Jätkame huvitaja saadet meditsiiniajalooteemaga ja oleme vaadanud ja vaatame edaspidigi. Eesti suurkujusid meditsiiniajaloos ja neid tutvustab meile ken kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniprorektor. Peeter Hellatist on olnud kahel möödunud nädalal juttu ja räägime ka täna edasi tema panusest siis meditsiiniajalukku ja, ja üldse siis rahva tervisesse. Jah, et eelmine kord jäi jutt pooleli, siis sellel kohal, kus Peeter Hellatist Peterburis tasapisi hakkab saama kõrva-nina-kurguarst ta spetsialiseerub. Ta otsib endale sellise kitsa niši temale, kui selle uustulnukale ja kõrvalt sisse tulnule uksed Peterburis kergesti ei avane, aga ta tajub, et need avanevad paremini siis kui ta siis kui ta endale nihukesi väga-väga konkreetse koha leiab. Ta õpib, palju käib ka välismaal Prantsusmaal, Inglismaal ennast täiendamas. Ja tasapisi siis ütleme 1800.-te aastate see viimane kümnend siis ta seda oma teed niimoodi vaikselt käib, oma oma vagu, kaevab, süvendab, veab ja 20 sajandi alguseks siis siis ta ongi juba tekkinud temast selline täiesti juhtivspetsialist vene oludes ja Venemaal vastavas vallas. Nii et kui 1905. aastal luuakse Peterburi Ottoorinola rünkoloogia larüngo loogide selts või ühing sellatungi selle ellukutsuja, selle esimees, selle Peterburi seltsi järel tekivad siis ka Venemaal juba arvukad seltside ühel hetkel ka Venemaa selline keskorganisatsioon, just nendel samadel nina-kõrva-kurguarstidel sellel organisatsioonil oma ajakiri ja nii edasi. See on siis 20 sajandi esimene kümnend nende protsesside käigus on siis on, siis elati juba väga selgelt see, see nii-öelda vedur tema, seda tema, seda asja veab, tema on see mees, kes võib siis öelda niimoodi pidulikult, et Venemaal sellele valdkonnale nagu, nagu aluse paneb Nii et seal Peterburis ajab siis neid asju ja ja niimoodi Vene kontekstis ja teadusajaloo kontekstis siis, siis siis jõuab, jõuab kaugele ja on, on tunnustatud. Igati. Aga ta jätkab oma eesti jonni, et kuigi ta Peterburis Sist ajab sind ka Eesti ikkagi eesti asja, tema noh, kirjavahetus näiteks Hendrik Koppeliga teise eesti arstiga kellest siis noh, võib öelda, et oli niisugune Jaan Tõnissoni järel Tartu eestluse juhtfiguure 100 120 aastat 110 aastat tagasi. Kirjavahetus on väga tihe just Koppeliga koosnad, siis ajavad siin erinevaid asju. Üks asi on näiteks karskustöö, kus, kus elad, väga tugevalt kaasa lööb Eesti oludes, aga ta oli niisugune natuke marginaalne isiksused. Koppel oma mälestustes meenutab, et ta oli nagu noorest pärast peale väga veendunud karsklane, aga taimetoitlust aeg-ajalt praktiseeris, ühesõnaga niimoodi väga-väga karmilt oma oma kehasse ja tervisesse suhtus, aga askeetlik tegi sport tegeles taliujumisega ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see karskuse teema on tema jaoks väga oluline ja lööb, lööb kaasa. Siin just Eesti karskustöös esineb erinevatel Eesti karskuskongressi, tal peab kõikvõimalikke huvitavaid kõnesid jällegi tema sellest maailma nägevusest, lähtuvast, radikalismist kirikuvastasusest võib-olla vasakpoolsusest karskustöö kontekstis. Kui ta räägib, räägib sellest kõigest siis mitte nii väga just tervisepropaganda raames, vaid vaid ta punub sinna teemasse sisse ikkagi ka päris palju sellist sotsiaalset tööliste, elu-olu, näiteks küsimused või siis või siis veelgi filosoofilisemalt teemasid, surmahirmu. Teema näiteks räägib sellest, kuidas, kuidas seal mingid valitsevad kihid, kirik ja nii edasi tekitavad inimestes surmahirmu. Aga et me ei peaks kartma Nofonile ajastule omased niuksed, surma, surmateemalised, populaarsed loengud, kus üritatakse inimestele selgeks teha surma ei tohi karta, surm on looduslik nähtus, nii edasi. Õelat Hellat lisab selle niisuguse tugeva, tugeva sotsiaalse aspektiga. Surmahirmu külvavad need eeskätt kirik, kes tahavad, et inimesed kardaksid kartvat inimestega on kerge manipuleerida ja nii edasi ja nii edasi. Nii et Eesti asjad ja üks asi, kus ta siis väga tugevalt Eestis tõesti kaasa lööva niuke tervisepropaganda laiemalt mitte lihtsalt kitsalt karsklane töö vaid, vaid ka vaid ka igasugune tervishoiupropaganda ja siin kontekstis siis jah, see tema tähtteos paks raamat nimega terviseõpetus, mida ilmus siis kaks väljaannet, 1890.-te aastate esimesel poolel. Ja teine siis kordustrükk 1912. Need on siis võib-olla öelda jah, niuksed, esimesed põhjalikud eestikeelsed. Kõigepealt siis üldse see raamat suuresti koosneb ülevaatest inimesest inimese anatoomia, füsioloogia ja nii edasi. Ja teiselt poolt siis kõik need tegurid, mis inimese tervist võivad mõjutada, et ühelt poolt siis inimene nii-öelda seestpoolt tema toimimine ja teiselt poolt siis välised mõjurid inimesele, nende välimiste mõjurite puhul jällegi just see teine väljaanne sellel raamatul 1912 ilmunud seal siis juba päris palju selliseid sotsiaalseid teemasid, koolitervishoid, kuidas tuleks käituda korralike kooled, lapsed, kuulisi haigestuks, töötervishoid, tarvinismist räägib palju vaimuhaigustest, nende profülaktikas ja nii edasi ja nii edasi. Et panustab, panustab sellisesse, noh, ütleme eestlase maailma nägevusse, mis puudutab loodusteadusi, mis puudutab inimest, mis puudutab tervist ikkagi väga-väga märkimisväärsel moel. Ja sureb paraku noorelt 1912, tal on siis nii-öelda maakeeles verevähk. Mis iganes see diagnoos tänapäeval oleks, sureb 55 aastaselt seal Peterburis uhked suured matused, järelhüüded kus siis veel kord tema tööd, nagu analüüsitakse nii tema Venemaa kolleegide poolt kui siis hiljem, kui siin juba eesti kolleegide poolt. Ja tuuakse siis Eestisse maetakse siis Sangaste Sangaste surnuaiale, nii et seal on siis ka tema haud praegu ja, ja noh, erinevalt paljudest teistest eesti arstiteadlastest temal kuskil mingit monumenti, bareljeef ja nii edasi ei ole. Lihtsalt see hauatähis seal Sangaste Sangaste kalmistul. Juttu oli siis Peeter Hellatist. Temast rääkis meile, käin kal Link, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniprorektor.