Eesti luterlik tund. Tere, hea kuulaja, mina olen Marko Tiitus. Järgnevad 45 minutit eetriaega on taas Eesti luterliku tunni päralt. Ja me alustame täna uut saatesarja, mida sa näed? See kolmesõnaline küsilause pärineb prohvet Jeremija raamatu esimesest peatükist. Issand, kutsudes selle anatoti mehe prohvetiks näitab talle esmalt mandlipuu oksa, siis ülekeevat pada põhjakaares ja küsib, mida sa näed? Need on sümbolid, mis peavad avama Jeremy ja silmad. Et ta näeks enda ümber toimuvat. Ta näeks ühiskonda rahvast, näeks ajalugu. Ja noh, eks ka jumala tahtmist ja jumala otsust kõige selle keskel. Meile kõigile on antud silmad, aga kõik meist ei ole nägijad. Kuid igaüks meist võib saada nägijateks. Me tahame kord kuus nendes saadetes arutleda selle üle millisena näeb kirik maailma enda ümber ja millisena näeb maailm kirikut. Mis on need asjad meie ümber, mis meile kõigile ühel või teisel viisil korda lähevad. Mille suhtes me ei saa ükskõikseks jääda. Mille suhtes me peame välja ütlema oma seisukoha. Aga küsimus on, kuidas me peame seda tegema, miks me peame seda tegema? Milliseid kanaleid kasutades peame seda tegema. Koos minuga on täna stuudios Tartu teoloogia akadeemia õppejõud ja kirjastuse logos juhatuse esimees ning Eesti kristlaste baptistide liidu vaimulik Ingmar Kurg ja Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku Värska Saatse koguduse preester isa Andreas Põlg. Piiblis ja kristlikust sümboolikast ning kristlikus kunstis on kesksel kohal valgus. Jeesus ütleb meile, mina olen maailma valgus ja kui me pisut selle üle mõtiskleme, peaks meile selgeks saama, et valgus ei ole vist kunagi asi iseeneses vaid valgus, pigemini võimaldab meil selgemini näha näha selgemini asjade taha asjade sisse sündmuste tegelikku olemust. Aga valgus peaks meile andma juurde veel ühe dimensiooni. Ta peaks meil võimaldama näha maailma ja meid ümbritsevat igavikulised perspektiivis. Peaks aitama meil näha seda maailma jumala silmadega. Alustagem siis oma saadet vendade Johansoniga lauluga Mu süda, ärka üles, õieti küll eesti rahvaviisiga nende vendade töötluses. Ja lootkem, et meiegi mõtlemine virgub. Ka ka üle ja nii ta loov ja kes köige head neile. Ja luure ka on, aga noh kui ka siin pean saama sülle, peitsin mind saatan, ta teenis. Ta viidi, saa piiskeelda ja raag. Siin, mu laps, sind kaitsen. Suu sinna tõeks on. Ma kuulen. Ei, ta saan kuuli ümber ja see häägi see ees, nüüd siin ma suurt, no sul on, sul oli ka viisi ja liiga viisi. Suurem Tuuks ja. Muu söödavate pliks sulle suus siin hoidku, et taeva poole näe, itku püüda ka. Ja hinda ja Vatla Hulde, kes köik ja me ei lähe. Ja luuretehnika, aga. Inglise keelses bioloogilises kirjanduses on kontseptsioon In the world, Bagnot of new world see tähendab siis kirik ja ristiinimesed peaksid elama või elavad maailmas. Aga nad ei ole sellest maailmast või ei kuulu sellesse maailma. Uues testamendis öeldakse kristlaste kohta eklektoi välja valitud või väljakutsutud eraldades neid väga selgelt ülejäänud inimestest, ülejäänud ühiskonnast. Ja teistpidi ei ole kirik asi iseeneses, vaid talle on antud ülesanne emissioon teenida seda rahvast, kelle keskel ta asub. Teenida neid inimesi, kelle hulgas Me elame. Mil määral need kaks võiksid olla või peaksid olema või on tasakaalus, kuidas neid ühendada. Missa arvad Ingmar Kurg? On väga suurelt püstitatud küsimus. Ma kujutan ette, et vanades Tapa kultuurmaades, kus kirik on aastatuhandeid olnud ühiskonna kandvaks teljeks ja kus paljusid küsimusi, mida me praeguses Eestis kaasaegses Eesti ühiskonnas küsime näiteks seal ei, ei küsita. Vaevalt kellelegi tuleb pähe küsida, miks kirik üleüldse siin on ja mis kellad löövad, ei lase meil hommik püha hommikuti magada siis küllalt, aga ma saan aru, et meie siin, nüüd uues värskes noores Eesti ühiskonnas, mis ühelt poolt pürgib Euroopasse taas ja oleks justkui valmis mõtlema, mis asi on Euroopaga kiriklikus tähenduses siis ma ei imestaks sugugi, kui päris tavaline Eesti inimene teeb suured silmad ja küsib, et mis asi on kirik, mis, mis te olete? Mis te tahate ja mis õigus on kirikul midagi ütelda meie kohta ja tahta meid valgustada või meid juhatada. Tõepoolest, ma küsiksin ka, et mis siis kirik õieti on? Nii nagu Marko kenasti tõid meile aluseks seisukohaga, et kirik justkui maailmas ja ometi mitte selles maailmas siis ma arvan, et me võiksime üsna lihtsalt püüda seda mõista, et eks kirik ikkagi koosneb, on kokku kutsutud nendest inimestest saavad selles ühiskonnas, kes moodustavad samal ajal ühe või teise ühiskonna, nii et ega ei olegi lihtne neid eristada, eraldada. Aga mida võiks kiriku poolt vaadates siiski rõhutada, on see, et või julgustada ka ka kahtlejaid selles küsimuses, et kirikul on maailm, aga asja on midagi maailmale ütelda ja kirik peab maailmat oluliseks see maa ilmat selles tähenduses mida mõistame inimeste kooslust ja, ja kultuuri, mida, mida siis üks või teine ühiskondade ümber koondav maailm on oluline. Ma julgen seda täiesti kindlalt väita. Nii nagu tiitlid, Polfer saksa dioloog, keska hukati saksa koonduslaagris. Vahetult enne sõja lõputa on ütelnud, et jah, on olemas küll viimne maailm, mis alles tuleb. Aga see praegu elame, on eelviimane ja selle tõttu on ta viimse tähenduses äärmiselt oluline meie jaoks või nagu ütleb Jürgen Moltman lootuse dioloog ütleb, et kui kirikul on mingisugust lootust igavikulised lootust, siis on kirikul äärmiselt suur vastutus siinpoolse maailma suhtes selle elu suhtes, mis siin praegu võetakse. Aga see vastutus, mida kirik peaks kandma ja kannab, ma arvan, et see ei ole nüüd kiriku enese võtta või enese jätta. See on talle ikka jumalalt antud. Igas kirik tahab seda või ei taha tagant vastutus jumala ees ja tal on vastutus inimestel. Pärast just nimelt, nagu sa ütlesid, et seevastu kus ei ole midagi, mille me justkui ise võtaksime, vaid see on meile antud ja veel kord tuletades meelde seda Jeesuse sõna, mida ma mainisin saate sissejuhatuses, mina olen maailma valgus, ta ei ütle, ma olen kiriku valgus, Ma olen ristiinimeste valgust, ta ütleb. Ma olen maailma valgus. Isa Andres. Kirik on suur saladus. Ja kui nüüd niimoodi küsida, siis võib ju küsida vastu, et tõesti, et mis on tähtsam, kas ihu või hing. Neid ei saa vastandada. Ja vanade Apuslike traditsioonide kohaselt, mille kandjaks on ka ortodoksi õigeusu kirik. Vastus on ühene, et mõlemad on tähtsad, järelikult me elame jah, selles maailmas. Me teame ristuse pärimuse järgi, et meil on üks elu. Teisest küljest me teame ka seda, et, et meil on igavene elu. Ja eks see on tõesti iga inimese enda otsustada, mismoodi ta ennast üleval peab, sest ka vabadus on jumal, Milanud kas me kasutame seda või mitte, nii oma hingejõudusid kui ka muid, nii et kirik on suur saladus ja, ja sarnasus ja ühest küljest me oleme selles maailmas, aga teisest küljest on meil ka lootus igavikule ja see on meile väga selgelt öeldud, et kes usub ja keda ristitakse, see pääseb. Need on issanda sõnad, nii et nii et mina ei vastandaks kirikut maailmale, pigem pigem ütleksin, et tõepoolest, et nii nagu ihu ja hing on seotud nii ka kirik ja maailm on seotud vastastikku. Jõudsime selleni, et kirikul on vastutus ja kohustused maailma ees. Kuidas me seda kasutame tänases Eestis, kuidas teile tundub? Meie vabariigi president Lennart Meri on soovinud kirikule kõneldes sedapuhku küll luterlikus kirikus ta ka, küllap see laieneb ka teistele soovides kirikule rohkem sotsiaalset närvi. Ning päris sagedasti on kuulda hääli, et kirik nagu vaikiks tegeleks ise oma asjadega jumalateenistuse, korra ja mille kõige muu ebaolulisega veel. Ning jättes tähelepanu alt välja need küsimused, probleemid, mis ühiskonnale tervikuna on olulised seda etteheidet ma kuulen tõepoolest päris tihti. Milline on teie arvamus, kas me oleme midagi olulist tegemata jätnud või tegemata jätmas? Aga ajajärgu, millest me oleme tulnud, sest nõukogude ajal oli ju niimoodi, et kirikuseinte vahel, mis toimus, see oli nagu praegu nagu öeldi, tõuslike vajaduste rahuldamine ja edasi väljaspool kirikumüüre, me teame väga hästi, et kui vaimulik näiteks minagi mäletan seda aega, et kui vaimulik pidi minema koju talitusi pidama, siis ta tuli täitevkomiteest, võtta eriluba selleks ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga inimesed on tegelikult võõrdunud, on kaks põlvkonda, kes on elanud täiesti, ütleme, kiriku positiivsest mõjusfäärist üldse väljas Eston naerdud kirikule vaimulike naerdud, tuletama meelde igasuguseid laste multifilme, kus on ikka kirikut ja siis muinasjutte, kus on usklike välja naerdud nende tõekspidamisi ja raamatuid, mis on nõukogude ajal, tähendab, see taust on selline, et tõepoolest kirikut nagu nähakse, et umbes tegelege seal müüride vahel oma palvete lugemisega laulmisega. Et see on teie eraasi ja et, et meil ei ole teiega midagi pistmist, aga kahtlemata ta, noh, nii ei tohiks olla ja, ja noh, kui olukord normaliseerub, tuleb uus põlvkond peale, sest lapsed on hoopis teise vaimsusega. Ka tänases Eestis juba uus põlvkond tuleb peale, kes on hoopis teiste väärtuste pooldajate. Ma arvan, et siis need sellised vastandumised kaovad ära, muidugi jääb teatud protsent, kes on kirikuvastaselt, mida me isegi kirikulike ühiskondi, kus on nagu praktilist kogu elanikkonda, ütleme, kristlased ma ei hakka neid maid nimetama. Aga seal on ka täitsa selge suur protsent, ristituid, kiriku liikmeid, kes on tegelikult oma tõekspidamistes kiriku ja usuvastased. Aga noh, see vabadus on ka jällegi jumalalt antud neile ja nad ise tunnetavad seda, aga kirikul on oma kohta ma võidan ja tuleviku Eestist kindlasti see koht muutub. Sest tõepoolest, president on öelnud ka meie metropoliitidele teenige Eestit õpetajaga inimesi, oleme me valmis selleks? Kogudus, kes koguneb kirikuhoonesse, kes on siis sellises, tähendab kirik, peab teatavasti jumalateenistusi regulaarselt ja meie Eesti luterliku taustaga jumalateenistusel on ka jutlusega väga kesksel kohal. Ja ma olen täiesti kindel selles, et mina jutlus, üks, üks tõeline kiriklik jutlus alati ju vastab nendele küsimustele, mis tekivad igal inimesel tema iga päev tavalises elus usuelus ja püüabki inimesi juhatada, need kirik kahtlemata teeb seda juba olemusega. Nüüd on küsimus vist püstitatud selles, et kas kirik peaks ka väljuma oma kirikuhoonest ja kaasa rääkima teistel püünedel ja teiste vahenditega meedias, pressis poliitikas siis mõnikord kui kirik seda teeb, siis jälle arvatakse. Et parem, kui ta, ah ei segaks meie mängudesse vahele. Teisest küljest on jäänud mulle mulje, et kui oodatakse kirikult mingisugust seisukohta, siis see puudutab sageli rohk ikkagi moraali, eetika eetika valdkonda vaevalt kirikult oodatakse nüüd täpseid näpunäiteid, kuidas järgmise aasta riigieelarvet koostada. Võib-olla mõnel mõnel kirikul oleks, oleks spetsialist, selles osas aga peamiselt ikkagi moraali ja eetika küsimustes. Üks osa inim elanikkonnast eestlastest, ma usun, ootab seda ja nii nagu ka meie riigi president juskui julgustas kirikut olema aktiivsem. Samal ajal teine osa inimestest tundub mulle, et nad niipea kui kirik on midagi ka väljendanud, ükskõik siis, kui selgelt või kui ettevaatlikult justkui neid, justkui see pahandab ikkagi ja sageli pööratakse küsimust tagasi kiriku suunas. Et kes teie olete, te võite meile moraali lugeda, missugused Ta ise olete, kas teie olete nende sõnade kõrgusel, millest, millest te räägite ja. Ma usun, et see on muidugi küsimus, mida me ei saaks ka saaks ka vältida või kuidagi sellest mööda minna. No tänapäevases pluralistlikus ühiskonnas ootavad erinevad inimesed, erinevad inimgrupid kirikult muidugi väga erinevaid asju ja mulle on jäänud meelde üks Clive Lewise mõtte, kus ta ütleb, et on õige oodata kirikult seisukohti eetilistes ja moraalsetes küsimustes, kui inimeste suhe kirikuga on tervikuna õige. Aga ei ole mõtet neid oodata, siis, kui see suhe on vale või see suhe puudub, et me ei saa ikkagi tordist seda ühte tükikest välja lõigata ja pakkuda inimestele. Tõepoolest, vahel tekib isegi selline kiusatus, need muidugi võib-olla natuke arvamused oodatakse. Aga kas see ootus on väga siiras? Muidugi, see ei tähenda seda, et kirik ei peaks neid seisukohti välja ütlema. Muidugi nüüd, kui ma konkreetselt võtaks, ütleme, koguduse praktika seisukohal, siis on teatud valdkondi, milles rahvas tõesti ei oota kiriku seisukohti. Ikka muidugi, ma arvan, et sellel teemal, mis asi poliitika vanasti oli, mis ta praegu on sellel teemal ilmselt me ei hakka väitlema, see on omaette teema praeguse poliitika kohta. Vähemalt minu koguduse liikmed peavad heaks tooniks, et vaimulik ei võtaks sõna, sest sest noh, saavad aru, et see on niivõrd ütleme siis libe teema või et kirik parem ärgu tegelikult sellise asjaga siis teatud sellised funktsioonid on ju läinud aastakümnetega tegelikult ju riigi kätte, mis on olnud näiteks enne teist maailmasõda kiriku, kas võtame sotsiaalvaldkonnad vanadega heidikutega, ütleme nendega, kes kelle kohta tänapäeval öeldakse, riskirühmad, need olid ju kõik kiriku hooldada, võtame pansionaadid, siis orvud, siis lesed, naised ortodoksi kirikus on olnud ju õeskonnad tähendab kloostrite tüüpi nagu majapidamised, kus siis on kõik need inimesed nagu saanud alati noh, rakendust sellist on leidnud oma koha nat nadi olnud heidikud aga tänapäeval nagu kuidagi riik on võtnud ka selle kõik oma kätte. Ja ühest küljest nagu öeldakse, et kirik võiks nendes küsimustes kaasa rääkida, aga teisest küljest, kui lähed konkreetsesse linna või maakonda või valda, et, et noh, et kirik nüüd aitaks, siis vaadatakse ja sotsiaaltöötaja vaatab sinu nagu konkurendi peale nüüd tuletama leiba võtma. Muidugi, see on nüüd arvamus, aga, sest noh, koostööd on võimalik ikka teha, aga noh, mõtlen, et lihtsalt see olukord on praegus küllaltki delikaatne. Muidugi, minevik kummitab meid, aga teisest küljest tuleb ka edasi minna, nii et noh, ülejäänud asjades, ma arvan, siiski kirik saab kaasa rääkida ja eks poliitikutega seal nii nagu ütleme, keisri ajal oli patriarhile erinevalt katoliku kirikust ei olnud ilmalikku võimu, tal ei olnud ka maid, isegi nii et kui keiser ütles, et täna sa minu käest ühtegi rahakest ei saa, siis kirik oli riputas nagu ütelda oma hambad varna. Alati patriarhile oli õigus tuletada meelde koputada keiser südametunnistusele, kui ta midagi valesti tegi ja alati, kui olid mingid nõuanded vajalikud keiser tuli ja küsis patriarhi käest, see näitab seda, et, et noh, et ütleme hommikuma kirikus ortodoksi kiriku traditsioonis. Ka tegelikult poliitikas, sele tõsises tähenduses kirikul oli oma osa ka mitte otsene aktiivnevaid kaudne ja selline nagu noh, kuidas ütelda. Südametunnistuse ärataja hääl, prohvetlik, hääl. Kui ka nii? Kiriku seisukohtade väljaütlemisel, eriti kui see puudutab eetilist moraalselt valdkonda, ma näen siin kahte tahku. Üks see, mida oodatakse kirikute samal ajal saadetakse ja ka pannakse kahtluse alla, et kas kirikul olekski õigus sekkuda nendes teistes asjades? Ei tea ju, kuidas kirik ise neid moralin reegleid täidab. Vastaksin siin puhul niimoodi, et me peaksime arvestama, et moraal, eetika ei ole ju, ei ole kiriku omand selles mõttes, et tema seda jagab ja, ja tema seda omab. Ja justkui siis kellele rohkem, kellele vähem. Rahal on jumala nõue kõigi inimeste jaoks ja täpselt samuti kiriku enese jaoks. Tähendab kirik on kohustatud käituma moraalselt, eetiliselt jumala ees, olema õige ja aus ja püha. Ja see ei ole mitte nii, et moraal on justkui mingi ameti juurde võluv tunnus need kuigi saamisega rahvalik arusaamine, et preester ja kirikuõpetaja peaks olema moraalselt kõrgemal tasemel, kui seda võib, võib olla lihtne koguduse liige ja, ja veelgi vabamalt võiks käituda inimene, kes nimetab ennast kristlaseks kiriku inimeseks siis ma kahtlen, kas jumala silmis selliseid erinevaid moraaliastmeid on. Kõige on selge, et need kes on ühiskonnas vastutavatel positsioonidel, kõrgematele vastutavad positsioonid ja neil on ka neilt nõutakse kõrgemat vastutustunnet. Tõepoolest, arstist kohtunikult sõjaväelased, pastanilt võib nõuda ka ka väga oluliste printsiipide järjepidevalt täitmist ilma seletada ei saaks oma ameti kõrgusel olla, või kasvõi preestri pihisaladus. Selleks, et aidata inimesteta, võib pihtida, peab olema inimesel siis ka garantii, et tema, tema saladus jääb, jääb sinna, kus ta rääkinud. Aga nüüd see teine tahk. Ma küsin, millal peaks kirik sõna võtma ühiskonna asjade suhtes isegi siis, kui ühiskond ei oota seda, kui ta ei taha seda kuulda? Kas on, kas on neid hetki, olukordi, kus kiriku on kohustatud nagu ma rääkisin, vastutuses jumala ees, kohustatud jumala pärast oma seisukohti välja ütlema? Ma leian, et siin võiks ka olla. Olla vastuseks pakun vastuseks mõtte, et kirikul oleks sel juhul kohustus inimeste ees ühiskonna ees midagi kusagil vastu astuda, välja astuda siis, kui üks või teine tendents on ohtlik eluohtlik kultuurile, inimeste tervisele, inimeste moraali, mis on hävitav seal ei saa kirik öelda, et ma tegelen muude asjadega, ei ole parajasti minu teema. No kindlasti on sul õigus ja kui tuletada Jeremija meelde, kellelt laenatud lausega me saadet alustasime siis on ju niimoodi, et tema puhul tuleb väga selgelt esile, ta pidi edasi andma ja kuulutama niisugust sõnumit, mida mitte, ainult et teised ei tahtnud kuulata, vaid, mida ta ka ise ei tahtnud öelda, see oli midagi liiga suurt, põletavat võib-olla isegi liiga ränka. Ja kas võiks tuua ka konkreetseid näiteid, kas me saame öelda, millised võiksid siis olla need juhtumid, mil kirik suisa peab oma suu lahti tegema? Vaadates kasvõi enese ümber tänases Eestis? See on päris päris kiusatus vastata, sest kui me vaatame, kuidas on tekkinud erinevad kirikud, erinevad ka usulahud ja, ja ütleme ka palju teisi asju siis sageli tegelikult taandub kõik mingisugusele isiklikule probleemile või keegi on võimu tahtnud või ütleme, et kõige kõige lihtsam näide, et kuningas on tahtnud abielluda näiteks kauni naisterahvaga, aga selleks on tarvis kirikuga vastuollu minna ja nii edasi, nii edasi. Nii et tegelikult noh, kui vaadata ajalugu, siis kõik suured asjad on alganud tegelikult väga väikestest asjadest, nii et ütled, ütled õige asja kohta, aga tuleb, tahad head, aga tuleb suur pahandus lõppkokkuvõttes. Aga muidugi tõepoolest ma olen täiesti seda meelt, et selle vaimuga, mis, mis on selline lõhkuja vaim, vale vaim, ütleme selline roojuse vaim ja lõhku vaim, ütleme siis, nagu see diabolus on selles selles asjas muidugi kirik ei saa kompromisse küll teha. Sest üks asi on see, et, et kas meid kuuldakse või mitte. Aga öeldakse ka, et kui tahe on juba pool tegu, siis mikspärast siis sõna ei või mida ka liigutada ja kui me vaatame, need kui vaatame, ütleme, kiriku ajaloos ka konkreetseid asju ja võtame kasvõi ka pühakirjas, kui palju on kohti, kuidas tegelikult ju prohvetite sõnad on ju päästnud mitte ühte inimest, vaid ka terveid maid ja rahvaid. Ei ole nii, et, et on saatus ja et on ette määratud vaid on ikkagi nii, et kui inimesed jah, teevad pattu, aga kui on ikkagi õigeid inimesi, kui nad kahetsevad Ja paremuse poole muutub, sest kui inimesed tunnetavad, et ka neist sõltub midagi, et nende headest tegudest sõltub nende laste tulevik, lastelaste tulevik, siis kindlasti inimesed hakkavad püüdlema selle poole. Ja. Ma olen üldiselt optimist ja näen, et praeguses ühiskonnas siiski ka ka ärimehed ja selliseid ühepäevaliblikad on nagu kadunud, et üldiselt ikkagi püütakse elada südametunnistuse järgi. Ja vaikselt-vaikselt selle olukord ka paraneb. Ma arvan, et kirik ei peaks midagi ütlema või tegema iseenese pärast vaid need, need printsiibid on siin meil juba lahti räägitud, ta peab seda tegema keppelt jumala pärast, sest tal on ülesanne antud antud jumala poolt. Ja teiseks, ta peab midagi tegema inimeste pärast vastutus inimeste ees. Aga kui nüüd konkreetselt ma tooksin veel ühe, ühe näite, et see konflikt, mis võib tekkida kiriku ühiskonna vahel, seal, kus kirik peab jääma selleks, kes ta on see on midagi sarnast, mida Jeesus, kuidas maapealse elu jooksul, kui ta kohtas variser teatavasti variserid olid väga väärikas seltskond dolla ja Jeesuse aegses juutluses, need, kes püüdsid elada tõepoolest vagalti õigelt selleks, et messias võiks tulla. Aga, aga Jeesus on enda peale väga kuri. Ta, ta julges neid sõimata, lausa redikute sigitiseks lubjatud hauad lubada saavad. Mispärast sellepärast et, et nende Nende tõelisus oli, oli näiline, soli väline, mitte mitte tegelik. Ja noh, alles äsja me räägime pressis korruptsioonist, Eesti korruptsiooni võimelisusest ja sellega selle tõttu ka kõigest sellest, mis kogu maailmas toimib ja millest me ei ole ka hoitud. Siis siin on midagi väga olulist kirikul ütelda. Kui ühiskond ilma jumalata on pigem orienteeritud häbile inimese süüme toimib häbile, tähendab, seal on ja seda meile õpetati ka nõukogude lausa koolis, et kas sul ei ole häbi töö tööliskollektiivi ees. Kas sul ei ole häbi pioneerikoondus ees, et sa pead käituma niimoodi teistmoodi sust lugu peetakse aga, aga seen, mida nüüd Jeesus tahtis tollel ajal rääkida, ma kujutan ette, et see on kiriku sõnul praegu mitte mitte inimesi lasta oma tegusid juhtida. Häbi häbist tähendab, et mitte lasta välja paista oma oma oma vigu ja pahelisust või neid kinni katta. Vastupidi, Jeesus räägib inimese süütundmisest, see on inimese sisemine teadmine, et ta on kuskil midagi valesti teinud ja ta lausa püüab sellest süüst vabaneda õigete tegude tõttu, mitte ainult et ennast maskeerida ja näidata ennast paremas valguses, kui tegelikult on. Mulle tundub, et see on, see oleks lausa revolutsiooniline, kui, kui kirik nendes kohtades. Ma võtaks ka meie elu ühiskondlikel valupunktides. Aga see ei ole jällegi seesama igavikulise perspektiivi sissetoomine ajalisse ma mõtlen, et tõepoolest on ju see oht, kui me hakkame kirikuna oma seisukohti välja ütlema, et me saame ühe huvigrupi või ühe sotsiaalse kihistuse hääletoruks, nagu see kristluse ajaloos sageli on juhtunud. Ja tänapäeval on väga palju kõiksuguste inimõiguste eest võitlejaid, aga riigikogu aseesimees Tunne Kelam tuletas kord meelde, et sellel inimõiguste ajastul on unustatud ära see inimese kõige olulisem õigus, õigus jumalale ja võib olla see on see, mida ainult kirik saab öelda ja meelde tuletada. Nojah, sest see ongi ju tegelikult kahe kahesugune maailma nägemine. Et usklik inimene ütleb, et näed, sul on laps ristimata, sa rikub tema õigusi sahistada, sest näiteks meil Värska kandis öeldakse, et ristimata inimene pool inimest, pealegi terve inimene üldse. Aga teisest küljest jälle teine maailmavaade, mõõduka materialistlik maailmavaade, mis ütleb, et sünniga algab inimene surmaga lõpeb kõik, on ju, selles mõttes noh, see on selline omamoodi jälle, tähendab, inimesele on tegelikult ei ole vastutust ja ei, ei oma hinge eest oma hingepääsemise eest ja teisest küljest tõepoolest, siis siis siis teda juhib ainult see häbi, et kui ta vahele jääb, siis nad pannakse lehte ja avalikustatakse ja nüüd võib-olla jah, seda tulu avalikustatakse siis jälle suur häbi ja nii edasi. Ja no vot, aga mina jään ikkagi jälle seisma sellele seisukohale, et jumal on andnud inimesele vabaduse. Ja, ja tõepoolest inimene peab tegelikult ise ainsa elusolendina siin maa peal, peab ise otsustama, millise sihida valib omale elus. Ja muidugi sellest lähtuvalt on ka tema Me oleme nüüd jõudnud selleni, et kirik ei saa tohi ega tahagi vaikida, vähemasti teatud situatsioonides. Aga ometi on selles seoses oluline küsimus, kes on kirik. Ma ei pea silmas siin dogmaatilised definitsiooni, vaid pigem seda, kes võivad ja tohivad rääkida kiriku nimel väljendada kiriku seisukohti. Kas need on piiskopid, patriarhid on need kirikuõpetajad, preestrid on need koguduse liikmed, juhatused. Mis te arvate? No selge, ma saan aru, et jutt ei ole dogmaatilistest asjadest kanooniliste astest, vaid, vaid just nimelt sellest mis tuleneb südametunnistusest ehk jumala häälest, mees, kes nii kirikupeaks on kristus. Meie oleme kristlased, me oleme selle koguduse liikmed, jäsemed, järelikult südametunnistuse hääl meie sees on jumala hääl ja kui me seda silmas peame ja selle järgi käitume. No muidugi, see on raske, sest lihtne on ütelda käituma südame järgi, aga see on, see on suur. Õiglane tegu, aga see tahab pingutamist, siis järelikult saab ju iga inimene tegelikult kui ta tunneb, et ta peab selles olukorras kas midagi ütlema või ütlemata jätma, midagi tegema või ka siis tegemata jätma, siis see tahe tuleb ju, onju inimese enda otsustada, tähendab, kui ma ütlesin, mina ütlesin, et jumal on andnud inimesele vabaduse. Jaa, võistluse ja tahtejõu kolmas komponent, siis järelikult inimene ise otsustab, kas ta võtab selles osas seisukoha vähemalt enda jaoks ka see on tegu ja, ja loomulikult kui keegi takistab teda selles, siis minu meelest ei ole õige, nii et kiriku häälekandjad on selle järgi kristlased. Mõnikord lisatakse veel siia juurde, öeldakse, et tähtis ei ole mitte rääkida, vaid tähtis olla. Ma ei vastandaks sugugi seda, rääkida tuleb ja rääkima peab rääkimise õigus, eriti eriti nendes küsimustes, mis puudutavad inimesi meie ümber ja mis on seotud inimeste hea käekäiguga nende vaimse ja füüsilise tervisega. Siis on igal kristlasel õigus ja kohustus ka rääkida rääkimise aeg. Ja, ja tuleb seevastu seista ka pahedele. Kui ka preester ise on suitsumees, peaks ta siiski suitsetamise vastu võitlema. Ja, ja kui mõniga tarvitab narkootikume, oleks tal siiski õigus selle vastu rääkida. Ka hoida inimesi tagasi ahnuses truudusetuses täpson see rääkimise koht, aga siis tuleb küll ka teine pool, kus me ütleme, et tuleb midagi ka olla, mitte ainult rääkida, see õieti annab alles meie rääkimisele väärtuse. Ja kui me vaatame ajaloos ka suuri muudatusi, mis toimunud ühe või teise rahvaga suurtest vaimulikest ärkamistest siis seal me just näeme, et, et midagi on muutunud inimeste elulaadis. Et Eesti ajaloos. Me teame vennastekoguduse ärkamisaega Saaremaal kaks sajandit tagasi, kus siis öeldi, et et Saaremaal ei olnud pikalt, aga ühtegi kohtuprotsessi sellepärast et ei olnud kellelegi ülekohut mõista, midagi oli muutunud rahvakäitumises. Aga teisest küljest jällegi on olemas ka suured eeskujud, keda on jumal andnud inimkonnale ja nad ei ole mitte iga kord olnud paavstid või väga kõrged kiriku aukandjad vaid üsna lihtsad inimesed. Mäletame emade Reesak ja tema õdesid inimesi, kes, kes suudab panna terve maailma mõtlema mitmete asjade üle ja suudab ka mõjutada meie meie hoiakuid ja käitumist. Optimistlik selles osas, et kirikul on võimalus rääkida ja saan, palju, on võimalik kirikul olla see, kelleks ta on kutsutud. Ja ei, ei oleks nagu tarvis kahelda, et kirikul ei ole jõudu midagi muuta või ümber kujundada. Küsiksime teistpidi, kui miski ei suudaks mõjutada inimkonna käekäiku, siis oleks inimkond ammu juba hukkunud. Kui kõik see, mis toimub, sõltuks ainult sõdadest, klassi, võitlustest ja selle ajaloost, siis ei oleks enam ajalugu, aga olemas siiski alalhoidlikud ja parandavad muutvad jõud. Meie meie ühiskondades. Ja tõepoolest ka midagi on kiriku kätte antud. Isa, Andreas. Jah, see kõik näitab, et jumal armastab meid ja, ja see, mis puudutab omale meest, jah, see on iga inimese enda otsustada ja muidugi räägime seisukohalt üks asi, mida me peaks õppima, mis on pühakirjas, on väga selgelt öeldud, et kui sa lähed midagi ütlema teisele, siis kõigepealt ikka nelja silma all siis võta tunnistajad, kui inimene ka ei kuule ja siis juba alles kolmas etapp on koguduse ees. Sageli on meil Eestis nii, et kõigepealt minnakse kogudused, siis hakatakse alles pärast klaarima, nii et ikka pühakirjale ja jumala armastusele tuleb alati toetada oma tegudes. Nii et rääkida võika vaikse häälega, ei pea alati kisendama. Ja isegi nelja silma all, nii et vastastikku Mulle jäi Ingmar sõnades kõrvu lause. Tähtis ei ole eelkõige rääkida, vaid olla. Ja tõepoolest, kui me mõtleme tagasi algkristluse aegadele ega Jeesusele ei olnud ju mingit programmi ühiskonna parandamiseks või muutmiseks aga kõneldes näiteks vägi vallaste korruptsioonist, ütles ta nõnda, ärgu olgu teie seas, see tähendab, ta rajas kogukonna, kus oldi ja elati teisiti. Ja selles seoses tuletaksin veel meelde peapiiskop Jaan kiiviti sõnu, kes kord ütles, et võib-olla on kiriku suurimaks hädaks läbi aegade olnud see, et me ei ole alati tahtnud osanud ja suutnud olla teisiti. Andku jumal meile selleks jõudu, aga tänase saateaeg hakkab ümber saama. Ja ma tänan oma ametivendi külalisi siin stuudios. Tartu teoloogia akadeemia õppejõudu ja Eesti kristlaste baptistide liidu vaimuliku Ingmar kurge ja Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku Värska Saatse koguduse preestrit, isa Andreas põldu. Suur tänu tulemast jagamast meiega oma mõtteid. Ja suur tänu sullegi, hea kuulaja, kes sa oled selle saatetunni jooksul meiega olnud. Eesti luterliku tunni toimetuse aadress on Tallinn, kiriku plats kolm indeks üks, null üks kolm null ja telefon kuus kolm üks neli kolm üks üks kordan kuus 31 43 11. Me kohtume loodetavasti samade meestega siin stuudios jälle kuu aja pärast ja tahaksime oma arutlusi jätkata ning võtta vaatluse alla teemad, nagu ausus, isele vastand, korruptsioon erinevatel tasanditel, olgu ühiskonnas, olgu üksikinimeste eludes julgustaksin sindki, hea kuulaja meie toimetusse helistama, oma mõtteid avaldama, teemasid arutlusteks välja pakkuma. Mida näed sina, jäägu see küsimus ja laul katkisest sillast lõpetama meie tänast saadet, mida aitas kokku seada Külli tüli. Mina olen Eesti Evangeelse luterliku kiriku Juuru koguduse õpetaja Marko Tiitus. Kõike head, rahu südamesse ja taas kuulmiseni. Taevalinnadel suure senti ka meie jääda, Ivo Linna seal suure Delfi ka ka minna. Katki ei saa minna, me ei saa, ei saa minna. Pangast siin on minna, me ei saa. Millega mäe parandame, tee ka või niidiga. Millega Paarandaame siidi ka või niidiga hõbeda või kullaga sel selge mullaga hõbeda või kulla, aga see on selge mullaga. Sest meie tahme taeva minna seal suure seltsiga. Mei jääda taeva ninna sel suuresel siga. Viim laps saab kinni võetud, kel oma hooletsa been, laps saab kinni võetud, kel hooma oled sa. Eesti luterlik tund.