Eesti luterlik tund. Armas kuule kui vana sa oled? Kui sa oled 20, siis tead, et vähemalt neljandik elust on seal juba selja taga. Kui sa oled 30, hakkad lähenema poolele Elujale. Kui sa oled üle nelja, 10, siis võid olla üpris kindel, et pool sinu elust on juba seljataga. Kui sa oled 50 60 või 70, pead üha enam küsima. Mis on elu? Mis mõte on elul, kui möödunud aastad kaovad olematusse, ilma, et saaksime neist midagi tagasi? Alles me olime lapsed, olime noored, see oleks olnud justkui eile. Ja sa unistad neist möödunud aastatest nagu vihmast õitsvatest aedadest kõrbeliivas. Sa ärkad valust, kui sa näed, kuidas unistus ajakiirusel sul käest libiseb. Sa unistad tulest. Väsimatu ratsu kirglikkust sööstust haarama igatsuse leegi mänglevaid varje. Möödunud aastal kui kõrberoos, mille iga õieleht on täis salajasi tõotusi Ühegi lillelõhnade, rohkem valu kui tema oma. Igatsusteni loogika vab olematusse. Tuli põletab ja sa näed. Miski pole enam nii, nagu see tundub. Mina olen preester Rein õunapuu ja täna olen ma sinu ees oma saatega. Elu mõte. Sa unistad vihmast ja tõstad oma silmad tühja taeva poole su pea kohal. Sule oma silmad ja sa tunnetad seda armastuse joovastavat mürgitust. See paradiisiaia mälestusroos keset kõrbe lõputu langemise kangestav nektar. Mis on elu mõte, armas kuulaja sest mis mõte saakski olla elul, kui inimeste valitsevad tema tunnetusest lähtuvad meeldivused, et mitte öelda instinktid. Nii tahab inimene süüa, juua, tahab, et oleks parajalt soe, mitte liiga külm ega liiga palav. Ja et kuskilt ei valutaks. Aga kui see kõik on käes, tahab inimene, et tal oleks mänguasju palju ja üha uusi mänguasju täitma tema lõputut vajadust iseenda eest põgeneda. Möödunud aegade inimesed said oma elu elatud ilma elektriautode ja lennukeid deta. Meie vist enam ei oska, keik on meile veel vähe. Tahame muuta oma elu veelgi köitvamaksja põnevamaks. Aga nende taotluste valgusel oleme hakanud mõistma, et ka religioon on teatud piirini üks nendest mänguasjadest millega inimene unistab, et pärast surma tulevases maailmas oleks kõik samamoodi, mis instinktid meile siin maailmas on õpetanud. Nii soovib inimene taevariigis, ei oleks nälga ega janu, ei oleks liiga palav ega liiga külm. Et kusagilt ei valutaks südametunnistuse piinaks ja me võiksime olla igavesti õnnest joobunud. Need, kellele annab jumal taevas 1000 naist, kellele järvetäie viina, kellele võimaluse oma vaenlasi põrgukatlas Keemas näha, mis kellelegi õnneks parasjagu vaja. Mõistus on meie tunnetuse atribuut, mitte vastupidi. Mõistus ärkab tunnetusest ja muutub selle tunnetuse sulaseks. Sest võistluse fantaasia piirid seab seesama tunnetus. Nii jõuab inimene oma mõtlemisega viimaks ikka nullpunkti tagasi. Sellest lähtudes ei saa olla elul mingit mõtet. Ma tahan armas kuule, et sa sellesse süvenesid. Vaataksid oma üürikese elu piirilt, seda haigutavad teadmatuse tühjust ja omaenda ponnistusi sellest tühjusest mööda vaadata. Aga ära vaata mööda ära pöörama vaimusilma kõrvale. Ära otsi mõtet, ära otsi sealt määramatusest kedagi või midagi silma, istingutele ja instinktidele vastavat. Tegelikult ma ei küsigi sinu käest, milles on elu mõte. Ma küsin, mida sa tunnetad siis kui sa tajud kogu oma elu hapuse reaalsust seda reaalsete võimalust, et kõik, võib-olla tõepoolest mõttetu. Kui sa seisad oma tunnetuse piiril ja pead nõutult leppima tõsiasjaga, et seda, mis üle selle piiri sündima hakkab või sündimata jääb, seda sa lihtsalt ei tea. Kui sa oled usklik, siis küsi eneselt küsima jumalalt miks on pannud ta meid siia maailma. Et kui me selle üle sügavamalt järele mõtleme, tajume seda sügavamalt maailma välja pääsnateste mõttetust. Sest vanasti oli jumal inimesele lähedal siinsamas taevas pilve peal. Kuigi inimene uskus juba ka siis, et jumala vaim on kõikjal ja mitte ainult taevas. Juhtus ikka nii, et kui välk taeva lõhki käristus lõi usklik inimene risti ette ja kartis, et jumal tuleb nüüd kohe ise ja hüüab teda kõuehäälega nimepidi. See oli religiooni täiuslik illusioon. Tänapäeval me teame, et pilve peale istu, mitte keegi, sest pilved pole isegi nii paksud kui kissell. Ja igaüks, kes pilve peal istuda üritaks, kukuks otsekohe pilvest läbi. Samuti nii väikeste diivakestega, mis inglitele joonistati ei saaks keegi lennata. Ja üldse, kui inimene oma fantaasias oleks lähtunud ainult sellest, et lennatakse tiibade liigutamise abil poleks meil tänapäevani mingeid lendavaid aparaate. Aga taevas seal taeva taga on mõõdetud ainuüksi tähtedega hõredalt täidetud ruumi umbes 30 miljardi valgusaasta võrra. Ning päris tühja ruumi olevat veel 10 korda rohkem. See tähendab, et tuleks ennata valguse kiirusega, see on umbes 300000 kilomeetrit sekundis 300 miljardit aastat. Et jõuda ainuüksi meie tänase tunnetuse piirini. Iga uue homsega võiks see vahemaa aga üha suuremaks osutuda. See on materialismi materiaalse mõttetuse täiuslik illusioon. Sest kõigele vaatamata on saatuse surm sama salapäraselt tagasipöördumatud kui meie esivanemate legi. Püüdkem aga nüüd jumalate ette kujutada. Püüdkem teda maalida meile kättesaadava inimese näo järgi. Kui jumal oleks inimese sarnane, niisiis ka mingil määral materiaalne. Kui suur peaks olema tema, kui juba tema loodud maailmaruum ulatub sadade miljardite valgusaastate taha? Tema ise peaks siis olema ju veelgi suurem. Kui mitu valgusaastat pikk oleks siis jumala sõrm. Kui suur oleks tema nägu, mille järgi ta meid on loonud? Mitu valgusaastat peaks igaüks meist teel olema, et läbida tema kulmukarvagi pikkust? Ja kui tõesti on nii, et on olemas jumal ja inglid ja pühakud ja hukka läinud inimesed, deemonid ja viimaks kurat ise siis oleks taevane hierarhia meie pilgu läbi üks päris tavaline kontor. Kus on direktor ja tallalakkujad, Kaie ristid ja maksupetturid. Silmakirjateenrid. Oleks ehk paar õilsa asja eest väljas olevat ametnikugi, keda kogu aeg santažeerida püütakse. Teenimatult taga kiusatakse. Aga muidu oleks kõik täpselt nii, nagu inimeste juures. Siis võiks veel küsida kas see jumal, kes meid on loonud, on üldse see kõigekõrgem jumal. Võib-olla kuulub temagi mingisse oma jumalate hierarhiasse, nii et üle tema on veel palju teisi ja vägevamaid jumalaid. Meie jumalaks olemine on lihtsalt temale kui alamale jumalale usaldatud. Sest miks muidu kui jumal on kõikvõimas miks ta siis ei seo kuradit ega viska teda otsekohe kuhugi tulejärve või muusse koledasse kohta ning laseb meil viimne päeva nii kaua oodata? Armas jumal, kes ütleb end inimeste armastavat, laseb sündida katastroofidele sõdadel hoolimata pühakute palvetest ja ohvritest. Mõelgem, kas Vistalinismile, et mingi paarikümne aasta jooksul tapeti asja eest teist taga vähemalt 60 miljonit inimest. Mine vaata peeglisse, 60 miljonit samasugust inimest nagu sina. See arv on liiga suur, et seda ette kujutada. Juba 500 aastat murravad katoliiklikud ja protestantlikud teoloogid pead et mis on ikka esmane, kas inimese teod või jumala arm. Et kui inimese teod maksavad, siis jumala arm ei maksa. Aga kui maksab jumala arm, siis on ükskõik, mida inimene teeb niikuinii jumala arm katab kõik ja annab kõik andeks. Paraku on nii, et ka teadlik tegemata jätmine on viimaks ikka tegu. Aga ükski tegu ei garanteeri inimesele jumala armu. Nii et jõuame vana küsimuse juurde, mis oli enne kas kana või muna? Seda dilemmat jumala armust ja inimese tegudest oleks ilmselt raskem lahendada kui küünlajalast ja kraadiklaasist need üksteise külge kombineerides kosmoseraketti ehitada. Mis karasse munasse puutub, siis on asi palju lihtsam. Üks laps ütles mulle kord, et alguses polnud ei muna ega kana, oli hoopis tibu ning eks me tea kõik, et kana või munateekond viimaks ikka panni peal lõpeb. Aga armas usklik kuulaja, varu veel veidi kannatust. Sest nüüd ma tahaksin natukene rääkida ka sinust. Kes oled sina? Kas sa oled pühak või oled sa silmakirjateener? Muidugi, muidugi sa ütled kohe, et sina oled patune. Aga kas viimaks ei rõhutanud pühakutki tihti seda, et nemad on just need kõige suuremad patused? Nii ütled ehk sinagi empatuseks, tunnistades, et tegelikult pead ennast salamisi pühakuks. Sest kes need asjad ikka oma sisimas viimselt päris õigesti ära teab ja nende järgi käituda oskab. Näe, oledki silmakirjateener valmis. Juba vanad roomlased ütlesid. Keegi pole kohtunik omaenda süüasjas. Kui nüüd sinu religioon ei anna sulle võimalust öelda endalegi, kes sa oled kas pole see siis taasmäng, mille väärtus on enesekraedpidi porist välja tõstmises ja päeva õhtusse veeretamises. Sest mis mõte oleks tegevusel, mille viimset eesmärki sa ise täpselt ei tea? Kui tänavad on märjad ja laternad heidavad tuhmi valgust käib keegid mööduvate autode vahel. Teine pakk suitsu, sest töö on pikk, aga on veel aega. Näe, seal sõidab keegi Johannes teisest elust. Aeglustab käiku ja viskab pilgu, kuigi oma naine on kõrvalistmel. Neid mehiseb õppida lugema nagu raamatuid. Neoonvalgus vilgub vihmaselt, keda kontrollib, et õhk on puhas. Ta viipega naeratab, kuni keegi mõistega peatub. Et talle võiks rääkida murduvas südamest ühest väikesest vahepalast eluke kaunimaste viiest minutist. Ning kui peatu ja ei tundu liiga kahtlaselt lahke, siis taastub tema autosse. Ära mõiste armas kuulaja, tema üle kohut. Sest mõnes teises elus mingites teistes oludes võid sina olla tema. Et veel ühel ööl veel üheks ööks tahad sa proovida oma õnne. Küsis homme hoolitseb enda eest. Nad ütlevad, et esimene kord, see on kõige raskem. Pärast on kõik lihtsalt loogiline järjepidevus. Ühel on raha ja teisel on aega. Ja kas siis ilus olla viimaks kuritegu. Ja kui sa küsid tuleviku kohta kostab ta, et see on tema isiklik asi. Tema ei vaja mingit andekspalumist. Tema elu lihtsalt on niisugune. Kui keegi pakub oma keha ja keegi tahab seda ka osta, siis saab kaup tehtud. Kuigi nii mõnigi kaupleja leitakse aeg-ajalt tapetuna, tuleb ikka keegi teine asemele. Ära mõista tema üle kohut. Sest mõnes teises elus mingites teistes asjades võid sina olla tema. Ei, sa võid olla veel palju hullem kui tema. Kui sa oma hinge ainuüksi kellegi teise inimese parastamise pärast kuradile müüd. Kas pole see mõte, et sina saad õndsaks, aga keegi teine läheb põrgusse, lausa kuratlik. Et näiteks sinu naaber läheb põrgusse, aga sina naudid taevas igavest õndsust. Kas pole see mõte ainuüksi juba põrgut väärt? Kuidas saaks inimene on üldse hästi tunda, kui ta teab, et üks temaga mingil määral sarnane olend peab oma mingite tobedate tegude pärast igavesti piinlema. See on sama absurdne kui matustel. Tihti kõlab lause igavene puhkusena neile issand. Kas siis need mõni kuni mõnikümmend eluaastat on sedavõrd väsitavad, et pärast seda peaks lausa igavesti puhkama. Ehk seletaksin sulle, armas, kuule nüüd lähemalt. Mis sunnib mind sulle täna õhtul ateismi loengut pidama? Ma tahan, et sinagi sügavamalt mõistaksid. Jumal ja tema igavik on tegelikult midagi hoopis muud. Midagi sedavõrd erinevat maailmast, nagu seekord inimesel on tundunud et eelpool esitatud küsimused ja etteheited lähevad temast lihtsalt mööda. Me peame jätma hüvasti möödunud aegade käsitlustega meie olemisest, elu mõttest, selle eelpool kirjeldatud kujul. Sest paljugi, mis on seletamatu, ei saa inimeste maailmast pärit kujundite läbi äraseletatult sugugi selgemaks. Nii võib tekkida vaid illusiooni täiuslik illusioon. Sest kui sa vaatad õhtutaevas loojuvad päikest, kui haned lendavad lõunasse siis mõistad, et sa igatsed tagasi kõike seda möödunud aegade selgust ja helgust. Kõik, mis ei tapa, teeb sind üha tugevamaks ja targemaks. Talv on käes, sa tunnetad talve hingust, nii et ainult lõkkevalgus veel annab sooja. Need mälestused möödunust tulevad üha tagasi. Needsamad küsimused nendesamade tõrjuvate vastustega. Varjud kogunevad su ümber ja klammerduvad silmadega tulelõõma, otsides sealt lahendust mille järele sa igatsed kogu pika talve. Kas sa mäletad seda enam? Talv tuleb talve järel, külm poeb kontidesse. Miks ei võinud need määrused kunagi? Sest sa oled uskunud kõigesse, mida sa oled teinud seda pühaks pidanud, kogu südamest armastanud. Mis vägi hoiab tähti taevas? Sa kannad maski, varjates arme oma näolt. Mis jõud valitseb tõusu ja mõõna? Miks pole end kuhugi peita? Mis paneb maa ümber päikese pöörlema. Ja mis jääkski meile veel üle, kui aina põgeneda? Cartise armastust, kartes Kadoviku mast ilma purjeta tormi käes? Q kahaneb Sirbiks ja läheb looja. Uus päev algab ja sa mõistad, et kõik, mis oli, oli siiras. Parim, mida oskasid olla ja teha. See vaimne pärand oli kui meretäht, mille järgi valisid tee nagu aarete saare kaart mis andis sisu su püüdlustele. Nüüd tunned end justkui kohtu ees kuid siis sünnib midagi ootamatut. Kohtunik vaikib, kui sa tunnistad, et sa oled uskunud kõigesse, mida oled teinud seda pühaks pidanud, kogu südamest armastanud. Mida ja kuidas siis ikkagi ette kujutada? Ei saa ju viimaks ka kulutamata jätta. Sest igal asjal on peale sisu, velg oma välimus, oma disain. Kui näiteks püüaksime ette kujutada tooli siis selgub, et lihtsalt tooli ei ole olemas. On olemas pingid ja söögilaua toolid, tugitoolid ja lamamistoolid. Pole olemas ajatut, toole ikka vanad keskaegsed ja baroksed. Pieter meieri juugendstiili või päris modernsed, toolid. Pole olemas tooli, mis ei kannaks oma ajastu märke ja meistri käekiri. Nii on ka religioon igaviku disain. Sest pole olemas lihtsalt matust. See on ikka kas kiriklik või ilmalik, luterlik, katoliiklik või siis sõjaväeline, kus aupaukudega. Tooli olemasolu ei kanna endas moraalset kohustust et keegi peaks sellel istuma. Ikka on inimene see, kes väsimusest või mõnel muul põhjusel selle lihtsalt võtab. Nii nagu on maitselagedaid halvasti konstrueeritud toole. Nii on ka maitselagedaid, ideoloogiaid, lootusetust, rõhutavaid, matuseid. Muidugi on alati olemas nullvariant. Võib istuda kas kivile põrandale või kannule pöörduda tagasi loodusdisaini ehk instinktide juurde, mida inimene pole ise loonud. Kuid see on rohkem veidrus kui paratamatus. Sest mingi põhimõtte heitamisest saab viimaks ikka ehitusele rajatud põhimõtte. Disain on mateeriasse valatud unistus. Kas sina, armas kuulaja, oled tähele pannud, et mees, kes telereklaamižiletiga habet ajab, kaabib siledat lõuga, millelt habe on juba eelnevalt aetud. Ja kas sa tead, et kohvivahtu tehakse reklaamidest nõudepesuvahendiga ja šampooni reklaamide jaoks pestud juuksed paneb läikima teflonpulber mis pärast reklaami filmimist tuleb kohe maa pesta. Et juustest veel midagi järele jääks. Aga viimaks see kõik ei segareklaamid, ei müü meile ju reaalsust, vaid unistusi. Asju, mida me tegelikult lausa ilmtingimata ja niisugusel kujul ei vajagi. Kas me vajame, Aga kauneid unistusi, igavikust ja elu mõtlekusest? Neid vajame ehk rohkemgi. Loodus ja inimene on kokku kasvanud nii tema kunstis, teaduses kui religioonis mis loodus eheda kuju inimese jaoks selgemalt välja toob. Vana hea inimesele oli loodusenesestmõistetav ja ammendamatu. Meie jaoks habras ja haavatav, märkame seda ja see teeb meid alandlikuks. Ka religioon on osa inimese seismisest ökoloogiast. Sellepärast oleks vale jääda vanade juba läbi nähtud mallide külge kinni. Leida tuleb uus suhtumine, mis on kantud mitte enam ei Bausklikust hirmust vaid teadlikust, aukartusest, tundmatu lootusrikka ja üleva vastu. Armastusest selle tundmatu vastu millest sõltub meie elu sisu, mõte ja viin eesmärk. Armastus pole kunagi olnud valutu. Armastuses on Üliva meeldivuse kõrval alati peidus ka ülim kannatus. See kannatus võtab vahel julguse, võtab julguse uuesti proovida. Sest armastus algab valusalt. Valab meie hinge täis magusat piina, unetuid, öid täis kibedaid valesid, ise endale täis raevukat võitlust kõige eest, mida oled eales uskunud ja pühaks pidanud. Kuni saad jälle karistada. Miks on see nii, et kõik see, mida igatseksid kõige enam paneb sind end vahel Tondina tundma ja pärast järjekordset läbikukkumist tunnen? Kurvaja kadununa. Kuid ühel päeval elavneb taosse mälestus kaunitest päevadest nagu naeratus läbi vihma. Neist kaunist päevadest, mil sinu jaoks valitses maailma harmoonia. Sa näed sedasama naeratust, millest oled mõelnud kogu aja. Siis tea, et uus aastatuhat on alanud keerama kell nulli. Alusta uuesti. Ei ole mingit immuunsust ja garantiid. Armastus on niisugune asi, mis vajab järelemõtlemisaega, et õppida mõtlema uutmoodi. Siis oled sina rütm ja maailma vaim on meloodia. Sina oled päike ja tema on kuu. Tema on rand ja sina, laine, sina, Ader ja tema on maa. Et sina oled käsi ja tema on kinnas. Sina oled rong ja tema on jaam. Tema sinu tulevik, olevik. Kõike tunnetamatut ja olematut saab tuletada ainult olemasolevast. Nii nagu null ei teki eimillestki vaid lihtsalt võimalusest mingit arvu temast endast lahutada. Kui sa ütled, et mingit nähtust ei ole, peab see oli ju sellest millestki olema kogemus ja ettekujutus. Filosoofiast, mis omal ajal oli teaduste teadus on tänapäeval jäänud järele ainult kaks, harutunnetusteooria ja teadusteooria. Kõik muu on kas religioon, reaalteadus, psühholoogia, sotsioloogia, või siis hoopis kunst. Nii on filosoofia teatud abstraktne nulli teadus mis tuletab religioonile meelde, et too pole teadvus teadvusele meelde, et too pole kunst ja kunstile meelde ette pole religioon. Filosoofia mahutab end kõigi elualade ja nähtuste piirile ning on sellega teatud kriitiline meetod mille järgi pole asjad alati niisugused, nagu nad paistavad. Iga uue teaduse, kunsti, religiooni või muu meetodi tekkimisel tekib otsekohe ka võimalus seda filosoofiliselt piiritleda. Nii nagu null saab oma sisu mingilt arvult. Nii saab ka lootusetus oma sisu lootuselt. Et määratleda lootusetust, peame teadma, mis on lootus, mida nüüd äkki enam ei ole. Miks ei ole see siis vastupidi, et me peaksime tuletama lootuse sisu, lootusetusest, lootusetus, tema tuleb pettumuste kaudu arusaamise kaudu, kui ahtake on inimese jaoks see oma materiaalses suuruses määramatu universum. Jumaliku reaalsuse tunnetamatusest lähtuv ängistus sunnib tagasi pöörduma inimese väikeste, kuid kindlate asjade juurde. Nii ütles kord kristus Nikodeemusele õpetatud juudile. Kui ma kõnelesin teile maistest asjadest ja teie ei uskunud kuidas võiksite uskuda, siis kui ma räägiksin teile taevastest asjadest. Aga Kristus on samuti öelnud. Mina olen esimene ja viimne alguse lõpp. Kui kõik sünnib lootuses, nii et lootus on algus siis on ka lõpplootuse päralt. Inimese elu mõte on seega lootuses, et elu suletud ringist on olemas väljapääs mingisse teistsugusesse võrreldamatusse maailma. Ja mingu kasvõi 1000 aastat veel teeniga aasta 1000 1000 Aegoya miljon ust igavikku. Sa võid olla elanud 1000 korda 1000 elu ronides mööda lõputut taevatrepp ülespoole hingekindluse suunas. Aga kui sa saaksid veel 1000 aastat koos nende 1000 sõja ja 1000 korrusega lõputus ruumis sisse, nutaksid veel miljoneid pisaraid. Püüaksid miljonit nime, miljonite hingetõmmete katkendlikus ahelas. Üht ainust tõde, igatseksid hingepõhjas kogeda. Miljon teid, miljon hirmu, miljon päikest, aasta miljonid, ebakindlust, miljon valet, miljon õiget aja kaalukeelel. Aga kui siin peaks olema kas või üksainus tõde, üksainus valguski, armu üksainuski puudutus siis oleks mõtet minna minna selle ainsa valguse sähvatuse selle ainsa painama, mälestuse poole, kellelegi millegi ei kellelegi, ei millegi poole ja armastada. Eluministeeriumil varjuvad eneses kui maailma kõiksuse peegeldust, Me teadvuses kõik upub korduste lõputus ookeani, nii meie süütus kui rumalus, teadmine ja teadmatus. Ning sa võid ratsutada kuningate seltsis ja vallutada mitmeid maid. Võita kogu maailm kaardimängus, elasta, see taas käest libiseda. Sa võid olla kahuriliha, hävitatud tuhandeid kordi sündida, uuesti õnne lapsena pidama kohut teiste kuritegude üle, käia palveränduri kuues või olla viimne varganägu. Ikka jääb sul üks lootus, et ehk on olemas midagi jäävate igavest, kedagi, kes vastab armastusega sinu armastusele, midagi ka sinu jaoks. Isiklikult sinu hea. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet. Elu mõtte. Saatemuusika oli valitud Stingi viimaselt kauamängivat heliplaadil. Bränjuudei. Stuudios oli preester Rein õunapuu. Eesti luterlik tund.