Täna kuulete teist osa saatest nõmme kant. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja mitmete nõmmeteemaliste raamatute autor ajaloolane Leho Lõhmus. Teise maailmasõja ajal võrreldes Tallinnaga sai Nõmme natuke vähem kannatada. Aga päris nii nagu vahel on ka püütud asja näha, et nõmme oleks sõjakahjudest päris puutumata jäänud. Asjad siiski ei olnud. Üheksanda märtsipommitamine puudutas ka Nõmme, et siin mitmed objektid, nagu näiteks Hiiu algkool ju raudteejaam, liivaraudteejaam said kannatada ja ka mitmed elumajad hävisid. Ja nõmmelt juhtus sõja ajal veel üks õnnetus, kui üks rong lendas õhku seal nõmme väikese raudtee. Jah, 41. aastal tõesti laskemoona rong õhku lendas, täpselt ei tea, kas ta siis õhiti või lahingutegevusest vabastada mürsk, aga selle tulemusena hävis ümbruses seitse elumaja. Selles õnnetuses sai tugevasti kannatada ka toosama auruvedurite ring Teppo seal nõmme väikese raudteejaama juures, millest me eelmisel korral rääkisime. Jaa, ta taastati pärast sõda, nüüd küll enam mitte veduri depoone pisut lihtsustatud kujul, nii et müürid on seniajani püsti. Aga nendest omaaegsetest uhketest katusekonstruktsioonidest tänu sellele 1941. aasta plahvatusele ei ole enam midagi järel ja neid me näeme ainult vanadel fotodel. Teine niisugune kurb teema on muidugi see, mis puudutab Nõukogude repressioone. Ja kuna Nõmmest oli 1900 kolmekümnendatel saanud just selline jõukama rahvaelamurajoon, siis muidugi nüüd need Nõukogude repressioonid, olgu siis 41. aastal või siis esimestel sõjajärgsetel aastatel tabasid rängalt Nõmmet ja nõmme elanikkond. Repressioonidega kaasnes ju ka elamute natsionaliseerimine, mis tähendas seda, et need need majade aastateks jäid ilma hooleta ja lagunesid ja ühesõnaga elamufond amortiseerub tugevalt. Ja samuti siis see ühiskorterit tegemine ja varasemate peremajade jagamine kortermajadeks mis tegelikult, et siiamaani nõmmekad, elutingimusi ja paljude majade saatust mõjutab. Mis oli seotud ühelt poolt sellise teadliku nõukogude eluasemepoliitikaga, kus ühel inimesel ei tohtinud olla liiga palju pinda, sest see kuulus niisugusse vanasse kodanliku ühiskonda, mis nüüd enam kuhugi ei kõlvanud. Teisalt aga oli see seotud muidugi ka lihtsalt toonaste korterioludega, kus siis nõmme oli pisut paremini säilinud sõjast kui Tallinna teised linnaosad ja paljud siis Tallinnas kodu kaotanud inimesed leidsid nõmmel peavarju. Sõjajärgsel aastal oli veel üks tendents nõmmel nimeta hakati nõmme krunte tükeldama. Kui 1009 28. aastal sätestati minimaalseks krundi suuruseks 1100 ruutmeetrit nõmmel siis sõjajärgsetel aastatel hakati siin kuuesajaseid krunte tegema. Suurtest kruntidest lõigati tihti tükid ära ja sinna ehitati uued majad peale. See on hästi selgelt nähtav tendents nõmmel 1900 neljakümnendatel ja 50.-te aastate alguses. Eramajakruntide taotlemine ja eraldamine oli hästi aktiivne jätkus veel 50.-te jooksul hiljem ka just ka seetõttu, et paljud inimesed olid sõjas kodu kaotanud, elasid väga viletsate tingimustes ja üheks vähestest võimalustest seda olukorda kuidagi parandada näis olevat eramaja ehk siis toonastes terminites individuaalelamu ehitamine ja ka üsna lahkelt neid krunte eraldati. Ja Nõmme oli siis Tallinna lähedastest rajoonidest, kus oli võimalik individuaalelamukrunte saada üks populaarsemaid osa, neid krunte tekkis nõmme äärealadele, kus siis ei olnud jõutud sõja eel veel maju ehitada või kus oli krunte välja mõõdetud, aga majad olid jäänud ehitamata. Tekkis terveid uusi tänavaid, aga muidugi siis tõesti eraldati ka endistest kruntidest osi. Ja seda näeb näiteks kasvõi, kui te vaatate kunstnik Kristjan Raua maja praegusel Kristjan Raua tänaval, mille oli siis ka Christian rauale projekteerinud tuntud arhitekt Herbert Johanson Kristjan Raua enda kavandeid aluseks võttes 1900 kahekümnendatel aastatel. Aga siis sealt on ka selgesti sellest Kristjan Raua krundist üks tükk ära lõigatud. Maja ise jäi küll Kristjan Raua pärijate käsutusse, aga oma krundist nad pidid tüki loovutama ja sinna on ehitatud selline nõukogude aegse tüüpprojekti järgi kastmaja. Ja selliseid krunte on nõmmel muidugi palju-palju. Juba 1950.-te aastate alguseks oli nõmmel eraldatud mitusada uut ehituskrunti ja neid maju ehitati tüüpprojektide järgi. Aga muidugi olid teatud isikud, kes siis said lubada endale ka eriprojekte ja sellistest võib-olla erilisematest individuaalmajadest sõjajärgsel nõmmel võib nimetada Stalini aja ühe niisuguse kultuskirjaniku Hansleberehtima ja aga muidugi lisaks niisugustele punastele tegelastele ka mõned teised toona võimude silmis heas kirjas või vähemasti aktsepteeritud silmapaistvad kultuuriinimesed, sportlased ja teised võisid ehitada tavapärasest pisut erinevaid suuremaid maju. Ühe sellisena võiks nimetada näiteks Paul Kerese maja, praegu siis ka Paul Kerese nime kandva tänava ääres, mis muidugi Kerese nime sai pärast male suurmeistri surma seal majas veel pärast Kerese surma-aastakümneid elas tema proua, kes hiljuti meie hulgast kõrges vanuses lahkus ja samuti mitmed kunstnikud ehitasid omale nõmmele tavapärastest pisut erinevaid maju, nagu näiteks Oskar ja Salme Rauna või arseeni Mölder, samuti Elleni Albert Hansen siis edu tänavasse, arseeni Mölderi naabrusesse ja Elinor piipu. Keraamik, ja veel mitmed teised majad tunneb sageli ära hoone põhimahule liituva ateljee mahu järgi sest et kunstnikel lisaks siis sellele põhipinnale, mis oli tollel tüüpprojektide ajastul rangelt normeeritud, võis lisanduda ateljee, mida ei loetud põhipinna hulka. Aga nende tüüpprojektide Aga erinevate tüüpprojektide järgi ehitatud ja küllalt kvaliteetsete individuaalelamute kõrvale, mida nüüd pärast teist maailmasõda nõmmele kerkis ilmus ka üks sootuks teistsugune ja nõmmel küll seninägematu hoonestuskihistus. Need on nüüd need, eriti pääsküla kant aga ka sinna praeguse Kerese tänava ümbrusesse ühtegi kvartalisse tekkinud nõndanimetatud soome barakid. Nende ehitamise ideoloogia oli algul siis ametlikult niisugune, et sõja kaotanud poolel võidelnud riigid, sealhulgas siis soome, pidid tasuma oma sõjavõlgu ja üks variant oli siis ka ehitada võitjariikidele maju, mis pidid olema kompensatsiooniks selle eest, et sõjas olid paljud inimesed oma kodud kaotanud ja linnad olid puruks pommitatud, mis muidugi aeti kõik kaotajariikide süüks. Tegelikult tagantjärele on isegi kahju, et ühtegi ehedalt enam säilinud ei ole. Nad on väga imelikult ümber ehitatud, tihti nii, et kahe omaniku poolt üks pool maja on kahekordne, teine pool maja, ühekordne. Mõned perekonnad, kes olid sõjas kodu kaotanud sinna ka elamispinna, said aga paljuski sinna tegelikult nendesse Barakidesse said korterid hoopis mujalt Nõukogude Liidust siia tulnud inimesed ja ka Nõukogude sõjaväelased ja nii tekkis nõmmele sellist senisest erineva mentaliteediga elanikkonda. Nii et nagu mulle paljud vanemad nõmmekad on rääkinud, siis näiteks lapsi hoiatati, et sealt Barakide rajoonidest on koolist tulles ja kooli minnes, kui on veel ka tänavatel hämar, parem mitte läbi minna. Hiljem nende Barakidega läks, nii et muidugi järjest enam tuli sinna erinevaid inimesi elama, aga eks nad ikkagi natuke üheks kahtlase mainega piirkonnaks nõmmel jäid. Ja kui nüüd 1900 üheksakümnendatel ja 2000.-te alguses tuli see erastamise ajastu juba taastatud Eesti vabariigis siis tükk aega arutleti selle üle, kas neid barakk maju peaks saama erastada või mitte. Ja siis lõpuks otsustati, et sealsed elanikud ka ikkagi saavad oma kodude erastada. Pärast pikki vaidlusi ja kauast ootamist. Ja see tulemus oli tõesti kaunis kentsakas, neid barakke oli mitut tüüpi, oli nelja korteriga oli kahe korteriga ja ka päris ühepereelamuid ja kõige kummalisemad tõesti läkski siis nendega, mis kuulusid mitmele perele ja kus siis kumbki pool on ehitatud ümber erineval viisil sellist arhitektuurset kaost kui nendes endistes baraki piirkondades annab mujalt Tallinnast otsida. Aga siis eramajade kõrvale muidugi nõmmel nõukogude ajal kerkib ka muusuguseid ehitisi ja avalikke hooneid endiste sõjaeelsete koolimajade kõrvale uued koolimajad lisaks siis mitmele sellisele Stalini-aegsele koolimajale. Üks nendest siis näiteks keset nõmmel Valdeku tänaval ja üks nendest männiku pool hiljem modernistlikud koolimajad. Võib-olla üheks kõige huvitavamaks fenomeniks on see, et siis üks koolimaja, mis tegelikult ei olnud mõeldud algselt kõrgkoolile, vaid oli tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja sellest olude sunnil sai aastateks Tallinna konservatooriumi praeguse Muusikaakadeemia eelkäija peahoone. Jah, ja see on seniajani, kuigi ta seisukohad on väga vilets ja ilmselt seisab tulevikus ees sealt välja kolimine. Jah, praeguseks siis Muusikaakadeemia on oma uues hoones kesklinnas, aga muusikakeskkool kasutab seda siiamaani ja tegelikult ühe uhke eestiaegse koolimaja on Nõmmega kaotanud rahumäekool, mis 1985. aastal ära põles. Jah, ja seda huvitamata põles 24. veebruaril ja pärast seda oli julgeolekul väga palju sagimist nõmmele, sest arvati, et see on provokatsioon, sest lisaks sellele millegipärast oli 24. veebruaril määratud ka valimiste päev muidugi väga suur ideoloogiline möödalaskmine ja kui see meil päädis koolipõlemisega ja koolis valves olevat, kes seal ei tuletõrjevalves, kaks meest, kus seal, nii et see skandaal oli ikka väga suur. Kui eesti ajal nõmmel oli peamiselt mitmeid selliseid väiketööstuseid silikaadi tootmise algusest me eelmine kord ka rääkisime siis nüüd hakkavad männiku kanti tekkimas suured eeskätt just ehitusmaterjalide tootmisega seotud tööstusettevõtted. Ja seda paljuski tolleaegse kunagise kvartsi tehase baasil. Kvartsi tehas jäi omaette tsehhiks, aga lisaks sellele männikule tehti veel kaks telliskivitsehhi. Ja mis siis koos järvel olevat tšehhiga koondusid tootmiskoondis eks silikaat. Lisaks sellele männikule ehitati veel elamuehituskombinaat, betoonitehas ja veel mitmeid ettevõtteid. Ja nende ettevõtetega seoses algas männikul ka intensiivne elamuehitus, nii et sinna kerkisid nõmmele mitte omased mitmekordsed elamud ja k nii-öelda rahvuslik koosseis muutus seal tublisti. Jah jaa, silikaattehas kasvas siis, kui talle järjest erinevaid teisi ettevõtteid külge liideti, tõesti, selliseks väga suureks tootmiskoondiseks, kus siis seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel oli 1000 700800 töölist ja millele 80.-te aastate algul kuulus ka ligi 40 elumaja, sest et toona Need ka ju ametkondlikud, elamud ja ametikorterid oli oluline teema. Nende majade seas on nii väiksemaid sõjaeelseid elamuid, mis mingitel asjaoludel olid siis tootmiskoondisele üle antud kui ka muidugi siis nüüd neid uusi, suuri männikule ehitatud. Nii varasemaid Stalini-aegseid kui nõukogude aja teisest poolest pärinevaid paneelmaju. Väga huvitavaks institutsiooniks oli silikaatbetooni instituut, mis siis ka suuresti seal männikul tegutses. Ja siis ühel perioodil see seal leiutatud ja toodetud silikaat. Siit sai väga populaarseks materjaliks. Üks niisugune markantne ehitus, mis nõmmele viiekümnendatel aastatel tekkis, on hiiu viljelevad Tarmo võima kuuekümnendatel aastatel. Koolis käisin Nõmme gümnaasiumis, siis ma mäletan Hiiu ja Nõmme vahel olid suured maisi tõlvikutega täidetud kaubarongid, mis suunati siis hiiu elama saatorisse tol ajal Nikita Sergejevitš Hruštšovi suur maisikampaania käis ja viljaele vaator oli seda kraami siis ilmselt täis. Muidugi ele vaator nüüd enam ammu ei tööta. Ta, ja pingsalt on otsitud tema uut kasutusfunktsioon, isegi on räägitud temast korterelamu teha, aga, aga noh, ei tea. See on selline suur veider asi seal sellesama teraviljaga toimetamise järgi oma nime saanud salve tänaval. Seal on ka see probleem, et tema konstruktsioonid on sellised, et see kõiki võimalikke ümberehitusi üldse ei võimalda. Nii et tegelikult on päris keeruline küsimus, mis sellest hoonest edasi saab, kas ta siis kunagi lammutatakse ära või õnnestub siiski millekski muuks kohaldada. 1900 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel nõmmel hakati natuke mõtlema ka muidugi sellele, kuidas Nõmme ajalugu jäädvustada ja mida teha nõmme kõige olulisema pärandiga, millena muidugi siis nähti Nikolai fon kleeni pärandit sellest, kuidas vaatetornist, millega kleen, ei osanud ise midagi praktilist peale hakata, sai tähetorn, me eelmine kord ka rääkisime, aga nüüd siis hakati tegelikult kleeni pärandiga rohkem tegelema. 60.-te aastate keskel valmis Tähetorn ja seitsmekümnendatel aastad, see on niisugune taastamise laines taastada Glehni loss, Tallinna tehnikaülikooli või tolleaegne Polütehnilise instituudi poolt nimetati teda siis Polütehnilise Instituudi taidlejate majaks, Glehni lossi nime millegi poolest nagu ametlikult ei, ei tahetud kasutada, aga no rahvasuus oli ta ikkagi Glehni loss. 1900 kuuekümnendatel toonane polütehniline instituut kolis nõmme lähedusse mustamäele ja peakorpusega seostub nõmmelt üks väga huvitav ehitis, nimelt 1986. aastal valminud uus metallsild Nõmme keskuses see jalakäijate sild, kust nüüd siis ka see kergliiklustee üle läheb endisel raudtee trassil ja selle silla rajamisega, mis toona oli Eesti kontekstis ka konstruktiivselt üsna eripärane. Toonane polütehniline instituut tähistas oma viiekümnendat juubelit. Loevad nemad ju oma asutamisaastaks 1930 kuuendat aastat, kui siis koplis Tallinna tehnikum. Niisuguse kõrgema õppeasutusena tekkis veel üks huvitava saatusega maja. Nõmmel on Nõmme Saksa lunastaja kirik. Üldiselt kui kirikut tabasid Nõukogude repressioonid, siis enamik kogudusi ja kirikuhooneid linnades suutis kuidagi need siiski üle elada. Raskem oli õigeusu kirikutel eriti õigeusumaa kogudustel, millest paljud suleti ja seetõttu Eestimaa on täis neid õigeusumaakirikuid, mis on kaunis kehvas seisus ja osa lausa varemetes. Aga linna kogudused tavaliselt siiski säilisid ja ka need kirikuhooned siiski säilisid kirikutena noh, mõne erandiga siin ja seal. Aga saksa lunastaja kogudusega oli niisugune lugu, et nagu nimigi ütleb, see suuremalt jaolt koosnes nõmme baltisakslastest kellest enamik ju 1939. aastal Eestist lahkus ja mõned siis veel hiljem ja sellega seoses siis sõjajärgseks ajaks oli kogudus praktiliselt ära kadunud. Ja nii ka siis see hoone võeti kiriku käest üldse ära ja sinna pandi sisse erinevaid asutusi. Neist üks esimesi oli kunstnike liit, kellele see hoone anti ja Kunstnike liit pidi sinna siis tegema sellise kunstnike ühisateljee. Nimelt 1940.-te lõpul, 50.-te algul stalinismi, kõige raskematel aastatel oli ette nähtud, et kunstnikud peavad töötama ka kollektiivselt koos ja üksteise töid arvustama ja ka gruppidena looma teoseid, nii nagu nõukogude ühiskonnas. Kollektiivne töömeetod pidi olema kõigi asjade võti ja siis sinna endisesse kirikusse pidi tulema selline suur ühisateljee, kus siis kunstnikud nagu selliste brigaadidena koos töötavad. No kunstnikele eriti sellises modernismi ajastu vaimus kasvatatud kunstnikele, nagu toona see veel sõja eelhariduse saanud kunstnike põlvkond üldiselt oli selline loomemeetod muidugi liiga vastuvõetav ei olnud ja niipea, kui ajad natuke lõdvenesid, sellest loobuti ja Kunstnike Liit sellist suurt ühisateljeed tegelikult ei vajanud. Ja siis edasi, sinna pandi mitmesuguseid muid institutsioone sisse, seal vahepeal töötasid näiteks kõrval oleva kooli käsitööklassid ja lõpuks jäi ta siis tühjaks, nii et kui seda maja hakati taastama 2000.-te algul oli ta kaunis kehvas seisus. Aga õnneks siis õnnestus ta siiski uuesti kirikuna üles ehitada. Meie restaureerimise ühe maestro Fredi Tombsi projekti järgi. Seal on sees selline moodne interjöör, nii et sisse minnes saab kohe aru, et maja on vahepeal olnud muus funktsioonis kasutusele ja lõpuks hoopis varemetes seisnud. Väljast on ta taastatud endises eestiaegses ilmes sellisena, nagu Nõmme arhitekt Robert Naatus sele kunagi projekteeris. Lunastaja kirik on tegelikult ainuke nõmmele projekteeritud kirik, sest teised kirikud on praktiliselt ju mingitest muudest hoonetest ümber ehitatud. Praegune aeg on toonud nõmmele muidugi ka veel niisugusi, uusi religioosseid ehitisi ka näiteks Jehoova tunnistajate kuningriigisaali. Need on ka sellised äratuntavad mitte just tüüpprojektide järgi, aga alati sarnase arhitektuuriga õieti küll üsna arhitektuurivabad kollastest tellistest ehitised, mida Jehoova tunnistajad on siis kõikjale üle Eesti ehitanud. Aga tegelikult nii võõras ja kummaline see iseenesest polegi, sest et kõikvõimalikke lahkusuliste palvemajad on selline arhitektuurižanr, mis tegelikult on juba ka varasemast ajast olnud väikelinnadele omane. Ja kui tänapäeval meil siis vanade lahkuskude kõrval ka Jehoova tunnistajad on olulised Eesti religioossel maastikul niivõrd-kuivõrd, eestlased üldse religioossed on, siis on üsna loomulik ka nende palvemaja tekkimine kõikvõimalike varasemate palvemajade kõrvale Eesti väikelinnadesse ja eks ka nõmme ju üks selliseid traditsioonilisi väikelinnu Ale. Eelmises saates oli juttu, jub Nõmme alevist ja nõmmelinnast, mis siis 12. novembril 1926 loodi siis senise alevi baasil, aga varsti peale juunipööret 1940 tegelikult vaevalt kuu aega möödus sellest pöördest, kui nõmme ja iseseisva linnana likvideeriti ja liideti Tallinnaga. No esialgu ta oli niisugune Tallinna linna Nõmme osa ja näiteks saksa okupatsiooni ajal oli lausa omaette linnapea seal, kes allus Tallinna linna peale, aga peale sõda 45 tekita linnarajoonid ja siis asutati ka nõmmerajoon, mis iseseisvana eksisteeris 1956. aastani. Nõmme rajoonil oli nii oma täitevkomitee kui ka TEI komitee. Nii et olid omaette üksus, aga siis 56. aastal otsustati, et ta tuleb ühendada kesklinna hilisema keskrajooniga. Ja nii see Nõmme siis nagu iseseisva üksusena kadus. Ja siiamaani on ta üks Tallinna linnaosa arutelusid muidugi selle üle on olnud, kas ta peaks iseseisev linn olema, sisuliselt on ta muidugi järjest enam Tallinnaga kokku kasvanud. Aga muidugi huvitav on vaadata, mis siis nõmmel seoses ka nende võimu vahetustega, aga ka siis administratiivmuudatustega juhtus tänavanimedega, mis on Tallinna niisuguses nime maailmas ka võib-olla üks koloriidsemaid juhtumeid. Nojah, kui nõmme liideti Tallinnaga, siis selgus, et on hulgaliselt, et samanimelisi tänavaid, mis tekitas suurt segadust ja siis otsustati see nii-öelda nõmme kahjuks, et kui Tallinnas oli sama tänavas, siis nõmmel muudeti see täna vara ja 1940 41 muidugi tekkisid nõmmele väga imeliku nimega tänavad seoses sellega nagu punatähe tänav, töölise tänav ja, ja prožektori puiestee ja muud sellised. Huvitaval kombel 1009 41 saksa okupatsiooni ajal tänavanimed nimetati tagasi ja 44. 45. aastal, kui hakati jälle tänavaid ümber nimetama, siis siis enam nii hulle täna nimetus ei pandud, pandi natukene viisakam. Kui 1900 üheksakümnendatel õieti juba 80.-te lõpul algas tänavanimede tagasi muutmise aeg kui siis revolutsionääride nimelised tänavad, aga ka muud nõukogude ajal oma ajaloolisest nimest erinevaks muudetud tänava nimed hakkasid tagasi muutuma endisaegseks, siis Nõmmega oli probleem. Sest nõmme jäi Tallinnaosaks ja on seda siiamaani. Ja täpselt korduvaid tänavanimesid tekitada ei saanud ja mõned, millega oldi vahepeal jõutud ka juba ära harjuda, jäid muutmata. Jäid alles ka mitmed isiku nimelised tänavad, mis nõmmele olid loodud. Kui need isikud ei olnud, siis mitte sellised punavõimutegelased, vaid tõesti Eesti ajaloos kultuuriloos olulised, nagu siis Mait Metsanurga või Paul Kerese tänav. Aga mõnedel puhkudel sooviti siiski endist nime tagasi ja siis tekitati sellised nii-öelda kunstlikud liitnimed nagu Nõmme-Kase või Hiiu-Suurtüki ja Hiiu-Maleva. Hiiu-Suurtüki tänav aga sai natuke nalja. Kui sealsed taotlejad. Et selle võiks tagasi muuta Suurtüki tänavaks, siis üheselt seda soovi rahuldada. Tallinna linna nimekomisjon ei saanud, sest vanalinnas ja juba on Suurtüki tänav. Siis pakuti hiiule välja lühendatud variandina tüki tänava nime. See ei sobinud, aga üldse jälla kohalikele elanikele tundus kuidagi õige, veider ja kunstlik. Ja siis tekkis liitnimi Hiiu-Suurtüki ja selle mõjul hiljem siis nõmme Kase, Hiiu-Maleva ja teised tänapäevalgi nõmmel tänava nimed tekitavad vahel vaidlusi. Hiljuti oli küsimus endisele raudtee trassile rajatud kergliiklusteele nime andmises ja algul Tallinna nimekomisjon tegi ettepaneku selle ühele lõigule panna nimeks Harkumetsa tee ja teisele lõigule hiiu metsatee. Harkumetsa tee erilisi küsimusi ei tekitanud, sest et see üks metsatukk seal pääsküla servas on tõesti jalgratturite ja suusatajate seas tuntud just Harku metsa nime all. Hiiumetsa tee aga tekitas protesti mõnedes kohalikes elanikes sest seda metsatukka Glehni pargi servas, kuhu poole see teelõik oleks suundunud. Kohalikud ei tunne mitte hiiu metsa, vaid Hiiu pargi nime all. Ja nad tegid siis ettepaneku sellele lõigule kergliiklusteest, mis läbib Nõmmet, nõmme erinevaid asumeid, panna nimeks hoopis kitsarööpa tee selle järgi, et see kulgeb endisel raudtee trassil ja sellega Tallinna nimekomisjon nõustus. Nõukogude ajal sai-Nõmmes ka oluline meditsiinikeskus, tavaliselt me sellest võib-olla niimoodi ei mõtle, sest et need erinevad meditsiiniasutused on nõmme erinevates osades laiali. Aga tegelikult neid ehitati sinna päris palju ja tekkisid terved uued, suured meditsiini ja, ja ka siis lisaks praktilisele ravimisele meditsiinialase uurimistega seotud institutsiooni. Nõmmele tekkis terve rida just tuberkuloosi ravilaid juba Eesti ja isegi juba tsaariajal esimene. Ja see oli ilmselt loogiline jätk, et siia siis uued meditsiiniasutused tekkisid näiteks onkoloogia, Loogia haigla, aga ka luutuberkuloosi ravimine toodi ju nõmmele nõukogude ajal. Sinna endise eestiaegse tuberkuloosihaigla kõrvale ehitatud uus kork, buss 1958. aastal valminud oligi mõeldud tegelikult algul lasteluutuberkuloosihaiglaks aga hiljem sellest, kui luutuberkuloos taandus ja nii suurena selles funktsioonis seda vaja ei oleks olnud, sai ikkagi üldine üle-eestiline tuberkuloosi ravimise keskus siis tolleaegse nimega dub disbanzer. Aga jah siis ühest endisest suuremast kortermajast nõmme keskuses sai Nõmme polikliinik. Nõmmele ehitati uus üldhaigla Nõmme haigla. 1900 viiekümnendatel ja nõmmel oli ju kaua aega ka oma sünnitusmaja hilisem erahaigla Fertiilitas, mai põiktänavas. Ja muidugi jah, 1960.-test alates siis hiiule selle uue suure meditsiinilinnaku ehitamine kõigepealt 1966 onkoloogiahaigla ja siis sinna kõrvale hiljem naha- ja suguhaiguste haigla ja siis kutsehaiguste haigla ja uurimise instituut. Aga üks institutsioon, mis jätkas tegelikult läbi kogu nõukogude aja, oli vana hea nõmme apteek Mai tänavas. Jah, nõmme apteegi Mai tänavas õnnestus tähistada oma sajandat juubelit ja varsti pärast seda ta kahjuks sule. Sellest on tõesti hirmus kahju, et selles Vannas rohelises majas enam apteeki ei ole, sest selline ühe funktsiooni kontinuiteet on küllaltki haruldane Tallinnas üldisemalt. Aga paraku inimeste liikumisteed, tarbimisharjumused ja sellega seoses ka ühe või teise koha tähtsus ja selline kaubanduslik potentsiaal muutub ajapikku ja tänapäeval suurte kaubanduskeskuste juures olevad apteegid kipuvad kõikjal neid väikesi ja vanu apteeke välja suretama. Muidugi, ühed niisugused olulised institutsioonid olid avalikud saunad ja mitte ainult ihuharimise kohtadena, vaid muidugi ka selliste sotsiaalse suhtlemise paikadena. Ja neid oli tegelikult juba eesti ajastki nõmmel mitu tükki. Jah, no eesti ajast oli nõmmele kaks sauna, mis jätkasid ka peale sõda, need olid siis tuntud Valdeku saun ja silikaatsaun ja viiekümnendatel aastatel lisandus sinna kivimäe saun. Kivimäe sauna ehitamise lugu oli selline pikk ja vaevaline epopöa. Tegelikult seda hakati esitama juba õige pea peale sõda aga siis jäi ta pooleli, siis üritati edasi ehitada, aga saadi väga viletsaid ehitusorganisatsioone, nii et ta valmis 1959. aastal aga siis olevat ta mõne päeva töötanud ja kohe remonti panna. Maakivimäe saun oli jah, nagu kord töötas, kord oli remondis, nii et temaga oli üks häda ja viletsus. Sel ajal Eesti ajal valminud saunad üldiselt töötasid võrdlemisi regulaarselt. Kivimäe sauna olevat seal lähedal elanud Panso ja Jüri Järvet armastanud Jüri järveti, hiljem kolis sealtkandist ära, aga Panso elas seal elu lõpuni. Ja siis nemad olid niisugused legendaarsed tegelased, kohalikud inimesed olid käinud seal nendega juttu ajamas, et sai selliseid suuri staare isiklikult kohata. Aga Kivimäe saunast muidugi räägitakse ka seda, et see oli üks esimesi selliseid saunasid Eesti NSV-s, mis kavandati nii et sedapidi saama tuumarünnaku järel kasutada, aga niisuguse sanitaarkorrastuse asutusena kus siis ellu jäänud inimesed saavad radioaktiivse saasta maha pesta. Nii et ühelt poolt pidid siis reostunud inimesed ja asjad sisse minema ja teiselt poolt puhtad inimesed ja asjad välja tulema. Ja tõesti selliseid saunasid toona on mitmel pool projekteeritud, see on seotud ka siis noh, kogu selle külma sõjaajastule eriti just 50.-te teisele poolele ja kuuekümmendatele omase tuumasõjahirmuga sel ajal ju ka mitmete asutuste juurde ehitati varjendeid ja nii edasi. Muidugi üks huvitav institutsioon oli Tallinnfilmi võttepaviljon Hiiu-Rahu surnuaia kõrval sellel alal, kus enne sõda olid olnud pioneeripataljoni kasarmud. Toona kui filme tehti Eestis üsna palju, oli mõtet ka sellist stuudio paviljoni pidada. Tänapäeval meil sellist suuremastaabilised kodumaist filmitööstust ei ole ja seetõttu suur hoonekompleks lammutati tükk aega, see koht seisis tühjana. Aga nüüd siis on sinna ehitatud terve rida korterelamuid päris huvitava arhitektuuriga, kuigi võib-olla selle alastruktuur ja tihedus on midagi sellist, mis ei ole päris nõmmele omane. Aga sinna korterelamute vahele tekkis üks uus tänav ja sellele sai siis nüüd pandud Lõvi tänava nimi. Ühe lõvikuju järgi, mis seal pioneeripataljoni ajal oli, oli selle pataljoni üheks oluliseks sümboliks, mida siis nüüd arendaja soovis ka mingil kujul taastada. Ja see pidi jääma ka meenutama seda kunagist sõjaväeala. Lisaks sellele arendajat aastast fotode järgi ka pioneerpataljoni kunagise värava väga huvitavad ehitused. Pioneeritänavat nimekomisjon nagu kaalus ka, aga see ei olnud arendajale vastuvõetav, ta kartis, et see hirmutab võimalikud korteriostjad ära sest et selle pioneerisõna tähendus siis niisuguses sõjaväelises mõttes on paljude inimeste teadvusest kadunud ja seostub ainult nende nõukogude aegsete pioneeridega. Glehni pargi servas Vana-Mustamäe pool on ühe huvitava institutsioonina Nõmme spordikeskus mis viimastel aastatel Teil on ka taas elu sisse saanud ja kõvasti arenenud, kus käiakse talvel suusatamas ja suvel ujumas. Aga tegelikult sellel institutsioonil on oma pika ajalugu, see ulatub ju ka tagasi Eesti aega. Minu vanaisa ikka kutsus neid mustabasseinide, eks. Aga tegelikult siis nõukogude ajal olid seal vahepeal ka niisugused küllalt rasked ajad, kui see asutus kippus päris välja surema. Nojah, see oli tegelikult ettevõtja Johan Musta poolt ehitatud basseinid, avati need augustis 1936 ja seal oli lisaks kahele 50 meetrisele basseinile ka üks väga huvitav vihik siis nimelt see kohviku hoone arhitekt Mihkelson, mis oli siis selles mõttes huvitav, et ta oli ümberringi fassaad ja see hoone oli veel alles kuni 70.-te aastateni, kuni ta siis ära põles. Aga Musta basseinid olid jah, juba kolmandat aastat lõpus mitte ainult nihukesed ujumiskohad, näiteks Paul Keres andis seal malesimultaani juba 30.-te lõpus. Georg Ots püstitas seal Eesti rekordit 800 ja 1500 meetri ujumises. Mina ka oma lapsepõlvest jah, mäletan seda sellise kaunis mahajäetud ja rääbaka kohana, mille kunagine niisugune hiilgus ja olulisus nõmme jaoks avanes mulle ainult vanaisa juttude kaudu. Aga praeguseks õnneks on ta jälle nagu oma niisuguse uue hingamise leidnud. Sinna kõrvale Vana-Mustamäe poole rajati nõukogude ajal lisaks eramajadele ka üks väga huvitav kortermajade kogum Teaduste Akadeemia süsteemi töötajatele mille kavandas arhitekt Raine Karp, üks meie huvitavamaid nõukogude aja arhitekte ka siis sellisesse modernistlikus laadis soome-mõjulise, noh ja Vana-Mustamäeala, see elamuala Mustamäe nõlva all on ka ajalooliselt kuulunud tegelikult nõmme juurde ja eraldati Lõmmest alles siis nõukogude ajal. Jah, 1974. aastal, kui loodi oktoobrirajoon, siis see osa nõmest liideti oktoobrirajooniga ja kui jälle Nõmme linnaosa taastati, siis eraldi aktiga liideti see Nõmme linnaosa juurde tagasi. Ja seal Mustamäe nõlva peal kerkisid nõukogude ajal ka ühed Tallinna kontekstis unikaalsed ja mingis mõttes siis nõmme selle piirkonna visuaalseteks aktsentideks, ühtedeks, sümboliteks kujunenud rajatised. Nimelt suusahüppetornid. Jah, esimene suusahüppetorn rajati juba kolmekümnete aastate alguses vanaka mäele 1900 41, siis valmis. Suusahüppetorn selles paigas, kus ka praegu on suusahüppetornid ja selle muuseas ehituse ja projekteerimise juht oli tolleaegne Tallinna kommunaalmajanduse osakonna juhataja Johannes Hint. Ja hiljem siis juba 60.-te aastate alguses rajati siis praegused suusahüppetornid. Materjaliks kasutati nõmme oma materjali, see tähendab silikaat. Tellist ja vanaka mägi ilmselt sellepärast ongi vanaka mägi, et ta oli inimeste mälestustes see koht, kus oli olnud see vana suusahüppetorn puidust, mis siis sellise pool varemetes rajatisena veel tükk aega alles oli, enne kui ta siis ohtlikuks muutus ja ära lammutati. Elamuehituse aktiivsus nõmmel hakkas vaikselt vaibuma, kuskil 1950.-te lõpus kuuekümnendatel mõnele poole veel ka krunte anti, aga üldiselt siis hakati Tallinnas uute elamukruntide väljaandmist vältima. Aga see ei tähenda, et nüüd igasugune uute majade ehitamine nõmmel oleks lakanud. Ja loomulikult on neid ehitatud siis nüüd edasi ka 1900 üheksakümnendatel ja kahetuhandendatel aastatel, kui nõmme on olnud elukohana ikkagi inimeste jaoks väga populaarne. Aga see teema on nõmmel küllaltki keeruline ja valuline, sest Nõmme on üsna tihedalt täisehitatud. Ja ega nende uute majade jaoks väga palju ruumi ju kuskil ei ole. Ja kõik võimalused on ühtviisi keerukad ja toovad kaasa probleeme. Vanade kruntide jagamine, mida üldiselt tänapäeval enam ei soosita, sest on soovitus, et need nõmme, suured ajaloolised krundid mändide ja männimetsaga säiliksid ja miljööala kaitse- ja kasutustingimustes on siis kruntide jagamine nüüd üldse ära keelatud. Elamualade tekitamine, noh, see saaks tulla Tallinna linnamaade piires ainult siis nõmme servas olevate metsamassiivide arvelt seda nagu ka ei ole eriti tahetud teha, et hakata siis uusi krunte kuskilt sealt pääsküla metsaservast Gleni pargi servast välja andma ja seda ei lubaks jälle ka looduskaitsjad. Olemasolevate majade asendamine jälle valuline teema on muidugi selliseid tuntumaid mõju ka, mida võib lubada ära lammutada ja mida lubataksegi ära lammutada, sest et mõnedes, eriti kaugemates piirkondades Nõmmel ka Eesti ajal ja ka nõukogude ajal ehitati õige väikesi ja viletsaid maju. Aga enamasti on nõmme varasemad hooned, nii siis tsaariaegsed, eestiaegsed kui ka paljud nõukogude aegsed eramajad siiski just sellele piirkonnale omase arhitektuuriga küllalt kvaliteetselt ehitatud ja ka oma aja kõige paremate arhitektide kavandatud, nii et nende lammutamist ei tahaks ka kuidagi lubada. Nii et tegelikult see, kas ja kui palju uusi maju nõmmele lubada ja millise arhitektuuriga peaks nüüd olema, et nad saaksid keskkonda sobituda on olnud küllalt keeruline teema, samuti see, kui palju uusi elanikke Nõmme üldse soovib, jaotab. Sest uute elanikega kaasneb ka liikluskoormus just autoliikluse kasv. Ja tegelikult ka just see teede ehitamine ja see, kas nõmme vajab uusi teid. Jah, kas viia liiklus läbi Nõmme või ümbernõmme, see on alati olnud suureks probleemiks, sest ameti ümbritsevaid metsaalad ja nendest ei tahaks ka ju läbi teha teid. Aga nüüd, mis puudutab nende vanade majade ümberehitamist, siis tihti vanadele majadele tehakse uued ebasobivad detailid, eriti riivab silma, kui vanad puuaknad vahetatakse plastikakende vastu ja muudetakse ka ruudustik. Nõmme vanemad majad on siiski võrdlemisi tiheda ruudustikku, ka tehakse siis uued suured klaasaknad, mis sugugi nende majadega ei sobi. Ma üldiselt loodan, et see probleem hakkab rohkem minevikku jääma, sest sellist Nõmme arhitektuuriväärtust ka detailide ja materjalide osas järjest enam hakatakse tajuma. Aga 1900 üheksakümnendatel ja 2000.-te algul oli asi tõesti üsna tõsine, nõmmel on suuresti ju tegemist eramajadega ja siis on inimestel ikka selline tunne, et noh, oma kodu teen, mis tahan ja kes saab mulle tulla ütlema, mida ma oma koduga tegema pean. Ja ühelt poolt sa ju nii ongi, teiselt poolt aga toonases kõige uueks muutmise vaimustuses, mis oli ka sellele taastatud vabariigile laiemalt omane vahele ei osatud mõelda, kuidas ühe või teise maja individuaalne moderniseerimine hakkab kogu avalikku ruumi mõjutama. Ja mida see tegelikult siis Nõmme miljöö jaoks tervikuna tähendab? Muidugi üks teema, mis vanade hoonete moderniseerimise päevakorras on nüüd järjest enam on soojustamine ja see on ka selline problemaatika, mis ajalooliste hoonete puhul on küllalt keeruline aga ka siin niisugusi miljöösõbralikke või hoone välimust säilitada, võimaldavaid lahendusi on järjest enam hakatud pakkuma ja otsima. Ja paljudel juhtudel võib-olla selliste väiksemate majade puhul energiasäästu saavutamise lahenduseks ei olegi see hoone välimust sageli dramaatiliselt muutev väljastpoolt soojustamine vaid hoopis küttesüsteemi moderniseerimine sel või teisel kujul. Nõmme on arhitekt tuurselt Tallinna üks kõige mitmekihilise Maidjad, kõige põnevama ajaloo ka linnaosasid. Ta on ilmselt läbi kogu oma ajaloo olnud üks parema mainega ja võib-olla helgema kuvandiga ära joone Tallinnas. Seal on loodust ja rohelust. Samas seal on olemas infrastruktuur. Seal on küllalt head ühistranspordiühendused nii busside kui nõmmel traditsioonilise elektrirongi näol, mis sõidab ju juba alates 1924.-st aastast ja on osa nõmme ajaloost. Nõmmelane ei ütle, et ta on tallinlane, pikanda Nõmmelane ja kui Nõmmelane läheb Tallinna, siis ta ütleb, et ma lähen linn. No tõesti hästi tugev oma identiteet on nõmmel säilinud. Nõmme on üks õnnelik koht, millel on ka loodetavasti suur tulevikupotentsiaal. Kuulsite keskeprogrammi stuudios olid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja mitmete nõmmeteemaliste raamatute autor ajaloolane Leho Lõhmus.