Eesti luterlik tund. Tere, hea inimene, kes Sa tahes või tahtmata oled sattunud klassikaraadio lainele. Järgnevad 60 minutit eetriaega on Eesti luterliku tunni päralt. Ja ma tahaksin kõnelda uue testamendi tekstide tõlkimisest ja tõlgendamisest. Õigupoolest küll kuuluvad need kaks kokku. Olen läinud aasta sügisest alates püüdnud kahel pühapäeval kuus saadete sõnade sõnumini avada lähemale tuua pisutki mõistetava maks, teha uue testamendi sõnumit. Aga nii nagu kõigel on algus, on kõigel lõpp. Märkamatult on aasta oma ringkäigu teinud. Ja nõnda siis on täna eetris viimane saade sarjast sõnadest sõnumini. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Ja saate seab kokku Külli tüli. Head kuulamist. Uus testament on kirjutatud kreeka keeles täpsemalt öeldes, kui mee ehk ühiskreeka keeles mis tekkis pärast Aleksander Suure vallutus. Tõsi, kõigi kreeka keele murrete segunedes aga peamiselt siiski atika dialekti baasil. Coine kujunes Hellenismi ajastul rahvusvaheliseks kaubandusäriteaduse ja suhtluskeeleks. Tänapäeval suudavad aga vaid üksikud spetsialistid isegi sõnastike ja grammatikute abil uut testamenti tema algkeeles lugeda. Enamik meist kasutab ju piiblit lugedes emakeelseid tõlkeid ja peatugem kinud põgusalt uue testamendi tõlkelool ja tõlkimisega kaasnevatele probleemidele. Esmalt igaüks, kes vähegi ilukirjanduse või dokumentide tõlkimisega kokku puutunud see teab, et tõlkija käsutuses peab olema võimalikult usaldusväärne algtekst ehk originaal. Siit aga piiblitõlkija raskused algavadki sest uue testamendi puhul ei ole autentset kreekakeelset originaali kusagilt võtta. Tarvitseb vaid meenutada, et uus testament pole tervikteos vaid pühade kirjade kogumik mis koosneb 27-st üksikust raamatust mis kõik erinevad üksteisest keele, stiili ja kohati ka dioloogia ehk sõnumi poolest. Paraku ei ole säilinud ühegi uue testamendi teose algeksemplari. Nende tekst on jõudnud meieni arvukate ärakirjade ning ärakirjade ärakirjade näol toonases maailmas esimese aastatuhande esimese kristliku aastatuhande alguses Hei, tuntud trükikunsti ega paljundustehnikat. Ning kõik need ärakirjad valmisid üksikute kirjaoskajate kätetööna, kes tekste käsitsi ümber kirjutades kopeerisid. Antiikajal kirjutati papüürusele. Papüürus valmistati papüürustaimekiududest. Taime varrest lõigati kitsad ribad, kuivatati ja liimiti kokku. Üksikud lehed jätkati üksteise külge ja nii tekkisid kirjarullid, mille pikkuseks võis olla 10 või mõnikord isegi 30 meetrit. Niisugust apüürusest raamaturulli nimetati kreeka keeles Piiblos või piibli Jon kust muide pärinebki eestikeelne sõna piibel. Kui üks teos koosnes mitmest raamaturullist siis nimetati üksikuid rulle Toomus verbist temana lõikama. Suured kokkuköidetud kogumikud kantsidega nimekoodeks. 1985. aasta seisuga oli uue testamendi uurijate ja tõlkijate käsutuses 92 erineva vanuse ja tekstimahuga papüüruskäsikirja. Papüüruserullid säilisid hästi ainult Egiptuse kuivas kõrbeliivas muidu on aga papüürus suhteliselt kergesti riknev materjal. Vanimad uue testamendi raamatud. Pauluse kirjad on tekkinud esimesel sajandil 50.-te aastate alguses. Noorimad teise kristliku sajandi algaastatel. Kuid vanim säilinud papüüruskäsikiri niinimetatud Railanud papüürus on dateeritud aastasse 125 pärast Kristust. See mõõtudes kuus korda üheksa sentimeetrit tekstilõik sisaldab ühel küljel kaks salmi, Johannese evangeeliumi, 18.-st peatükist salmid 31 kuni 33 ja teisel küljel vaid ühe ainsa salmi. Johannese evangeeliumi 18. peatüki 37. salmi. Mõnisada aastat hiljem hakkas kirjutusmaterjalina levima loomanahkadest valmistatud pärgament. Vanimad uue testamendi pärgamentkäsikirjad on kirjutatud ajavahemikus 300 kuni 800 ainult suurtähtedest koosnevas kirjas mida seetõttu nimetatakse maiuskel kirjaks. Olulisemad maiuskel käsikirjad on koodeks, sinaiitikus, koodeks, Aleksandri ihnus, koodeks, Vatikaanus, koodeks, Efreemi res kriptus ja koodeks pese, kanta Brigeensis. Niinimetatud minuskel käsikirjad Aga koosnevad juba väiketähtedest. Need on maiuskel käsikirjadest ajaliselt nooremad ja neid tähistatakse uue testamendi teaduses numbritega üks kuni 2765. Nõnda on neid kokku pisut alla 3000. Vajadus uue testamendi muukeelsete tõlgete järgi tekkis aga samuti üsna varakult. Seoses ristiusu levikuga Rooma riigi läänealadele hakati uut testamenti ladina keelde tõlkima ilmselt juba 200. aasta paiku. Teisel sajandil koostas stats Jaanuse-nimeline mees süüriakeelse evangeeliumi de harmoonia mida nimetatakse diatessaronics. Selles on kombineeritud kõigi nelja evangeeliumi tekst. See thatsionose diatessaron on hävinud. Seevastu on aga säilinud paar viiendast sajandist pärinevat süüriakeelset tekstikatkete. Koptikeelsetest tõlgetest võiks nimetada sahhidi ehk alamegiptuse tõlget ja puha iiri ehk Ülem-Egiptuse tõlget. See pilt on eriti asjatundmatu inimese jaoks üsnagi kirju. Aga kuigi käsikirju on väga palju ja nad erinevad üksteisest mahu ja autentsuse poolest, ei ole olukord siiski sugugi lootusetu. Vastupidi Me võiksime ja öelda, et uue testamendi tõlkijatel on kasutada üsnagi soliidne tekstide kogum sest näiteks nii mõnegi antiik autori teose vanimad käsikirjad pärinevad alles keskajast. Uue testamendi teaduse haru, mis uurib erinevaid käsikirju püüab rekonstrueerida vanimat saavutatavad teksti kuju. Nii palju kui see on üldse võimalik nimetatakse teksti kriitikaks. Oma etteraskuse selles töös moodustab asjaolu, et vanad kreekakeelsed käsikirjad kirjutati ühes reas ilma igasuguste sõnavahede, kirjavahemärkide ja isegi rõhumärkideta, milles teinekord võib oleneda terve sõna või lause tähendus. Niisugust järjestikku kirjutamist nimetati script seo kontiiloa. Alles minuskel käsikirjades võeti tarvitusele punktid ja komad. Meile tuntud piibliteksti jagamine salmideks peatükkideks on aga veel hoopis palju hilisem nähtus. Toonased käsikirjade ümberkirjutajad ei olnud mingid tänapäevased sekretärineiud vaid dioloogid, preestrid või mungad. Oma aja õpetad tuimad mehed kes teksti kopeerides viisid sellesse teinekord sisseteadlikke muudatusi. Ja just sellega on seletatav käsikirjade sõnaline ja teinekord sisuline Ki lahknevus. Teadlikud teksti muudatused on tõenäoliselt väga vanad, see tähendab, nad on tekkinud ajal, mil pühakirja tekste ei peetud veel täiesti muutmatuteks. Kindlasti ei ole nende muudatustena näol tegemist võltsingute või tahtlike moonutustega. Pigem vastupidi, need on heas usus tehtud parandused, et tekst saaks kaasaegsem, arusaadavam, et temas peituv sõnum selgemini esile tuleks. Nii näiteks öeldakse Matteuse evangeeliumi 20 neljandas peatükis, 30 kuuendas salmis inimese poja tulemise kohta. Seda päeva ega tundi ei tea keegi, ei taeva, inglid ega poeg vaid isa üksi. Mõnedes käsikirjades on aga sõnad ega poeg kõrvale jäetud. Ilmselt leiti, et säärane poja Jeesuse Kristuse pidamine isast alamaks on vastuolus kirikliku Kolmainsuse õpetusega. Mõnikord on tekstide kopeerijad või ümberkirjutajad neid kohandanud paralleelkirjakohtadega. Näiteks on Luuka evangeeliumi üheteistkümnendas peatükis Leida olev meieisapalve algkuju tunduvalt lühem ja plakoonilisem kui Matteuse evangeeliumi kuuenda peatüki meieisapalve mida me oleme harjunud kasutama mõnedes Luuka evangeeliumi käsikirjades konnaga see palve viidud vastavusse Matteuse omaga. Kindlasti võis aga hoolsetel ja haritud kirja meestelgi tekkida kahtmatuid näpuvigu. Nende põhjustajateks võisid olla ligatuuride, see tähendab kiirkirjutamise korras tekkinud mitme tähekombinatsioonide või sus pensioonide lause ja sõnakatkestuste käsikirja rea lõpul. Vääritimõistmised. Kui kirjutati kuulmise järgi, see tähendab pandi kirja etteloetavat teksti siis mõjus kindlasti kaasa ka see, et uue testamendi sünni ajal hääldati üsna mitmeid erinevaid kreeka vokaale kui joota üksilon ja eeta. Ja diftongegi sarnaselt. Neid hääldati hiina. Seda foneetilist nähtust on nimetatud iidatsismiks. Uurijad tegelevad aga uue testamendi tekstidega veel kirjanduskriitilisest aspektist püüdes selgusele jõuda selles, kas uuritav tekst on ehtne, see tähendab omistatava autori sulest. Ja kas ta on ühtne, see tähendab, kas mõned lõigud ei ole mitte hiljem juurde lisatud. Uue testamendi tekstiga tegeldakse ka vormiloolisest aspektist püüdes selgusele jõuda tekstis esinevates, kirjanduslikes vormides ja žanrites. Ja viimaks tegeldakse uue testamendiga redaktsiooni kriitika aspektist püüdes selgitada, kuidas üksikud väiksemad tekstiühikud on liitunud see tähendab liidet tud autorite poolt tervikuks. Nii ei ole evangeeliumit autorid tegelikult üldse mitte autorid, see tähendab, nad ei ole kirjutatavat ise välja mõelnud vaid hoopiski redaktorit. Mehed, kes on kombineerinud ja kokku pannud nendeni jõudnud suulist või kirjalikku pärimust. Aga seda tööd on nad teinud loominguliselt ja sellekteerivalt. Nii et iga üksikut evangeeliumi lugedes torkavad selgelt silma autori dioloogilised rõhuasetused ja Talle omane stiil. Nii näiteks võib Matteuse evangeeliumit lugedes märgata ustavust juutlikule, stiilile ja traditsioonile. Püütakse hoiduda jumala nime otsesõnu väljaütlemisest. Selle asemel räägitakse taevast või kasutatakse niinimetatud jumalikke passiive. Luuka evangeeliumis on Jeesuse ema Maarja kuju ja roll joonistatud välja palju positiivsemate Stoonides kui teistes evangeeliumides. Pauluse kiri Efeslastele esimene peatükk. Kiidetud olgu jumal ja meie issanda Jeesuse Kristuse isa kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses meid ette määrates lapse õiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde, oma tahtmise heameeltmööda tema armukirkuse kiituseks, eks mille ta meile on kinkinud selles armastatus. Temas on meil lunastus, tema vere läbi üleastumiste andekssaamine, tema armu rikkust mööda millega ta meid on ülirikkalikuks teinud kõigest tarkuses ja arukuses. Tema on teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt mille ta Kristuses oli kavandanud aegade täiuse korraldamiseks et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal. Temas oleme ka meie saanud liisuosa ette päratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi. Et me oleksime tema kirkuse kiituseks, kes me varem oleme lootnud Kristusele. Temas olete ka teie sellest ajast peale mille te saite kuulda tõesõna, oma pääste evangeeliumi ja kelles teiegi, saanud usklikuks, olete kinnitatud tõotatud püha vaimu pitseriga. Selle vaimu, kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni tema kirkuse kiituseks. Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda teie usust issandas Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu ei lakka tänamas teie eest teid oma palvetes, meenutades. Et meie issanda Jeesuse Kristuse jumal kirkuse isa teile annaks tarkuse ja ilmutuse vaimu tema äratundmisel valgustada, kuidas teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on tema kutsumises milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees. Ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul. See sai tegevaks Kristuses, kui ta temal üles äratas surnuist ja pani istuma oma paremale käele taevas kõrgele üle iga valitsuse ja meele, valla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel vaid ka tulevasel ajastul. Ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges. Eesti luterlik tund. Kogu keskaja vältel kasutati Eestis nagu teisteski Euroopa maades ladinakeelset piiblit. Ladina keel kaotas oma monopoli haridus ja kirjakeelena alles renessansi perioodil. Üheks faktoriks oli Euroopa rahvusriikide teke ja nende soov arendada omaenda kirjakeelt, kirjandust ja selle kaudu rahvuslikku identiteeti. Ja teiseks faktoriks kindlasti trükikunsti leiutamine ja levimine mis võimaldas raamatuid suhteliselt odava omahinnaga toota. Vähetähtis ei olnud ka usupuhastus ehk reformatsioon mis asendas liturgias või jumala teenistuses ladina keele rahvuskeeltega. Usupuhastus jõudis Liivimaale 16. sajandi kahekümnendatel aastatel. Siiski ei toimunud aga piibli tõlkimine eesti keelde üleöö ja ühekorraga sest juba üksikute lausete palvetaja pühitsus, vormelite ümberpanek, maakeelde katoliku ajastul on tõlge. Selleks, et eestlasi risti usustada ja neile mingilgi määral uut usku ka õpetada oli tarvis neile jutlustada emakeeles. Ja eriti just 15. sajandi keskpaiku mil katoliku kirikus toimusid mitmed niinimetatud reform kirikukogud hakati järjest tungima Mart nõudma emakeelseid jutlusi. 1476. aastal loodi Tallinna Niguliste kiriku Püha Anna altari juurde mitte saksa jutlustaja koht. Ja 16. sajandi alguses on teateid samasuguste ametite kohta ka Tallinna, Oleviste ja Pühavaimu kirikus. Eestikeelseid jutlusi aga pidasid ka kerjusmungad nii dominikaani kui Francis kaanid. 1505. aastal nõuti Haapsalus toimunud saarte Lääne piiskopkonna sinodile et kõik 18 aastaseks saanud eestlased peavad vähemalt kord aastas pihil ja armulaual käima. Ning neile tuleb õpetada nende endi keeles meie isa palvet Maarja palvet siis have marjapalvet usutunnistust ja veel üht spetsiaalset abiotsimispalvet, et. Niinimetatud Kiiveli katekismus, saarte lääne piiskopi Johannes neljas Kiiveli poolt 1500 seitsmeteistkümnendal aastal Kuressaares vaimulikele antud eestikeelne koguduseliikmete täieliku ja seaduspärase õpetamise kava ei ole paraku meie päevini säilinud. Küll on aga vanimaks säilinud eestikeelseks tekstiks üldse. Kullamaa käsikiri. Selle all mõeldakse aastail 1524 kuni 32 kullamaa vakku raamatusse tehtud sissekandeid mille hulgas on ka kolm kiriklikku teksti. Meie isa palve, maarjapalve ja usutunnistus. Neist esimene On ju täielikult uue testamendi tekst ja teine AV Maria sisaldab Endas kombineeritud kuue testamendi lauseid. Usupuhastuse üheks otseseks tulemuseks oli jumalateenistuste pidamine rahvuskeeltes meie maal siis Eesti ja saksa keeles. Ja selleks oli vaja vastavaid käsiraamatuid. Ei saa ju jumalateenistust peast pidada. 1535. aastal ilmub esimene säilinud eestikeelne trükis niinimetatud van rad kooli katekismus. Ja sama töö jätkus. Ja mitte ainult usu puhastajate, vaid ka vastureformatsiooni põhijõu jesuiitide leeris. Jesuiidid asutasid 1583. aastal Tartus gümnaasiumi ning kaks aastat hiljem tõlkide seminari kohaliku rahva seast sobilike preestri kandidaatide leidmiseks ja ettevalmistamiseks. Ning samuti anti välja katoliiklik eestikeelne katekismus. Tallinnas võttis püha vaimu kiriku pastor Reinhold peeseler oma kustil eestlasest koolipoisi Hanscen või Hans Susi kes sai ülesandeks tõlkida ja koostada eestikeelne laulu ja evangeeliumi raamat. See töö jäi pooleli, sest Hans Susi suri paraku katku. Aga Georg Müller mainib oma eestikeelsetes jutlustes seitsmeteistkümnenda sajandi alguses medi kirt raamatut, milles pidi sisalduma eestikeelseid piiblitekste ja vaimulikke laule. Ja pole välistatud, et see medi kirko raamat võis koguni olla trükis. Vajadus trükitud eestikeelse piibli järgi tekkis Eestimaal mõnevõrra hiljem. Esimese katse selleks tegi Eestimaa piiskop Joachim yhe ring aastal 1640 teatades Rootsi valitsusele oma kavast tõlkida piibel eesti keelde. Tulemuseks oli nähtavasti siiski ainult uue testamendi tõlge ja redaktsioon mis jäi aga välja andmata finantsprobleemide tõttu. Umbes samal ajal oli Urvaste õpetaja Johan kutslav hakanud omaalgatuslikult piiblit lõunaeesti keelde tõlkima. 1648.-ks aastaks oli ta valmis saanud kahe esimese Moosese raamatuga. Seegi töö ei jõudnud aga trükki ja säilinud on vaid käsikiri, mis sisaldab esimesed viis Moosese raamatut Joosua raamatu kohtumõistjate raamatu Ruti raamatu kaks Saamueli raamatut ja esimese kuningate raamatu esimese peatüki. Piiskop Pihering tegi kutslafele ettepaneku töötada uue testamendi kallal koos tollase kullamaaõpetaja Heinrich Gösekeniga kes oli asunud piiblit põhjaeesti keelde tõlkima et siis anda piibel välja paralleelselt lõuna ja põhjaeesti keeles. Lisaks saksakeelse tekstiga nende vahel. Paraku surid aga nii kutslav kui yhe ring 1657. aastal katku. Uus testament jõuab trükki alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul. Aastal 1686, Lõuna-Eesti murdes ja kannab nimetust vastne testament. Rootsi arhiivis on säilinud kuningakorraldus Aastast 1682, millega Liivimaa kindralsuperintendent Johan Fisherile antakse voli piibli tõlkimiseks kolmes liivimaakeeles. Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja liivi keeles. Fischer vastab kuningale selle maa vaene rahvas on rõõmus ja palub kuningale tuhatkordset õnnistust tahte eest kinkida neile jumala sõna nende emakeeles. Vastse testamendi tõlkimise ja toimetamise töö tegid Kambja õpetaja Andreas virgeenius Rõuge õpetaja Johan Nicolaus Hard ning ja näoõpetaja Markus Süts. Vastse testamendi trükkimisele järgnenud keele tülidel ei ole täna võimalik pikemalt peatuda. Küll aga tasub mainida, et kuna Fischer tehtud tööga päriselt rahule ei jäänud, tegid virgeenius ja Johan Hornung Puhja õpetaja kreekakeelsele originaalile toetudes ja Forseliuse kirjaviisi kasutades päris uue tõlke. Põhjaeestikeelse uue testamendi tõlkimise võttis juhtida järgmine Liivimaa kindralsuperintendent Nikolaus Bergius kes andis kolmele pastorile ülesande Kornungi versioon ümber kirjutada. Aastal 1703 sai Bergius kuninga resolutsiooniga trükkimisloa kuid seda polnud Põhjasõja puhkedes võimalik enam kasutada. Ja nii ilmus esimene põhjaeestikeelne trükitud uus testament kvart formaadis 532-l leheküljel. Pärast pikka umbes 70 aasta pikkust ettevalmistustööd pärast Põhjasõda alles aastal 1715, kandes pealkirja Meie issanda Jeesuse Kristuse uus testament tehk jumala uue seaduse sona. Töö on Forseliuse kurnungi kirjaviisis ning toimetajateks olid peamiselt Eberhard ja Heinrich Kuzzlev kes redideerisid juba Rootsi ajal tõlgitud teksti mille tõenäoliselt olid valmistanud sõjapaos olevad õpetajad Tallinnas. 18. sajandi algusaastatele. 18. sajandi alguses tõusis uuesti päevakorda ka vana testamendi tõlkimise küsimus. Suure töö oli juba varem ära teinud Urvaste õpetaja Johan kutslav tõlkides vana testamendi heebrea keelest eesti keelde. 1705. aastal kirjutab tema poeg Eberhard Kuzzleff kindralsuperintendent dile, et töö lõpetamiseks kuluks vaid pool vaeva. Kui tuleks rahu ja rakendataks töösse. Rahuarmastavaid mehi, kes peavad silmas jumala au. Ühistöö aga ei edenenud ja ilmselt oli üheks peamiseks takistuseks kahe konsistooriumi vana vimm Eestimaa ja Liivimaa konsistooriumi vimm. Ja nii jäi täispiibli vana ja uue testamendi väljaandjaks viimaks ikkagi ainult Eestimaa konsistooriumi kes loobus täielikult lõunaeesti murdearvestamisest. Kahe keele murde ühendamine oli seega osutunud praktikas võimatuks. Piibli tõlkimise lõpule viimine on seotud Anton Thor Helle-nimelise mehega kellele on Jüri kirikaeda püstitatud avatud piiblikujuline mälestuskivi. Anton Thor Helle, kes esimesel ametiaastal leidis Jüri kihelkonnas vaid kaheksa kirjaoskajat last kasutas seal kihelkonna kooli. Ja kui see majanduslikel põhjustel nelja aasta pärast suleti, oli kirjaoskajaid lapsi juba 200 ringis. Helle pidas kogudusele lisaks pühapäevastele jutlustele ka piiblitunde, kus seletas peatükkide kaupa lahti uut testamenti. Ainuüksi need faktid peaksid kõnelema iseenda eest viitamaks selle mehe hariduslikule tegevusele. Thor Helle keelelised seisukohad tulevad esile 1732. aastal Halles trükitud käsilane raamatus kus on 80 leheküljeline eestikeelne grammatika ja tsirka 7000 sõna sisaldav esimene eesti-saksa sõnastik. Anton Thor Helle paremaks käeks. Piibli tõlkimisel on peetud Heinrich Kuzzlefi samuti ka Harju-Jaani õpetajat ja hilisemat Tallinna linnakonsistooriumi superintendent Heinrich Christoph reedet. Kaasa aitas ka Tallinna Gümnaasiumi õpetaja Christoph Bergmann Piik. Tema seletust mööda ei tõlgitud uue testamendi teksti päris uuesti, vaid kasutati juba trükis ilmunud tõlget. Vana testament aga tuli täielikult kopeerida salm salmilt ja selleks kulus kaks aastat. Piibli tõlkimist hõlbustas asjaolu, et Helle oli ühtlasi ka konsistooriumi tsensor eestikeelsete tõlgete osas. Ja nii lõpetati tööaastal 1736. Raha aga polnud nappidest annetustest laekunud piisavalt. Samal aastal külastas Baltimaid hern Huutluse või meil tuntud vennastekoguduse rajaja krahv Ludwig Nikolaus siinsendork. Kui ta küsis, mis takistab piibli väljaandmist, vastati talle kaks nulli. Keegi oli just annetanud viis kümmentaal Ritaga vajalex 5000. Tsincendorf annetas siis ise 200 riigi taanrit ja kutsus teisigi üles oma eeskuju järgima. Tsincendofi õhutusel annetas Taani pärit Tolu Herman Jensen mon poon 1000 Taalaid ja sama mees laenas hiljem kogu puuduoleva summa 3900 rubla. Ja nii trükiti esimene eestikeelne täispiibel vana ja uus testament aastal 1739 Tallinna trükkali Jakob Johann Köleri trükikojas. Trükkimine ise kestis vähemalt kaks aastat, trükiarvuks oli 6015 eksemplari. Ühe köite oma hind tuli 60 kopikat. Luksuseksemplarid maksid toonases vääringus neli rubla 85 kopikat köidetud rahva eksemplari taga rubla 50. Teine trükk eestikeelsest piiblist ilmus juba 1773. aastal neljan tuhandelises tiraažis. Piibli levik aitas kaasa lugemisoskuse levimisele. Avardas maarahva silmaringi. Muidugi olid sellega, et talupojad hakkasid nad piiblit lugema, ka omad probleemid. Nii näiteks kärkinud 1805. aastal Kose pastor mõisahärrale vastu hakanud teomeestega. Järgmisel päeval tulid samad mehed õpetaja juurde ning ütlesid pühakirjas seisvat, et kõik inimesed peavad võrdsed olema, sest Kristus valas oma vere kõikide eest. Suur hulk piibliainest on kandunud eesti suulisse rahvatraditsiooni. Vanasõnad vähesed teavad näiteks tuntud ütlemine töö kiidab tegijat, pärineb tegelikult vana testamendi Oppokruyfsest siiraki tarkuseraamatust, üheksandast peatükist, teisest salmist, fraasid, tühi töö ja vaimu närimine, Soodoma ja Gomorra võrdlused ja metafoorid, küljeluu tõotatud maa soolasammas ja pärisnimed, mis on omakorda metafoorideks muutunud nagu paabel juudas või koljat. Johannese evangeeliumi 15. peatükk. Jeesus ütleb. Mina olen tõeline viinapuu ja mu isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära. Ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu okse ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge. Nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu. Teie olete oksad, kes jääb minusse ja mina temasse. See kannab palju vilja. Sest minus lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse siis paluge, mida te iganes tahate. Ning see sünnib teile. Selles on minu isa kirgastatud. Et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks üks. Nõnda, nagu isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jäägem armastusse. Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse nõnda nagu mina olen pidanud oma isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see. Armastage 11, nagu mina olen armastanud, teid. Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isa teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks. Sest eile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid. Ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile. Armastage 11. Kahjuks ei võimalda saateaeg meil pikemalt peatuda eestikeelseid piibli 19. ja 20. sajandi tõlkelool. 1869.-ks aastaks. Esimese laulupeo aastaks oli Eestimaal tänu Piibliseltside tegevusele, mis jõudsid meile Inglismaalt möödunud sajandi algul 94713 pühakirja see tähendab iga 100 perekonna kohta 170 piiblit. Tasub mainida, et eestikeelse piiblitõlkeloo uurija Toomas Pauli sõnutsi on eestlastel tegelikult ikkagi vaid üks piibel. 1739. aasta piibel ehk Helle piibel. Kõik ülejäänud on vaid redaktsioonid, mis väiksemas või suuremas osas toetuvad eelkäijate tööle. Ainsa erandi moodustab siin 1912. aastal trükitud uue testamendi ja vana testamendi psalmide käsikiri kus on taotletud leksika ulatuslikku uuendamist. Selle tõlke valmistas ettekomitee, mille juhtfiguuriks oli Paistu koguduse õpetaja ja ärkamisaegne luuletaja Jaan Bergmann. Komiteel Valmis Tõnu Bergmanni raugematule innule ka vana testamendi täiesti uus tõlge. Kuid 1916. aastal Bergmann suri ja täispiibel jäi esimese maailmasõjaaegsete Segadustes välja andmata. 1939. aastal trükitud suur piibel ehk looduse piibel võtab aluseks Helle piibli 15. kordustrükki mida põhiliselt redigeeris teoloogia polüklot Uku Masing, kes mõned vana testamendi osad ka uuesti tõlkis. Keelelist korrektuuri tegi Johann Voldemar Veski. Aasta varem, 1938. aastal oli välja antud aga Harald Põllu uue testamendi ja vana testamendi psalmide tõlge. 1968. aastal trükiti pagulaskirikus Briti ja välismaa piibliseltside abiga niinimetatud Endel Kõpu piibel mille uue testamendi ja vana testamendi psalmide aluseks on Harald Põllu tõlge. Vana testamendi ülejäänud osadega tõlkisid pastorid Endel Kõpp ja Richard Koolmeister. Taasiseseisvunud Eestis trükiti 1989. aastal Toomas Pauli ja Uku Masingu poolt kahasse tõlgitud uus testament ning alles äsja 1997. aastal Eesti Piibliseltsi poolt välja antud tervikpiibel. Selles 1997. aasta piiblis on uue testamendi aluseks võetud Pauli Masingu tõlge ja seda redigeeritud vana testamendi aluseks aga Endel Kõpu redigeeritud versioon. Ja möödunud 1999. aastal andis Eesti piibliselts välja suure piibli, mis tegelikult on 1997. aasta piibli suures formaadis trükk koos vana testamendi apokriva raamatutega mille Eesti Evangeelse luterliku kiriku kirikukogu möödunud kuul ka ametlikuks kiriku piibliks kehtestas. Eesti piibliseltsi tõlkekomisjoni koosseis on aastate jooksul vaheldunud. Vana testamendi teksti redigeerimise ajal on peamise töö teinud Elmo Jurma uue testamendi teksti redigeerimise laga Peeter Roosimaa ja randar Tarmo. Ja lõpuks tõlkimine on tõlgendamine. Piiblitõlkija või tõlkijad ei anna edasi üksikuid sõnu, vaid nendes ja nende taga peituvat sõnumit. Tõde, mis teeb vabaks. Aga see ei puuduta ainult tõlkijaid, vaid igat ühte, kellel on piibliga mingisugunegi suhe. Kreekakeelset terminit piibliuurimise kohta eksegeetika võibki mõista kui kahekõnet. Sest sõnu võib kuuldavale tuua nii-öelda sõnu teha ka üksik inimene. Aga sõnum kui kommunikatsioon eeldab alati kahekõnet. Ja seetõttu pole piibel kunagi lõpetatud. Maal ei ole valmis, kui kunstnik kombintsli käest pannud sümfoonia pole valmis, kui helilooja pliiatsiga partituurile joone alla veab. Sest 20 jätkub näitusel või kontserdisaalis. Piibel ei ole kunagi olnud lihtsalt juturaamat. Pühakiri eeldab liturgilise konteksti. Ja kristlased on alati uskunud, et nad ei suudaks üldse mõista piibli tõdesid kui püha vaim ise neid ei valgustaksega juhataks. See ei tähenda, et püha vaim keerulised kohad sõna-sõnalt meile lahti seletaks. See jäägu igaühe enda, võib-olla ka dioloogide ja pastorite hooleks. Aga see tähendab, et sõnum saab elavaks ja kõnekaks ainult vaimupuudutuse mõjul ja vastupidi. Pühakiri on oma eesmärgi täitnud siis ja ainult siis, kui keegi seda lugedes või kuuldes hakkab kuulama vaimu. Jumala vaimu, kes on alati maailmas alati kõnelemas, kui me vaid oskaksime, kuulata kui tahaksime. Aga meil on see võimalus inimeseks olemisse kätketud suurim ja imelisi võimalus. Jeesus ütleb, igaüks, kes on tõe seest kuuleb minu häält. Hea inimene, tänan sind, kes juhtusid mind kuulama, olgu tänavi varasematelgi kordadel. Kes jagasid minuga oma aega, võtsid mõelda, minuga kaasa panna midagi kõrva taha, millelegi mõttes vastu vaielda. Inimestena saame ainult üheskoos edasi minna. Eesti luterliku tunnisaated ka ka suvel klassikaraadio eetris igal pühapäeval algusega kell viis õhtul. Eesti luterliku tunni toimetuse aadress on Tallinn, kiriku plats kolm ja telefon kuus 314 311. Kõiksu mõtted ja arvamused on edaspidigi teretulnud. Tänase saate seadis kokku Külli tüli. Mina olen Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Marko Tiitus. Ilusat suve, päikest ja vihma. Kuulmiseni. Eesti luterlik tund.