Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on filmiloolane Õie Orav. Hiljuti ilmus Entsüklopeedia kirjastusel õie orava koostatud suurteose Tallinn film mängufilmid aastast 1947 kuni 1991 teine osa, esimene osa ilmus möödunud aastal. Mina olen Marje Lenk, head kuulamist. Persona. Personal. Kuidas elate, Õie Orav päris normaalselt. Kas võib öelda nii, et olete väsinud, kuid õnnelik, ohib elutöö on valmis saanud, kas just elutöö, aga üks väga suur töö küll. Kuna see töö võttis ära väga palju aega. Mitte nädalaid ja kuid, vaid lausa aastaid. Jaa, käigus on olnud nii tõuse kui mõõno. Aga kunagi ei olnud mul sellist mõtet, et ma jätaksin pooleli või lõpetamata selle töö. Ja kui mõne päeva võtsid aja maha, siis oli see süütunne kuskil iseenese ees niivõrd suur et kuidas ma nüüd siis nagu kulutasin selle päeva ära ja ja kuigi see päev läks kindlasti ka väga õige, et asjade peale kasvõi lastelaste hoidmise peale, aga tunne oli selline. Nüüd on jälle üks päev kadunud ja, ja töö venib ja venib ja valmis ei saa. Aga nendest mõõnadest tuleb üle saada ja kui oled üle saanud ja lõpuks näed seda eriti ma mõtlen eelmine aasta, kui maikuus lõpuks tuli välja esimene osa, sest minu eesmärk on olnud ju algusest peale tehase teos Tallinnfilmi mängufilmidest tehtud nõukogude perioodil, et see on üks väga konkreetne kindel ajajärk alates siis seal aastast 47 kuni 91 ja minu niisugune soovunelm oli, et, et kogu see teos tuleb korraga välja. Aga loomulikult raamatut toota on väga kallis. Ja see, et raamat kani mahub, kas sai see teos tervikuna siis et teda toota ja müüa on loomulikult kergem, kui üks osa tuli varem. Aga see, et üks osa tuli nii palju varem, sest teine osa pidi ikkagi plaanipäraselt tulema juba septembris-oktoobris, aga loomulikult seal vahepeal olid suvevaheajad Kirjastus puhkusel ja kirjastusel omad plaanid. Vaja oli välja tuua seal 12-l sentsüklot dieedi ja, ja ja kroonika ja mis seal kõik veel ilusaid raamatuid üksteise järgi on ju tulnud sellest kirjastusest. Ja see Ta muidugi lükkus edasi, aga see, mida ma öelda tahtsin, et need kaks osa eraldi ilmusid, no mingil määral minu kui autori jaoks tekitasid väikseid probleeme. Sest kogu info on ju teise osa lõpus ja kui see vahe on mitu kuud siis tekkis paljudel küsimusi, et miks ei ole esimese osa lõpus infot näiteks ja ja huvitav on see, et kui inimene ostab raamatu või eriti need, kes tahavad oma arvamust avaldada töökohta nad ei vaevu lugema saatesõna või kasvõi ainult seda, mis on kaane tagumisel poolel. Et need on ainult mängufilmid. Sest see, et kaks osa eraldi ilmus jate esimeses osas, on nüüd ülevaatepeadega ja teise osa lõpus on register, nimede register ja üldist infot veel üksjagu. Et seda nagu ei arvestatud ja, ja minu käest hakati küsima ka, et miks sa nii pinnapealselt läksid üle dokumentalistikast ja animatsioonist ja. Ma ütlesin, et, aga see ei ole selle raamatu materjal. Ja, ja teine asi, mis muidugi vaadake, kui oluline on näiteks üks, üks täht. Kui ma nägin seda esimest osa juba kui ta trükikojast tulija, õigemini ma nägin kaane maketti siis, kui ta oli läinud trükiga, et ta oli juba töös ja ma teadsin, et see töö on väga kallis ja ümber teha enam midagi ei saa. Aga ma avastasin, et seal ei ole pealkiri mitte Tallinnfilmi mängufilmid vaid Tallinn film üks ja siis all väikselt mängufilmid ja siis aastat 47 ja kuni 77 oli see esimene osa, eks ole, ja kuna sei täht oli ära jäänud, vot sealt tekkisidki inimestel, kes saatesõna ei lugenud, küsimused aga, et miks sa niimoodi ülevaate peatükis nii kergelt dokumentalistikast üle läksid või animaatorid. Aga kes vähegi vaevu ja lohed ikkagi ka saatesõna ja lõpusõna ja see saab asjast aru, et sellest raamatust ei pidanudki seda otsima, nii et et sellega on asi kõik korras. Ja samas olen ma matult tänulik entsüklopeedia töötajatele, kellega koos ma aastaid seda raamatut tegin. Unasse plaan teil tekkis, kirjutaks õige raamat, see plaan oli tohutult ammu, tähendab, see plaan ei tekkinud minul endal. Sest ma olin varem teinud selliseid väikseid, mida võib nimetada prussüüriks, aga uhkusega ikka sai nimetatud ka raamatuteks, varematel aegadel aga lausa kaheksakümnendad lõpul, nii et ma võiks öelda, et eelmise sajandi kaheksakümnendatel tuul pöördus minu poole tollane Tallinnfilmi peadirektor ja peatoimetaja ühes isikus Enn Rekkor. Ja tema tegi mulle sellise ettepaneku. Et kas ma teeksin sellise ülevaatemängufilmidest ja veste paas pidi tegema dokumentaalfilmidest ja siis keegi pidi tegema ka multifilmidest ja algselt oli see mõeldud niimoodi, et võib-olla üks suur kogumik, et nad kõik on seal kuus, aga siis kahe õige varsti koos Madis Tramberg iga, kes sel ajal oli asedirektor ja Enn Rekkor, siis nad koos ikkagi otsustasid, et õigem on teha eraldi. Et tehke ikka teie orav see mängufilm, et te olete nagu kogu aeg rohkem mängufilmist alati rääkinud ja palju loenguid pidanud ja kuna mul oli kogemus olemas nende väikeste raamatute näol raamatu kirjutamise kogemus, ma mõtlen ja kuna ma põhiliselt ikkagi filmiajaloo vahendamisest elatussiin, kõik need aastad siis ja sealhulgas ka Eesti filmist olin üksjagu palju rääkinud, siis ma mõtlesin, et mis siis teha ei ole, et ma teen ta ära, et üks aasta, Ta on veel mõned filmid üle, mida ma olen ühe korra ainult näinud või? Kaks filmi oli ka, mida ma ei olnudki näinud ja et ühe aasta uurin ja vaatan ja teise aasta kirjutan jätkolmas aasta ta ilmub ja planeerisime niimoodi, et noh, kolm aastat, et seal kuskil 91 ta võiks ilmuda siis nii ja siis ma hakkasin teda niimoodi tegema ja tegin ja tegin ja töö edenes isegi päris jõudsalt ja ja siis tuli 91. aasta ja see aasta muidugi lõi kõik kogu selle töö segi, selles mõttes ütles, et ma siin ei ole vist mõtet pikalt kommenteerida, oleks hoopis teine. See oleks olnud piss, teine raamat, muidugi, 91. aastal oli mul pikk paus, ma lihtsalt mõtlesin, mida teha. Sellepärast et niimoodi täpselt jätkata, teda ei saanud. Ma mõtlesin ja otsisin seda struktuuri, mille ümber see materjal püsiks. Sest see, mida ma olin läbi töötanud, see materjali hulk oli niivõrd suur, ma kujutan ette, milline teie tavaline nägi. See oli niimoodi, et seal keegi ei tohtinud midagi kuskile tõsta, et kui mu lapselapsed külas käisid, siis sõidad midagi puutuda ei tohi. Et aga ma ise teadsin täpselt, kus miski on. Kui keegi küll ta tuli oma ära kraamisi, siis pärast oli raske leida, muidugi seal oli kõik taanduvad kuskile firmani. Aga kõige masendavam oligi see või minu enda jaoks, et mida siis nüüd teha, peab leidma mingi täiesti uue väljundi, et kuidas materjal ikkagi lugejani tuua sellisel kujul. Et seda võib lugeda ka 50 aasta pärast, et see oleks aegumas, et ta ei ole selline ühepäevane nagu mõni ajalehe artikkel või et, et plats puhtaks või et vaat nüüd me alles näitame ja nüüd me ütleme ja nüüd me teeme. Sest see, see ei tulnud kõne alla ja kui ma lõpuks leidsin selle struktuuri, siis hakkas mul töö kiiresti edenema. Ma sain aru ühel hetkel, et minul kui autoril ei ole mingisugust õigust hakata ta nüüd ümber hindama nende inimeste tööd, kes on teinud seda 50 aastat, kes on andnud sellele kogu oma elu. Et see on nende endi asi, kui palju keegi maksis lõivu, kui paljudele, kas vastuollu oma südametunnistusega, miks ta tegi filmi nii, nagu ta tegi. Aga samas, et tuua see lugejani. Nii et lugeja ikkagi ridade vahelt võib lugeda, mis seal tegelikult toimus. Vaat see oli kõige raskem, et ei saa ju tõesti teha niimoodi, et no jah, et siis oli nii ja me olime sunnitud ja me pidime ja me ei saanud, kellel seda niimoodi vaja. Ja siis ma muutsin seda materjalikäsitlust selles mõttes, et ta ei olnud enam nii minu kui autorikeskne. Sest algselt oli mul nõnda, et oli väga palju küll tegijate endi nagu intervjuusid, mida on ka selles variandis küllaldaselt palju ja olid ainult väga väikesed retsensiooni katkeid ja minu resümeed põhiliselt, et olingi ikkagi mina siis ja väga vähe neid teisi. Kuna ma olin Tretsensioonid kõik läbi töötanud nagunii ja ma mõtlesin, aga et miks ma selle nii suure töö jätan siis kasutama. Ja kui ma selles otsuse endast tegin ja väga paljude retsensentidega ka telefoni teel vestlesin, et kas nad on nõus, kui ma kasutan ja ei teki sellest hiljem ebameeldivusi ja nii edasi, noh kõike enamikus ütlesid, no kui arukalt kasutas, miks mitte, et see on ju meile ka väga huvitav. Kas oli ka selliseid kõnesid, et jumala pärast? Kevadel ei, vaat huvitav, ma pean ütlema seda, et ei ole olnud ja pean ütlema ka seda, et nüüd, kus kahe kuu pärast saab aasta, kui esimene osa ilmus ja tõesti keegi ei ole olnud solvunud, ei ole olnud ära pahandatud, et miks on tema retsensiooni kasutatud või küllaltki pikki lõike sellest. Ma olen püüdnud tõesti neid kasutada ta nõnda, et sellel kirjutajal ei oleks pretensioone. Kuidas retsensendi retsenseerisin, neid filme on üks väärtuslikumaid tahke minu pilgu järgi selles töös. Et nad annavad edasi seda aega, seda tausta. Ja see, mida parem see kirjutaja oli, seda enam sealt kõik see välja tuleb. Kas see on, oli ka teil lemmikfilmikriitik, kelle, kelle lugusid alati suure mõnuga lugesin? Minul isiklikult ütleme nõnda, et see kriitika poole ei ole mind kunagi võlunud ja ma ei ole ise iial tahtnud kriitikuks saada ja ei ole ka kriitik, aga ma olen alati olnud seda meelt, et, et kui inimene on juba kriitik, siis ta peab olema väga erudeeritud ja ta ei tohi olla pahatahtlik inimene. Ja Ta peab tõesti oma kriitilise artikliga aitama loojat, mitte vastupidi ja selles suhtes. Ma olin alati vaimustuses ja ma arvan, mitte ainult mina, vaid paljud loojad, ka Valdeko trafrost omal ajal ja mul oli õnn ka teda tunda isiklikult teatud aerma tahtsin ka telefilmi toimetuses. Ja sel ajal oli seal Valdo Pant ja Tobro ja Ülo Vinter oli muusikafilmide peal, oli niisugune väga tore. Ja muidugi Kadobro kõrval oli teisi kirjutavaid inimesi, Elem Treier väga heade artiklitega, aga minu jaoks need mehed olid nii Dow pro kui Treier kui, kui ka Kalju Uibo ja, ja Endel Link ja nad olid niivõrd targad inimesed. Ega mina ei mõelnud iialgi, et mina võiksin ka mingi kirjutisega niimoodi välja tulla, et see kellelegi võiks olla huvitav lugeda või seda mina ei mõelnud üldse. Ma ikkagi lootsin, et ma ikkagi jätkan oma teed ikkagi stsenaristina ja kirjutanud stsenaariume ja aga kuna see ei olnud nii lihtsalt teostatav tav siis kuidagi elu viis mind selle filmiajaloo juurde ja viis ta muidugi just selle esialgse töö tõttu seal reklaamiosakonnas kino kinokomitees. Jah, sest kui ma tulin Moskvast filmiinstituudi peatamise järel oma stsenaristi diplomiga 64. aastal Tallinnfilmi kusjuures ma olin juba seal Tallinnfilmis tööl, siis ma tulin sinna praktikale 63 ja siis jäin ma juba sinna niimoodi tööle. Ja siis, kui ma läksin kaitsma diplomit, diplomitööd tegema, siis ma lahkusin, sest siin olid ka perekondlikud põhjused, sest siin olid nagu pisipere ja nii edasi. Ja kui ma siis diplomiga tulin, vot siis niisugust võimalust enam ei olnud, 63 loodis toimetuskolleegium ja seal olid juba nagu kohad niimoodi täidetud ja selliste eraldi stsenaristi kohta, mida oleks väga ju lootnud ja tahtnud ja selle ümber on ju nii palju arutatud ja nõu peetud, et võiks ju stuudios olla üks oma stsenaristide grupp. Aga muidugi niisugused head mõtted ei läinud läbi ja nii seal seda võimalust ei olnud ja mulle pakuti siis kiiresti võimalust asuda tööle reklaamiosakonda kinokomitees. Ja sinna ma siis ka läksin. Ja selles kinokomitees ma olin seal poolteist aastat ja selle aja jooksul, kuna ma hakkasin seal iga päev vaatama tohutult palju läbi filme kõik uued mängufilmid, mis tulid üldse Eestisse. Ma olin kõige sellega väga kursis ja siis ma pidin hakkama ka nendest aeg-ajalt rääkima. Kuna ma filmiinstituudis Moskvas väga põhjalikult olin õppinud filmiajalugu, siis oli, see võtab niimoodi ühendada ka neid kaasaegseid filme, mis meile tulid ka nendega, mis varem olid tehtud hakata rääkima nendest tegijatest, sest ja samas seal reklaamiosakonnas töötades ma käisin läbi kõik meie Eestis ilmuvad ajalehetoimetused ja meil hakkasid siis regulaarselt ilmuma sellised filminurgakeses kus siis tutvustati iga nädal filme niimoodi, mis ekraanidele tulid. Ja sellest ajast hakati katsetama ka siis televisioonis neid filmi kommentaare. Alguses mina tegin ka üks kaks niisugust nädala filmi kommentaari. Aga siis ma sain aru, et mina ei taha seda teha, sest mina erialainimesena ei saa kiita, ülesfilmimist kuhugi ei kõlba ja seetõttu mina ka hiljem kunagi ei, ei olnud huvitatud Jupiteri tegemisest, sest kui Valdo Pant lahkus, siis mõeldi, et kes seda võiks edasi teha. Ja kui tuli Enn Eesmaa, kes tegi suurepäraselt ka ja, ja tuli lõpuks Vesmes. Ja, ja kuna Ahto Vesmes oma juristijälge mõistusega ja sõna suhtlikkusega tegi neid kommentaare ka väga hästi ja kuna ta juhatas kas just seda meediakontorit või esialgu siis seda filmilaenutuse kontorit, tema oli huvitatud, et iga film tooks kassat ja nii tema siis oskas väga hästi neid üles niimoodi kiita, neid filme seal reklaamiosakonnas, siis sai alguse minul see huvi või õigemini, see oli nagu ainuvõimalik, kuidas üldse ellu jääda või elus olla. Sest filmiajaloost rääkimine huvitas nii paljusid. Ja sealt sai alguse minu suur loenguline töö, mida ma üldse ei eeldanud, et minust vaata mingi ma ei kannata, SÕNA lektor, ütleme mingi vestleja jutust. Et, et hakata niimoodi rääkima filmidest. Ja samal ajal hakkasite raamatuid kirjutama, tegite stsenaariume, hakkasite filme tegema? See on käinud kuidagi jah, niimoodi ta on niimoodi läbi põimunud olnud, sest eks ju kõik see täiendab vastakuti kogu see materjali uurimine, materjali, läbitöötlemine. Ta annab sulle nagu juurde väga palju uusi tahke uusi võimalusi ja ütleme, sedasama teletöö ja sealt reklaamiosakonnast. Ma läksingi tagasi televisiooni, sest ma olin televisioonis olnud ka enne Moskvasse õppima minekut. Siis ma töötasin Soome saadetes mani, režissööri abi. Ja see oli omaette üks ääretult tore aeg, sest televisioon oli alguses, kus mina olin seal 57, ühisk jah, 57 ka seekord poolteist aastat, sest 58 sügis. Ma läksin Moskvasse õppima ja siis kas see oli tulnud, siis oli kõik arvasid, et ma tulen kohe telesse tagasi, aga see, et ma vahepeal seal reklaamiosakonnas oli, see oli nagu mõnele üllatuseks. Kust te selle filmipisiku sisse saite ja kuidas see film teie ellu tuli? Filmipisik oli minus ikka jälle läbi selle suure armastuse näitlejatöö vastu. Sest see, see suur armastus, ma ei tea, on istunud minus millegipärast kogu elu. Ja päris väiksena, kui ma sattusin teatrisse. Sebisid mu sisse tuli ja teatrisse viis mind. Mari Möldre õde. Sõja järel me elasime meil, neid oli ju kõiki pommitatud ja majad olid põlenud. Me elasime allika tänaval ja sattusime elama. Neid pandi ühte suurde korterisse, kui niimoodi elama, et kõrvaltoas elas keegi proua Villmann. Temale ühe advokaadi lesk ja Dalysis juhtumise Mari Möldre õde. Ja, ja mina hakkasin temale väga meeldima ja siis tema kutsus mind kaasa teatrisse. Ütles, et ma arvan, et see sulle väga meeldib. Ja teater oli siis praeguses Vene Draamateatri ruumides. Ja see oli siis endine kino, nagu me kõik teame. Aga siis mängis seal Estonia teater ja seal oli see diaatriliseduka draamatrupp koos. Ja see esimene etendus oli Shira nõude persolak. Ja ega ma sellest rohkem praegu enam ei mäleta, kui mul on silme ees Aino Talvi, kes mängis siis seal Roczani peaosa. Ja Ta istus niimoodi ühe tikkimise või maalimise laua taga. Tal oli must kleit seljas, kleit laienes alt ja tal oli väga kaunis soeng niiskust rullidega. Ja mida ma veel näiteks vahtraleht langes niimoodi ülevalt alla. Ja see kõik oli see kõik oli niivõrd lummav minu jaoks. Ja siis ma ei rääkinud pärast ühtegi sõna. Ja siis, kui see proua Vilma küsis, et kuidas sulle teatris meeldis. Ainult noogutasin, ma ei rääkinud üldse midagi ja siis ta viis mind veel Hamletit vaatama. Tõesti, see oli niivõrd haruldane ja siis ma mäletan veel, kui minu noorem vend kahekesi käisime vaatamas Georg Otsa, kui ta laulis punavarju kõrbelaulus. Ja need on kolm niisugust lapsepõlve, sellist tohutult eredat mälestust. Aga võib-olla veel kõige esimene oli veel saksa okupatsiooni ajal, kui meie klassijuhataja viis meid Estonia teatrisse kontserdisaali, õigemini ja see oli jõuluetendus. See oli niivõrd kaunis. Siis ma olin kaheksaaastane, see oli veel enne pommirünnakut kudel, Estonia terve oli. Ja vot sealt kuskilt hakkas noh, niivõrd tugevasti minus tööle, et ma ei saanudki sellest lahti ja lõppkokkuvõtet, kuidas see viis mind ju teatriõppestuudiosse 53. aastal. Ja see oli minu kõige õnnelikum päev nendes noorusaegades, kui, kui ma siis oma nime leidsin seal vastu võetud ta nimekirjas draamateatri seal tegelaste toa ukse kõrval. See oli eriline aeg ja kogu see õppimise aeg seal stuudios, aga siis oli selline asi, et kinos sai väga palju käidud ju. Filme tuli üksteise järgi ja tulid ka need Trophy filmid ja kõik muud kõige suurem armastus oli see teater. Aga ikka ma alati mõtlesin, aga tore oleks ka filmis mängida. Kõige esimene kokkupuude selle konkreetse filmitööga oli, oli rappa spordifilmi Andruse õnn, kuhu siis oli vaja niisuguseid tehase tüdrukuid või, või lihtsalt massi niimoodi tegema. Ja tuli sinna meie proovidraamastuudio proovisaali, meil oli just parasjagu, tegime seal, et ega mingisuguste töödi naersime ja roomasime seal mööda põrandat. Ja äkki seisis ukse vahel Vladimir parvel ja ütles, et kuule sina, tüdruk, tule sealt välja, ma tahan sinuga rääkida. Mina Milakakutasin täiesti otstarbekohaselt oli vaja lihtsalt. Ja, ja siis tema ütles, et kuule, Leningradi, tahad sõita, filmi tahab minna või kes ei taha. Ja nii me sõitsime, me sõitsime koos eikellegi muuga kui meie suure iidoli ka sel ajal Linda Rummoga. Ja ma sõitsin temaga ühes pees ja kuigi noh, teatris me kogu aeg tegime etendustes kaasa ja me ju nägime kõiki oma lemmikuid ligidalt ja lähedalt, aga äkki sõidad niimoodi koos ja elasime veel hotellis ühes toas ja ja, ja siis tegi ju seal Andrus õnnes mängis ju taluts ja Meeta Luts Viismiin termitaaži ja näitas mulle Peterburi, sest tema õde, kunstnik Karin Luts ju oli Peterburis õppinud ja elanud Peterburis ja meta luts tundis Peterburi linna niivõrd hästi ja need olid niivõrd unustamatud mälestused, aga mida ma pean ütlema? Ma elasin läbi kohutava pettumuse, kui ma sattusin paviljoni rapordil, oli seal suur paviljon, kus ta tegi siis paviljonivõtteid ja miks see pettumus oli? Sest paviljon te ju teate, mis on filmipaviljon, aga kui sa elus ei ole seal käinud ja sa mõtled niisugune suur stuudia ja kõik lähed ja muidugi need kõrvalruumid olid kõik kuulsuste pilte seinad täis ja kõik niimoodi. Aga paviljonis ühes nurgas keegi taob haamriga mingit lauajuppi kinni, üks noh, täiesti nagu mingisugune küün või kuurialune. Ja siis seal mingis nurgas, eks ole, kaamerad käivad ja siis sa pead seal veel midagi tegema. Ja see oli muidugi tohutu pettumus, lihtsalt noh, see moment. Aga see, ma pean ütlema, et see, kuidas raport suhtus näitlejatesse ja ja noh, mina ei olnud üldse mitte keegi, tuleb üks tundmatu väike tüdruk sinna. Aga see, millise lugupidavusega ta pöördus kõikide tegelaste poole, ükskõik, tegid sa tillukest Tyson ja see on noh, tõesti ainult paar minutit episoodi ja see, see, kuidas režissöör suhtus, see oli, see oli see, mis võttis kogu selle ülejäänud pettumuse kohe ära. Ja teine asi, mis, mis oli, täiesti vapustav, oli Lenfilmikostüümiladu. Sest see assistent, kes selle filmi juures oli režissööri assistent, viis meid sinna, et otsida meile midagi selga, Linda Rummoga. Ja siis me mõlemad vaatasime seal, et noh, kõik ajastud kõikvõimalikud seal küll Peeter Esimese kostüümid ja ei tea mida iganes ja siis tuli kandev roll lausa jahid merel. See oli nüüd juba päris konkreetne kokkupuude ja siis ma sõitsin juba uuesti Lenfilmi, kuna seal olid meil ka paviljoni võtted, meil mitmed sisevõtted tehti Lenfilmis ka, aga enne seda olid proovivõtted. Ja siis ma muidugi vaat selle kaudu oma juba täiesti Läksin sellesse filmitöös ikkagi sisse. Ja muidugi ma arvan, et see oli kõige rohkem tänu Kaljo Kiisale, sellepärast et Kaljo Kiisk oli meil näitlejate õppestuudios õppejõud teisel kursusel ja kui me esimene aasta tegime järvetiga tööde, mis oli täitsa unustamatu Õppejõud ja järveti järel tuli kiisk, kes ei olnud mitte sugugi ei jäänud alla järve, sest ta oli teistsugune, aga tema tegi meiega katkendeid ja see, kuidas ta meiega töötas, ma ütlen, need kaks aastat olid niivõrd toredad aastad minu elus. Ja loomulikult see, et Kaljo Kiisk, et sinna filmi jahid merel juurde alguses nagu tõlgiks, aga sisuliselt oli ta seal režissöör, sellepärast et kogu töö näitlejatega tegi Kaljo Kiisk ja Taaniga tõlgiks just näitlejate ja selle Moskvast tulnud režissööri vahel Mihhaili koorovi vahel, kes ei osanud loomulikult sõnagi eestikeelsest aja, ei pidanudki oskama, seda ei elanud siin. Kaljo Kiisk olles Ta jõudeks, siis ma arvan, ta tegi ettepaneku, et mind ka proovida. Ja ega ma ei lootnud küll eriti, sest seal prooviti nii ilusaid naisi nagu aasta vihandi. Jaa, jaa, jaa. Teramets ja Rutt muidugi saigi selle peaosa. Aga et kui seal oleks nüüd läinud läbi aasta vihandi, siis ei olegi teada, kas sel juhul oleks mina läinud. Võib-olla oleks siis seda rolli teinud hoopiski rutt. Ses Tiiu valitakse filmi sellise põhimõtte järgi, peategelased, kõrvalrolli tegelane, ta ei tohi olla. No kuidas ma ütle, ilusam, ilusam kui peategelane, et ta ei tohi hakata mõjuma sümpaatsemana, ta peab olema natukene, kas siis tehakse teda, soengud teistsuguseks, et ta jumala pärast ei mõju ilusamana. Aga no Asta vihand oli tõesti erakordselt ilus naine tema kõrval raske on üldse kellelegi veel ilusam on. Aga noh, see selleks, aga juhtus jah, nii et kinnitati rutt ja siis oligi vaja mind. Sest sest aasta vihanti siis sinna panna kuidagi saanud nuri, siis uhke tunne. See tunne oli nii ettearvamatu, seda ei oskagi kirjeldada, siis ma olin küll niimoodi, mulle tundus, et noh, need on, kõik, uksed on avatud ja kogu maailm on nüüd avatud. Nüüd on kõik need, ma olen tõesti ja abikaasa mängis episoodilised osas, jah, sest see oli selline suvi, jah, kus me teineteist niimoodi lõplikus leidsime siis ja tema mängis seal jah, ühte väga südi piirivalvurid, kes siis pidi ka niimoodi neid diversantidel püüdma seal võisby hoone vä? Gustaksel luurega tuttavaks saite ikka Draamateatris, sest mina olin ju seal õppestuudios, kui see kiitiliselenud tuli. Ja see kiitis, lend tuli just 53. aasta suvel aga meie stuudio Tammur võttis selle stuudio kursuse sisse just selle eesmärgiga, et enda teatrile järelkasvu kasvatada. Sest kiitiliselenud pidi saama oma noorsooteatri. Aga kuna nad ei saanud ja kogu lend tuli draamateatrisse ja juba augustikuus Tammur nägi mind linnas ja ütles, et oi, et sa ei ole ära kuskile näinud, et tule, ma tahan, et sa hakkad seal etendustes kaasa tegema. Ja siis ma hakkasin tegema kahes kapteniks kaasa ja nendel oli seal koolitüdrukuid vaja ja nii kiitis etendused hakkasid minema, sest me olime juba kõik väga tahad omavahel niimoodi. Ja loomulikult me ju tegime kaasa nendes suurtes masslavastustes maskeraadi patras Antonius Kleopatra ja käisime Moskvas, kaasas nende etendustega ja, ja noh, seal on raske nagu mööda vaadata, kui keegi kellelegi silma jäänud vilega, siis Aksel Orav võlus mehelikkusega. Kas käisite kõiki tema etendusi vaatamas ka, et no ma tean ja et seda nimesid nimetamata, ma vaatasin küll kuus korda, sest noh, me üldse oli nii, et meil olid viis korda nädalas olid õhtul tunnid ja ülejäänud aja me tegime veel etendustes kaasa, nii et ega meil peaaegu kõik õhtud olid hõivatud. Aga kui mõni vaba õhtu jäi, siis me ikka vaatasime, vaatasime muidugi Linda Rummo pärast ka, aga noh, mul oli siis juba kaks niimoodi eesmärki vaadata või kaks huviobjekti vaadata seda etendust ja see nimesid nimetamata oli ju ka väga populaarne, väga minev etendus. Kas peale filmi jahid merel mängisite veel Aksel Orava? Koos koos ei aa üks väike telelavastus oli, aga ma ei suuda seda pealkirja meelde tuletada, see oli üks lastelavastus, jah, ja me mängisime päris isa ja ema seal. Nii et lasteaias minu laste käest oli küsitud poegade käest, et kas teil on õde ka või et noh, seal oli see tüdruk, et noh, näed, lapsed vaatasid ja see oli mängult, ütlesid poegi teatripisikuga nakatanud. Meie ei nakatanud neid küll, aga vanem poeg käis ühe aasta vahepeal lavakas ja ta käis niimoodi, et ta käis sisseastumiseksamitel meie teadma. Ja kui kadunud Grigori Kromanov mulle hakkas siis rääkima, sest neil tekkis väga hea kontakt omavahel. Ja, ja Grigori Kromanov väga meeldivalt rääkis minu pojast ja kui mina küsisin, et aga et mis ajad sina käid Erki ette neid eksameid vaatamas, sest mu poeg oli juba neli aastat ERKIs arhitektuuri õppinud? Ei Mikserki sett lavakas, mõtlesin kuidas lava, kas ja Kromanov oli siiralt üllatunud, ütles, et kuidas, kas ta tõesti kinod, et me võtsime ta vastu ja mina ütlen niimoodi, et ärge et tal on jäänud ainult diplomikursus ERKIs, et lõpetagu ära enne üks kõrgkool või niimoodi. Aga siis juhtus, see oli tegelikult, kaks päeva enne minu sünnipäeva, toimus jutuajamine, Kromanov oli ka meil kinoliidus niimoodi üle laua, nagu me teiega praegu istume siin 14. juulil. Kromanov ütles, et ta sõidab lahele puhkusele. Ja 18. juulil ta lahkus ja teda enam ei olnud. Ja see, et Cramo navi enam ei olnud, tema seda kursust kogus ja ma ütlesin Cramonovile, et kui sina seda kursus teed juhatad sest me ju kõik teame, et Grigori Kromanov, et ta oli erakordselt vaimne inimene väga rikka sisemaailmaga. Et et kui midagi olulist sellega läheb minu pojas paika. Et et ma ei ütle võib-olla siis midagi, kusjuures ta ütles niimoodi, et sa oled esimene ema, kes palub, et ärge võtke vastu mu last. Kõik ütlevad vastupidi, võtke, võtke. Ainult võtke. Niimoodi naljaks öeldud, kas nüüd kõik, kes niimoodi teevad, aga, aga ma usun, et jah, ega väga paljud ei palu küllalt, ärge võtke. Aga vanem poeg käis ühe aasta ja siis läks minu pisarate ja palvete peale ERKIs tagasi ja lõpetas ERKI ära ja nüüd arhitekt, loo üks lavainimene teie peres on minia Kare Kauks. Ja tema on jah, minu noorema pojaga abielus ja tema on ja ma pean ütlema ja natuke sarnased ka, aitäh, eks neid miski ikka seob, sest nüüd on juba tükk aega seda nagu niisugust. Ma ei ütle kooselu, selles mõttes me elame eraldi, aga, aga ütleme, et teineteise tundmist olnud juba 15 16 aastat saab ja veel ei ole tülli läinud, järelikult vist oleme sarnased. Mõnes mõttes olete pisut ühte nägu ka, eks pojad valivad ikka ema järgi ka seda üldiselt räägitakse küll, jah, niimoodi. Kui te nüüd vaatate seda filmi, jahid merel uuesti, kuidas tundub, ta on muidugi, ütleme puhtalt niimoodi noh, ajalukku ta läheb nimeliselt sisse, aga ta tõesti kui teda praegugi vaadata ikka ega ega ega eriti ei tahaks. Teate, see jahid merel saigi mulle saatuslikuks selles mõttes. Mina mõtlesin, et kui juba nii viletsa stsenaariumi järgi on film tehtud nagu jahid merel. Et mina kirjutan igal juhul paremini ja ma lähen pisut ajas tagasi. Et kui ma siis 58. aastal läksin televisiooni, et 56, Ma lõpetasin draamastuudio ja mul oli võimalus jääda teatrisse tööle ja siis juhtus minuga üks kummaline asi. Et mind kutsuti televisiooni ja teles pidi loodama, teleteab mitte teleteater selles mõttes, et salvestatakse teatrietendusi, vaid et oma trupp ja seal hakatakse neid lavastama ja, ja samas ütles ka minu abikaasa siis sel ajal, et mine muidugi teles, et maja on kõrgema haridusega Kitisest tulnud naisnäitlejaid täis, et sa hakkad siin ainult massi tegema. Aga selles vanuses mõelda, et ma hakkan siin ainult massi tegema ja telesse kutsutakse, teleteater luuakse ja ma olen juba filmi ja ma olen juba filmis mänginud ja no ma olin ikka vist väga heal arvamusel endast, ma mõtlen ta. Ja ma läksin ära telesse ja teate, kui ma olin läinud ja kuigi ma olin seal Soome saadetes ja see töö oli väga huvitav ja väga huvitavad inimesed, käisid meil kogu aeg saadet ja, ja ma sain aru, et see ei ole see ja seda teleteatrit ju ei tulnud. Ja siis ma ühel päeval lugesin lehest, et Tallinn film korraldab konkursi saatmaks noori inimesi õppima Moskvasse filmiinstituuti ja sealhulgas oli ka stsenaristika alale. Ja, ja kuna ma ütlesin, et ma mõtlesin, ma kirjutan igal juhul parema jama kirjutatud, tahtsin kohe kiiresti täispikka mängufilmi, stsenaariumi. Ühest iluuisutaja ast tüdrukusse oli peategelane, kuna me kõik kangesti uisutasime noorena ja kuna minul oli ainsana nendest laekunud töödest täis metraažiline mängufilmi stsenaarium, siis 20-st sooviavaldusest valiti välja kaks inimest, mina ja üks noormees ja saadeti meid Moskvasse ja siis oli vaja seal sisse saada ja üks koht oli olemas, nii et me lõpuks jäime ainult kahekesi 20-st või kaks järgi ja kuna mina sain sisse, siis mina lõpetasin ka, nii nagu ma olin harjunud ikka lõpuni kõike tegema. Unistus oli, et, et kirjutan ise stsenaariumi ja ise mängin mõnda huvitavat rolli ja aga noh, need olid unistused, mis ei täitunud kahjuks küll dokumentaalfilmi stsenaariumi kirjutamine on huvitav, tav ja kõik, aga kahju on just sellest, et ma lõpetasin just mängufilmi alal siis neid kolmandal kursusel, terasest kõik esimesed kolm aastat me kirjutasime nii dokumentaali, nii multifilmiõpe, populaarteadusliku, filmistsenaariume ja kolmas kursus oli meil ekraniseering ja mina ekraniseerisin. Leo Metssaare romaani unistused ei sure ja see oli väga hea romaan ja ma sain väga kõrge hinde selle ekraniseeringu eest ja see peaaegu oleks läinud tootmisse, aga siis ikka leiti, et ei, ikka nõukogude ühiskonnas niisugune kirurg, kes seal on ebaedukalt opereerinud ja selle tulemusena on inimene surnud ja tei, et see ikka ei ole praeguse teema ja jäi tegemata. Kuidas teie isiklik elu laabus siis, kui te Moskvas olid? Meie armastus aina süvenes, meie kirjavahetus oli väga meeldiv ja nõnda oligi, et juba seal lõpetamise viimastel kursustel, siis ma läheksin kaugemale kas üle, kuna kuna pojakesed sündisid seal tõesti niimoodi, sest ega liiga kaua seda kirja teel abielu vist ka ei saa pidada, siis kui palju te olete jusse stsenaariumi kirjutanud? Neid tuleb, kuhu, kas 14 või ja need on ikkagi kõik dokumentaalfilmi. Sest mul oli üks unis, kuidas kirjutada mängufilmi stsenaarium Helmi Puuri elukäigust ja ma tulin selle ettepanekuga Tallinnfilmis Valeria Andersoni juurde või õigemini, ma rääkisin Valeri, aga mul on selline idee ja mõte. Ja Valeri ütles, et kuule, aga teeme dokumentaalfilmi ja vot sealt sai alguse minu esimene dokument, mentaal filmi stsenaarium. Sest Helmi puur tuli just tagasi lavale, oli see ja juuli ja etendus ja muidugi see tegemine ja kogu see, see oli nii tore aeg ja seal kuidagi kaasa dokumentaalfilmi ütleme, stsenaariumi tegemine hakkas mind huvitama, et see ei olegi nii õppimise ajal, mind ikka huvitas rohkem mängufilm ja kogu aeg ikkagi suund oli sinna mängufilm ja diplomitöö oli ka ikkagi originaalne mängufilmi stsenaarium. Kas on lastud palju ümber teha ka? Stsenaariume teil tegelikult on nii et kui teha dokumentaalfilmi, oleneb sellest, kui seal sees on veel sündmusvõtted, kasvõi sedasama etenduse filmimine, kolme kaameraga, Zeroome, Juulia filmimine, seda ei saagi ju ette näha. Ja dokumentaalfilmi käigus võib väga palju muutuda. Nii et seda ma ei saaks öelda niimoodi, et kas on palju lastud ringi teha selles mõttes, et et oleks nagu keelatud või seda ma isegi ei saa öelda. Aga kuna on tegemist olnud ikkagi alati ja ainult portreefilmidega, siis on alati José Portveteeritav ise ju ka loob oma auraga ja oma isiksusega, mis on tavaliselt väga ere isiksus. Ta sellega annab sulle juba kätte täiesti uued liinid ja uued ja, ja hiljem, kui ma hakkasin tegema nagu autorifilme nüüd juba siin üheksakümnendatel, siis see oligi just see, et, et need inimesed, kellest ma tegin, olid sedavõrd värvikad ja niivõrd huvitavad. Paneb sind lihtsalt teisiti töö käigus mõtlema ja tegema, kuigi esialgselt sa töötad ju selle materjali läbi ja uurid neid taustu ja ja inimese elukäiku ja loometööd ja kõike, mis vaja, aga kui sa seda tegema hakkad, siis töö käigus ta ikka läheb ju. Mis põhimõtet? Te olete valinud? Need inimesed, kellest filmi olete teinud, et tegelikult see juhtub ikkagi nii, et mõne puhul on lugu, läheb väga kaugele tagasi. Seesama lühike, ma ütleksin, see on lausa portreekatsetus, kuna, kuna ei olnud vahendeid, et seda teha materiaalselt Ma mõtlen miilitsa korjusest, kui ma tegin pooletunnise filmi 30 seitsmeminutilise siis see lugu algas, Moskvas kujunevad, tahtsime neid filme, käisime muusika, filmide ajalugu, tati suurt valssi ja minu kõrval istus üks ukraina poiss ja tema hakkas siis hooklemalt, Melissa Karjus oli ukrainlane ja mina ütlesin, et ära luuletajat, miilitsakahjus oli eestlane, isa oli eestlane. Tema veel ütleb. Ah teie, eestlased, tahate kõik endale alati võtta, noh, heas mõttes ja see ja kõik, kõik, mis seal oli lugeda meie väga rikkas Instituudi raamatukogus ja materjale, aga tagantjärgi ma olen avastanud, et seal oli väga palju vildakat materjali, mis ei vasta tõele päris. Ja üldse nende asjade ja töödega on niimoodi, et sa pead ikka väga palju võrdlema otsima, uurima et kui kuskil mõni viga hakkab läbi minema või läheb või ka mingi aastaarv või kuupäev või siis tema võib käiagi läbi 10 korda mingist kirjad, kes või, ja lõpuks, kui sa arhiivis siis seal algmaterjali otsa juhuslikult satud või teadlikult, kuidas kunagi. Siis sa pead ka veel kontrollima, kas seegi on õige, sest sa hakkad juba nii palju mõtlema, kui nii mitu inimest, nii mitu korda on teistmoodi kasutanud seda, et kas ikka andusi lihtsa sünnipäevaga ongi probleem temaga on ja me leppisime kokku, kui tema tütar oli siin, Melissa Wells, suursaadik, haruldaselt sümpaatne ja kaunis inimene. Ja leppisime kokku, et olgu selleks sünniaastaks 1909 sest on olemas isegi 12 ja seitse ja ja noh, Marlene Dietrich on ka kolmeri aastat ja nii et, aga me leppisime temaga, kui mina küsisin tema käest, et kas ma võin jääda selle juurde, et kui on niimoodi mõtte veel kunagi ei taha midagi kirjutada, et siis ja tema ütles, et jääme selle juurde, ta minu selle väikse looga jäi päris niimoodi rahule ja kas sõit läks talle kaasa, kuidas läks ja nii, et see oli tore, kui oleks võimalus selle filmi kallal veel tööd teha, kas teeksite midagi ringi, ma teeksin teda põhjalikumalt. Ma teeksin ta pikemalt jaama, filmiksin palju juurde materjali, mis oli plaanis, mis oli kavas, aga mida ma ei saanud kasutada seal ja lihtsalt ei olnud see võimalik. Millist filmi peate ise kõige õnnestunum maks dokumentaalfilmidest kui nüüd võtta ainult see, kus oli minu stsenaarium siis ei olnud halb film Ants Eskolast portreefilm, aga see on kahasse tehtud Lea Tormise ja Mikk Mikiveri ka, nii et see oli ka üks väga eriline ja tore koostöö ja kohtuda töö käigus selliste inimestega, see oli minu jaoks erakordselt huvid. Taavi ja rikastav kogemus. Aga need nüüd ütleme, mis ma päris ise tegin niimoodi, nagu autorifilmid oma käsikirja järgi ise teostasin siis päris hästi tuli välja film tooni kroonist, Sestoni kroon on ju teine selline erakordne, kauni hõbedase häälega ka nagu oli miilitsakorjus ja nende sünniaasta on ju sama 1909 ja need saatused on niivõrd erinevad. Ühe saatus läbi Hollywoodi ja teise saatus läbi Siberis. Vangilaagrite, kuhu ta üldse ei oleks pidanud sattuma, sest ikkagi selline eriline ja väga andekas lauljatar ja minul oli õnne teda kohata veel oma elu lõpuperioodil. Ma filmisin teda, kui ta oli 84 ja 85. aastal tema sünnipäeval me saime näidata teist korda veel eesti teles seda filmi ja 86 ta lahkus meist nii et see oli ülim aeg seda filmi teha temast. Raske on muidugi teha filmi selles mõttes, kui sulle vahendid on väga kasinad. Sest kui ma tan portreefilme, mida meile teleekraan koju toob näitlejatest ja ükskõik kellest portreefilm on tehtud ja ma näen, kui rikas on see film, tähendab selle materjali kasutamise võimalus on niivõrd suur ja sa mõtled, et kui see võimalus olemas oleks, et, et see, see oleks tõesti tore. Aga noh, meil ei ole seda võimalust ja me ei räägi sellest. Aga Ta kasinate võimaluste juures on võib-olla just see tooni krooni film, see ta on ise selles filmis ja kogu oma selle soojuse sära ja päikselisust toota sinna filmi ise kaasa. Siis seetõttu see silm sellega ma olen rahul ja olen ka rahul filmiga Reena arenist. Sest Rein Aren jätkas, kes mulle ka täiesti erakordse inimese mulje juba seal draamateatris oleku ajal. Ja kui ma ei oleks teatrist ära läinud telesse, siis ma oleks ilmselt kolmes musketärid mänginud Konstanzi aastal Otiga. Me pidime dubleerima. Ja ma sain teha mõned proovid koos Reina areniga. Ja see oli, ma nägin, mis, mis võib teha üks ette arvama. Üdini andekas, erakordne isiksus. Üks näitleja, nagu seda oli Rein Aren muidugi seda tuua, sinna filmi ma ei suhtunud, ma ei osanud. Ma ei saanud, aga, aga see, mis seal olemas on, on midagi väärt. Midagi, ma sain sealt otsapidi kätte ja see film viis mind kokku koos tema õega ja vennaga Väino areniga. Ja, ja ta õde on erakordne isiksus, nii et siin on veel palju võimalusi. Kui ma oma elule tagasi vaatan, et siis ma Pean olema sellele niivõrd tänulik sellele saatusele, et minu ellu on tulnud väga palju erakordselt huvitavaid inimesi. Ja need on teinud selle Eloni rikkaks, et ja see on ikkagi kuskil tänu sellele filmi tööle, sest ta on mind viinud niivõrd paljudes paikades kadesse, paljudesse maadesse ja paljude inimestega kokku. Et seda ei saaks ühegi teise töö juures ilmselt, et ei oleks olnud. Ja nagu seesama kohtumine tooni krooniga, kes oli ju läbi teinud täieliku põrgu ja nii päikselist ja nii särav, et inimest, kui on tema oli on harva või seesama Melissa Wells, ma ei oleks temaga kohtunud, aga me kohtusime siin palju kordi, kui Tallinnas oli ja kirjutasime ja mul on mõned kirjad, mida ma hoian niimoodi alles. Ja kohtumine koosinceviga, rääkimata meie õppejõududest Moskvas, filmiinstituudis, meie kaasõpilasi, kellega me ühel ajal õppisime. Või kas viga kohtumist tarkovskiga, kui ta oli Tallinnas, tegi oma võtteid selles stalkeriga ja kuna Dament Instituudi ajast mäletad tas, siis ta oli nõus minuga vestlema Jüri Järvetist, sest ma just kirjutasin siis Jüri Järvetist raamatukest. Tähendab, ma ei ütle raamatukest, sest ma ise leian, et see on täiesti õnnestunud ja päris tore tore raamat. Ja seal lõpus on veel 39 küsimust, Jüri Järvet dile, kus ta siis ise vastab ja see on selles mõttes väga tore. Ja see, millise lugupidamise vaimustusega Tarkovski teda iseloomustas ja meenutas, vot sellised hetked elus, need on niisugused hindamatu väärtusega hetked, et kui neid ei oleks, siis ma ei tea, noh siis oleks elu palju vaesem olnud. Mul tuli praegu meelde, et te olete ühes filmis mänginud ka Georg Otsaga koos, see oli muusikafilm, juhuslik kohtumine, aa, see oli nii väikene, see on jah, üks tilluke episood ja aga Georg Otsaga olen mina elanud ühes trepikojas mitu aastat. Nii et täitsa oma oma trepikoja poiss. Seda ma ütlen niimoodi naljaga pooleks. Just eile üleeile kuulsin laulmas Georg Otsa ja uskuge või ei, mul läks silm märjaks. Mõtlesin, et ma olen olnud selle inimesega nii tuttav. Ta aitas mul lapsevankrit üles tassida trepist ja kui ma töötasin televisioonis Soome saadetes, siis ju käisid seal kõik esinemas. Nii Georg Ots, nii Harri vasar. Ma mäletan just, et ots käis kurjeviga palju koos kahekesi laulmas ja ma mäletan ühte korda, kui kurje veel ei olnud sõnad peas, aga ots oli nii töökas inimene, temal olid alati sõnad ja mina olin režissööri abi ja Malin stuudios ja kaamera kõrval, mul oli siis hästi suur see plakat käes ja sinna suurt tähtedega kirjutatud laulusõnad. Et Gurjev näeks neid sõnu ja siis, kui nad olid ära laulnud ja siis Georg Ots ütleb niimoodi, et noh, mis sa siis minu naabrineiud niimoodi piinasid peedi kirjutamas suurelt need kirjalt kõik seal välja ja teletöö on olnud minu jaoks üks suur osa minu elust, tegelikult ma olen seal kolm erinevat aega olnud teles, ma lähen sinna alati teise läinud, kui mind on kutsutud ja ise sealt lahkunud, kui ma olen tundnud, et ma olen nagu ammendanud selleks korraks oma oma võimed või võimalused. Aga mis ma ise väga oluliseks pean, olid küll need 100 filmi kommentaari, mis olid nagu 100 väärtfilmi, et need olid siis otse-eetris nõnda ja igal esmaspäeval ja kolm hooaega või midagi, nii nad läksid, suvehooajal neid ei olnud. Ja siis erialased saated filmialased ja neid tuli ka kuskil üle 200, nii et et see aeg minu elus oli väga ka niisugune töine ja huvitav aeg, kui mõelda filmimuusika peale, millised alati rikka jälle kummitavad. Ma võib-olla võtaksin siin näitena mitte niivõrd eesti filmi, kui ma võiksin alati lõpmatuseni kuulata. Chaplini, sa oled mu laul. Iga kord, kui ma seda kuulen, on, ma ei oska seda seletada ta midagi, midagi, see viib meid kuskile kaugesse-kaugesse ilusasse noorusaega või see on seletamatu. Millal siis memuaarid tulevad? Ma olen ausalt öeldes sellele hakanud mõtlema viimasel ajal, kui neid on niivõrd palju neid memory raamatuid ilmunud. Ja kui ma leian sellise ka jälle struktuuri, sest kirjutada lihtsalt veel üks mälestusteraamat, nagu ma siin ütlesin, et neid on väga palju tulnud ja nende hulgas on ka häid. Aga on ka, on ka selliseid, mida võib-olla jah, mis jäävad kuskile riiulile seisma ja te ei tahaks kirjutada sellist, mis seisma jääks riiulile, et kui juba, siis ta peaks ikka nii olema. Ta pakuks huvi paljudele Suur tänu teile, Õie Orav selle intervjuu eest ja selle suure töö eest, mida te olete teinud, aitäh teile. Persona saate külaline oli filmiloolane Õie Orav. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.