Eesti luterlik tund. Tere õhtust, Arnold raadiokuulaja. Tänase saate teema on mahajäetus ja mahajätmine. Stuudios on Siiri viies koos kolme külalisega juuli, Kertu ja Andrus head kuulamist. Alustaks küsiksin teilt, mis on teie arust mahajäetus? See on hästi lai teema küll, et seda võib määratleda mitut moodi. Ma arvan, et mahajäetus iga inimene saab sellest omamoodi aru, tuginedes oma kogemusele. Kui me räägime kellelegi personaalsest tundest. Ja mahajäetus ongi eelkõige ta mingisugune tunne. Mis järgneb mingisugusele tegevusele mahajäetus. Tavaliselt on see üsna valus kogemus, mis jätab mingisuguse jälje. Mahajäetus on mingist olukorrast tulenev tunne, oleneb, millisest mahajätmisest me räägime, kui me räägime, et üks inimene jätab teise inimese maha, siis sel juhul küll. Ja see olukord, kus üks jäeti maha teise poolt, see on siis eksistentsiaalne mahajäetus näiteks ei, see on väga konkreetne mahajäetus. Igal inimesel võib ette tulla tema elus ja suuremal osal inimkonnast on ka see kogemus olemas suuremal või väiksemal määral. Ma arvan, et peaaegu kõike millalgi mahajäetud või on keegi kedagi maha jätnud ise. Aga kui on juba palju mahajäetud inimesi, näiteks ütleme, et me elame siin suures linnas ja, ja on palju inimesi, kes tunnevad ennast üksikuna ja mahajäetuna. Et millest see võib olla. See võib väga paljudest asjadest tingituna olla. Ma arvan, et tuleb sellest keskkonnast, kus inimene elab ja on kodust, vanematest, sõpradest. Ühelt poolt me võime siin rääkida see, sest nagu sa alguses mainisid ühe eksistentsiaalsest maa jäätisest, mida tingib meie kiire elu linnas. Mainisid suurt linn, kus me elame. Kõik. Teisalt see probleem, mahajäetuse probleem olnud ajast aega, kui sa oled mahajäetud, siis see tähendab seda, et sa oled üksinda seal iseendaga see võib olla ka masendav kogemus, aga samas võib sulle mingil määral nagu olla teen. Ma tahaksin siiski küsida, et et kas kiire elutempo linnas, kas see tegelikult tähendab või kas, kas see on põhjuseks, miks me tunneme ennast mahajäetuna. Et kui me elaksime maal, mis oleks kiire linnaelu vastand, kas me siis ei tunneks ennast mahajäetuna? Ma arvan, et pigem mitte sellepärast, et maaelu on ikkagi rohkem seotud oma selle kodu, kodu ja lähedastega. Et inimesed omavahel üksteisega rohkem seotud sealt. Aga ma olen linnas ka oma oma inimestega seotud, oma perega seotud. Kas linnaelu kuidagi tingib selle, et, et mul on rohkem šansse kedagi maha jätta ja et mind jäetakse, ei pane tähele, sellepärast oled enda tegemistega niivõrd hõivatud ja sul on järjest rohkem järjest tähtsamaid tegemisi ja sul ei ole lihtsalt aega suhelda isegi oma sõpradena. Ja kas see on piisav põhjus, et sõbrad sind maha peaksid jätma. Ja see nüüd vastastikune, oleneb sellest, kas sina tunned mingi aegs sinduma jäetud sõbrad tunnevad, et see on nagu mingil määral sõltuvus. Aga võib-olla linnaelu on nii kiire, et siin ongi lihtsam neid sõpru maha jätta ja sõpradel sind maha jätta, et maal on neid asju vähem, millega sa seal tegeled, kõik, mis meid siin ümbritseb, noh, neid võimalusi on nii palju, et ühed kaovad, teised tulevad, et maal on asi stabiilsem, et seal nagu ei ole nii kiire kõigile niisugust informatsiooni ja niisuguseid tegevusi nagu nii palju ei ole, et seal saad oma sõpradega ja inimestega, kellega läbi käid, käid tihedamini läbi, sest linnas on tõesti elu, elutempo ise tingib selle, et vahet jah, et võib-olla sa ei vaheta lihtsalt. Elodo keerab siin selliseid asju, et sa ei jõua enam ühtede inimestega nagu läbi käia. Kuigi tahaksid, algul püüad veel, ei tule välja, siis nagu jätavadki nad maha ja siis avastad, et vaadake ise võib-olla maha jäetud sind keegi enam üles ei otsi. Aga maal näiteks, kas ei ole oht selline, et kui sa oled kogu aeg selles ajas tasases tempos siis aeg-ajalt sakad ise kuidagi forsseerima sellist millegi juhtumist inimsuhteid segama, tekitama konflikte või midagi, mis, mis sellesse stabiilsesse sujumisse tooks mõningast värinat. No võib-olla jah, et kui maal kõik stabiilne tahad oma eluliselt põnevamaks teha, siis otsid selliseid asju. Jah, see on nagu. Mul on selles mõttes, et igal heal on oma vead. Samas elu maal ja see ringkond, kes seal omavahel suhtleb räägime meie linnalapsed, eks ole, praegu on tunduvalt kontsentreeritum ja, ja linnas on valikuvõimalusi nii määratlit rohkem, et et suhted inimestega lihtsalt devalveerivad, kuna valikuvõimalusi on palju, uusi, uusi tutvusi ja uusi situatsioone. Aga siis see on minu meelest äärmiselt lühinägelik. Kui otsustatakse millegi kasulik oma suhte poolt ja selle tõttu peab teised suhted maha jätma, siis tähendab, ei väärtustata neid eelmisi suhteid, seda ei tehtagi siis ideaal, iga ideaalpildis on meie mõte, on, on seda peaks ikkagi tegema, eks ole, me kõik pooldame, noogutame selle peale, aga aga me ju Lääne-ümberringi, et seda Palot ikkagi ei tehta. Aga miks ei tehta, see on, sellepärast ma arvan ka, et üks põhjus on see, et et see elutempo, velotempo ühesõnaga sünnib sulle, peale selle lähed sellega kaasa, sa käid ajaga kaasas? Üks asi on ajaga kaasas käimine ja teine asi on. Ma ei tea kuidagimoodi oma traditsioonide, mingite kommete järgimine näiteks. Aga võib-olla see on niimoodi, et inimesed tahavad kõik kusagile jõuda ja selleks, et kusagile jõuda, on alati nagu kasulik läbi käia ja suhelda nendega, kes sind aitavad kusagile edasi. Samas on niimoodi, et need head suhted, need sõbrad nagu ikkagi natuke kaugemale, sest ei jõua seda kõike seda informatsiooni enam vastu võtta. Puhtfüüsiliselt enam ei jõua kõige läbi käia. Nagu tulen maalt linna tulles elad maal seda rahulikku elu suhted ainult oma ringkonnaga, seal tuled linna, saavad uued sõbrad leiavad, samas on maa sõbrad, aastate pärast on nad juba võib-olla kusagil laiali läinud või nad nad nagu muutuvad natuke võõras, kuigi nad on seal eluaeg võib-olla olnud väga lähedased. Aga lihtsalt nagu ise ise mõtet ka, et sina oled nagu sellesse, nii et sina oled maha jätnud, et et enam ei julgegi nii ligidale neile minna, et ei teadnud, et varem oli küll niimoodi, et noh, oled aastakese ära, et seda tagasi nagu alas Eila ära läinud, aga need on juba ütleme kui ka pikema aeg mööda läheb, siis ise mõtlen, et kas kõlbab või ei kõlba seal enam enam niimodi ligidale minna, et nad ütleme kasvõi sünnipäeval, et et kui väga hea sõber on siin terve kooliaja olete koos olnud, aga nüüd juba mõned aastad ei ole üldse suhelnud, et kas kõlbab enam sünnipäevale minna. Selline näide plaani. Ja samas on need, et linnas, kui sa kusagile tahad jõuda, siis ikka need vanad sõbrad jäävad, jäävad ja sa üritad nendega kokku saada. Võib-olla noh, Meil kõigil on ka oma elu enam ei, ei saagi niimoodi kokku nagu vahepeal ja siis lähebki niimoodi, et lõpuks on ka need sõbrad seal kadunud, sa oledki, võib olla täiesti mahajäetud, et et võib-olla suhteliselt ainult nende inimestega. Need on need inimesed, kelle sa pead suhtlema. Aga need kõik need munad, suhted ja kõik, nagu on ka jälle kusagile kaugele eemale jäänud ja siis siis on siis ikkagi tekib ka minu meelest selline tunne, et, et kas nüüd sina oled mahajäetud või on sind maha ja ütled, et see on nagu kahtepidi ja võib-olla kõik need mõtlevad niimoodi, et jaa isegi võib-olla nagu ühendust võtta enam ja siis jääbki see asi kuidagi väga soiku. Niisiis algab see üldisest võõrandamisest mis ajapikku võib 10., ma jätmiseksima jäätiseks püügi. Minu meelest on inimestel väga suur hirm mahajäetud, et tegelikult inimesed tahavad seda vältida juba? Jah, aga üldiselt täiskasvanud inimene on piisavalt enesesäilitusvõimeline, ta leiab ütleme, mahajäetuna, mis ta maha jätnud sellele kompensatsiooni. Nii et et ta oma vajaduste täitmiseks suudab osaleda selle või need inimesed, kes on jäänud ajas maha või, või geograafiliselt maha inimestega. Aga teie eelnevast jutust siis selgub, et tegelikult see ei olegi nii suur tragöödia, kui see elutempo on nii kiire, et inimsuhted devalveerunud ja ei julgeta enam minna sünnipäevadele ja ka sünnipäeva lapsed tuleb teie sünnipäevale sellepärast et ei olda nii kaua aega nähtud, siis ei oleks üldse nagu traagika. Et me jätame kellelegi maha, sest et nagu juuli ütles. Me leiame kellegi uue üsna ruttu. Ja, aga see on meie noorte inimeste jutt. Me haarame neid eluvõimalusi, mis, mis on need välja taastuvad sellistest olukordadest. Aga palju teravam probleem on, on nende ühiskonna maha jäetutega lasteaia ja ütleme vanade inimestega, kes ei ole niivõrd kohanemisvõimelised või paindlikud kelle jaoks on mahajäetus tegelik probleem. Mahajäetus on alati traagika, aga üldjuhul noore inimese puhul on sellel ikkagi enamasti väljapääs. Kui see inimene ütleme lausa massohistlikult seda oma staatuseks ei vali. Sellegipoolest on meie ühiskonnas praegu ju näha, et on palju noori inimesi, kes on nagu mahajäetud ja nad vajavad sotsiaaltöötajate abi või, või ükskõik kõrvalseisjate abi. Et millest see võib olla tingitud näiteks. Kas te oskate näiteks mõelda selle peale? Olla tingitud sellest samast kiirest elutempost? Sest kuigi me räägime, et vanurid ja lapsed on kergemini haavatavad kui päris noored inimesed, siis kui on palju mahajäetud ka noorte seas siis see näitab seda, et nendest on ikkagi rong ülesõitnud. Ja nad on kaotanud usu enesesse, nende enesehinnang on langenud. Nad ei taha enam suhelda ümbritsevate ka. Ja nad tõmbavad endasse. Andrus, sinul on turvakodu kogemusi, kuidas näiteks iseloomustaks siin neid inimesi, kes satuvad sellisesse kohta? Need inimesed on küllaltki kinnised ja, ja läheb ennem hulka aega, kui nad uuesti nagu sealt endast välja tulevad, see on juba suuremate inimeste väga väiksed lapsed, ei saa sellest arugi. Sest nad on üldjuhul sellistest peredest pärit, kus, kus kohas ta on seal turvakodus või on ta kodus või? Ta ei tunnetage, võib-olla kui ta on mõne kuu seal olnud ja siis ta hakkab koju sealt minema, siis ta ei tahagi sinna koju minna, sest temal on seal turvakodus parem, tema saab, saab sealt selle kätte, mis tal kodus saamata jääb. Ja väga väiksed lapsed võib-olla ei tunnetage mahajäämist mahajätmist. Nemad võib-olla mõtlevad, et nemad on võib-olla millestki ilma jäänud, siis kui nad seal turvakodust ära lähevad, kuigi see on minu meelest on see vale. Et inimene peaks tundma siis mahajäetust, kui ta millegipärast kodust ilma jäänud või vanematest või, aga mitte need. Et vastupidi. Aga kuidas avaldub, ütleme, kui päris väike laps, ta ei teadvustata mahajäetud, aga kuidas, millal see hakkab avalduma või kuidas avaldub? Raamatu ka nende laste puhul, kes ta juba koolis käivad, nemad tunnevad tegelikult väga hästi ära, et et nende vanemad võib-olla neid ei taha või, või ei tee neist väljagi või on need vanemad üldsemad nad kusagile jätnud ilma hooleks. Ja nad kannavad seda endas ja ma kardan, et kui need inimesed suureks saavad, siis, siis võib-olla nad on ise samasugused. Et see võib tekitada, äkki see, see on, võib olla pärilik või selline nagu ei saa öelda, et pärilik, aga tuleb nagu vanematelt lastele seda kantakse nagu edasi, et et siin võib olla psühholoogid, ma ei kujutagi ette, kes, kes peaksid mingisugust tööd tegema nende inimestega väga tõsiselt, et, et seda nende mõttemaailma muuta, Nemad hakkavad ka elu võtma, nii nagu nende vanemad ja see maha jätmine muutub võib-olla nende jaoks nii ka nagu noh, samasuguseks nagu nende vanemate jaoks ja samas on neil väga halb, et nad on maha jäetud ja nad muutuvad agressiivseks ja tõukavad endast eemale. Ei lase endale kedagi ligi. Aga kui laps ei lase endale kedagi ligi, siis mis on selle lapse suureks saades kasvades juba juba kuskil on mingi tõrge sees või mingi? Aga oleneb ka sellest, kas me räägime nendest lastest, kes need jõuavad turvakodusse või nendest, kes tunnevad, on, kellel on vanemad, aga kes tunnevad, et vanematel kas ei ole aega, sest vanemad on nii kiired oma elutempo või vanemad, kellel tahtmist, või on ka vanemad omakorda kunagi jäetud maha oma vanemate poolt, aga need lapsed ei jõua turvakodusse, nad lihtsalt elavad selle läbi ja võivad samamoodi täiskasvanuna olla kalgid ja altid teisi maha jätma hoolimata selles mõttes, et ega nemad ei peagi tulema turvakodus sellepärast et neil on, nagu selles mõttes muud võimalused ja materiaalsed olud olemas, siis kas turvakodusse vist jõuavad ainult need, kellega on midagi kardinaalselt juba juhtunud. No põhimõtteliselt küll jah, need, kes on juba targemates, tulevad teist korda, kes teavad sinna tulla, aga neid on ikkagi vähe. Kes ise põhiliselt ikkagi tuuakse, neid sinna, toob politsei toovad sotsiaaltöötajad. Aga ise nüüd noh, väikseid lapsi on vähe, kes ise tulevad, nad võib-olla neid on, tänavatel on neid kindlasti rohkem, need inimesed, võib-olla need lapsed ei lähe kooli, nad hakkavadki teistest eemale hoidma, seda arv on küll võimatu kindlaks määrata. Linna peal vaadates võib-olla hakkavad silma sellised need tänavapoisid ja need on kõik ikkagi millestki ilma praetud või mahajäetud, miks nad ei taha koolis käia, mis nad otsivad ise seda enda maailma, miks see maailm, kus me kõik elame ja, ja nüüd etapid, mis tuleb läbi teha, mis nad sellest nagu kõrvale hiilivad sellega, et tänava peal teha oma tükke ja otsida ja varastada ja. No vot ongi et nende vanemad võib-olla on juba mahajäetud millestki. Ja siis need lapsed nagu ka lapsed saavad sellest aru, et nende vanemad on millestki ilma jäänud, nad on maha jäetud ja siis tunnevad need lapsed ennast ka mahajäetuna. Mis? Ellen neurovski pääski. Edge tunne, liigemäe, taevaseen Eva, edu. Ei näe mees, pime. Tursked. Pioneerid? Oki raka, et. Näed nooruslik väes neeti, näeme hetkeks silla mõõdu. Kui inimene ei taha tunnistada ta mahajäetud Tanel erilisi võimalusi, siis ei olegi, siis ta kui ta seda päris ei tunnista ja kui ta ütleb, et ei, mind ei ole maha jäetud siis ta läheb edasi, siis ta ei saagi sellest aru, siis on, see on ju väga positiivne, siis on lootust, on siis ta ei ole jäänud ei ole ainult sõna otseses mõttes rataste vahele, et tal on, tal on kas siis Est jõudu või, või tahtmist ikka suure tuleb tunnistada teistele seda rataste vahele jäänud ja ka ennast veenda selles. Hea teiselt poolt muidugi see võib olla selline esmane reaktsioon sellele, et oh ei mindi, see on võimatu, et mind on maha jäetud ja alles hiljem ta võib murduda mingisuguse, kas suvalise intsidendi ajendil ta võib lihtsalt katki minna. Inimene lihtsalt kaitseb ennast, nagu sellega ütlevad, teeb mind, ei ole maha jäetud, ta ei taha seda tunnistada või ta ei tunnistagi kellelegi, need on maha jäetud. Aga tegelikult sisimas ta mõtleb. Ja kui ta siis ükskord jõuab arusaamised, et jah, et ma ikkagi olen mahajäetud, et see võib küll päris päriselt, et võib-olla siis lihtsam oleks nagu kohe tunnistada, et mul on maha jäetud mitte seda nagu edasi lükata seda, seda momenti, kui sa ise ikkagi aru saada, et tal on maha jäetud. Aga näiteks turvakodus, mida tehakse nendele lastele, et neil see tunne läheks või et neist kasvaksid ikkagi sotsiaalsed, küpsed inimesed. Turvakodus nendega tegeletakse, seal on ka psühholoog, kasvatajad, seal on see asi, et meil on seal nii palju ja vaiksed lapsed, neil on seal lõbus, lihtsalt, meil on hea olla seal võib-olla see mahajäetus nagu noh, selleks momendiks ununeb. Aga kui see kodune probleem ikkagi ei lahene, siis see laps koju tagasi saata, see laps, kui sa seal saab kolm korda päevas süüa, seal kodustav võib-olla saab ühe korra või üldse ei saa süüa tal võib-olla ei olegi seal voodid seal kodus, et et kui need vanemad joovad või laps on tarva kodus, pärast läheb ta koju, kui vanemad on kained. Aga samas olukord on ikka praktiliselt sama seal. Kas sellest üldse on väljapääsu selles mõttes, kui probleem on nii kaugele läinud, kus last saadetakse koju tagasi, kus vanematel oma eludega puntras ja siis laps satub jälle turvakodusse, teda täheldatakse niimoodi edasi-tagasi, ta ei saagi ühtegi sõpradest, ta liigub kogu aeg kodust tagasi, turvakotta sealt jälle koju, siis ta vahepeal satub tänavale, sealt jälle turvakott. Tal puudub selline kinnistumine. Tegelikult need lapsed väga palju 11 tunnevad, isegi Tallinnas needsamad lapsed, kes käivad turvakodus korduvalt, kes on tänaval, meil, meil ongi nagu mingi oma ringina tunnevad, käinud selliseid inimesi, võib-olla ka teisi, seda ma ei tea, aga aga kui on ikkagi ühe linnaosa lapsed, siis ei saanud ikka üldjuhul ikka teavad 11 juba. Ja samas noh, oluline on ikkagi see, kui laps läheb seal turvakodus tagasi koju, et ta ei lähe kuskile lastekodusse. Aga need kodutud? Seda on väga raske muuta, et see töö, mis selle lapsega seal turvakodus tehakse laiaks ära või sellest rääkida, et samas peaksid nagu teised inimesed tegelema nende vanematega. Et see töö oleks nagu lõpuks ta jooksis kokku niimoodi, et need vanemad on nagu ette valmistatud, see laps on ette valmistatud, nad saavad kodus uuesti kokku ja ja kõik on okei. Et alati see nii ei ole muidugi ideaalvariandis ta peaks nii olema ja vahel ikka nii läheb, see oleneb väga palju vanematest ikkagi. Aga nüüd näiteks ütleme, kui inimene nüüd näiteks oletame, et keegi meist on maha jäetud, et mis te arvate, mis teie esimene reaktsioon või kuidas te reageeriksite? Oleneb, kui oluline inimene on olnud, kes mind maha jätnud tõenäoliselt ikka masendus, tekiks. Eneseabi näiteks analüüsimine, mida mina tegin eelkõige valesti, see, mida teine valesti teeb, seda on üldjuhul väga raske muuta tagantjärgi, aga ennast on võimalik parandada järgmistesse näiteks noh, kui me räägime suhetest, siis järgmistes suhetes sellest kuidagi hoiduda, paremini midagi teha. Juuli, ja ma nõustun Kertuga, et eneseanalüüsi no üldiselt oma käitumist me ju kogu aeg analüüsime ja kui on selline situatsioon, siis esimene hetk on loomulikult depressioon ja ja lootusetuse tunne. Aga kui see selline täielik mahajätmine ses mõttes, et et nii see üksiin, inimene kui ka kõik tema ümber koonduv, ütleme või minu enda ümber koonduv. Et, et kõik see peaks mu maha jätma, mida, sellest me ette ei kujuta, see on muidugi väga drastiline. Üldjuhul ma loodan või arvan, et minu arust on piisavalt elujõudu. Et mitte langeda enese oletsesse kuigi paratamatult tunnistama, et, et ka esialgu kindlasti longeksime enese oletsesse. Sest see on väga loomulik reaktsioon aga sellest edasi ma usun, et leiaks asendus kas siis inimesi või tegevust. Sest et noh, noore inimesena ma leian, et ei olegi lihtsalt muud võimalust, kui kui oma elu edasi elada, et elada üle see periood, kui mu enesehinnang on väga madal ja vaikselt hakata ennast üles aitamist. Heidutus on ise ainult ise ma ennast, ma arvan ka seda, et, et alati ei pruugi see esimene reaktsioon olla mitte enesehaletsus Aid selle kuidagi selle momendi tajumine, et nüüd juhtunud. Ja kui ei ole veel selge, et noh, kes selles nii-öelda süüdi levi, kes selle põhjustas, see lihtsalt hetkel tekkida, see tunne, et ma saan ära olnud ja oi kui kahju. Aga ei ole veel noh, ei, ei pruugi kohe jõuda selle enne saletsuseni. Näiteks ma just mõtlen, et kas inimene saab olla täiesti mahajäetud selles mõttes, et tal võib olla küll, ta on kaotanud olulise inimese oma elus näiteks, aga samas inimesed ikka ümbritsevad teda keegi emm ikkagi ta jaoks selles mõttes päris päris mahajäetud. Ma ei usu, et saab olla mingisugune oskav ikkagi olema. Ma usun, et igas inimeses on mingi usk, ükskõik, kas, kellesse või millesse ta usub. Et tal on kasvõi mingi lemmikpaik, lemmikkoht või lemmikasi, eks ju, et need, kes teda või mistral looja või ka, või ka näiteks usk Aga võib-olla see ongi hea, kui inimesed on väga palju sõpru ja, ja niimoodi, et kui keegi väga oluline inimene ta maha jätab, siis on kellelegi toetuda. Sa ei jää päris üksi, et kui tõesti mõni inimene on selline eraklik ja tema siis maha jäetakse, no siis on tema jaoks küll maailma lõpp. Aga samas samas kui on ikka sõbrad, kes aitavad sind sellest välja ja toetavad sind vajalikul momendil, et noh, nad ei pea sind alaid haletsema juba lohutama, aga lihtsalt, et nad on seal kõrval ja nad tulevad sulle külla ja ja nad, nad on lihtsalt on sinuga koos, siis võib-olla see on juba suureks toeks. Jah, aga üldiselt see ei olegi tegelikult mahajäetus selle sõna otseses mõttes, sest et see on ainult ühe inimese mahajäetus sel juhul kui oleks selline üldine mahajäetus, et ütleme, see viimane, kes sul oli, et see maha jätnud. Mul tekkis siin praegu mingi väike paralleelne mõte sellega, et kes võiks olla, kes tunneb ennast nii mahajäetuna ja siis millegipärast seostus mul kohe ütleme üksikemaga, kellel mitu last tal on, kogu energia kulub sellele, et tulla toime nende lasteaia. Ja ta on eksistentsiaalse täiesti üksi. Et tal on energiat ainult oma laste kasvatamiseks. Et ma usun, et sellised isikuid selliseid probleeme on päris palju. Jah, aga teiselt poolt ma usun ka seda, et need lapsed Ki sellele üksikemale väga suureks rõõmuks ja toeks, et kui ema tunneb, et on täiesti üksik, siis vähemalt tal on lapsed, kelle jaoks ta seda kõike teeb. Et ei löö päris käega ta küll mahajäetud kas siis oma laste isa poolt või, või toetavate inimeste poolt, aga tal on need lapsed, kelle Heaksime Velama Ja ta teeb seda rõõmuga niimoodi, et ta tahab, et need lapsed ei peaks enam seda tundma, mida tema on tundnud ja siis seda hoogsamalt ta võib-olla nendega seal tegutseb. Ja siis kui inimene midagi teeb, siis ta alati tunne, et on nagu mahajäetud, vaid minu meelest nagu töö või tegevus võib olla ka. Ja ongi just see eneseabi, esimene asi, minu meelest ongi see, kui sa tunned, et sa pead hakkama tegutsema ris. Loomulikult sul on, see, võtab aega üks üldse analüüsida, niisiis tegutsen päris mõtetesse ei saa. Ei saa laskuda, et ma nüüd ainult. Käin seda järjest üla ja mõtlen selle peale, et alati peab midagi tegema. Kui juhtub, et inimene muutub koliks siis ta muutubki vägivaldseks ei pruugi alati muutuda, kui ta ei ole vägivaldne persoon, ta võib lihtsalt kalk olla, enesesse tõmbunud, aga ta ei tee kellelegi halba. Ta ei, vägivallatseja. Võib olla mitmeid väljundi ja võib. Võib-olla jah, kaudne vägivaldsus, aga see paraku pöörduda ikkagi selle isiku enda vastu, see on mingi selline. Surnud ring. See inimene kapsendub, siis ei võta endasse mitte midagi ja ta ei saa ka midagi, ei tee. Loomulikult see võib viia sellise noh, teistele suunatud mitte otsese vägivalla niga selleni, võib-olla kui ta suures vihahoos, et kõik maailm on tema ebaõnnestumistest süüdi ja tal ei ole enam mitte kedagi, ta ei tule toimet, siis siis ta võib täiesti suvalise väikese intsidendi pärast kellelegi lihtsalt peksa anda. Aga see ei noh, siis ei päästa mitte midagi tema enda jaoks. See võib maailma muuta. Ja kuidas muutub inimene, kui ta mahajäetud, mis te arvate, kui inimene tõepoolest onu otsustaningute lepib selle mõttega, et mahajäetud? See on iseenesest väga lootusetu juhus, kui inimene sellise mõttega leppinud siis ta tõenäoliselt enesekaitseks muutub tõrjuvaks, et talle enam liiga ei tehta või isegi. Ja nagu siin mainitud, muutub mitte ainult tõrjuvaks, vaid ka vägivaldseks või siis lihtsalt ülbeks arrogaldseks et temale liiga lähedale ei tuldaks. Ja tihtipeale on need sellised inimesed, kel, kelle kohta võib öelda, et kõva kur, kes on tehtud, mis asi, see on minu meelest üsna suur probleem, näiteks noorte hulgas, ma mõtlen päris veel alles kujunevate inimeste hulgas. Et selline mahajätmise hirm või mahajäetud saamiseerimise sunnib otsima seltskonda olema, nagu juuli ütles, selline kõva kest, kes on igal pool alati seltskonna keskpunktis ka narkootikumide tarbimine, ütleme päris lastelaste koolilast, narkootikumide tarbimine, alkoholi tarbimine, et see sunnib kuidagi sellist ühtsustunnet hoidma, et sa oled kamba liige ja sest muidu, kui sa seda ei tee, siis sa pead lihtsalt lahkuma, sind jäetakse maha, sest sa oled liiga pehme. Ja just enne jäi mainimata, et sellises õrnas eas on see mahajäetuse paanika kõige suurem. Et see on just see gruppidesse koondamise tohutu ühistegevusaeg mahajätmine ju käib isiku väärikuse vastu, et see ongi see, et inimene hakkab siis tegutsema. Ja mõni võib-olla siis selles mõttes tegutseb nagu võib-olla liiga aktiivselt, et ta käib üle võlli. Aga võib-olla inimesed ei kontrolli enam oma tegevust, tegutseb niimoodi mehaaniliselt, aga ta teeb täiesti täiesti valesi asju ja teistele inimestele tegutseb niimoodi vastuvõtmatult. Omaraste inimene tegutseb, tegutseb, et nagu mitte tunnetada seda mahajäetust, vaid nagu leida ennast uuesti, aga aga ta teeb seda võib-olla väga valesti. Kas see võib olla ka Ameerika keep smiling, kus alati tuleb jätta endast hea mulje, olgugi et? Jah, see, mida midagi taolist See ei ole lihtsalt inimestele vastuvõetav. Et see ei pruugi alati olla vastuvõetav, tõesti, nad võib olla iseendale aru ei anna, et nii need asjad ei käi, et kuidagi teisiti peaks. Sel momendil nagu seda mõista. Puuetega inimesed tunnevad ennast kõige rohkem mahajäetuna eriti just need, kes võib-olla läbi teinud mingi avarii või kes on saanud mingi puuded nende puhul on ju see ringkond, kes nende ümber oli, kui nad enam nendega lihtsalt ei saa suhelda puhtfüüsiliselt siis need kaovad tagant ära ja need inimesed tunnevad ennast täiesti üksikuna. Nad tunnevad nagu puude pärast ennast halvasti juba. Sest neil ei ole võimalust, neil ei ole enam võimalust, võib-olla, ja nad on just sellepärast, et neil on kunagise võimalus olnud ja, ja võib-olla noh, kui nad on noored, siis nende eriti tunnetavad seda. Et nad on millestki ilma jäänud, et nad on, nüüd on tõeliselt mahajäetud võib-olla. Ja, ja seda on väga raske taastada, et see inimene ennast Donnas täisväärtuslikuna ja ta suudaks suhelda kõigiga, nendega niimoodi edasi, kellele ta varem suhelnud, läbi käinud. Sest see võib melu täielikult sassi lüüa, mingi raske autoavarii, sa jääd halvatuks, jäädki lamama ja kõik algul käivad, võib-olla, võib-olla see inimene ei tahagi, et teised enam käivad, et nad valetavad, võib-olla teda, et see inimene või täiesti üksinda jääda. Sellised rasked õnnetused vist on ka selles suhtes kõige traagilisemad, et nad ei küsi millal tulla. Noh, kui me saame suhetes ennast parandada ja midagi teisiti teha, siis sellised rasked ja äkilised juhtumid nagu lõpetavad kõik. See on osa siin maha jätmise, mida saab nagu kompenseerida, aga aga võib-olla on sellised, et seda enam ei anna kompenseerida, et sa jäädki selliseks ja, ja sa tead, et sa jääd ja ja see juba sind niimoodi viib masendusse, pluss veel, et sa, sa tunned, et sa oled täiesti mahajäetud. Kõik su seltskond kaob lõppude lõpuks tagant nagu ära, et nad enam enam ei tule su juurde. Kõige elu läheb edasi. Alati on ju niimoodi, et sa peadki ise minema kellegi juurde, et ei ole alati, need tulevad sinu juurde, et et kui sa enam ise minna ei saa, siis sa oledki lõpuks mahajäetud. Jah, aga samas neid inimesi on üsna palju, kellega see on juhtunud ja elu läheb edasi nad ikkagi pärast seda, kui see tajumine, et see oli väga ränk, nad siiski peavad kuidagi edasi minema ja leiavad kas siis omasuguseid või mingisuguse ka siiski kompensatsiooni. Aga see on äärmiselt raske. See on psühholoogiliselt juba, et seda inimest niimoodi rehabiliteerida, et ta ikkagi tunneks ennast inimesena. Ja puuetega inimeste organisatsioonid on Eestis küllaltki tugevad ja ja neil on palju liikmeid, aga ma ei olegi pädevam väitma seda, aga et nüüd uusi liikmeid nüüd meelitada enda juurde. Et nüüd kodust välja saada ja see on ikka päris päris raske. Nüüd, viimasel ajal muidugi on väga tore, et on neile tehtud igasuguseid võimalusi, nad saavad minna panka, kauplusesse, lifti. Aga võib-olla algul nad tunnevad ennast ikkagi nii halvasti, et nad didaaline, nad ei tahagi neid võimalusi ära kasutada, mis neile on olemas. Ta peab ta kõigepealt nagu endas arusaamisele jõudma, et ma pean niimoodi hakkama saama ja siis siis ta võib olla nagu hakkab uuesti tegutsema liikuma, ta tunneb, et ta ei ole nii mahajäetud, on mingid võimalused veel ikkagi, et tema või temasuguste jaoks on midagi olemas, et et nende eest hoolitsetakse, et nagu vähendab seda mahajäetust, samasse sai isiku tasandil ikkagi mahajäetus, jääb. See eneseväärikuse pihta ei Vicky. Ja pluss veel see, et kui sa oled saanud raske füüsilise puude, siis muidugi sa saad lifti ja sa saad raamatukokku ja kauplustes on olemas võimalused ligipääsuks. Aga sa tead, et tuntud kõikidest nendest, et need on spetsiaalselt sinusugustele loodud. Ja see võib ka üsna üsna rängalt mõjuda, sest näiteks alles pool aastat tagasi ma läksin sealt jalgsi mööda ja ma ei pannud tähelegi ja nüüd ma pean seda kasutama. Ja, ja väga raske olla abivajaja. Ja muidugi see abisaaja on ka võib-olla väga raske olla, et sa ise ise tahad hakkama ikkagi saada, kõik tulevad ja tahavad sind seal aidata ja ja siis ikkagi tunnen nagu ennast alaväärtuslikuna, et näed, et ma ei saa hakkama või näed, et kõik näevad, et mina vajan abi, et noh, et tahaksin küll ise, aga nad ikka tulevad, et sa ei jõua kõigile öelda, et ma ise teen, et ärge ärge aidake, et noh, samas samas terve inimese poolt vaadates on väga meeldiv, et aidatakse, aga võib-olla see inimene iga kord ei tahagi, et seda seda ratastooli aidatakse üle kõnnitee äärele ta tahab, ta tahab ise Ta tegutseb ja, ja kui ta niimoodi tegutseb ja liigub, siis, siis ta ei tunne, et on tegevuses. Ja ta ei tunne seda, et ta on abi vaja ja ta muidugi trotsib ennast ja ronib võib-olla sealt kusagilt üles. Sel momendil on, kui inimene juba läheb nii kaugele, et asjad juba ronib, siis, siis ma arvan, et tal on hea selles mõttes, et ta on rahul isaga, kui tuleb samal momendil juurde inimene, kes nagu tõstaks ta sinna, siis, siis on seal vahel nagu tuletatakse talle seda meelde, et et näed, sa ikka ei saa. Jah, et mõni mõningatel puhkudel on, ütleme, niisugune kaastunne, liigne kaastunne nagu nagu räägin, kui selline mahajätmine, kuigi jälle terve inimese poolt, kui ma püüan kedagi aidata. Ja noh, ma ei oska võib-olla hinnata õieti, et kas, kas see inimene vajab abi, aga ma pakun seda, kui ta ütleb mulle, et täna niisiis siis ma nagu jätaksin ta maha. Seda ongi väga raske hinnata, et kust maalt nüüd see abi andmine peaks hakkama ja kust maalt? Tegelikult see jääb ikka nii, nagu ta on olnud, kindlasti on need, kes tahavad, need aitavad, kes ei taha, lähevad mööda ja ei saa ju sellist piiri tõmmata, et vot sealtmaalt nüüd me enam ühtegi inimest ei aita, et noh, inimesed tahavad ise oleneb täiesti inimesest ja kui sa seda inimest tead juba, siis siis võib-olla sa tõesti, kui see on sinu tuttava, sa tead, et ta tahab ise seal liikuda, siis siis ta lasteaia liikuda tuleb võõras inimene näeb, et tõesti see inimene ei saa hakkama, tahab aidata ja jälle selle inimesele tuletatakse ta nagu meelde. Võib-olla oma tutvusringkonnas tuttavate võõras, nagu sa saad aru sellest inimestega võõras ei pruugi. See on loomulik, et ta alati ei taipa rasedad kuhumaani, nagu siis minna. Siis üsna palju on nagu vastutust omaksitel Nende mahajäetud suhtes, näiteks et just nemad peaksid olema ikkagi esimesed, kes aitavad ja toetavad. Eks ju, et niimoodi tunnevad ja teavad pere maasikaid ja et see on ikkagi just pere koos. Aga eks eks see jälle oleneb ka sellest perekonnast, kuidas perekond funktsioneeris vanemalt kui kokkuhoidev. Tali Meil on nii palju mahajäetud laps, ütleme tänavatel praegu, et siis võib. Võib-olla peegeldab mingil määral ka selliste perede nagu paljusust, hulka meie ühiskonnas täna. Seda on kuidagi kahetsusväärselt palju, kindlasti peegeldab ja kogu seesama, kui me nüüd tuleme tagasi saate alguse juurde kiire elutempo, et see sunnib selliste aitab kaasa selliste perede tekkele siis siis tõesti ka pere võib-olla ei ole. Ei ole päris tervenenud, võib olla halb öelda, aga aga seal on teatavaid vajakajäämisi. Sest noh, kompenseeritakse küll, kõikvõimalike asjadega ostetakse lapsele koduloomi või või laps hakkab ise otsima endale näiteks toob lemmiklooma koju aga vanemad ei suuda sellega leppida, sest et neil ei ole aega ja ja arvatakse, et lapsi seisma selle hooldamisega hakkama visatakse mõlemad tänavale. Laps muidugi pärast võetakse tagasi, siis on koerad mahajäetud ja see peegeldab ka inimeste suhtumist, et mida me peaksime tegema, et vältida seda mahajätmist või noh et me jätaks inimesi enda kõrval maha. See on nagu väikeses printsis. Et kui sa oled kellelegi doltsutanud, vastutad tema eest. Kui sa oled ennast pühendanud mõnele inimesele, siis vastutad selle suhte eest. Õnnelik õnnelik suhe või suhe, mis ei lõpe mahajätmisega. Jah, see ei ole neid ju alati kunagi garanteeritud võid ütleme, need inimesed, õnnelik inimene on see, kes kes mõistab ja keda mõistetakse siis tema suhtlus suhtlusskeemides ei teki selliseid punkreid, kus ta kedagi maha jätab või et teda maha jäetakse. Täiesti täiesti nõus ja alati ma arvan, et inimene peaks olema võimeline kuulama ja tähele panema, mis juhtub tema ümber ja mis juhtus tema ümber olevate inimestega. Et õigel ajal neid võimalikke ohusignaale kuidagi neile reageerida, midagi ette võtta või ka lihtsalt ära kuulata, et just see ärakuulamine ja ma arvangi see, et just selles kiires maailmas ongi hästi oluline. Et meil oleks aega tähele panna oma lähedaste, selliseid nii-öelda signaale, mida nad võib-olla annavad välja mitte selles mõttes otseselt, vaid noh, sellest on aimata. Ma panen nende käitumise muutumises juba on näha mingeid selliseid märke, et miski ei ole õige, siis tuleks nendele inimestele pöörata rohkem tähelepanu, et ära hoida see edasine, mis võib olla väga kurb olla inimeste jaoks või kõigi jaoks. Kunagi ei tea, millega see maha jätmine võib lõppeda. Kui see on juba selge, et see saab juhtuma ja paljuski ta võib ju juhtuda inimesest mitteolenevatel põhjustel, siis tuleb sellega osata leppida või mitte. Kas siis nagu enne oli juttu kuidagi endasse kapselduda või vastupidi eufooriasse sattuda ja hakata kuidagi mõistetamatult käituma, siis tuleb sellega lihtsalt hakkama saada. Tegin normaalselt ja sujuvalt. Et mitte veel rohkem seda lumepalli edasi kerida. Ma arvan, et sellega oleks meil Toredat lõpetada, täna tänan juuli, Kertu ja Andrus saatesse tulemast. Armas kuulaja, kui sul tekkis mõtteid või küsimusi sellel teemal, saate seda meiega jagada Eesti luterliku tunni telefonil kuus 314 311 või kirjutada aadressil kiriku plats kolm. Mina olen siil riies. Tänase saatemuusikapalad olid i karjalaiselt ja kogumikultajana tribuut. Mina olen Siiri riies, kohtumiseni. Meediakeskuse Eesti luterlik tund. Saated on vikerraadios kavas igal neljapäeva õhtul kell 21, null viis. Kesk komissari saada ristteel iga kuu viimasel reedel kell 23. Null viis. Klassikaraadios on Eesti luterliku tunni saade pühapäeviti kell 17. Iga kuu kolmandal laupäeval ilmub erilehekülg ajalehes Postimees. Rohkesti lugemist ja kaasamõtlemist pakub meediakeskuse kodulehekülg internetis. Veel on meediakeskus avanud ühe omapärase piiblikoolivormi. See on piiblikool posti teel. Kui te soovite sellest osa võtta, siis palun teatage meile oma aadress. Toimetuse telefon Tallinnas on kuus 314 311 kuus 314 311 ja aadress. Eesti luterlik tund. Kiriku plats kolm, 10 130 Tallinn. Kohtumiseni. Eesti luterlik tund.