Jätkame huvitaja saadet meditsiiniajalooteemaga ja meil oli eelmisel nädalal juttu Peeter helatist, kes sai esialgu kooliharidust vaid ühe klassi, aga hiljem jätkas oma haridusteed ja väga edukalt. Peeter Hellatist, kõneleb ken. Kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiinilektor. Just need eelmine kord jäi siis jutt pooleli sellel kohal, kus Peeter Hellat oma doktoritöö oma uurimusega lükkas käima sellise tõsise ja küllaltki kaasaegse noh vähemalt oma ajastu kontekstis võitluse pidalitõve või leepra vastu siin Balti provintsides. Ja eks ole, mõnes mõttes oli nagu tehtud mees, aga, aga tegelikult algasid ka kohe probleemid. Hellat oli selline noh, ütleme ajastu kontekstis võib tema kohta kasutada terminit radikaalne teatavatel tingimustel ja noh, mingites oludes, eks ole, on võib-olla teda peetud ka vasakpoolseks või sotsialistiks isegi mingiks niukseks kabineti salongi šampanjaspetsialistiks. Aga. Aga kindel on jah see, et ta oli selline noh, ütleme niisugune radikaalsete vaadetega tegelane, et ta kuulus küll formaalselt kuulus Eesti üliõpilaste seltsi. Aga pigem oma vaadetelt võiks teda võrrelda siis 1800 üheksakümnendail aastatel EVS-i kõrvale tekkinud ühe teise akadeemilise üliõpilaste vooluga, millest hiljem kasvas välja Eesti üliõpilaste seltsi Ühendus. Noh, seesama lugu siin hiljuti, net, Sotside, valimisplakatid, Tammsaarega ja nii edasi. Tammsaare kuulus ka sinna selle ühenduse juures, ühest küljest oli jah, tagantjärele tarkvarast, seal oli tõesti päris palju vasakpoolseid ja neist kasvasid välja mõned sellised noh, vasakpoolset suunad Eesti poliitikas, aga teiselt poolt see oli ühenduses oli ka neid tegelasi, kellest hiljem pigem tekkisid fašistlike vaadetega inimesed. Nii et mõne võta kinni, aga radikaalsuse ühesõnaga selline kirikuvastasus ja Balti oludes siis saksavaenulikkus. Et see oli siis latile ja iseloomulik, nii et ühesõnaga oma selle iseenesest toreda ja vajaliku doktoritöö kirjutamise tulemusel tal ikkagi tekivad probleemid kohalikus keskkonnas sest päris palju rõhub sellisele noh, ühiskondlikule tervishoiule, EAP esitab kiuslike küsimusi, mis puudutab siis rahvatervise ja sanitaar ja nii edasi korraldamist kohalikus balti kontekstis. Ja tollel ajal siis jah, üldse saab need küsimused, eriti kui eestlane nende esitab, need on sellised ikkagi. No tahes-tahtmata viisid siis konfliktini tollel hetkel ikkagi veel juhtpositsiooni siinkandis omava valdavalt saksakeelse eliidiga rüütalkkondadega edasi, sest sellele eestikeelsele ja meelsele seltskonnale, kus vaikselt üles kerkima hakkas eesti arstidele ikkagi ikkagi tundused, kas või näiteks tolleaegse Venemaa siis venekeelsete Venemaa Vene impeeriumi kubermangude tervishoiu korraldus on paremini üles ehitatud kui, kui Balti riikides või Balti provintsides. Venemaal oli juba sisse viidud see nii-öelda Sempstva süsteem kus riik päris palju hoolt kandis, vähemalt olid loodud mehhanismid, mis tagasid elanikkonnale sellise juba küllaltki laiaulatuslike tervisekaitse ja olid ka tervishoiuarstid tööle võetud ja nii edasi ja nii edasi. Balti provintsides tollel ajal oli ikka veel päris palju sellist biodaalset kõrgkihtide, heale tahtele ja suvale. Noblessobliiž loogikale rajanevad hoolekannet ja tervishoiusüsteemi tekkiv tärkav. Eesti arstkond hõõrus siis kohalikule eliidile päris palju nina peale sellist. Selliseid olusid, mis tundus, et aitasid kaasa, eks ole. Paljude probleemide ja, ja nähtuste levikule muuhulgas siis leepra levikule. Nii et Hellat läks jah, seda teed. Ta on ikkagi vähemalt tema, need biograafiad, tema elulood räägivad sellest, et tal tekkis konflikt kohaliku eliidiga ja ta ise ka kindlasti seda süvendas kippus ka nagu ärklema ja kirjutama siin ja seal ja ta oli küllaltki niisugune äkiline, tundub, et ja see tähendab seda, et ta ikkagi siin eesti või noh, omal see kodumaal Baltimail ei saanud nagu oma tööd jätkata, otsustas Peterburi minna, seal tal juba oli vend ees, kes oli teda aidanud, eks ole, järje peale hariduse vallas lähebki sinna. Ja see algus ei ole lihtne ollagi, ta nagu ise hiljem tunnistanud, et noh, väga raske jalga ukse vahele saada, et ikkagi kõik haiglad ja ülikoolid ja nii edasi, eks ole, niukene korporatiivsus kollegiaalsus meditsiinikutse sees on küllaltki tugev ja hellalt nagu võõralt tulnud mehena Peterburis, tal oli raske leida endale kohta. Aga ta hakkab ennast vaikselt üles töötama, esialgu töötab nii-öelda vaestearstina. Ja siis hakkab otsima ka nišši, kuhu ennast siis nagu niimoodi kindlamalt paigutada ja tema lugu ongi siis see, et ta jätab need naha ja suguhaigused, jätab pipra ja hakkab keskenduma hoopiski siis kõrva-nina-kurguhaigustele. Et niukene arstide spetsialiseerumine, siis on jälle pikk jutt, aga, aga põhimõtteliselt see on just selle ajastu lugu 19. sajandi lõpu sajandi algus. Et see on see aeg, kui üha enam hakkavad arstid spetsialiseerunud, sellele seistakse ka vastu väga põhimõtteliselt. Mõtteviis on ikkagi veel see, et üks õige arst on nii-öelda üldarst, mõeldakse sellele sele erapraktiseerija ärile ja et igasugune spetsialiseerumine, see tähendab sarlatan lust langemist sellisel arstide hierarhias kuhugile käsitöölise tasemele. Aga see on just see niisugune tühi nišš, tänu sellele, kuhu siis kõikvõimalikud, sellised väiksemad ja tõrjutud tegelased muuhulgas ka eestlased, Kuhmad oma jala ukse vahele hakkavad saama, niiet hellad siis spetsialiseerub kõrva-nina-kurguarstiks. Aga kui siin etteruttavalt rääkida veel mõnedest Eesti arstidest küljest edaspidi juttu tuleb Henrik Koppel või või Aleksander Paldrok, nende lugu on sarnane, nemad ka spetsialiseeruvad. Lõppkokkuvõttes nad on ka siis tänu sellele esimesed eesti soost professoreid Tartu Ülikoolis, sest nad, sest nad valivad endale niivõrd kitsa eriala ja kui ühel hetkel juba hakkab ülikool ka aru saama, seda eriala on vaja õpetada, siis siis need kitsa erialamehed leiavad endale korraga nagu töö ja koha. Hellatis saab ka siis nina-kõrva-kurguarst. Rääkisime Peeter Hellatist ja ajalukku vaatas tagasi ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.