Eelmisel teisipäeval rääkisime meditsiiniajaloorubriigis vitamiinidest vitamiinide avastamisest ja just seoses sellega ka luunini tegevusest Tartus ja seekord jätkame tegelikult nende eesti arstiteadlaste lugudega. Ja tahamegi teada saada, missuguseid kuulsaid mehi on meie riigist võrsunud või kes on andnud oma olulise panuse meditsiini. Ja meil on Tartu stuudios käin calling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. Peeter Hellat on, on see mees, kellest võiks siis täna rääkida? Petar Ellata oli kunagi ilmselt nagu Eesti meditsiiniajaloo või üldse Eesti arstiteadus ja Eesti arstide ja nii edasi jaoks väga-väga oluline tegelane. Aga kuidagi on tema tema mälestuse jäädvustamine soikunud. Teaduslugu ja meditsiinilugu. Selles mõttes on natuke ebaõiglane, et mõni mees, mida tänapäeval lähemale ka naine, kelle kelle mälestust võiks ja peaks jäädvustama sageli langeb unustuse hõlma. Mis iganes see põhjus on, noh tavaliselt on põhjus see, et lihtsalt ta ei ole suutnud tekitada enda järeltulijatest sellist väga tugevat ajaloohuvilist koolkonda. Ja mõni teine tegelane, kes võib-olla ei olegi nii oluline niimoodi maailma ja Eesti ja meditsiiniloo vaatevinklist, tema tema sünnipäeva tähistatakse iga iga viie ja kolme ja kahe aasta tagant suurelt ja tähtsalt ja korraldatakse konverentsi, puudutaks artikleid. Lihtsalt põhjus on see, et tema, tema järglaskond ja tema niisugused õpilased on, on ajaloo huvilised ja, ja, ja peavad, peavad vajalikuks neil neil teemadel siis kõneleda oma oma eelkäijate töödest, rääkida Need hellad selles mõttes jah, et võiks, ta võiks ta nagu meelde tuletada, üles korjata. Ta kunagi kunagi oli väga tähtis mees. Muide, Eesti kontekstis sündis ta siis 1857 suguvõsa oli pärit Sangaste kihelkonnast ja talupoja perre ja tema elulugu hakkab juba selles mõttes nagu niimoodi huvitavalt huvitavalt minema, et et sellist, meie mõistes alg- ja põhiharidust sai ta võib-olla ainult ühe aasta käis koolis, nagu tollel ajal kombeks oli, et ema ema õpetas ja nii edasi, aga üldiselt jah, pigem pigem käis karjas ja tegi kõikvõimalikke maatöid. Ei olekski võib-olla ta kaduma läinud, aga, aga, aga tema vend vennast kujunes siis selline õppinud käsitööline Peterburis ja, ja vanem vend ja ühel hetkel, kui ta oli endale jalad alla töötanud, siis ta hakkas ka oma nooremat vendade peale mõtlema ja ja nagu kaevatise niisugune hariduse teema seal peres jälle üles, siis 15 aastaselt hakkas hellalt jälle hariduse omandamisega tegelema, et selle selle hetkeni ta vist oli siis kui ma õieti olen aru saanud, siis tõesti ainult ühe aasta koolipinki nühkinud. Aga sealt edasi läks, läks nagu suure hooga juda, andekas oli. Ta tegi kõik ära need omaaegsed kooliastmed ja ka gümnaasiumi. Ja siis, 23 aastaselt astus Tartu Ülikooli arstiteadust piima ja, ja läks sealgi tal väga libedalt, nii et juba 1887 siis ta kaitses doktoritöö pidalitõvest Liivimaal. Et tema on siis üks näide Eesti arste, kes tollel ajal pidalitõvest leeprost minule siin kunagi juttu ka, et see oli selline Eesti oludes Eesti kontekstis selline, aga märgiline tõbi, Nathan üldse inimkonna ajaloos, aga tähtis tõbi temast on palju räägitud ja pühakiri ja nii edasi mainib teda. Aga siin Eestis ka ta, see haigus kujunes selliseks palju diskuteerinud tavaks 19 sajandi lõpul nimelt tundused, et Liivimaal eestimaal, Kuramaal on teda kuidagi eriti palju. Ja muidu oma aja teadusdiskussioonides nii-öelda generatsiooniteooria õpetus, mis rääkis sellest, et seal on mingid märgid stigmad ühiskonnas mis näitavad, nagu mingite populatsioonide allakäiku. Leeprateema oli selles mõttes ka siis kerkis esile leepra suguhaigused ja nii edasi oli oleks olnud üks sellistest Tigmadest. Aga teine asi siis see poliitiline poole leepra kui sellises populaarses retoorikas niisugune pimeda keskaja sümbol sai siis koha tolleaegses siin balti provintside eliidi ja vene keskvõimuvahelises mõõduvõtmises ja dialoogis, nii et sest vene pool kasutas seda siis niisuguse negatiivse märgiga seda, seda leepra kohalolu Balti provintsides, näitamaks et siin on asjad halvasti ja siin siin ollakse kuidagi vanamoelist ja, ja keskaegseid ja seda kõike tuleks noh, ühesõnaga kas mida iganes venestada näiteks et, et progressi ja saabuks. Ja lisaks seal kõikvõimalikud niuksed, sisulised teemad selle pidalitõve ümber, et kuigi jah, juba küllaltki varakult Norra uurija Hansen avastab selle pidalitõve tekitaja teisisõnu niimoodi poolametlikult saab ta nakkushaiguste hulka loetuks, aga mitte täiesti siiamaani ei suudeta siis seda leepratekitajad nagu kehaväliselt kultiveerida kuskil katseklaasis. Teisisõnu mõnes mõttes ta nagu sajaprotsendiliselt nakkushaiguse definitsioonile ei vasta ka kohvi postulaatidele. Nii et siin ka sellel ajal 19. sajandi lõpul siis ikkagi see diskussioon oli üleval, et kas tegemist on päriliku haigusega, jälle jõuame deklaratsiooni teooria juurde või on tegemist seal võib olla mingi toitumises-ga seotud esile kerkiva probleemiga ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Nii et hellad, siis hakkab selle asjaga tegelema ja, ja kirjutab sihukese küllaltki efektse doktoritöö tolle aja oludes. Ta näitab ära, et seda pidalitõbe on Balti provintsides märgatavalt rohkem, kui tollel ajal arvati. Enne kui hellalt oma tööd alustab, teataks umbes sadat haiget pärast Hellati töö valmimist on see arv kerkinud üle 300. Teisisõnu see niisugune paanikapuhang võib-olla isegi süveneb tänu Hellati tööle, siis tekivad siin Balti provintsides, sellised alustatakse väga tõsiselt, selle teemaga tegelemist tekivad pidalitõve vastu võitlemise seltsid ja antakse välja kõikvõimalikke lendlehti. Ja teine asi on siis Hellat ka ikkagi panustab sellesse, võtab seda, tõmbab seda nihukest listeeriat ka maha, et näitab ära, et tegemist üritab vähemalt näidata, et tegemist ei ole päriliku haigusega nakkuslikke haigus. Ja näitab ära siis ka teed, kuidas, kuidas selle vastu võidelda, et kuule nakkusega tegemist, siis, eks ole, isolatsioon nii edasi tolle aja töötavad meetmed, mida ta siis, mida ta siis välja pakub, nii et need mitmed pidalitõbi lad, mis siin meie aladel tekivad, need on ka siis suuresti luuakse pärast selle Hellati töö ilmumist ja algab selline efektiivne periood siis pidalitõve vastu võitluses. Aga Peeter Hellatist räägime edasi järgmisel nädalal, aitäh, ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.