Eesti luterlik tund. Tere õhtust, Eesti luterlik tund alustab täna uue saatesarjaga peegeldus. See tähendab seda, et iga kuu esimesel neljapäeval on koos teiega juba tuttavatele saatejuhtidele Signe Ausile ja Meelis Holstingule lisaks siia Eesti raadio stuudiosse kogunenud üks rühm noori inimesi. Nii nagu saate pealkirigi ütleb. Peegeldus tuleme siia mitte selleks, et teile mingisugust tarkust õpetada vaid selleks, et üheskoos arutleda ja mõtiskleda nende küsimuste ja probleemide üle mis meid möödunud aja jooksul just on puudutanud. Ja võib-olla saamegi kõigepealt tuttavaks. Minu nimi on Kaie Tanner. Ma töötan Eesti kooriühingus. Lõpetasin kevadel Muusikaakadeemia ja olen praegu koorijuht. Mina olen Jüri ja ma olen üliõpilane ja ma olin lihtsalt siit siit sellest ringkonnast originaalil. Jäin ja Leana ja mina olen viimast aastat üliõpilane Tallinna pedagoogikaülikoolis. Ja töötan ka õpetajana. Minu nimi on Indreku Aino ja ma olen üliõpilane EELK Usuteaduse Instituudis, õppinud bioloogiat juba neljandat aastat. Ja need tänase teema juurde just viimastel nädalatel on meie ajakirjanduses ja ka interneti vahendusel esile kerkinud arutelu just usu olemuse, usklikuks olemise ja kristluse üleüldse. Ja meie tänases saates valisimegi sellise pealkirja nagu kristlasena tänapäeva Eesti ühiskonnas. Ja võib-olla püüame siis oma erinevate pilkude läbi, oleme kõik pisut eri vanusega erineva taustaga. Mõelda siis selle üle, et miks me oleme kristlased. Mis on see kristlase roll tänapäeva Eesti ühiskonnas, kas tal üldse on ralli ja ja kõik nendega piirnevad teemad. Kõigepealt tahaksin küsida, kui nii üldse küsida saabki, aga sellegipoolest. Miks teie olete kristlased? See on tegelikult hästi naljakas küsimus seda nagu endale tavaliselt ei esita kusagil võib-olla peale murdeiga või hakkab iga inimene otsima mingit oma oma ülesannet või oma mõtet elus. Ja kui ma enne seda olin selline võrdlemisi võitlev ateist, siis lugedes ja uurides ja mõteldes. Kristlus on midagi, mis on minu põhimõtetega kooskõlas. Ja oleksin kirikusse. Ma kuulasin, ma lugesin, mõtlesin jõudsingi selgusele, et see peab olema õige. See lihtsalt peab olema õige. Mina olen olnud seotud kirikuga üpris noorest peale. Ja, ja siis noh alguses on niisugune sihuke hooga minek oli aga mul nagu peaks oma mõistus peas olema ja, ja ma olen jäänud sinna juurde. Juu otsin sealt vastuseid. Ja sellepärast ma olengi kristlane. Mina olen tegelikult kasvanud kirikus. Kuna minu perekond on, on kristliku taustaga ja selles suhtes oleks väga lihtne nii-öelda, et põhjus, miks mina, kristlane on, sellepärast et mind on kasvatatud selles vaimus ja selles meelsuses. Aga ma arvan, et see, et kristlikus perekonnas kasvanud tingimata ei eelda seda, et, et siin kasinuskristlane saab, et et nii nagu Kaie rääkis, et mingil hetkel sa hakkad ise otsima ja tahad ise määratleda, kes ma olen ja mida ma usun. Et see periood oli minul ka ja otsingu minul õnneks nii pikk ei olnud, aga ma jõudsin ikkagi endise tagasi sinna, kus ma kasvasin, et see sai ka minu isiklikuks sisenemiseks veendumuseks. Ja ma olen tegelikult vahel kadestanud neid inimesi, kellel on just nimelt see otsinguperiood lühem, sest neil on kodus olnud selline kasvatus juba varem, ma olen neid tõepoolest kadestanud, aga samas võib-olla jälle. Siin ei ole midagi kadestamisväärt asja mõni teine võib-olla kõrval. Tahate ütleb selle kohta hoopis ajupesu, olete te kunagi tundnud, et teid on kuidagi tagant sunnitud? No ma ei oska öelda võib-olla võib-olla kõrvaltvaatajale tõepoolest teatud ajupesule, et on ikka ema ja isa ja viivad oma lapsed ei tea kuhu ja õpetavad, ei tea mida, aga minu meelest kristlus kui senine juba see õpetaja sisu on selline, mis, mis ütleb, et noh, mis minu meelest välistab selle ajupesu teha, kui see puhtal kujul seostasid, inimesed on teinud sellise aju loputava vahendi. Aga tegelikult seal ei ole midagi. Peab jõudma inimese enda täiesti viie visesele, selleni jõudma. Muidugi kristlaseks saamine, kristlaseks olemine ei ole kindlasti mitte ainult inimese enda otsingute usulise arengu tulemus, vaid tahaks siiski ikkagi lisada, küllap sinule ka jumalal oma roll mängida. Ja vaevalt me saame täiesti selgelt endale aru anda, miks me üldse olema kristlased. Lapse küsimusi on meie jaoks ka natukene varjatuks olema. See üks põhjus, miks me tänase saatesse sellise teema valisime, oli seesama, et mõni päev tagasi ilmus tõlk Internetiportaalis selline artikkel, et ateism, et ootame rahvale ja sealt oli päris palju tuli nagu selliseid väljendusi, et kristlus või üldse usk on, on nõrkadele inimestele. Et kas teie peate ennast nõrgaks inimeseks? Mina küll arvan, et nõrk ei ole selles suhtes, et distanilise nõrk inimene ja kui ma ütleksin, oleks nõrk inimene, kas see siis tähendab seda, et, et kirik on mu tugevus, ei uskunud minu tugevus. Et selles suhtes ma arvan, et nii ei saa öelda, et, et kirik on nõrkadele inimestele. No seal on nähtavasti mõeldud just nimelt seda noh, tossikesed, kes iseenesega hakkama ei saa, et nemad tulevad ja siis leiavad koha, kus neid aktsepteeritakse. Võib-olla ma ei tea, mina siis küsin, rühma ei kuulu loolani. Loomulikult kristlus annab palju vastuseid annab vastuseid küsimustele, millele võib-olla ise ei ole neid tegelikult sugugi lihtne leida. Aga ma ka ei ütleks, et ma olen nõrk inimene. Tähendab, iga inimene usub millessegi ja lihtsalt on palju lihtsam ja loomulikum kaan uskuda kellessegi muusse, kui, kui iseendasse või, või, või tädisse või rahasse või millesse iganes. Palju loomulikum on uskuda jumalasse. Ja see on ka. Ja sellest sai petupealegi mina käest mõelnud sellele, et kui räägitakse sellest nõrkusest, et kes siis on tegelikult nõrk kas see, kes annab alla nagu sellele oma egole. Et ma olen tugevama lähtenäidise endast? Võib-olla on see lihtsam viis kui see inimene, kes allutab oma tahte kõrgemasse teenistusse kes on nõrk, tekib kesisus. Siin on, tegime sellepärast, et minu meelest täpselt samasugune küsimus kui küsida, et, et kas see, kes inimene, kes suudab enesetappu sooritada, et kastanid tugev või on ta nõrk selles suhtes, et see on sama asi, et ühtpidi ta võib, mõni, võib väita, et on ju nii tugev vaatamise, sammude astus üheteistpidi. Kas tegelikult on tugev, kui ta noh, miks tehakse, Enetab põgenetakse nagu oma elu probleemide eest? Täpselt samasugune küsimus. Soneb ja inimene saab tõeselt vastata nii, nagu ta ise tahab sellele imest. Mingite tegurite ees on kõik inimesed kindlasti nõrgad, ei saagi vist üldse öelda, et et inimene üldse saaks olla tugev. Mingil hetkel on, ma arvan, kõik inimesed nõrgad. Aga usk on midagi sellist, mis ilmselt ikkagi eeldab inimeselt teatavat tugevust. See kinni haaramine sellest nähtamatust on mingi selline tegu, mis küllaltki palju vastandub sellele tavamaailmale või sellele maailmale, kus me ka võiksime elada seal nagu sellest maailmast. Mingis mõttes ka püüd välja hüpata ja see kindlasti nõuab ka julgust ja ja sellist otsusekindlust, nii et ma arvan, et usklik inimene mingis mõttes on kahtlemata tugev. Nagu ühtiks sellega, et see suhteliselt kui ma usun nõnda rahasse või sellesse siis nagu käegakatsutav ja seal on olemas ja, ja aga samas, kui sa usud jumalasse, siis seal on nii-öelda su usk, sa nii-öelda teise teise kõrvaltvaataja silmis mõtteliselt riskid. Sul ei ole midagi öelda kindlalt öelda. Minu meelest on lihtsalt tänapäeva ühiskond ei tea, kas ühiskond või kes on muutunud nii materjal realistlikuks, et kõike see, milles on asi, see mees, usud, peab olema nähtav ja käega katsuda, aga samas. Mõned sajandid tagasi, inimesed elasid sellises maailmas, kus uskumine oli täiesti iseenesest mõistetav ja uskumine helistesse uskuge, suuremasse jõudu ei, täiesti iseenesest mõistetav ja lootmine peale, et noh, tänapäeva inimene, nii võõras asi tema jaoks, et. No samas me räägime, eks ole, Eesti ühiskonnast, et aga me ei saa kõrvale jätta tegelikult enda kõrval Euroopat, kus usk on normaalne asi. Ma ei kujutaks ette Inglismaad, Itaaliat, Hispaaniat, ilma et nende inimeste igapäevase elu osa. Usk jumalasse. Võib-olla siinkohal tooksin ühe näite ka selle tugevuse nõrkuse kohta. Et alles selle, selle praeguse aasta alguses toimus selline asi Aafrikas, kus inimene läks forma oma usu pärast. See oli viieteistaastane noormees ja kui tema käest küsiti, et kas sa usud jumalasse, ta saab, seda lõigati või raiuti ära üks käsi ja kui ta peale seda küsiti veel ja ta ikka ütles ja nii kaua, kuni ta ei olnud elus ja see ei ole muinasjutt siis see tekitab küsimus, et kes on tugev. Kas teie olete tundnud ennast praegu siin Eestis kuidagi represseerituna sellepärast, et ta usklikud äpuganud on keegi näidanud teie peale või jäetud kuskilt kõrvale. Ma ei ütleks, et see on represseerimine, pigem on niimoodi, et inimestel on mingi ettekujutus sellest milline peaks kristlane olema ja nad nagu ootavad, et ma sellele nende ettekujutusele vastaksin. Aga sealjuures see inimeste ettekujutus on erinev. Et on neid, kes eeldavad, et ma peaksin olema väga lahke ja leplik ja laskma endale pähe istuda ja kindlasti mitte töö eest raha võtma. On ka need, kes eeldavad, et, et noh, ma peaksin raudselt olema tige, silmaklappidega krühva, kes hakkab karjuma, kui keegi näiteks ametlikul vastuvõtul kas või klaasi tõstab või kumb see rohkem ma olen, täitsa tavaline inimene. Eeldatakse mingisugusele ettekujutusele vastamist, aga see on tõepoolest tegelikult inimestel erinev. Aga mingit represseerimist küll ei ole tähele pannud. Mina ei oska öelda, et minu meelest siukest väikest tega mihkli norimist on ikka olnud noh, see lihtsalt inimeste väga paljude jaoks hästi võõras, võõras asi, et tundmatu ja lähtuda siis nagu Kaia ütles, mingisugustest mudelitest, kirikus ronitakse mööda seinu üles või, või siis palvetada, žainike nutetakse või. Aga, aga ma ei tea, minu kogemus näitab seda, et et see on pigem inimestele selline positiivne üllatus olnud, kui, kui lisas on tulnud välja, et, et ma olen kristlane ja ma käin kirikus. Et ma ei oskagi öelda, miks või mille pärast, aga aga ma arvan, et see on seotud sellega, kuidas sa ise nägu suhtud oma usus, sellesse kes sa oled, et noh, kui sa arvad, et sa oledki selline tossike ja käib kirikus sellepärast, et ise ise oma eluga hakkama, siis noh, ma ei näe sind ka sellisena. Aga kui sa võtad seda usku kui niisugust nagu Jüri riskimist ja väljakutsed, siis tahes-tahtmata see peegeldab sinu olemisest ja sinu käitumisest. Marwan. Üldiselt on ikkagi jah, niimoodi, et pigem on see ootus, on positiivne, et oodatakse, et sa oled hea lahke, et sa oled aus, et sa oled usaldatav. Seal nagu. Arvatakse, et inimene on kristlane, Estan tiivad seljas. Meil on hingel mingi Mäletavasti oma keele teatud konflikte kaasaeg, kui sai osutabki nii. Nii et näed, ma olen ka tavainimene ikkagi. Lea jutuga mul tuli just meelde see, et ma olen ka üsna tihti vanematest nagu nihukest tagasisidet, et kui, kui inimene saab teada, et ma olen Kristjan ja siis öeldakse, et oi, ei saa päris normaalne inimene tegelikult nagu välja tuleb, eks ole. Aga mis te arvate, et millest see nagu tuleb, et inimestel on sellised ootused kristlaste suhtes, et nad ühel hetkel siis positiivselt või negatiivselt kogevad seda etafoos oled normaalne? Kust tuleb see usuhullu nimetus? Ma arvan, et lihtsalt konkreetselt Eestist rääkides siis meil on tervelt üks põlvkond ikka 50 60 aastat võib-olla natuke rohkemgi, kes on noh, täiesti nagu sellest kirikust kõrvale jäänud ja, ja kõik, see on nii kaugeks muutunud neile võib-olla, ja ta on kasvatanud üles seda, seda praegust noorust ja üsna sarnase meelsusega, nagu nad on ise saanud oma kasvatuse, et võib-olla võib-olla see on sundinud neid või noh, see on tingib seda, et, et on selline olukord, kus inimesed nii hirmul ja kardavad nagu seda kirikut või ma ei tea, kartus on just õige sõnaga Ma leian, et see on nagu tüüpiline, et kui tihtipeale helistatakse ka näiteks rahvuseid mingisuguste näidete varal ja siis ju siis inimestel on, nagu nad ülistavad siukest näidete varal, kus neile nende uskonnanda pähe määrima tuldud. Ühe negatiivse kogemuse keha taheti paremini meelde. Et selle selle tõtanud nagu klassifitseeruvad kõik usklikud sellisteks usuhulludeks Üldiselt võib ikka Eestis täheldada väga suurt harimatust kõikides küsimustes, mis neid üldse uskuja ja religiooni puudutavad ja ega see olukord ei parane, ilmselt ma usun, et noored on võib-olla siin isegi teadlikumad kui mingid vähe vähe vanemad, keskealised inimesed ja ja loomulikult nad on kantud oma eelarvamustest ja. No ma oleks suhteliselt skeptiline, kas, kas kristlastel üldse õnnestub säärasele säärasele põlvkonnal enam ennast enda olemust selgeks teha? On see vajalik? Mis see nende asi enescu? Mingil määral tahaksin loota, et võiksime olla mõistetavad kõikide jaoks, kas aga? Aga jah, teinekord tuleb küll selline tunne, et teatud põlvkonnast võib rääkida, kui kiriku jaoks kaduma läinud. Minu meelest on sinus palju seotud ka selle inimese enda tahte küsimus, kas ta tahab mõista või noh suhteliselt kirikud on ju avatud ja igaüks võib minna ja vaadata ja tutvuda ja, ja mida iganes, et selles suhtes, et kui sa tahad oma silmaga ringi avar tunne, et, et ma tahan teada, mis seal tegelikult toimub, siis on ju alati võimalus selleks et ükski noh, oleneb muidugi, kuhu kirikusse sattuda või muu usuringkondades usklikuna muidugi inimosade jaoks on kõik usklikud ükskõik kes, mis iganes nad oleksid. Ma kardan, et selline tahtmine ikkagi puudub suures osas inimene see on, kes ei tahtnud ja noh, pigem püütakse väljendada mõnda oma siukest kindlaks kujunenud veendumust. Aga vaevalt üldse viitsitakse süveneda, kui siin tuli juttu sellest interneti vahendusel toimunud diskussioonist, siis seal sageli inimesed ei vaevu asjade olemusse või küsimustesse üldse süvenema, et noh, need on nende enda mõtteväljendused, aga aga noh, tegelikult seal ju mingit diskussiooni ei olegi üldse. Jah, selles suhtes, et kui öelda usklikke on teataval määral nagu süüdistatud, millises ajupesus pisikeses massi ajupesust sisse viskaks nii-öelda kivi tagasi suhteliselt üsna nii-öelda põhjendamatult ja nii nagu süvenemata lihtsalt uskonnad aut peale trend ja kõik siis tänu sellele pimesi järgivad seda, ütlevad uskonna Uudeeaa viskavad Loovjatada mudaga nii-öelda ja võiks öelda, et see on nii-öelda pime usk. Häälda. Kuulame ühe muusikapala ja läheme siis edasi. Eesti luterlik tund. Ennem, aga nüüd, kui oma vestlusega siit edasi läheme, kuulame võib-olla kõigepealt ühte intervjuud, mis me oleme varem salvestanud inimesega, kelle tegevus otseselt või vähem otseselt Eesti ühiskonda mõjutab. Nimelt Tallinna toomkoguduse juhatuse aseesimehe Jüri Ehasaluga. Maalehe suuraktsionär ja nõukogu esimees Jüri ehasalu tahaks teie käest küsida teie kui ühiskonna mõjutaja ja samas kristlane. Millisena teie näete praeguses Eesti ühiskonnas kristlase kohta? Kristlasel on oma kindel koht kirikus, perekonnas, sõprade lähedaste hulgas kui laiemas plaanis ka ühiskonnas. Ja ma arvan, kui Risti kirik kannab kindlaid moraali ja eetika põhimõtteid, siis selles valdkonnas on kristlase koht ja tema osa tema vastutus ja tema missioon mõjutada ühiskonnas nagu väga oluline ja ma arvan, et see kasvab veelgi. Ühiskonnas on minu arvates tugev Sealsete ja eetiliste väärtuste devalvatsioon. Ja kes siis veel kui mittekristlased, kes siis veel kui mittekristlik kirik ei peaks selles asjas kõigepealt ise ja siis ka oma mõju kaudu laiemalt püüdma siiski aidata ühiskonna asju seada, nii et oleks aktsepteeritud, üks keskseid kristlikke põhimõtteid. Et inimesed on võrdsed kristlike põhimõtete järgi on nad võrdsed jumala ees. Aga ka meie põhiseadus ütleb, et Eesti vabariigis on kõik kodanikud võrdsed. Ei tohiks jääda ainult paljalt deklaratiivseks või sõna kõlksuliseks baasiks, aga need mõtted peaksid omandama tegelikku sisu ja ühiskonna iga liikme jaoks. Kas vahel need asjad omavahel risti ei lähe? Majanduslikud huvid ja, ja eetilised tõekspidamised? Nad ei või, ja ei tohi risti minna ega vastuollu sattuda, sest on alati ju nõnda, et äris eristatakse ausatari kelmusele ja trikitamisele. Ja kui me vaatame ka seda, kuidas meie Eesti ühiskonnas majandusasjad parandamas minu poolest kas või erastamisprotsessid siis me näeme ka siin, et need mõlemad majandusliku arengusuunad vam kahjuks üsna võrdselt esindatud nii aus eetiline äri kui ka püüd rikastuda ühiskonna arvel ja meeskonna teiste liikmete arvelasega, sisuliselt siis püüd rikastuda ühiskonna arvel. Ei tähendab lahtiseletatult muudkui püüda enda kasvu suurendada ühiskonna teiste liikmete taskus taskust krabamise teel. Ja ses mõttes julgeksin küll arvata, et ka majanduses ja äritegevuses on sellise eetilise selgumise ja ausa äri põhimõtete süvenemise aeg tegelikult alles ees. Vastas on ka mitte väheoluline see, et mitte kõik meie Eesti ühiskonnas ei ole ostetav ja müüdav ei ole rahaga hinnatav. Ja tõsist muret on tuntud viimastel aastatel ka selle üle, et Eesti ajakirjandus on märkamatult libisenud, no päris kapitali mõju alla. Ma ei ütleks, et see oleks ettemääratud halb, kuid kui rahvuslikust ajakirjandusest Pole enam tõepoolest midagi järele ei jää, siis on meil ikkagi põhjus küsida, et kas see on meie ühiskonna tasakaalule head või halba tegev. Pigem on ikkagi tegemist sellega, et suured rahvusvahelised meediakontsernid on tulnud siia mitte ligemale armastusest eesti lugeja või televaataja raadiokuulaja vastu vaid nad on tulnud siia oma kasumit saama. Tunnistades avalikult nüüd oma võib-olla pisut erinevaid seisukohti enamusest inimestest Eestis. Kas te olete tundnud ka vahest, et ideid näiteks see pisut teistsuguseks või, või olete pidanud millegist loobuma? Näiteks on pidanud keegi teid pisut alaväärtuslikuks, sellepärast et te olete kristlane. Tihtipeale öeldakse, et kristlased on nõrgad ja sellepärast kuuluvad kirikusse. Pigem vastupidi, pigem vastupidi. Kuulumine kirikusse annab inimesele jõutanud Talle seose kristliku õpetusega tänatele seose suure kristliku aga nii Eestis kui kui kogu maailmas. Ja ma ei ole küll märganud seda, et suhtumine minusse kui kristlasest oleks olnud teistsugune kui, kui minu kolleegidesse, pigem vast isegi vastupidi, mõndagi asja on mulle usaldatud rohkem ja räägitud just selle mõttega, et see leiab sellist usaldusliku mõistmist ja, ja lahtisel hingel arusaamast. Võib-olla siis oodatakse teilt lihtsalt rohkem kui teistelt. No see on võimalik ja olen ma tõepoolest püüdnud siin elus aidata neid, kelle aitamine on mulle jõu ja võimaluse kohane olnud. Ja küllap ka siin kehtib see kestlik põhimõte, et mida külvad, seda lõikad ainult niimoodi. Aga milline on teie isiklik hinnang, kas kristlik maailmavaade on? Sest praegu piisavalt esindatud. Ma usun, et ustavate kristlaste ja kiriku töötegijate vaev ja hool ei ole mitte asjata olnud. Nende põhimõtted ja nende usk ja veendumus on mõistmist leidnud kuid selles töös on minu arvates praegu märksa rohkem teha, kui on tehtud kristlik maailmavaade peaks olema paremini mõistetav ja paremini ära seletatud, lahti seletatud neile, kes on valmis ja tahavad seda kuulata. Ja eks me selles osas töödki teeme ja küllap täiesti luterliku tunnitöö on üks osa sellest vajalikust tegevusest. Kas meie Eesti riigis kristlaste arvamus mõjutab ka midagi? Küllap ta mõjutab, mõjutab nii nende arvamus, kui mida neist arvatakse nende tegude ja nende hoiakute järgi. Samas arvama ka, et kiriku mõju peaks ja võiks olema suurem ent mitte pealetükkiv. Ta seisukohad peaksid olema selged ja kätte saadavad neile, kes on selle sõnumi vastuvõtmiseks valmis. Ja kui laiemalt vaadata siin väikest poliitilistki paralleeli tuua, siis ei maksa unustada seda. Praegu on meil Eestis võimul koalitsioon, mille juhterakonnaks Isamaaliit, mis on ennast määratlenud Kristlik-Demokraatlikku erakonda, ma ei ole küll Isamaaliidu liide, kuid ma arvan ja usun, et kristlik-demokraatlik erakond saab, olles valijatelt saanud mandaadi olles võimul ka siin teha kristlike väärtuste tugevdamiseks ühiskonnas märksa rohkem kui olles opositsioonis. Ja küllap on ka nii, et kristlane peab oma võimete ja oma võimaluste piires aitama ja hea seisma selle eest, et kristlik sõnum jõuaks võimalikult laiade. Hulkadeni, ning kui võrrelda nüüd ka ajakirjanduse pilti, siis julgen täna küll kinnitada, et Maaleheveerud on alati olnud halastussõnumi headuse, sõnumi ja kristliku sõnumi jaoks avatud ja nõnda see ka jääda. Nüüd oleme siis tagasi siin stuudios, vestlusringis milline teie arvates on või peaks olema kristlase roll tänapäeva Eesti ühiskonnas? Sellele küsimusele niimoodi tähendab kohe niimoodi mõeldes ei oska. Ausalt öeldes minu meelest roll peab kindlasti olema ja kindlasti suurem roll, kui seal praegu on. Aga täpselt missugune, siis, ma ei oska ühes. Ei saa öelda, et kristlane peaks oma käitumisega olema teistele eeskujuks, seda seda pole võimalik öelda, sest Kristjan on samasugune nagu teised. Aga selge on see, et kristlasi selles mõttes nagu jälgitakse, et nagu kristlase ebaausus või kristluse eksimine või, või kristlase sigadus nagu torkaks, rohkem silma kui mõne teise oma. Seda pannakse talle rohkem pahaks. Aga miks see nii on, samas kui need, kes ise peavad meil niikuinii. Vale vale asja eest väljas olevateks nagunii imelikeks, mis nad ootavad, meil siis ikkagi mingit kõrgemas moraal. Ja ikkagi ootavad, sest neil on selline ettekujutus selles võrdlemisi kindlad. Noh, ühiskond on küllap ikkagi selles suhtes auseta, tunnistaks seda moraalsete väärtuste kriisi ja ja mingil määral otsitakse neid sellest karjast, siis neid juht lambaid, et kes võiksid nagu teed näidata. Aga samas muidugi mõtlen, et kahtlemata kristlaste käitumine on oluline. Nende nende käitumine on rohkem tähelepanu all ja ja seda neilt oodatakse ja ma arvan, et. Me peame sellega arvestama. Me ei saa siin ka öelda, et küll nüüd laskem sellel olla, oleme kõik inimesed, et, et kui kui meid vaadeldakse kui eraldiolevaid siis me peame seda lihtsalt silmas pidama. See tähendab, et teie arvate, et kristlane peaks olema just eeskujuks moraalses mõttes mitte rääkima siis kaasa ühiskonna asjades, püüdma neid mõjutada või ei. Ta peab kindlasti rääkima kaasa ühiskonnas selles suhtes, et et võib-olla üks asi minu meelest tähendab mida, mida mina mõtlesin sõnaga suuremat rolli mängima mees kaasa see, et, et kõik need igasugused huvitavad sündmused, mis meie ümber toimuvad siin, meie tähendab väikeses Eestis siis siis minu meelest see on niisugune tunne, et noh, et kirik nagu vaatab neid rahulolematult sealt selles suhtes, et, et kiriku oma sisestas ringkondades on ollakse väga rahulolematud asjaga ja, ja hävitas hoida seda, kuhu me jõudnud oleme, mis kõik toimub, aga samas et tuleb siis välja, olen turvalise nelja seina vahel, et astuks välja, ütleks, et meie, meie teatril on ka, mis meie mõtleme ja me ei ole nõus nende väärtustega ja nende igasuguste millega iganes ühiskond siis nüüd välja tuleb. Aga mul on hea meel, seda nagu ei ole ja kui sina nagu kristlasena üksiküritaja naka siukest asja, siis, siis pole ime, et siin nimetatud usuhulluks selles suhtes, et need üks hääl on üks hääl, aga kui kogu terve kirik kui, kui selline institutsioon võtab sõna, siis on minu arust mõjukam. Aga noh, mina ei tea, mul on niisugune mulje jäänud, et kirik nagu kardab seda seisukohta seisukoha võtmise või kui võetakse, võetakse võimalikult leebelt, et mitte šokeerida. Kristjan ei ole kunagi üksiküritaja. Ei noh, selles suhtes, et kui mina nüüd üksinda kirjutan press ja ütlen, oh ma olen nii õnnetu ja nii rahulolematu Selleks on sul kahtlemata õigus. Igal inimesel on õigus oma arvamust avaldada. Ma õietigi mul õigus ei ole, muidugi on õigus, aga mis kasu on? Aga ma arvan seda, et, et noh, me peame leppima, et ega kristlus ei saa olema osa popkultuurist näiteks ja ja ta mingis mõttes jääb ühiskonnas natukene kõrvalalale ja. Me peame selle rolliga kuidagi ka mingil määral harjuma, võib-olla me oleme siis just selle oma teatud määral kõrvalejäämisega natukene huvitavam Kas teised on selle kõrvalejäämise momendiga? Nõus ma olen sellega nõus tõesti, et kui inimene pöördub kiriku poole, siis ta ootab nagu kirikut, mingisugust stabiilsust, mingisugust sellist noh, et kui kuskil mujal ei ole sellist püsivust, siis kirikus ometigi peab olema, et kui piibel on ju nii vana raamat ja eeldatakse sellist püsivust. Et selles mõttes on muidugi, ega kirik ei saa tormata ummisjalu. Ma ei tea ja võtta omaks kõike ja muutuda hästi trendikaks hästi selliseks kaasaegsest või muutubki. Õnneks see on tõesti õnneks, aga samas jälle kirik ta kardab seisukohti võtta ja ma ei tea, kas ta võib, sealhulgas on minu arvamus ainide ta kardab, et Ta nagu vahet ei tunneta, nagu vabandab ennast sellega välja, et et me võimegi olla natuke sellised, et me ei peagi võib-olla nii esile kerkima. Milline mulje nagu et selle ajaga, vaat kui kirikul ei olnud võimalust kaasa rääkida, harjuta ära tõenäoliselt. Et ei ole vaja kaasa rääkida ja võib-olla ei ole lihtsalt see uus võimalus veel omaseks saanud või mis teie arvate? Tegelikult ongi asi selles, et mina tunnen küll puudust sellest nii nagu ütles ka Jüri ehasalu, et kirikul oleks oma ametlik seisukoht asjade suhtes. Kas see peab just olema nii deklaratiivne nagu katoliku kirikul, aga, aga ametlik seisukoht peaks olema. Kui praegu meenutame Eesti kiriku seisukoha, Ta siis mul tuleb meelde ainult kaks seika, üks oli siis, kui ilmusel pornoajakiri maarjasiis kiriku protesti peale arestitud maajaks ümber, et mitte maarjamaad ja Maarjat nagu labastada ja teine Saikolyleratiiki reklaamidega, eks ole, mida oli linn täis, et ma nagu praegu rohkem ei tulegi meelde, tegelikult Nende puhul oli ikkagi tegu ju mitte väga noh, suurte asjadega, see oli ikkagi midagi välist. Ega Eesti Evangeelse Luterliku kirikul tihtipeale just on probleem selles, et tal ei ole oma ametlikku seisukohta. Ma arvan, et see on kõikide kirikute, tähendab see ainult koges, et luteri kiriku Katoliku kirik on selles mõttes ühtsem, et eks ole, neil on paavst, ütleb ekskaadee, tra. Ja, ja sellega on asi öeldud, aga aga sellega, et luteri abis isiksusele väga palju ruumi. Noh, et võib-olla on just. Selles suhtes muidugi ma kahtlen, kas kirik peaks täitma ainuüksi siin kombluspolitsei rolli selliste imeliste Pisi, mitte seda pisiasjade peale näpuga näitama, sest kristliku eetika põhimõtted onju samas siiski küllaltki üldised ja üldkehtivad ja peaksid olema kristlastele kõigile mõistetavad. Just nimelt seda ma mõtlesingi, et ei peaks näitama näpuga pisematele asjadele, vaid just võib-olla suurtes küsimustes peaks tal olema ametlik seisukoht. Samas sellel teemal on ka palju räägitud, et noh, et kui palju meil siis tegelikult Eestis üldse on kristlasi, et arvud räägivad, räägivad väga erinevat keelt on ühesuguseid loenduse ja teistsuguseid küsitlusi. Mis teie arvate, kas meie riigis on else kristlasi nii palju, et nende hääl kannab, kannaks? Nii igas demokraatlikus riigis on ka vähemuse häälel väga oluline koht, nii et kui me oleme vähemuses, siis on meil oma oma sõna ikkagi alati kaasa rääkida, et selles mõttes ma arvan, et kristlaste osakaal ühiskonnas on siiski selline, et nendega peab arvestama. Ja ühiskond siiski veel tänapäeval. Paljud oma põhimõtted ja oma tegutsemispõhimõttetunnist ammutanud kristlikust traditsioonist ja sellega seoses on ühiskond ise kristlasest teatud määral sõltuvuses, leiad. Ja kristlust täielikult eirata ilmselt kunagi ei saa. Kuigi mõni ehk seda vägagi sooviks. Millegipärast mulle tundub, et see on just nagu Eesti ühiskonna probleem, see, et tunnistada endale, et kristlased on ka üks osa ühiskonnast või noh, olgugi et väiksem osa tõenäoliselt et vaadates ümberringi riike, siis on see igati loomulik, et on erinevaid seisukohti ja üks nendest seisukohtadest kuulub siis kristlastele ja kordeavad ühetajale kord teised, aga aga see on elu loomulik osa, et miks meie ühiskonna jaoks see nii suur probleem on, et, et meie ühiskonnas on ka kristlasi Ma tegelikult ei ole ainult et, et ka kristlasi on vaid vaid tegelikult see võib-olla, et häirib igasuguste erinevate ma ei oska tööd, kelle sõnavõtt ja, või seisukohavõtt, et selles suhtes, et see võib olla eestlaslik loomused, et keegi nüüd ütleb, julgeb välja öelda, ma ei oska öelda. Ma ei tea, ma arvan, et tegelikult see ei ole ainult Eesti probleem. Ma arvan, et meie ühiskonnas on praegu selliselt harimatu seal ja, ja julgeks isegi öelda vaimsel arengu peetusel niivõrd suur ruum, et et selle taga ma usun, et normaalse arengu jätkudes võivad need asjad ka saada nagu rohkem enesestmõistetav näiteks ja ja me meie ühiskond ei erine nii palju enam näiteks mõne teise arenenud riigi ühiskonnast. Ma arvan, et nagu puudust võib-olla nagu selles selgitustöös nagu igavesed tundmatu asi on niisugune võõras ja kummaline, et ma leian, et, et just nii-öelda noh, mitte nii-öelda usu peale surumist, mida, mida siin öelda ette heidetakse, vaid just seda selgitustööd, kui inimesel nagu soovi on ja noh et kuskilt mujalt kui kiriku kaudu selles suhtes, et, et ma usun, et inimesed pelgavad minna kirikust ära, kes on nagu üsna võõrad Aga midagi ei ole teha, ütleme see 50 aastat teadusliku ateismi kooliprogrammis tegi ka tegelikult oma töö ja roogitud palju kristlus igalt poolt praagiti välja kristlus muusikast roogitud valjukultuuriloost kuhu ta tegelikult loomuliku osana kuulub, eks ole, kui lugeda veneaegseid õpikuid, siis Bach teist, Beethoven oli ateist, kõik head heliloojad, ateistid no kindlasti, sest muidu nad ei saanud head heliloojad olla. Ja noh, see nagu vaimulikku muusikat ei saa jah, just nimelt, aga ateist tuli ta raudselt see, et vahid isand kaarega mööda minna, mõni vaimuliku muusika vaikiti lihtsalt maha, teda ei olnud olemas. Aga lihtsalt lihtsalt on nagu välja roogitud kooliprogrammidest, haridusest, inimeste teadvusest püüti teda samuti välja rookida, et see nagu mingi augu järgi jätnud ja selle hariduse augus. Minu meelest ongi võib-olla probleem. No ilmselt siit tulevad siis ka need väga kummalised määratlused, mida inimesed oma usulistele veendumustele annavad, eks ole, kas või need, et, et ma usun küll millegisse on ju, või ma olen küll Christian, aga jumalat Ma ei usu, või siis kõige kummalisem, mida ma hiljuti kuulsin, on see, et et ma olen tolerantne luterlane, maailmavaatelt, ateist. Et kristlane, see meie ühiskonnas tähendab nagu lihtsalt kõrgemat moraali, aga aga sõna ise eeldab midagi muud, eks ole, Nad ei tunta seda terminoloogiat, lihtsalt lihtsalt ei teata. Millega on tegemist. Seesama asi, et inimene julgegi kirikusse minna, see, et inimene tunneks nendes kristlikku sümboolikat, ei kuulu ju isegi kristluse olles kuulub üldise kultuurilise hariduse juurde või ta tuleks kirikulugu või tulnuks kiriku rolli ühiskonnas säilinud esimesed raamatud on juba midagi pole teha eksale katekismuse. Et see oleks nagu elementaarne peaks kuuluma hariduse juurde. Kahjuks. Samas ma leian kindlasti, et ega see olukord nii lootusetu ei olegi ja on küllalt juba koole, kus vähe ärksamad koolijuhid on ka kogu haridusprogrammil püüdnud sisse viia õpetust, mis lähtuks ka kristlikest põhimõtetest mitte siin ainult nende usuõpetusest, vaid ka vaid ka teistel aladel, et seda, seda laiemat spektrit avada nagu inimestele ja, ja ma usun, et tulevased põlvkonnad on võib-olla ehk natukene paremas seisus. Ja, ja ma usun, et see olukord mingil määral kindlasti paraneb, kuigi samas eks kirikule raskustes kogu Euroopas. Ja need protsessid on küllaltki üldised, et damn jäämas tahaplaanile. Mingil määral, aga ka sellega, võib-olla tuleb leppida selles oma erirollis õppida elama. No võib-olla siis peakski näiteks kirik hoopis endasse sulguma, läheme niisugune väike omaette, kuhu on võõral võib olla väga raske liituda. Kirik oma loomuselt kunagi ei saa täielikult ilmselt endasse sulguda. Tal on alati vajadus tulla välja inimeste juurde ja oma sõnumit neile edastada. Samastan muidugi lihtsalt võib-olla surutud teatud teatud piiridesse ja ta ei saa selles mitme arvamuslikus ühiskonnas olla ühel nõul kõikidega ja olla alati alati arusaadav kõikidele. No loodame, et meie vestlus ei muutunud, tänan väga pessimistlikuks, aga esimene saade oli natukene sissejuhatava, püüdsime rääkida paljudest asjadest korraga, järgmisel korral läheneme oma saates ajaga kuu aja pärast, siis edasi, see on siis järgmise kuu esimesel neljapäeval ja siis võtame juba mõne pisut spetsiifilisemalt teema. Aga järgmisel neljapäeval on luterliku tunni saadajale samal ajal eetris. Ma tänan kõiki, kes täna siin saates olid. Ootame kindlasti kõikide teie arvamusi ja ettepanekuid Eesti luterliku tunnisaadete kohta. Eesti luterliku tunni toimetused telefonil kuus 314 311 või tulge läbi meie toimetusest aadressil kiriku plats kolm. Täna olid stuudios saatejuhid Signe Aus ja Meelis Holsting. Kohtumiseni. Ja me tahame me rea Loo. Kai. Viima peo selleks palveks nüüdse ja. Loo ojja. Sest ladvad neil oma Kodutu kaar, tunne Aadee tuulevata. Kirja saada. Kus mudel, et see saavat Eesti luterlik tund.