Tere õhtust, algab Deutsche Welle tundmis, valmib vikerraadio ja saksa ringhäälinguorganisatsiooni otsi välja koostööna uue aasta esimesest vaata ja siis räägime saksa keele globaliseerumisest ehk projektist Mct hoitš. Tõsine teema on elundidoonorlus, mis Saksamaal paraku üsna ebarahuldavas seisus. Veel vahendame täna statistika ülevaadet sellest, kuidas väheneb Euroopa elanikkond. Jutud üleb inimestest, keda valdab haiglaslik hirm ämblike ees. Rubriigis rännates, Saksamaal aga külastame Baierimaa metropoli. Münsjanik tantsivad Tõnni muusikalis java palaga soovib ansambel platsus natukene õnne uueks aastaks. Nii pädev, lilla on nii et jaa ost, väik. Ede. Täpiliseks. Murest, et saksa keele seisund on globaliseeruvas maailmas üha kehvem, on Deutsche Welle tunnis aeg-ajalt juttu olnud. Ent kas olukord on ikka nii hull? Kas oletatavalt saksapärasest keele haardest on juba ammu saanud rahvusvaheline ühisvara? Vastuseid otsib saksa keele globaliseerumise sümpoosion Berliinis. Kui Saksamaal diskuteeritakse saksa keele seisundi pärast maailmas, siis peamiselt tiirleb jutt anglitsismid, antide õigekirja, reformi ning lasteaedade ja koolide taseme ümber. Ent saksa keelt mitte ainult ei mõjutada igast kandist ka ta ise tükib levima kogu maailmas. Projekt Mctoitš just selle küsimusega tegelebki ning on tekitanud rahvusvahelise dialoogi 50 oma ja välismaise kultuuritegelase vahel. Protokollidega, mida nüüd mõne kuu jooksul on ajalehe Berliner kas ette internetiväljaandes avaldatud ning rahvusvahelise sümpoosioni ka, mis toimus 15. detsembril Berliinis tahab projekt anda oma panuse rahvuslikule debatile saksa keele ümber ning luua sellele ülemaailmset perspektiivi. Saksa keelt ei kõnelda ainult Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, räägib projekti kunstiline juht Christian Woznitski. Ta nimetab keelt ülemaailmse mõju tasemega ekspordihitiks. Keele globaliseerumisprotsess ei tähendavaznetski arvates siiski mitte seda, et geel imperialistlikud moel McDonaldsi kombel igal pool kanda kinnitaks. See tähendab, et keel levib erineval viisil ning haarab erineval viisil endasse ka kogu maailma. Niisuguse globaliseerumisprotsessiga tegelebki projekt, milles osaleb 50 kultuuritegelast kõigist maailma jagudest. Mc toitš sümpoosioni, kes valiti välja ka kaks osalejat, kellel on sidemed nii Aafrika kui ka Ameerika kontingendiga. Suurimaid väljarändamislained viisid sakslasi USAsse ja Aafrikas asusid Saksamaa tähtsamad kolooniad, selgitab Woznitski. Need mõjutused on tunda tänapäevalgi. Paljude endiste saksa kolooniate elanike jaoks on saksa keelel väga kõrge ideeline väärtus, selgitab Togo Köde Instituudi direktor Hervice. Paljut tokollased ja Cameron lased seostavad saksa keelega igatsust hea saksa koloniaalajana kogetud mineviku järele. Tegelikkuses kasutatakse saksa keelt siiski peamiselt kõrgkoolides ja ülikoolides, kus paljud kavatsevad Saksamaale tööle või edasi õppima minna. Ütledkem. USA-s moodustavad saksa päritolu ameeriklased, keda on napilt 50 miljonit inimest iiri või inglise päritolu ameeriklaste järel suurima vähemusgruppi. Olgugi et suur enamus neist inimestest ei saa täna enam saksa keelest aru ega oska seda rääkida. Ent side algse päritolumaaga on paljudes veel alles. Eelkõige Kesk-Idas on paljud niinimetatud eriti speakers. See tähendab hilisõpilasi, kelle perel on saksa juured, räägib Illinoisi ülikooli professor Jazemin yldis. 37 aastase Germanisti jaoks, kes sündis Türgis ning kasvas üles preemenis tähendab keele globaliseerumine eelkõige selle muutumist protsessi, mida Saksa riigis ikka veel väga ängistavaks peetakse. Saksamaal valitseb arusaam, et saksa keel on ohus ja see tuleb päästa. Selle asemel, et näha seda elava keelena, mis on dünaamiline ja muutuv, ütleb Hildis. Aga mida tähendab keelele nende mõjutuste vastuvõtmine väljakutseid, millega kõnelejal tuleb leppida, sõnab saksa-ameerika räppar ja keeleteadlane, kohvi jackpot. Ta on sageli põrkunud eelarvamustega, et inimesed, kes ei ole valged, ei oska saksa keelt. Saksamaal, kus nüüdseks on iga kuues elanik sisserännanud ei tohiks saksa keelt küll enam etnilise identiteediga siduda, teeb Jakko ettepaneku. Saksa keel on muutumas rahvuslikust valgele, mitte emigrantidest, elanikkonna enamusele identiteeti andvas sümbolist, pragmaatiliseks, suhtlemisvahendiks ja seegaga rahvuse modernse. Eks definitsiooniga. Niisuguseks ekspordihitiks, nagu on globaliseerumise algkeel inglise keel ei saa saksa keel kindlasti mitte kunagi. Kuid sellist võrdlust projekt Mc toitš ei taotlegi, väidab Christian Magnitski. See on kord juba nii, et ka teised keeled laienevad oma esialgsetest riigi piiridest väljapoole. Oleks ju ebaõiglane ja igav, kui keele globaliseerumis käsitletakse üksnes inglise keele näitel. Jätkame lauluga, mille pealkirjaks vaid üks sõna esineb ansambel virsik. Ma saate järgmine jutt tuleb teemal, millest Eestiski viimasel ajal rohkem rääkima hakatud. Selleks on elundidoonorlus. Saksamaal on inimorganid, mis sobiksid siirdamiseks defitsiit. Põhimõtteliselt on 80 protsenti sakslastest nõus elundeid loovutama kuid tegelikkus on teistsugune. Kogu riigis ootab elupäästjat 12000 inimest kuid elundeid napib ning iga päev aga sureb kolm ootejärjekorras olevat inimest. Üks organidoonor võib uue elu kinkida mitte ainult ühele, vaid koguni kuni viiele inimesele. Hoolimata sellest teadmisest tõrguvad paljud sakslased pärast surmaelundeid loovutamast. Eelmisel aastal loovutasid doonorid ainult kolmandikku eluks vajalikest organitest. Burghardt Top võõru organiga inimeste riiklikust ühingust leiab, et tagasihoidlikkusele on palju põhjusi. Ma arvan, et kõik, mis on seotud surma ja suremisega, on Saksamaal endiselt tabuteema ja sinna hulka kuulub loomulikult ka elundidoonorlus. Teiselt poolt kummitavad meedias teated elundite röövimisest ning nendega kaubitsemisest. Saksamaal diskuteeriti kaua teemal, mille on inimene siis ikkagi on surnud. Kas selleks sageli raskeks defineeritavaks ajahetkeks võib pidada ajusurmahetke. Selle vastu sõdivad veel praegugi kirikute esindajad ja elundidoonorluse vastased. Või peaks surma hetkeks pidama hetke, mil süda ütleb üles, sest see on täpselt fikseeritav. Nüüdseks on seaduses kirjas, et elundeid tohib eemaldada ajusurmas viibivalt inimeselt kui tal on organidoonorikaart. Kaardi omanikeks on aga ainult 12 protsenti sakslastest. Sellisel juhul kehtib niinimetatud laiendatud kokkuleppeline lahendus. See tähendab, et kui lahkunul organidoonorikaarti ei olnud, otsustavad tema lähedased, milline oleks olnud lahkunu enda soov. Oluliseks muudab olukorra see, et sel teemal räägitakse peredes väga vähe, selgitab Burghardt. Topp. Ebakindlus viibki enamasti keeldumisele. 15 organi loovutusega miljoni elaniku kohta on Saksamaa Euroopas viiendal kohal. Teistele teeb silmad ette Hispaania 35 doonorelundi ka miljoni elaniku kohta. Hispaaniale järgnevad Belgia ja Austria. Neis riikides kehtib niinimetatud vastuhaku reegel. See tähendab, et organidoonoriks iga inimene, kes ei ole sellest kirjalikult keeldunud. Esseni üldi Athenas pluatatsiooni kirurgia kliiniku professor Christoph Rolf sooviks, et Saksamaalgi kehtiks niisugune regulatsioon. Praktilist lahendust ei olegi, ka seadusemuudatus lahendaks vaid osa probleemist. Sellegipoolest olen selle poolt, et Saksamaal viidaks sisse keeldumise seadus. Elundidoonorite väikeses arvus ei ole süüdi mitte ainult puudulik selgitustööd ega seadused. Oma osa on ka kliinikud. Transplantatsiooni ühingu andmetel kuulutatakse haiglate intensiivravi osakondades ajusurnuks umbes 4000 inimest aastas kuid vähem kui pooli neist peetakse sobivaks organidoonoriks. Põhjuseid on mitmeid, arstide suur töökoormus, puudulikud teadmised ning puudus õdedest ja hoolduspersonalist. Need, mitte just soodsad asjaolud viivad halastamatu võidujooksu nii surmaga, räägib professor börs. Ainuüksi Essenis on ligikaudu kaks patsienti, kes ootavad uut maksa. Ja praegu on seis selline, et umbes 40 protsenti patsientidest, kes maksa ootavad, surevad veel enne, kui järg nendeni jõuab. Niisugune on reaalsus. Saksamaal. Deutsche Welle tundi jätkab Peeter Hepner lauluga, meie oleme meie. Järgnevalt vahendame statistika ülevaadet sellest, kuidas muutub Euroopa elanikkond. Aastaks 2050 elab Euroopas 75 miljonit inimest vähem kui praegu. Selles on süüdi sündide arvu vähenemine ja Euroopa kontinendi rikkus. Aastal 2050 elab maal 9,1 miljardit inimest. Nii ennustab ühinenud rahvaste organisatsiooni aruanne aastast 2005. Aastal 1950 oli meid vaid kaks ja pool miljardit, 2000. aastal aga juba üle 6,1 miljardi. Elanikkonna silmapaistev suurenemine 9,1 miljardini on aga väga ebaühtlaselt jaotunud, sest Euroopa elanike arv kahaneb jätkuvalt. ÜRO majandus- ja sotsiaalosakonna teesa keskmise rahvastiku kasvuprognoosi kohaselt elab aastaks 2050 Euroopas veel vaid napilt seitse protsenti kõigist maakera elanikest niisiis ligikaudu 650 miljonit inimest. See on drastiline tagasiminek, kui mõelda, et 1950. aastal oli veel 22 protsenti kõigist inimestest eurooplased ning nende osakaal maailma rahvastikust oli juba aastaks 2000 langenud 12 protsendini. Kui arvestused klapivad, siis on Euroopa ainus kontinent kus inimeste hulk kahaneb ja nimelt umbes 75 miljoni võrra. Teise uuringute järgi elas Euroopas möödunud aastal 729 miljonit inimest. Sihiteadlik sisserändepoliitika saaks ehk seda protsessi aeglustada, kuid päriselt peatada kindlasti mitte. Nii peaks näiteks demokraatliku rändefoorumi hinnangute kohaselt igal aastal Saksamaale elama asuma umbes 344000 inimest. Elanikkonna kiiret kahanemist suudaks leevendada sündide arvu tõus isegi juba 1,7 lapseni naise kohta. Kui tõusu oleks suurem näiteks 2,1 last naise kohta, püsiks Saksamaaelanikkonna suurus samal tasemel. Hetkel, kus saksa naisel on keskmiselt 1,4 last, tundub see eesmärk üsnagi utoopiline. Ka teistes Euroopa maades pole olukord parem. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel oli sündide arv Suurbritannias 1,7 last ja Prantsusmaal 1,9 last, naise kohta, Islandil koguni kaks. Hispaanias, Poolas, Tšehhis ja Itaalias seevastu on olukord veelgi süngem kui Saksamaal. Meil on ühel naisel statistiliselt vaid 1,2 last. See tugev tagasiminek on tabanud just Euroopat on seotud kontinendi elatustasemega. Eelkõige just Euroopa maades ilmnes selgesti riigi materiaalse elatustaseme ja sündide arvu vastastikune seos, mida kogu maailmateadlased on täheldanud ja nimetanuga demograafilise ökonoomiliseks paradoksiks. Ehk konkreetsemalt, mida kiiremaid edusamme teeb riigi sotsiaal-ökonoomiline areng ja mida kõrgem on elatustase, seda vähem sünnib lapsi. Oma nägemuse Euroopa tulevikust esitab nüüd austria laulja Falck. Tänase saate järgmine jutt kannab pealkirja hirmu küüsis. Nende pilk tardub maagiliselt kuja rahno foobiat põdev inimene näeb ämblikku, ei suuda ta enam millelegi muule tähelepanu pöörata. Teaduse edusammud aitavad sellist häda kergendada. Nad näevad igal pool ämblikke või teisisõnu, kui nad ruumi sisse astuvad ja kusagil nurgas kükitab ämblik, siis leiavad nad ta otsekohe üles. Isegi siis, kui keegi teine ei ole loomakest märganudki. Tundub, et ämbliku foobid näevad teisiti kui inimesed, kes putukate ees hirmu ei tunne. Ja õnnestuski. Sburgi psühholoogil anti Gerlesil tõestada. Oma teadmisi rakendab ta juba praegu vürtsburgi ülikooli psühhoteraapia ambulatooriumis. Tulemused on osalt jahmatama, panevad naised, kes suurest hirmust, et kusagilt võib äkki ilmuda ämblik suutsid teleka ees vaevu paigal püsida. Pärast mõnd raviseanssi võimelised külastama linnu tappik, deklat, ämblikku, kes elutseb Kerdes kirjutuslaua kõrval asuvas terrariumis. Nii nagu maotki ärritavad ämblikud iidsetest aegadest peale inimesi erilisel viisil. Igatahes on osa meist ämblikega tõsiselt hädas. Nad satuvad paanikasse, kui ämblikuga silmitsi seisavad, olgugi et ämblik võib-olla hoopis fotol. Kolm kuni neli inimest 100-st kannatab Arahno foobia käes. Antikerdes uuris viimastel kuudel ligikaudu 70 ämblikufoobia pilgu liikumist. Katsealused pandi istuma niinimetatud iit, Räking seadmete seade joonistab üles katseisiku pilgu liikumised ning hindab neid teatud kriteeriumide alusel. Kerde sõnul torkab silma, et inimestel, kes kardavad ämblikke, oli palju raskem pilku ämblikupildid lahti rebida kui neil, kelle ämblikud jätavad ükskõikseks või kes leiavad, et need elukad on lihtsalt vastikud. Fakt leidis kinnitust mitmesuguste ülesannete puhul, mida katsealusel tuli lahendada. Isegi kui oli vaja kontsentreeruda teistele asjadele ja testimise käigus kerkis kusagil esile ämblikupilt, köitis maagiliselt ämbliku foobide tähelepanu Kerdes uurimistulemused aitavad tõenäoliselt kontrollida vastavate ravimeetodite mõjukust. Pärast edukat käitumisteraapiat peaks ämbliku silmamine patsienti vähem ärritama kui enne ravi. Kergem peaks olema lahendada niinimetatud pilgu ülesandeid ka siis, kui vaatevälja ilmub kusagil ämblikupilt. Põhimõtteliselt annab Kerdes nõu lasta arafoobiat psühhoteraapilise traavida. Mõnede ämbliku kartjad, nagu diplomeeritud psühholoog teada sai, kannatavad oma hirmuga käes nii tugevasti, et see mõjutab kogu nende elu. Ämblikukartus võib esile kutsuda higistamishoo ja hingamisraskused. Kerdest jääb naist, kes ostis endale uue korteri niipea, kui tema vanas kodus ämblik end paar korda näinud. Kas see, et ämbliku kartjad on alati täiesti teadlikud oma hirmu irratsionaalsusi, sest paraku ei leevenda nende tundeid? Ämbliku hirmuvastase käitumisravi väljavaated on psühholoogi arvates head. Hirm ämblike ees on hirm väga kindla asja ees. Seetõttu on niisugust hirmuga kergem ravida kui näiteks sotsiaalfoobiat. Et ravi oleks veelgi edukam, peaksid terapeudid rohkem mõtlema sellele, et ämblikuhirmule lisandub vastikustunne. Kuna praeguseni on vastikus aspektile veel liiga vähe tähelepanu pööratud suudavad paljud Arahnofoobid tänu ravikuurile vabaneda küll hirmust ento vastikus nende putukate ees jääb püsima. Loodetavasti ei tekita ämbliku pelgajates hirmu ansambel, kelle nimes esineb inglisekeelne sõna ämblik Spider möffi gäng. Seal, kus traditsioonid kohtuvad moodsa eluga kus nahkpüksid ja mägikitse seljakarvad jahimehe kübaraehtena on kõrvu tolejagavanaga, ei puhu fööni tuuled. Vaide lehvib Bayerlaste suuremeelsus, mis tervitab turiste ja võõraid õllekruuse kokku lüües sõnadega pas sho. Linn, kunsti ja õlle vahel linn, kus asub Saksa muuseum, toimub Oktoberfest ja resideerib jalgpalliklubi FC Bayern vaimustab kunstisõpru, spordifänne ostuhulle ja nautlejaid kogu Euroopast, aga ka Rafarid, ekstaasis jaapanlasi ja ameeriklasi. Sakslaste seas on München linnadest, kus nad sooviksid elada esimesel kohal ning selles on oma osa sisukatel vaba aja veetmise võimalustel. Vahemereni jõudmiseks kulub siit ainult kuus tundi. Alpid on ühe tunni autosõidu kaugusel, poole tunni kaugusele jäävad Ždarnbergerzee ja veel 11 järve, kus saab supelda ning Isari niidud ja inglise aed on mõne minuti kaugusel. Pole siis ime, et Saksamaa salapealinn seisab ka välismaiste turistide reisimarsruudi nimekirja eesotsas. Turistidele on olemas loomulikult asjad, mida peab kindlasti nägema. Kauneim vaade Münsenile avaneb olümpialinnakus asuvast teletornist või Peetri kiriku tornist. Vanast Peetrist, nagu seda kutsutakse. Kes on kord juba sinna jõudnud, peaks kindlasti ära kuulama kella 11-st kellamängu Marien platsil. Seejärel meelitab teid kindlasti jalutuskäik üle Saksamaa kõige ilusama turuplatsi. Viktuaalien Markti, kus maised naudingud viivad teid Müncheni taevale päris lähedale. Kohustusliku kultuuriprogrammi kuuluvad lisaks saksa muuseumi külastamisega vana ja uus Pinakoteek koerendataga vana kuningliku residentsi linna jälgedel võite Ludwig Strasse tänaval võiduvärava ja Orioni väljaku vahel imetleda ehitismälestisi milles kuningas Ludwig esimene jäädvustas oma kuningriigi Maiesteetlikult kivisse. Ela ise ja lase teistelgi elada. Niisugune on Isari jõe ääres asuva metropoli moto. Ja igaüks meist on Müncheni kodanik ka siis, kui ta seda ise ei tea. Seepärast peaks teil Münchenis olema aega vooluga kaasa minna ja elu nautida, istuda ilusa ilmaga arvukates tänavakohvikutes, Leopolstrasel, avastada tudengi ja kunstielu šaabingis, jalutada hoov kartenis, imetleda elegantseid, poed, kesija, prominente, Vacciniilianšhrasel ja loomulikult istuda piir Guardianis suurte kastanipuude all. Ja kui juhtubki vihma sadama, võite sisse astuda Fow broihausly või Francis kaanlaste juurde. Laulu Müncheni hosproy Hausistmis eesti keeles tuntud õllepruulija enam meil siin kahjuks käepärast pole, aga lugu, mis nüüd kõlama hakkab, räägib samuti kesvamärjukest pruukimisest. Laulab elfigraaf. Järgnevate muusikapaladega püüame täna meelde tuletada, et praegu on talv. Kõigepealt laulab talvisest kuust Stefan wagens Hauser. Jäälilledest aknal mõtiskleb nüüd Udo Jürgens. Kui hea on unistada kamina ääres, kui väljas langeb taevast lund. Tõepoolest, niimoodi unistades täna ka lõpetame. Saate vikerraadiopoolse tegijad, õie ristioja, Viivika Ludvig Tennis direlia Piret Pääsuke ootavad teid kuuldele taas nädala pärast.