Tere hommikust, kell on mõned minutid, 10 10 läbi, on 15. veebruar pühapäeva hommik ja alustab täna pühapäeva hommikune jutusaade. Minu nimi on Hannes Võrno ja mul on tänaseks saatekülaliseks hea kamraad sõber, kui nii võib öelda kolleeg ammusest ajast ja kõigile raadiokuulajatele televaatajatele väga tuttav mees. Aga täna me räägime, tekkis nendest asjadest, millest sõbrad omavahel räägivad, nii et võib-olla saate tänases saates kuulda midagi hoopis teistsugust, võib-olla mõnele asjale lahenduse, mõnele küsimusele vastuse ja nii edasi ja nii edasi. Alustan siis saatekülalisi tutvustusest. Mul on hea meel, et sa tulid Gaute Kivistik alias rahvale tuntud ka kui Rohke Debelakk, tere hommikust. Tere hommikust, Hannes, tere hommikust. Head kuulajad. Hea meel kuulda, et te olete seal. Sest kõik on kuulda, mis te teete kodudes. Ma võiks vist ilmselt olla küll ekslik, kui ma arvan, et esimesena pähe kargavad nimed, minu jaoks on Gaute Kivistik, Jarek Kasar, kes on niisugused mehed, kelle puhul võib öelda, et kunstniku nimed sinu puhul siis Rohke, Debelakk ja Jaraki puhul Shaliis on Eesti rahva jaoks ütleme sellise laiema tarbija jaoks rohkem tuntud kui kui inimese päris nimi. Et mis selle, mis selle, mis selle asja taga on, et ühel inimesel nimel võib-olla niisugune maagia, et ütleme kasvõi, kui ma toon paralleeli siia ütleme, doktor Frankensteini loona, eks ju siis kõik mõtlevad, et see Frankenstein on see koll. Nojah, aga tegelikult on ta see doktor, eks ole, selle kollinime õige, õigupoolest keegi ei teagi, et sinu ja Jarek on samamoodi, et te olete nagu kaks kolligel õiget nime, nagu justkui ei teagi, konseni. Näiteks paljude inimestega ju neid, neid nimesid vist on väga palju, kellel on, kelle väljamõeldud nimi on tegelikult ikkagi hoopis elavam ja ja selleks ta välja mõeldud ongi, et ollakse elama, oleks elavam, oleks suupärasem. Aga ma ütlen, et Gaute Kivistik ei ole ju teab mis elutu nimi on väga särtsakas ja hoogne. Jah, aga Rohke Debelakk on vähemalt selline, et see paneb inimesi kohe algusest saadik mõtisklema, sest praegu on kõik sellega ammu ära harjunud ja, ja paljud tüdinenud, aga aga onu vanasti päris aastal 94 näiteks kui inimesed pidid aru saama, mis asi see nüüd on. Ma mäletan, kunagi oli üks, üks kas tartu kukul oli avamisüritus siis, kui kuu raadiost muutus, tartu kukuks ja, ja siis oli seal postimehest, oli seal inimesi testi Vanemuises Tartus üks väike avamisüritus, kus oli siis sõnavõtud, Rohke Debelakk, siis tort, Rohke Debelakk ja siis inimesed mõtlesid, et et ehk kõik on väga tore, kus ta tahaks seda rohkete räägiti, et midagi, mis on nagu rohkem eriti nagu ei ole näha ka, et midagi nagu väga üleliia oleksid. Kui loed siit niimoodi kohe sõnavõtt ja siis siis tuleb Rohke Debelakk. Aga et noh, kuskilt ei paista midagi sellist, eriti et oleks lihtsalt Debelaga veel rohke. Et eks ta sellist arutlemist õli ja minu käes oli kunagi üks lindistus, kus üks vanaproua arutas, et tema sai alles tüki aja pärast teadetel Rohke Debelakk, et tema kuulson rohkem vedelat. Jah, toona kätte sain, selle lindistuse sobis ka minu sellise elustiiliga väga hästi kokku, et rohkem vedelast rohkem vedelas ja mina mõtlesin, et huvitav nimi, nimi teinekord teebki ise juba suure töö ära. Enam-vähem nendesse 90.-te aastate keskpaiku jäi ka see aeg, kui me sinuga tuttavaks saime ja mul on siiamaani kustumatult meeles üks üks väga tore lugu, mis sellel ajal mulle rääkisid, ise mäletad seda lugu? Ei, see oli lugu sellest, mis mulle on meelde jäänud, mille nimi oli liikuv toitudega pidu maanteel. Et ja ma arvan, et see on üks niisugune asi, millest ilmselt võiks ka raadiokuulajate rääkida, siis ma tunnistan ausalt, ma olen seda liikuv toitudega pidu maanteel juttu rääkinud väga paljudele inimestele sõpruskonnas. Aga, aga nüüd oleks hea küsida nagu algallikast, et mis selle, mis asi see tegelikult oli. Liikuv toiduainetega pidur maanteel see on olla sattus kunagi tegelikkuses kätte üks raamat, kus oli asjalikult ära seletatud, mida tähendab liikuv toiduainetega pidu maanteele, et seal, kuidas seda läbi viia. Kuidas seda, et muidu tavaliselt on ju see, et inimesed kogunevad ühte kohta mingisse ruumi, ükskõik, on ta siis uhkem või vähem uhke ja siis istuvad seal ja pärast seda, kui on kõik ära söödud, joodud ja igavaks läinud, siis minnakse kuidagi ringi liikuma ja väga sihitult, aga kui kohe algusest saadik on näiteks välja tehtud siht, et täna me pidutseme Tartust Raplasse püüame vähemalt sellise sihi võtta väikse kanderaamikatame sinna lauad, lauad, singirullid, väikseid kohvitermosed, kellel on siis huvi midagi kangemat võtta ja siis kantakse kogus kõik seda asja kaasas üks, kaks 30 inimest, kanderaamide peal on toiduained ja siis vahepeal süüa ja liigud edasi. Aga milline on olnud sinu kõige pikem liikuv toiduga pidu maanteel? Väga kui nüüd järgi mõtlema, kunagi ma isegi proovisin selle selle järgi üksi. Võtsin kaasa päris päris korralikult kõikvõimalikku kraami ja ja hakkasin minema, meenutan. Meenutan ühte ühte ühte kindlat juhust ka, kus meie oma armsa sõbra Margo Mitiga tegime liikuvad Toiduainetega pidu jõe peal. Ja see oli pärast ühte huvitavat päeva, kui oli juba valgeks läinud, uuesti ja siis oli selt süstad ning mõtlesin, et kas meie ometi ise ei või endale korra korragi elus midagi lubada. Kuna pidu oli olnud jõukas, siis oli kõikvõimalikku söödavat-joodavat palju olles. Ja siis me kuhjasime sinna, sisestas Tõid vorsti ja juustu ja šašlõki ja, ja viina ja õlut. Ja nig istus paadi ninasse, lükkasin kenasti ning lahti, tulin ka sinna sisse ja siis olime ennast kaldast lahti lükanud ja siis Margo tõusis ülesse sealt jäetes sõidame sinna ja koheselt keerasse kannuu ennast kohapeal ringi ja me olime selle kraamiga vee all. Ma mäletan, ma võib-olla ilusas naernud käega vee alla, sellepärast et see jäi nii lühikeseks. Vist oli kuulda ka, kui isegi miki kana järjest vee all me tulime sealt välja. Segaluu oli Brumpsas ka mõne aja pärast. Nagu tagasi, aga ühtegi toiduainet ei tulnud sealt välja, aga siis me ronisime sealt kuivama. Juhtus huvitav lugu selleks lauariik, mis oli lauhunnikus, laudu ja paksud, lendude naelu täis löödud. Miki, istud sinna peale ja nii osavalt naelte vahel, et midagi ei juhtunud. Rääkisime seal, mõtlesime, kuivatasime end ja siis tuli üks koer, hakkas seda sügama sügas, sügasin, rääkisime kurba elu ja mõne aja pärast hakkas ennast jubedalt sügava, selle sellepärast metsikut kirpe. Ja, ja ta oli juba peaaegu nagu ära kuivanud selle, selle müüdjale muud toosti vette. Siis ta hüppas vette, aga mõne aja pärast tulid väga kavala näoga välja, ütles anna nuga. Otsisime sauna lobudikud, leidsime mingi lauanoa Mikides uuesti vee alla, keegi põhjaõnged pannud. Ja, ja seal olid siis alluv, alguses oli meid naermine sealsele kartma tuli salati udu sees näha põhja õngitses. Mõne aja pärast tagasi. Ilusad kalad olid kolm-neli tükki, vaatasime neid ja siis olid need kalda peal. Siis oli see, et kuidas ikkagi teise inimesena pandud. See on röövimine, et viime ikka tagasi, aga Mikk ütlesid, puhastame ära. Vastasime, ütlesin, naera sisikonna välja, panime uuesti tagasi ja Vicky viidad sidus uuesti all kinni. Toimetamisega oli siis mitu tundi tegemist, aga ainuüksi teadmine, kui Kalamees võtab järgmine hommik välja puhastatud kala kenasti ilma peata ja siis ei kannata seda otsas. Et selline selline meenutus praegu. Sinu tuntus või kuulsus algas, algas paljude jaoks, kes siin täna väga-väga hästi teavad või, või siis põgusalt kas või tegelikult ühe ühe Tallinnfilmi mängufilmi ekraanile tulemisega, milleks oli film noorelt õpitud, kus, kus sina oled siis üks üks koolipoistest, kes kehastas seal siis filmis üht peaosalist. Ja seal oli kolm peaosalist kuidagi stsenaarium, kus oli kirjas kolm peaosalist ja Kuidas see, kuidas see niisugune ma olen, seda ikka mõelnud, et et mõnel inimesel on see nagu väga selgelt ja nähtavalt mõjunud lapsepõlves nii-öelda kuulsaks saamine. Et sina tegid selle filmirolli ära ja pärast seda olid jälle kuskil tükk aega kadunud, et sa ei hakanud lapsstaariks nii-öelda jaganud. Ei hakanud, sest selle otsene põhjus oli see, et see film iseenesest ei saanud kuulsaks mingi mingilgi moel. Ma arvan, et seda keegi vaatasid ja, ja ta oli selle rublaaja lõpus ikkagi niimoodi tehtud, sellest minu jaoks muidugi väga tore ja põnev aeg näha kogu seda masinavärki seestpoolt. Ja mäletan seal Mill-poolteist miljonit rubla vist oli uskumatu summa. Me oli selle filmi eelarve ja siis kui see film ka lõpetas, siis raha maksis ikka palju, palju vähem. Alguses ei taksodega sõitnud üle Eesti kogu aeg ja nii palju rahalisele film lõpuks enam ei olnud. Aga kuulsaks saamisega oli see, et ega sellest filmirolli täitmine jäisel selliseks suureks tagasihoidlikuks ma arvan, oma tasemelt ma kuidagi ei hammustanud läbi seda. Toona panin vist ka minu meelest esimesel kursusel vist Viljandis. Sisuliselt ei teadnud näitlemise tööst mitte midagi filminäitlejatööst ka üldse mitte midagi ja ma ei suutnud nagu ennast viia selles taktis kuidagi joone peale, et sa paned endale kuskil bussis pannakse ülikond selga. Krimm pähe, ütleb võttele, sõidame bussiga kuskile metsa ja siis hakatakse seda lava ehitama, mille peal me peame nagu bändiga mängima. Siis seda ehitatakse seal üks päev, üks päev, äkki nagu ära? Nii, no heakene küll, sisse istud seal, kas võtad grimmi maha võtta, noh heakene küll siis järgmine päev on seal avapeaaegu valmis ja siis on mingi muu tehniline asi, siis tehakse see lõpuks mingi suvalise hetkel, kui sa enam ei oota, läheb nüüd nüüd hakka kunst pihta, ei oska üldse mingit seost luua, nagu sellest stsenaariumi ja oma rolli ja, ja lossis tehakse mingisuguseid asju ära. Filmi keskelt kohe alustuseks seitsmendast lõpust mingeid juppe, pudru ja kapsad ja muu melu oli seal nii huvitav, et lõpp-produkt oli muidugi annab ju kokku lõigata. Montaažis annab imesid teha, mida kindlasti tehti ja kokkuvõttes, ega sellest filmist nüüd mulle mingit tuntust küll ei tulnud. Aga selles filmis oli sul vähemalt võimalik teha siis nii-öelda terve suve jooksul või selle projekti raames koostööd ikkagi tänases mõistes Eesti absoluutsete tippnäitlejate, kes seal olid siis selles filmis seal kaasa tegevad Eesti just nimelt filminäitlejatest. Kark Sulev Luik. Jah loomulikult. Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste. Kõik, ja, ja ega see koos näitlejate, näitlemine või see filmi puhu nii eklektiline praktiliselt paljusid asju ju Salme Reek oli keda ma ei, kellega ma vestelnud kordagi? Sellepärast, et kaadriidu võetakse niimoodi, et ega sind üks päev võetakse niimoodi nägu sinu poole, teine päev siis keegi seisab, mängib sind ja et noh, et me ei kohtunud seal, aga aga jutuajamised Tõnu kaardiga ja Sulev Luigega bussis või kuskil oodata ja ega nad ei olnud ju. Nad ei olnud ju mingi sellised. Tossikesed kohe teise ilma veavad akadeemikutest ikkagi elus ja väga võimsad inimesed. Ja just need olid mulle nagu väga palju tähtsamad, kui kogu see tegevus seal nii-öelda kaamera ees. Nende nende nimede maagiaga on, on, siin on siin sinu ümber nagu ennegi räägitud ja ma kujutan ette, et sa oled seda pidanud väga palju seletama, et kus see, kus see Debela, ehkki nimi on tulnud ja kust ta pärit on, oleme, säästame selles mõttes nagu täna teeme nii sind kui kui ka kuulajad, et kes selle vastu tõsist huvi tunneb, et see saab ise ise nii-öelda guugeldada ja vaadata, ka mina olen, mina olen mõnda sinu nime, mida sa oled kuskil välja öelnud, et keegi on teinud midagi sellist, kas siis uudiste raames või midagi muud. Siis ma olen küll proovinud paarini guugeldada, lihtsalt vaadata, mis siis on, kui päriselt viskabki sellise inimese nime ette aga ei ole leidnud üks üks minu lemmiknimedest näiteks sinu sellisest varasalvest on Poigo Nuuma. Mis on, kes on siis väidetavalt Eesti kõige tugevam mees? Ja ja kas Poigo Nuuma ei ole päriselt olemas? Vaat, ma panin, mina guugeldasin Poigo Nuuma ja vot ei tulnud välja. Vähemalt Google'is ei näe, ei olnud. Mõtlesin, et ma solvan või kuidagi äkki puudutab see päriselt eksisteerivat inimest. Kaks Poigo Nuuma tõesti pole. No minu teada ei ole, sina tead, et on. Mina tean, et mina mõtlesin. Mina mõtlesin, et Poigo Nuuma on selline riigiametnik või poliitik aga võib-olla on mõne mõned teadmised, ma vaatasin stuudios ringi, kas keegi teine ka ei tea, Poigo Nuuma eest midagi ei tea, ei tea, kõik trip raputavad pead, Margus Allikmaa siin istub, ka, kuulab tema kõik, tema ei ole kuulnudki. Et ma ka ei ole kuulnud, ma mõtlen nüüd siis. Kas need on suure üllatusena? Täna pühapäevane, kas Poigo Nuuma tegelikkuses ei olegi olemas? Nii ta välja tuleb. Sinul on väga karm avastus minu jaoks. Juba juba juba räägitud sõber Marko Mitiga, kellega, kellega olen sind elutee kokku viinud, nii vee all kui vee peal ka nuus, kui ka kui ka siis rosolje ses vees. Teil on kahekesi üks niisugune muusikakollektiiv, millel on olnud päris päris palju esinemisi ja millel on ka välja kujunenud niisugune oma oma selge sihtgrupp või oma selline selge fänn fännifännirühmitus, kes, kes, kes teavad teie lugusid, kes elavad teie tegemistele kaasa ja kes on tihtilugu pettunud seepärast, et ei ole kunagi andnud välja plaate. Ei ole kunagi laulnud kuskil stuudios sisse mingisuguseid suuremaid asju, vaid te olete sinna live bänd vä? No ikka oleme laulnud, kas siit on tulnud ja? Tulge enam, tänapäeval ei ole kellelegi kassetimängijat. Tuleb mõelda selle peale, mul üks auto on, milles on. Ja just hiljaaegu ma leidsin ühest mõnusast kastist leidsin veel vanu rakke, raadiosalvestisi, mis olid, kassetid, ei ole tehtud. Aga ansambliga on see asi, et meil on ikkagi plaat on olemas. See on ära müüdud. Ega muud pole ju teinud. Ja selle plaadi peal oli ikka väga palju. Kontsertide salvestusi, mis just Viljandist on, on üles võetud. Ma ütlen ka siinkohal võib-olla siis ansambli reklaamimiseks maha, kes, kes kuuleb üldse esimest korda, et Gautel on, on olnud siis ka väga elav muusikukarjäär selja taga, et siis te võite ja nagu siit Youtube aga ees ja vees kaal just et leida Youtube'ist täitsa toredaid asju. Ja selle muusikakollektiivi nimi on minu isa, oli ausus ise, kust niisugune neli tuli. See on väljavõte või üks üks lause keskaegsest farsist, farss, isand pat läänist. Ja seal üks kaupmees, mees, keda siis Isampad lähen, kes on Nis advokaat, meeletu suller ja raha tal ei ole, saab naise käest sõimata selle eest, et ta läheb, siis kõnnib turule ja näeb seda kaupmeest riidekaupmees, kes on tema naaberrikas, aga suhteliselt tagasihoidlike võimetega inimene, nii nagu pahatihti on ja ja siis ta petab sealt ja rulli kangast välja. Ta läheneb väga-väga hästi, niimoodi ta ütleb kaupmehel, et. Ja teie isa jutuses, teie isa oli väga aus mees ja kaup vastab seepeale, enamgi veel, minu isa oli ausus ise. Oligi nagu siis ausus. Ma ei tea, kui me hakkasime Viljandi kultuurikolledžis, sest esimesel kursusel käies hakkas ansambel esimesi lugusid tegema ja siis oli plaan panna sinna ansambli nimeks juba kolmandat aastat kihutab või siis mida teha Pontu laibaga, need olid minu kõige esimeste ansamblite nimed. Ka siis me ikkagi otsustasime, et minu isa oli ausus ise on selline sobiv. Kuidas otsustamine niisugusel puhul käib, et et sellised loova mõtteviisiga ja sellised reipad inimesed tihtipeale on, on sellised käegalöömise mentaliteedist aetud, aga tihtipeale öeldakse, et ah, mis nüüd mina, pange midagi ära või tehke midagi ära, kui, kui nõudlik sina oled niisuguste asjade juures näiteks oma saatele või, või oma mingisugusele bändile või asjale, millega sa tegeled mingi projektiga, ise kindlasti nimi pannud ja teistele, olge vait, see nimi on niisugune. No meil on kaks liiget, ansamblis see vaidlemine on? Ei ole, ei ole selline suur nagu ERSO. Me oleme ERGO või midagi jah, et seal või kõige tõesti panna panna ERSO. Sest nojah, need hilja avastasin jah, et rakke sümfooniaorkester võiks olla eri eriti kuulge, aga kuidas nimi valida? Nimi on ikkagi väga tähtis. Ja kui ma muidu ei hooli üldse sellest, kuidas ma välja näen näiteks ise riidesse panen, siis kui sa ikkagi teed mõnda sellist kunstilist projekti, siis selle peab ikkagi olema algusest lõpuni ikkagi nii, peab olema täpist kuni viimase kriipsu ikkagi korra korrektselt vormistatud. Ja kui ei ole väga palju sisu su loomingus, siis ütleme, endisele nimetus on eriti oluline. Või võttes enda alla suure osa sellest sisust, isegi et kui sul ei ole ühtegi mõtet, siis peab, see mõte on pealkirjastatud, vähemalt niimoodi, et sa ise rahul oled. Tänase saate külaliseks on Gaute Kivistik, tuntud ka kui raadiotele Uudistemees Rohke Debelakk, aga räägime, räägime siiski kaud tee kivistikuga ja ja tänasest pühapäeva hommikul on sul kaasa võetud ka üks, üks valik muusikapalasid, millest esimese juurde me nüüd kohe läheme, et äkki sa nüüd räägid siis selle selle sinu valitud artisti kohta ja mõne loo. Siin on minu käes Leedu 2006. aasta muusika top 20 plaat, mille ma olen välja võtnud ja ja kuidas ma selle plaadi said, mul oli kunagi maanteel oli ju raadio Kuku toimetuses väga pikki aastaid, siis me kolisime ära veerenni tänaval ja sõit on juba seitse aastat tagasi ja siis harva maade kolides pakkisin suure kasti ära, mille ma teen siis veerenni tänaval lahti, aga ma ei olnud siiani teinud. Ja nüüd alles nädal tagasi või avasin selle tuli välja võimsaid asju, kaheksa aasta vanune telefon näiteks. Aku tühi, aga sealt tuligi väga palju huvitavaid plaate. Ja kunagi oli selline projekte Eesti Ekspressi ja kuku raadioajakirjanik, esid Kosovo Nipernaadit tegemas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Malta, kõik need uued koos Eestiga ühinenud Euroopa Liidu riigid siis ma teen seda hästi palju plaate kaasa, mida mul pärast ei olnud aega kuulata, nüüd ma täna võtsin kile seest lahti. Ma ise ei ole ka kuulanud, aga see selline 2006. aasta seisuga siis papp top 20, esimene lugu on? Vaat nüüd ma ei teagi, kas enne pirtsutatakse ansambli nimi või loo nimi, igatahes delfi nai ja negaila ka mulle on suur üllatus. Kuulame koos pühapäeva hommikul nüüd siis seda juhuse poolt valitud muusikat. Laevaliini jääraauto. Peale. Ei. Ei näiteid urbee ja ta ei näe priitaaka. Muusikapala kuulatud täna on pühapäeva hommik on 15. veebruar ja tänase saate külaliseks on mul Gaute Kivistik. Enne kui me muusikapala juurde läksime ja muusikat kuulama hakkasime, ütlesid sa, et sa võtsid selle üsna äsja kilest välja ja see on ka üllatus nii-öelda, mis see, mis see, mis seal plaadi peal üldse on ja mis lugu see on? No kuidas sulle tundub, kuidas sa selle loo kokku võtaksid, oli see sinu jaoks hea üllatus, juhtus või või lõida sul nii-öelda palged õhetama? Lõim? Ohtlikuks sellepärast, et, et kui sa ei ole midagi kuulnud, siis ma püüdsin ikka teksti sisse süveneda natukene kusjuures mind alatasa peetud ennast leedukaks või, või lätlaseks selle oma nime pärast. Aga ma kuulasin praegu, mida mitte midagi isanutisk ikkagi aru, see leedukeelne ja aga aga läks hästi, oleks võinud palju hullemini minna, sest kui sa meie dok 20 plaate mõnikord kuulad, siis kuue seitsme aasta taguseid, siis oleks võinud palju halvemini minna. Kas sa tuletaksid endale ja, ja ka heale kuulajale näiteks ühte niisugust episoodi või, või kirjeldaksid mõnda oma poisikesepõlve pühapäeva hommikut, mida sa kunagi unustada ei suuda, on sul mõni niisugune unustamatu pühapäev poisipõlvest? No ma olen ikka need kõik ära unustanud ja poisipõlvest, ega ega ju kui ma kohelnud plaksust, kui saaksid rääkima poisipõlvest, meenuta midagi, siis kohe tulid tulles punased pojengid ja Sarul jõmm, see, see mäng, see oli sihuke plastmassist, suur ketas käis ringi, seal auto sõitis tunnelite läbi, tunnelite said, sõitsid juhtida nende patareidega niimoodi see oli sünnipäev ja ma ei ole kindel, et see pühapäev. Ja et see tuli siis ma sain, las ta vanuseks palju pojeng alati tohutult palju, sest need ju ei maksnud midagi hoovis tuua. Aga see-eest ei olnud nii dialoogis, siis seal on ka selline väga, väga hea tunne ja tavaliselt ikkagi kui pidupäeva. See oli selline väga mõnus elevi, hästi sihuke rõõmustav tunne, kui sa ärkasid üles, kuulsid, kuidas koore purgi klobin käib all, tähendab seda, et tehakse kartulisalatit. Praegu tunduv kartulisalat on selline umbes hobuse söögi nagu tasemel, et see on niivõrd noh, igapäevane. Ja eriti kui seda stata õlist või vabandust, ma ei taha nüüd suurt kompaniid solvata. Aga ükskõik, kui sa ostad kartulisalatit, mis on tehtud tööstuslikult miljonitele inimestele, siis arusaadavalt selles ei ole ju mingit hingega maitset. Aga kui on ikkagi enda tehtud kartuli, sa oled, seda sai ju niivõrd harva koorepurgiga klobin, tropp tähendab seda, et praegu võitise koorset välja segatakse, ära üles tõusen, lähen Allasesse värskelt kartulisalatit, tai. Mul on sulle lapsepõlves mõni selline toit ka, mida sa ei tahtnud suu sissegi võtta. Paljud räägivad sellest piimakruubisupist ja kiluleivast, mida lasteaias alati söögi alla, söögi peale ja söögi Skavel anti, aga on sul ka mingi sihuke eriti räige mälestus lapsepõlvest. Ainukene, mis ebameeldiv asi on lumepalli supp, aga seda mul topiti lasteaias. Mul on selline mälupilt et üks suure lusikaga topiti jõuga sisse. Jah, ja siis on mul meeles, et ma oksendasin niimoodi. WC see ja panin parasjagu nii pikk, et ma sain täpselt nõiattuda niimoodi püsti seistes, niimoodi sinna selle ostsin peale ja see on nagu meeles ja siiamaani lumepalli supp on kindlasti täiesti põhjendamatult. Aga on, on mulle äärmiselt vastik, kui ma muidugi nüüd ma ei ole proovinud. Võib-olla 40 ja peale aastat on teinud oma tööd, tehakse seda paremini ja, ja millestki lumepallisuppi tehti munast munast. Räägi mulle seesugust asja Eestis on mitmeid selliseid väga armastatud artiste, näitlejaid, loojaid, kelle puhul on tema loodud roll või tema kehastatud isiksus tekitanud inimestes nii-öelda väga seotud arusaama tema kui isiksuse lõhestumise eest või siis vastupidi nii-öelda, et peetaksegi rohkem üheks kui teiseks, noh ma kujutan ette, et siin Ervin Aabel, Lil või Margus Lepale ei ole teab mis lihtne elu olnud, sest nad on terve elu olnud noh, keegi, keda nad on hästi kuulsaks mänginud, kuulsaks teinud. Et kui palju sinul on Gaute, sellist sellist situatsiooni, mis sind ennast võib häirida või ennast võib panna korraks mõtlema. Jah, okei, ma teinud neid libauudiseid ka, aga ma olen tegelikult ka tõsine inimene, et et oodatakse tihti sellist nii-öelda viska, viska nalja või viska villast või et ei, ei võeta tõsiselt olukorras, kus sa tegelikult oled täiesti surmtõsine. No teinekord, mis teinekord alatasa seda on, aga, aga ma kuidagi ei ela seda üle. Kui kõnnid kusagil toredasti mõnes maapoes ringi, siis on ju ju armas, kui kohalikud mehed tulevad ja räägivad, kuule tee üks naine võib vihastada, sisenes, et kuule, mine ausalt. Praegu ma ei tea, jalg valutab ja, ja rahanud. Võtaat. Aga tema ju ei ole, kui inimene tuleb ikkagi heast südamest näed ära, kes siin selline norija tüüp selline või, või ta tuleb lihtsalt no siis ei saa inimese sugugi pahaks panna, siis see mind ei sega. Ja võib-olla on juba läinud üle ka see aeg, kui kui ma hakkasin lisaks libauudistele tegema ka raadios hommikuprogrammi ja muid saateid, kus inimestel tuli tuli tõesti tihtilugu murda nagu seda väikest barjääri, et kuidas nüüd on, et Rohke, Debelakk hakkame rääkima nüüd siin näiteks piimanduses, et mis, mis nalja te tahate siis nüüd teha, et ma väga ei tahaks siiski vastata? Ei tahaks nagu tulla, et tasapisi on see läinud ka nagu, nagu paremaks, et siit ongi tekkinud selline mõningane oma nii-öelda. Avaliku kuvandi nagu sassiminek, mida ma ei, ma ei ole lihtsalt väga püüdlikud hoolitsenud selle eest, et nad kuidagi eraldi seisaks, et nüüd ma pean mõnikord neid vilju maitsma. Need libauudis, et sa oled kirjutanud suures piiris ise ma tean, et need on sul olnud sellised kaustikutäied, materjali, kas sa oled kunagi kirjutanud ka kellelegi teisele tellimise peale tuleb keegi ütleb, et kuule, mul on kuskil vaja üles astuda, teha mingisugune inimeste ees natukene nalja, et ole hea, äkki sa kirjutaksid mulle mingi loo? Mõnikord tänapäeval inimesed küsisid, kas võivad kasutada neid, kui neid, mis juba olemas on. Et siis ma olen lubanud jah, et kui, kui aga vähegi on soovi, siis, siis, siis aga palun, aga teistele inimestele kirjutamine on või millegi välja mõtlemine on minu jaoks alati olnud suhteliselt raske asi, selline, et ma ei kujuta nagu nagu, väga hästi ette. Kui ma midagi valmis teen, siis ma mõtlen sellele, et mina sellega nagu ette kannale, et see on algusest lõpuni. Et ta läheb vahepeal hoopis kusagile elama. Ma mäletan nagu ainuke elus kirjutanud ühe pisikese näitemängusugemetega näitemängu tellimuse peale ühele ühele suurele organisatsioonile, kus siis astusid üles ka väga nimekad näitlejad, kellega ma tahan. Ei tahaks neid välja öelda, sellepärast et mitte nende nimedega ennast põhjendamata testida vaid näitlejad mitte ikkagi töötad eiei ikkagi täitsa proff, näitlev, rahva poolt armastatud ja see väga kummaline jälgida, kuidas minu poolt valmis tehtud asi hakkab nagu lava peal elama hoopis mingit mingit teistmoodi, midagi, mina ei ole nagu üldse arvestanud. Ja tulemus on kindlasti parem vaata ootamatuse tunneb, mida kõik näitekirjanikud kui on väga ammu tundnud või sellega sellega algusest saadik arvestanud, et see tunne mulle hästi võõras. Ja seetõttu ma ikkagi parem teen neid asju, mida ma ise ette kannane, siis ma. Ma ei oska nagu mõtelda, et keegi teine peaks minu mõtetest aru saama sellel selle sellel määral, et või et kuidas nüüd vormist on ära, et. Mul on seda rahulikum, et kui läheb nässu, siis läheb nässu ja kogu negatiivse fooni saan mina endale, mitte keegi teine. On sul selle negatiivse fooniga üldse kokkupuuteid olnud selles mõttes, et see peab olema vist eriti küüniline huumorimeeleta inimene, kes kes võiks mõnest Sinugas uudisest või huumorikatkest välja võtta mingi asja, mille peale solvuda või siis või siis lausa mingisugust kisa-kära üles üles sikutada, et siin on kedagi riivatud või kellegi suhtes oldud ülekohtune. Kindlasti. See on väga-väga palju valesti arvamustega, eks muidugi, nali on ju see, et ta väga erinev asi inimeste jaoks ja ja samavõrra ka kindlasti sull on kreisiraadio sketšid põhjal kindlasti väga palju ütlemist ajaloos olnud ja ja inimesed ei Nali ei ole mõistetav ühesuguselt kõikidele inimestele ja ma ka ei lähe nagu närviliseks selle pärast üldse, kui, kui mõni inimene tuleb ja, ja väga vihane mingi asja pärast. Sest algselt ei olnud mõte ju algselt ei ole olnud sugugi kellelegi liiga teha ja, ja see, kui mõni nali inimestele ei jõua kohale ja ei meeldi, see on ikkagi pigem siis ma olen arvanud sentigi minu süü rohkem, et ta, ta ei ole nagu selle inimesega. No kui palju selles töös tuleb ikkagi sul seda, et, et sa nagu noh, ilmselgelt ise tunned, et no ei tulnud ei, ei läinud, ei, ei hakanud elama, mõtled, et libauudiste puhul libauudist pool just, et, et see. Ma vaatan ise vanu vanu, neid materjale üle, ma saan kohe aru, kus seal olnud lust ja rõõm teha ja kust on olnud selline põllutöö. On põllud, lusti rööv, aga just halvas mõttes põllutöö, et et äkki on järel ja vead, näide stardist finišini. Kuidagi ikkagi ära veetud. See asi. Sa mõtled, et oi, vaesed inimesed pidid toone toona nüüd kuula, paned raadio nalja kuulata, aga ei tule. Ei tule. Ei, ma tean, et kindlasti pole midagi. Me usume sportlase, las ta natuke puhkab. Aga me ei jäta sind toetamast, me kuulame homme ka veel homme ka siis kukuvad mõned ära. Tõsised fännid jäävad alles nüüd ma tean, tal võib see, kuhu veel pauget. Üheks üheks niisuguseks kahtlemata legendaarse staatuse saanud raadiosaateks on olnud Kuku raadio kunagine esimese jaanuari hommikuprogramm. Mida sa juhtisid, kui sul siis sul külaline? Rääkisite rääkisite ühest huvitavast reisikogemusest ja ütle mulle nüüd ausalt, et kas, kas oli, oli, see, oli see nagu päriselt, nii nagu legend räägib, et, et sul ei külaline tulemata, Ta, siis tuli keegi, kes päästis ära viimasel hetkel tuli kohale ja ja Boliivia, kui maa või võti siis jututeemaks ja saate selliseks nii-öelda reisisaate teemaks. Esimese jaanuari hommikul kell 10 lihtsalt sellepärast, et enam mitte midagi muud ei tulnud. Tegelikult oli ju nii, et minu hea sõber Toomas tema käis tõesti Boliivias ja, ja oli väga võimas retk, kuna tõesti aeg oli väga palju aega tagasi. Noored müstilised inimesed ja mina ei tea, mis toonasele peatoimetajale üldse peas mõlkus, kas teil üldse pea oli või? Et panna mind nüüd, esimesel jaanuaril otsesaadet tegema? Ma kusjuures katoonitasin talle nende ohtude võimalikkust. Oligi nii, et ega magada ei saanud ja otse sai siis saabutud kõige paremate kavatsustega midagi, aga see jutt minu meelest sina olid selle tunnistajaks. Kas v raske kuhugi? Ma pean ütlema seda, et mina sõitsin seda juttu kuulates oma vanemate juurde Rakveresse ja ja millegipärast on niimoodi, et sealt Haljala teeristist Rakvere poole ära keelata, keelata seda nagu kuku, raadiot ei kuulnud. Ja mäletan, ma seisin Valjala teeristist bussipeatuses, autogalised röökisin naerda, aknad olid udused, sest see oli väga naljakas. See polnud üldsegi mitte see, et oleks kuidagi tunda mingisuguse 31. detsembrijääke vaid vastupidi, see oli selline reipalt ja rõõmuga tehtud hommikune saade, mille, mille puhul oli tõesti tunda seda, nagu sa praegu ise väga piltlikult seletasid seda seejärelvedamise tunnet. Et sa vedasid oma saadet kui seda äkki, et seda külalist juukseid pidi järgi, et et see oli. Selles mõttes oli see niisugune noh, täiesti niisugune maa magnetvälja mõjuga saade oli, et see oli väga tore, meisterlik tulemus. Ja ja ma aga kokkuvõtvalt on see, et mul on, ma ei mäleta, kas kassetid sellest salvestusest on, kuna kunagi laenasin seda sulle kas andsid mulle selle tagasi või ei, Myanmarist las ta praegu olla, siis ma ei ole seda ise üle kuulanud ja tõtt-öelda pean ma ütlema, et ega sellest saatest endast ja sellest hetkest mul väga vähesed mälestused. No vähemasti oli seal see, et selles saates mängiti väga palju mitte väga palju, kui ütleme niimoodi, et hetkel, kui, siis kui siis mõttelõng oli jõudnud jälle väga põnevate Boliivia inimeste sellist igapäevategemistega küla külarahvapidustuste juurde siis, siis saate külaline oli sinna kaasa võtnud sellist väga huvitavat muusikat, mis oli tegelikult siis tollel hetkel, ma kujutan ette, see oli aastaid tagasi. Et ega väga naljalt niisugust muusikat tollel hetkel sellisest tümpsu tümpsu keerises üldse ei lastudki või kasutatud. Ja see oli küllaltki niisugune kosutada, aga sellepärast on, on niisukese muusika. Muusikavaliku osas on raadios alati selline üks üks kuidagi, kuidas ma ütlen, niisugune noh, lihtne on öelda saatekülalisele, võta sina mingi muusika kaasa, mängime seda, et siis on vastutus kuidagi sinu kaelas. Et me läheme ka täna nüüd teise muusikapala juurde, mis on samamoodi hea keerutada sinu kaela aaki aja aga selle selle loo kohta ilmselt on see plaat, mis meie ees laual on, siin stuudiosse ja räägib juba enda eest, ehk et sellist distimised Eestist osta ei saagi. Ei seda ja ma usun, kas seda enam ka Leedust osta saab, aga see on ka 2006. aasta oma ja siin on üks pakettidest koopast pakettidest valmistatud koopast välja. Ta on mees, kelle nimi Žilvinas vagunis ja tal on kokku 13 pala, selle plaadi pealegi tehtud ja kuulamegi siit kõige esimest siis ka seda kusagilt peab alustama kuskilt ülevalt tulema ja ei ta üldse kuidagi üleolevalt suhtuda sellesse inimesse on väga palju vaeva näinud ja kindlasti oma kodumaal omal ajal ka populaarne olnud. Edu talle, kui ta millegagi veel praegu tegeleb, et Kareviskajadki Roy on selleni No selle reipa leedukeelse popballaadi kohta tänases saates, milleks on pühapäeva hommikune jutusaade, mille külaliseks on Gaute Kivistik. Ega sa seda lugu ennem kuulnud ei olnud, ei olnud, jah. Aga samas, ma usun, kuulajad kuulsid ka, et nagu oleks kuulnud see on selline tore muusika, milliste viljeldakse nähtavasti kohutavates kogustes. Meil on endal ka jätkunud kui Leedu, meie mees oli küll oma oma sellistes paremates hetkedes. Ehaadeeezzaa selline lustakas lugu. Arvata võib, et tuhandetes pisikestes pubides seda lugu mängitud väga edukat. Kas sa oled kunagi mõelnud ka sellisele asjale, et päris tõsiselt istuda laua taha, võtta ette paber ja pliiats või, või siis või siis vihik, raamat või lause või arvutisse ja kirjutada midagi, kirjutada mõni praamat näidend, filmi stsenaarium, et on sul mingisuguste suurvormide osas kunagi mingisugune selline mõte peas liikunud sellisel moel, et sellest saaks niisugune väljakutse sulle. Ei kindlasti on mõte on olnud, aga see on olnud selline mõte, et mis kuulub selliste kilda, et äkki sõidaks kiikhobusega ümber Võrtsjärv või. Teha võib, aga Vähestele läheb korda. Ehk tõesti ei ole, et, et kui lähed raamatupoodi, vaatad kõikvõimalik, mis seal kõik on ja see on ka ainult murdosa ja, ja, ja olukorras, kus, kus raamatu. Kui sul on 600 või 1200 eksemplari inimesed nägu kõrvuni, sellepärast ma ei näe, nagu sellel pingutusel olulist mõtet, et et kirjutamine Kivirähk näiteks temal tasub see selles mõttes ära, et kukub see välja ja inimesi inimesed ostavad ja, ja et, et see on praegu majanduslikult ka mingis mõttes mõttekas puudub endal tegelikult sisimas mingi selline tohutu soov jätta endast Eesti kirjanduslukku mingi jälg või meie ambitsioon selline üldse või viljastada maailma oma suurte mõtetega mingisuguse pompöössus teose näol, et sellist ambitsiooni mul endal endal sees ei ole. Tõtt-öelda ei ole mul ka Natuke edev inimene olevat ta üldse meedias töötab ja, ja, või selles meelelahutuse, kus ärimaailmas aga väga, väga suurt sellist kandvat sisemist mootorit endast mingi tohutu jälg, vahe, et mul ei ole kunagi olnud, et ma ei põe selle üle et ma ei kindlasti ökom aega raiskama mingisuguse suure aisa Põllitamise peale. No sinu suhe rahasse või rikkustes kõlab sinu mõtetest või sinu arusaamadest ja mitmetest vastustest tänases saates juba mitu korda välja, kas sa oled, oled sa põhimõtteliselt nõus, et et üks mu hea sõber ütleb raha kohta, et see on ainukene taastuv ressurss üldse? Ta on ja siis tuleb jälle uuesti ja kus ta ikka pääseb? Jah, sest ega ma ei ole ju majanduslikult kui väga nutikas tegeleja olnud. Ja ma olen alati selline pisut fatalist olnud ja, ja arvanud, et kui mingi asi on, kui mingil asjal on ettenähtud ellu ärgata või, või noh, et siis selleks ka raha nagunii tuleb. Kas natukene võib-olla hiljem, kui, kui sa ise arvad, aga, aga mingil moel ikkagi sellist laristamist õnne õnneks minus ei ole. Sest ma ostan endale. Ja Crocsid on mul jalas nendega ma käin niimoodi juba kolmandat aastat. Kui ma lava peale lähen, siis on, selleks on spetsiaalne ja eri erinevaid Eestiski olemas. Et minu materiaalsed nõudmised on üliväikesed iseenda puhul. Ja noh, raha ma pean siiski elus ülioluliseks või praktiliselt kõige tähtsamaks asjaks, sest raha ei ole mitte midagi muud kui inimeste kulutatud eluaeg selle teenimiseks, mis ongi nagu kõige, nagu väärtuslikum asi üldse. Seetõttu peaksid kaaluma, kas kulutada seda nüüd nagu selle teenimiseks või siis millekski muuks, et kui sa tahad oma lapsi rõõmustada. Ma usun, et nad on väga palju rõõmsamad, kui sa lähed nendega metsa jalutama kaheks tunniks eksite ära ja saad märjaks, või noh, kõik midagi juhtub või et kui sa ostad neile 500 euro eest midagi selliseid pudi-padi. Et noh, see valikute valikut asi. Seetõttu raha on maailmas üks kõige tähtsamaid asju. Jah, aga neid asju tuleb lastele selgitada või seletada, eks ju, sest surve koolis niisuguses surve on tohutu, surve on tohutu, selles mõttes eeldab see vanematelt väga head pedagoogilist või sellist oskuslikku lähenemist ja head läbisaamist oma oma oma lastega, et kuidas sul, kuidas sul endal on olnud näiteks sinu ise, sina ise lapsena oma vanematega ja sinul oma lastega. Minu minu lapsepõlv oli muidugi Kreesuslik selles mõttes, et mu isa oli taksojuht ja ema oli kõrtsi adminn ja, ja tähendas seda, et noh, seda raha nagu oli. Ütleme nii, aga, aga õnneks hoiti ei mind kogu aeg sellises sellises teadmises et selle saamiseks ikkagi peab midagi tegema ja seda kulutada nii kergete saanud, et lapsepõlves puudust ei tundnud. Ja suur, ma ei mäleta mingi sugupuust, kirstud, mis oli nagu 100 rublasid täis. Ja, aga noh, selle raha eest ei olnud Joosude kosta. Sellele Öeldakse mõttelõng läks nagu sassi mul. Ei, aga ma just mõtlesingi, et siis oli, sul oli sul lapsepõlvest nii-öelda mittekülluse, aga, aga vähemasti hakkamasaamise tunne ja ja sellegipoolest täitsa meheks, kes, kes täna just täpselt 44 aastaseks saabuma sel aastal ütleb, et mõistlikum on kulutatud aega selleks, et sa oled kaks tundi metsas ja saad märjaks või käid kanuuga üle kalla ja sellest palju lõbusam lugu, kui sellest adra või äke järgi vedamisest, eks. Jah no selge on see, et kui inimesel ei ole ärivaistu ärisoont, siis tööga ei suuda iialgi nii palju raha teenida, et sellest oleks küll. Võimalusi tuleb sulle aknast ja uksest neid kulutada, soovitusi ka, kui sa piiri peale ei pane, siis lihtsalt teeni palju sa tahad, ikka lõpetad sa tohututes võlgades, et üks võimalik asi on siis jah, et kui sa oled, kui sul on neid raha väga-väga palju, et siis ei pea sellele mõtlema, aga muus asjas on küll, et see karussell ei lõpe iialgi, et teine näiteks 1000 eurot, teine üks 2000 3000 4000 5000 lähe, Kuustad 7000, siis jääb veel rohkem puudu 10000 siis, siis hakkad alles aru saama, millest sa tegelikult mees ilma oled jäänud. No see läheb järjest lõppematu karussell ja siis on elu läbi ja ja kriips peal. Tjah hea kuulaja, 15. veebruar kell hakkab saama peatselt järgmine täistund tulevad peale uudised, meie võtame siin oma jutusaate otsad kokku, tänase saate külaliseks oli Gaute Kivistik. Kuulasime kahte väga põnevat Leedu muusikalist külakostiks toodud pala, mis oli ka meie kõigi jaoks üllatus, usutavasti raadiokuulaja leidis siit endale sellise pühapäeva hommikuse reipa meeleolu tõstmise. Ma küsin sinu käest lihtsalt lõpetuseks ühe sellise toreda küsimuse, mis meie raadiokuulajad võiks siis rõõmustada või mõtlema panna? Et kuidas, kuidas sinule tundub, kus elavad Eestis toredamad inimesed, kas maal või linnas? Mõlemal pool selles mõttes, et kui nüüd Eesti on Eesti, seal ei ole maadega linna sängi maa. Aitäh sulle, ilusat päeva, kallid sõbrad ja olge terved.