Eesti luterlik tund. Tere õhtust, mina olen Malle Pärn ja ma tahan teiega täna jagada mõtteid luulest ja luuletajast. Mu vestluskaaslasteks on Jaan Tooming ja Jüri Kaldma. Muu hulgas tuleb juttu ka Kaldma värskelt ilmunud luulekogust, mis kannab nime passioon. Sekka loeb Jaan Tooming, Jüri Kaldma luuletusi. Ja mina loen Underi haava Alveri ja Liivi luuletusi. Vestlused on lindistatud Tartus varasügisesel kalmistul Betti Alveri ja Uku Masingu haudade lähedal. Kalmistud on kaunid ja rahulikud paigad. Nad meelitavad seal jalutajaid mõtlema igavikuliste mõtteid. Nendest seal teisel pool elust endast. Kes me oleme, inimesed siin maailmas? Ütlen kohe. Ma ei ole tegelikult kunagi mõelnud, et selleks, et siit lahkunud inimese vaimuga kokku puutuda peaksime tingimata minema tema hauale kuhu on maetud ometi vaid tema keha, mille ta ju meie hulgast lahkudes ära heita, siis usun, et inimese hauatähistamine ja meie poolt selle külastamine ei ole vajalik lahkunule vaid siiajääjatele. Ma ei usu, et inimese hing või vaim tuleb siia tagasi otsima kohta, kuhu on maetud tema maine keha mis ju pealegi pikkamööda kõduneb. Meie ise, kes me tuleme armsa inimese hauale toome kaasa ka tema vaimu tema hinguse, oma mälestuse temast, oma armastuse või austuse tema vastu. Just meie vajame mingit märki tähistust kohta. Me tahame endale lahkunust alles hoida, midagi nähtavat. Sest meie maailm on ennekõike nähtav maailm. Kahtlemata ei ole see kõik, mida me tahame lahkunust alles hoida. Usun, et tema tööd, tema meelsus, tema igatsused, isegi meie mälestused temast on palju tähtsamad. Ja aitavad meid siin elus palju rohkem sest inimesed on omavahel väga tihedasti seotud. Ja see side ulatub üle aegade. Ulatub üle elu ja surma piiri. Nõnda kirjutas kunagi Marie Under. Helkiv õnne, Helme lükke rabisenud mulda. Kaunim tee täis killutükke. Enam siit ei tulda. Ära pöördud, silmas peita vimm ja valu. Kurjaks kukkunud maailmas, seista kindlajalu nagu hukkunud laevast, häälme hajub tuulde. Parem vaikida siis vaevast, hambad lüüa, huulde. Tere vastuoluline, valus, igatsev, rahutu, niisugune pidi olema luuletaja meelsus, kui ta need read kirjutanud. Kust ta need võttis? Kust tulevad meile need mõtted, mida me peame kirja panema? Üks teine eesti naine Anna Haava ütleb meile aastate tagant. Luule, see ei tule tuulest ega kuku käisest ka. Ära sunni, ära keela. Kõik, see oleks asjata. Luule, see on lekkiv tõde, veri sinu südamest. Seda pead sa ilmutama, hoolimata ta enesest. Ja veel, ütleb ta, sa käsi, päikest, mitte tõusta ja keela tuuli tõttamast ja hüüa, et vaikiks mühiseb meri ja kose kohin kustuneks. Siis mine laulusid lukustama ja lauliku nuttu ning naeru keelma. Need lihtsad read panevad paika terve luule kui inimkonna ühe orgaanilise kunstiloomingu põhialused. Luule on midagi sellist, mida me ise päriselt välja mõelda ei saa mis on inimesele antud, et ta selle kirja paneks edasi annaks vaeva, näeks, et seda raamatuks trükkida. Et see oleks kättesaadav igaühele, kes seda kuulda või mõista igatseb. On veel midagi, mida ma tahan öelda. Luule ei ole suurte sõnade tegemine. Alver ütleb. Räägi tasa minuga siis mu kuulmine on ergem. Räägi tasa minuga. Tasa taibata on kergem. Inimrõõmu hingehärmi tunnen, taban läbi tuule. Ainult surnud sõnalärmi kuuldeski. Mu kõrv ei kuule. Luule. See on lekkiv tõde. Järelikult ei saa luule olla vale. Samuti mitte tuim ja igav tundetu. See on leekiv tõde. Ükskõik millest ta siis ka ei räägiks. Muidugi saame luuleks arvata kõike, mis luulevormis on paberile trükitud. Lehtiv tõde, see on luule. Ta põletab ja teeb haiget. Ta avab tee edasi minema. Ta annab lootust. Ta ülendab meie hinge, viib mõtted kõrgemale igapäevastest materiaalsetest asjadest. Me seisame kolmekesi Uku Masingu haua juures Tartus kalmistul. Siin on imeliselt vaikne. Suured vanad puud ulatuvad kõrgesse taevasse. Ilusat valget pilved, päike sinine taevas. Mõned linnukesed laulavad siin-seal. Lehed hakkavad minema juba kollaseks ja punaseks ja mõned neist liuglevad alla. Me oleme siin kolmekesi, Jüri Kaldma, Jaan Tooming ja mina, Jaan, ma tahaksin küsida sinu käest. Mis sa arvad? Sina, kui inimene, kes on luulet lavastanud, luulet esitanud ja ise ka luulet kirjutanud, tähendab, sa oled just nagu kolmekordselt luulega seotud oma elus olnud. Mis on luule ja milleks on seda inimestele tarvis? Äraminemiseks äre minemiseks siit elust sinna, kus ei ole kannatuste valu. Siis luuletajal on üks väga oluline ülesanne täita. Aga miks on mõned inimesed hakanud tegelema niisuguste asjadega millest tulevad need mõtted, mida nad kirja panevad ja miks nad neid kirja panevad ja millest seegi tuleb, et kui me vaatame meie eesti luulet, siis kõige paremad luuletused, kõige võimsamad luuletajad on kirjutanud väga valusaid luuletusi. Mu meelest on põrgu sundtaeva sund. Nendel istumisel hakkab inimene visklema kui põrgus üle möll langeb tumemeelsuses ja ei suuda väljagi seal ennast sellest elust, sumbub sellesse, upub ja karjub päeva sund, mis viskab ta välja sellest maailmast helguses Pukrusse valguses. Ta hõiskab nagu laps unustab, et sinna ta paraku kahes segunemine on, enama enamasti. Põhiliselt on nende kahe segunemine. 200 ei kuulunud meile, on põhiliselt meie luules pra. Millest tuleb see, et on väga palju inimesi, kes elavad oma igapäevast elu, tegelevad oma tegemistega. Põhiliselt tegelevad nad materiaalsete asjadega. Nad korraldavad oma elu oma äranägemist mööda ja nad usuvad, et see ongi kõik. Et saada rohkem raha, ehitada uhke maja, sõita uue autoga. Et see ongi kõik ja miks on ikka neid inimesi, kes kõik selle kõrvale jätavad ja ja palju valu endast läbi lasevad. Ma olen väga palju mõelnud, miks see nii on, et ühed inimesed on niisugused ja teised niisugused. Materiaalsus tuleb väga lihtsast asjast, mumeelest tuleb riigi ideoloogiast selles suhtes ideoloogia mädapõhjani. Ta deklareerib, et raha ja materjali all see on kõige tähtsam, et majanduses on kõige tähtsam. Ta ei tunnista vaimset dimensiooni. Ja need üksikud, kes on suutnud sellest propaganda, need on tõesti vaelauas, sellepärast nad saavad aru, et enamik on selles riigistruktuuris kinni ja usu, et sellesse son, õigemini ta kulutab riik kogu praegu globaalne maailmasüsteem. Ja selle tõttu Nad võitlevad iseendasse, võitlevad teistega ja väga üksikud on, ma usun siiski maailmas selle koha leidma, ma arvan, 10 sõrme peal lugeda, kes on tõeliselt vabad. Ja ma olen ka mõelnud seda, et see kannatus, mida inimene tunneb kui ta tegeleb vaimsete asjadega. Kannatus, mida ta tunneb, see ei ole tingitud mitte sellest, et tema elaks halvasti selles maailmas või et tema elu on kuidagi raskem või halvem. Pigem kannatab nende teiste inimeste pärast, kel on väga nõus, kes, kes seda ei näe. Et tööline valguse tõeline vabanemine on täielikult lahus kannatusest. No väga raske on defineerida üldse, mis on eluteadlased siiamaani ei suuda defineeri üldse, kus, kus ta on elutekk. Pans, uurivat elu on tekkinud mitte üldse maal vaid on paisatud siia Maale kosmosest. Mina usun sellesse rohkem kui sellesse, et maa peal, et on tekkinud hullutsioon silma. Ma ka ei mäleta, kuulama. Tuleb öelda kirja kohvidesse, ärge koguge varandusi maa peale. Vaid nagu tar Selge, kas luuletaja võib ja suudab aidata inimesi, et nad mõistaksid ennast, et nad mõistaksid maailma ja elu. Ma arvan, et kas see, kas see peaks olema seal nagu üks kunsti eesmärk naerunud siiski ujuvad, need ajad olid kindel, kindlasti vaikselt lugeda mõnda ilusat luulet ja kui see luuletus mõõtmed, milles esimesel korral üldse tabavuse põõsa jälle jälle vaatama selle uusi nüansse sa tunned ju seda midagi süveneb ka sinus saab ühenduse luuletaja, kes selle taustaga ja kus selle väega, mis tuli läbi luulet. Need, järelikult sa ühined selle väega ühines luuletaja kasvanud koos seal siis loomulikult aitab, kosutab, luuleb, kosutab igal juhul. Selle kogu pealkiri on passioon. Nüüd võib-olla räägiksid sellest, kuidas see pealkiri sündis ja mida ta tähendab. No passioonil on, on väga palju tähendusi. Esimene asi, mida ta tähendab, on muidugi see kannatus ladina keeles bass ja Johannese passioon, Matteuse passioon ja nii edasi. Teine tähendus, mis tal kindlasti eesti keeles on, on kirg. Tähendusi on veelgi, passioon ütleme sellist vanaemade vanaisade keeles või ütleme, eestiaegses keeles tähendab ka armastust ja ka armastatut. Sina oled mu passioon ja kõigele lisaks passioon ka. Muusikateos ja passi on ka Kristuse kannatamise aeg, paastuaeg. Ja vist vist isegi, on olemas ka mingi lõunamaine puuvili, mis on passion. Kas on see nii, et sellel sõnal on, ütleme, selline positiivne taust või vägi selles mõttes, et me ei saa näiteks passiooniks nimetada kirge, teisi inimesi tappa või kurja teha, eks ole, et see passioon tal on selline varjund, et et see on, see on midagi niisugust head ja ülendavat, midagi niisugust, mis inimeste edasi viib, mitte mitte ei hukuta. Tähendab, ta võib hukutada. Kahtlemata, aga mitte tema ise ei kukuta, vaid vaid siis on nagu asjaolud või inimene ise valib selle. Kahtlemata. Kahtlemata passi on, on, on. Moodsas keeles öelduna ta on, ta on kindlasti selline positiivne termin passioonistel nii palju, et ta on. Kui me võtame teda kannatusena või sellise kannatava kirena tan kindlasti arendav, sest inimene areneb ainult läbi kannatuste. See on küll minu raudne veendumus, et sa jooksed 10 korda peaga vastu müüri ja siis sa saad aru, et müür on tugevam kui sina. Mina ei ole sellega päris nõus. Ma arvan, et inimene areneb läbi kõige jah, inimene areneb väga palju läbi rõõmu ja läbi läbi ilu, mida ta näeb, tähendab et mitte ainult mitte ainult kindlasti, aga, aga minu jaoks on kannatus, on, on määrav, aga sageli jah, võib küll seda öelda, näiteks ebaõnnestumisest õpime sageli rohkem kui õnnestumisest, aga ma arvan, et see on meie inimlik piiratus, tähendab, et me, me nagu ei oska rõõmust nii palju õppida, et noh, meid on vaja niimoodi ninapidi mulla sisse või, või, või vastu puud peadpidi vastu puud suruda, selleks et me märkaksime, et see puu on seal olemas, eks ole, ja see puu on ka ilus. Et meid on vaja. Viia sinna sellisesse seisundisse, nagu viidi Iiob. Tema palve on kandunud nende poole, kes on tehtud puupaljaks ja sisalduse palvega alati kõige võimsam. Võib-olla loen siit ühe ühe luuletuse selle peale, mille, mille pealkiri on lapsik. Palve. Kõik ülemjärved Emajõe, et ja surnumered mu kalli otsimist nüüd alake. Et ärataks mind, taasta õrnad pered ja maitseks unune leiva Palace. Koodi jäises vees ta hirmus ujub nunnaks vaid ulmas veel mu peos kõhn jalake. Suur jumal, säe mind armsa manu unnaks sest tammu ainus kullakalake Miks issand oma tahmas talda mu kohalt tõsta veel ei raatsi? Kas meenutuseks taevavalda tee pole meritsi? Ei maatsi. Miks Hep ja Abla Esmeralda ei nõustu elama, Ma vaid piskust. Muna naasmist oodata ei malda. Kui otsin pimeduses Kristust. Eks neidistlas pea kleit brokaadist sest hale on ükstakama, kui astun ulgu merre paadist ja suudan päästja kan. Sama. Kui jääb maailm Must kui kaugele jääb elu köik? Eks läbi pehastunud ust pea toone, linnu kibe hõik. Kui kaugel süni või. Kui kaugel jääb surmatunnini? Läbi aknaklaasil. Vaid korduvat haiget. Kui kaugele mind viinud? Milles elan kandma? Käe kibelesid Kiiuuks ja. Kas maast Ast priiks taks simmaiisesse dast? Kuid karmist paastu aastast ei piisanud ära lennuviivuks. Köik ulme varisesid Liivuks kol, no siis piiratud maa taastass. Kaaslast. Mind v-le kurdis ta trupp pulsil kummi. Kui räitelt peletan. Seal uhke. Suu hääbemmele Paul-Eerik, kus lumi Aga selle raamatu sünnilugu on, on muidugi pikk sest minu meelest on selline selline lugu luuletajate ka, et ei ole hullemat asja, kui on noor luuletaja, sihuke noori hull geenius, kes 18 aastaselt või 20 aastaselt kargab välja ja hakkab oma tõdesid maailmale kuulutama. Jumalale tänu. Ma suutsin sellest hoiduda, selles vanuses ja selle raamatu toimetaja Doris Kareva tegi seda noorte luuletajate sarja mille nimi vist on õlekõrs pakas tegema, seda juba 92. aastal vististi. Ja siis oli plaanis kahega kohe ka välja anda minu raamat. Ja tookord ta pidi saama pealkirjaks öösse hiili ja see on siis Talvikust lähtuvalt nad öösse hiilivad ja nii edasi. Aga ma olen tagantjärgi väga õnnelik, et ta tookord ilmumata jäi. Sest. Luulega on vaja ikka teatud distantsi ja nüüdset distants on piisav. Siia raamatusse on jõudnud 59 luuletust, ütleme noh, ütleme 590-st luuletusest. Ja Doris Kareva päeva minu meelest tema puhul ei ole tegemist inimesega minu jaoks tema on, on ingel silma paluks seda võtta seda inglit nagu kõige laiemas tähenduses. Sest tänu Doris Kareva on see raamat just selle, selle vormi, selle sisu ja, ja rüü selles raamatus on viis tsüklit viis, nagu me teame, on ebatäiuslikkuse arv, saatan arv ja see on täiesti, see on täiesti teadlik. Et kui on tegemist passiooniga, kannatusega või kirega, ta peabki olema ja teatud määral Saatlandlik või ebatäiuslik. Ja kui ma panin Doris Karevale ette viis tsüklit igas tsüklis ütleme kolmekordselt luuletusi siis see lõplik puhastamine on küll tore, ise töö. Ja ma olen talle tõesti väga tänulik. Kui rahvas harjund jooma halbu viinu kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks ja nõuab luulelt, et kuid Tuhkatriinu ta muudkui Padades ja tolmus soriks siis pillamata ainust etteheidet, kaob laulik Paris-Nice purjus algust. Et altaril, mis hulkade eest peidet kui viimne usklik, ümmardada valgust. Ning nagu lapse kurjustavad kilked, kes tahab tilde murda päikse kiirist. Nii mõnitaja, sõimuhääl ja pilked ei tumestas silmas selget iirist. Ta teab, et samas salk, kes huulil vanded nüüd kõike igavesti kaunist, trotsib käes soobli, nahad, kuld ja teised anded. Kord nuttes kaotsi läinud luulet otsib. Mul on alati väga sümpatiseerivad need ikkagi need Betti Alveri värsid, näiteks suured sündmused valmivad varjus, mis varjus ei valimi tühine. Aga samas ma, kui sellega nüüd äärmusse minna, sisselaulikud, kõik seal Parisnike purjus salkadest nagu kaovad. Ja minu meelest noh, praegu ta tänapäeva Eestis ta ongi niimoodi, et kes tõesti vähegi on lauliku nime nagu võib kanda, see on ka sealt Parisnike purs salkades ka kadunud. Ma ei tahaks seda vaadata mustvalgelt, et, et on olemas ainult kaks sellist äärmust, et me kummardame ainult seda oma altarit mis on hulkadest peidetud. Või siis teine variant, et me lõbusalt neid reklaamikesi seal kuskil Treime. Elu on alati väga mitmepalgeline ja, ja värve on seal palju, ei ole mustvalge. Need on huvitavad küsimused ja mõtlen vahetevahel, ma tahaks väga kalduda sinna Alveri poole, et tõesti kui viimne usklik ümardada valgust Ma arvan, et luule on tundliku vaimu reageering tegelikkusele vastuhakk vahel ka põgenemine tegelikkuse eest pääsemine, sellest üleolek või ka allajäämine, ahastus, kannatus, mure, valu. Igal juhul on see alati enam kui vaid isiklik tundeavaldus. Hea luule väljendab alati seda, mis on omane ja tuntav paljudele. Lihtsalt igaüks ei suuda seda sõnadesse panna. Ja selleks on meile antud luuletajad. Luuletaja on just nagu laps, kes vaatamata ühiskonna ja koolisurvele on säilitanud oma uudishimu teadasaamise, tahtmise ja haavatavuse. Teatavasti Eesti luule paremik on nukratooniline suures osas koguni ahastavalt valus. Pähe, on helget optimismi. Luuletaja on nagu haige tiivaga lind. Ta tuleks praegusel ajal meie praeguses riigis looduskaitse alla võtta. Luuletaja peamine sõnum ja eluviis on armastus. Ning armastus teeb sageli haiget. Poeet, kes elu põrgut palub saatust, anna mulle raudsed, närvid ning salakaval saatus naeratab. Säh, võta naad ja mine rahuga. Siitpeale on sul raudsed, närvid terve eluaja. Siitpeale õnnelik. Sa pole luuletaja. Nii on kirjutanud Betti Alver. Kõik inimesed vajavad luulet. Ka need, kes kinnitavad, et luule on mõttetu ajaraiskamine, ei ole. Nad jäävad haigeks ja vaeseks, kui nad luule oma elust välja heidavad. Meie kiirel ja asjaliku lojal ei ole luule populaarne. Ta on jäänud suurtest reformidest kõrvale. Ta hääl on vaikne võrreldes majandusliku, kaubandusliku ja poliitilise rahveldamise lärmiga. Ta jääb sellele alla. Vana idamaine vanasõna ütleb, ööbik vaikib, kui eeslid karjuvad. Usun, et luule populaarsust on võimalik tõsta ka meie tänapäevastes tingimustes. Luuletaja vajab osavat ja tarka agenti, kes oskab luulet reklaamida, reklaamida mitte selleks, et petta inimesi luulet ostma. Mitte selleks, et agent ja luuletaja rikastuda võiksid vaid selleks, et inimestele selgeks teha, et nad vajavad luulet anda neile võimalus luulest osa saada ka siis, kui nad ise ei taipa, et nad luulet vajavad. Et anda neile võimalus luulega kokku puutuda, pakkuda neile seda parimas vormis heade vahendajate kaudu heas seades kasvõi kontrastiks, kasutades massikunsti, mis näib praegu rahvahulkasid kokku tõmbavad. Olen kindel, et rokk-kontserdi suure lärmi keskelgi võiks üks vaikne ja südamlik luuletus nii mõnestki müra poolt tuimaks tehtud südames mingi uue keele helisema panna. Laulupidu võiks olla ka luulepidu. Kultuurkapital võiks toetada suurte teeäärsete reklaamipindade katmist heade värssidega. Sammun mägesid tõsta, kergem on kaljusid kanda. Hõlpsam on ilmasid hoida, kui südametunnistust halba. Jõuad jaa või ei jõua, sa sured sa või ei sure saa. Päike paistab kui päikene. Koit on süütuse läikene, südametunnistus aga sööb sind, südametunnistus maha, lööb sind tumedas, elad sa? Kumedas, kõnnid sa südamekoormaga? Luulel on väga oluline osa meie keele elushoidmisel ja rikastamisel. Et me ei piirduks Igapäevase vestluskeelega, ei kitsendaks oma keelt ajakirjandus majandusseaduste keeleks. Et me ei unustaks sõnades sügavamaid tähendusi. Sest kui me oma keelevaeseks teeme, siis oleme ka ise vaimselt vaesed. Kergem on vaimseid väärtusi alles hoida. Kui meil on veel mälestus neist, kui see kaob, siis on väga raske seda uuesti ellu äratada. Luule hoiab, toetab ja arendab inimese emotsionaalset olemust hingemaailma. Just praegusel ajal, mil poliitikud ja majandusmehed meile ohtlik Kuu hingetuse ideoloogiat peale suruvad on eriti oluline ja vajalik ennast selle eest kaitsta. Ja luule võib meid selles väga palju aidata. Eriti neid inimesi, kes tõkestavad endale tee jumala juurde. Nende jaoks võiks luule olla see vaimuliku sõnumikuulutaja, mis võiks neid ehk hoida täieliku müristumise eest. Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helingi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu ja minu hing. Tal kitsaks on jää jäänud maapealne ring. Sellised olid need mõtted luulast. Tänasel õhtul. Saate pani kokku Malle Pärn ja Külli tüli. Saatejuhi vestluskaaslasteks olid Jaan Tooming. Jüri Kaldma. Saates kõlasid värsid, mille autoriteks olid Jüri Kaldma, Marie Under, Anna Haava, Betti Alver ja Juhan Liiv. Soovin teile ilusat õhtu jätku kuulmiseni. Eesti luterlik tund.