Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Jaanuaris soovitasin teil, kallid raadiokuulajad külastada läinud aasta lõpus kumu kunstimuuseumis avatud näitust Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster kes ei ole veel soovituse järgi jõudnud talitleda, ei pea muretsema. Näitus on avatud veel kuni 29. märtsini, nii et võimalusd on. Kuid hiilimis ip tegin sõpruskonnale nii-öelda pinda juba läinud aasta seitsmeteistkümnenda novembri saates, kui rääkisin noorte skulptorite põlvkonnast kui kunstiteadusliku kirjelduse kaudu loodud kollektiivist võrdlusmaterjalina ja kunstiajaloolaste töömeetoditest, palusin toona sõpruskonna tinglikul ristiemal reet margil iseloomustada sõpruskonna toomist kunstiajaloo areenile. Teemaarenduse loogilise kulminatsioonini on tänases saates külas sõpruskonna või siis teise nimega 1960. aasta rühmituse ristiisa Enn Lillemets, kes Pallas ühingu esimehena kunstiajaloolase ja erakordselt aktiivse näituse koostaja on vast kõige vahetumalt isiklikult läbinud kogu järel ballasliku traditsiooni kandva kunstnikuna ja nende loominguga. Kuid kõigepealt esitan mõned küsimused näituse Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster kuraatorile Liisa Kaljulale. Tere, Liisa Kaljula. Sina oled kumu kunstimuuseumis hetkel avatud oleva näituse Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster, kuraator ja hea kolleeg. Ja ma alustaksin sinu sinu küsitlemist selle näituse suhtes kõige labasemast küsimusest, kuidas näitus sündis, selles mõttes, et mis ajendas sinu jaoks selle tegelemise tartu sõpruskonnaga? Mulle pakuti seda projekti ilmselt seetõttu, et me oleme mingid aastad oma elustanud Tartuga seotud ja see, kes on kord Tartus elanud üle viie aasta, sellele jäädakse ilmselt eluaeg pakkuma Tartuga seotud näitusi ja ja tekste. Ja küllap oli kumu kunstimuuseumil tunne, et aeg on kips teha. Ülo Soosteri näitus taaskord viimasest näitusest on juba üle 10 aasta möödas. Aga ei ole mõtet ju ennast korrata ja otsiti uut vaatenurka. Ja seekord siis muuseum leidis, et see, see uus vaatenurk soosterile võiks olla läbi tema Tartu sõprade. Aga kuidas sa seda sõpruskonda sellises noh, ütleme kunstiajaloo populaarteemades näed, kuis dialoog, prestiiž, teemade kontekstis paratamatult on kunstiajaloos ka omad nagu sellised populaarsed teemad siis ühelt poolt on näiteks naad karm stiil, mingi hetk tuli hästi tugevalt esindatud kolmašovi näitusega, selline 60.-te ametlik kunst taasavastate ja vahetult enne seda võis näha hästi tugevalt sellist sotsrealismi kui tulekut. Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetoolis kirjutati väga mitu uurimust sotsialismi teemal kumu püsiavas. Ta oli hästi tugevalt selline sotsrealismi keskne, et oli selline selle sotsialismi uurimine sellele järgi selline 60.-te karmi stiili uurimine ja minu jaoks ütleme sellist 90.-te kunstiajalugu, sellist taasiseseisvumise kunstiajalugu ei ole, iseloomustab nende ametlike teemade kui mingi siin ignoreerimine ja tõrjumine. Ehase sõpruskonna lugu hakati ka sisuliselt kirjutama paralleelselt Anky ja Wizarite ja SUP 69-ga. Et selline koolkondade loomine, koolkondade esitamine, et kuidas sulle selles kontekstis sõpruskonna positsioon tundub selles mõttes, et kui need nõukogude ametlikud stiilid ütleme, viiekümnendates kuuekümnendad on saanud nüüd jälle nagu suure uurimuse osaliseks, siis mulle tundub, et paralleelselt vaikselt, aga mitte niivõrd nooremate kunstiteadlaste, kuivõrd meie, ütleme tinglikult vanemate kolleegide poolt toimub samas jälle selle avangardi nagu ümber või taasmõtestamine, et kui mõelda Tõnis Vindi näituse peal näiteks midagi kureeris ka meie hea kaaslane, ütleme siis niimoodi naera taidre. Aga samas seal olid Sirje Helme ja Eha Komissarovi väga head artiklit, mis vähemalt Eha Komissarov pool minu arust näiteks selgelt nagu seadis nagu sellise uue mõõdupuu Tõnis Vindi tõlgendusse. Kuidas sulle see Tartu sõpruskond selles kontekstis tundub, sest ta on, on nende teistega võrreldes natuke ambivalentses positsioonis nagu ma arvan, et me siin edaspidi ka diskussiooni käigus Väga laias laastus on ju niimoodi Eesti kunstiteadlaste hulgas olnud, et võib-olla siis pisut vanem generatsioon üheksakümnendatel on tegelenud väga tugevalt just kahetemaatikaga, et ühelt poolt see Stalinit ka sotsrealism ja teiselt poolt just põrandaalune kunst. Ja minu arust Andres Kurg on väga tabavalt öelnud, et see 90.-te nagu põhifunktsioon kunstiteaduses oligi tegelikult selle põrandaaluse kunsti väljatoomine suuremaks ja olulisemaks rääkimine. Ja, ja loomulikult oli see seotud rahvusliku narratiiviga ja see oli mõnes mõttes väga rahvuslik kunstiajalugu, mida, mida üheksakümnendatel tehti peale taasiseseisvumist, siis et selles mõttes võib ju öelda, et see tartu sõpruskonna lugu on selline uurimismaterjal, mis jätkab seda üheksakümnendatel üles võetud põrandaaluse kunsti väljatoomist tema eheduses. Aga teisalt ta nüüd jälle esil on. Ma väga loodan, et me seekord kuidagi näitame seda toona kodudes tehtud kunsti kuidagi teistmoodi. Kui nüüd see noorem generatsioon asub sellesama materjaliga tegelema, et sellel oleks nagu mingisugune mõte, et see sellega lisanduks mingisugune uus värske vaatenurk siis oleks sellel nagu iva sees. Ja ei, ma olen nõus, et selles mõttes ma loodan, et õunaga ümber kirjutis. Aga mind natuke huvitab ka just selle Tartu sõpruskonna enda selline ütleme, teistest mõnevõrra erinev positsioon, et kui vaadata näiteks Raul meelt, siis mul hakkab kohe silma, et, et ka veel praegusel hetkel. Ma võin siia saate lõppu lisada, kuupäevad hetkel, käepärast on Vilniuses avatud Eesti kaasaegse kunsti keskuse poolt avatud näitus, mis koondab Raul meelt vene Sparkast janu vahtrad ehk siis kahte meie hetkel väga aktuaalselt nii-öelda psühholoogia tegevuse tipus oleva põlvkonna kunstniku Farkast ja janu ahtrat. Ja seab need kõrvuti Raul meelega, eks, kui sellises teatavas enesestmõistetavus ja, ja ma ise just lõpetasin ajakirjakunsti jaoks ühe pikemalt Mihkli Margus tammest, kus mulle tundub ka, et Tamme retseptsiooni, see on ka korduvalt viidatud tema paralleelidele Raul meelega läbi siis sellise nagu fondikasutuse, aga ka kadaka Tõnis vindile läbi mingite mütoloogiliste illusioonide ja ornamendi rõõmu. Et need viited on minu arust palju otsesemad, kui esmapilgul nagu võiks tunduda, või siis ma näen, et mingi osa sellest põrandas kunstist või ütleme siis 60.-te 70.-te mitteametlikust Eestist on väga kuumaks võetud hetkel kaasaegses kunstipildis. Samas, sõpruskond on selline noh, üldiselt nagu kunstilooline nähtus või, või noh, et teda ei väärtustata aktuaalses kunstipildis. No selles mõttes ma arvan, et see on pigem levinud, et Eesti kaasaegne kunst ta pigem püüab tekitada v lahet selle nõukogude perioodil tehtud kaasaegse kunsti ja siis jänese vahele justkui kehtestades sellega ennast, kui kaasaegset vaid oma kaasaegsest kehtestada, selleks on, on siis nooremal põlvkonnal justkui vaja lahti öelda eelnevast selles mõttes ma ei ole sellega päris nõus. Pigem erinevad põlvkonnad meil omavahel ei suhtle. Tartu sõpruskond seega ei ole mingi erand. Tõepoolest nende materjal räägib eelkõige kunstiteadlastele, kunstiajaloolastele ja muidugi mind väga huvitab see, kuidas praegu tegutseb kaasaegne kunstnik, näiteks sellel näitusel käib, mida ta sealt üles korjab, mida ta tunneb, kas talle midagi üldse annab. Ja samas kui rääkida selle näituse aktuaalsusest praegu, siis ma ütleksin, muidugi sürrealism on, on praegu kohutavalt moes. Et selles mõttes ma usun, et oleme me võib-olla isegi KUMUs juhtumisi olnud üsna konjunktuursed. Tegelikult see on võib-olla õigus, et kui ma siin ütleme, vastased kuulates vaadates kiirelt tagasi viimaste aastate näitusetegevusele, siis mul tuleb meelde hel, naera taidrew Kiva ja Tõnis Vindi ühisnäitus, mis tugev nagu kuraatori projekte just kuraatori poolt kehtestatud selline paralleel Kiva ise on teinud, et koostööd Kurismaaga. Aga kui laiemalt mõelda, siis, siis tegelikult on sul õigus, et ega ei suhestuda hästi selle 60.-te 70 ühesõnaga klassikutest ega nendega väga koostööd ei tehtud, et pigem peaks siis ütlema, et see no võib nii öelda positiivsele näitele, lootes siis nagu eeldada, et kuivõrd kaasaegse kunsti Eesti keskus on üles korjanud Raul Meele ja näiteks Margus tamme loomingus on siuksed otseselt paralleel, et nii meele kui kui vindiga näha, et selline mingi sihuke tagasipöördumine või selline taastunud hakati otsima ei toimu, et, et tegelikult see on alles algus, et asi ei ole selles, et sõpruskonda ei ole üles võetud erinevalt teistest, vaid selleni ei ole, äkki võib juhtuda, et see tundub nagu positiivse programmiga? Absoluutselt, ja see oli ka üks põhjus, miks me palusime kujundajaks bloga sääru et kavalalt siis kutsuda flooseliseks nagu vahendajaks selle ajaloolise materjali ja kaasaegse eesti kunstnikkonna ja kunstipubliku vahele. Üks asi veel, et kui ajaloolist materjali kureerib noor kuraator, ütleme nii, et noor inimene, kes ei ole elanud sellel ajal millal see materjal on loodud siis on sellel ka mõtet, ehk siis, kui selle esitlusega antakse kaasaegne pilk sellele, sellele materjalile püütakse luua see sild. Ajalooline materjal tundub meile ju alati pisut kummaline õigus. Ja meil on vaja seda kummalisust kuidagi kaasaegse inimeseni vahendada. Ja, ja selleks on vaja teatud nõksasid kasutada. Ütleme nii, et me püüdsime sellel näitusel neid lõksusid kasutada ja ma ma ei tea, kui hästi see õnnestus, aga vähemalt näe, püüdsime Flo Kasearuga seda. Aga siit nagu tulekski võibolla sinu sellise sõpruskonna otsese oma suhte juurde, et et milline su suhe näiteks sõpruskonna loomingusse võtmega konkreetsetesse teostesse on. Kui ma lugesin seda näitust saatvat väikest kataloogi, siis sa esitad ka sõpruskonda ikkagi läbi küsimuse, mis on avangard siin küll nagu viimane punkt sinu artiklis, aga, aga kas seal lõpus on küsimus, mis on avangard Eha Komissarovi hoidnud ka just sellisel eksperimentaalse loomingule dekollaažile ja esu artiklis on ka juttu sellist värvi tilgutamise sissetulekust, et kes, kuna kogu see ka ütleme meie kunstiajaloos aktuaalne arutelu, et kes ikkagi tegi esimese abstrakti, et sa lähened sellele sõpruskonna loomingule läbi selle küsimuse ja ka lõpetad oma artist tsikli enam-vähem sellel kohal, kus tahaks seda kohta suisa tsiteerida. Tungal oli edasi antud, mis sellest, et Tartu sõpruskonna enda abstraktsed teosed jõudsid näituse komplektina avalikkuse ette alles 1971. aastal, ajal mil Ülo Soosterit enam ei olnud ning Tartu sõpruskonna kunst oli pöördumas pingemaandust võimaldavatele traditsioonilise matele radadele. Et me jälle lihtsalt nagu vaadata seda praktikat, mille alusel sa sõpruskonna lähedalt siis sa räägidki kodusest avangardist, eks sa räägid sellest mingisugusest sotsiaalsest keskkonnast, milles mingisugune kunstipraktika paindi. Et su lähenemine sõpruskonnal on hästi sotsiaalne, mitte näiteks poeetiline või sihuke tõlgenduslik või, või sellist otsest sa räägi nende tööde maalilistest kvaliteetidest, mis nagu väga huvitas see keel, millest maalist räägitakse viimastes kunsti ministeeriumites väga pikalt tegelenud selle nagu maalist, rääkimise, keele ja kogu selle selle poliitikaga. Ja teiselt poolt sa käsitled seda sõpruskonda selles mõttes ikkagi nagu grupeeringu naga, et ta on ka olnud pikalt nagu vaidlusi teemal, et kas Tartu sõpruskond ikkagi on, on grupeering või see, nagu vägivaldselt tekitud hakkas, me saame rääkida sõpruskonnast kui mingisugusest kunstnike kollektiivist. Ja sinu käsitlus tundub nagu lähtuvalt sellest kollektiivides selles mõttes, et Ma küll ei arva, et sõpruskond lagunes, aga ütleme, sinu tõlgendus esitab nende loometeed sellisena, et noh, et mingi hetk nagu pingemaandus vä. Selle näituse fookuseks saigi valitud nagu üks kindel aja lei tartu sõpruskonna loomingus sai siis valitud see varasem eksperimentaalse avangard samm ajale ja eks nagu sellest juba tuleneb see lähenemine ka. Kuigi ma pean ütlema, et eks mina, kunstiteadlasena olen kindlasti teatud mõttes juba välja kujunenud ja jah, ma teen sotsiaalset kunstiajalugu. Küllap ma ei, ma ei oskakski teha kunstiajalugu puhtalt Ta formalistlike lähtekohtadelt. Et mind huvitab alati see sotsiaalne kontekst, kust kunst on sündinud ja mulle meeldib otsida neid põhjuseid, miks ta on sellel hetkel just selline. See ei saa olla kunagi juhuslik ja loomulikult ma olen alustanud ka oma haridusteed ajalooosakonnast. Nii et see, see ajalooline kontekst, seda on mulle õpetatud algusest peale, et see on väga oluline. Aga samas no ütleme nii, et see asi, mida ma sealjuures nagu rünnata tahan sinu pieteeditunne materjali käsitlusele sa küll esitad tõlgenduse sõpruskonnaga, loometegevusele ja läbiselise, sa nimetad seda koduseks avangardiga, hõrk kodune avangard, et see on suurepärane iseloomustus ja see on ka võrdlemisi heas kooskõlas sellega, kuidas sa kataloogi üldiselt olen üles ehitanud, et lisaks sinu artikli on seal ka Francisco Martiinuse artikkel Ülo Soosteri kommuunitas liminaalsus Stalini järgses kunstipraktikas ja Martinez oma artiklis käsitleb Soosterit minu jaoks ka mingisuguse sellise kontekstuaalse nähtusena või tähendab, selles kontekstis on hästi kooskõlas sellega, kuidas sina sõpruskonnast räägid, et sa lood neile mingisuguse raamistikus ja põhimõtteliselt nagu algab, lõpeb soosteriga. Sooster on selline kooshoidev, mul on ka tunne, et soostan isegi olulisem tegur kogu selle kirjelduse juures, kui, kui nõukogude võim näiteks Sooster hoiab seda jutustust mille NASA Tartu sõpruskonda üritad näidata koos. Aga mind natuke huvitab, et noh, et kas see oli teadlik valik, et sa jätsid sealt välja sellise noh, tinglikult kaasaegse ja negatiivse retseptsiooni vä? Mina jälle sellise, ütleme, tänapäevase kunstikriitika seisukohalt tahaksin kohe küsida, et varem seda näitust saatekülalistele soovitades viitasin ka sellele, et et keda lilli maalivad, vanamutid ei huvita, need võiksid minna ja vaadata Bloogazaru kujundust. Aga et sa oled nagu välja jätnud selle ühelt poolt sellise ja isegi mitte otseselt tänapäeva, vaid juba 70.-tesse tagasiulatuva, sellise väga kriitilise vaate nii-öelda järel ballastus kui, kui selline sõim. Aga see osa pean muidugi sõrmeotsad sealjuures ka üsna ikkagi välja jätnud selle sõpruskonna enda tegevuse kaasaegse kriitika, et sa paned nad üsna selgelt sellisesse kirjeldusliku kasti, et kas see oli teadlik valik. Ma arvan, et ma käitusin selles mõttes klassikaliselt kuraatorina, kes ei hooli paljudest asjadest, vaid ajab põikpäiselt oma rida. Et tõepoolest sellel näitusel ei ole peaaegu töid, mis oleksid tehtud seitsmekümnendatel või kaheksakümnendatel aastatel. Ja ometi me teame, et Tartu sõpruskond aktiivselt tegeles loominguga edasi nendel kümnenditel ja Heldur Viires maalib siiamaani. Ja ometi sai selle näituse selliseks lõpudaatumiks Ülo Soosteri surmadaatum aasta 1970. Ja, ja see oli ühelt poolt ilus, sümboolne punkt. Ma käsitlen Ülo sellel näitusel kriksterina triksterina, kes ajas tartlased käima. Veid ajas nad nende sellisest tardunud olekust välja ja seetõttu Ülo surmaga siis ka sellisem otsingulisem eksperiment, taalsem pool nende loomingust justkui hääbub ja tõepoolest, kui, kui käia muuseumide kogudes ja ei vaadata, millise loominguga Tartu sõpruskond seitsmekümnendatel edasi tegeles, siis sealt leiab kõike seda, mida me oleme harjunud Tartu kunstiga seoses endale ette kujutama. Maastikud, lillemaalid, natüürmort, id, väga peened, maalilised, Finessid ja nüansid ja samas väga väga vähe haakumist neid sel hetkel ümbritseva sellise Nõukogude reaalsusega. Ja vot selle näituse kontekstis mind huvitab, kuidas vähem võib-olla see see Tartu kunstikuvand, et ka seetõttu, et Peeter Talvistu oli just suvel teinud ju näituse sellest Tallinna kunstihoones ja mina sain tegeleda muude küsimustega ja, ja lisaks ma tõesti pean seda Tartu sõpruskonna, 50.-te aastate teise poole ja 60.-te aastate loomingut väga tugevaks ja väga uuenduslikuks Eesti kunstiajaloo kontekstis ja ma arvan, et sellest on liiga vähe räägitud, seda on liiga vähe esile tõstetud. Kui oluline ja kui uuenduslik see kunsti ikkagi, nagu tolles hetkes oli. Tähendab, mulle lihtsalt hakkas ka silma see, et sa ütlesid selles mõttes seda loomingut suletuna. Et sa ei peatunud pikemalt ka loomingu enda nagu kaasaegsel repressioonile, ütleme noh, et loomulikult ei saa rääkida seda lugu ilma selleta, et noh, et miks ikkagi maalite kodus ja miks olid aga aga, aga noh, see klassikaline Silva jõgem reguleeritud 60. aasta näituse lugu, et mulle tundus, et sa väga teadlikult jätsid selle sealt sisuliselt välja, sa mainid seda ühes lauses väikese fraasiga. Mulle hakkas silma see selline raam, mille sees seda esitasid ja, ja minu jaoks see room nagu kannab nime Ülo Sooster. Jah, Ülo Soostrest saab nagu mingi kummaline sotsiaalne nähtus. Ma päris sellega nõus ei saa olla, et see näitus on hermeetiline avangardi näitas, sest et juba selle näituse kujundus räägib nii tugevalt sellest, et see kunst oli surutud koduseinte vahele nõukogude võimu poolt. Me ei püüa seda kunsti esitleda sellise silmaeluna või, või kunstiliste katsetustega, mis on valgesse kuupi pandud korrektses raamistuses. Ei, see, see kontekst on kogu aeg seal kohal, kasvõi see, et tervet näitust siis katab see porte, mis jookseb siis absoluutselt iga seina pealt ja see kogu aeg seda meelde, et see kunst oli toona surutud nendesse Karlova kodudesse nendesse kitsastesse oludesse, see oli seal loodud. Seda kunsti, seal tarbiti nauditi sõprade poolt ja ka hoiustati. Francisco Martiinlase essee Ülo Soosteri kommuunitas liminaalsus Stalini järgses kunstipraktikas. Ma ei olegi päris kindel, millest peaks alustama, et kas sellest, kes on Francisco Martinez või sellest, mis asi liminuaalsus. Francisco Martinez on antropoloog ja nagu kõik teavad, tänapäeval antropoloogid, on ühed kõige interdistsiplinaarse emad kultuuri uurijad üldse, nad on võimelised liikuma väga eripalgelise uurimismaterjali vahel ja miks ma palusin Francisco kirjutada Ülo Soosterit? Seetõttu, et et kui me vaatame neid raamatuid ja Ülo Soosteri sellist üldist vastavat retseptsiooni Eesti kunstiajalookirjutuses siis son apoloogia, see on Soosteri müüdi loomine ja hoidmine väga hoolikas seejuures. Ja seetõttu mulle tundus, et võib-olla oleks nüüd aeg kutsuda keegi väljastpoolt Ülo isikut ja kunsti vaatama, kellel ei oleks seda Pieteetilo suhtes, mis on absoluutselt igale Eesti kunstiteadlasel ka minul endal ja Francisco selles mõttes täitis oma ülesannet. Et ta tõepoolest minu arust selles tekstis püüab vaadata selle müüdi taha ka pisut püüab vaadata neid mustreid või Ülo käitumist või tema tema elustiili mitte kui sellist rokkstaari liminaalsust serva peal elamise elustiili, vaid ka kui, kui midagi sellist, mis oli tegelikult talle pealesunnitud, ta ei saanud seda valida. Elu oli paljud valikud tema eest ära teinud. Me ei saa kunagi teada, võib-olla üle oleks ikkagi mingil hetkel tahtnud elada Eestis võib-olla mingist hetkest tundus talle ikkagi Moskva kunstielu samas palju, palju põnevam, palju pulbitsevam. Aga kui me vaatame tema kunsti, siis selge on see, et, et mingisugune oma kultuurikonteksti igatses, on seal lõpuni olemas ja Francisco siis käsitleb Ülo Soosterit kui kunstnikku. Kui inimest selles Moskva põrandaaluses kunstimaailmas läbi küllaltki palju kasutatud antropoloogilisi mõistete, milleks on siis kommuunitas ja liminaalsus? Võib-olla kunstiringkonnale annab midagi uut see, et rääkida hülast korraks sellises keeles, mis on pisut vähem, apoloogiline, pisut rohkem. Antropoloogiline. Aitäh. Aitäh kutsumast. Tere, Enn Lillemets, tere saaled Pallase ühingu esimees ja kunstiajaloolasena kunstiteadlasena kogu Pallase pärandit väga põhjalikult uurinud ja sealjuures kuulub sinu bibliograafiasse ja, ja kogusin uurimisvaldkonna väga suures osas ka Tartu sõpruskond. Need mulle tundus, et sina, üks parimaid autoreid, keda seoses sõpruskonna fenomeni ja, ja ka selle KUMUs oleva näitusega küsitleda asuks nii-öelda kohe asja juurde. Liisa Kaljula valis sellele näitusele võrdlemisi konkreetse perioodi nii-öelda sõpruskonda kuuluvate autorite loomingust. Nüüd 50.-test kuni enam-vähem 70. aastani kuni Soosteri surmani ehk siis nagu selline sisuliselt nagu laagrist naasmine ja kausis selline Ülo Soosteri poolt animeeritud tegevus. Et kõigepealt, kui pädev see selline Soosteri kui käimatõmbaja positsioon seal on ja, ja kui pädev sulle tundub see periootiseering, et on võetud see hetk nende kunstnike loomingust, kui karakteerne see hetk on. Ja kas selline, ütleme, selline keskendatud tähelepanu õigustatud. Kõigepealt ma pean tegema ühe täpsustuse, et ma saaksin asju natukene selgemaks rääkida, mina seda mõistet sõpruskond ei kasvata, vaid kasutan mõistet tutakse 60. aasta rühmitis selle pärast, just et see aitab selgemalt vahet teha ja mõtelda asju loogilisemaks just kunstiajaloo seisukohalt. Ja kui ma räägin sellest tuleks 60.-st rühmitisest siis ma räägin just nendest kunstnikest, kes praegu on KUMUs väljas. Ja see rühmitise kokkusaamise aeg on tõesti siis, kui mehed tulevad vangilaagrist tagasi. Nii et tuleks 156 edasi ja seda võib siis lugeda tema kõrgaega võib lugeda lõppenuks 1009 70.-te taastaga Ülo Soosteri surmaga. Aga kui me räägime niiviisi üldiselt sõprusest, et see on väga sõprus, on väga laialivalguv ja tinglik mõiste. Sest kogu aeg oli veel sõpru nii ühel kui teisel, kui kõigil neil ja seal on inimesi, keda ei saa sel juhul välistada sellest üldisest pildist aga konkreetne sõpruskond, mida sidus siis Tartu ja käivitava kujuna Ülo Sooster. Et seda võiks siis tõesti piiritleda 1156 kuni 70. Aga loomulikult loomingul on eellugu ja järellugu, seda ei saa kuidagimoodi välja lülitada. Sest noh, kui me tegime niisuguse üldistuse ja räägime ühest rühmitusest, siis me alati välistama mingisuguseid omadusi, mis on igal üksikul kunstnikul ja see on, see on täiesti paratamatu, et midagi lõigatakse tasaseks, aga nii ongi kogu aeg olnud, teisiti ei saagi rääkida. Ja, ja muidugi see näitus, kumus praegu ta ei saa kõiki neid Kunstnike eraldi küllalt põhjalikult iseloomustada, nad vääriksid kõik eraldi näitust ammuilma koos. Nad on kõik niivõrd huvitavad ja see pagas on lai ja rikkalik, nii et see on ainult üks jäämäe tipp, mis seal praegu väljas on. Ja siis tekibki ühe, kui teise puhul tekib see tunne, et noh, et kui sa oled niiviisi näinud aja jooksul neid asju ja kas praegu ta haarab põhiliselt seda ainest, mis on muuseumides, muud on seal võrdlemisi vähe, aga nende loomingut on laiali üpris palju. Nii et nii et see perioodi, see ring on sel juhul täpne, kui me räägime rühmitusest ja rühmitusest, räägime loogiliselt kasvõi sellepärast, et võtame Hong 64 supp 69. Et kui me neid võtame rühmitistena, siis kindlasti on meil õigustest teha ka seda tuhataks uuendastranitesse puhul. Miks kuuendat aasta, sest see oli nende ainus avalik esinemine Tartu kaheksanda keskkooli näitus mida siis Ülo Soosteri õhutusel korraldas Silja Jõgeva Tartu kaheksandas keskkoolis ja kus oli siis noh, enamasti väljas selline aines, mida mingil juhul sel ajal näitusele panna ei saanud, ei saanud mõeldagi selle pääle, sellest näitusest tuli suur pahandus, et skandaal ja muidugi jahvatab, mis, võib-olla ei tule hästi välja, just seal noorem publik nüüd on ju juba vaata et enamus on neid, kellel on vaja selgitada seda, et, et need asjad, mis praegu näitusel väljas, on seal kumus. Et need mitte mingil juhul ei saanud mõeldagi, et need oleksid näituselt ja et üldse pakkuda näitusele ei tulnud selle pealegi. Liisa Kaljula, tal on see mõiste seal võrkkodule avangard isenesest ilus. Aga nagu ma olen aru saanud, see tekitab sellise mulje muuhulgas, et ongi midagi õudset õdusat kodust. Aga samal ajal ei maksa unustada ikkagi seda survet, ideoloogilist pressi, mis oli ümberringi kogu aeg. Et see asi ei olnud sugugi alati õdus, eks ta oli niisugune vaimne pelgupaik, enesekaitse ka, et üldse ellu jääda ja iseendaks jääda. Ja siis oli ka ühel kui teisel oli ju ka nii et et olid ju need teosed, mis läksid näitusele näituse teosed ja olid need siis, mida tehti endale antud ja siis vahel on see asi olnud, aga noh, et noh, et ei mänginud justkui eriti suurt osa, kuna see jäi põrandaaluseks tegi näinud seda siis sellele saab ka väga lihtsalt vastu vaielda. Noh, meie see eesti kunstiringkond ei ole kunagi olnud liiga nii lai, suur, et inimestel omavahel ei oleks sidet ja need ärksamad mõtlejad ja loojad leidsid tihtikad omavahel ühendust, hoolimata sellest, et need pildid ei olnud väljas, suhtlus toimus alates õpetajatest. Ado Vabbe kõige olulisem kuju selle prioritise puhul, tema juures käidi kodus ja Vabev oli ju see kulges tegi ka Stalini ajal abstraktset kunsti keda ei eksponeeritud üleüldse, kes ise ei pakkunudki pilte näitustele. Alles peale tema surma oli tema esimene näitus Tartu kunstimuuseumis Need mehed, kes kandsid edasi seda Pallase kooli just isikute kaudu. Sest kus instituut sõja järel noh, seda ei saa panna ühte punti, aga ritta kõrgema kunstikooliga Pallas. Sest muidu me ei annaks endale aru sellest ideoloogilisest ümbrusest ja inimesed, üksikud inimesed, õppejõud, õpilased kandsid, moodustasid sellise suletud ruumi sel ajal, kus toimus teine elutöö, oli siis oli ju veel ka õhus see, et polnud üldse jah maha maetud see võimalused, et me saame ikkagi vabaks uuesti ja varsti see oli väga elav. Sisemine järjepidevus oli selle asja juures, kui väljastpoolt vaadata sotsrealism, Stalini pildid ja mis siis haljas olid või mida keegi oli sunnitud tegema või, või keegi tegi vabatahtlikult raha või ellujäämise pärast? Erinevad põhjused kõigil siis võib tekkida tunne, et kõik katkes, kõik oli purustatud, aga see ongi sellesama ringi üks suuremaid voorusi või selliseid ülesandeid, nemad kandsid edasi järjepidevust sõjaaegsest ballasest. Ja seal on taga nisukesed peale Vabe on näiteks noh, kasvõi niisugune mees nagu intel kaks, kes lõpetas enne sõda, aga ta oli üks nendest, kes jäi Pallases käima, tegutsema oli juures, temast peeti isegi rohkem kui näiteks Elmar kitsest ja kui seal noh, tuleb mänguse Karlova mõiste Karlova avangard siduks sidus konkreetselt, seal elasid mitmed rühmituse liikmed. Aga seal oli ka veel see taust, et näiteks seesama Endel kaks elas sealsamas muuhulgas nii, et kui kõks ära läks Saksamaale, siis jäid tema raamatud jäid Tartu näiteks tema ema elas seal õde ja ja nendega oli side olemas, see oli seal Kalevi tänaval Marta tänava lähedal, kus siis lähedal Salmesse välja Salmes, kus siis olid, alla ei anna ja Kaja Kärner ja hiljem ka Heldur Viires ja nii see Kõksi tagama. Ja see vaimsus seal sinna püsima. Raamatud said nad ju sealt kaksimamma käest. Nii et noh, näiteks, mis mul on hästi meeles, valve jaanuaril oli kodus üks tema lemmikuid, oli samune, morandi ja siis veel igasugu selliseid asju, mida nad siis kõik seal koos vaatasid. Ja see suletud süsteem jällegi omakorda võib tekitada sellise tunde, et noh, et info ei liikunud üldse hakata, liikus isegi üllatavalt hästi. Noh, üks muidugi kanal oli see Moskvas käimine Ülo Soosteri juures ja üks kui teine oli seal ka pikemat aega. Ja säält nad muidugi ammutasid, mitte isegi esmajoones üldse nende vene avangardistidega käest, kes olid suuremal jaol Ülo Soosteri õpilased või järgijad, sel ajal vaid käisid raamatukogudes ja kui hakkasid tulema esimesed Sa oled, korraldati Moskvas väljama näitusi Picassost alates ja, ja mitmed nisukesed, neid käidi ka vaatamas hoolega. Et seda ei saa ära unustada, et kasutati ära sihukesed kõikvõimalikud kanalid. Ja muidugi kunstnikust inimene haarab ju lennult niisukesi asju. Selles suhtes ei saa öelda, et oleks mingi suletud süsteem olnud maailma suhtes vaid nad suutsid säilitada oma tundlikkuse kunstnikuna terve vangilaagri ära. Muidugi, seal on huvitav paradoks üldse nüüd vangilaagris olemisega, et et kui inimesed nii, et seda on mitmedki mäletanud küllalt, tulid vangilaagrist tagasi siis läks asi hullemaks, sest need, kes väljas olid, need olid ju läinud paljud kompromissidele ühel või teisel põhjusel oma loomingus ja kõiges ja siis tekkis väga terav kontrast, väga terav vastuolu sageli sest netist vangilaagrist tulid, need olid vabad inimesed oma mõtlemises. Nemad ei olnud murd, nemad tulid selle mõttega, et nemad jätkavad oma vaba vaba mõtlemist ja vaba elu. Aga siis läks kohe, tekkisid kokkupõrked ja omad vitsad tulid ja mõni mõni võttis õppust ja mõni ei võtnud õppust. Aga siis oli jah, tõesti, vot mis seal. Võib-olla kõige olulisem on Ülo Soosteri see käivitav osa kui ta oli sinna Moskvasse läinud, ta püüdis tegelikult ennast sisse seada, Eestis aga tulid tagasilöögid. Ta mõtles, et noh, et ta on ikkagi nii kõva mees, et teda respekteeritakse sind ka kunstiringkondades. Sel ajal. Aga ei, varsti sai väga selgeks, et ei lähe läbi. No kasvõi üks näide, mis, millest on hirmus kahju. Kui seal seisukohalt tuli lootust, et ta saab 400 odüsseia eestikeelseid tõlkeid illustreerida. Sealt kasvaski välja tegelikult üks, üks terve rida tema loomingus seda antiigimotiividega joonistusi, kollaaže taju näha, kui rohkelt ta seda asja hakkas proovima kohe seal 58 ja edasi. Aga see lootus kustus. Ain Kaalep on seda mäletanud ja rääkinud, et kuidas tema oli see, kes aga soojalt just soovitsetas kirjatusele Ülo Soosterit illustreerima neid Tikepaci algustallisti ja reid Karl rituaali tõlgituna toimetatuna. Ei läinud läbi, aga ometi sai loominguline impuls, kestis kuni Soosteri surma seal üks, üks tore pida, tan seal, mis kumab läbi tema tüüpides, on antiik, on taga. Jah, ühesõnaga heldinult läbisin Eestis kanda, kinnitada läks Moskvasse koos abikaasaga. Aga siis ta küllalt sageli Tartus ka Tallinnas, aga, aga see Tartu oli muidugi ikkagi see põhiline ja enne. Ja tulija nõudis oma nende vanade sõprade käest, et näidake ette, mis te olete teinud. Ja siis oli lausa lausa hirmukas, otsiti välja midagi või hakati tegema. Aga see oli jah, niisugune oma inspekteerimine, kõik vaadati üle, käidi läbi. Ei antud, ei antud asu mugavaks jääda. Sest näiteks Lembit Saarts oli talle vangilaagrit härra maale elama läinud ja siis ta tuli sealt välja tuua. Tagasi kunsti juurde. Kippus, kippus niiviisi vahepeal ära kalduma. Aga noh, kui juba mitu juba sai kaks kokku kolm kui ja siis juba hakkas jälle kasvama ja siis tundsin, et me oleme mingis mõttes võitmatut ja siis oligi see Karlova eriti salve, Jaanovi kodus oli see keskpunkt. Vald ei anna veel, ei ole õnneks niisugune abikaasa, kes oli väga tolerantne ja laskis möllata inimestel. Ja Kaja Kärner oli valve juures korteris seal need kõige et just need viiekümnete lõpp ja talgus pärast kolisite teise majja ja siis noh, kaja juures omakorda teatas Heldur Viires. Ja siis, kuna see oli niisugune tolerantne paik. Ja kusjuures ma pean ütlema, et kogu sellest rühmitisest oli ka valve ise, oli kõige tolerantsem. Sest paraku on ju nii, et vähemalt et on sellised kogemused, et kunstialadesse kõige teravama tekstis arvustajad on kunstnikud nad ei halasta, Nad ikka ütlevad ka oma kaaslase pildi asja kohta niivõrd rängalt, et kohe hirmus kuulata aeg-ajalt. Ja see põhjustab ka ja on põhjustanud solvumisi elu lõpuni vahel. Sellepärast ongi nii, et need päris sõna tõsises mõttes sõpruse suhted ei pruugi kuigi kaua vastu pidada. Noh, nad on tagantjärgi niiviisi üks kui teine öelnud, aga et hakkama ei saanud sinna minemata jätta, sest Ülo oli säält, tähendab Ülo tuli. Et see oli võimalus Üloga koos olla. Ja siis siis nad sealt kokku saidki ja sellest on sündinud palju neid žanri motiivid, niisugused seltskonnapildid. Nojah, nii et see see kodu oli jah, üks paras nisukene laboratoorium hirmus oluline omavahel läbi rääkida, kõigepealt just seda, mida kuskil väljas ei saanud rääkida. Sest olid ju olemas igal pool kõrvad, mitte ainult silmad, kõrvad ja kui sul mõnigi oli niisugune kuskil kellelegi, keda sa said usaldada siis oli hirmus suur asi, et ei olnud päris üksi. Ja siis oli ju siis tekkis väga otsustav muutus ja kui juba tuli ank 64 võib öelda, et nemad ikkagi ju murdsid poolenisti lahtisest uksest juba sisse. See viimane nisukene suurem tõke oli see, et rukkiRushow langes, Hruštšov välistas abstraktse kunsti, tema seda ei kannatanud välja üleüldse. Nii et selle ajani oli, oli ilmvõimatu abstraktset kunsti pakkuda, näitusele välja panna. Aga selleks ajaks olid nemad ei tekita abstraktset juba sealt noh juba 57.-st on on alles küllalt palju teoseid, mis näitavad, kuhu nad olid jõudnud aga seal olid ees ja siis kes koos veel ju Vardi ja kitse. Kes samal ajal tegid aga. Kuidas selline tinglik lõpp lõpp tähendab selle näituse seisukohalt et Liisa Kaljula sisuliselt paneb piiri Soosteri surmaga 70. aasta peale ühelt poolt me võime ju väita, et noh, võiks öelda, et kui me räägime sellest 60. aasta rühmitusest nägime rühmitusi, sest et noh, et rühmituse eluiga sai, sai mingis mõttes otsa või nagu selline loominguline etapp sai otsa. Aga samas üsna tihti räägitakse ka sellest, mis järgneb kui Risignatsioonist, et sellisest noh, tagasi, noh ütleme siiamaani mul on selline tunne, vähemalt mina, veendunud, et elame nagu modernismi siia, siis on ju see progressikultus on suur avangard Jahani positiivse märgiga ja selles suhtes traditsioonilisem vormi poole tagasipöördumine kohe nagu negatiivne näitas, et sealt tuli see minu poolt kasutatud resignatsiooni mõiste. Et kui suur see nihe on, mis sõpruskonna liikmete loomingus toimub ja kuidas sa seda kontsultaliseeriksid, miks see juhtub, mis juhtub, kuidas sellesse suhtuda, mis juhtub? Nojah, mina seda muidugi ausalt öeldes ei jaga seda progressikultust ja edu eduvärki ja nii siukest asja eriti kunsti asjus. Sest palju huvitavam näha asju nii nagu nemad on kuidasmoodi, nemad niiviisi pöörduvad justkui tagasi aeg-ajalt ja siis jälle jälle teevad mind spiraali mööda kulgevad ja seal, nii et justkui jõuavad samasse kohta ka jõua ka. Ja selles mõttes muidugi asjad jätkuvad. See, mis see iga kunstniku seal eraldi võtta, mis nad läbi teevad, neid on ikka põnev vaadata, kuni tänapäevalgi praeguseni visanud teevad. Kas või näiteks, kes divis oma vaimu poolest sinna, kuulub juurde neid, jah, neid oli mitmeid, aga üks näiteks, kes mõtleks jah, ainuke, kes praegu Claude veel on Helju Sarnet Saura Haapsalus, kes märtsikuussada 93 aastat alaks ja teeb Sürje pilte, kes on olnud sellise aeglase minemisega. Aga ta on korjanud ja võtnud kõik, kui nemad tegid siin Tartus abstrakti ja sürr ja puha siis ta rohkem elas neile kaasa. Kuigi loomingus on ka täiesti kiftid näited olemas, sel ajal puhtast saaks takistada kõigest sellisest käisid Haapsalus teised mitmed koos tegid pilte seal lüüdja valime Mark ja Silja jõge verre valve jaana aga ka näiteks Olav Maran Tallinnast ja temal on nüüd ta on, pöördub nende motiivide ja tehnikate juurde tagasi, aga samas on tal seal see niisugune, noh, seal on nisukest dada istlikum voolamist on selliseid popilikke elemente. Yaletan haakub sellega, mis on ümber praegu, aga ta töötab edasi sellel põhjal, mida ta on saanud. Ja see on hiigla põnev just praegu niiviisi, kuidas see peegeldub edasi. Ja noh, või siis lüüdja valimimark, tema viimase perioodi looming tema oli võib-olla võib-olla isegi selle Ülo Soosterit kõrval kõike terava sürrealismitajuga natuke teises võtmes, aga, aga see tuleb ka välja mahedal kujul tema hilises loomingus. Nii et kõigil ei tule kõik korraga ja loogiline ja ei peagi tulema ja on mitmed võimalused, nad ongi see tegelikult muidu jah, peab seda ütlema küll, et et selle praeguse näituse juures kõige rohkem kannatab lüüdja Vallimäe Mark. Sest praegu on Liisa Kaljula võtnud sealt ainult põhiliselt selle ühe külje, need kandilised majad. Ja siis see uisuvälja pilt, mida on juba vene reprodutseeritud hoolega ja siiamaani ja see ongi ainuke pilt, mis on lüüdi argis selles raamatus kuigi ka tema tekki, abstrakti nagu teisedki ja proovis ja need asjad on olemas sel ajal. Ja mis veel üks nüanss on see, et ju ei teinud Carlovat üldse tema pildid, see ei ole noh, seal on see üks ruum, et just Karlova, aga ei teinud, Carlavat ei teinud, leide, oli orke teinud Lembit Saarts Carlavat muud linnaosad olid mängus tinglik nimetus, sealt nad said kokku, eks ole, ja ja vahetasid mõtteid ja ideid. Aga, aga ikka igaüks ajas oma koduümbruse asja ka. Lüüdi valijamargil oli sealt pärnatänavast, kus see, kus see liuväli paistis. Ja temal on muidugi see, mis ta toob juurde. Ülo Soosteri oligi juttu, et antiik ja siis kaaned, varased meistrit, ta ju mängib ka läbi varasemaid kunsti motiive. Ajaloolise, mitte ainult kaasased plane asju. Ja samamoodi olnud tugev külg on see Kalitavalime margil. Temal on kogu aeg see olnud juba tänase vararenessanssi ja keskaja kunstiihalus olnud kogu aeg ka kuskil tagaplaanil. Et sealt tulevadki sihukesed teened konstruktsioonid, Gazur zürii taga on, on need asjad. Nii et seal noh, väga huvitavam niiviisi hakata neid eraldi võtma. Siis läheb asi väga põnevaks, käte üldistus tasandab neid. Hiljem, et sa oled ise ka võrdlemisi aktiivne näituse koostaja ja ütleme, et sul on iga aasta vähemalt üks näitus, millal see kokku paned ja sa keskendud sealjuures ka just sellisele kui Pallase tradid krooni eest või sealt välja kasvavate kunstnike loomingule. Ja üks küsimusi, mida ma sellega seoses tahaks sinu käest ka küsida, on ühelt poolt selle pärandi teiselt poolt nende autorid, et sellise ajaloolise ja aktuaalsuse suhe, et kui vaadata, mis näitasid, sa teinud oled, siis ma lihtsalt kiirelt võtsin omaenda peast, et mis mul ruttu pähe tuleb, siis üks näide oleks ütleme näide siis sellisest tihedast ajaloolisest näitusest võiks olla Viktor Jõgever, kes suri väga noorelt 47 47 vahetult pärast sõda. Loominguline pärand on võrdlemisi väike, autorina on ta sisuliselt tundmatu. Et ma ütleksin, et see on pigem selline kunstilooline näitus küll ka mitte ainult, aga, aga ikkagi ta tutvustab meile mingisuguseid autoreid, kellest me suurt midagi ei tea. Selles mõttes täidab nagu siis kunstiajaloolist positsiooni. Teiselt poolt sa just hiljuti tegid ka Bruno Sõvery näituse, kes nüüd suri 2014. Selliseks väga otseses mõttes nagu elu viimaseks näituseks Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis olnud näitus ka kujunes moodi juhuse ja saatuse tahtel. Aga tema puhul sa eksponeerisid õhu väga värsket loomingut. Et me võiksime täiesti nagu kaasaegsest täna pääsusest rääkida, et kuidas sa iseenda jaoks nende autorite ja selle loominguga töötades seda tänapäevase ajaloolise suhet mõtestada. Kas sealt probleemi, aga kuidas see kontiinlum sulle, kui näituse koostajaile töötab? Nojah, et mul ei olegi selles mõttes probleemi ma olen nii kaugele jõudnud, et niivõrd põnev on leida kuidasmoodi on nii erinevad asjad ühel ja samal ajal koos seesama Bruno Sõmeri, et tema on ka noh, olude ja kõige muu sunnil on olnud, Ta on niisugune aeglasem kõnd ja jooksja kui teised võrreldav sele Helju Sarnet saurumiga Haapsalus. Ja ta on ka jõudnud, nüüd oli see just selle sajandi looming. Et see oli niisugune põhimõtteline valik, et näidata, et mis teeb üks ligi üheksakümnene mees. Et kui, kui värske või või noore inimese mõtlemine on sealjuures ja sealjuures on ta võtnud just jällegi kaalsel kolaasid ja tema oli ju ka sel ajal sõja ajal tollases ja siis peale seda kunstiinstituudis ja korjas üles needsamad mõjud, needsamad õpetajad olid juhised ja siis kuidas see nüüd siis praeguses ajas väljendub? Üks on see, et nägemise sügavus ja mõtlemise teravus see ei kao, et seda on väga kihvt avastada. Või siis näiteks seesama Viktor Jõgeval, kellest juttu oli nende kaasaegne aga kes siis oma 25 aastaga pidi kõik ära ütlema, mis tal ütelda oli. Ja tema puhul oli huvitav näha et noh, niisugust väga vahetut ja vabanägemist ka jälle selline, mis nagu justkui ei, üldse ei hoolinud sellest ümbrusest, mis oli siis erinevad okupatsioonide asjad seal noh, täielik keskendumist oma sellele kunstitegemisele on sealt näha ja noh, aimata on, et, et mis oleks võinud edasi saada või tulla, kui oleks teisiti läinud, võiks öelda midagi, kes nüüd jah, natukene vanemaks ja laskele anti rohkem aega, oli see üks neid näitusi, mis ained hiljaaegu tehtud oli Ernst Tiido graafikas. Tema ka niisugune näide, kas kõige hullemal ajal suutis seal siukest sisemist sõltumatust säilitada. Nii et neid on ikka jah, et see, see ring on palju laiem ja huvitavam Intervjuus Liisa Kaljula ka viitasin Eesti kaasaegse kunsti keskuse poolt kureeritud näitusele meel vahtra Farkas idealist function, mis avati 30. jaanuaril Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses ning jääb seal avatuks kuni 18. märtsini. Kellel vähegi jõudu Vilniuse-reisi ette võtta, soovitan tungivalt. Institutsionaalsete kultuurikontaktide hüppeline elavnemine balti riikide vahel viimase paari aasta jooksul on silmapaistev ja tervitatav. Ning ma siiralt loodan, et sellega kaasneb ka isiklike sidemete tihenemine. Kes Vilniusesse ei jõua, ei pea balti riikide kultuurivahetusest osa saamiseks, isegi mitte piki Riia maanteed jalutama, piisab sellest, kui see Carluvast väljudes risti ületada. Tartu kõrgema kunstikooli nooruse galeriis on veel kuni 14. veebruarini vaadata Läti kunstiakadeemia maaliosakonna näitus. Mis seal Riias toimub. Kes Läti kunsti väljast ja eriti Läti kunstiakadeemiast midagigi kuulnud on, suudab vabalt valitavas järjekorras reastada märksõnad maal ilus ja tehniliselt meisterlik ning see on täpselt see, mida näitus kinnitab akadeemia maaliosakonna üliõpilasi ja õppejõude koondama. Näituse kujunduse tegi 2012.-st aastast osakonda juhatama asunud Andris Viitolynch kes kujundas aastavahetusele jäänud Tartu kunsti aastanäitusel. Kes viimases külastas, see tunneb ka nooruse galeriis Viitoliitsi käekirja. Kahtlemata ära. Teineteise kõrvale paigutatud tööd on esmapilgul kohati suisa absurdselt vastandlikud. Ent järgmisel hetkel ilmnevad paralleelid vormis-värvis kujundis. Nii näiteks olid aastanäitusel Andrus Kasemaa pastelljoonistused kõrvuti Konrad Mäe ateljee maalidega ning nii kummaline kui see ka ei ole, mõlemad olid võimelised teineteist täiendama. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saates kõnelesid KUMUs veel kuni 29. märtsini avatud olema näituse Tartu sõpruskondi Ülo Sooster, kuraator Liisa Kaljula ning kunstiteadlane Enn Lillemets. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.