Tere õhtust. Kord kuus, kolmapäeviti kuulame aja pada. See on pada, millel aja märk küljes ja mida pat on patta panna. Stuudios toimetaja maris Johannes. Läheme aastasse 1954. Kindlasti oli see kellegi jaoks kauneim aasta ta elus. Mäletate, oli üks legendaarne laulukava kaunimad aastad su elus Kulno Süvalepalaulude õhtu Vanemuise näitlejate esituses 90.-test, kus Kaljujärv, Simmul, Dvinjaninov lumistaja, teised laulsid 50.-te aastate laule. Ja nüüd on see laulukavaga heliplaadile jõudnud. Nii helge ja nostalgiline, on seda kuulata ka neil, kes veel viiekümnendatel sündimata. Ootamatud kohtumised elus on nagu kiirelt mööduv kevad pähe menuppuses Aid unistaja õnnes. Kuid õnn nii sageli meist mööda. Sageli. Aasta suvel? Aastat. Meil. Nii kaunis ja. Viivadki. Armastus, keha ja loom. Au. Kuid stopp. Milline on 50.-te ametlik paleus, mis toimub Eesti raadioeetris? Arhiivist leian saate, mille käsikiri ja tekst on ei kellegi muu kui Kulno Süvalepa sulest. See on Laul kodumaast, tõeline omaaegne ideoloogiline pärl Aastast 1954, kui Stalini surmast on möödunud vaid aasta. Süvalepamaailma inimlikust poolest pole siin kärbse mustagi. Ei mingeid Aadalberge ega lüro erootilisi poissmeestelaule vaid padupatriootiline punakava, mille teljeks on laul kodumaast Sherakast, rannamaja, mis kui orkaan ookeanil kõik minema uhub. Nüüd esinejatest Kulno Süvalepa teksti loeb legendaarne mees vähemalt legend raadiomajas Felix Moor. Ja kui Süvalepp oli 1954. aastal alla kolmekümnene lokkispäine kavaler, siis Felix moori põlvkond oli saanud viiekümneseks ja nemad olid juba kõvasti rohkem vett ja vilet saanud ja juukseid ka. Tänud. Ja üha loomulikum tundub seegi, et kui sedasorti ajupesuga olid maha saanud siis vaimse tervise huvides tuli sul ikka kõvasti viina kõrist alla koristada. Tihti mõtlen, kas suudaks leida mingit ekvivalenti, midagi samaväärset tänase päeva aju pesurite seast. Kujutan ette, et sama sitasti võib tunda ennast mõni ajudega reklaamimees. No on palju raha, on kila-kola ja siledaid sääri, aga kaua sa jaksad seda paska pasteediks nimetada. Aga tagasi aastasse 1954. Laul kodumaast isse Actoneerski laulu esitab Aleksander Arder. Kirjanduslik muusikalises põimik, kus on kasutatud Debora Vaarandi, Ralf Parve, Vladimir Beekmanni, Manivald kesamaa Adolf Rammo ja Velli Verevi tekste. Ja lugemas on omaaegsed kuulsad tegijad Valdeko Ratassepp ja Ellen liiger. Ja Süvalepa teeks, nagu juba öeldud, Felix moori häälega. Üks nüanss veel. Kohe kõlama hakkav kava on tehtud lastele. Meie lapsed 2004. aastal elavad virtuaalses reaalsuses. Millises maailmas elasid lapsed 50 aastat tagasi? 1954. aastal, kui nad kuulasid raadiost laulu kodumaast oli see üldse reaalsus? Ja kui oli, siis andke mulle andeks. Tegelikkuse ja näivuse vahel on küll väga tugevad käärid. Nii et mis muud öelda, kui virtuaalne reaalsus aastast 1954 hakkab kohe kõlama. Tunned väike sõber laulusega. Aga siiski ikka jälle teda kuulata ja laulda onnis ja ta on meie kodumaast loodud, mis, kui ema hellalt hoiab sind suur ja lai on maa, mis on mu kodurikas loodusvarades Tabinud. Kuula, kuula teda helisemas ja ma usun, et sa mõistad siis miks kallis iga sõna temas ja miks meeldib sulle nii Tabis temas onju uue elutõde läbi iga sõna, iga rea tunned, kuidas voogab vaike sõber meie elu avar, suur ja hea. Ja ma tahaksin, et mõtis, kelles vahel kodus või siis kooliteel mõtleksid sa kordka laulus sellest veidi veidi sügavamalt veel alles siis saab sulle täitsa selgeks alles siis sa ise aru saad, kuivõrd hea on õnnelit ja helge elada ja olla Loormimaal. Aga täna sõber hoolsalt, kuula, istu praegu raadio juures siin. Võtan sinu enesega kaasa ja sind läbi selle laulu viin. Küllap palju rohkem siis kui enne armastad ja mõistate, tasa. Ja veel rohkem mõistad oma õnne, mille andis sulle koduma. Nii et tule, väike sõber, tule. Heidame kord pilgu üheskoos meie kodumaale ääretule selles laulus nagu võluluus. Kas on need sõnad loodud, millega algab? Kuula mind. Suur ja lai on maa, mis ollu kodurikas loodusvarade stabinud. Siis kui sinul sõber, väike? Ida juba tõuseb päike, pühiblaste silmistunud tõttab kooli kaugel, kaugel väike tüdruk, väikemees. Sina, puhkad, uni laugel. Homne päev on alles ees. Minu väike lemmik, vaata nõnda, suur on kodumaa mille avarustest saata. Siinses laulus tahan ma siis, kui meie kodumajal lasub sügav raske öö. Algab kaugel idarajal, mehine ja visa töötöid on, palju need ei oota. Varakult on varmad käed. Tuleb töötada ja toota, võita maad ja murda mäed. Liigub traktoreid, kompaine põldudele, mürinal vabrikutes, suitsulaine voogab sinitaeva all. See on uraal. Teda hüüab meie rahvas, arsenal nagu siin, nii kõikjal, püüab rahvas töötada Meimaal. Piirab lumimägi Harju Kasahstani päiksevoos nääratumaid, lambakarjus, siineil, nurmede lon koos. Astud ime kirjus kleidis õlal raskes savi, kruus. Mustajuukseline neidis säras silmis, laulud suus. Kaugel stepis, traavi ratsu seljas, kasakas tuulehool. Ära kinni püüda, katsu, taan, kärmeen nagu nool. Rõõmsalt elab igas paigas meie päikseline maa mägedes. Kaugel taigas? Laulu kuuleta. Maa laulab idast läände põhjast lõuna kõik liidu rahvad vennalikult koos, nüüd laulavad ja voogab võimsaid Jõnnila laul tööst ja õllest igavesti noor Bloitma rõõm, mis südameis on peidus ja tõuseb kõrgustesse nagu lind. Sellist maad maailmas teiste leidu, kus nii vabalt hingata võib rind. Ükskord olid muinasjutud Läbilesenaise nuttu, vaeslapse silmavee, sündisid nad ilmale. Kuumad igatsused rinnus, julge unistuse linnud. Ainult nemad näha said muinasjutu kauneid maid. Seal ei ole saksal võimu, kupja, piitsa, kurja sõimu, ülbe isand, kuri nõid. Kõiki vapper võita võib ole ainult aus ja õige. Siis sind haldjas, aitab kõiges. Mustas laanes juhib sind sõnu tead ja imelinud. Liigutavaid võluvitsa kohe kaljulõhest kitsast tuiskab vikerKaarne kosk. Kaldal kerkib kuldne loss. Aga lossi uksepiida all uinub tähes silmne piiga. Kui sa tema äratad kuningriigi tasuks saada. Riigi sai ja targalt nõukalt selle õnnelikuks jõukaks muutis vaene teomees uneldes kees. Tunnikese õnne uskus, lõppes jutt ja lõke kustus. Üksnes öökull huikab öös orja elust, orjatööst. Aga mitte igavesti. Võitlus kasvas, võitlus kestis, kuni suur oktoobri võit orjastajad puruks lõi. Unistatud aastasadu. Muinasjutt ei ole kadunud, meie ümber laiub ta igatsetud muinasmaa. Siin ei ole kurja, nõidust pole vägivallal võimust. Rahvas ise valitseb rajuilmad, talitseb julge unistuse tiivad, kuhu iganes nad viivad, nad ei vallandume peost. Võimatugi teevad teoks. Käed külge paneb maailm haljendama, ööd õnnistuseks, muutub töö. Tõstab pilvedeni hooned lahti, murrab kullasooled, kaljud raksatavad koost tulemaalt välja, toob. Kuhu astub tammi, kasva, sinav jõgi, stepi kasta. Künnab kõrbed, aedadeks, rabad vilja väljadeks, kus ta kõnnib laule, kõlab, istub õnnelik, Ta õla käis, tal sätendab kui kilp raske Vasa helkiv Sirk. Aga võlusõnad, kallid andsid meile Lenin, Stalin kuldses raamatus on, need juhivad Me õnnedy. Elavorjus meie maa ei tunne, enam pole tõkkeid õlle ees, rahvas ise määrab oma õnne ise olli, elu terrain ees. Nõnda räägib laulu. Sa laulad, seda, laulad uhkelt pilgul säravalt. Igaüks on RMS ja teda hoitud. Hinnatud on kodumaa. Sinagi, kui astud eluteele ise määrata, võid oma tee. Keegi sind ei takista, ei, keila 1000 tee on lahti, sinu ees täitub iga unistus pala, kelleks ainult tahad sellekssa. Noortel ei olnud lahti igal alal meie suurel võimsal kaduma. Ühel päeval, kui ju küllalt oli tehtud kelgusõitu Rõuge sheiki poiste uljus, väsimus neis võttis võitu. Ja siis kelkudele jäädi istuma ning tihti juttu, kuidas poisikesepõlv kaob käest. Nii ime imeruttu. Saabub aeg ja koolipingist ellu täiel sammul tõtled. Aga nüüd on juba aeg, et tuleviku peale mõtled. Jäni arutasid poisid, kelleks keegi saada ihkab, toodi välja salasoovid, milles keegi mõelda tihtab. Väikeandi hõikas valjult. Mulle meeldiks olla pagar ning ta kaaslastele oli seletama hästi agar. Teeksin magusaimat, koogid, kõige krõbedamad saiad, nii et isu ära sööksid kõik, kes koletumalt maiad. Juku ütles. Mina võtan pihku ükskord autorooli, sõidutan siis autobussil tüdrukuid ja poisse kooli. Ennu mõtles ja siis ütles. Kes ei hindaks tublit arsti, minu hoolitsusel saaksid põdejad kõik terveks varsti. Aga Peedud Götkestasid kauged sadamat ja saared tahtis olla meremees, kel tuttavat kõik ilmakaared. Ülo ütles. Talle meeldib ehitada suuri maju, tugevaid, mis sõjamöllus kokku isegi ei vaju. Väino mõtles. Las kõik teised oma tööd ja tegu, tehku ta lööb sõdurina vaenlast esse, pistab hirmust plehku. Kõigil oma soovid on ja Eksnad noorelt rinnas asu. Suureks saades vaadakem vaid, et sest kodumaa saaks kasu. Nagu möödunud lahingute veres, nii ka täna tööde võimsas hoos sammuvad rahvad ühtses peres igaveseks vennalikult koos. Sellel sõprusel ei ole hinda kõigest kallim, tugevam on see. Ja ta muudab murdumatult kindlaks meie õnne, kommunismi tee vene rahvas, rahvas, vägilane, eestlane, ukrainlane, grusiin, tundra elanik ja mägilane sõpruses on ühinenud siig. Idast läände põhjast lõunakaarde voogab laul saatega pühaks pea. Sõna seltsimees, meil ülim aare, milles kallivat, ei sõna tea. Asha paadis, nii mahedat, mulle on õhtud. Kuumus läks ära, jäi lõhnade voog ja rinnas on lahe. Nii palju on õhku, et seda kui ääreni karikast joon. Hea on viibida sõprade seas. Mu sõbrad, mu süda koos teiega lööd, ma tunnen, kuis aedadest und näevad, liivad kõrb homsetes tuledest, unistab öös, merest mereni rändavad mõtted ja kaasa tean ette sammute minuga, kus steppides Sinavad järved ja aasad, kus sirguvad tammikud Kohavad. Ja seal, kus lokka vaid vilju kandma pannakse eestimaa, rabad ja sood, kus sügis öödesse valgust andma, mustad rabad ja jõgede voog. Ja kuhu me iganes sissegi astuks. Neile leitakse ase ja kaetakse laud. Ja kõlab kui tervitus igal pool vastu me kodumaa töö ja sõpruse laul. Nii käime ja ühte meil kõlavad hääled, ühised plaanid, meil kihavad peas, pole kaugusi alati ühte. Me jääme. Hea on elada sõprade seas. Üle mägede ja maade lendab meie püha sõna seltsimees igas ausas hinges näeb ta venda, pole piirid talle tõkkeks sees. Kadu kõikjal, kus see sõna kaigub. Ei me põlga neegreid. Kollaseid sõnas ei olnud tuttav kõigis paigus, igal pool. Ta leiab omakseid. Vaikus vaikus, sammassaali köidab, seisab hindu laval rahva ees rahulikult. Ainult silmis loidad see, mis lõõmab tema südames hakkab laulma põletavas taevast orja piitsast, näljast hädadest, oma rahva eluaegsest vaevast, sajandite raskest needusest. Laulata, kus valgel riie leotub vabrikut, naiste silmaveest, laulad kahuriteetes seotud, võidelnud ja hukkunud isadest. Kuid on laulus raugematut jõudu, karmi kutset, vihast mässulist, rõhutute püha, õigus nõuda inimeseks saamist, sirgumist. Kõhnu käsi rusikasse, surub leegitseva silmi, püstipäi rahva käed. Need võivad murda puruks orja kütked, mille aeg on täis. Laulab hindu, kuidas tõuseb üles tema rahvas, tema kodumaa kogunevad juba džungli süles partisanid, rahvatasujad. Meie sõprus tema kodumaani kordonite kiuste leiab tee. Meile on ta keeli ta hindustani armas nagu oma emakeel. Laulab hindu justkui kogu linna. Moskva näeb seda enda ees, tõuseb seal nagu ühest rinnast, paiskab kuumahüüde seltsimees, müriseb aplaus ja läbisegi kajab hüüdeid, rõõmsaid tugevaid. Kõigile maailma rahvastele juhiks nende võitlusteel on saanud nagu tuletorn kui vajak, here Meie vabavõimas kodumaa maa, kus kehtib rahva õnne seadus, mille neile sepistas partei võrdses hinnas. Meil on öö ja teadus. Keegi liigne väil ei olla võitlus. Kes on täna pidupingis kallis kangelaste aus kellest täna rõõmuringis kostab jutt ja kõlab Laul. Tublid, lihtsad naised, mehed, need on meie töölisväest. Neil on kõige kaunim ehe kuuma süda, kärmed, käed. Meil on vaevadele vastus. Kõike suudab meistermees mäkke, meie rahvas astub. Nad on lipukandjaks ees. Kodumaa Me küllaks loome, tõotavad need vaprad käed kerkib kommunismihoone abiks miljonite käed. Au ja kuulsus sangareile valikutes väravad. Suurem veel on tänu teile rahva silmad säravad. On hämarusse linnale laotanud käed ja tuhane võimsaid kontuure võib aimata rohkem kui praegu neid näed poiss vaguni akende juures. Rong tõttab ja tuledest helendav jaan ning tehase tuttavad hooned nüüd näivad kui maal mida ümbritsev raam on sügisööd, tumedad jooned. Pilt kadus küll silmist, kuid ikka noor mees veel akende juurest ei tule. Ning ikka tal näib nagu vilguks ta ees. Nii kodused kaevandustuled. Neid vaadates hakkab ta südamel soe. Daat põleva kiisel võidab veel eile koos temaga töötas ta poeg, kes Tartu need õppimas sõidab. Helgib päikesekiiri sambail valgeid kaunistades kõrged hoonet, põlist selles oma õpinguid, nüüd algab lihtne töölisnooruk kivi Õist. Vanad treppi kulunud kivi, Ast meil käinud on külm miljonite tallad. Aga millal varem töölislastel vabalt teenis samastiku alla. Nooruk sellest mõeldes sisse, astub üle läve oma ellu kuude, läbi akna päiksekiiri laskub komsomolimärgile ta kuuel. Alles eile rasket teraspuuri juhtis kivikihtides nagu vaja, aga homme õpib ta ja uurid teadustesse oma rada, rajab elu, mis on meie noorte päralt, paljuks kohustab ja palju nõuab helge homse kommunismi sära. Ainult siis, Me päevadesse jõuab nooruk sellest mõeldes sisse, astub üle kooliläve ellu kuude. Läbi akna päiksekiiri laskub komsomolimärgile ta kuuel. Võrdset sillas, meil on töö ja teaduskeegi liigne meil ei olla või see on meie rahva õlleseadus, mille meile sepistas partei. Selles seaduses on meie võidud sõnastatud kuldse kirjaga. Kõigil õppimiseks ikka õigus õigustööks ja puhkamiseks ka. Kui iga su vastus on kindel, kõiki õpitud hästi, tead siis esimese eksamihindeks saab kevadel väga hea. Siis su silmades päikene, naerab igast sõber, sul surub kätt, sead punaselt, leegid kaelas, pioneeri rätik. Pole, teist nii ülevat õnne oma töödes, kui saavutust näed. See on sinu lapsepõlve toredaim päev. Meie steppides kasvavad metsad ja kõrbesse voolavad veed. Kommunismi koidiku eksam. Memale on see arhitektid, müürsepad, geoloogid, seal annavad eksameid, nende võimeid, kodumaa proovib ja rahvas tänab neid. Nii sinagi, sirgud jagasvad, lähed ellu mööda päikselist teed. Täna koolis, aga homme vastad juba eksamil on rahva ees. Treipink kiirelt lauda lõikab laastu kerinud päikeses. Kuulen akna taga, hõikab kooli, tõtta väikemees vastu klaasi hetke pärast ninanepsi litsub ta piilub, silmis lõbus sära. Põsed rõõmsapunaga. Tule, Treialeid on vaja viipan. Kuid on kiire, tal pistab jooksuhõikeid, kajab kevadisel tänaval. Jookse, poisu. Palju päikest on su vabal kooliteel? Õppi õppis, sõber, väike, palju tarkust lisaks veel. Tule, poisu, tule meile, kuisust sirgunud, on mees täienduseks Treial, eile ootame sind tehases. Palju. Palju meistreid vajab meie avar kodumaa suurte ühistööde ajal. Tore, koos on töötada. Valges klassis, kus õhinaga raamatud ja vihud lahti lüüa tööstuskoolis, kus tööpingi taga õpid, et kord meister olla töös suvel laagris, kus nii soojalt särab päikene ja sasituul su pead. Kõikjal tunned elu on su päralt ainulaadne, õnnelik ja hea. Selle elu nimel tean Sakallaks raskusi, palju rohkem veel. Aga teda ära sa ei annaks iialgi ei mingi hinna eest. Ent kui vaenlane meilt pappkadu julgelt vastu talle läheme. Meie õnne, panton, kestev rahu selle eest kindlalt võitele. Ingrid on kasvamas suureks näha, teda on hea seismas nik klaveri juures tume täis patsides pea uhkesti püsti ja silmad vaatamas, kaugele. Noored kogu maailmas. Meie ihaldusrahu on see noored kogu maailmas. Laula mu paju linud pildilt suisa silmad tõsiselt vaatavad sind. Isa oli sul tore vapper võitlus, mees, timukad teda tappes ei suutnud tõdeda, siis surmata, rebida ära takustuva pilgu eest pilti, kuis puhtana särab sinu pioneeritee. Indriti hääl, nägu, hõbe, helised kaugusse, kaob valjult mu väikest sõber. Sõda surinustaab. Möödunud sõda aias surma. Suu pärani silmades näen. Mingit ununenud kurba liigutus, teevad su käed. Mäletad Ingrit Teet orbu? Paljude orbude sõjas? Et see iial ei korduks et see iial ei korduks iialgi kuskile, ei korduks Rahuvist võitlema pead ingverit. Juba sahhirgud satutad, täitub tuline soov väärikaks tütreks, sind võtad leninlik, komsomol nõuab ja küsib ja vastab tohutu sõprade ringlilleks ju sina ei kasva. Võitlejaks õpetab sind. Mõttes on tuhanded kavad põnevat paeluvad. Rõõm on sirguda, avar on Elume kodumaad, ta on lennukas Pineed, erutav, nõudlik ja hea. Elu ja õnne nimel. Selle toreda nimel rahu eest võitlema peab. Küllap praegu seda võimsat laulu rohkem veel kui enne mõistatsa. Usu nüüd on sulle palju selgem, palju kujukamalt aru saa, kuivõrd hea on õnnelik ja helge elada ja olla noor, mema. Kajab sütitav laul heliseb otsekui hõbevõimas kui merevoog. Suurimast õnneski aast, räägib ta sulle, mu sõber, olla täna noor. Olla täna nool tähendab südames kanda õnne kui päikest nüüd tööde ja tegudehoos koduma õitsinguks anda kõik oma võimed ja püüd. Olla täna noor, tähendab tõeluseks luua Lenini üllas idee. Olla täna noor, täitis, tead keradit juua. Mis oleks kaunim, kui see. Südames põlevas vandes tormata mägede tippu avarust, võita ja mörd enda ees uhkena, kandes väiksena põlevat lippu. Punast, kui südameverre. Kuula, kuis ajab sviis, kuulad enamus sõber ka temaga koos ja sa tunnetad siis õnne suurimat õde olla äraloor, loor meie kodumaas. Tere tulemast tagasi aastasse 2004. Sinna 50 aasta tagusesse virtuaalmaailma ei tahaks ikka sattuda väga tihti, küll aga samas neidki kaunimaid aastaid, kui suur ja lai oli maa, mis oli su kodu. Neidki aastaid ei tasuks unustada ja kasvõi profülaktika mõttes tuleb seda punabarokki kuulata. Kui temaatikast üle ja ümber vaadata, siis kava ise on väga professionaalselt tehtud vorm täpselt läbi komponeeritud, hääled hästi valitud, tõeline väike raadioime. Širaka strana maja eestikeelse variandi laulis Aleksander Arder, Debora Vaarandi, Ralf Parve, Vladimir Beekmanni, Manivald kesamaa Adolf Rammo ja Velli Verevi tekste lugesid Ellen liigeria, Valdeko Ratassepp. Jutustaja rollis oli Felix Moor käsikirja ja jutustaja värssteksti autor Kulno Süvalepp. Aga paradoks on selles, et Süvaleb polnud ju tegelikult mingi punakomissar, meie teatrielus aga kuula nii terase kõrvaga, kui tahad, mingit iroonia, virvendust siit ka ei kosta. Vot selliseid asju tehti siis, kui lindikarbile kirjutati aasta 1954. Aga see oli elu ametlik pool. Elu parem pool möödus hoopis teistsuguses õhkkonnas ja meie aja pada jääb lõpetama. Katkend kaunimates aastatest su elus ehk Kulno Süvalepalaulude õhtust. Olgu see palsamiks neile, kes kannatasid kuulata laulu kodumaast. Aga siit raadio stuudiost, aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Kui minul laul räägib, rääkige sellest, mis on kuskil väljas pulmi. Nad on minu jaoks midagi erilist minu elus, need ei ole see dramaturgia võim, näitlejatöö või lavastaja. Need on kõik niimoodi, et ma kuulen sõnu ja ma kuulen neid sõnu küla. Mullu on üks kuldne laulud, laulmata jätta ei saa, see laul räägib väga olulisest asjast ja Kullo ise nimetab sedasama laulu selles samas laulus üheks oma kõige kaunimaks üldse see laulule syndinud nõnda Kulno ei mahtunud ühel hetkel enam hinged, eestlased jalutavad oma pidudel muudkui sakslased õllelaule lõbus õllepruulija ja siis mets mühiseb ja mujal ju ja hirv jooboja kägu kukub ja Kulno tegi sisse tõelise eesti peo laulu, hümni viinale. Istusime koos jälle harukordset koosi. Veenovetisime ka see käib, kui raul mul peas praegu ringi korret. Jõudsele nektari mahe pole veel suutnud mitte v? Õ tädid moraalsed, mistahes asi seisab meie maitsete pahviks. Oma maitse, viisakas. Eile siis täna laudpurre. Uni elektro. Ja kui hommikul koju sa lähed mööda värvitud ja. Eluuni siis ka unele, kalee. Kurbusest jahutab maad eraldi. Ma joon. Miks on ta otsas, huugab pea, et pole ühtki rohtu? Mixoigad, sõber küll ma tean, see sellest seigast johtub. Märg. Ja. Azini. Määrud valla tohi. Lärin. Miks jalad ei kanna sind ka viltu, Veeaa sõber, sa ei peta mind, sest vastust kõik ju teavad. Täna on sünnipäev, käigu igal veinil on sinikammeroli. Miks otsid nagu parandust Sagapist nejatud tilku MBA saaksid natukene parandust või mõnda soolasilku? NBA kas natukene soola. Apelsinipäev peale, kui nad veel abielus vallandoli