Algavas saates tuleb juttu nõmme kandist. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja mitmete nõmmeteemaliste raamatute autor, ajaloolane Leho Lõhmus. Tavaliselt ju ikka nõmme lugu, alustatakse sealt raudtee tekkimisest ja Nikolai von Glehni tegevusest. Aga üht-teist oli nõmmel siiski enne ka. Nõmmel oli kõrts, mida on juba seitsmeteistkümnendal sajandil märgitud erinevatel kaartidel mägede vahe kõrtsi nime all, hiljem siis nõmme kõrtsi nime all. Samuti tee on nõmme esimesel krundi plaanil son siis 1873, kuuendal oktoobril. Nikolajev geeni poolt välja antud krundi plaanil näha. Ivan suure kindlustus on siis arvatud, et see võiks olla pärit Liivi sõja ajast. Kui nõmme piirkonda pisut laiemalt vaadata natuke ka kaugemale sinna pääsküla poole, siis seal on ka niisugust päris vana asustust todasama Vana-Pääsküla küla, mis ka juba õige ammuga rottide peale ilmub. Ja pääsküla ju ka ilmselt selle järgi on oma nime saanud, sealt pääses siis ülepääsküla jõe ja seal ju on jõel säilinud ka vana kivisild, mis ei ole võib-olla sajandeid vana, vaid ikkagi ilmselt 19. sajandi keskpaigast 1000-ga 960.-test aastatest või 70.-test. Aga igal juhul on ta ka vanem kui enamik nõmme asustust, mida me tavaliselt teame ja tunneme. Pääsküla esimest korda ilmub dokumentaalselt Taani hindamisraamatutesse juba ja hilisematel aegadel on ta korduvalt mainitud nii vanadel kaartidel kui dokumentidel. Aga mis puutub nüüd pääsküla kivisilda, siis tegelikult kivis silda mainitakse Pääsküla jõel juba seitsmeteistkümnendal sajandil. Jälgime mõisa ostu-müügilepingus, kus mainitakse talusid, mis asuvad kivis silla lähedal. Aga noh, see ei tarvitse muidugi olla see kivisild. Aga ma arvan, et oli sama koha peal. Nõmme kui alevi tekkimine on tõesti seotud Nikolai Fongleemi erakordselt koloriitse isiksusega. Nikolai von kleen on tõesti legendaarne kuju ja ilmselt ilma temata ei oleks ka Nõmmet sellisel kujul tekkinud, sest tema kinnisidee ju tegelikult oli ehitada linn kuigi see tema eluajal päris teoks ei saanud, aga aga selle Aluldada pani ja siin on ilmselt jah kaks tingimust, üks oli see tema tahe ja teine oli raudteejaama tekkinud 1872, mis selle aluse panid. Jah, seda raudteejaama ju algul nimetati peatuseks seitsmendal verstaal. Päris nime tal ei olnudki, noh, eks neid verstasid, loeti mingi koha kauguse järgi mingi koha märkimist on raudtee laste kõnepruugis ja nii palju tänapäevalgi. Raudteemehed räägivad, et mingi asi asub näiteks 65. kilomeetril aga õige pea muidugi siis see raudteejaam sai ka endale nime ja sai uhke puidust jaamahoone, mida me praegu küll ainult vanadel fotodel veel näha võime. No selle seitsmenda verstaga natuke keerulisemad lood. Ma alguses arvasin VII verst mööda, et Tallinnast, aga siis kartograafid ütlesid, et ei, et raudteel määratakse, verstasid peatusest, tähendab Paldiskist, aga sellel samal vanal kaardil, mida ma meenutasin, kus on nõmme esimene krunt, et on see punkt märgitud seitsmes verst Saarso sopis Tallinn-Pärnu maanteel ülesõidust natukene siis praeguse Hiiu poole, need ilmselt maantee kilomeetripost on saanud raudteejaama või peatuse nimetuseks ja see on ka näha, sest väga ruttu muudeti see peatus ära. Huvitaval kombel aasta hiljem juba nimetati mitte peatus seitsmendat versta aga Tallinnas seitsme versta kaugusel olevat peatust, ilmselt tekkis juba siis segadus, kus see seitsmes Wells tasub, mis siis veel aasta edasi nimetati siis Nõmmeks. Kleen lisaks sellele mõttele, et tema mõisamaade äärele peab linn saama ju rajas siis ka oma uue elukoha või residentsi sinnasamma nõndanimetatud kõrge pea nukka juurde ja hakkas ehitama seda uhket Historitsistliku lossi ja selle juurde käivat fantastilist parki kõikvõimalike kummaliste ehitistega. Endine jälgimäe mõisahoone on ju ka olemas Tallinnast väljas. Tagasihoidlik puumaja. Nii et sellega võrreldes oli muidugi kleeni uus maja õige ambitsioonikas, tollele ajastule omane rüütli romantiline Historitsistlik hoone, millele see asukoht kõrgel mäenõlval veel erilist dramaatilisust lisab. Ja kõik need tema muud rajatised pargis, palmimaja ja krokodilli kuju ja Kalevipoeg on võib-olla veel huvitavamatki, kui see loss ise. Ja neile tõesti ei ole otseselt analoogi kogu Eesti mõisamaastikul ja pargiarhitektuuris. Muidugi tuleb arvestada seda, et Kleini jaoks nende asjade tähendused võisid olla ka natuke teised, kui see, mismoodi meie näid. Tänapäeval näeme see krokodill, tegelikult pidi talvist lohe ole. See oli lohedalgi, mis siis tegelikult hiilis selja tagant lähedale kalevipojale. Tema nimetas seda kalevipojaks, aga muinasgermaani nii-öelda traditsiooni kohaselt oli kalevipojal seljas ärjana koos sarvedega ja loomulikult kohalik eestlaskond nimetas teda natuke teise nimega nende sarvedega. Kleem pidi korduvalt seletama, et see ei ole kurat, vaid ikka kalevipoegi. Ta oli väga solvunud, et seda taies ei tunnustatud, muuseas, Kalevipoeg on selles mõttes huvitav, et kui kõik teised, sealhulgas ka Glehni loss ja muud rajatised, ta tegi ju abilistega ja palkas ka tööjõudu, siis Kalevipoja tegi ta üksinda täiesti üksinda. Ja ilmselt see oli ka üks põhjusi, miks teised mõisnikud teda niisuguseks natuke kiiksuga tegelaseks pidasid. Ta ju armastas ise töötada oma maadel ja oma ehitiste juures lisaks ise kavandamisele ta lausa tegeles ise ehitamisega. Jah, näiteks sama Glehni loss, kus ta lõi ju ka kaasa, samas ta sellega kamandas, kuigi mingit Glehni lossi projekti säilinud ei ole ja jutud käivad, et ta iga hommiku mõtles, et mis see päev siis teha. Ega tol ajal ei olnud vaja ju projekti kuskil kinnitada, lihtsalt nii, kuidas fantaasia parajasti lubas ja rahakoti, nii seda lossi tehti. Hästi huvitav ehitis on see palmimaja, mille puhul on ikka ja alati läbi siis kõigi käsitluste nii koduloolaste kui tõsiste arhitektuuriajaloolaste töödes jooksnud läbise paralleel kuulsa hispaania arhita tehti kaudii loominguga. Ja muidugi selle üle on ka vaieldud, kas kleen kaudist midagi võis teada või mitte. Tõenäolisemalt vist siiski on ta selle ise kuidagi välja mõelnud, aga igal juhul see konstruktsioon on oma julguses tolles ajas ka insenerlikult küllalt põnev. Aga muidugi, Palmimajana ei saanud see vist kuigi kaua toimida. Palmimaja valmis varem kui Gaudi looming Külli pargis. Rahvalegend on, et kaudi käis ka Peterburis kuskil möödunud sajandi alguses ja ja mine tea, põrkas ka Tallinnast ja nõmmelt läbi ja sai siin ideid. Aga Portugalis Sintras on umbes samal ajal ja teise arhitekti loominguna valminud samasugused ehitused vägagi ühel ajal, kolmes kohas on väga. Jah, eks ta niisugune ajastu vaimust kantud asi rohkem on, sest et ka see esimene maja kemiskleen sinna pargi serva ehitas. See nõndanimetatud Šveitsi maja näitab ka, et ta tegelikult oli väga teadlik ajastu arhitektuuri suundumustest ja eks ta ilmselt siis saksakeelsetest, arhitektuuriajakirjadest neid asju jälgis, aga omal väga huvitaval ja natuke hullumeelsel moel interpreteerimis ja nende tema tolle aja ehitiste hulka muidugi kuulub ka siis praegune tähe toran mida kleem hakkas ehitama vaatetorniks, aga selle ehitusega temal vist natuke läks. Nojah, see pidi tulema 40 meetri kõrgune, kui jõudis 20 meetrini, siis selgus, et et alumised kivid hakkavad juba murenema. Nii et Voldemar Panso, kes kõige esimesena Kleini asja uuris, ütles, et ta nägi küll tippe ja lõpp, aga ta ei projekteerinud õieti neid aluseid, mis neid lõppe peavad kandma. Tähetornrajal, kunagisse kleeni vaatetorni alles 60.-te aastate keskel, aga esimene plaan rajada sinna Tähetorn pärineb juba aastast 1919. Nimelt on Tallinna Linnaarhiivis säilinud tollal noore teadlase astronoomi Hjalmar Mäekiri Nõmme alevivalitsusele kumisega rajada tähetorn ja kutsuda Tähetorni juhtima Tartu Ülikooli professor. Sönber. Kleen nii nagu ta ei palganud professionaalset arhitekti nii palju kui praegu teada ei pidanud nõuga ühegi inseneriga ja siis need ehitised tal tulid välja, nagu tulid Kleini puhul, väga huvitav on ka see, millise koha ta valis oma perekonna hauakohaks iseenesest mõisapargi serva. Sellise mõisa kalmistu rajamine ei ole midagi ebatavalist. Toona ju seda tegid paljud baltisaksa mõisnikud ja ikka valiti mingi kaunis koht kuskil pargi lõpus. Aga kleen siis sellise kummalise romantikuna valis ühe sellise Soosaare taolise paiga. Ta ju oma hobuse mattis lossi, et nii-öelda mäe otsa ja naise mäe alla, sohu, see oli ka üks tolleaegsete juttude allikas. Neid hobuse haudu muidugi on teised mõisnikud ka mõnel pool rajanud ja muidugi rahvasuu on paljusid monumente, mis tegelikult on rajatud mingi muu eesmärgiga hobusemonumendina interpreteerinud, aga kleen tõepoolest püstitas obeliski taolise mälestusmärgiga oma hobusele. Ja seal kõrval oli tal ei olnud veel selline huvitav eksponaat nagu väike lossimudel. Jah, see oli tegelikult lossi vastas künka otsas mida kutsuti ka rootsilossikse, mis ta oli tegelikult teinud oma lastelastele mängimiseks, aga noh, kahjuks kui tema lahkus ja loss nii-öelda laiali tassiti, siis lõhutiga see lossi mudel muidugi ära seal. Ja siis hakkas kleem rajama ka tema unistatud linna. Kuigi alguses toimus päris kaootiliselt, sellepärast et kui ta andis välja oma suvilakrunte, siis siis praktiliselt tänavavõrk, kuna meil ei olnud ja need suvilad olid siin-seal lihtsalt metsa all ühtse numeratsiooni ka, nii et tollal ei olnud aadres mitte mingi tänavanumber, vaid lihtsalt oli kleeni maja number see ja see, kuigi ta tegelikult juba möödunud sajandi alguses planeeris ka raekoja asukoha ära, aga noh, sinnani ta muidugi ei jõudnud. Glenil olevat olnud veel terve hulk igasuguseid teostamata unistusi, kuidas laevad hakkavad kanalit nõmmele sõitma ja nii edasi. See aedlinna rajamine muidugi oli toona iseenesest hästi moodne idee. Inglismaalt oli ju alguse saanud see selline aedlinnade liikumine ja igasuguseid suvituspaiku rajati ka Peterburi ümbruses ja üsna tihti tegelikult üks või teine mõisnik hakkas oma mõisapargi serva suvilakrunte andma. Aga tihti see oli siis pigem selline sundkäik. Nii nagu me teame Tšehhovi näinud legendist Kirsiaed, kus siis terve endine kirsiaed, mida enam üleval pidada, sellise mõisaaiana ei suudeta, jagatakse suvilateks. Aga Gleni puhul pigem oli jah, ikkagi tegemist eneseajalukku teadvustamise ambitsiooniga või, või mine sa tea, lihtsalt niisuguse kinnisideega, et Nõmme mändide alla peab selline suvituskoht tulema? Nõmme esimesed suvilad suurelt jaolt on praeguseks maa pealt kadunud, aga mõned niisugused majad enamasti küll hiljem ümber ehitatud kujul, mis sinna Kleini aega tagasiulatuvad, on nõmmel veel järel ka ilusate suurte randadega, mõned siis veel sellised Historitsistlikumad, mõned juba juugendlikuma ilmega. Tihti on küll raske vahet teha, millised neist on ehitatud veel tsaariajal ja millised hiljem eesti ajal lisandunud sest 1900 kahekümnendatel Ki ehitati nõmmel veel üsna sellise tsaariaegse moodu järgi suurte verandadega maju. Esimese maailmasõja algaegadeks oli kuskil 450 maja, arvestatakse tolli hammele juba teatud enamus, nad olid tõesti jah, ilma vundamendita niuksed, kerged suvilad, aga siis juba hakati tegelikult sajandi alguses eriti esimese maailmasõja ajal neid ümber ehitama kapitaalsemaksest. Inimesed kolisid juba alaliselt nõmmele elama. Seal on mitmesuguseid inimesi, kes on neid suvilaid endale sinna ehitanud ja Kleini käest krunte saanud. Paljudel juhtudel ju ka see ei ole dokumentaalselt tuvastatav, aga aga seal, kus mõnel puhul on säilinud mingisuguseid pabereid hilisemate ehituspaberite juures, siis seal on saksa nimesid ja eesti nimesid aga ka päris palju vene perekonnanimedega inimesi. Nii et tundub, et see oli ka küllaltki mitmekesine ja kirju seltskond, kes neid nõmme suvilaid algul rajas. Ja küllap see on seotud ka üldiselt sellise kesk klassi tugevnemise ja kasvamisega Tallinnas just 19. sajandi päris viimasel kümnendil ja 20. sajandi algul, kui järjest rohkem oli ka neid inimesi, kes said endale sellist linnalähedast suvitamist lubada. Nojah, need, kes olid nõmmel ostnud vaid suvila, oli tõesti ainult suviti siin, aga samas oli eriti just eestlasi oli palju, kes rajasidki oma kodu nõmmele, sest siin olid hinnad odavamad kui Tallinnas. Ja tõesti 19. sajandi lõpus, eriti ütleme 20 sajandi algul hakkas ju Tallinnast tööstus väga arenema seoses ka sellega, Peeter suure merekindluse planeerimine algas ning seetõttu paljud tehasetöölised ja paljud lihtsama rahvaesindajad leidsid tee nõmmele. Kõige selle fantaasiarikka ja kummalise kõrval, mida kleen tegi ja mille järgi teda kõige rohkem mäletatakse, olid tal siiski mõned praktilisemat ettevõtted, ka mõned töökojad ja muud selletaolist. Nad läksid väga ruttu pankrotti, aga nendel töökodadele algas hilisem elu, näiteks kaks tema metallitöökoda said hiljem siis ju kirikuteks, nii nõme, praegune rahu kirik kui ka baptisti palvela on ju alguse saanud Gleni nii-öelda äpardunud tööstusettevõtet. Ja muusikakool, praegune muusikakool Nõmme keskuses, see on ka ju Kleini ühe vabriku peal. Ja see oli tema vorstivabrik, eks tal neid vabrikuid oli, oli mitmeid ja mis veel kaheksandal kolmekümnendatel ainukesena veel tööle jäi, oli tema köievabrik, kuigi mitte enam tema omanduses olemas. See kirikute lugu nõmmel on üldse ka päris põnev. Kleenide perekond oli juut, baltisaksa luterlik perekond. Gleni üks poeg Manfred. Tema oli selline mees, kes kujunes väga tõsiseks baptistiks ja Nõmme baptistikoguduse rajajaks ja kauaaegseks eestvedajaks. Ja nii siis kleenid andsid krundid kolmele kogudusele, luterlikule õigeusu ja baptistikogudusele. Õigeusu kogudus oli muidugi tühi krunt, aga need teised seal või ka ehituspeal, millest sai siis algne palvemaja ehitada. Jah, ja tegelikult kiriku ehitamiseni jõuti kõigi nende konfessioonide poolt tükk maad hiljem, nii et tegelikult siis need palvemajad kas siis vanade tööstushoonete ümber ehitustena või õigeusu kirik täiesti uue hoonena kuuluvad hilisemasse ajastusse, on juba eestiaegsed. Aga need krundid need kolm kogudust klientide käest ja see on selles mõttes tolles ajas küllalt erandlik. Niisugune oikumeeniline lähenemine. Nõmmel on tegelikult veel üks huvitav ka eesti ajast pärinev pühakoda. See on siis vennastekoguduse palvemaja. Jah, vennastekoguduse palvemaja Harku tänaval ja samuti ka saksa lunastaja kirik Õie ja Rohelise tänava nurgal. Lunastaja kirik on ka esimene nõmmel, mis tegelikult algusest peale ehitati iirikuks ja tema arhitekt Robert natus on tuntud ja eesti arhitektuuriajal. Robert Naatus oli ise ka alates 1920.-test aastatest Nõmme elanik ja tema projekteeritud eramaju on nõmmel veel lisaks tema enda majale seenetänavas. Tema on projekteerinud ka Nõmme turuhoone, kuigi sellega levivad ka igasugused legendid, et see olevat Narva-Jõesuust ära toodud ja muid seesuguseid asju noh, tegelikult on ikka ilmne, et see on natuse poolt uue hoonena nõmmele kavandatud. Kuigi selle ehitamise juures on tõesti kasutatud ära, nagu selgus selle hoone restaureerimise käigus mitmeid mingite varasemate hoonete osi sekundaarkasutuses, puitu võib-olla siis sellest ka näiteks meeste interpretatsioonis, võis alguse saada see legend, et see maja on kuskilt mujalt toodud. Kaks levinud legendi on, kui mingisugune uhke suvila on, siis on punkt A, ta on ära toodud Narva-Jõesuust punkt b, tan kleenil jahiloss on teine jutt, kõik elan endises Kleini jahilossis, kui keegi ei tead kleenaks kunagi jahimees olnud ja üldse jahti oma maade peal pidanud. Mõnede väikeste majade kohta veel räägitakse, et see olevat kleeni, metsavahi maja. Ma ei tea, kas kleenil mõni metsavahi maja seal tegelikult ka kuskil oli. Kleini oli pargivaht, maja on päris säilinud lossi tänaval sealsamas tema hauakruntide kõrval ilusa niukse paekivist torniga. Kui vaadata seda tema jaama tagajaama 12 hoonet, siis ehitusvõtted on samad. Lisaks sellele Gleni rajatud suvitusasula le, millest siis järjest enam hakkas ka alaliseks elamiseks kasutatav aedlinn saama siis Hiiu kandis ju ka on niisugune küllalt vana asustuskeskus. Esimesena tuli sinna Andrus Pork hiidlane oma abikaasa ingliga ja nad rajasidki praeguse Hiiu tänavas lähedale talu, kus oli siis suur sild Hiio, küla ja tegelikult hiiu alguses, tema nimi oligi Hiio küla. Hiljem ta siis muutus niimoodi suupärasemaks Hiiuks. Aga see on ikka niisugune Hiiumaa pärand. Tsaariaja lõpupoole hakkas Nõmmet mõjutama ka kõik see Tallinna kui militaarkeskuse areng ja Peeter suure merekindluse rajamine Tallinna ja Tallinna lähiümbrusesse. Kõik need Peterburi uue merekaitsesüsteemiga seotud kindlustused ja neid ühendavad raudteed ja sinna juurde kuuluv ladude võrgustik ja see tõi tegelikult nõmmele ja nõmme ümbrusesse terve hulga kõiksuguseid, uusi militaarrajatisi ja militaarjaga seotud taustaobjekte uusi elanikke ja omaette nähtusena ka Peetri aedlinna pääskülla. Jah, Peetri aedlinn hakati välja andma krunt Peeter suure merekindluse ametnikele. Praeguses mõistes kuulutati välja riigihange, et kes siis annab krunt odavamalt ja võistlesid siis Nikolai von kleen, jälgime mõisnik Avon Harpe, Harku mõisnike, Harku mõisnik andis neid krunte välja odavamad, nii et tegelikult pääsküla see osa Peetri aedlinn tekkiski tegelikult Harku mõisa maadele. Aga hilisematel aegadel ta sulas Nõmmega kokku hoidutakse 23 ta ametlikult ühendatigi nõmmel. See on siis see osa pääskülast, mis jääb pääsküla jaamast sinna Kadaka puiestee poole. Kadaka puiestee oligi tema kesktäna aiadel kaartidel on näha selle metsasiht ja siis sinna ümber tekkis tänavavõrk ja need tänavanimed olid väga huvitavad, olid venekeelsed tänavanimed näiteks portava ajal Sudjeepna ja, ja niisugused nimed siis kuni 25. aastani veel ametlikult kehtisid need suvilad. Tänav Pääskülas tuletab meelde seda omaaegset aedlinna. Tegemist oli väga hästi planeeritud niisuguse küllaltki regulaarse planeeringuga aedlinnaga selles mõttes tolle aja linnaplaneerimises kõva sõna, aga paraku tegelikult tsaariajal nad jõudsid seal ainult suuremalt jaolt krunte välja mõõta ja ehitada mõningad üksikud suhteliselt tagasihoidlikud suvilad. Üsna erandlikuks majaks jäi siis üks niisugune suurem juugendliku ilmega puumaja praeguse aadressiga Pärnu maantee 492 mille praegune seisund on kaunis kurb. Aga millest näha, et see vägev torniga maja on tõesti üsna kena maja olnud ja mis on siis ka olnud vähemalt juttude kohaselt Peetri aedlinna suvitanud ohvitseride selliseks suveklubiks ja ka siis seda aedlinna peamist kureerinud sinna alaliselt elama läinud ohvitseri või aedlinna ülemkuraatorielamuks. Sellest majast räägitakse ka, et see olevat Narva-Jõesuust üle toodud ja selle maja puhul võib seda peaaegu uskuda sest Tallinna puitarhitektuuri kontekstis on ta tõesti üsna pretsedenditu. Pääsküla raudteejaam rajati vist ka seoses sellesama aed linnadega. Jah, see tegelikult ametnikud ju pidid Tallinnasse tööle minema, aga selleks tuli minna nõmme raudtee peatusse, mis on ju mitme versta kaugusel ja siis nad hakkasidki ajama seda, et, et sinna tuleks oma raudteevead, kus ja seda aeti niisugusel kõrgel tasemel kunagise Eestimaa kuberneri ja tolleaegse siis senaatori juba Peterburis Ismail korrust Robertsi kaudu. Eks ametnikud ja 11 tundsid ja tänu sellele kõrgele ametniku ees kostele. See peatus avati esimesel mail 1915 tolleaegse nimega Peetri peatus. Algul ühekorruselisena rajatud puidust jaamahoone on tegelikult praeguseni, alles hiljem on ta siis ühest otsast kahekorruseliseks ehitatud ja endises pääsküla jaamas tegutseb praegu tegusate pensioniealiste inimeste kooskäimise koht. Õnneks on tal siis seega olemas funktsioon ja see jaamahoone ka üks nõmme vanema asustusajaloomärg käes on kenasti hoitud ja hooldatud. Aga see Tallinna lähiümbruse Militariseerimine tõi nõmmele teisigi niisugusi. Uusi jooni ja ruumilisi nähtusi Mustamäe nõlva kanti. Glehni pargi lähedale rajati ju lausa suurtükipatareisid või tulepunkte. Jah, millest sai siis hiljem ka Suurtüki tänav, oma nimetuses oli siis kaheteist-tolline maarindesuurtükk, mis sinna üles pandi. Ja muidugi kõige suurem rajatis, mis nõmmele sai, oli muidugi kindlusraud. Ta koos oma peajaamaga siis hiiul, mida nimetati siis nõmmekindluse või hiljem nõmme väikseks. See Nõmme-Väike-raudteejaam on praeguse Vääna tänava alguses ja Vääna tänav ongi sellepärast Vääna tänav, et see raudtee kulges nõmmelt üle Harku edasi Vääna suunas. Ja see raudtee hiljem kohaldati ka tsiviilvajadusteks ja alates 1920.-test aastatest, kuni veel nõukogude ajani oli see kitsarööpmeline raudtee kasutusel reisijatevedudeks ja sellest nõmmekindluse jaamast sai siis Nõmme-Väike-raudteejaam. Nii nagu Tallinna peajaam oli Balti jaam ja selle kõrval siis kitsarööpmelise raudteejaam, juurdeveo tänava lõpus kannab nime Tallinn väike, niisiis ka nõmme laiarööpmelise raudteel oleva peajaama kõrval teine raudteejaam oli siis nõmme väike ja sellest jaamast jaama kompleksist on üsna palju järel. Need hooned on seal ka nüüd hilisemate ehitiste vahele jäänud ja ei pruugi esmapilgul silma torgata, aga tegelikult see on päris huvitav omaaegse kitsarööpmelise jaama kompleks raudteeelamute ja veduri depo ja jaamahoonet endiga. Algul oli siis üks üsna tagasihoidlik puithoone, mis siis oli jaamahoone, siis on sinna ehitatud tüüpprojekti järgi kivist jaamahoone. See nüüd siis sama tüüpprojekt, mida on kasutatud kogu kindlusraudteel, ka näiteks rahumäe surnuaia taga on selle tüüpprojekti järgi ehitatud kindlusraudteejaamahoone. Harku ja Sõrve sammud. Ja siis näiteks Tallinn väikese jaama juures, kust ka kindlusraudtee läbi läks, on Tallinn väikese jaama juurde auru tänava algusesse ehitatud veel eraldi jaam kindlusraudtee jälle sama projekti järgi. Need on siis need niisugused paekivist majad mis märgivad ka selle kunagise raudtee kulgu linnamaastikul. Aga siis hiljem Eesti ajal, kui oli vaja reisijateveojaamaks pisut suuremat hoonet, siis üks kunagine kasarmupark sealsamas raudteejaama juures kohaldati jaamahooneks oli siis niisugune pikk puumaja. Ja see oli siis kasutusel jaamahoonena veel nõukogude ajalgi. Praeguseks on ta ka elumajaks muudetud ja seisab juba pikemat aega poolikus remondijärgus. Aga hoone iseenesest on kenasti alles ja ka sinna juurde kuuluvad sellised raudteearhitektuurile omased spetsiifilise vormiga kuurid ja muud abihooned. See veduri depo ilmselt arhitektuurselt ja ka raudtee ajaloo mõttes oli neist kõige huvitavam ehitis ja kitsarööpmelist raudteede ajaloo uurija Mehis Helme arvates võis olla tegemist ühel perioodil koguni kõige suurema kitsarööpmelise raudtee veduritempoga kogu maailmas. Igal juhul üks vägev hoone, see oli. Raudtee tegelikult väänani tegutses 59. aastani ja hiljem Nõmme väiksest kuni väänani raudtee võeti üles aga kuni 70.-te aastate lõpuni veel kaubarong käis hiiul või siis nõmme väikses. Muidugi selle liini peal on ka üks väga huvitav ehitus, on Rahumäe viadukt mis valmis 27. aastal senise puust raudteeviadukti asemel. Ja tema autoriks on siis ehitusinse Johanson, seesama, kes läks õnnetult alt Käreveresillaga, mis kokku varises peale valm. Aga rahume, viadukti iga läks tal õnneks paremini ja see seisab ja nii sai mõned aastad tagasi ka restaureeritud. Nüüd on küll grafiti mehed teda usinasti graafitiga katnud, nii et teda peaks vist varsti uuesti puhastama ja vaated koguni restaureerima hakkama. Aga üks Eesti inseneeria raudteede ajaloo uhkeid mälestisi on see küll raudteed ei ole tema pealinna mammu. Vanasti oli siis selline situatsioon, et laiarööpmeline raudtee läks alt ja kitsarööpmeline ülevalt aga tänapäeval siis kogu selle raudteetammil, mis sellest kitsarööpmelist kindlusraudteest, mis hiljem oli reisijate ja kaubaveoraudteeks kohaldatud sellel raudteetammil kulgeb kergliiklustee ja seal saavad siis jalgratturid ja rulluisutajad liigelda. Nii et selle kergliiklustee rajamine on nüüd selle omaaegse raudteekulu nõmmel väga kenasti ära märkinud ja nagu taas aktualiseerinud raudtee on üldse nõmmel väga tähtis institutsioon olnud 1900 kahekümnendatel kujunesse senisest veel tähtsamaks liikumisteljeks, kui siis alates 1924.-st aastast hakkas sõitma elektrirong ja see on ka Euroopa mastaabis küllalt varane. Elektrirongid olid üsna uued moodsad asjad. Esialgu see elektrirong muidugi ei läinud nii kaugele, kui nad tänapäeval sõidavad Tallinnast kaugele välja Keilasse Kloogale ja Riisiperre, vaid elektrirong käis siis Tallinna balti jaama ja pääsküla vahet. Aga nüüd tekivad siis ka need väiksemad peatuskohad. Järve tekkis juba 23. aastal ja siis 24. aastal Kivimäe ja siis hiljem Hiiu ja, ja rahumäe algselt jaamahooneks olid raudteelt maha tõstetud kaubavaguneid ja alles siis mõni aasta hiljem hakati ütlema ka, et raudteejaam on, on vaja rajada. No teada, et esimesena siis tehti järve raudteejaamahoone valmis. Ja siis hiljem juba 20.-te 30.-te aastate vahetusel valmisid Rahumäe ja Kiiu jaamu hooned ja nende ehitusel kasutati väga uudset materjali, nimelt põlevkivituhk telliseid, mida varem maailmas üldiselt kasutatud ei olnud ja siis viimasena valmis 37. aastal kivimäe jaamahoonena, see kasutas juba nii-öelda nõmme oma materjali silikaattellist. Järvejaam on veel selline pisut rahvusromantilises laadis tuntud arhitektiga Karel Burmanni projekti järgi kavandatud hoone. Karel Burman töötas mõnda aega Rute teenistuses ja on näiteks Nõmme keskusesse ka ühe raudteelaste elamu kavandanud. Aga need järgmised jaamahooned on tõesti siis juba sellised krohvimata silikaadist või siis nagu hiiul põlevkivituhk tellistest, väga moodsad majad ka hoopis moodsama arhitektuurikeelega Nõmme pea ja nüüd ju ehitati totaalselt ümber selle vana puust tsaariaegse puit. Pitsilise satsilise jaamahoone ümber ehitati oluliselt suurem silikaatkivist jaamahoone. See vana jaam jäi sinna uue sisse. Tulemüür on veel näha, mis selle kahe jaama paviljoni vahel oli see jaamahoonete nii-öelda autorlus. Seda on uuritud aga ilmselt seal raudteevalitsuses nad valmisid mingi kollektiivsete töödena, näiteks minuni on jõudnud Hiiu jaam. France dev riies on tema teerinud ja Kivimäe Kloot aga näiteks Rahumäe ja Nõmme jaama projekteerija nime. Mul ei ole õnnestunud selgitada. Jah, küllap seal raudteevalitsuse projekteerimisbüroos nad tehtud on. Lisaks Otloodile ka Leon Johansoni ja teised. Tolle aja arhitektid võisid seal mängus olla, kes seal raudteevalitsuses on sel või teisel perioodil töötanud. Silikaattellis hakkas üldse nõmmel laiemalt levima 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel seoses sellega, et see silikaattootmine sealsamas kõrval männikul ju aset leidis. See oli alanud tegelikult juba tsaariajal, aga siis kahekümnendatel tunduvalt laienes ja sellest sai siis nii varjatud konstruktsioonides kui järjest enam ka fassaadidel eksponeerituna väga populaarne ehitusmaterjal. Ja just Nõmme oli üks esimesi piirkondi, kus julgelt hakati ka silikaatkivi eksponeerima hoone fassaadidel ja tegelikult silikaatvabriku omanik ise rajas ju ka endale nõmmele silikaatkivist villa mis kindlasti omalaadse tehase visiitkaardina toimis. Nõmmel aga mitmed tuntud hooned silikaatkivist, noh meenutame kasvõi Nõmme Gümnaasiumi, mis 39 valmis, kus on üle 200000 silikaattellise kasutatud Seniaanian fassaad ilusti säilinud. 1920.-te 30.-te aastate nõmmel lisaks elumajadele hakkas eriti ka mitmeid suuremaid avalikke hooneid püstitama ja nende hulgas siis koolimaju, kirikuid, kirikutest, sealhulgas siis Nõmme lunastaja kirikust juba rääkisime ja turuhoonet mainisime ka. Nõmmeturg tegelikult eksisteeris juba varasemast ajast, aga nüüd siis jõuti ka turuhoone ehitamiseni. Nojah, ja ei tohi unustada, et kolmekümnendatel aastatel rajatud Nõmme Nõmme keskuse hooned Pärnu maantee siis kolm, kaks, kuus, kolm, kaks, kaheksa ja tegelikult nendega on niisugune huvitav asi, et tegelikult kui ennem seda, kui nõmme sai linnaõigused 26 sistellid ju arhitekt natuselt ja maamõõtja puhveld Nõmme linna generaalplaan mis tegelikult nägi ette nõmme keskuse nihutamise hiiule, Hiiu jaama muutumist, nõmme peajaamaks ja Hiiu tänava muutumises, Nõmme peatänavaks ja isegi nõmme raekoda planeeriti Hiiu tänava ja Vabaduse puiestee nurga peale. Aga tol ajal nii nagu ka praegu tihti panid asja paika rahamehed ja rahamehed, vennad Kahrod tegid oma nii-öelda pilvelõhkujad praegusesse nõmmekeskusesse. Sinna see keskus jäi. Kahrode maja on siis Nõmme keskuses suur üldisest Nõmme hoonestus mastaabist sootuks erinev. Ammu, mis jääb Pärnu maantee äärde turuhoone vastu, kus siis kaua aega tegutses kino, nii et nõmme, vanemad elanikud, kõike tunnevad seda nõmme kinomajana. Sellel kinol on läbi aegade erinevaid nimetusi olnud. Kino juba tükk aega enam ei tööta. Aga niisuguse ühe olulise nõmme ärihoonena on see maja seal kenasti alles. Kinosaal hakkab uuesti elama sellepärast, et seal on juba paar viimast aastat teatrietendusi korraldatud ja loodetavasti see saal saab ka uuesti ära restaureeritud. Eesti ajal nõmmel oli ka oma sõjaväeosa. Tsaariaegsete kasarmulinnakute kasutas sõjavägi edasi. Vääna ja Suurtüki tänava nurga peal vanades Peeter Suure merekindlusaegsetes kasarmutes paigutatud tihtipeale vabadussõja lõppu Eesti pioneeripataljon, mis oli seal kuni 40. aastani, nii et eesti pioneeripataljon siis moodustas nõmme linna garnisoni. Lisaks sellele oli männikul ka vahipataljoni üks kom. Nonii ja ühe huvitava hoonena veel nõmme ühte serva rajati sõjaväesanatoorium ka niisuguse moodsa funktsionalistliku hoonena. Hiljem seal oli tükk aega Nõukogude ajal suletud territoorium, kus oli mingit laadi sidekeskus. Nojah, seal oli Harju rajooni sidesõlm mingil ajal, aga see oli, see oli sõjaväe tuberkuloosisanatoorium mis oli ka väga moodne hoone arhitekt kehva projekteeris tema ja see oli siis nii sõduritele kui ka ohvitseridele mõeldud kopsuhaiguste ravila. Jah, ja arhitekt Alfred Kehva ei ole võib-olla kõige tuntum arhitekt, aga vaatamata oma nimele ei olnud arhitektina sugugi kehva. Nii et tegemist oli ka küllalt silmapaistva, ehkki mitte väga üldtuntud hoonega. Tuberkuloos oli nendel aastatel üldse veel üks niisugune küllalt tõsine probleem mille kätega paljud inimesed üsna noorena ära surid. Ja siis hakkasid tekkima tuberkuloosi ravimise asutused, siis haiglad ja sanatooriumid mitmele poole ja nõmmele, mille õhku just männimetsad tuhk peeti ka tuberkuloosihaigetele eriti sobilikuks ja ka teistele kopsuhaiguste all kannatavatele inimestele, nagu näiteks astmaatikutele kivimäele Põllu tänavale rajati suur kopsuhaigete sanatoorium. Arhitekt Jakobi projekti järgi. Erich Jacoby oli Tallinna tsaariaegse linnainseneri Karl Jakobi poeg. Ka baltisaksa päritolu ja 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel üsna populaarne arhitekt, kes on nõmmele ka päris palju eramaju kavandanud, aga siis ka selle uue sanatooriumihoone. Esimene sanatoorium nõmmele väed juba 1907. aastal kohaliku ärimehe Wilhelm Volkmani poolt. See asus tegelikult selle koha peal, umbes, kus hiljem oli Valdeku saun, seal siis Valdeku ja ravila tänava nurgal asusid need sanatooriumi hooned. Kahekümnendatel aastatel olid niisugused mehed nagu seibe sanatoorium seal kuni siis 1926 Valmis Jakobi projekteeritud sanatooriumihoone. See põllu tänava varasem tuberkuloosisanatoorium nõukogude ajal kujundati ümber kogu Eesti NSV keskseks tuberkuloosiravikeskuseks, sellest sai siis tuberkuloosi Panzer ja sinna juurde ehitati hiljem 1950.-te aastate teisel poolel ka uus suur haiglahoone. Praegu need hooned paraku seal seisavad, tühjana kuuluvad eraomanikule ja mis siis nendest edasi peaks saama saama ja mis kogu sellest pargialast peaks saama, see on mõnevõrra küsitav ja selle üle ka suuri vaidlusi, kas seda sotsiaalmaast elamumaaks võib muuta või mitte. Nõmme elanikud on olnud sellele päris aktiivselt vastu, et nendest endistest haiglahoonetest suured kortermajad kujundataks viidates sellele, et siis sellest seni avalikust sanatooriumi pargist saaks selline majadehoov ja ka sealse piirkonna väga väikesed tänavad ei pruugi olla võimelised seda uut liiklusvoogu vastu võtma. Aga pisut paremini on läinud seal vastas oleval teisel kaua aega haiglana tegutsenud hoonel, mida inimesed teavad nõmmelastehaiglana. Aga mis siis praegu on kasutusel hooldushaiglana ja kenasti häiritud, aga ehitatud on see maja ka 1900 kahekümnendatel aastatel emade ja rinnalastekoduks. Ja arhitektiks oli Artur Berna Artur Berna. Esimese maailmasõja ajal oli Tallinna kindlusraudteeülemasetäitja nii, et oli nagu Nõmmega juba varem seotud sõjaga ametnikuna ja hiljem arhitektina. Ta projekteeris ka mitmeid eramuid, nõmmel. See emattaya rinnalastekodu oli mitmes funktsioonis, ühelt poolt ta oli osaliselt nagu lastekodu, teisalt ta oli ka siis selline asutus, kus siis vaesest Ühest kehvade elutingimustega naisterahvas sai mõnda aega pärast sünnitamist pisut paremates tingimustes olla. Ja selle hoone arhitekt berna projekteeris temale omases sellises neobarokk ses laadis. Ja see on Artur Berna loomingu hulgas vist küll üks kõige uhkemaid silmapaistvamaid mõju üldse. Ja ta näeb välja nagu tõeline barokk palee seal Nõmme mändide all. Nii et inimene, kes ei pea, võiks arvata, et see maja pärineb kuskilt 18.-st sajandist. Aga kui hakata lähemalt vaatama, siis tegelikult neid histaritsistlike vorme on berna üsna osavalt ka just niisuguse 1920.-te aastate traditsioon realismi vaimus stiliseerinud. Nii et see ei olnudki omas ajas enam teab kui vanaaegne hoone. Aga selline ütleme sotsiaalfunktsioonis maja kavandamine nii balleeli, kuna võis lisaks toonasele arhitektuuri maitsele ja berna enda loomelaadile olla osalt ka niisugune teadlik ideoloogiline samm näitamaks selle sotsiaalhoolduse olulisust ja andmaks sellele suurt joont või näitamaks seda, et vähemalt teatud aja jooksul või teatud puhkudel selline väga vilets satest oludest pärit inimene, olgu siis ema või laps, ka saab olla sellises täie väärilises arhitektuur ses keskkonnas, sellises tõeliselt paleelikus hoones. 1900 kolmekümnendatel aastatel muutus arhitektuur nõmmel väga kiiresti ja Nõmmest sai just see piirkond, kuhu järjest enam hakati ehitama hästi otsaid, funktsionalistlike maju. Ja seal on terve hulk selliseid funktsionalistlike villasid, mis on saanud meie moodsa arhitektuuriajaloos tõeliselt ikoonilist, eks ja mitmed neist siis kuulusid tuntud tohtritele või ärimeestele. No näiteks nurme 40, Oskar Kerssoni villa, Edgar Kuusiku projekteeritud. Oskar Kerson oli kunst, sarvetehase omanik ja veel mitmes vallas tegutsenud tuntud ärimees aga temal oli ka seoseid diplomaatiliste ringkondadega ja see Kersoni villa hiljem olnud nõmmel pioneeride maja ja praegune Nõmme noortemaja ongi selles mõttes huvitav, et väljast on ta omas ajas ultra moodne lamekatusega suurte akendega täiesti modernistlik elamu. Aga interjöörid on seal kaunistatud, sellise, ma ütleksin, isegi mõisalikustukt dekooriga mis ei ole sinna sugugi mitte Stalini ajal lisatud, nagu mõned inimesed on arvanud, vaid tegelikult, nagu näitavad ka vanad fotod on seal algusest peale olnud. Sest ilmselt, et just seetõttu, et seal käisid külas mitmed suursaadikud ja teised sellised traditsioonilise diplomaatilise ringkonna esindajad ja ka seetõttu, et Kersonid oma endisest elukohast võtsid kaasa ja antiikmööblikollektsiooni moodsat interjööri ei peetud päris sobilikuks ja peeti tarvilikuks siis see interjöör kujundada sellises traditsioonilisemat esinduslikkus laadis. Samas mitmed teised villad nõmmel kasvõi sealsamas üle tänavaolev doktor palitseri maja, see, mida hiljem nõukogude ajal kasutati Ministrite nõukogu residendina mida ümbritseb selline kõrge plank siiamaani ja mille nüüd üks tuntud ärimees oma villaks hiljuti korda tegi. Need on ka seest väga moodsad ka oma interjöörikujunduse osas. Doktor politseimajas on näiteks siiamaani säilinud ja restaureeritud omal ajal kööki seinte sisseehitatud kapid, mis siis pidid ka selle köögi tegema väga ratsionaalseks, kergesti puhastatavaks ja nii edasi. Moodsad köögid olid ju kõikjal maailmas 1900 kolmekümnendatel kodukujunduses väga oluline teema. Kuulsite esimest osa saatest nõmme kant. Stuudios olid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja mitmete nõmmeteemaliste raamatute autor ajaloolane Leho Lõhmus.