Tere hommikust, klassikaraadio stuudios on Ene Pilliroog ja teoloog Jaan Tepp. Ilusat jõulupühade jätku täna teine jõulupüha. Ja me alustasime. Šveitsi jõululauluga esitasid Roland pink Singas ja nemad laulavadki meie tänases saates on siin jõuluviise ja laule läbi Euroopa Šveitsist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Madalmaadest, Iirimaalt, Inglismaalt, Poolast, Ungarist, Itaaliast, Andaluusias ost ja kus kõik veel. Aga jõulude aeg on üks selline aeg, millal meil kõigil on väga püha tunne. Ja peaks olema väga puhas tunne. Ja see püha ja puhtus on küllap meil igale ühele isemoodi tunne. Ja et missugune tunne on sinule jõulutunne. No eelkõige on jõulud minu jaoks nagu ootuse periood ja ka vaikuse periood. See on ikkagi minu jaoks, kui kristlase jaoks seostub ta Kristuse sünniootusega Petlemma tähetulekuga ja ma nagu üritan üha rohkem pöörata pilgud oma pere poole siis tihtilugu siinses kiires kiires elus inimesed elavad nagu visiitabieluõhtul korraks hommikul kohvilaua taga, päeva jooksul igaveseks oma töö juures. Ja jõulud, jah, tõesti peaks olema rohkem niimoodi perekeskne üritus, kas pere tuleb ikka kokku, neil on üksteisele midagi rääkida. Ja kui ma veel isiklikult räägin jõuludest, minu traditsioon koolidest, siis ma oma sõpradega olen harjunud juba päris mitu aastat järjest üldse linnast välja sõitma. Oma pisikesse majja päris Lõuna-Eestis, kus me läheme sõprade teoloogide dioloogidega välja. Mediteerime, oleme vaikselt, käime metsas. Loeme pühakirja tekste. Sest eks see pühadus hakkabki eelkõige sellest, et me võtame nagu selle elu vungi elu kiiruse maha. Ja me ei jookse kohutava kiirusega ühest poest teise. Pliidi juurest riidekapi juurde ja üritame ennast üles lüüa. Üritame käia väga palju külas, muuseas, jõulud ei ole sugugi külaskäimise aeg. Jõulud on just rohkem niimoodi isekeskis olemise pere keskel olemise aeg. Ja pühaduse tunnetus jõulude ajal on see, et me üritame sellest igapäevaelust nagu välja tulla. Me pöörame oma tähelepanu henestesse oma elusse. Võtame aja maha, võtame kasvõi mõnikord raamatu kätte, vaatame, mis seal kirjutatud on. Pühakirjad tekste võiks mõnikord uurida. Nii et minu jaoks on teha vaikuse periood, pigem. Me inimesed oleme harjunud saunas käima ja ka jõululaupäeva õhtul ikka. Kellele, kuidas, millises järjekorras, kus kirik, saun ja kodu või saun kirike kodu? Tähendab, me oleme harjunud ihu pesema, aga hinge pesema ja vaimu pesema see mõiste võib-olla isegi arusaamatu, et kas need vaikuselaagrid, vaikusehetked on ju vaimu pesemiseks? Jah, ma just tahtsingi öelda, et saun, kirik, eks nad ole väga lähedased. Sest kui me oleme harjunud käima minimaalselt üks kord nädalas saunas või mõni inimene käib tihemini iga päev duši all käia, siis Me arvame, et me ei peaks oma vaimu puhastama, samamoodi teeks vaim kirisustub ja vaikuselaager kui selline ehk rekollektsioon konid. Nimetame seda bioloogiliselt, on sellised harjutuste kogumit, kus inimesed tulevad kokku mitmeks päevaks ja nad ei vestle. Küll on ettekanded vaimulike poolt. Meditatiivsus mediteeritakse jällegi pühakirja tekstide üle ka lihtsalt meie oma elust võetud näidete pühakute elude üle. Ja lõppkokkuvõttes on niimoodi, et on 40 minutit kuni 45 minutit, ettekanne tundi, meditatsioon, inimene võib jalutada ringi vaikselt omaette mõtelda selle teema üle, mida seal on puudutud, millest oli juttu, üritab vaadata iseendasse. Siis on järgmine, nagu ettekanne taas meditatsioon ning inimeste vestle reeglina. Sõnadega on niimoodi, et sõnad Kaiu kipuvad vahetumal risustama, meie elu me räägime väga palju, kuid me ei ütle eriti palju. Sõna kaal peaks ka jõulude ajal paremini esile tulema, et me ei jookseks ära lobinasse, et me ei üritaks lobiseda kohutavalt palju erinevatest asjadest, aga Me üritaksime ütelda midagi ütelda ka teisele inimesele midagi. Näeme teist inimest enda kõrval. Et me näitaksime talle üles oma hoolitsust, poolehoidu. Ja pärast neid selliseid Laagreid, puhastuslaagreid, pühitsuslaagreid, inimene, tunnetabki, et oleks nagu parem, mida puhtam. Ja kui kirikus sooritad, sooritatakse taoliseid rekollektsioone reeglina minimaalselt üks kord aastas koguduse liikmetele siis Ma arvan, et ka inimestele, kes ei käi kirikus tema jaoks võiks jõulud olla tegelikult see aeg, kus ta teeb iseenda jaoks sellist vaikusemeditatsiooni. Nii et sina katoliitlasena oled leidnud ja tunnetanud seda, et vaikus on valgus, vaikus on valgus. Kuid me peame nägema, et kus ei ole tundmus, vaibus saab siis olev valgus, kui selles vaikuses toimib või toimub pidev dialoog, pidev dialoog iseendaga eelkõige toimub dialoog teispoolsusega. Sest keel, see on selline nagu noh, nagu suur mingi välisümboleid. Tavaliselt mida rohkem on selles väljas erinevaid sümboleid, seda paremini me saame viidata millegile. Ja see on nagu selline suur taldrik. Taldriku keskel on rohkem sümboli talle ka, tal on vähem sümboleid ja inimene on harjunud kasutama sõnu küllaltki niimoodi igapäevaselt rääkima, et siin on kohvid asja sinu teelusikas. Kuid meditatsioon eeldab, et me vaatame sõnade taha võime, liigume nagu selle sõnade välja ääremaa suunas. Seal, kus on sellised sõnad nagu pühitsus, vaikus, armastus, sümbolid, millel, nagu puudub konkreetne vastu siinpoolsuses. Ja toimub nagu teatud meditatiivsus selliste terminite üle nagu pühitsus, jõulud, piibel, Kristuse sõnu. Nii et selles aspektis, jah, ma ütlen, et kui valgus vaikus on valgus, siis valgus saab olla ainult läbi teatud sisemise dialoogi teispoolsusega. Ja seda dialoogi on meile vaja igapäiselt niisama kui me igal päeval, kui mitu korda peseme käsi, silmnägu iseennast ja et me neid välised toimingud kunagi oskaksin oma mõtetes oma tahtis tegudes seostada sisemiste vajadustega. Et oskaksime ära tunda oma terviklikkust, ilma milleta ei kujutaks ette inimeseks olemist, kellele on antud keha, hing, vaip, kogu olemus täiuslikkusest ja terviklikkusest. Ja selleks äratundmiseks ongi kõige pimedamal ajal meile siin antud valged jõulud. Tahaksin teada, kuidas sa vaatad, kui ma siin nüüd jõuluaegu meenutanud niisugust kirja kohta luuka evangeeliumist, nagu seda on aedniku aiasulaste ja tasu lugu, kus aednik ehitas Aia istutas aia, mis andis suurt saaki, aga kui ta nüüd oma sulaseid nagu tasu järje saatis, siis kes sai peksa kes sai muidu kannatada? Tasust jäi ta ilma ja mõeldised. Nonii, kui ma nüüd oma poja väetan, siis ometigi peaks olema austus ja respekt tema poja suhtes nii suur, et nüüd vähemasti on mõista tänutunnet ja ja just tänutundest tulevad tasu aia hooldajatelt, aga seda ei tulnud ja ta poeg löödi maha. Ja nüüd tooksin siia veel sedaviisi paralleeli, et vaata, vana testamendi lõpp üksteise järel, prohvetid ennustavad, ütlevad, paluvad, hüüavad, nõuavad, pöördu, pöördu, pöördu, millest. Aga pöördu, et. Ma ei peaks tulema. Lööme oma vitsaga ja uus testament, armastuse, andestuse, usalduse, andestuse, evangeeliumi kuulutus nüüd, kas aedniku lugu ja, ja, ja prohvet ja ja uue testamendi seos võiks olla kuidagi seostatav Jeesuslapse sünniga? No on ikka just see klassikaline kirjakoht Liinamäe aednikest ning kurjast kurjast nagu omanikust, mõistmatust, mõistmatust, et lahnist, omakasupüüdlikkust lihtsast ja tol hetkel prohveteid ongi seostatud nende viinama töölistega. Ning tõesti Kristuse kui, kui saadetakse lõpuks oma poeg. Ja kui see ka poeg tapetakse siis eks see viitab just nimelt Kristuse sünnile, kõigepealt sellega, et aeg ei olnud veel küps mõistmaks seda väärtust. Jah, jaa, eks Kristuse sünd jõulud jõulud ja seda ongi Kristuse sündi. Seda me ootame ja kui me rääkisime pühadusest pühadusetunnetusest, siis. Vana maailma muutumine uueks maailmaks, Sonju vana maailmatunnetuse muutumine kuueks tunnetuseks, pühaduse suurenemine, millegi pühatulek, sõna tuleb maailma Kristus sünnib maailma. Ja aga püha on tänapäeval midagi, mis on nagu devalveerunud. Noh, ütleme püha inimene ei mõistagi seda enam, see on nagu Umberto Eco tautoloogia roos on roos, on roos, mis on roos või püha, on püha püha, mis on püha inimene, ei teagi, ei oskagi sellele midagi vastata. Ja tänapäeva nagu bioloogia või ka siis Pastraal teoloogia jutlustas õpetus on kanu pöördunud sellisele Umberto Ecolikule totoloogilisele teele. Et räägitakse lunastusest, räägitakse pühadusest, aga seda ei suudeta nagu rakendada meie igapäevases elus. Mis tähendab pühadus meie igapäevases elus, kuidas me saame seda püha elu elada? Noh, öeldakse, et noh, ei saa ju pühad, need on need pühakud, kes elasid kõrbes, oli termiidid. Kristus oli püha, aga temale jumalike andidega varustatud hea lihtne inimene või mina, lihtne inimene ei suudagi elada püha elu. Tegelikult ei ole päris õige. Kirik on alati näidanud, et kirik on maa peal ja aitab inimesi liikuda jumala suunas ja selleks on ta andnud kirik, seega väga lihtsad, mõningad võtted nõksud, kuidas liikuda pühaduse suunas, sest kui Kristus ütleb, mina olen püha, mina olen sinu issand, olge samad pühad, kui mina olen. Siis see tähendab, et, et mitte, et me peaksime nüüd kõik oma vara kohe viimseni maha müüma ja pühaks muutuma, nii nagu vanas testamendis uuest testamendist seda kujutatud on, kuigi ka seal on, see on kõige parem tee, aga see paljudele ei sobi eriti tänapäeval 20. sajandil. Siis moraaliteoloogia ütleb, et vaesteabi on hea ja kasulik, aga seda tehakse oma ülejääkidest. Ja pühaduse suunas liikunud pühaduse otsimine on samuti väga lihtne. Siin elus ei olegi midagi üldse mõistusele vastast mõistust ületavat. Kirik on näidanud trepi jumala suunas ehk pühaduse suunas. Kõigepealt me peame teadma, mis on pühaduse vastand. Mis on mittepüha ebapüha, mis on paha, mis on kuri-kuri, on ka tänapäeval niivõrd poetiseeritud ja elamegi nagu kurjaga koos pidevalt. Nagu ei mõtlegi enam selle üle tihtilugu isegi kui me lööme varba vastu kivi. Arvame, et kirik, kivi oli kuri. Sugugi mitte. Kurjus on küllaltki selgelt piiritletud nähtus, mida kiriklikus kõnepruugis nimetatakse patuks. Jällegi tavainimene ei mõista, mis on patt, kui sa ütled talle, et pühaduse vastandama patt mis patt jälle jõuame sellises Sumbertoycolikuse totoloogiasse. Patt on patt. Kas see on ainult kurjuse tekitamine maailmas? See on ainult millegi lõhkumine, kasuahnus. Ühtepidi on jah, tõesti, mis asi on tegelikult 10 käsku. 10 käsku on selline raam mingisugune. Käitumisnorm, mille sisse inimene peaks nagu mahtuma, et säilida, et püsida ja püsida ja hoida elu. Ma tean, et mõningad kaasaegsed teoloogid on öelnud, et 10 käsku on midagi täiesti relatiivset. Et sul oli lihtsalt aja ja juhuse ja olukorra kokkusattumine. Et Siinai mäel sai, sai antud just 10 käsku ja et seal just olid kirjas need käsud on mitte midagi muud. No seal oleks võinud olla näiteks kirjas, et sa ei pea piima jooma, ei, sa ei pea tapeeti, seina kleepima või mis iganes. No siin ikkagi kiriku lugu vaidleb sellele vastu ja ütleb, et et dekoloog ehk 10 käsku on selgelt välja võrsunud võrsunud inimlikust olemusest tema natuurist, kui nii võiks öelda elu säilitavast natuurist ja kui me räägime 10-st käsust või käsutahvlite, siis me näeme, on ju kaks käsutahvlit. Esimene teine käsutahvel. Esimesel tasu tahvli kolm põhilist käsku ja teisel tasu tahvlil on seitse järgnevat käsku. Esimesed kolm ehk esimene käsulaud on pööratud näoga jumala suunas. Järgnevad seitse on pööratud näoga inimese poole. Moraaliteoloogia kiriklikus mõttes ütleb inimene, kes Liidu liigub pühaduse suunas, ta eelkõige endale selgeks tegema, mis on dekanud. Mis on need 10 käsku, mida me nagu peame järgima. Ei ole öeldud, et 10 keeldu. Andrus, 10 käsku. Sa ei pea mitte tapma, sa ei pea mitte varastama. Sest kui keeld sunnib inimest nagu peatuma või tagasi pöörduma, siis käsk nagu ta nagu avatud ja positiivne. Ta nagu sunnib inimest liikuma liikuma sellest patust eemale või sellest puud puudusest pühaduse vastandust eemale. Ja moraaliteoloogia ongi ütelnud. Esimeseks sammuks, kui esimeseks astmeks pühaduse suunas on endale teadvustada Need puudused nende täielik eitamine. Ja järgnev aste saabki olla see, et me pöörame pilgud teise käsulaua poole. Mis on siis räägib jumalast, jumalikest pühadusest, sul ei tohi olla teisi jumalaid sai või ei tohi teha kuju. Sa pead austama oma vanemaid ja nii edasi. See on näoga suunatud jumala suunas. Ja liikudes või üle oletades nüüd karmilt kohustavad käsud, milleks siis on dekolooge 10 käsku, me saame juba liikuda soovituste suunas. No mida me saaksime positiivselt teha? Olla vooruslik, mida tähendab vooruslik olemine? Ma aitan vaeseid, muuseas, on vanasõna, et sandid ja vaesed aitavad rikkaid inimesi taevasse. See tulenebki sellest, et läbi almustele hammust andmise mis seostub ka jällegi Püha Nikolausega on võimalik teenida oma teatud teene jumala ees, liikuda pühaduse suunas. Ja me peamegi vaatama oma elus ja otsima neid sümboleid, mis viitavad pühadusele mitte see, mis meid eemale sellest viivad või siis vastupidi, suunavad sellele Me räägime, et jumal on püha, no ühel hetkel tõesti sein on meie ees püsti ja ma ei oskagi öelda, et mis on siis püha no püha on püha, midagi, mis ületab meid, mille ees me teatud määral tunneme aukartust. Pühadus on üks selline indikaator, mis tegelikult süvendab või annab meile mõista meie patusest loomusest. Ja kui inimesel tekib patune oma patuse tunnetus siis tekib ka see, et sellest tahaks nagu ära sellest ta sellepärast maha pesta tahaks nagu paraneda. Aga selleks, et paraneda, me peame teadma, millest paraneda ja siin on jällegi 10 käsku, mille poole nagu pöörduda. Kuidas sulle tundub, mulle tundub niiviisi, et see 10 käsku on omal kombel iga kasu kauppaga kui sümbol sest lihtsalt ära varasta, ära tappa ei tähenda seda. Mina siin ei võta, sinu pastakatega ei pane oma koti mitte mitte selles mõttes ainult ära varasta vaid iga selle käsu taha peitub palju rohkem. Nii nagu ikka kolme jumala poole pöördunud käsu taha. Mis tähendab ära kummarda teisi jumalaid, kui palju asju võib inimesele saada tema elus juhtivaks ja määravaks. Sest kes kummardab, ajab taga igal päeval võimu. Ja see võimupiir võib Kress endana tõusta üha tugevamaks ja tugevamaks ja kõikehaaravaks ja kõike võitvaks võib raha kummardus, mille kõige kummardus tähendab, mida on mõeldud ebajumala kummarduse all mida on mõeldud iga käsu all eraldi, seda peaks inimene oma sisemas läbi mõtlema mis tekitab talle puhta, väga kerge, väga edasi minema ja areneva tunde, mis viib ta justkui millegi musta sisse, millest tahaks vabaneda ja ja teinegi kord oleme past pannud tähele seda, et kui me ütleme oma kaaslasele võib-olla kelle käest kõige paremini läbi ei saa, millegita mõistmatusse või, või, või no, me nimetame seda ka sobimatuse või annaks taevas, et mitte ahnuse ja mitteiidsuse ja mitte kadeduse ja teab mille tõttu veel. Et kui mõnele teisele inimesele ütelnud sobimatu sõna, sobimatu mõte ja talle haiget teinud, et missugune tunne meil on, kas meil on paha tunne sees, kas meil on valus tunne sees? Paha tunne just tekibki sellest, kui me teadvustame, et midagi on rikutud milleskist mingist piirist oli üleastutud. Vaata kiriku kohta öeldakse dada, kirik on jäik ja kitsarinnaline, eriti visatakse seda etega katoliku kirikule, et noh, vaata ei luba parte ja ei luba vaestel preestritel abielluda ja mis iganes lubab konservatiive. Taali kriteeriumite puhul seisneb üks selline raudne reegel. Kirik hoiab moraalilatti võimalikult kõrgel Sis avalikul foorumil. Kuid sellepärast, et kui ta selle alla laseks, siis inimene niikuinii oma koguduse tasandil oma tavaelu tasandil kipub sellest nagu mööda vaatama kipub seda devalveerima ja kirik teab seda. Ja kui nüüd kirik veel laseks oma moraalilatti allapoole tavainimese tasandile, ega siis inimene selle peale püsima jää, tema degenereerub tihtilugu veel. Ja kirik on ikkagi eelkõige abivahend inimesel pühaduse suunas liikumisel. Ning kui me räägime ka käskudest siis sa rääkisid siin vargusest. Loomulikult saime varastama, aga käsud on üksteisega suhtes. Väiksem käsk ja kõrgem käsk nad ei ole ühel nagu tasandil. On öeldud, sa ei pea tapma ja on ka öeldud, et sa ei pea varastama. Kui nüüd, noh, klassikaline näide. Et emal on laps nälga suremas, ainukene võimalus on varastada tükk leiba, mitte midagi enam muud ei ole teha, mis, mida siis tuleb teha. Loomulikult on öeldud, sai varastama, aga madalama käsu rikkumise hinnaga elu säilitamine on erandjuhtudel lubatud ainult siis muidugi kui mingit muud teist võimalust enam ei ole ja nii edasi tähendab, käsud aitavad samuti inimest liikuda pühaduse suunas. Käsud ei, ei tapa inimest või ei piira neid, nad on nagu astmed, mida sa nagu teadvustad endale, mille sa pead üle saama, kui teine asi. Klassikaline näide jälle on see, kui sinu tuppa jookseb, mees palub sind ennast ära peita, teda röövel taga metsa, peidate oma voodi alla, natukese habras tõesti röövel jooksebki sisse suure verise kirvega nad Haapsalu seda inimest ära hävitada küsib sellest. Ütle, kus ta on. Käsk ütleb, et sa ei tohi valetada, mis sa nüüd teed. Aga me peame teadma, et elu kui selline on ülejäänud ühest käsust. Armastuse käsk on üle ja peab olema. Ja säilitama elu ning siin ma võtan tõesti vale patu enda peale siis loomulikult see ei ole hea, aga Ta kaalub nagu see elu päästetud elu kaalub üle selle. Ja meie igapäevane elu siin, kui me vaatame enda ümber on täis on täis selliseid olukordi, kus elu ei ole mustvalge, vaid me peame langetama otsuse. Langetades otsust ja peame alati langetama otsuse vähem halvema suunas. Ei ole võimalik valida head. Ma ei, ma ei ütle, et elu oleks läbinisti halb kuid siin elus on palju kurjust, valesid valikuid. Ja kui me oma igapäevases elus ei suuda kohe langetada õiget otsust siis näevad nii palju inimene analüüsima oma teguviisi, et ta suudaks suudaks kahest halvast valida väiksema, halva. Ja samuti ka liikumine siis jumala poole, sul ei tohi olla ebajumala eba ebajumalat, see on eelkõige mõeldud mammonat. Eriti sobib see mammona näide siia jõulude aeda, kus pühad jõulupühad vaikuse pühad enese üle ja oma elu üle mediteerimine. Perekesksus on muutunud poodide ründamiseks. Pood on täis inimesi, kes otsivad kingitusi, kingitusi, milleks? Kas selleks, et teha kaasinimesele head meelt, aga võib-olla me suudame head meelt teha inimesel siis, kui ma olen perega koos? Kui me saadame, võime koos lugeda läbi mõne raamatu arutleda selle üle, mediteerida selle üle. Viimastel aegadel eriti on meie tänavatele tekkinud kerjused kerjuslapsed vanemad inimesed, aga ka nooremad ja keskealised. Ja siin mõned aastad tagasi veel. Ma püüdsin anda igale keri osale midagi kuma temast mööda läksin. Ja ma tunnistan, et praegusel hetkel ma seda enam ei tee, aga mu süda valutab, et ma seda enam ei tee. Ja ma ütlen sulle, miks ma seda ei tee. Ma olen näinud jah, Tallinna südalinnas ikka ühed ja samad inimesed, need, nad on tuttavad. Aga ma olen mõelnud sedaviisi, et ka kerjamine on justkui nagu töö. Sest prügikasti inimesed, nad teevad tööd hommikust õhtuni. Õhtust hommikuni öö läbi me kuuleme, kuidas prügikastide kaaned tõusevad ja lähevad kinni, tõusevad ja lähevad kinni, nad käivad ja otsivad, nad teevad oma tööd ühte või teistviisi. Me kõik võime siin teha oma tööd norrakeelsest prügi välja viimas ja võib-olla ka, et kes prügi välja viimas, aga ma ikkagi ütlen sulle. Igast ootel mütsist ja käest on raske mööda minna ja samas. Ega minugi kott ei ole põhjatu, kuigi ma ei saa ütelda, et kui ma lähen tast mööda et mul on kott nii tühi, et mul ei ole talle mitte midagi anda. No võib-olla siin nüüd ongi see aspekt, et noh, me ei pea aitama kõiki vaeseid, aga me ei tohiks ka lasta endale endas võimust saada sellel tundel, et ma mitte kunagi kedagi ei aita. Ikkagi Ma ütlesin, et abistama peade abistama peaks just nimelt ülejääkidest, kui on ülejääk. Nii mitme otseline mõõde ja nüüd me näemegi jällegi seda, et et näod on samad, et nad justkui nagu teeksid tööd. Et võib-olla nad nagu olen siin, räägitakse, et, et kerjus elab paremini kui lihtne tavakodanik. Jumaliku õiguse alusel. Ma arvan, et see ei olegi jällegi meie asi otsustada. Kui mina ei tea, kellele läheb minu nagu see abi. Võib-olla ei peagi nii oluline olema küll ja Aafrikas ei ole mõtet saata villaseid sokke või laplastele vihmavarjusid. Nende abiga on ka selline asi, et peab olema suunatud abi, et ma peaksin nagu teadma, mis sellega tehakse, aga tuleme natukene väiksemale tasandile. Räägime siin mõnest kroonist 10-st 20-st viiest kroonist, mina ma lihtsale inimesele annan nagu öeldud, et sa ei tohi anda almust inimesele. Kui sa tead, et ta kasutab seda kurjalt kui ta on joodik, vanem 25 rubla, ma tean, et ta kohe läheb ja joob selle maha ja tekitab endale võib-olla ka ümbritsevatele veel rohkem ebameeldivusi. Nüüd aga kui ma selles kindel ei ole või kui ma seda ei tea, see on väljaspool meie otsustust, las ta jääda jumala ette. Las ta jääda nende inimeste või ka selle jumala otsustada, kes suudab neid asju paremini näha. Minu tegu võetakse ja võetakse minu heateona, ma olen teinud heateo, ma olen tahtnud olla parem, ma olen tahtnud tulla sellest igapäevasest Hallasest välja. See sisemine nagu hoiak, headuse hoiak, ma tahaks nagu aidata siin, kui ma rääkisin just nimelt käskudest. Ja kui ma nüüd olen nagu enda jaoks täiesti kindlalt kinnistanud 10 käsku dekaloogi, no ma ei mõtle enam selle üle, tuleb mul nagu seljaaju seest, et ma ma ei eksi, 10 käsu vastu raudseltraudselt üldises plaanis siis me peaksime järgnema aspekti võtma liikuma soovituste suunas. See hormoonid ole olla avatud inimestele. Olgu sul ka üks või kaks hea sõna mu naabri jaoks. Saada mõni postkaart saadaga postkaart sellele, kelle, kellele sa tavaliselt seda ei ole saatnud. Minu meelest on siin nii tore, et kui saadaks postkaart inimesele, kellel pole 10 aastat postkaardi saadad, saatnud seal on mingi oma omamoodi niisugune nagu hea samm ja see inimene Kaaranges postkaardi saab. Ta võib olla ka üllatunud, sellepärast et mina olen natukene skeptiliselt suhtun postkaartide saatmisest, mitte et ma neid Ma tahaks. Kuid no ma reeglina tean nagu ette need postkaardid, mis mulle tulevad. Ma tean, et inimesed enamasti ette, kes mul postkaardil saadavad aga ükskord tuli minule postkaardi inimeselt, kellel poleks seda iialgi suhted oodata. Ja siis oli tõeliselt hoopis teistsugune tunne. Et see inimene saatis mulle postkaardi, kellega ma käisin, võib olla algkoolis 25 aastat tagasi, ta saadab mulle pastale. Siis ma mõistsin, mida see inimene mõtleb, miks mina temale järsku meelde tulin. Ja siis sellelt tekkis kohe järgmine aste. Aho. Temal oli aega minu peale mõtelda, aitab minul ka aega kellelegi peale mõtelda, kelle peale ma tavaliselt ei mõtle, kes on nagu minut tavamaailmapildist välja lõigatud. Sest eks meie elu või maailmapilt olegi küllaltki kitsas, sinna mahub töö, pere, igapäevased toimetused. Aga pühaduse üks nagu eesmärk on see, et me just nimelt vaatame väljapoole oma elu kitsaid raame. Et nutsime midagi, mis on omapärane, et me läheme näiteks vanalinna kirikutorne, näeme seda tuulelipu ühel hetkel hoopis teiste silmadega. Tavaliselt on see, et ma käin sellelt tuulelipu all 10 korda päevas, võib-olla alt läbi ja ma ei pööra talle tähelepanu, kui ühel hetkel ma jään seisma, vaatan tuulelipp. Huvitav, mida mõtles see sepp, kui ta seda tegi, mida mõtles müürimees sel hetkel, kui ta selle tuulelipu sinna pani? Mis mõte, sellel sümbol? Kui mainib, rääkisin keelest siis ma just tahaksingi öelda, et, Meie maailm on nagu jagunenud sümboolseks maailmatunnetuseks ja keeleliseks ehk lingvistiliseks maailmatunnetuseks. Sümboolne maailmatunnetus ongi see selline nagu natukene eduktiivne või, või liikumine üksikult üldisele tuulelipul, ma liigun tuulelippu sümboles, liigun käsitöömeistri käsitöömeistrilt, keskaegsele, maailmavaatele, Kesk-Aasia maailmavaatelt jumala tunnetuseni. See on nagu selline lapse maailmatunnetus, et laps võtab väikese, tikub klotsi või tikutoosi ja kujutab ette, et see on auto või ta kujutab ette, et see on mingi suur mingi tehas. Seal nagu üks sümbol, mis Meie jaoks mingi teise reaale. Induktiivmõtlemine on selline nagu liikumine, nagu üldiselt üksikule selgu teadlasetee. Ta üritab näha üksikdetaili. See on selline nagu, nagu mikroskoobi maailm ta läheb läbi mikroskoobi peened detaile. See on loomulikult hea ja kasulik. Me ei saa öelda, et tahan, Teduktiivne induktiivne, mõtlen, peavad alati paralleelselt liikuma. Aga see oli see, et kui nagu filosoofima või see lapse maailm mingil määral selline liikumine üksikult üldisele kaotab oma aktuaalsuse siis kaovad ka teatud eetilised printsiibid. Filosoofia on see, mis paika paneb ja mõtiskleb teatud täiesti ebapraktiliste asjade peale täiesti mittevajalike asjade peale. Nagu eetika, mis on jumal, mis on surm? Miks Kunst mõjub inimestele nii ja mitte teistmoodi? Filosoofia ja selline Teduktiivne mõtlemine laiendab meie horisonte ja nüüd see laiendatud horisont on see mängumaa, kuunise teadlane, see mikroskoobi teadlane nagu suunab oma tähelepanu või, või noh, toon sellise näite, kui avastati aatomite lõhestumine lohastamine, siis mõeldi aatomielektrile mõeldud inimeste abistamisele kõige esimesel astmel. Mingil hetkel aga hakati tegema aatompommi, hakati tegema seda selle eesmärgid, et hävitada elu, kadus üldine eetiline nagu printsiip, kaugem silmapiir. Ja noh, siin ongi nagu paralleelselt selline kuli kitsalt teaduslik maailm, rohkem nagu kunstiline maailm peaksid käima koos paralleelselt ja ka meie igapäevane elu on väga palju nagu taandunud sellisele keelelisele suhtlemisele kitsale suhtlemisele. Sümbolid räägivad palju rohkem, ka see tuulelipp, mis on linnas, võib meile rääkida väga palju, räägib meile mingist teisest reaaliast, pöörab või aitab meil pöörata oma silmad iseendast väljapoole, vaadata midagi laiemas perspektiivis. Aga kui nüüd mikroskoobiga iseenda küljel olla, kui sa vahetaksid iseennast mikroskoobiga, siis rääkides siin ennist ka tehast rääkides 10-st käsust pattudest, siis millise patu või milliste pattudega Sa iseenda puhul kõige rohkem hädas oled? Jah, see on raske küsimus. Võib olla ka sellise pinnapealsus, mõnel hetkel tekib sisse. Noh, minul kipub see häda olema, et vast ma suudan, aga enamasti ma ei suuda keerata ette teine põsk. Ja lasta sinna kadel üks üks käelegike. Öeldakse keerajate, teine põsk ja nii edasi öeldakse, et kas sa kirjutad ja teistsuguse õiega sinna lüüakse siis anna jalaga vastav. Ah nii nii-öelda kuna sellepärast, et mida tähendab ideoloogilises mõttes põse ettekeeramine, see on just see, et sa tõstad nagu ennast välja sellest vihkamise traditsioonist, et sa ei lähe, ei vasta vihkamisele vihkamisele, vaid sa vastad millegi ülla maga. Ja reeglina see akt üks nagu lööjat. Ja need asjad läbi šokist läbi viia, ta tunneb, et nad emase, see agressioon, noh, oleks tühjas ei mõjunud. Aga nüüd tõesti, kui see inimene on niivõrd paadunud detega, virutab teisele põsele siis on noh, tõstet sellel, sellel inimesel on vaja midagi väga rängalt kuidagi mõjutada. Loomulikult ma ei kutsu üles vägivallale, aga aga põse ettekeeramine või teise põse ettekeeramine, see on väga mitme otsaga asi. Klassikaraadiostuudiokülaline on teoloog Jaan Tepp saatejuht Ene Pilliroog ja me oleme tänases pühadehommikus rääkinud pühast aga ei ole veel rääkinud pühendumisest ja pühitsusest. Sest me tahame rääkida inimese poja teekonnast. Ja nüüd palun, kuidas sa räägiksid lahti? Pühendumine on ka päris mitmeti mõistetav. Tihtilugu meie tavakeelepruugis me arvame pühenduda saab ennast vaid ehk vaimulik preester sugugi mitte pühendumine tegelikult läbib kõikide inimeste eluigaüks, pühendub või pühendada ennast millegile ja kloostrikultuuris oli selline vana ütelus Ored, labora töötaja, palveta. Ning ka meie tavainimeste elus on ju töö ikkagi see kõige olulisem. Eks iga inimene töötab, kes töötab ehitusel, kes raadios, kes veel kusagil. Ja põhiline pühendumine on ikkagi läbi töö ja ei ole tähtis siin. Kas ma olen mingi ametnik või olen ma tänavapühkija, see on see, et ma teen oma tööd hästi. Ma teen seda nagu jumalale. Ükskõik mida ma ka ei teeks, ma üritan seda teha maksimaalselt hästi, sest ma mõtlen, et kui ma teen oma tööd halvasti, siis sellega ma ei austa iseennast, ma joosta ka jumalat, ma ei austa maailmas olevat harmooniat. Ja kui ma tänavad hästi pühin, siis ma sellega nagu kiidan jumalat. Siin võiks ka tuua sellise näite, kuidas üks vana vana tsirkuseartist otsustas. Laadaliiderdaja otsustas ühel hetkel tulla kloostrisse. Ta sai nagu villand rändurielust ja targa tarnivad mungad siis natukene nagu tegid tema kulul nalja, et sa ei oska lugeda ega palvetada ja saidi ühtegi palvet, kuidas palaga vestled ja teised vennad, kui olid kabelis kusagil, kes millega tegeles, sest ema läks ühte pisikesse pisikesse kõrvalosad soosse kaugel kloostri sõltuva asetseva kabelisse ning hakkas altari eest tiritamme kasvatama. Tegin, viskas hundiratast, tegi tiritamme ja tähendab nagu peegeldub välja, see deta andis jumalale selle, mida ta oskab teha kõige paremini. Ta oskas seda teha kõige paremini. Ta andis pühendusele jumalale ja meie elus samuti ükskõik mida me ka ei teeks, tema, mis ta tegema hästi oma tööd tegema. Hästi loomulikult siin väga suurt rolli mängib. Meie haridus, perekond Sesteks perekonnast algab Lucase pühendumise lugu pihta. Nii nagu ka püha perekond. Ka pühade perekond on pööratud just nimelt peretraditsioonidele. Määral ka nagu haridusele, kui meenutame, näiteks kui Jeesus 12. eluaastal rääkis, vaidles variseride käekirjatundjatega. Jah, loomulikult küll tema tarkus oli jumalik, kus aga paralleele hariduse ja eluviisi kujundamisega saab ju siin tuua. Ning ka meie oma elus, oma perekondades peaksime rohkem tähelepanu pöörama just oma nagu järglaste haridusteele. Et neil oleks mingisugune siht silme ees. Noh tänapäeval on õnnetus see, et paljud noored on pidetud. Ei tea, mida nad tahaksid. Me kunagi naersime, et kui lasteaias küsiti, et kelleks ja tahad saada ja siis kes tahtis saada kosmonaudiga, kes tahtis saada traktoristiks iseenesest sellel naljakal lool on oma tõsine Kauna liiva sees. No see on see, et sul on mingisugune sihtseal, on see, sa tahad kellekski saada ja sul on pürgimus kõige koledam õnnetu lugu on see, kui ei ole mingit pürgimas, sul ei ole mingeid eesmärke lihtsalt vegeteerida vegeteerimine puhul me ei saa ju rääkida mingist pühendumisest, ammugi mitte pühitsusest ja pühadusest. Et kõik need kolm sõna on nagu üksteisega seotud ja see hakkab pihta just nimelt sellest, et me otsime nagu mingit teed. Mingi eesmärk on meil inimesed, noored inimesed lähevad ülikooli, nad tahavad saada paremat haridust, mitte ainult sellepärast, et saada paremat töökohta, vaid selleks, et midagi ära teha, oma parema haridusega, suuta midagi muuta. Tega Bristide ideoloog, ideoloogia idealism ei olnudki nii nii rumal. Kuigi aasta lõppes nende jaoks kurvalt, aga seedetahtsid midagi muud, tal olid noored inimesed täis hindu. Nad tundsid muret oma ühiskonna eest ja ühiskonna pärast. Nii, tegelikult me näeme ju enamus noori onu teatud. Innukusega seotud selliste maal paranduslike ideedega nad tahaks teha midagi paremini. Aga alati see ei õnnestu. Ma olen kuulnud ka kurbi lugusid, muuseas haridusega seoses. Tippülikoolides Ameerikas, kus on ka äärmusi, on loomulikult, ka. Ameerikas on väga tugev kristlik kultuur väga tugev katoliiklik ühiskond. Siis Mul on räägitud ka juhtumeid, kuis hariduse nimel ülikooli raamatukogudes kistakse raamatutest lehte välja, sellepärast et teine üliõpilane ei saaks. Varastatakse aga raamatut raamatukogust ära, samal eesmärgil, kus võltsitakse isegi eksamitulemusi, noh, haridus, ükskõik mis hinna eest. Loomulikult see on täiesti lubamatu. Ja siin, kui me räägimegi arenemisest, pühendumisest, pühendumisest, haridusele, siis seda ei saa teha ükskõik mis hinnaga, ükskõik kuidas maantee nägema teiste inimeste enda kõrvale ja teda abistama sellel teel innustama teda, mitte niimoodi, et me lükkame teda endast eemale ja proovime temast paremad olla tema pürgimuste hinnaga. Üritame üht või teist asja teha. Sa rääkisid pühendumisest seoses tööga. Jeesus tuli maailma, ta oli ühtaegu jumala poeg, ta oli ühtaegu inimese poeg. Mis oli see tema töö, mis oli see tema pühendumus. Kuidas sa vaatad sellele, sest ütles ta jüngritele korduvalt, et vaata ma ei ole sellest maailmast. Ja samas rõhutas ta, et ma lähen ära. Aga ma jätan teile oma tröösti ja vahime. Aga ma olen iga päev sinuga. Ta on olemas meiega kogu aeg, meis on ta olemas kogu aeg. Aga nüüd, olles siin inimese pojana Kuidas sa räägiksid lahti tema pühendumust ja mis oli tema töö? No eelkõige tema tööd oli puussepp. Nii et ka tema tegi tööd, samuti ka tema jüngrid. Kes olid Kalamees Paulus hilisemalt, kes liitustes hiljem? Paulus oli telgivalmistaja. Nii et, et kõik on teinud tööd, kes rohkem, kes vähem, sest inimese loomusesse kuulub töö tegemine. Aga kas see õpetuslikus, see kuulutus, see ütelus pidevalt pimedale või Lombakale või või pidalitõbi sele või kelle tahes, ära karda. Kas see ringikäimine ja see kuulutus ei ole töö? Loomulikult on ta, aga kui inimene näeb, et ta selle kuulutuse tööga saab ära toita ennast ja oma peret miks mitte? Muidugi siinsamas paralleelis tooksin Maarja Marta loo KUS Maarja istus Jeesuse jalge ees ning kuulas teda ning Marta rabeles siia-sinna, tegi tööd ning ühel hetkel ta nagu pahandaski. Kuidas sina nüüd istud siin ja mina töötan, Jeesus ütles talle, et ära pahanda, Mart, et et see, mis sa teed, on hea, aga tema parenud valinud parema osa. See on selline nagu viide sellele täiuslikule pühendumisega jänesed. Nagu suunamisele suunamise peale jumala suunas ja hea on, kes suudab seda teha, suudab ainult kuulutada, pühendada ennast jumala teenimisele ja vaimulikud preestrid on valinud selle tee. Sellest tahaks muidugi rääkida pikematest, vaimulikest ja nende kutsumusest, mis on nagu võrreldud ka mingil määral maarjapühendab enese pühendumisega jumalateenistusele, aga nemad teevad tööd ja ka eelkõige oma koguduse eest hoolitsemine, nende töö. Kuid nüüd preesterluse juures me peame nägema, et, Üks asi on olla preester, teine asi on käi oma kutsumuse järgi. See on, peab väga selgelt eristama, kas keegi tahab lihtsalt olla preester, sellepärast et kanda preestrirüüd või keegi tunneb, et tal on pühendumus selleks. Ta tahab inimesi aidata. Ka saab keegi olla variser ja saada tänavanurkadel teretatud. Või tunneb keegi sisemist sundi abistamiseks sinu teatud erinevusi. Vot see pühendumise, pühendumuse, pühendumuse, just äratundmine, ma võin eksida ka. Kristus jättis maha oma puusepa ameti ja käis ja kuulutas ravis ja aitas ja tugevdas ta. Mu meelest tundis seeläbi ära oma kutsumuse oma teekonna, teekond on käimine, protsess ja see on pühendumine käia sellel jätta maha kõik liigne ja aega oli vähe, aegsaic ikka rohkem ja rohkem täis ja täis. Ja ta tundis, kui palju on talle antud ja ta püüdis teha maksimum. Kuni hetkeni, kus ta palus isa võtta minult ära see karikas. Aga samas ta tundis, et see ei tohi toimuda, sest lunastus müsteerium peab täide viidud saama. See oli kõik tema, tema töö tema pühendumus. Ja selles Jah, tõesti, tema, kui ta eelkõige nägema, et ta on jumala poeg ja tema aeg ei olnud veel täis ühel hetkel ta lihtsalt see aeg sai täis, kui ta tuli nagu varjust või ütleme, isegi on öelnud, et ta tuli ristija Johannese varjust välja ja hakkas avalikult kuulutama. Selleks tõukeks on peetud Kaaristu Johannese hukkamist. Avalikuks tema esimeseks ime teoks loetakse Kaana pulmalugu kus ta alustab oma avaliku tööga ja avaliku kuulutusega, ütleme kuulutustööga imetegudega siis ennem seda ikkagi Me näeme. Ta tegi seda, mis kõik teised inimesed tegid, tegid ta ei tahtnud näidata, et ta on kuidagi teistest erinev. Noh, kogu aeg ütles, et ma olen inimene nagu teiegi, aga samas olema ka täiuslik jumal. Täiuslik inimene, täiuslik jumal. Ja tema täiuslike inimese loomus oli kodeeritud nii et ta pidi tööd tegema. Ta pidi käima selle maailma reeglid. Ta järgi see esimene imetegu Kaana pulmas vesi, Hiinaks, vesi veiniks, see on teatud mõttes nagu väline tegu, et me, inimesed siin ei ole nagu valmis vastu võtma seda, mida Ta tahtis, millist tugevust ta tahtis meile anda ja meis hoida. Ja me näeme tänini rohkem nagu välist ja kuidas sulle tundub tema aeg Ki, võib-olla seepärast teatud hetkel täis. Et see maailm ei olnud veel valmis vastu võtma teda sellisena, nagu ta on. Pigem ma arvan teistmoodi, et maailm oli valmistuda vastu võtma. Ülimal määral sai maailm valmis küpseks temaga, miks ta löödi risti sellepärast, et ta oli, ta pidi selle karika vastu võtma. Aga mis? Selles ajas miks see ikkagi toimus niimoodi ta pidi karika vastu. No ma seletan sulle asja lahti niimoodi, et kui vaatame perioodi enne Kristust asetame selle ajaloolises raamistiku, näeme Aleksander suurt, kes ühendas Aleksander Suur, Makedoonia Aleksander, kes ühendas suurentegi suure impeeriumi, kus kõik religioonid ühel hetkel said segatud. Oli täielik religioosne sekratis. Inimesed enam ei teadnud, milles pöörduda, mida uskuda ja selles suures nagu taimelaval ja ma kujutan ette, et Aleksander Suur-kuse künnimees, kes kõik selle mulla nagu ära üles kündis ta valmistas selle mulla selle pinnase ette just nimelt jumaliku seemnetulekuks, milleks oli kristus. Tähendab vaimsel tasandil suure impeeriumiga, kus impeeriumi piirid olid järsku avanenud, avanenud, kus erinevatest rahvustest inimesed liikusid metropolides uulas. Nad said seal metropolides kokku Aleksandrias, kus olid oma filosoofiakuulutajad, Germaaniast, taliast kust iganes Lähis-Idast, Kaug-Idast, Aafrikast. Igaüks tõi oma kultuse, kes tõi Isise kultuse, kes tõi Osirise kultuse. Suured segadused, olid inimesed ühel hetkel olid väsinud, nad otsisid mingit puhtust, nad tahtsid jala pöörduda maagiast. Nad tahtsid pöörduda tõelise jumala poole, puhastada tahtsid ja nad olid. Sisuliselt oli inimkond valmis vastu võtma uut sõnumit. Ja juudi rahvusmonoteistlik rahvus oli nagu selleks generaatoriks kuhu pidi kristus tulema, sest kui Kristus oleks sündinud kusagil mujal kui juudamaal oleks ta võib-olla jäänud üheks jumalaks paljude teiste jumalate keskel. Teda poleks võib-olla äragi tuntud. Kuid sündides moodistlikus kultuuris selleks oli ju juudakultuur. Ja kuidas selles tõstiku skulptuuris ütles nihu mina olen see mina, see mina jumal siis esiteks see kuulutus šokeeris. Ta šokeeris just nimelt vana vana juuti, vanajuuda last. Ja tekkis konflikt, tekkis säde, selle sädeme pinnalt, see nagu kulutuli hakkas ühel hetkel levima Se Nad mõistsid jumala printsiipi ja nagu me näeme hilisemas hajali Juudaluses kui tekib hajali diasporaa juutlus. Kui nad paisatakse laiali, tulevad Paabeli vangipõlvest tagasi, ega, ega siis paljud ei läinud enam tagasi. Iisraeli nad elasid, kes, kus ja ikkagi oma moonutistliku printsiibi alusel oma suletud, mõnes mõttes religiooni alusel. Nad tekitasid pisikesed munatistlikud saarekesed selles kobestatud nagu maailmaruumis selles palju jumaluslikus maailmaruumis ja nendes, nagu me näeme algselt Kristuse sõnumit ju käisid ka tema jüngrid Paulus ja Peetrus kuulutamas sülagoogides liikudes sünagoogis sünagoogi. Sest sest noh, seal nagu mõisteti paremini paremini. Suletusest suunasse suletusest avatuse suunas ja tõepoolest, jah, suletusest hoitakse varjul seda, mis võib avatuses viga saada. Nii vaatame ka kloostrikultuurile. Nii vaatame vaikusele, nii, vaatame väga paljudele pühadele asjadele meie elus. Aga siiski, aita mul aru saada sellest asjast. Mulle tundub. Ei olnud valmis tema vastuvõtmiseks ja ta võeti ära tunnetades seda, et maailm ei olnud valmis ja ta võib veel rohkem viga saada, kui ta sai, sest põhjendan sulle paari paari lausega jälle, mida siit ja säält oleme lugeda võinud. Ikka ja jälle on mulle teatud eluhetkedel meelde tulnud see, ma olen varem olnud väga võitleva loomuga inimene, mul on muutunud palju ja kui ma tunnen, et mõte või idee või või teatud püha asi on teatud keskkonnas võõras, siis ma seda väga ettevaatlikult, kas ütlen või ei ütle, sest öeldud on, et kui su õpetust osta, vaata, siis pühi tolm jalgadelt ja mine. Kui sind selles kuivas vastu ei võeta, siis pühi tolm jalgadelt ja mine. Ja öeldud on, et ära loobi pärleid sigade ette. Nüüd me mõtleme, et ja kuidas palun, aga On olemas, pärlid on olemas, sead on olemast loopimine, kui tegevus. Ei ole. Igal asjal on oma väärtus. Ei ole väärtusetu siga. Ta on teatud kindel nähtus. Ja, ja pärl ja mitte pärl ei saab iga sea kõhus kui siga oma rumalusest selle pärli ärase vaid just nimelt siga, sest ta võib lämbuda. Pärl jääb ikkagi pärliks ka siis, kui ta on seakõhust lahkunud. Kas ma siis saan aru niimoodi, et inimkond Kristuse ajal või Kristuse tuleku ajal oli, kui see suur siga kristus kui pärl et inimkond ei olnud nagu valmis vastu võtma? No ma arvan, et kiriku ajalugu väidab küll natukene vastupidist, et inimkond oli täiesti valmis ta vastu võtma ja inimkond tõesti võttis Kristuse uue sõnumi väga tugevalt vastu. Aga põhiküsimus, miks jumal isa saatis oma sõna nagu maailma on, seisneb selles, et. Vanas testamendis samuti, et inimesed toitlejalt oma ohvreid samuti nad pöördusid vanas testamendis ja ka lihtsalt antiikmaailmas erinevate kultuste pisikeste jumaluste poole olid omad vee, tuule ja mis iganes jumalused. Ja nad isegi otsisid lunastust mingil määral, aga nad ei saanud seda sellepärast, et loodud olend ei saa teist loojat lunastada. See peab olema jumal, kes saab lunastada. Kuid nagu Kristuse lunastust kõige paremini on. Tänud üks kristlik, mõtle Anselm seda nimetatud Anselmi nagu heastamise võsatifikatsiooni teooriaks, heastamist teooriaks. Et ükski inimese poolne ohver, mis on toodud jumalale ei saa olla täiuslik, aga kas täiuslik jumal saab leppida ebatäiusliku ohvriga? Tähendab, kui ta lepib ebatäiusliku ohvriga? Ta nagu mingil määral alandab ka iseennast, kuigi jumala isa ennast alandada, see on selge. Aga inimene võib sellest nii aru saada. Ja selleks et lunastada peab ta peab see ohver olema täiuslik, kuna tema ise on täiuslik saat ohverdada iseennast. Ja Kristuse ohver oli täiuslik ohver, mis lõpetas kõik teised vana testamendi ohvrid. Ja see oli see tee või see lõppfinaal inimesepoolsetele, pürgimustele, jumalata, Jumalaga kaupa teha. Kas ma ohverdan kolm tuvi, viis tuvi või ühe põrsa või kaks põrsast või mis iganes see lõpetas selle kaubandusliku suhte inimese jumala vahel, see, mis tegelikult vanast testamendist väga selgelt kallab, välja kumab. Ja, ja uues testamendis, kui Jeesus võtab pitsaga kolmeharulise piitsaga templi tühjaks, peksab. Üks asi on jah, kaubanduslik suhe ja oma patud kinni maksta kõikvõimalikul viisil. Aga mõtlen siiski seda, et kui inimkond 2000 aastat tagasi oleks ta vastu võtnud oleks mõistnud, et seda, millist pööret, millist lunastust tuldi siia tooma, millist puhastust, millist pühadust. Me oleme tänases päevas nii palju valgusest vaikusest pühadusest rääkinud. Pöidzeeemmiseni ei ole me veel jõudnud. Siis me tänases päevas ei elaks nii lootusetult patuses maailmas, kus ikka Anu hüüa ja hõika. Palun, pöördu ja, ja mida me siis palume? Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sinule sünnib, on seda siis nii võimatult palju paluda? On seda nii võimatult palju paluda, et palu oma vaenlaste eest. Kas need vaenlased, kes sinu ümber on, sa pead nendega koos olema koos elama ja sul on raske sinul sind hoitakse, sind armastatakse. Sinul palutakse paluda oma vaenlaste eest, et sinul oleks kergem elada, sest kui sul ei ole vaenlasi kes sul siis kes on siis sinu vastu, kui sul vaenlasi ei ole? Et see mõte on selles, et meie siin maailmas saaksime ometi ükskord aru, keda meie siin maailmas siin maa peal teenime? No ma ikkagi ei ole päris nõus sellega, et inimkond ei mõistnud Kristuse sõnumit. Seda kõigepealt, sest kristlus ei oleks niivõrd jõuliselt hakanud levima esimestel sajanditel järgnevatel sajanditel, nii nagu see tegelikult toimus. Ja teiseks, see maailm ei ole läbinisti kuri, lihtsalt kurjus joonistub selle maailma pealt paremini esile, me näeme seda rohkem. Elu iseenesest on, on jumala poolt suur kingitus and ja inimesed, kes teevad kurja kes eksivad, noh, need ei ole ju nii palju. No ma ütleksin, nüüd suurem õnnetus on tegelikult leigus see selline keskpärane selline hooles olemine lihtsalt, et inimene nagu ei püüa millegi poole. Ta oli just nimelt puudub pühendumise motivatsioon. Ta küsib, et nagu ma pühendunum, millele nopin ülikoolis kuus aastat, siis lähen kooli õpetajaks, oma ideeni, piisavalt raha. Lähen ehituse peale, teen neli korda rohkem, lähen pagariks saiakesi teeninud kuus korda rohkem. No tähendab, noh, ei saa ennast pühendada ainult rahale, raha on, eks ole, abinõu millegi saavutamiseks siis loomulikult küsima, mille saavutamiseks selleks, et saavutada oma elus mingi tasakaal. Sa ei pea liiga palju mõtlema oma igapäeva toidu, seepärast sul on mingi elementaarne mugavus ka olemas. Ja et sa suudaksid rohkem tegeleda omaenda hinge, oma intellekti, oma mõttemaailmaga. Sest inimene eira erineb ju loomast just nimelt seetõttu ta suudab mõtelda, Talon intellekt. Ka loom, itaalia loom, noh, ta sööb, tahab natukene sooja. Taron sigitamise tung, ka inimesel on neid, aga mis on veel peale sellepärasel inimesel mõistus hea ja kurja äratundmise võime seda püüdleb kuhugi poole ja kirik on siin maailmas tihtilugu selleks noh, nagu nagu ruuporiks või selleks tuulelipuks mingil määral, mis näitab, kus suunas minna, areneda ja muidugi kurb on see, kui kirikuõpetaja tänasel päeval just nimelt on nagu langenud sellesse Umberto Ecoritu tautoloogiasse lunastus, lunastus, lunastus, ja kui lõpuks koguduse liige tuleb ja küsib preestri käest sellest oma lahtimis asjal lunastus, siis noh, preester ütleb, et vaata, sa oled patune. Sa pead pöörduma jumala poole, siis sa siis siis sa saad päästetud. Ja kui sa oled päästetud sõdalased taevasse tavainimesele, kes tuleb tänavalt seda vähe tema jaoks, tema tahab seda, et see jumalik sõnum saaks seotud tema igapäevase eluga. Ta läheks kuidas just nimelt käituda selles igapäevases elus. Sa kinnitasid mind nüüd ühe väga lootusrikka mõttega öeldes mõni aeg tagasi, et see kuri on nähtav. Tähendab, kui on nähtav, siis on valge. Ja kui on valge, siis on valge. Klassikaraadio jätkab oma pühadehommikuse saatega. Meie külaline on viimase kahe tunni sees olnud teoloog Jaan Tepp saatejuht Ene Pilliroog. Ja enne kui see kaks tundi, mis meile tänases hommikus antud oli otsa saab. Palun, Jaan Tepp, räägi lahti. Niisugused mõisted nagu pühitsus, pühitsetud olema pühitsema. No kõigepealt on tähtis tähele panna, et, et meie Eestimaa kirikuloos on küllaltki sassi läinud kaks terminit nagu pühitsema ja õnnistama. Siin on küllaltki oluline vahe, mida ma õnnistame, mida pühitseme näiteks õnnistada saab inimest õnnistada saapakorterit, autot pühitsemine on pigem selline kirikusisene akt rohkem, kus on selline. Pühavaimu raskem või suurema osakaal? Me räägime küll ka pühitsetud veest pühitsetakse näiteks ka kirikut. Isik preester on pühitsetud võitud isik, kui me võime nii-öelda. Ja preestriks pühitsemise puhul ongi oluline tähele panna just püha vaimu osa. Preester ja vaimulik ei ole samane lihtsalt mõne muu elukutsega nagu bussijuht või kooliõpetaja-vaimulik kannab väga tugevat pühitsusliku pitserit, mida me teame ka siis pühitsus sakramendi nime all. Ja preester, kes kannab seda rinnas hinges seda märki pühitsus sakramente on saanud oma hinge vastava loomuse, vaimuliku loomuse. Ta ei ole enam Mingi Liisa maainimene tänavalt, ta kannab vastavaid kohustusi. Ta kannab prohvetlikku missiooni ehk tal on prohvetlik, kutsumus, Talon preesterlik, kutsumus, taluga, Kuninglik kutsumus, prohvetlik missioone, prohvetlik kutsumus on see, et ta peab kuulutama võitlema tõest vane vastu, nii nagu seda on teinud kõik vaaki prohvetit. Ta on rõõmusõnumikuulutaja evangeeliumikuulutaja. Preesterlikke amet on see, et ta on ravi ja ühtepidi ta hingehooldaja abistab inimest igal erineval astmel. Kui inimene vajab abi materiaalselt, tähendab seda võimaluse leidma. Ta peab olema heaks piisaks heaks psühholoogikski. Ta nagu õpetaja, ta nagu juhendaja ja kuninglik kutsumus on see et ta teab, et nii nagu Kristus oli kuningas paganate seas võidma tähendab võitud saama kriisamiga. See tähendabki ju kuningaks pühitsemist. Vana testamendi vanaaja kuningad, samuti võiti erinevate salvidega õlidega ja k. Vaimulik, kes võtab vastusele püha võidmise on seal hoidmise läbi nagu liidetud Kristuse kuningliku missiooni tema kuningliku kutsumusega. Ta on pea ja kogudus peab teda järgima, jälgima tema, käima tema järgi. Ja teistpidi ka kogudusel on kõik needsamad kolm missiooni kanda, samuti rõhuga vaimulikud. Kuid vaimulik, tema nagu pühitsemine, kui tema saab pühitsetud, muuseas vaimuliku saab pühitsetud piiskop. Oma piiskopi käte pealepanemisega ta palvetab. Siis langeb püha vaim, viiakse läbi spetsiaalne siis õliga võitmise protseduur. Ja küsitakse tänapäeval, et miks vaimulik, miks preester, noh igaüks meist võiks ju olla preester, koguduse vanem, aga kogudusevanem ei ole sama, mis preester, need on kaks erinevat asja, koguduse vanem, seal rohkem nagu majandusmees mingil määral. Inimene, kes on koguduse eestkõneleja. Vaimulik on nagu tööriist jumala sätesta, nagu jumala kõrv, jumala suu seal nagu puussepp, kui ta hakkab midagi tegema, ta ju, kui tal on valida kahe tööriista vahel kas terav või nüri tööriist, siis ta valib alati terava Tööriista viga. Jumal, kui tema valib omale tööriistu. Siis vaimulik, kes on saanud spetsiaalse koolituse, kes on õppinud vaimulikus seminaris kes on vaeva näinud, kes on pühendanud. Tema on nagu tööriist jumala kätes. Ja ta kannab väga suurt vastutust meie eest. Ja on isegi öeldud, et vaimulik viimsel päeval annab vastust või kannab vastust oma koguduse vaimse Moraalse eetilise palge eest. Täpselt niisamuti nagu ka piiskop, kes vastutab oma kiriku eest. Siin on see teatud selline pühitsuslik aspekt, siin on otseselt sekkunud jumalalt suured atribuudid dema armud mis on kingitud konkreetsele inimesele, et ta suudaks paremini teha oma tööd. Ja kui me nüüd vaatame ka jõulude raamides, mida tähendaks siis pühitsemine siis? Me peaksime paluma, et jumal ka meid pühitseks. Selleks et paremini suudaksime mõista seda sõnumit, mida Kristus jõulude ajal tahtnud meile öelda. Me peame pühenduma jõulutooteks teiste sõnadega, Kristuse sünniks ja pikad adventpühad, pikad advendinädalad on nagu meile antud võimalus enese ettevalmistamiseks vaikuseperioodiks selleks et me näeksime, mis tegelikult toimus Kristuse sünniga. Kuivõrd suur imetegu saanud Nii et pühad on antud meile selleks et me võiksime olla pühad sest kedagi meist ei ole maha jäetud. Aga kui te nüüd mõtlete niiviisi, et Te pole veel leidnud siis teadke seda, et mitte teie ei leia, vaid teie olete valitud. Ja ära tundes selle et te olete valitud, palute igal päeval sõltumata sellest, kas on pühad, kas on pühapäev või on argipäev kõigi oma argiste, väga argiste tööde-tegemistega. Seda, et anne, puhas süda minule. Et ma võiksin ära tunda selle tee, kus ma käin ja keda ma teenid. Ja meie igapäevane elu kõikide oma argipäevaste muredega on ju tegelikult püha ja suudkem, üüritage meladest oma igapäevast elu võimalikult hästi oma igapäevastes töödes. Töö on meie pühendumine, sest eks me ennem kui läheme taevasse, paneme ikka jalad tugevasti maha, siis ehk saab meile ka selgeks, mis on püha pühitsemine tõendumine kõige selle elu raames. Klassikaraadiopühade hommikul stuudios olid Jaan Tepp ja Ene Pilliroog. Ja muusika, mis meie mõtteid ja jutuajamist saatis on pärit ansamblilt Roland Fink Singas. Šveitsist oleme kuulanud Šveitsi, saksa, prantsuse, Madalmaade, Iirimaa, Inglismaa, Poola, Ungari, Itaalia ja nüüd jääme kuulama veel Andaluusia laule. Valgeid päevi soovime teile.