Et see vitamiinide lugu jah, et on ka niisugune väga tüüpiline lugu meditsiiniloos, et juured, juured lähevad juba, aga kuskile kaugesse aega meditsiinis on neid näiteid palju, ei, mul on siin mõnesid asju maininud ka sellised lood kuidasmoodi teraapias või ravis või, või inimestele siis kasvõi elujuhiste andmises lähtutakse juba mõnedest noh, meie jaoks täiesti adekvaatsed Nendest printsiipidest. Teisisõnu ollakse nagu empiiriliselt tähele pandud, et, et kui teataval viisil käituda, siis eks ole, saab abi mingi haiguse vastu või saab selle haiguse tõve teket ära hoida. Ja sama lugu on siis ka nende vitamiinidega, et saaks juba väga vanad meditsiiniloolised tekstid annavad kui sellest, et noh, kas muistses Egiptuses või Kreekas kus iganes juba juba ikkagi oli see ettekujutus olemas, et kui inimesel on mingid konkreetsed sümptomid, siis arst soovitas sellele inimesele toituda näiteks, aga konkreetselt kasutada mingeid toiduaineid. Ja nüüd tagantjärele targad olles me saame aru, et jah, ahhaa, eks ole, et siin küsimus oli selles, et need sümptomid loomulikult tähendavad seda, et sellel oli mingi konkreetsel inimesel oli mingi vitamiini puudus ja nüüd selle konkreetse toiduainega nad eks ole, kompenseerivad selle puuduse ja inimene saab jälle terveks, sümptomid kaovad või mis iganes. Nii et need näited on väga-väga vanad. Ja selles mõttes ka see niisugune juba niuke teaduslikum, vitamiinide uurimise lugu algab juba ammu enne sedasama luuninit, kellest siin juttu oli ja Tartu Tartus tehtud uurimusi. Niisugune esimene vitamiinidega seostatav teaduslik töö tänapäeva mõistes tuleb 18. sajandi keskpaigast. 1747, kui ma õigesti mäletan, on see aastaarv, kui siis üks Briti mereväearst viib läbi eksperimendi uurimaks ja saamaks teada, mis põhjustab Scurbuuti Scurbuut oli siis tollel ajal meremeestel on ka väga levinud haigus sellega tänapäeval me teame, et see tekib C-vitamiini puudusest. Tollel ajal teooriaid oli, palju. Sümptomid on siis limanahad hakkavad veritsema ja igemed paistavad üles, hambad loksuvad. Noh küllaltki selline tüütu asi. Ja neid teooriaid oli palju, miks haigus tekib alates siis jah sellest, et seda haigust pandi tähele väga spetsiifilistes inimrühmades meremehed, sõjavägi, seal võib-olla mingid koolid või mingid veidrad režiimi kasutused, vanglad, kus toitmine ei olnud kõige parem. Teises on, arvati, et näiteks tulebki, et ongi mingite sihukeste, vangide või meremeeste haigus. Ja mere peal koduigatsus, mis iganes, eks ole, need teemad võisid olla mingid geograafilised printsiibid, kodunt kaugele minek. Aga teiselt poolt olnud ikkagi seda ka tähele pannud, et kui see laev siis jõuab randa, kuskil hakatakse sööma, seal kulutaks, eks ole, mingi eriti eksootilise lõunamaise maa randa siis seal kõikvõimalikud puuviljad, asjad, nende toituma hakkamisel siis need sümptomid kaovad, eks ole, Scurbuut kaob. Ja inglise arssist jamps, lind oli tema nimi, tema siis juba lähtus sellest olemasolevast empiirikast tõesti, mingite puuviljade puhul mingite toiduainete tarbimisel skur puud kaob, hakkaski siis katsetama oma meeste peal, noh, see rühm oli tänapäeva mõistes väga väike 12 meest. Ta jagas nad siis veel omakorda kuueks nii-öelda paariks. Ja siis kõik need paarita Sis allutas erinevale sellisele katse toodikale. Kui oldi ühel hetkel kaua aega juba merel oldud ja meestel hakkasid Scurbuudi sümptomid tekkima, siis, siis seal erinevad rühmad said erinevat hoolt osadele siis anti seal mida iganes, sealiha ja nii edasi. Aga üks rühm sai ka näiteks siis tõepoolest tsitruselised tsitruseliste mahl sidrunimahla, üks rub sai siidrit, isegi sai niisama seal mingit ainet veel, ma ei mäleta, enam täpselt tulid. Ega selle katse tulemusena ta jõuabki järeldusele, et tõepoolest, et need mehed, kes said seda laimimahla või sidrunimahla nendele Scurbuudi tunnused, kaovad. Need mehed, kes said siidrit, nende puhul need Scurbuuri tunnused vähenevad, aga ülejäänud, et neil ikkagi Scurbuutu oli edasi. Et ühest küljest on nagu näitas ära, et need puuviljad on väga olulised, meie ütleksime siis C-vitamiin. Üldine ajastu kontekst oli ikkagi selline, et, et see teadustulemus, teadustööd sa ikkagi nagu veel läbi ei läinud. Et ikkagi veel jätkuvalt siin veel 100 aastat tagasi oldi seda meelt kas või Briti laevastikus võis olla näiteks polaarekspeditsioonidel, et et ikkagi tuleb. Lisaks kõigele muule tuleb ka ikkagi näiteks tegeleda kehaliste harjutustega või, või seal režiimiga muude selliste asjadega, kui me tahame, et meremeestel skorbuut ei oleks. Et ühest küljest nihukesi katseid juba tehakse, teadust tehakse teisest küljest, niukene, üldine kontekst ei ole veel valmis. Neid lugusid on ka meditsiiniloos palju. Niuksed, üksikud esimesed pioneerid, kes hakkavad käsi pesema näiteks neid naerdakse välja. Nii et ka antud juhul seesama alateema ja sidur selliste söömist teema, see lõplik läbimurre algaks alles 19-l sajandil. Siinses tõesti luunil on võib-olla pioneer, aga saad suuremad läbimurded tulevad ikkagi siis juba siin ingliskeelses maailmas ka näiteks ida pool seal riisi söövate inimeste hulgas, seal on üks haigus, mille nimi on peribeeri. Mis siis meie teame, sellest siis B-vitamiini puudus ja tekib sellest, kui inimesed söövad sellist riisi, mida on juba töödeldud, teises nurison keskist läbi käinud, tema kest on eemaldatud, see nii-öelda valge riis jaapanis pannakse tähele ja, ja seal Kagu-Aasias, et inimesed, kes ei vasta nii-öelda töödeldud ja kallimat riisi, linnarahvas näiteks, või siis ka näiteks sõjavägi. Et seal on siis peribeeri esineb, on ka niisugune haigus, mille puhul inimene kõhnub ja liigesevalu tema ja võib lõppeda ka surmaga, südametöö ka tekivad probleemid. Ja siin, vot selles kontekstis siis tekivad need hilisemad nobelistid, üks neist, hollandlane, Eikman Indoneesia, seda tööd tas Indoneesia tollal kuulus Hollandile. Ja tema siis juba teeb katseid, uurib, milles see küsimus on. C empiirika on olemas, et need inimesed, kes söövad puhastatud või seda töödeldud riisi, et nemad saavad selle haiguse talupojad, kes söövad riisi koos kestadega, nende seda haigust ei teki. Et algab selle nii-öelda kriisi teras, selle sisu ja kesta niukene vastandumine sellel pinnal tehakse katseid ja saadakse aru, et tõepoolest kui me sööme kooritud riisi, siis meil tuleb tõbi, kui me sööme riisi koos koorega või ainult koort või see koor näiteks operibeeri vastu riisi kest. Esialgu on asjad veel natuke Lenk jätkuvalt segased, räägitakse mürkidest vastumürkidest. Aga niimoodi siin ja seal neid katseid tehakse erinevates kohtades. Tasapisi liigutakse siis selle punktini, kus ühel hetkel tõesti, eks ole see, mida luunina ainult oletas, peab midagi olema, tasapisi teadus suudab seda juba siis eraldada sellest materjalist ja 1912 siis juba antakse asjale nimi. Vidal Ämin inglise keeles, siis ehk siis elu amiin, arvatakse esialgu, et vitamiinid on kõik amiinid, tekib see nimi ja siis kuskil 32. aastal juba siis suudetakse ka esimene vitamiini sünteesi, edasi on siis seesama C-vitamiin, askorbiinhape ja kahe sõja vahel on niisugune suur vitamiinide buum. Esimene Nobeli preemia vitamiinidest antakse siis 29, Eikmanni Hopkins saavad selle. Aga nobeleid vitamiinide eest tuleb hiljem veel riburada erinevat tüüpi vitamiinid siis nende nende avastajatele, sünteesijatele. Ja statistika näitab, et tõesti ühel hetkel sita mind muutus väga populaarseks, et kui kahekümnete aastate alguses meie mõistes vitamiine sisaldavad truugid apteekide läbimüügist moodustasid mingi alla protsendi siis 39. aastal oli juba vitamiini mõiste oli tekkinud ja neid juba reklaamiti, neid müüdi, vitamiin oli tunginud nii-öelda koduperenaise, vaata maailma. Need 39. aastal oli juba 10 protsenti tolleaegse ravimitööstuse läbimüügist olid kõikvõimalikud erinevad erinevad vitamiinipreparaadid, preparaadi tuli alaseline vitamiini hüsteeria. Aitäh tänasel tagasivaate eest. Ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.