui sobib Ükskõik kuidas soovid tervituses ema minu poolt Kuule, kuule, isa, ütle mulle, oled sa joonud vä? Nagu ootus Veerast veel õuntest tähendab ta Mul meelel kuldne kood huugolatoosmaza, kes teene on häälse? Ma niisama laud on veel. Tegelen kunstilise isetegevusega. Ei saa mitte vaiki. Sina ütlevad kõik 11 ja, ja ma tean. Need on siin oma sadakond hinge koos. Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud. IRL. Ja et ma olen sind põlve peal et. Ma olen sealt ammu maha hüpanud. Tõukesid natuke, Takad, aga kastumad küll, jalad kannavad. Lõikasid jalaga takka. Vanaisa või kes sa oled? Sinu isa isa? Tähendab, et ma olen sinu vanaisa vaja kena. Rõõm tutvuda. Polegi sind ammu näinud. Kas sa seda päeva mäletad, mil me kohtasime tee ristil ühte vanameest? Ma lõin tal pea kohe maha ning pärast seda ütles pea, et kui te lähete vasakule, üllad, rüütlid, ei juhtu teiega midagi ning te pöördute sama targalt tagasi koju. Aga kui pöörate paremale ootavad teid kannatused ja rasked vaevad. Kuid Teile tasutakse auga, kui olete seda täht, mäletad? Me sõitsime joonelt paremale, kus on nüüd see lubatud au? Oleme olnud teel sajandeid. Kaua me peame veel nendes kududes hulkuma? Merlin veel elus. Maga, maga maga 1000 aastat. Aga räägitakse, et ta oli lubanud ükskord tagasi tulla ja aidata maailma parimal Rüütlil Krahli leida. Ka pole tulnud. Küllap pole siis 1000 aastat möödas. Mina olengi neetud kurat. Mis kurat? Ei. See juuksed olnudki tundunud. See tuleb uduvihmast. Mulle meeldib sisene. Mina ei oska seda öelda, nii nagu sina. Oskad küll, ei osk. Mudu vis. Uduris sinu siin. Mis sa sellega mõtled? Mitte keegi ei oska seda öelda, nii nagu sina. Ühe lavastuse nimi ükskord oli elu on unenägu. Kas teater on üks unenägu, seda elu unenäo sees või? No reaalsus on üldse väga ähmane. Kunagi üks hea tuttav ütles, et elu on meelelahutus mitte sama lihtne on, ma usun, see ole näoga võrdluset kleit. Kõik on võimalik, ma arvan, noh, kunst on iseenesest mingit piditidessent, eks ta, eks ta peabki olema rohkem selline essents, helistlik selline terav ja kokku võtta, vastasel juhul ta jääb lahjaks, mis sa ikka vaatad tänavat kaks tundi see peaks nägema seal keegi auto alla ja kolm korda hero'd alla ja siis hakkab Dane, siis hakkad mõtlema, et ahaa, võibki auto alla jääda. Muidu kaks tundi või võib-olla ei räägi sulle sellest vaadates lihtsalt tänavapilt, et nagu olema natuke rohkem. Noh, seesama eluunenägu, seal oli narri osa, kas näitlejal on niisugune narri vabadus või sõltumatus olemas selles elukutses, mida võib olla igal õukondlasel, ei ole. No on küll vabadus ja aga vastutus on ka sama suur, sest tõesti sa pead ikka mõtlema, mida sa kahe tunniga inimese hinge maha jätad. See ei saa päris meelevaldne ja väga juhuslik väga selline olla, mida sa ei tahaks, et sa ise tunneksid läinud, mõtleksid, röövee ei tajuks, et see peab olema ikkagi vastutustundeline tegu. Kas näitamine tuleb vahel lavalt ellu ka kaasemi? Võib-olla ma ei saa küsimusest aru, aga neid olukordi on muidugi pidevalt ja ega need ei meeldi. Mulle küll ei meeldi. Pühendatud on võib-olla mitte olukordadesse, kus ma peaksin palju teesklema või, või mingit jama ajama, et ma loodan areneda selles suunas, et maga lavale, sattus kunagi sellisesse olukorda, kas peaksin teesklema ja mingit jama ajama? Aga kui mitte võtta teesklemise märksõna, vaid niisugune mängurlus või mänguvabadus Mängurlus on hoopis midagi muud. Mängu vabadus, võib-olla jah, et võib-olla ma olen veidi tolerantsem tänu sellele, et ma pean ja tahan mõista väga paljud suhtuda sellesse huviga mitte hinnanguliselt. Et võib-olla see muudab mu siis mängulisemaks, vältimaks elus ka olukordadele ja kõikvõimalikele uudistele. Võib-olla tõesti jah, mängur, ma ei ole küll vist selles mõttes mingeid panuseid paneksin, teeksin väga riskantseid asju ja. Risk mulle eriti ei meeldi, ma olen paar korda sattunud olukordadesse usa pean riskeerima tehes otsust ja paar korda ma olen sellega alt läinud ja paar korda olen võitnud, aga mulle ei meeldinud olukorrad ja tunnen väga ebamugavalt selles maailmas Nii et elus ei pea neid asju läbi proovinud mööda, saab laval või kujutluses läbi proovida. Sellepärast mulle meeldib kangesti, kas sellist seal oli veel. Milleks on 130 kilo juurde? Mängige, te olete paks või? Noh, et sama elegantne sealgi. Ja ma arvan, et selles on mingisugune võti. Siin oli juttu, et muud elukutse mõtet ei olegi olnud, aga kas on niisuguseid muid oskusi, millega annaks leiba teenida, kui vaja oleks? Taksojuht võiks siin olla aga rohkem meeldule praegu midagi meelt auto sõitmisega, ma saan hakkama. Draamateater on ka praegu remondis. Kas on praegu niisugune kodutu tunne või vaba, tunneme? Kodutu ei, olen, elan kalamajas, seal alles. Aga veider on küll, ma käisin seal üks päev just hiljuti, nädal aega tagasi ja vaatasin ukse kolmandalt rõdult kiikasin saali, mis oli peaaegu tühjaks lõhutud, kõik lava asemel laius määratu auk nii üles kui alla külgede suunas. Iga meilipauk oli võigas, kaevandusvalgus paistis kuskilt sealt alt, nii et see oli küll päris hirmuäratav, aga samas selline ärev ja põnev ka natukene. Veider tunne küll, et, et kui me nüüd neid tükke mängime ja palju tükid on praegu konserveeritud või külmutatud, et need ei ole lihtsalt kuskil mängida. Igav ja kogu aeg ei saagi kõike igal pool mängida, ruum ei ole mida iganes. Ega, ega see on päris kummaline hooaeg, saab, tuleb. Kaevandusvalgus on nagu kadunud poeg, mul tuli pähe. Aga koduteater on ikkagi niisugune tähtis asi. Päris vabakutseline ei tahaks olla. Ega vist, jah, ma kangesti kardan nagu liigset vabadust ma natukene tahaks olla ohjatud või tahaks olla millegagi üles kinni. Olgu see siis pere või üks kindel kollektiivne. Ega ma lapsena kartsin üksinda mängida, aga ma tahtsin alati kellegagi koos mängida. Ei oska päris üksi olles jännata ja teater on ka koosmängijat? Jah, paraku küll, õnneks. Läks. Saate peaosaline oli Draamateatri näitleja Mait Malmsten. Muusikakatked kõlasid Putšiini ooperist mad hambatel flai. Portreesaate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Jälle kuulmiseni.