Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. 46 aastat hiljem seesama koht, kus mu vanaisa, isa ja ema pidasid toona kangelaslikku võitlust laiba õgijates koerakarja vastu, kelle eesotsas olid meie oma pere, must, punane ja hall. Ühel tormisel ööl lõi välk laiali massihaua, kus puhkasin nii kommunistide, Komin, Tanglaste, tavaliste inimeste kui ka jaapanlaste luud ja mida kutsuti tuhandete hauaks. Välk lõi selle lahti ja paiskas poolkõdunenud kondid mitmekümne meetri kaugusele laialikus vihm pesi, kuni nad muutusid kummituslikult valgeks. Mina olin sel ajal just kodus suvevaheaega veetmas. Kui ma kuulsin, et välk olid tuhandete haua lahti löönud, pidime muidugi kohale tormama, et kõike seda oma silmaga näha. Meie sinkjasmust koerakrants sabas ikka veel 100. kerget uduvihma. Koer jooksis Bladistades otse minu ees läbi poriloikudesse. Ei läinud kaua, kui jõudsimegi sinna valgete kontide vahele, mis olid plahvatuse hirmsa jõuga laiali paisatud. Koer nuuskis neid natuke, raputas siis pead, otsekui näidates, et teda nüüd küll ei huvita. Rahvas seisis aukartlikult lahtise haua juures, trügis rahvahulgast läbi, kuni võisin näha luukeresid augu põhjas. Kondi virnu päikese käes esimest korda pärast nii paljusid aastaid. Ma arvan, et isegi kohalik parteisekretär ei oleks osanud öelda, missugused olid kommunistide, missugused koomin Tanglaste, missugused jaapanlaste, missugused nende hiinlastest käsilaste, missugused tsiviilisikute omad. Pealuud olid kõik ühesuguse kujuga, visatud ühte ja samasse virna. Harvad vihmapiisad peksid trummeldades vastu Walkeid konte nagu vastu puuoksi. Luud lebasid poolenisti külmas selges vees, mis oli nagu aastaid seisnud puhas sorkoviin. Tere, mina olen Peeter Helme ja lugesin äsja ette katkendi hiina nobelisti muu Jenny raamatust. Punane sort. Eesti keelde on selle tõlkinud Märt Läänemets, kelle olengi kutsunud endaga siia saatesse vestlema ja selle katkendi valisin. Mitte sellepärast, et see oleks kõige jubedam koht, siit raamatust võiks isegi öelda vastupidi, see on üks leebemaid kohti, aga ma arvan, see katkend annab päris hästi edasi seda, et punane surgo, mille pealkiri võib-olla paneb mõne raadiokuulaja arvama, et tegu on sellise raskepärase talupojaromaaniga on üks üsna keerulise ülesehitusega üsna sünge ju väga paljusid väga võikaid episoode kirjeldav romaan. Kas mul on õigus? Tere ka minu poolt? Jah, mõnes mõttes on õigus, et ega nii-öelda hillitsetud maitsega lugejale sele raamatu lugemine võib olla väga kerge, ei ole, sest et tõepoolest seal on selliseid võikaid stseene, hästi vägivaldseid stseene, temaga seotud Mesi tapmiste kirjeldusi, detailideni kirjeldusi, kuidas Riia siseelundid välja tulevad vägistamise kirjeldusi ja nii edasi ja nii edasi, hästi palju. Et noh, mõnele võib tõesti jääda mulje, et see ongi selline noh, taotluslik või, või, või vägivallaromaan. Aga ma arvan, et kel on ilukirjanduse lugemisega Marju, kas ta selle raamatu läbi loed, siis ta kindlasti tõdeb, et see võikused ja vägivald ei ole kindlasti autori eesmärk, vaid pigem vahend ja, ja noh, on nii välismaised Lääne kriitikute hinnanguid lugenud, kes hindavad seda väga väga poeetiliseks teoseks just nimelt. Nii et noh, ma ei taha hakata nüüd ka andma mingit võtit, punkt üks, punkt kaks pluss kolm, kuidas neid vägivaldseid stseene tuleb mõista vaid see on siis lugeja enda otsustada ja ära tunda, kes veel raamatut lugenud ei ole? No selle raamatu autor, nagu öeldud, on siis hiina nobelist mo Jenn. Ja see raamat on hiina keeles esimest korda ilmunud 1987. aastal, nii et see ei ole sugugi mitte selle autori kõige uuem teos, aga nagu te järel sõnaska ütlete, on see ilmselt üks tema enim tõlgitud ja rahvusvaheliselt tuntuima teoseid. Jah, tõepoolest, see ei ole tema uuemaid teoseid, et, et see on tema päris esimene romaan mis kaante vahele ilmus, kuigi seal osad olid juba paar aastat varem ilmunud ühekaupa mitmes kirjandusajakirjas. Ja ilmselt võib öelda küll, et see on, on väljaspool Hiinat kõige tuntuim romaan ja kõige rohkem tõlgitud, nii et noh, kui kasvõi guugeldada, siis mojend punane žargoon tuleb kõige tihedamini, et hiljem on ta kirjutanud. Sest möödunud siis, kui palju juba varsti 30 aasta jooksul enam kui kümmekond Taani esseistikat novelle, nii et päris viljakas kirjanik on ta olnud. Miks see punane sort kõige tuntum on? Noh, väga sageli on kirjanike esimesed romaanid, kuidagi tullakse eriti selliste kirjanike omad, kes nagu ma jään, on kes, kes toob midagi uut Hiina kirjandusse, mõnes mõttes revolutsionäär on tuntud, aga kindlasti aitas punases orgaptuntusele kaasa see, et temast tehti kohe film. Mitte küll tervest romaanist, aga ütleme, et esimese kahe osa põhjal seal samal aastal 1987, kui ilmus Paan samal aastal ilmus sama pealkirja all ka film. Filmi autor oli samuti tol ajal alles alustav, hiljem legendiks saanud. Režissöör Changimu ja film oli ka, ütleme noh, Hiina oli Haljalas, alustame sama ala, sellist reformipoliitikat nii majanduses kui, kui ka kultuuris ja filme lõi enne läbi. Film võitis kaheksandal aastal Berliini filmifestivali kuldkaru auhinna parimale filmile ja noh, siis see avas, avas tee. Film läks maailma, ehk siis hakati vaatama ka, mille põhjal seda romaani Heile põhjase teinud oli ja, ja ka see läks. Romaan ilmus Hiinas ja noh, selles suhtes jah, tuleb, tuleb veel hiljem juttu, et romaanile teatavasti väga selliseid piiranguid tehtud, aga filmi küll minu teada Hiinas päris mitu aastat näidatud avalikult, nii et seal väiksed vastuolud on, aga Läänes oli ta siis seda seda populaarsem ja see Teiga romaanile kuulsuse, nii et teda hakati tõlk nagu juba edasi. Ma jään järgmised teosed ilmunud ilmises, siis need kõik leidsid tõlkijaid kaunis kiiresti. Ilmselt see põhjuseta Nobeli yks esitati, ta Nobeli sai, et teda ikkagi tuntakse väga palju. Ütlesite, et muu Jenna on omamoodi revolutsionäär Hiina kirjanduses, aga kui ta oma Nobeli auhinna sai, siis eriti eksiil hiinlased ju kirusid teda ja ütlesid, et tegu on sellise süsteemi truutüübiga ja et selle auhinnaandmisega õigustatakse Hiina rahvavabariigi ebademokraatliku süsteemi ja tsensuuripoliitikat. Kellel on jah, sellist kriitikat oli nii, nii noh, peamiselt jah, väljaspool väljaspool Hiinat. Kui Nobeli preemia välja kuulutati, siis jah, nii-öelda Hiina poliitilised ringkonnad Jobeldasid, et ahaa, meie mees lõpuks sai, sai auhinna. Nüüd mitme otsaga asi? Muidugi esiteks noh, ma ei teagi, kust alustada, alustame sellest, et Nobeli kirjandusauhindu antakse üldiselt kirjanduse eest. Ja ei ole õige, kuulun igal juhul kindlasti sellesse nii-öelda parteisse, kes ütleb, et ei ole õige seostada seda liiga palju poliitikaga. Kriitika ma Jennyle preemia andmise puhul, põhinedes sellele, et Ma ei ole oma teostes kritiseerinud Hiina rahvavabariigi poliitilist süsteem, inimõiguste rikkumisi ja nii edasi ja nii edasi ja mida, mida siis paljud dissident kirjanikud, kes on sunnitud sellest ka paguluses elama ja Hiinas ise dissidendid nagu peavad sellise noh, südametunnistusega intellekti paali esmaseks ülesandeks. Ma jään on ise seda ka kommenteerinud ja rõhutanud ka ikkagi seda, et. Ta on kirjanik jutuvestja särava Nobeli kõnes selles raamatus on ka lisana ilmutatud, selle pealkiri ongi jutuvestja. Ta räägib oma lugusid ja ta ei ole poliitkriitik põhjendab ka seda, miks ta ei ole, ta ütleb, et kui ma hakkaksin kirjutama poliitiliselt noh, siis see läheks ta varem või hiljem oma nii-öelda kirjaniku kreedoga vastuollu. Kui kirjutada poliitiliselt, siis sa valid nii-öelda poole, aga ta ei ole tahtnud poolt valida. Ja noh, oma populaarsuse tõttu ja nii-öelda poliitilise kriit tiseerimise vältimise tõttu on ta siis jah, tõepoolest pälvinud oma kodumaal sellise noh, kirjanikuna kõrge positsioonid on, mis seal üle Hiinalise Kirjanike Liidu üks paljudest aseesimeestest ja ja väliselt tõesti pidada nomenklatuur, kirjanik, aga kui tema teoseid lugeda kasvõi punas Sorgat siis kusagilt küll ei leia kommunistliku režiimi kiitmist või apoloogiat kuidagi vaid vaid pigem vastupidi ja seda kõikides romaanides. Aga, aga tõepoolest, ta teeb seda läbi sellise allegooria kujundi rikkuse, aga kellel kõrvad on kuulda ja, ja silmad näha ja mõistes mõtelda, siis noh, tegelikult on see ikka on siin ikka nii-öelda seda süsteemi reziimi kriitikat päris palju. Võib-olla selles raamatus isegi vähem, aga hilisemates raamatutes pigem rohkem Äkki see oleks nüüd see koht, kus peaks ka rääkima sellest, mida tema nimi tähendab, milles ju peegeldub ka teatud süsteemi kriitikat. Jah, ma jään, on, on tema kirjanikunimi, mille ta ise on on võtnud ja sõna-sõnalt tähendab see ära räägi, ära räägi jällegi Nobeli kõnes. Ja raamatu saatesõnas on ka sellest kirjutanud, miks selline nimi ja noh, selle nime valimise nii-öelda eellugu läheb tema lapsepõlve räägib tema lapsepõlv oli 60.-te lõpus, kui Hiinas oli see kurikuulus Protaalne kultuurirevolutsioon. Ja ta räägib, Ta oli, oli selline uudishimulik, jutukas poisike, kes jooksis ringi muutkui patrast, kõike siis kodus teda pidevalt hoiatati, et ei pea nii palju rääkima, sellest võib igavest palju paksu pahandust tulla, kui liiga palju räägid Tseedal kangastus meelde, kui ta sai juba kirjanikuks ja haavalis endale nime, siis ta valis sellesama ema, mõtled ainult lapsepõlvemälestustele tuginedes, vaid ikkagi ilmse viitega. Tema noh, kas või tänapäevani välja nii-öelda poliitilisi kultuurilisele keskkonnale, et ega Hiinas otse rääkida ei ole ikka ka praegult kohati kasulik, need, kes otse räägivad, need pannakse vangi. Aga ma jään arvama, kui ta räägib otse ja ta pannakse vangi, siis tema sõnum jääb, jääb edastamata, sellepärast ta räägibki, sellises noh, peamiselt kujundlikust keeles. Mingis mõttes punane Sorga on oma teemavaliku poolest ilmselt igati õige nii-öelda Hiina ametliku poliitika seisukohalt. See räägib võitlusest jaapanlaste vastu, räägib hiina külarahva raskest elust, aga tegelikult, kui hakata seda raamatut lugema, siis ühest küljest on selgelt, jaapanlased on kurjad, aga mille peale peategelast aur kulub üksteisel naha üle kõrvade kiskumisel? Omavaheline kemplemine? Tegelikult jaapanlased on mingis mõttes siin raamatus ju ainsad sellised väga ühe dimentsionaalselt tegelased, kõik teised on ju natuke kaabakad, aga võib-olla mõnes kohas ka head inimesed ja et siin on väga paljudes trambivad entsust, aga mingisuguse vormi mõttes tundub küll, et autor on läinud seda teed, et katsunud olla nii-öelda süsteemi truu. Ja päris kindlasti, sest et noh, nii nagu nõukogude aegses eriti vene venekeelses kirjanduses eesti keeles võib-olla vähem, aga, aga meil on neid küllalt, eks ole, suur isamaasõda oli selline püha võitlus saksa fašistlike vallutajate vastu, mida siis mitme põlvkonna kirjanikud käsitlesid ja ja noh, kes padu propagandistlikult, aga noh, võib-olla kui aastakümneid läks mööda, siis on ju ka nii vene kui eesti keeles ilmunud, käid sõja sõjaromaan ja niimoodi oli Hiinas ka jaapanlaste vastane. Võitlus. Hinne Hiina sõda kestis märksa kauem kui, kui Euroopas algas juba 37. aastal ja kestis 45. aasta lõpuni välja kaheksa aastat ja hiinlastel on sellest muidugi suured. Suured haavad ja mälestused ja teemavalik oli tõepoolest see, mis ilmselt läks nii-öelda kirjanduskomissari telepeale. 87. aasta oli, oli ikkagi veel aeg, kui noh, ma arvan, tsensuur oli, oli tugevam, kui, kui kui ta praegu isegi Hiinas on kõige Hiinas ei ole siiamaani kuhugile. Nii et need teemavalik, see, see võis olla ka selles mõttes jah, et ta nii-öelda ähmastas nende sensorite ja komissaride valvsust, eks ole, romaan on jaapanlaste vastasest võitlusest järelikult hea ja kas need komissarid siis alati kõike kõike läbi loevadki ja teiseks, kas nad nii nii-öelda halvad ongi, nad näevad, et haarama Jaan ja vastab niimoodi üldiselt teemale, siis lasti läbi nii-öelda jah, et, et see on selline vormi küsimus, aga, aga kindlasti ei ole see romaani punane Sorba selline teema iseenesest vaid sest et noh, see romaani tegevus algab ka juba otsapidi ikkagi paarkümmend aastat varasemast ajast peale ja, ja noh, ma ütleksin küll, et see kogu see sõjaeelne aeg kus nagu vägivalda ei ole kuigi palju vähem ise jaapanlaste jaapani okupatsiooni alguses ja see sõja alguses aegne põhitegevus ei lähegi väga kaugele, 41. aasta suvel vist juba lõpeb ära, seda oli seal ka Hiinas alles alles tuure ütles, et, et see on noh, valitud lihtsalt selline ajalooline noh, kuidas öelda keskkond või, või milles, milles kirjeldatakse, näidata, kuidas seal karmidel aegadel siis kuidas see inimestele mõjusega, kuidas inimesed otsapidi küll olid sunnitud vägivallaga kaasa minna ise vägivaldseks muutuma ka neis jäiga kõige hullemates pandiitides, keda seal on küllalt noh siin ja seal ikkagi tuleb nende selline inimlik pool ja nähtavale. Nii et kindlasti jah, see ei ole niuke, sõja, sõja või roiline propagandaromaan, vaid vaid see, sõja kujutamine on, on pigem keskkonna loomine. Minu meelest on siin raamatus väga palju väga õnnestunud põnevaid portreid et alustades näiteks sellest samast romaanias kesksest tegelasest, kes on siis jutustaja vanaisa ja bandiitide pealik, kelle selliseks võiks öelda, et sarimõrvariks muutumine toimub täiesti märkamatult ja ilma, et sa sellele mehele endale mingisuguseid märgatavaid jälgijateks. Jah, nii ta on, et see peategelane eesti keeles lihtsalt röövlipealik. Romaanis vist on ka eestikeelses tõlkes kasutatud sõna bandiit rohkem. Johanna oli ta nimi, aga noh, see läheb raadiot kuulates nagunii kohe meelest ära. Et tema elu on kirjeldatud jah, päris päris päris algusest peale. Ja nooruseaastaid seal kuidas seal armus ja siis oma esimese mõrva sooritades siis, siis on isegi ühes kohas seal lausa selline. Mõnes mõttes nagu psühholoogiline analüüs toodud, et miks ta ei läinud algul nagu sele bandiitidega kaasa, kuigi teda kutsuti, see oli, oli, oli väga ahvatlev, et tal on ikkagi kasvatus ja mingi niuksed, Rahli normid, aga noh, nii-öelda mõrvu hakkas ta sooritama ikkagi nagu armastuse nimel, eks ole, esimesed tapetud. Päris esimene esimene mõrv oli jah, tema, tema ema, armuke, isa oli surnud, ema, ema võttis armukese ja siis poisile ei meeldinud, tappis selle ära, siis põgenes kodust ja ja järgmised mõrvata olid siis, kui ta ise arvamus ja, ja oli vaja siis öelda armastatu või noh, hea küll, ma ei hakka pikalt, seletasin ühesõnaga armastuse pärast tappa, et see naine naine endale endale saab. No ja siis läks, eks ole, siis need kohalikud bandiidid röövisid selle naise korraks ära, niimoodi nõudsid lunaraha ja nii edasi ja nii edasi siis arvete klaarimine sellega, nii ta läks, kuni temast sai tõepoolest sarimõrvar, eks ole, kellele tapmine oli nagu noh, ma ei tea leiva peale või määrimine. Et selline selline kujutamise protsess on nagu ka ja seal on veel veel mitmel pool seletused. Et miks ta siis vahepeal ta nagu ettus bandiidi elu maha siis kui tuli see Jaapanis hakkas vastupidi, hoopis nii-öelda vastupanuvõitlejaks kasutades oma oma võitlejaoskusi jaapanlaste vastu ja see on ka öeldud, et et ta ei teinud seda mingisugusest patriotismist ega mitte millestki, vaid eelkõige kättemaksust. Et tema nii-öelda juhtiv, juhtiv selle peategelase juhtiv emotsioon elus oli kättemaks. Jah, see oli praegu üks väga värvikas näide, aga tegelikult neid värvikaid tegelasi, ka episoodilisi tegelasi on siin raamatus hästi palju. Minu meelest põnev on ka see, kuidas muu Jenn neid neid portreesid tähendab, ta ei esita neid ju järjest, vaid nad tulevad tükkide kaupa, mis ei ole ka ajaliselt järgnevuses, nii et siin on pidevaid hüppeid ühes ja teises suunas. Jah, see on üldse selle romaani ülesehituse omapära on teised kirjanikud vist ka niimoodi niimoodi kirjutanud, et aga, aga et see romaanial selles mõttes mingi niukene narratiiv punktist A aja ajapunktist A punkti lõpp-punkti kusagile vaid, vaid tõepoolest, romaani ülesehitus on, on selles mõttes väga hüplik, et noh, see, mis lautorid pähe tuli seoses sellega selle ta kohe kirjapanija kohati alguse poole on ka isegi raske aru saada, et kui toimub see ajahüpe, kas mõni nädal või mõni aasta või kus alles paar lõikarasvad, et ahaa, see ei räägigi enam enam sellest. Aga, aga see on jah, autorimeetodi ja ka kangelaste portreed, niimoodi siis vaikselt kooruvad välja või, või pigem mitte ei, koor välja, veid kujunevaid niimoodi, lipp lipi peal, lapp lapi peale. Kui lõpuks kusagil mingil hetkel on nad andnud meile täiesti juba meie ees inimesed lihast ja verest siis tapetakse nad ära, siis tapetakse need ära. Jah, väga-väga sageli. Aga kas nüüd selles väljendubki siis moi Enn revolutsioonilisi saidi mainisite, ennetan Hiina kirjanduses. Revolutsionäär, milles, milles siis väljendub? Noh, eks see meetodi poolest ka kindlasti ta ise on oma Ma nii-öelda eeskujudena Lääne kirjanduses nimetanud kabilgas siia markest ja footneri jah. Et sealt on, ta on ta saanud nagu nagu eeskujusid, aga, aga ta on öelnud jah, et ei maksa nüüd nagu liiga palju üle tähtsustada neid kirjutamismeetodi poolest kindlasti see oli üks selline noh, uudne moment, aga niimoodi ei olnud tänapäeva Hiina kirjanduses enne teda eriti kirjutatud, võib-olla mingeid katsetusi oli, aga ma ei ole ka nii hea asjatundja kirjanduse alal. Aga olulisem on vast ikkagi esse teema ja käsitlus, eks ole, millest me juba rääkisime, et on võtnud nii-öelda nagu selle alati sobiva teema patriootliku, jaapanlaste vastase sõja, aga kuidas ta seda on kirjutanud ja mis kontekstis ja ja mida tähtsaks pidades, see on hoopis teised, hoopis teised rõhuasetused, kui ütleme nii-öelda rohkem või vähem sotsrealistlik kujutamine, mis ikkagi noh, kuni 80.-te aastateni oli, oli Hiinas valitsev ja ei ole, ei ole päriselt tänapäevani kadunedeks sotsrealistlikke kirjanikke, on seal ka praegu. Aga kas väljendab kuidagi tema keeles lühidalt kõlama küsimus siis kuidas muu ja tõlkida õli? Tõlkida raske, tõlkinud on raskem, tema keel on, noh, ta ju räägib ka endast ta nende rahvalike jutu testijate järeltulija. Ühest küljest see on selline rahvlik väga igapäevane keel igapäevaste väljendite kujunditega tõlkija jaoks oli, oli just see nagu nagu raskevõitu, eks ole. Et ma ise olen noh, rohkem klassikalise hiina keele spetsialist, kus on keel, on väga lahke kooni, line-Aga reegli ja enamasti selline terminoloogiline sellist kõnekeelt tõlkida, siis peab kohati veel rohkem uurima ja vaatama, kui sul ei ole mingit hiidlast kõrvades need käekell, seda seal ära seletatud, niiet tema keel on, on, on väga rahvapärane on isegi kirjanduskriitikud heitnud ette, ta keel on liiga lihtne ja labane. Ühesõnaga, et ei ole seal Niukest nagu, nagu stiili. Jaa jaa. Ja ka noh, nii-öelda hüplev. Kohati on niukene nagu kõrgem stiil, aga seal lähedal noh, labasuste pildumiseks ja nagu mida ma olen ise lugenud mõnda käsitlust, et et see ei, ei lähe nagu niux parema Hiina kirjandusega kokku, eks ole. Miks niimoodi on, üks põhjus võib olla see, et ta on, noh, jõuamegi autori juurde, ka ta on olnud iseõppija koolist väga palju ei käinudki. Sest sellel samal kultuurirevolutsiooni ajal 60.-te lõpus, kui ta oli, oli koolipoiss siis kuna tema perekond või noh, vanemad ja vanavanemad, see taust oli ikkagi tahad, kuulusid nii-öelda ja mida nõukogude liidus istudes kulakuteks nimetatud midagi taolisusega jõukama niukse kesktalupoegade hulka ja kultuurirevolutsiooni ajal võeti, kes seda arvesse ja poiss lihtsalt aeti koolist minema, leiti, et temal ei ole õigus õppida nii-öelda puhaste Brotharlastel lastega ja pidi karja minema ja hariduse pooleli, aga ta oli iselugeja ja, ja päästis ta selle kahekümneselt astus ta sõjale äkki ja siis seal sõjaväes, Hiina sõjavägi on kohe nagu ometi süsteem, neil on seal omad koolid ja ülikoolide instituutide värgid olles, siis ta jätkas oma haridus kuni kirjandus magistrikraadini ja luges hiinakeelses tõlkes muidugi lääne lääne kirjanikke ja ühesõnaga, ta on ennast ise kujundanud ja eks see keel on siis ka selline noh, võib-olla tõesti sellise esteetilise mõttes eklektiline, eks ole, ühte ja teist. Lugedes ma ka pidevalt mõtlesin, et tõesti, et kuidas küll oli kõiki sõimu ja kohati labast ja võiks isegi öelda matslikku kõnepruuki, mida tegelased siin tarvitavat tõlkida, et kas see on nii siis ka mingi murdekeel, mida nad. Kesid ei, murdekeelt need eriti ei ole noh, või tähendab selles mõttes, et hiina kirjakeel oli nii-öelda murdeülene et erinevates kohtades räägitakse ühte ja sama Janeks, loomulikult väljendeid on nii ja naa murda ja asi ei ole siin nagu probleem. Aga 19 sõimu ja labasuste tõlkimise juures tuli teinekord nuputada mitte nuputada. Nüüd selles mõttes, kuidas ilusamini teha, sest et noh, ma julgeksin öelda, et hiina keeles sellise noh pude sõnade tarvitamine on isegi noh, nii-öelda sõimus märksa harvem kui meil meil, noh, rääkimata siin vene keeles või millestki, et neil on ka sisult, mida nad tajuvad roppu sõimu näoga seal otseselt roppe sõnu nii palju ei ole. Aga aga siis küsimus oligi see, et aga kuidas siis tõlkida, kui tõlkida sõna-sõnalt mingisugune sõim, siis meie keeles ei väljenda mitte midagi peaaegu üldiselt siis järgmine seda noh, mitte ainult sõimu sõimu juures vaid, vaid vaid muul puhul ikkagi ka, et, et nad püüdsid leida siis enam-vähem sisult ja olukorrale vastava eestikeelse analoogilise siis mingi labasuse või sõimusõna, noh näiteks, eks ole, võrreldes küllaltki palju seda kurat sõna kasutanud, eks ole, kuradi raisk, ja nii edasi, kui mõned pehmemad asjad võtta, et ega hiina keeles niimoodi sõimata kuradit üldiselt kutsute. Ja seal on muud asjad, aga kuna eesti keeles on kurat igal pool, siis ma lihtsalt tõlkinud seda, et ta eesmärgiks see, et ta ikkagi eesti keeles kõlaks ka. Rahvapärase ja loomulikuna Minu meelest kõlab kogu see raamat väga loomulikuna, et seda on vaata et isegi raske ette kujutada, et tegu on tõlketeosega, et see mõjub hästi. Realistlikult jah, noh, eks ma vähemalt ilukirjanduse tõlkijana pean ennast ka suhteliselt asja armastajakse, aga ühte teist on tehtud teinud enne ka ja toimetanud ja noh, eks mu eesmärk oli ikkagi see, et et tõepoolest see raamat oleks eesti keeles loetav ja mõni tagasiside on ka olnud, et vist on loetav ja noh, see raamat, esitlusüritus oli sügisel peale ilmumist Tartu ülikooli juures siis kirjandusteadlane Aarne Merilai. See on küll eesti kirjanduse uurija rohkem, aga ta võttis ka sel teemal sõna ollut romaani enne läbi lugenud ja siis tema ütles ka, et tema jaoks nagu selle suurim voorus oli see, et, et see ei olegi nagu kirjandus võitis, loed, et siis tekibki nagu nende piltide kaudu nagu, nagu see hakkab väga väga elama. Ja noh, et kui kui noh, nii-öelda lugejal, kes ei ole kirjandusteadlane, midagi taolist taoline elamus tekib, noh siis lase tõlge kõige hullem ei ole, aga ma arvan, et Jenny noh, eesmärk on küll, just just see ja see, mis ta teeb, hästi, loetakse populaarseks nii Hiinas kui ka väljas. Riinat mõnel juhul olete te pidanud vajalikuks nimesid tõlkida, nii esinevad siin tegelased nagu kirglik ja kaunitar ja rahulik ja mõned teised nimed, siis ei ole tõlgitud, et mis juhul on siis nimede tõlkimine õigustatud olnud või mis printsiip siin on olnud? Siin noh, ma ei oskagi väga nihukest printsiipi öelda, eks ma vaatasin ka ta seda raamatut on nüüd inglise keelde tõlgitud ja seal inglise keelses oli vahest nimesid isegi rohkem tõlgitud, kui mina seda tegin. Tõlgitud on siin peamiselt siis jah, mõned nooremate naistegelaste nimed, millega vaata, ma ei julgegi öelda, et kas need on pärisnimed või on need hüüdnimed, sest seda ei ole kusagil seletatud hiina kultuuris väga sageli noh, lastel ja ja noh, nagu seal on teenija, eks ole, või sellistel noortel naisemees tegelastel on hüüdnimed ja need antakse ilmtingimata pidades silmas nagu ikka hüüdnimede puhul mingit selle inimese omapära. Ja vot need ma siis nagu eelistasin tõlkida, noh, mida, mida sa nimetasid ka siin, eks ole, et tütarlaste nimedega neid palju ei ole, kaks-kolm tükki ja teised, mis on niimoodi kindlad pärisnimed. Ja kohati noh, tõlgitavad ei olegi kuigi noh, saame iga hiina nimi kirjutatakse kindla kirjamärgiga, millel kindlasti on tähendus, aga aga noh, et tõlkimine nagu ei ole otstarbekas, nii et et jah, aga, aga samas kui on noh see kirglik või rahulik või või noh, need laste puhul on ilmselt ikkagi hüüdnimed, et need annavad nagu natukene edasi mingit nüanssi, paremini kui seal oleks lihtsalt üks täiesti noh, meile refina mõju. Häälikukombinatsiooni Stiina keelend. Iseenesest kuigi kõik siin toimub ju Hiinas, Hiina olustiku Hiina ajaloos ja seal on palju Hiina ajaloospetsiifikat, ma arvan, et ka eesti lugejale ei ole see raamat raskesti jälgitav selles mõttes, et see raamat ei eelda suuri ajaloolisi eelteadmisi, kuna see tegevus toimub seal niikuinii, sellisel võiks öelda mikrotasandil. Ja ma usun küll, et et kindlasti on sa loetav ka inimesele, kes nagu eelnevalt hiinast suurt midagi ei tea ja mõningatele tekstis esinevate noh, selliste noh, võib-olla otseselt või suhteliselt spetsiifiliselt mingitele kultuurilistele nüanssidele madelt ja tegin mõned üksikud joonealused märkused ka, et seal mingid konkreetsed Hiina pühad või mis seal on, eks ole, et noh, natukene paremini nagu jõuaks kohale või et ei jääks suht arusaamatuks, mis, mis pärast seda seal niimoodi on siis kirjutatud. Teine asi on see, et miks ta meie lugejale peale võiks minna, on ka see see temaatikat, eks ole, ikkagi meil ka ju ses sõja temaatika ja sellega seostav nii sõja sõja eelne okupantide poolne vägivald ja pärast seda toimub on, on väga südamelähedane teema ja ka selles mõttes võiksid nagu seosed päris päris hästi tekkida, et see võiks eestlastele minna nii-öelda ka emotsionaalselt küllaltki südamesse. Vaatamata sellele, et mu Yenn on ise oma suurte eeskujudena nimetanud just Lääne autoreid, kas seda raamatut hiina keeles lugedes oli selline tunne, et Hiina kirjanduse traditsiooni tundmine annab mingisugust lisateavet või mingit kihte, mida nüüd eesti lugeja lihtsalt ei, ei saagi päris? Kindlasti julgen öelda küll, et siin ei ole jällegi noh, võib-olla otseseid viiteid, kuigi romaanis isegi endas On otseseid viiteid, aga ma jään jälle oma nii-öelda selle loomismeetodi kohta öelnud, et et ikkagi võib-olla sellised suuremad ja sügavamad mõjutused on taliina enda, traditsioonilisest ilukirjandusest ja punase Sorga puhul võib-olla just ka siin on romaanis on isegi Lätti vihjatud paari paari klassikalist siis ajalooliste teoste, eriti siis teos, mida, kuidas ma saan nüüd tõlkisin jõe luhad. See on selline keskaegne teos ja seal on ka juttu, on noh, nii-öelda õilsetest pandiitidest, kes on lindpriid ja tegutsevad nii-öelda kusagil jõe luhtadelgi pilliroo sees, aga, aga noh, nii-öelda Robyn Huutlikult võitlevad pahade vastu ja, ja kaitsevad lihtrahvast. Nii et need momendid kindlasti aitavad seda, seda tausta mõista ja jällegi, kui me räägime, et miks see romaan nii-öelda revolutsiooniline läbi lasti, siis võib olla ka see, et, et seal on nii-öelda seosed selle ajaloolise traditsiooniga ja need keskaegsed ajalooliselt otsapidi ka patriootilised romaanid on tegelikult ka kommunistliku Hiina ajal olnud ikkagi nagu noh, au sees, et neid ei ole nagu selliseks noh, mahategemist väärivaks loetud. Et see on, on üks moment kindlasti olulisem on see, mida, mida ma hoian alati rõhutab, millest siin sai juba ka mainida, et see jutuvestjad traditsiooni jätkaja, eks ole, hiina nii-öelda tänapäevane ilukirjandus ju kasvaski välja suulisest traditsioonist juttudesse need, kes turuplatsidel käisid ja noh, enamasti nende teemad olid niuksed tuntud ka kas siis ajaloolised teemad või, või, või mütoloogiast tuntud teemad jutustati ja improviseeritud ja, ja sinna ka elulisi ja igapäevaseid ja nii-öelda populaarseid seiklesid tuli kogu aeg juurde ja ja Hiina romaani kirjandus tekkiski sellest, et haritud inimesed hakkasid nagu samas stiilis kirja panema neid lugusid ja sellepärast näiteks Taani žanr tänapäevani tänapäeva nii-öelda terminoloogias hiina keeles kannab nimetust väike jutt ehk Hiina romaani reeglina nagu nagu juttu ollagi, romaan on kaugel sellest mahu poolest väike oleks et see väike tähendabki seda, et see nii-öelda tol ajal, kui kõrgeks kirjanduseks peeti nii-öelda klassikalises keeles kirjutatud kõrgstiilis, filosoofiat ja selliste asjadega jutuvestjad ja kunsti oli noh, selline madalam, see oli väike, väikese väärtusega. Ja sellepärast oligi Tšašovo väike väike jutt, väike väike rääkimine. Nii, aga nad kirja panna muidugi tekkisid hiigelromaanid. Aga žanr oli ikkagi. Keiutu mainisite, jõe luhtusid, aga üks teine raamat, mida siin ka mainitakse on ju kolme valitsus, mis on eesti keeles vene keele vahendusel olemas. Ja noh, see on teine selline väga noh, võiks öelda, kanooniline romaan on ka ütleme, et kommunistide ajal sellise Hiina patriotismi ja, ja ka nii-öelda altpoolt rahva seast tuleneva jõu ja näitena alati eksponeeritud need, kes ma olin nii läbi loeb eesti lugeja, siis võtke kohe kolme valitsus, et teda on küll üks, kolm korda paksem veel, aga, aga pole hullu. Et jah, kindlasti kindlasti mõjutanud ja see on meil tõesti eesti keeles olemas, kuigi tõlgitud vene keeles viiekümnendatel, aga ma ise olen selle ikkagi läbi lugenud. Minu meelest ei ole üldse tõlken, on ta, on ta hea Aga kas võib siis öelda, et see muu, Jenny, punane Sorga või, või äkki isegi üldisemalt tema looming asub kuskil nii-öelda ida ja lääne traditsiooni ristumispunktis? No võib öelda küll kindlasti ja ma jään, ise ei ole seda ka salanud, eks ole, et oma nii-öelda kirjanduslikus hariduses on ta saanud palju mõjutusi läänest jutuvestluste traditsioon, seda ta ka raamatus olevas Nobeli kõnes ütleb, et kuidas ta lapsena hakkas ka tema eluajal ja kohati tänapäevani välja tegutse, jutuvestluste traditsioon ei ole välja surnud iseenesest, kuigi ta on ammu hakata kirja panema. Et tema käis ka neid jutuvestjaid turuplatsidel kuulamise, sai sealt väga palju inspiratsiooni ja siis veel kõik, mida ta kuulis oma küla inimestelt ja vanavanematelt ja kõik, et kõik see hakkas elama ja ta ütleski, noh see normaalne kirjutab siis väga palju süžeed ja asjad tulevad kõik sealt oma tema isiklikust lapsepõlvest, noorepõlve kogemusest, nii et see on nagu teine komponent, esimene oli siis need nii-öelda lääne mõjud või ma ei tea, ka järjekord ei ole õige. Teine on siis see tema enda elavast traditsioonist tulnud jutu Westmise lood. Kolmas on siis Tiina, selline klassikaline või traditsiooniline kirjandus. Aga kas see tähendab omakorda ka seda, et et Hiinas ka inimesed, kes võib-olla hiina klassikalise kirjandusega tuttavaid ei ole, siiski näevad tema loomingust teisi aspekte, kui Lääne lugejana? Kindlasti näevad, näevad teisi aspekte ja noh, sellest on kirjutatud ka, et ega Hiinas Ta ei ole ka niimoodi üheselt populaarne ja tema nii-öelda retseptsioon Hiinas on ka, on vastuoluline. Ühelt poolt on ta jah nagu nomenklatuurse kirjanik, eks ole, mida noh, kui nüüd Nobeli preemia sai, siis võib-olla Hiinaga nii-öelda poliitilised ringkonnad seda tõstsid esile, mis, mis võib Läänes jätta vale mulje. Aga teisalt teisest küljest noh jällegi nii palju kui ma, kui ma nagu napilt tean või siis romani telkides, siis ma natukene tegin uurimistööd ka ikkagi. Et on täiesti tänapäeva nii-öelda Hiina kirjandusteaduses, kirjanduskriitikas on omaette küllaltki Villedašanrin detailselt ka teiselt poolt toetakse, ma hoian kriitika näiteks kirjeldatakse seda, miks, miks ta ikkagi ei ole nii-öelda superkirjanik ja, ja mis, mis vead tal on ja see on ilmselt noh, kuna ta on kuulus siis nii-öelda need kirjad, surad kirjanduskriitikud, kirjeldusteadlastel on palju tööd jälle, et seda kirjutada mulle vastu nii-öelda rahva seas on ta väga hästi vastu võetud Hiina rahva seas nii-öelda kiht lugejate seas, mis näitab seda, et ilmselt see temas kujundite rikkus ja jutu kestmise või loomingumaneer läheb hästi rahvale peale. Ühesõnaga, see on, on hiinlastele arusaadav. Üks näide on see, mida ma just siin saatesõnas. On ka ära märgitud, et leidsid sellist informatsiooni, et tema, Haanja antakse Hiinas koopiatena välja rohkem kui ühegi teise kirjaniku omast, eks ole, kui ta rahvale ei meeldiks lugeda, kes siis hakkaks piraatkoopiatega ja tal on ka probleeme olnud, tähendab, kõik romaanid ei ole ilmunud nii-öelda ludinal vähemalt ühe kohta, kui ma ei eksi, siis oli see, mis eestikeelses tõlkes on nimetatud küüslauguparadiisi küüslaugule, paradiisi küüslaugulavalaul jah, et see on, kardan küll, paariline ja seal tulevad taevased sfäärid mängu, aga, aga selle noh, nii-öelda maa peale tegevus on just kultuurirevolutsiooni aegne see, kuidas inimesed nälga surid ja mis, mis lollusi seal tehti, et see, seda nagu hoiti kinni, see ilmus Taiwanil Enn tõlgiti inglise keelde siis hiina keeles, et sealt sealt leiti seda poliitilist kriitikat, siis natukene natuke rohkem kui muudest romaanidest. Aga mida see Hiina ametlik kriitika siis mojonile ette heidab, kas seda labasust, mida te enne mainisite? Labasuste heidab ette ja ikkagi kohati ka seda, nagu ma ütlesin, et tänapäeval ka see nii-öelda sotsrealismi ei ole välja surnud, et ei ole piisavalt patriootlik ja näitab valesti teatud asju selle kohta, mul tuleb täitsa jube ammusest ajast ühe kirjandusõppejõu arvamus, 90.-te algul, kui ma olin ise esimest korda nagu pikemalt Hiinas keelt ja kirjandust õppima, siis mulle sattus siis väga selline hästi hästi tore vanem meesterahvas, noh, ta oli üle 60 juba kirjanduse õppejõud, kellega me suhtlesime ka väljaspool tunde, palju. Ma isegi mo Jenny raamatutest ma ei teadnud jändist ka sel ajal tegelikult. Ma küsisin tema käest, mida tema arvab sellest filmist selle punase Sorgu järgi tehtud filmist ja tema ütles, et ta ei ole seda filmi näinud, aga ta ei tahagi seda filmi näha. Sellepärast et ta kuulnud, et see film olevat umbes samasugune hiinlase jaoks kui ütleme, inimese ema riietatakse hulga ees lahti. Et noh, see kõlas väga sedamoodi, et, et see on, on kusagil nii-öelda vastupropaganda või, või nii-öelda kirjandusametnike sulest selline seisukoht, nagu, nagu välja toodud just see, eks ole, et noh, soliidne, väga haritud, avatud mõtlemisega inimene, ütleb, et ei, ma ei ole näinud ja ma ei tahagi näha seda, ma ei tea, kas ta seda romaani oli sellel lugenud, aga noh, et, et selline seisukoht, eks ole, et umbes et see läks nagu raamidest välja, kuidas ületas nagu noh, teatud mõttes sisule hiinlase, sellist taluvuspiiri või vähemalt Tiina kirjanduskriitikute taluvust. Ei no eesti lugejal on võimalus siiski see raamat nüüd eesti keeles läbi lugeda ja ilmselt suhtuda sellesse ka suurema distantsiga kui Hiina lugejale, aga ma arvan, et need paralleelid Eesti ajalooga, millele osutasid siin raamatus tõesti olemas ja täiesti nii-öelda kiiduväärsed, et kujutan ette, et kes seda raamatut loeb, sellele jäänud märkamata. Aga ma loodan ka, et see jää ainsaks Monieni tõlkeks eesti keelde. Mina ka loodan, et ei jääks meil jah, paraku olukord on selline, et heinakeelest tõlkijaid kes oleksid võimeline võib-olla ka tänapäeva ilukirjandust tõlkima, noh ma arvan, et ühe käe sõrmedest jääb üle kui hakata lugema ja, ja ega isegi need, kes tõlgivad või natukene tõlkinud, teevad seda ikkagi muu töö kõrvalt ja kui olud ja situatsioonid on, on soodsad, noh võib-olla võtaks isegi veel mõne, kas ma hoian nii või mõne teise autori teosetestega kähma hoian küll. Ainukene Hiinas elav hiina kirjanik, kes on saanud Nobeli preemiaga, ta ei ole sugugi mitte ainuke niukene hiina kirjanik, et võiks, võiks pildi mitmekesistamiseks ka teisi suurepäraseid kirjanikke tõlkida. Keda, aga selleks me peame muidugi tõhustama hiina keele õpetamist meie koolides ja kõrgkoolides, mis, mis õnneks läheb, läheb ülesmäge. Praegusel ajal, noh 10 20 aasta pärast põlvkonna pärast on juba Hiina kirjandus meie tõlkekirjanduse maastikul sama tavaline, kui praegult on saksa või vene kirjand. Selge, ma tänan Märt Läänemets selle vestluse eest ja soovitan kõigil raadio kuulajatel lugeda Muu Jenny punast Sorgot. Mina olen Peeter Helme ja kirjandussaade tõlkes, leitud on taas eetris kahe nädala pärast.