Ja kui mõelda jõuludele ja eriti lapsepõlves Itaalias veetud jõuludele, siis tule mulle kõigepealt meelde seda, kuidas me detsembri alguses valmistasime jõulupuud ühelt poolt, aga teiselt poolt siis jõulupuu alla oli meil niisugune väike Trežeebee, itaalia keeles on niisugune katoliiklike maade traditsioon. Siuke väikeste kujukestega esitatakse siis või edendatakse seda Jeesuse sünnilugu, et seal on siis püha perekond ja siis igasuguseid majakesed ja ka igasugused karjused ja, ja muud ametid, käsitöölised ja nii edasi. Ja see oli nagu meie jaoks jõulualgus või jõuluperioodi algus. Et muidu jõulud tähistati 25. suure lõunasööki ja kus olid noh, terve pere koos, see oli oluline just perekonna kokkusaamise moment. Et mitte väike perekonna laiendatud perekond, vanaemad-vanaisad, tädid, onud, tädipojad ja, ja kõik lapsed. Ja siis kingitused ka, kes seal samal, 25. hommikul ja jõuluvana meil ei käinud, samas meil oli küll jõuluvana kostüüm nagu kodus ja, ja meenub selline episood, kus ma olin vist kümnene, võisin olla, kus noorema vennaga. Me öösel see öö vastu nagu 20 viiendad, alati väga põnevil tahtsime seda kingituste toomist või avamist ja põhimõttelisem ei maganud nagu sest me teadsime, et vanemad nagu sätivad kõik kingitused juba suures toas nagu juba jõuluõhtul ja siis me ootasime seni, kuni nad kõik olid sätid, vanemal läksin magama ja me läksime seal piiluma nagu öösel ja mõtlesime muidugi meie vanemad ei tea sellest, aga no muidugi teadsid väga hästi ja üks aastas siis kui ma võisin olla just kümnene või midagi sellist, siis sa tegid sellist nalja, et ta valmistas õhtul padjades siukest Luunu vana nukk kokku ja panid nagu riided selga lihtsalt tal oli ka niisugune päris hirmuäratav diaatri siukene mask ja pani talle seda maski nagu pähe ja ta pani seda nuku sinna istuma. Ja ma mäletan väga hästi, kuidas me jõudsime sinna suurde tuppa sihukene hämaruses või täiesti pimeduses ja kui ehmununa olime, kui me nägime seda kui ja ma arvan, et sellest aias ei ole enam nagu öösel käinud piilumas järgmisel hommikul, muidugi keegi ei julgenud ka sellest shona teha, sest see oli väike rikkumine, see õine nagu käimine. Nii et see jäi kuidagi meie perekonnas rippuma, kes ikka, kas seal seal nagu oli, aga võib-olla veel üks joon, mis mulle meenub, on esimesed jõulud Eestis oli aasta 95. Ma mäletan väga hästi kõige peal just seda lumeootust kui paIju, ma ootasin seda lund ja kui tuli see esimene lumi, et kui palju ma istusin õhtul seal akna taga, tahtsin nagu nendes tänavalampide valguses seda lumesadu kui rahustav ja ilus see oli. Aga see oli mingi asi, mida ma oskasin oodata, aga see, mida ma ei osanud oodata ja mis oli niisugune tõeline kogemus minu jaoks oli ikka jõulud maal, nagu siin Eestis tol ajal oli minu abikaasa vanaema veel elus ja tal oli sihukene väiketalumaja. Kuidas oli sinna minna selles suures külmas ja kõik need lõhnad, mis oli nagu ahi, põles nagu küpsetati seal pirukad, saiad magusad ja siis saunas käimine. Niisugune talvine valgus, kõik sellise meelelise Taistingulised kogemusi, mis oli minu jaoks väga-väga uued ja kuidagi täiesti väga erilised jõulud. Ja esimeste eesti jõuludega meenuka veel. Et siis ma esinesin esimest korda avalikult eesti keeles, sest ühe sõbranna tädi, kes töötas õpetajana Mustamäe koolis, kutsus oma klassi-le esineda nagu jõuluvanana ja siis ma olin mingi neli kuud olnud Eestis ja kuidagi üritanud intensiivse seda eesti keelt omandada, aga no ikka päris suurte raskustega ja see oli esimene kord, kus mul tuli ikka nagu ette valmistama mingi jutt ja, ja lastele ja vanematele ka eesti keeles esineda, sest see oli väga lõbus, eriti vanemad, arvan ja, aga põhiidee oli see