Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus. Sõna- orel tuleneb kreeka sõnast organ mis tähendab tööriistainstrumenti. Seda tarvitati antiikajal paljude pillide nimetusena. Aja jooksul sai ta ka oma praeguse tähenduse. Orelialged kaovad halli muinasaega. Prototüübiks tuleb kahtlematult pidada paaniflööti, mille kaugemale arenenud kujuks on Hiinašeng. Samuti peab arvestama oreli võimaliku eelkäijana torupill. Nagu ilmselt juba mõistet on meie tänase saate peategelaseks orel. Ometi ei vaatame täna orelit mitte organisti pilgu läbi vaid meie saatekülaliseks on orelimeister. 25 aastane Toomas Mäeväli Tallinnast. Toomas Mäeväli, milline tähtsus või tähendus on orelil sinu jaoks? Minu jaoks on väga tähtis, sellepärast et esiteks seal kui muusikariist, mis võimaldab esitada väga erinevat muusikat ja väga erineval moel muusikat ja mis alati pakub uut ja huvitavat ja muidugi teine tähtis aspekt minu jaoks, mida ei saa tähelepanuta jätta on see tore rannad mulle leiva, see, et ma nüüd orelitega tegelenud siin on ikkagi suur osakaja juhustel siiski et samas oleks võinud saada sama hästi minust ka võib-olla viiuliparandaja. Kuigi seda ma ise hästi ei usu. Siinkohal võib-olla ongi õige aeg rääkida üldse pisut sellest, et kuidas see kõik nii juhtus, et, et sa oreli juurde sattusid ja võib-olla alustada sealt, et kust sa pärit oled ja milline oli seal pere. Jah, need juured tegelikult sinna välja ulatavadki, et sealt see asi alguse sai, olen pärit nii-öelda papi perest. Vanaisa oli kirikuõpetaja ja ema oli organist sealsamas koguduses ja, ja sellepärast mäletama orelit ikkagi väga vanast ajast, kusjuures mul ka kodus oli päike, noorel, mille peal me siis lapsed ikkagi armastasin, oma koerapulkasid ja mida iganes mängida. Ja ilmselt juba juba sealt ongi see huvi alguse saanud. Et kindlasti paljudele lastele tundub ta nii suure ja kaugena Oreleid on väga erinevaid, see orel näiteks, mis meil kodus oli, see oli väga väikene, seal oli ainult üks manuaal, seal ei olnud pedaali rohkem kui üks, millest sai tuult anda. Suureks ei saanud seda pilli kuidagimoodi pidada, sealsamas kõrval oli klaver, mis oli palju suurem, Pille, kus tuli palju võimsam hääl isegi välja, aga samas nii pehmet häält, kui orel välja andis. Jällegi see klaver ei võimaldanud. Nii et ohvreid on nii väikseid kui suuri. Kui siin Tallinna kirikutes käia, siis need korallid on väga suured ja nendega võib tõesti väga-väga palju isegi müra teha, võiks öelda, sellepärast et seal võib lausa kõuemürinat esile tuua. Tollel ajal, kui sina oreli kõrval kasvasid sellest ei olegi nii palju aega möödas. Ometi oli see nähtavasti veel see aeg, kui süntesaatorid ja tehnilisevad pillid ei olnud meil veel igapäevased. Milline oli siis koguduses oreliroll? Rail roll oli kahtlemata väga tähtis ja mul ongi tegelikult meeles mõned juhused, kui Kuusalu kirik oli see, kus, kus minu lapsepõlveaastad möödusid ja, ja sealt meenubki, kuidas vahel oli elekter ära kirikus, siis oli juba suur katastroof, sellepärast siis tuli leida mehi, kes tulevad orelile tuult tallama. Sest Dorali teadupärast töötab tuulega ja, ja mäletan, et seal oli alati probleeme sellega, et see tuula, mis süsteem ei olnud korras, et see tegi hirmsat kolinat, kui seda seal tallati ja see oli väga vaevarikas ja teine asi, mis siis tehti etoodi, käärkambrist, harmoonium. See oli jälle omaette huvitav asi, nii et, et noh, tegelikult ikkagi orel katki läks, siis oli suur probleem, siis tuli palju vaeva näha, hiljem muidugi tulid juba tegelikult ka süntesaatorid tõesti, aga, aga, aga no kirikus need süntesaatorid nii hästi ei õigusta ennast, selleks, nad on ikka niukse väiksema ruumi jaoks. Kui seal kirikus süntesaatorid kasutada, siis on tarvis juba, et oleks ka hea võimendus ja. Ja niisugused asjad, kõik. Millise hariduse sa oled saanud, kus sa õppinud oled? Olen õppinud loomulikult nendes põhikoolides, kus me kõik käima ka pärast põhikooli lõpetamist läksin mina õppima puidu restaureerimisTallinnasse ehituskooli kus vahvate meistrite käe all õppisin seal puutöö tegemist ja õppisin puitu tundma teoorias ja masinaid tundma ja selliseid asju. Nii et tegelikult kutse järgi, mis minul tunnistas edasi saab olema puidurestauraator, nii et ma olen õppinud puidurestauraator yks. Aga muidugi, selle puidurestaureerimise kõrvalt sain hakata kohe täiendama ennast ka Oradi parandamise alal. Kõigepealt läksin niimoodi harilike sammudega Niguliste kirikusse, kus Andres Uibo parajasti orarit häälestas, seal seal 90. aastal. Ja siis olin temaga nädalaga koos, vajutasin talle klahve ja vaatasin, kuidas nad häälestasid seal. Ja, ja see mind ära ei hirmutanud, nii et läksin veel sinna ühe Virumaa meistri juurde kellega koos töötasin Ambla kirikus. Oreliremondil ja, ja seda oreli parandamist ongi saanud õpitud just just erinevate meistrite käe all ja kohe konkreetse töö juures ikka ikka oralis. Ja nüüd juba hilisemal ajal olen käinud mitu korda ennast ka välismaal täiendamas Saksamaal. Christian šeflari orelil, kuidas ja, ja kaasa arvatud on välismaalased käinud me ikka siin Eestis koolitamas. Üks selline koolitusprojekt on praegu just käimas Haapsalus, kus üks üks lõuna saksa orelimeister mägi sealt Lõuna-Saksamaalt käib siin eesti orelimeistritele oma kogemusi jagamas. Nii et, et neid õppimisvõimalusi on palju, aga samas ongi niimoodi, et üks oreliparandaja porga meister ei saa kunagi päris lõpuni koolitatud pärast ikka ikka leiab ta mingeid uusi uusi asju ja uusi uusi tarkuse juurde. Kas selle konkreetse meisterdamistöö kõrval on oluline ka muusikaline haridus on sinu elus muusika olnud ka tähtsal kohal. Kahtlemata muusikaline haridus on tähtis aga samas mitte nüüd nii tähtis, et seda tööd ei saaks teha. Ma ei tohi öelda, et muusikaharidus on tähtis, sest siis mina peaksin kohe silmad maas minema välja, sest minul muusikaharidust ei ole. Ma olen küll õppinud klaverimängu mitu aastat ja, ja ka natukene solfeedsut ja ka kodus on muusika alati väga tähtsal kohal olnud, aga aga ma ise tegelikult näiteks klaverit ei mängi ja orelit ammugi siis mitte. Aga millal siis tuli see otsus, et sina seovad oma elu mureliga? Ma arvan, et siin niisugust kindlat otsuse tegemist ei olnudki, et ühel hommikul äkki ärkan üles, astun parema jalaga voodist välja, ütleme vot nüüdsest tänasest päevast saadik, mina olen ennast sidunud oreliga. Et ega see ei ole nagu naise võtmine. Oreli parandamine seal tööl. Ja, ja praegu see pakub mulle huvi ja teen seda tööd rõõmuga, aga sellist kindlat murrangut, et ma nüüd ühel päeval oleks tundnud, et vot see on just see minu õige ala ja minu kutsumus, seda ma ei oska öelda. Sa oled ise öelnud, et üks asi, mis sind veel oreli juures huvitab, on oreliajalugu. Ajalugu on üldse üks huvitav teema minu jaoks selle selle ajaloo huvi, ilmselt olen mina oma isa käest pärinud, kes on ajaloolane ja oreliajalugu tõepoolest väga huvitav ja eelkõige just eesti orelite ajalugu. Siin ajaloo huvi on süvenenud eriti viimaste aastate jooksul, kui ma olen siin puutunud kokku erinevate pillidega, kust ma leian jälle vanu vilesid, mida orelimeistrid on ära kasutanud ja tahes-tahtmata tekib huvi selle vastu, et kust nad vilad ikkagi pärit on ja kes nad teinud on ja ja mis ajad siis olid, kui nad tehti ja millised need pillid sel ajal olid niidetud, et see on üks minu suur huvi ja hobi. Väga hea meelega käin istumas arhiivis lugemas vanu dokumente otsimas ajamas jälgijat, mis, kus, millal ja kes. Kui vana on näiteks Eestimaal kõige vanem orel, praegu? Kõige vanem orel, mida nüüd kindlalt teatakse dateerida, on kihelkonna kirikus ja oran ehitatud 1805 see nüüd kiriku orel, aga muusikamuuseumis on üks väikene koduorel. Tõesti väga ilus instrument, mis on 1795 tehtud, on ka täpselt teada. Aga, aga on nimetatud ka mõnda mõnda pilli, mis võib-olla vanem, aga neid ei oska keegi öelda, sellepärast et et ikkagi mitu sõda on üle käinud ja arhiivid on põlenud ja inimesed ei mäleta isegi neid asju, mis 10 aastat tagasi olid nii et et päris täpselt ei tea, aga, aga see on kindel, et kihelkonna kiriku orel ehitati 1805 ja see töötab siiamaani enam-vähem sarnasena, nagu ta siis ehitati. Et see on kõige vanem, aga üldiselt võib öelda, et Eesti oreleid on kõik vanad. Sellepärast et Tallinnas need pildid, millega koos töötan, nendest kõige noorem on jah, saab varsti 80 aastaseks. Et noh, seda väga uueks pilliks küll ei saa pidada, nii et et tihti, kui välismaalased käivad siin, siis niimoodi imestama, et kuidas võib üldse nii vanu suuri villa olla siin et, et nendel neid selliseid palju enam järgi jäänud ei ole. Vähemalt mitte nii ligistikku, et siin on Tallinnas minu käe all viis suurt pilli ja nad kõik kõige nooremaks on siis peaaegu kaheksakümneaastane. Kust ta pärit on, kust ta siia Eestimaale tuli? Eestimaale tuli orel kindlasti koos koos ristiusuga siis siis, kui ta tuli saksa orduga Lõuna-Eestis. Siin on teada 14.-st sajandist, et Helme kirikus näiteks Paistu kirikutes on olnud orelit ja, ja mis kus kohas need teada on, sellepärast et kirjutatakse, et siis oli 1329 sõda, kus kirikud põlesid maha koos toredate orelitega. Et seda, millised need pildid olid, seda ei tea, millal nad sinna ehitades olid. Aga just nii oli seal kirjutatud juba seal ka 15. sajandil on teada, et organid olid Tallinnas ja siis nad tulid ikka koos nende kirikutega, kes ehitasid meile kirikud, ehitasid ka orelit. Ja eelkõige meie oreliehitustraditsioonid on seotud siiski Põhja-Saksamaaga, eelkõige Põhja-Saksamaaga ja, ja veel on teada, et Eestisse tuli orelimeistreid näiteks Poola aladelt, seal tantsigist ja niisugustest kohtadest. Aga üldiselt ega need orelimeistrid siin Eestis omal ajal väga palju ei olnud. Siin on palju palju kirjavahetusi, huvitavat informatsiooni selle kohta, kuidas neid meelitati, neid orelimeistrit, siiasamasse, õli, kui orelimeister saadi kohale Tallinnasse näiteks siis võis olla etet, tuli kas näljahäda või, või mõni muu õnnetus, mille pärast kuulutati välja leinaaasta ja siis ei tohtinud terve aasta orelit mängida rohkem kui ainult üks kord nädalas tuulutamiseks. Aga, aga selle tuulutamise pärast siis orelimeistriorelit parandada ei lasknud. Ja siis tihti orelimeister läks minema lihtsalt ja linnale jälle ilma oreliparandajate. Nii et neid probleeme siin keskajal oli, palju kaasa arvatud, oli muidugi puudus ka headest orelimängijatest aga üldiselt ja öelda, et oleme aina arenenud paremuse suunas ja eelkõige läks selline aktiivne liikumine orelite vallas käima pärast seda, kui vennastekogudus Eestisse tuli, sellepärast et siis üldse võib või seda aega lugeda üldse selleks, kui kui Eesti rahvas sai usklikuks rahvaks, ütleme niimoodi, või vähemalt millal ta pööras ristiusu poole, oma pole siis, siis tekkis inimestel huvi üksteise vastu ja teada saada, mis piiblis kirjas on, siis hakati käima koos koorides laulmas ja siis õpitiga pille mängima ja vot siis on ehitatud paljudesse kirikutes esimest korda oreleid üldse. See oli umbes siis 18. Sajandi lõpp ja 19 sajand. Nii et, et väga paljud kirikud said oma esimese kõrgharidust 19. sajandil tänu vennastekogudusele ja muidugi ega esialgu koguduse laule ei olnud ju niisugune, nagu see praegu on, kus anniks müriseb noor nii-öelda see oli ikka iga mees, laulis nii nagu oskas kusjuures laulis nii kiiresti, kui oskas. Maalid, mida siis kirikus lauldi? Seal nendele kõigile olid kohandatud ka sellised väiksed vahemängud, sellepärast et need, kes ikkagi aeglasemalt laulsid, ega neid ei saanud lõpmatuseni lasta aeglaselt laulda, neid pidi vahepeal järgi, ütleme nii, et et praegu on tegelikult ka, kui jõuluajal lauldakse seda tasa, tasa, jõulukellad kajavad, kus orel mängib neid vahemänge, siis minul alati tuleb niukene, kerge muie näole, sellepärast siis mul tuleb alati meelde see, et vot just niuksed vahemängud olid kõigil korral maalidel ja nende ajaloo oodati järgi siis neid aeglasemalt lauljaid või, või näiteks üks huvitav seik jällegi mul tuleb meelde eelmisel aastal, kui ma käisin Soomes Sibeliuse akadeemias vanade orelite teemapäeval, kus kus oli palju Vorilist huvitatuid, orelimeistrid koos siis seal räägiti, kuidas ühes Soome kirikus 19. sajandil tuli organist tööle ja tema käest võeti selline kaudsem, mis vastas tema viie aasta palga ja, ja selle eest võeti see summa, et, et see oleks garantiiks, orelit ära ei lõhu, mis kirikus on. Nii et see summa maksti talle tagasi, kui ta oreli pärast töölt lahkumist korralikus ja heas seisukorras jälle maha jättis, endast. Mida orel pillina instrumendina üldse endast kujutab, samas on ta klahvpill, samas on ta nagu vilepill. Seda ongi väga palju arutatud ja, ja tegelikult mingisuguse targa mõtleni ei ole jõutud pärast, et et üks ütleb, et orel on tehnikariistad, ei olegi üldse mingi pill, et lihtsalt üks monstrum, teine ütleb, et ta on puhkpill. Siis öeldakse, et ta on jah, klahvpill, mõni ütleb, et vilepill. No ütle sa nüüd, eks ole, mis, mis see õige siis on. Tegelikult oreli liigitatakse minu teada ikkagi klahvpillide alla, kuigi samahästi võiks öelda. Ta on siiski puhkpill. Nii et mina, mina, jään selles suhtes vastuse võlgu, eks mul mingisugune oma arvamine loomulikult on, aga üldiselt ma nagu ei murra oma pead tihti selle üle, et mis pill see orel siiski on. Ma arvan, et üsna paljud inimesed ei ole orelit lähedalt näinudki, et kuidas see süsteem seal kõik toimib ja mida ta endast kujutab. Jah, seda on, kuidas see süsteem täpselt toimib, ei ole siin lihtne öelda, ega ei ole ka lihtne sealsamas oreli kõrval seistes öelda, nüüd ühele inimesele, kes esimest korda oreli juurde satub, et, et mismoodi süsteem täpselt töötab. See töötab niimoodi, et et orelil on klaviatuur nagu näiteks klaveril Geon. Kui klaveri peale hakata altpoolt vasakult paremale mängima, siis eks ole, tulevad seal helid madalamast kõrgema poole. Ja ükskord kui nüüd võtta seda, et, et see, see, need helid ongi üks register, vaat siis saame aru, mis asi orelil register on. Aga orelil tavaliselt on neid registreid rohkem. Ja üks register tähendab seda, et ühe selle registris kõigi klahvide kohta vastab sama värvitooniga. Nii et, et seal võib olla selliseid madalamaid toone, võib-olla kõrgemaid toone, võib-olla mahedamaid võib olla selliseid Nasaalsemaid ja, ja kõikvõimalikke erinevaid toone. Aga ikka sedamoodi, et Ühes registris on üks vile kõigi klahvide kohta. Nii et sealt jõuame sinnamaani. Nii, et mida rohkem registreid, seda valjem hääl tuleb sellest oralist välja. Aga, aga mis on oreli juures, aga tähtis on see, et tema töötab, eks ole, õhuga tuulega tuul sisse puhuma ja selle viide tuule annavad. Lõõtsad. Need on päris suured, sellised, nüüd modernsed lõõtsad, need on väiksemad, need on umbes söögilauasuurused, nagu meil on kuskil toas või köögis, aga vanades organites olid need lõõtsad ikka päris suured, need olid seal umbes kaks meetrit laiad ja kolm või neli meetrit pikad. Nii et noh, siis võib võrrelda seda juba voodiga. Kestad olid umbes nii suured, küsin Tiltlikustada. Ja, ja nad on oma omadus, et nad lihtsalt ühed tühjad kastid, mis on täiesti õhutihedad ja sinna pumbatakse tuul sisse, nii et ta on selline tihe süsteem. Päeval muidugi kasutatakse orelite juures tuuleandmiseks mootoreid, ventilaatoreid, mis selle tuura tekitavad. Ja seda tuult läheb tarvis tegelikult päris palju. Näiteks toomkiriku orel siin Tallinnas, mis on, see tarvitab minutis umbes 70 kuupmeetrit tuult ja mitte lihtsalt tavalist tuult, vaid, vaid kindla survega tuult, seda peab olema. Selle tuulesurve on 110 millimeetrit veesammast bee sammaste vahet. Nii et see on ikkagi päris suur suurusjärk. Üks huvitav asi on, mul tuleb alati meelde, kuidas ma olen ka ühe Saaremaa kiriku lõõtsa sisetallanud ja inimene pidi alati sealjuures. See tuule tallamine on jah, üks üks vahva amet, mina siin pean järjekordselt häbenema, ei tohiks seda tegelikult üldse meelde tuletada, aga ma olen tegelikult kaks või kolm lõõtsatallaja töötaja jätnud kus ma panin esimest korda organitele ventilaatorid ennem seda tallati seal. Aga õnneks nad ei pea minu peale viha. Kui mõelda seda, et see lõõtsa nagu üsna suursesse tuule tallamine võib, osadel on päris nagu raske töö olla. See on päris raske töö ja see on niisugune töö, mida igaüks ei saagi, ei oskagi kohe teha, vaid seda tuleb lausa õppida, et seda õieti teha. Sest muidu ei tule sellest pillimängust midagi välja. Aga see lõõtsa tallamine õnneks tõesti huvitav töö. Ma mäletan Saaremaal ükskord ma käisin ühte orelit häälestamata must järel, tookord ei olnud seal veel elektriventilaatorit ja siis tulid tuld andma keskkooli lõpuklassi poisid, minu meelest olid esialgu lihtsalt neid paar tükki, siis tuli seid sinna juurde. Lõpuks olid seal tulid tüdrukud ka juurde ja siis oli seal saginat nii palju, et oralitena õieti kuulnudki. Aga tuult anti ägedalt. Me ennem rääkisime registritest tänu nende registrite orel ka nagu süntesaatori eelkäija, et sealt võib välja võluda selliseid ingellik hääl ja nagu sa ütlesid ka täiesti sellist kohutavat häält, et mis siis mõjutab selle Heliilmet jah, väga õige sõna, küla karakterit, seda mõjutab selle viljaehitus. Ta on selline lai või on tema kitsas tehtud või on tema pikk või madal, eks ole, mõnes registris hüüab korraga viis vilet, siis siis sellised registrid need on, need teevad tõesti sõna otseses mõttes lärmi ja raske näiteks häälestada, mina vaatan eelkõige sellest seisukohast. Aga, aga ikkagi selle vile erineva ehitusega tehakse seda. Ja tegelikult orel ongi üks, üks väga keeruline asi selles mõttes, et, et ühte orelit ehitada näiteks selleks on tarvis omada teadmisi muusika valdkonnast, eelkõige on tarvis omada Mesipuutööst, omada teadmisi, metallitööst osata ja seal rehkendada ka füüsikaliste suurustega tunde, aerudega, raamikat ja neid, neid asju on veel väga palju, mida tuleks silmas pidada. Ja muidugi keemia on väga tähtis, et seal näiteks õiget tina sulamit leida. Et, et siin on tõeline teaduste keskus. Eks orel. Me rääkisime nendest kõla, karakterite, seda, et mis on kõige eksootilisem register, mida sa oreli juures kuulnud või näinud oled. Neid tuleb jälle jälle ette mitmesuguseid, neid on tegelikult palju. Ühed eksootilisemad on muidugi linnukesed lihtsalt kus, kus tulebki selline linnukeste hääl nagu, nagu lapsena disai vilistatud sellise vilega, kuhu sai vesi sisse pandud, sellise mulinaga tuleb sirin. Aga siis on veel kellad. Siis tehakse hägu järgi, kus kaks viled kukuvad nagu kägu. Väga huvitava register on näiteks Viljandi Jaani kiriku Uuralis septim Kornet. Vaat see on tõesti väga huvitav register, selline väga, väga omapärase kõlaga ja näiteks Tallinnaga Kaarli kiriku oreli son on üks register, mis on inglise. Aga nimetatakse koorangleeni, et üks omaette teema on jällegi need registrinimed, mis, mis vahel kõlavad, aga erinevalt kooranglee tegelikult võiks arvata, et see inglikoor aga hakkad kuulama, siis on hoopis inglissarv. Nii et, et neid eksootilisi hääli on väga palju. Kas põhimõtteliselt on kõik oreleid ühesugused? Oma põhimõttelt on tõesti nii nagu inimesed põhimõtteliselt on ühesugused, eks ole, oma kehaehituselt nii ka oreleid on, aga samas on kõik inimesed erinevad ja samamoodi kõik korallid on väga-väga erinevad. No milliseid erinevaid oreleid näiteks Eestimaal on? Eestis on umbes 130 erinevat orelit, nii palju meil neid kokku hankija. Ja kõige, kõige laiemas laastus võib nad jagada selle selle mängujuhtimissüsteemi järgi, et osad on mehhaanilised osa, Amblimaatilised mehaaniline on selline, kus vajutad sõrmega klahvile ja sealt läheb kohe edasi selline liikmestik, mis avab ventiili ja ventiili alamvedru, siis sa pead oma sõrmeraskuse sõrmega selle vedru raskuse või pinge ületama, et selline nagu kaunis raske mängida. Samas teine süsteem on Sisknomaatiline, kus selle vedru avab, ventiili avab ja vedru surve ületab õhk lihtsalt peenikeste torukestega juhitakse seda õhku niimoodi, et see juba siis seda suunab. Et see nagu kõige laiemas laastus jaotamine. Ja siis võib veel jagada oreleid koduorelite ja kiriku orelikontsertsaali orelit. Nii et, et kui nüüd jaotama hakata, siis, siis neid jaotusi võib veel teha väga palju. Tihti võib kuulda, eks ole, et öeldakse, et don barokkorel või on romantiline orel, need ei ole mitte selle järgi teha vahet, et nüüd väljanägemine on ühel romantiline, teisel barokne vaid eelkõige see erinevus on siiski kõlas. On küll selles väljanägemises erinevused, mida ma ei tohi jätta ka märkimata, näiteks barokkorelit. Nad kui ehitati, siis nende hind jaotus kolme ossa. Üks osa oli üks kolmandik sellest hinnast moodustasid viled ja, ja kogu see oreli ütleme osa, mis kõla tekitab siis üks kolmandik oli oreliprospekt või orelikapsal ümber ja kolmas osa oli see kullatis, mis sinna peale tuli, nii et niimoodi võib varastada, kuidas orelihind jaotus. Ja seda siis Okoralist. Aga nüüd romantiliselt oleneb, mida meil Eestis hästi palju on nende orelite kõlaga on üritatud järgi aimata sümfooniaorkestrit ja need registrid, mis nendes Uuralites on, neid on ka just nimetatud sümfooniaorkestripillide nimedega ja see sai, hääl, mis sealt välja tuleb, on ka tõesti nagu sümfooniaorkester, nii on oranis olemas oma viiulit kontrabassid, tšellod, flöödid, plokkflöödid, kambad ja, ja muidugi trompeti, Toboed, Salmeid, tromboonid, tuubad ja kõik sellised pillid nagu orkestrist näeme ja muidugi mõned registrid, mis on ainult ekstra orelile iseloomulikult. Võib öelda, et orel on ka üks, üks suur orkester otsekui ühe mehe orkester. Eesti luterlik tund. Jätkame vestlust orelihooldaja Toomas Mäe Väliga kus asub Eesti kõige suurem orel. Eesti kõige suurem orel on oma ehitamisest saadik kuni siiamaani Tallinna Kaarli kiriku orel. Ja sellel orelil on kolm manuaali ja kolme manuaaliga on võimalik mängida 80 neljaregistrit kokku, et et see on tõesti suur pill. Järgmine oma suuruselt on toomkiriku orel, kus on ainult 73 registrit ja, ja kui hästi järgi mõelda sisse Kaarli kiriku orel ongi läbi aegade Eesti kõige suurem orel, sellepärast kuskilt arhiivist ka ei ole selgunud, et siin kunagi oleks suuremat pilli olnud. Küll on olemas maailmas suurematil isegi siinsamas meie lähedal Lätimaal Riia linnas Riia toomkirikus on orel, kus on 120 registrit. Nii et neid saab rohkem teha küll. Aga, aga noh, tihti ei olegi tarvis neid registreid nii palju, et see intonatsioon ja see küla karakter, see on ka väga tähtis ja Kaarli kiriku orel kõlab väga hästi. Kui palju ühes niukses orelil keskmiselt vilesid on? Näiteks Kaarli kiriku oreli kohta võin öelda päris täpselt, ma mul just eelmine nädal jäi näppu üks vana ajalehe väljalõige kus oli kirjutatud, kuidas Kaarli kirikusse telliti orel, millel on 5190 vilet. Nii et näiteks siis 84 registrit ja, ja nendel on omakorda siis 5190 Wiret. Et umbes niimoodi on, ühes registris on keskeltläbi 54 kuni 58 vilet, olenevalt sellest, kui pikk see manuaal on. Aga samas, kui seal ühe klahvi peal on, on ühes registris mitu piletit, siis tuleb lihtsalt korrutada neid arvama vahel, nii et võib-olla ka 300 vilet ühes registris. Mis teeb ühe oreli heaks või paremaks, kui teine? Ikka ikka kõla on hea akustikaga ruumid on kehvema akustikaga ruumid. Aga üks õige meister, kes hakkab orelit ehitama, tuleb alati sinna koha peale sellesse ruumi, kuhu ta peab oreli ehitama ja kõigepealt katsetab seda ruumi kõla. Näiteks Saksamaal oli väga kuulus orelimeister Gottfried Silvermann. Tema tuli kirikusse, tal oli jalutuskepp, läks keset kirikute, koputas sellega paar korda sinna kirikusse, Nendele kuulas, kuidas Kaja on kirikus ja siis ta ütles, kas tema ehitab sellesse kirikusse oreli või ei ehita. Nii et situatsioon oli selline. Orelimeister elas nii lahedalt, et tema võis öelda, et kas tema ehitab või ehita sellesse kirikusse oreli. Ja, ja kui on ikkagi kirikus hea akustika, siis orel kõlab seal ka hästi ja samas kui on ikkagi väga halb akustika, siis tee, mis trikke tahad, aga orelit kõlama seal ei saa, lihtsalt. Nii et sellest sellest kiriku akustikast sõltub, väga palju on sul kuskil oma lemmikpill. Mõnikord on üks pill lemmik ja teine kordne teine pill, lemmik nihukest konkreetset lemmikut ei ole, kõik, kõik pillid on, on vahvad ja kui ühe pilli juures pikemat aega tööd teha ja, ja mingisugune korda saade valmis, siis on, on sellest hea meel ja siis on see konkreetsel hetkel lemmik. Samas kui mõni teine pill jälle on kaua ka ei olnud ja on hästi korda saanud, siis on see pill lemmik, nii et et see on ka väga tihti selline muutuv suurus. Milline on kõige raskem orel, mille puhul sa oled mõelnud, et huvitav, et kas ma saan seda küll sa hakkama. Niimoodi ma ei ole mõelnud kunagi, ma küll kui ma leian, olenes mingisuguse vea, siis vahel võib-olla nii, et, et ma võtan isegi mõnikord pool aastat hoogu, enne kui ma selle ära parandada, aga, aga siis ma lähen ka kindla peale välja ja teen ta ikkagi korda. Aga niimoodi ma ei ole kunagi mõelnud, et kas see on nüüd konkreetselt üldse on väga raske ehitusega või, või, või mitte, nii et, et võib-olla, et seal on mingisuguseid niukesi pragusid eelkõige nendes kirikutes, mida on köetud mida tuleb esialgu pikalt kaaluda ja mõelda, et kuidas seal, mis seal täpselt võib ette tulla, enne kui tegema hakata. Kas orel on ainult kirikuvill? Kirikupilliks sai orel tegelikult alles üheksandal sajandil pärast Kristuse lihaks saamist. Ennem seda oli, oli orel hoopis selline. Vana õukonnapill ja tegelikult algkristlased üldse ei kasutanud mingeid pillasest, miljoneid, peeti sellisteks pagandlikeks vahenditeks. Ja, ja tõesti, esimesed kiriku orelit võeti kasutusele olles umbes aastal 800 900 ja, ja sellest ajast saadik on neid arendatud, nii et tegelikult, eks ole. Siis pärast seda, kui Orsay kirikupilliks, siis umbes 400 aasta pärast olid juba esimesed orelit ka Eestis, nii et see on tegelikult väga hea tulemus. Ja, ja, ja, ja nüüd, viimasel ajal tõesti teostataksegi orelit ainult ainult kirikuga kontsertsaalides hakati oreleid ehitama ka siin 20. sajandi alguses, võib-olla osalt ka 19 sajandil juba, just eelkõige selle kaalutusega, et, et kui oreli peal kontserti mängida ja seda kirikus esitada sisse kiriku intervjuu hakkab, hakkab seda kontserti kuulamist mõjutama ja seal kaasa rääkima, et, et sellepärast tehti kontsertsaalid ja oreleid võimalikult plassi välisilmega, et rohkem nagu seda muusikale tähelepanu juhtida, et orav ei olnud nagu sealjuures tähtis. Aga, aga, aga minu jaoks ja nüüd eelkõige minu meelest ikkagi korral on kirikupill. Millist muusikat saab oreliga mängida, kas kõike? Korraliga saab mängida kõike, lihtsalt peab olema selline organist kellel on tuju ja oskused vastavad muusikat mängida. Siin viitavasti kodus mängida tantsuks oreliga muusikat ja näiteks vanast ajast on teada siin, kui möödunud sajandi alguses olid kinod ka Tallinnas, siis nendes kinodes olid ikka orelit, kinoorel ja tummfilmile, saateks mängitigi oreli peal. Taustamuusikat oligi ekstra oreli kinoorel, kus oli võimalikult või hästi palju erinevaid heliefekte, seal olid trummid ja ja trompetit ja, ja kõikvõimalikud lisaseadmed, et siis võimalikult hästi neid filme elavdada. Nendega. Sa ise puutuda igapäevaselt oreliga kokku, palju sa orelimuusikat kuuled? Val tuleb ikka kuulata, ära ei tüüta häält. Vahel tüütab ära ka ja samas siis siis vahel, kui ei ole kaua aega kuulnud, siis panen isegi mõne plaadi peale kodus jahe, kuulan. Aga no see on jah. Kui on ikkagi hea orelikontsert, siis ma hea meelega lähen seda kuulama ja kui on hea organist, aga üldiselt mitte väga tihti. Ja jah, oreli kontserditel, ega mind väga palju ei näe. Räägime natuke lähemalt sinu tööst ka sellel on väga ilus ametinimetus orelimeister. Mida su töö endast siis vähemalt kujutab? Ja orelimeister kutsutakse teda eesti keeles. Nimetus tuleb saksa keelest orgel power, ma räägin seda sellepärast ei jäta, et ma ennast ise mingil juhul meistriks ei nimeta. Et ei tekiks ilmaaegu segadust, sellepärast et ma ise pean ennast rohkem selliseks oreli hooldajaks. Ja minu amet kujutab endast seda, et orelit vajavad pidevat hooldust ja parandamist selle jaoks, et nad ikkagi heas mängukorras püsiksid ja et need hääled, mis sealt välja tulevad, ikka õige tuleks. Tihti on küll hea öelda, kui organistid mõni noot valesti läks, et orel on häälest ära. Aga noh, niimoodi vabandusi leida ikka. Aga minu töö seisnebki selles, et käin oreliste oralisse. No seal need viljad häälde, mis on häälest ära läinud ja häälest ära lähevad nad sellest, kui palju mängitakse, siis tekib vibratsioon mis, mis liigutab, villasid ja kõigutab. Ja sellega ajab siis nad häälest ära. Ja teine töö, mida tuleb teha, on seal reguleerimine ja puhastamine, et kõik niimoodi perfektselt töötaks. Ja, ja need ongi need peamised ööd ühe oreli juures. Kas seda saab kuskil koolis ka õppida? Jah, Saksamaal on ekstra ordumeistrite kool kohe kus, kus õpetatakse joreni meistrid, väljaajaja niukene lühikene kursus kestab, ma arvan, et aasta, aga, aga seda võib venitada aga päris pikaks, mitme aasta peale ja siis ollakse kohe päris saksa mõistes orgel Baumaister, oreliehitusmeister ja selle kohta antakse välja tunnistuse need inimesed, kellel on siis selline tunnistus, need on võimelised kindlasti ehitama oreli otsast lõpuni, valmis vähemalt juhtima seda ehitustööd, sest praegu enamasti näiteks Saksamaa traditsioon ongi see. Ühes firmas orelimeister, kes on nagu kunstiline juht, kes annab meestele tööd kätte, et üks teeb seda teineteist ja on selline koordinaator ja samas selle, selle põhilise töö teevad ära ikkagi need töömehed, et mitte ei ole nii, nagu nagu oli siin mõned sajad aastad tagasi, kus see meister oli ka ise selle reaalse tööprotsessi juures, kus seal ka võttis vahel höövli kätte ja hööveldas seal vilet või midagi veidi nutus kolviga tinutasid, et, et praegu on palju ka neid meistreid, kes, kes ise rohkem menetsesid. Kas sina suudaksid orelile ehitada. Ma arvan, et mitte, et minu kogemused ei ole nii, sealt siiski selles valdkonnas, et nüüd üks hea Orlasse ehitada ühe, ühe niukse lihtsalt oreli võiks, võiks kindlasti valmis teha, aga kas ta ka hästi kõlaks, seda ma julgeks garanteerida. Praegu ma pean siiski leppima oreli parandamisega ja ma arvan, et seda ma teen niimoodi rahuldavalt, et, et ma ei pea häbenema oma tööd. Kas Eestis üldse on sellist inimest, kes oskaks Borelt ehitada või peame ainult välismaalaste abi peale lootma jääma? Ja on Eestis küll isegi kaks töökoda on, kes on uusi oreleid ehitanud, aga need, need pillid on siiski väga väikesed, mida siin kohapeal ehitatakse? Ühe suure oreli ehitamiseks siin Ma siiski päris piisavalt ressurssi, näe koha peal selle pärast just et, et selle oreliehituse valmimine veniks väga pikaks kestaks mitu aastat. Aga samas, kui, kui tahta ikkagi oravaid saada kiiresti, siis see tuleb tellida välismaalt. No kui palju on üldse Eestis neid inimesi, kes võiksid ennast nimetada oreli hooldajateks? Sul on vist suhteliselt haruldane amet Eestis. Kui nüüd võtta, et et terve Eesti peale neid orelihooldaja ei tule kokku umbes 10 inimest, siis, siis selle järgi võib arvata, et tegemist on haruldase ametiga. Aga samas, kui mõelda, et neid oreleid ka ei ole väga palju, neid ongi ainult 130 või 40 siis siis mina ütleks, et oreli hooldajaid on parasjagu ja kõigile jätkub praegu tööd. Ja ma arvan, et jätkub hästi tööd. Vähemalt mina ei saa küll kurta selle üle. Ometi vajab üks nii spetsiifiline instrument hooldamiseks ka hästi spetsiifilisi vahendeid ja materjale ja kuidas nendega meil siin on kassa meisterdanud, ise valmis või või hangid kuskilt või mida üldse huvitavat oreli hooldamiseks vaja läheb? Jah, eks iga iga töö nõuab ikkagi ka oma, et tööriistu ja töövahendeid nii kuradi parandamine ja, ja loomulikult on minul oma tööriistakomplekt. Enamasti on selles komplektis tööriistad, mis on muretsetud Saksamaalt spetsiaalsetes firmadest, kes toodavadki tööriistu kohe orelimeistrite jaoks. Sellepärast et need tööriistad on kaunis spetsiifilised, seal siiski. Küll ma tean mitmeid meistreid, kes on ka ise endale teinud tööriistad valmis. Vahel päris nutikaid asju, aga samas vahel võib esineda ka selliseid kohmakaid, asju, mida oleks lihtsam välismaalt tellida. Aga asi on see, et töö saaks tehtud, et saaks hästi tehtud. Mis, mis muidugi kindlasti tuleb välismaalt tellida, on, on materjal, sellepärast oreli juures kulub väga palju nahka. Aga sellist healt hästi pargitud nahka Eestist saada on praktiliselt võimatu. Sellepärast et niuksed nahad, mis orelit ikkagi ka 100 aastat vastu peaksid ja võiksid iga päev ühte ja teistpidi liigutatud saada, neid neid siin Eestis ikkagi leida ei ole ja need tuleb eranditult Saksamaalt tellida või, või siis mõnelt või ka Taanist või, või kust iganes, kust keegi tellib. Jaa. Ja, ja ka näiteks puit tuleb tihti välismaalt. Oreliklahvid tehakse eebenipuust, teised osad sellelegi kuusest, mis on Siberis kasvanud hästi sirge süüga ja, ja tamm tuuakse sisse jälle lõunamaadest, kuigi Eestis ka on kohapeal. Aga seda on vähe. Nii et, et oralised tuuaksegi väga palju välismaalt just sisse. Kui see kõik võtab nii palju raha ja aega ja vaeva kas ei oleks lihtsam klaveri või süntesaatori peale üle minna? Nüüd peaksin kohe näppu viibutama ja ütlema, et, et kus on jutt? Ja siin mitmed kogudused Eestis on tõesti endale sellised elektroonilised oreli hääla imiteerimise seadmed muretsenud aga heaks seda varianti kindlasti pidada ei saa ja orelit need need seadmed kindlasti ei asenda. Samas olles ise tihedalt koguduse eluga seotud, ütlen, et, et jah, et kui seal kirikus tõesti mingit pill ei ole, et mõnda aega võiks ju siis seda täitsa kasutada, aga aga mingil juhul ei tohi seda nimetada oreliks. Ja see on tegelikult kurb, et, et ega koguduse inimene, kes kirikus istub, ega tema ei saa aru, kas jumalateenistusel mängis viiulit, mängis orel või mängis koer tema teavet, pill mängis, mis pill see oli see tema üle õla tagasi vaadanud, mis seal üleval täpselt oli, sädevad mingi hääl tuli, et, et noh, tegelikult see on kurb ja, ja need Need inimesed võib-olla tõesti võtaksid odavama variandi. Aga üldiselt üks, üks vana hea orel on ikkagi kõige parem ja kindlasti orel välja ei sure, sellepärast et orel läheb aastatega aina paremaks. Kui, kui süntesaator on juba kohe nädala aja pärast, kui ta poest on ostetud, on tegelikult vana ja uus uus mudel on peale tulnud, siis siis orel, kui on 10 aastat vana, siis alles võib sellest hakata. Või sellega hooblema, siis siis on tallaseks seapille sisse mängitud ja võimas riist. Nii et süntesaator on küll korraga soodne muretseda, aga kui mõelda selle peale, et sa 10 aasta pärast hiljemalt pead selle kindlasti välja vahetama, siis ta läheb lõppkokkuvõttes kallimaks kui suured, sellepärast et et oreli võib saada võib-olla kolme süntesaatori hinnaga, näiteks. Aga, aga samas ta peab vastu ikkagi väga palju kauem. Nii et peame hoopis uhked ja tänulikud olema, et meil siin Eestimaal on nii palju selliseid toredaid ajaloolisi pille säilinud mis neid ohustab? No eelkõige ohustab oreleid, kuri käsi, nimetataks kurjaks, käeks seda, kui, kui orelisse tuleb. Eks vutserdaja oreliparandajat peetakse üheks vereimejaga, kes tuleb, võtab väikse töö eest suure summa raha ja läheb jälle minema. Arvatakse tihti, et ollakse võimelised koha peal ka oral ise korda tegema. Aga tihti võib juhtuda, et, et selle ise parandamisega tekitatakse hoopis suurem kahju, kui see oli ennem ja ka selle vea kõrvaldamine läheb palju rohkem maksma ja läheb palju rohkem vaeva, aga eelkõige maksma kui, kui see, kui oleks kohe kutsutud oreliparandaja kohale. Et, et kahjuks on nii ja teine asi muidugi mis on peamine, oreli vaenlane on, on kliima muutumine. Et me kõik tahame, et, et kui me läheme talvel kirikusse jõululaupäeval, et siis seal oleks Soaedne, võiks mantli panna pingi seljatoe peal eraldi ja istuda seal ja ja tunda rõõmu. Aga varjud, mis nendes kirikutes on, need on ehitatud ikkagi hoopis hoopis teise kliimaga kirikusse ja ja kui kirikuid kütta, siis kirikud muutuvad kuivaks ja oreleid ei taha enam mängida. Nii et ka see kuivus on Ornite vaenlane. Kui nüüd lõpetuseks küsida niimoodi, et kui sa vaatad orelit kui isiksust kuidas sa teda iseloomustaksid. Mina ei ole kunagi niimoodi orelit vaadanud kui isiksust, aga mul tuleb jälle meelde, kuidas ühe organistiga sain kokku kuskil, kes ütles, et tema on kindlasti naissoost. Ja sellele pillile tuleb kindlasti läheneda nii nagu ühele naisterahvale. Et teda tuleb siis kõigepealt seal temaga hellalt rääkida ja silitada ja, ja siis alles võib minna selle pilli juurde ja hakata seal temal peal mängima või mida iganes siis parandama. Nii et, et nii palju oreli, sellisest ja isikupärast. Luterlik tund lõpetab tänaseks stuudios olid Signe Aus ja Meelis Holsting ning meie saatekülaliseks oli orelihooldaja Toomas Mäeväli. Ootame teie arvamusi toodete kohta toimetusaadressil. Tallinn kiriku plats kolm või telefonil kuus 314 311 kuus 314 311. Kohtumiseni.