Värvikad võrdlused, iseloomulikud hüüdnimed, ajastut kirjeldavad, lendsõnad tekivad ja kaovad. Mida olete kuulnud pisarate poest? Pikal tänaval Tallinnas pärast sõda tegutsenud kunstikomisjoni, rahva seas tuntud kui pisarate poodi meenutavad tänases saates mitmed vanema põlved tallinlased. Ajaloomuuseumi arhivaar Sirje andist Ja sellel kõigepealt peab ütlema, et sellel oli eellugu, varreteerimine, küüditamine algab kohe, kui nõukogude võimsin, taaskehtestatakse ja, ja sel puhul peab arvestama, et on räägitud igal pool ja üldse, mis juhtus inimestega, kuidas nemad ära läksid, kuidas neid viidi, aga vähem on räägitud sellest, mis jäi inimestest maha jäänud asjadest. Ja, ja sellega oli võimalik talitada mitut moodi nõukogude võimu üldiselt dokumenteerida kõik oma sammud. Kui inimene oli arreteeritud, siis saabusid mõne päeva jooksul sinna ei julgeolekuesindajad tema Trisse ja kirjutasid ülesse asjad, mis kuulusid sellele Harry teeritule. Enamasti kirjutasin need üles kõik paremad ja kobedamad asjad, isegi kui laine näiteks vaidles vastu ja ütles, et see kapp kuulus tema emale. Need pandi kirja ja, ja siis kui sinna jäid elanikud sisse siiski perekonnaliikmed või vanemad või siis terit reeglina ära ei võetud, sellepärast et nõukogude võimule ei meeldinud inimesi tänavale tõsta, see oleks nagu tekkinud, kõik asjad tuli teha vaikselt ja salaja. Ja, ja selle tõttu siis lihtsalt need asjad viidi ära. Ja läksid kusagil müügile või võeti nad Nende üleskirjutajate poolt, ostsid nad ise nad odava raha eest ära. Aga see oli nagu väiksem variant, aga teisiti tuli talitada siis, kui küüditamine toimus, eks ole, 49. aasta, 25. märtsil, ühe öö jooksul ja inimestest jäid sel juhul kedagi koju, inimestest jäid tühjaks tuhanded korterid. No mitte ainult Tallinnas, vaid igal pool mujal ka. Ja sel juhul olid need üles kirjutatud, materjalid viidi, tähendab mööbel, serviisid, vaibad, raamatud, elutarbelised, asja, et inimesed võtsid kaasa potid ja pannid, väidan, et kõike ei jõudnud kaasa võtta. Ja need läksid müügile siis erinevates komisjoni kauplustesse. Ja kõige täpsemalt vaate sain ma sel ajal seal töötanud Johannes Mikkeli, sest selle Mikkeli muuseumi rajajad käest, kes ütles, et need olid ainult konfiskeeritud asjade müügiks tehtud, need poed. Ja, ja need olid mitmel pool Tallinnas ja üks kõige varasemaid oli see pikk tänav kolm. See oli kohe pärli kohviku kõrval ja sinna läksid siis niukseid, väiksemaid esemeid mööbli jaoks oli eraldi, üks oli tänaval ja, ja teine oli tõenäoliselt pika tänava lõpus, sest seal oli ka hiljem see pood ka hiljem jätkuvad arreteerimised, jätkuvad ka niuksed, väikeste gruppidena küüditamised ja siis ikkagi laekuvad, need ülejäänud asjad lähevad nendesse poodidesse ja ametlikult nad on komisjonipoed, aga tegelikult neid komisjonipoodi on ka muid. Aga need konfiskeeritud asjad viiakse paari kindlasse poodi, mitte igale poole. Ja noh, näiteks kuidas käib üks teine võimalus, näiteks selle võib rääkida ühe meie kunagi arreteeritud Teie näite põhjal, kui ja peale sõda kohe 45. aastal arreteeritakse ajaloomuuseumi koosseis ja enamasti nad on nii, et nad, kas need polegi korterit või nii, aga ühel vanemal proual on seal korter. Ja kolm päeva peale tema arreteerimist teda on võib-olla üks kord üle kuulatud, pole veel mitte midagi teada, kas ta üldse süüdi on või nii, aga üldiselt Emmgaageebee kätes läinud inimene oli ette teada, et ta saab olema, ta saab, oleme süüdi. Ja et selle, tema uurija, tema enda uurija, asjast huvitatud isik kirjutab avalduse. Palun Mulle eraldada Leena Mägilt vabanenud korter kuna mul ei ole elamispinda ja ma pean ööbima töökohas, minu arust ta seal töökohas pidigi ööbima, sest et kõik ülekuulamised toimuvad öösiti. Ta tahtis päeval magada ja jääda laps silmapilk järgmisel päeval on jaatav resolutsioon selle avalduse peale ja ta läheb sinna tema korterisse ja järelikult jäävad kõik mööbel ja asjad ja riided ja kõik, mida ta kaasa ei võtnud, pallis arreteerimised ikka kaasa võtad, need jäävad kõik temale ja siis üks paar kuud hiljem on veel üks väikene nimekiri kus ta ütleb, et ta ostab need asjad ära, mida ta ei taha muidugi maksta, selle ta on juba ammu ise kõrvale tõstnud, aga seal siis mõne mööblitüki ja niisuguse asja eest maksab. Ja komisjonipoodides on nad ka muidugi odavad, aga mingi protsent läheb selt riigile. Nii et see nimekirja tegemisi ja komisjonipoodi kohtumise vahel võib veel need asjaosalised võivad saada mõned asjad selle alghinnaga endale ja komisjonipoodi läheb siia riiki protsent peale. Nii et mõnele inimesele on see võimalus saada endale ilusaid asju ja, ja mõnele inimesele on see võimalus saada endale terve korter kõige täiega. Nii et komisjonipood ei lähe sugugi mitte kõik aga selle pika tänava komisjonipoe suhtes on jah niisugune rahvajutt, et seda nimetati pisaratepoeks, noh, väga ilus ja kurb nimi asjale. Tõenäoliselt oli see kasutusel lühikest aega ja mingi noh, ütleme asjaga seotud asjateadvad inimesed teadsid seda ja minul muidugi õnnestus küsitleda inimesi tuleb arvesse võtta, et nemad olid, kes olid väga väikesed töötanud ja, ja kes olid kaheksa test, need minu, minu küsitletud, need on nüüd väga vanad ja kaheksateistaastane inimene ei lipanud mitte iga päev komisjonipoodi endale paremat silp otsima, vaid lihtsalt nagu oli seda kuulnud või teadnud. Niiet juuda oli kunagi laiemas ringkonnas, aga minule ütlesid kolm, üks raie, kaks vanaprouat ette, jahtatesti teavad, et see oli niisuguse nimega ja et see oli pika tänava alguses ja et see oli pikk tänav, kolm seda mäletas härmikel. Ja siis üks nendest vana proodest, kellele see meenus, oli siinsamas vanalinnas elav proua Vaike Põldmäe, kes ütles veel seda, et jah, ta mäletab, et niisugune nimi oli ja ütles. See oli raske pood, et seal oli raske bootik, inimesed teadsid, mida seal müüdi ja sealt eestlased ei tahtnud osta. Seal müüdi seda mitte mööblit, kõike muud, mida inimesi enam siiski võib ära võtta. Serviisid kasukas, palun baasid võib-olla raadio, võib-olla kirjutuslauaga, Canitur, kui teil jääb kogu elamine kätte, siis, siis need enamasti läksid kõik vat ühte samasse poodi välja arvatud mööbel, mis oli suur ja suur ja kilkas. Ja küllap seal nõusid ja väga palju asju oleks olnud, aga eks seda ostsid siis need, kes ei teadnud, kellel ei olnud see taustteade ja ütleme, väga palju oli sisse sõitnud, venelasi oli juba küllalt palju ja need ostsid need asjad siis ära. Maalikunsti olevat selles poes müüdud, kas seal võis olla palju Eesti kunstiklassikat, ballaslaste töid? Kahtlemata võis olla ja need, kes siis juba oskasid taibata, et mis see on et küllap neid siis ostsid ära, need olid siis kindlasti ka juba eestlased, sellepärast et sissesõitnud venelane vaevalt kohe taipasid, et sellest võib hiljem raha saada. See võiks kindlasti nii olla, sest et inimestel oli ju rikkamatel inimestel, kes ära viidi, oli üks, kaks või mõnel ka mitu maali ja need läksid ka sinna. Vestluses Sirje annist iga on viide tema isa, tuntud rahvaluuleteadlase ja Tartu Ülikooli professori August Annisti kodusele raamatukogule. Tartus. Praegu käib jutt ikka pisarate poest. Aga, kes sealt ostsid, sest ma mäletan oma ema juttu täitleseta, seisis raamatu antikvariaadis, kus oli mitu täiskomplekti, hõbeda, selgseid, Nobeli preemia laureaatide teoseid ja Põhjamaade romaane, aga tal ei olnud raha. Pärast sõda olid palgad väga väikesed. Tööd oli raske leida, et lihtsalt ei olnud raha, et osta seda kõike. Ka sel ajal olid osal inimestel paremat palgad, ehk siis need ostik muidugi, raamatut võiksid jah minna eraldi raamat antikvariaatides, aga seda ma nagu ei osanud eriti küsida. Need läksid võib-olla hiljem neid enne tükk aega uuriti, mis on keelatud kirjandus, mis ei ole osa, läks raamatukogudesse näiteks meie isa raamatukogu kas Tartu Ülikooli raamatukokku ja mitte kohe peale tema arreteerimist, vaid ikka tükk aega hiljem, nii et see oli nagu teine süsteem. Aga, aga nii nad ära jagati, siin võis ka Tallinna raamatukogudesse minna. Aga, aga kui ikka oli mitu komplekti, kui te ütlete, et seal ema mäletab, et seal poes oli mitu komplekti müügil siis kahtlemata ei tulnud mitte vaesed inimesed neid sinna ise müüma, vaid väga paljud olid lihtsalt leebelt öeldes röövitud ja, ja vaene inimene läks ja müüs oma grammi lasteraamatut, kui ta laps oli suureks kasvanud või lihtsalt turul täiturg ei, turg oli olemas. Nii et seda jälle minu sõbrannad mäletavad, et isa tõi turult talle mõne raamatu. Aga näiteks jälle proua tarand ütles, et tema vanaisa ja vanaema korterisse tulite kaks Emmgaageebee normist elama ja et kõik see muu kraam, mis seal oli, see rahuldas neid, aga eestikeelse kirjandusena viskasid välja prügikast. Ja sealt, nii et talle siis pärast räägiti, et tema looduse kuldraamat oli seal prügikastis. Sest no mis nad pidid seal eestikeelse kirjandusega peale hakkama. Te viitasite juba sellele, et kas hea korter või väärtuslik kunstikogu võis saada selle omanikule saatuslikuks selles mõttes, et kes juba seal NKVD soli võis fabritseerida süüdistuse puhtalt selle põhimõttega, et seda varandust endale saada. Ma viitan siinjuures ka Jaan Krossi romaanile väljakaevamised, kus üks kõrvaltegelane, kes on pagari keldris ris avaldab kambrikaaslastele, et ta arvab, et tema kunstikogu on põhjus, miks ta on kinni võetud ja mingi erilise süsteemiga antakse Oleviste kirikukellade lühikese ja pikemate löökide kaudu talle teada. Kas kunstikogu on veel alles. Nii et tõenäoliselt on siiski üsna tõepärane, et, et kas kallis kunstikogu, ilus mööbel või hea korter võis saada fabritseeritud süüdistuse aluseks. Ma ei usu seda inimesele võisse ise nii tunduda, aga ent KGB tegevus oli see, mida kõik nüüd on takkajärgi ütelnud, tan, täiesti irratsionaalne. Ja see, et keegi nüüd vaatasid, seal on korterid seda korterit saada, ta võis ju mõnel juhul nii olla, aga et selle puhul öelda ei või jaa, peab lugema tema toimikut. Kindlasti oli tal loomulikult fabritseeritud süüdistused, olid need kõik, need kõik kuulusid kuhugi korporatsiooni või mis oli vaenulik organisatsioon või kaitseliitu või aga, aga see olides, see oli süüdistus ka sel juhul, kui tal polnud korterit, polnud raamatukogu ja polnud maale. Et see oli lihtsalt lisanud ja pealekauba ma ei usu, et, et noh, see, et vaata nüüd arreteerimisele. Selleaegne KGB koostis ei olnud kunstihuvilised ega, ega üldse kunstist jagavad inimest. See olevat olnud niisugune selge ja juba siis sellest julgeoleku organid Nendest lähtuv ajend 30.-te aastate suurte repressioonide ajal Venemaal kus pressiti just nimelt jõukatelt inimestelt välja, teati, et neil võib olla. Aga see on siis kuld ja kalliskivid ja niisugune kraam. Seda, seda ma olen kuulnud. Aga meil ei ole muidugi neid toimikuid on seal kümneid tuhandeid. Mõni võiks ka tõesti niisuguse süsteemi järgi toimida, aga pigem oli seal ikka mingi, et ta oli. Eks, pluateeria jõukas, võib-olla setel kunstipood, tal läks sellepärast juba sinna midagi, tal oli vabrik ja, ja siis läks ta selle süüdistusega arreteeriti ja siis leiti, et tal on kunstikogu ka. Nii et see põhimõte, et nüüd kõige enne võeti just selle järgi, et ahaa, sealt saab midagi, seda seda ei olnud. Ent hakkab veel, olid sügavalt ideoloogilised kaalutlused. Kui siis nagu ma olen kuulnud sinna pisarate poodi nagu paljudesse muudesse komisjoni kauplustesse jõudisid need arreteeritute ja, ja küüditatute vara pärast seda nõndanimetatud NKVD järel noppimist, et need valisid siis ennem välja ja, ja konfiskeerisid ja siis mis osutus tarbetuks viidi komisjoni kauplusesse müügile. Mis te arvate, kui kiiresti võis see kraam minna uuesti edasi müümise ringile, selles mõttes, et et kui inimesed ei osanud seda väärtust hoida, et nad andsid selle kas uuesti müüki või kinkisid ära nii et nad on nüüdseks jõudnud need kunstiteosed juba kunstikogujate kollektsioonidesse. Kunstikogujate kätte või esindajat üsna kähku jõud, kui inimesed nägid ette, et seal nad on müügile. Vaat see järgmisel päeval ei torma, nüüd küll ükski kollektsionäär neid ostma, aga, aga mõnede aastate pärast ja just nii, et enne läks, keegi ostis enne lihtsalt kui pilditaju mõte tema väärtust hiljem pani uuesti müüki, sest et tal oli raha vaja või tal ei sobinud enam see pilt või see, et nad mitu ringi läbi käisid, see on täiesti loogiline ja siis hakati juba raamatuid ostma, kui jälle raha rohkem oli, neid ei olnud liiga kallid ja see on täiesti võimalik, et need käisid mitu ringi komisjonipoodidest läbi ja siis noh, just kunst, ütleme raamatut kellele ei sobinud, see müüs maha, ütleme, jäi vanaemast järele, müüs maha. Aga ta kunstiteadlik kollektsionäär hakkas neid koguma kindlasti mõne aasta pärast juba sest siis oli ka selge, et ära need olid, enam pole, ega ühelgi polnud taha kirjutatud, kelle omad on. Ja tagasi nad ei tulnud. Ja, ja niiviisi niiviisi võiks muidugi väga paljud kollektsionäärid täiendada oma kogusid. Ja osalt muidugi müüsid sinna ka täpselt samuti maali asju inimesed, kellel oli lihtsalt raha hädasti vaja. Kujutame ette, et tal oli mees vangis, ta ise ei küüditatud, tal oli kari lapsi toita ja kuidagi juhtus midagi olemaid rikkamast elust alles jäänud, siis selle ta müüs maha, ise neil del enam pärast polnud kindlasti võimalik vahet teha. Jah, näiteks seemned, mõned meie kollektsionäärid käisid täiendamas oma oma kogusid ka Leningradis, kus olid ka väga rikkalikud antikvariaati, kust õige silmade inimene võis leida väga häid asju. Teil on teada juhtumeid, et kui inimene oli Siberi tee läbi käinud, Eestisse tagasi jõudis ja kui tal juba hakkas natukene rohkem raha olema, et ta võis tagasi osta midagi sellest varast, mis oli temalt konfiskeeritud. Nad tulevad tagasi seitsme aasta pärast, kaheksa aasta pärast kogemata tõesti näki ühes komisjonipoes seisma jäänud asja siis ta siis ta võis ütelda, oi näe, see on, see on tema või vanatädi või isa oma. Aga et see oleks mingi reegel või mingi võimalus olnud, ei. Need, vot seda ma maal olen kuulnud, et kui tema tallu pandi keegi elama ja need asjad olid konfiskeeritud ja neid jäid sinna, et ta siis võis sealt sealtsamast talust nende eelmiste omanikute käest tagasi osta, ütleme sinna oli toodud kusagilt Ingerist kusagilt mujalt pandud elama, lihtsalt sovhoositööliste elamuks tehti üks talu ja, ja vot seda ma olen kuulnud, et õmblusmasin oli sinna jäänud ja ta ostis selle tagasi. Aga et kunsti või, või niisuguse seoni rohkem ikka juba täitsa detektiivloo teema. Kuidas üldse maal oli pärast neid suuri arreteerimisi ja küüditamisi, kas kogu kraam, mööbel, nõud, kunstivarad, jäid tallu ja sattusid lihtsalt uute omanike kätte või ka sealt pandi varandusi müüma? Täpselt samuti tehti pikad-pikad, nimekirjad, masinad, põllutööriistad, pööbel, isegi pesu ja mis olid jäänud särgid ja inimesed. Esimese ehmatusega öösel üles aetuna taibanud kõike kaasa võtta võis võtta küllalt palju kaasa. Vaat need nendest tehti nimekirjad, meie oleme näinud pika nimekirja, mille, mille mõnede kirvest ja saagide taha olid tehtud ristid. Ja meile öeldi, Need märkis külanõukogu esimees ära, et need ta tahab endale saada. Ja, ja siis täpselt samuti, need müüdi maha, aga maal mitte komisjonides, vaid kooperatiivipoodides. Sest riik pidi ju sellest ka veel raha saama talle ja tühjad tühja tallu pandi siis kui ta oli, ütleme, külast läks kaks jõukamate inimeste teele olnud nii väga palju, siis pandi sinna kolhoosi keskus, kohe tulevad kolhoosid, selleks küüditamine tehaksegi siis tuleb mingi niisugune asi sinna või, või pannakse sinna elama Vat, just nimelt mujalt tulnud tehakse elumajad ja need siis need kohad lavastatakse kõige rohkem ärakeskus võis jääda, noh nyyd mingi mööbel võis jääda keskusesse, sest mööblist ma pole kuulnud, aga seda, et seal viisid olid kooperatiivipoodides müügil ja, ja niisugused asjad, et seda ja ütles ka meie ema. Me olime sel ajal Kuusalus ja Kuusalu kooperatiivi poes olid need müügil ja tema just vaatasin, et huvitav, kelle käest need on toodud ja muidugi sel juhul võis ju keegi sugulane minna ja sealt midagi tagasi osta. Ega seal kellelegi passi küsitud, see see võimalus oli, aga täpselt samuti need asjad pandi kirja tehti eelnoppimine igal juhul ja see, mis siis järgi jäi seemneks turustamisest riik ikka vallas ka, et oma raha kätte saada. Ka kunstiajaloo professor Kaalu kirme on oma uurija töös kohanud sõnapaari pisaratepood. No minul tekkis huvi selle asja vastu, nii et ma kirjutasin raamatu Eesti kunst saksa okupatsiooni ajal, mis praegu kirjastused ja seal on üks tähtsamaid tegelasi. Grünberg Johannes Greenberg, kes peale sõda sattus ebasoosingusse Nõukogude teise okupatsiooni ajal lahkusid elust ilmselt omal vabal soovil ja peale seda viidi tema tööd müügile, sinna pisarate, poodi. Ja sealt mulle rääkis Olga Terri, kes oli ostnud sealt viie krooni eest suure kompositsiooni, lihtsalt päästa neid pilte, et need ei kaoks kuhugi. Meie pärast ma uurisin veel veidi seda. Ja ma sain ühe huvitava inimesega jutule. See on nimelt väga vitaalne ja väga intelligentne inimene. Kunstnik Varmu Birgi abiga osa Helvi Birk. Ja tema rääkis, et tema ise oli küll vist olnud tookord isegi laagris aga tema ema oli kirjeldanud seda lugu. Tähendab selle poel on meil väikene ees mäng. Need konfiskeeritud asjad, mis siis viidi ära kas välismaale põgenenud või küüditatud inimeste kodudest viidi esialgu kuskile pagari tänava kanti, täpselt ainult seda. Ja seal sai esimesena julgeolekumehed ja kõrgemad mõrgemat parteilased valida, mis nad tahtsid ja odava hinna eest osta. Nii et seal tõmmati riisuti koor ära, mis siis ära ei ostetud, see viidi alles sinna pisarate voodi, et lihtinimesed ka oleks saanud neid. See on minu meelest küllaltki niisugune iseloomulik käitumine nõukogude okupatsiooni ajal. See boot tõesti olevat seal pikaldane algul olnud mingi komisjonipood või mis ta oli. Aga see jah, see oli mulle uudiseks jah, et see on teine korra juba, et esimesed, esimesed parimad parimad asjad võtsid ära parteilased, kõrgemad parteituusad ja, ja julgeolekumehed ise. Aga muide olevat isegi niisugune näiliselt inimlik asi olnud, et kuna need olid väga madala hinnaga siis neile inimestele, kelle kohta otsus või kelle otsuse oli nii, et ei konfiskeeritud vara. Aga neid lastiga müügile neile saadeti sinna Siberisse järgi midagi, no näiteks 20 rubla või 15 või 18, mis nende müügist, kus see oli muidugi naeruväärne summa tookord, aga, aga niisugune kummaline ausus siis äkki lõi välja? No ma ei tea, rohkem midagi oskan rääkida, need on nüüd sellised asjad, mis, nagu mulle silma hakkasid ja ega paljud inimesed ei mäleta seda üldse. Isegi need, ma isegi olin ju sel ajal siin, aga ma poisikesena ka ei tea seda. Maalikunstnik Olga Terri meenutab. Selles, et seal müüdi represseeritud inimeste asju ja mina seal varem ei käinud, aga mina sattusin sinna, kui sinna tulid müügile. Johannes veenbergi pildid. Johannes Renberg, nagu tema lõpuli. Maa küünis kuskil siis tema surnupea tema pilte ei pidanud muuseum siis omale väärtuseks, aga need muuseumi ei võtnud. Ja tema kõige lähem sõber proua Beussar oli palunud, et temale teatatakse, kui need pildid, kui nendega midagi ette võetakse. Aga talle ei teatatud midagi ja mina kuulsin siis kuidagi. Need pildid on seal ja siis ma läksin sinna. Ja siis see müüja ütles, seal. See kauplus oli täis ja siis olid meil järele olid jäänud, et siis mina ostsin. Mis te arvate, kui üldiselt niisugune varjunimi inimeste hulgas käibel oli, kas seda teadsid vähesed või see oli linna peal üldisemalt? Ja noh, see oli ikka üldiselt teada. Minu meelest oli kuidagi teada Kui me räägime veel kunstnik Johannes Grinbergi töödest, siis see, mida te just äsja kirjeldasite viitab ka ühe teise inimese mälestustele ja seda on hakatud tagantjärgi nagu nimetama Greenbergi päevaks. Et oli üks päev, kui see komisjonipood hüüdnimega pisaratepood oli, et täiesti täis Kleinbergi pilte, mis siis tema ateljeest oli toodud. Kas te mäletate ka seda lugu, et Tallinnas olevat üks just vanalinnas üks aken üritatud kinni lüüa Grinbergi maaliga lihtsalt kasutatud seda, kui vineeritüki? Selle pildi ma sain ka pärast kätte. See oli üks suur suur maal. Aga need pildid, mis seal siis olid, need ma siis ostsin. Ja mina, mina nendest siis osa, proua bedus, laseksin valida, mida tema tahtis. Mitmed inimesed on mäletanud, et küüditatute kunstivaral tegid, et kas siis julgeolek või, või kõrgemad parteilased nõndanimetatud eel noppimist, mis tähendas seda pisarate poodi jõudsid müügile maalid. Mis siis, nagu sellest eelnokkimisest olid järele jäänud. Mis on teie hinnang, kas sinna poodi võis jõuda ka baltisaksa kunsti või ballaslaste töid? Noh, ostsid siis, no võib-olla osa tema õpilasi ja kes siis neid ostsid, aga neid muid muid kunstlikke ma küll ei tea, et seal oleks olnud, vähemalt sel korral neid ei olnud, aga neid võis ju vahepeal olla. Neid vahepeal olla, sest ega mina muidu seal kaupluses ei käinud. Nukkurienbergu oli siis nagu meie jaoks nagu ainuke autoriteet kui erikaamera Rootsil, eks, ja, ja tema ka ma olin pidevalt kontaktis ja, ja tema juures käisid, kas teised vanad kunstnikud käisid seal? Kas võib-olla seda, et hiljem pärast algselt sealt pisarate poest ostmist inimesed hakkasid Kleinbergi tõid uuesti komisjonikauplustes edasi müüma? Ma ei tea, kas teised hakkasid, mina hakkasin küll ja ma ostsingi komisjonikauplusest portree ja ja siis, mis osa oli nagu mis väga kahjustatud olid need Ma andsin kohe muuseumile, et nad nagu restaureerisid meedia ja siis siis müüja ütles seal, et üks kärumeelsus, siis kaks tööd. Ja siis ma sain selle kärumehe käest ka. Mina sain siis 25 rublaga seal kärumees, see oli siis tähendab juba ülehinnatud tema poolt. Et neid müüdi nagu mitte millegi eest. Ajaloomuuseumi arhivaar Sirje Annist jätkab Maades tunnen seda asja vähe, aga kui tal ütleme, võeti ära nii nagu seepeale kaheksanda pleenumi tavaline oli võeti ära enne õppejõukutse ja siis ateljee ja siis kõik muu. Ja siis ta otsustas, et ta läheb ise nihukesest ühiskonnast ära siis kui tal ei olnud päri, et see oli see sama, sel juhul ei olnud KGB vaid lihtsalt mingi komisjon, linna tähendab akteeris mahajäetud pärandvara ja viis aga müüki, kui seal ei olnud taibukad, inimesed võib-olla sealt ka mõni tõstis mõne asja kõrvale ja viis hiljem müüki, ei tea seda, sest näiteks meie teame seda, et meid kutsuti alati tee juurde, kui akteeriti pärieteta vara. Ja, ja sel juhul vaat ma usun, et nendel poodidel ja, ja, ja restoranidele võis samuti olla, kutsuti juurde muuseumi esindaja kui kultuuriasutuse esindaja, meie võiksime enne komisjonipoodi müüki minekut võisime enne valida endale asjad ja ma ei tea, kas me saime päris tasuta või väga väikese hinna eest siis sest kultuuriasutus ja vot täpselt samuti tuli akteerida sekretär, et isegi juhul kui pärandajate vara ja see läks täpselt samuti pandi kirja, hinnati ära, hinnati odavamaks, kahtlemata kõvasti odavamaks kui nende tegelik väärtus, et saaks ruttu maha müüa ja viidi sinna poodi ja siis võisid juba kunsti need kollektsionäärid ja need tulla kohe ole teadis, et praegu saab odavalt ja kainelt teadis, et juba mõne aasta pärast võiks siin talle väga palju. Aga alguses nad neid kindlasti kuhugi müüa ei saanud, sest ta ei olnud sotsialistliku realismi viljelev kunstnik. Selge. Aga ta teadis, mida ta endale kollektsiooni võttis. Vestlusest kunstiajaloolase professor Kaalu kirvega. Me oleme rääkinud selles saates need põhiliselt sellest pärast, mis konfiskeeriti eraisikutelt. Kas on teada, mis sai nendest kunstiväärtustest, mis konfiskeeriti, ütleme, presidendilossist, Kadrioru lossist, Toompea lossist seltskondliku ühistegevuse majast, Aia tänaval? Kahtlemata oli, oli nendestki paikades maale, kas on teada, mis, mis sellest varandusest sai pärast seda, kui Vene okupatsioon tuli uuesti Eestisse? No nende kohta on isegi andmed ebaselgemalt. On teada, et Eesti Rahva Muuseumis on rida selliseid auhindu hõbedast karikaid ja, ja muud auhindu, mis on omal ajal välja antud mingisugustele, sõjaväeüksustele või, või mingisuguste muude organisatsioonidele ja need siis suunati siiski muuseumi. Nähtavasti keegi seda oma kapi peale tahtnud pannagi ja nii sattusin sinna. Mööbel muidugi jäi paigale ja mõned on siiamaani veel säilinud. Ja muidugi On ka kaduma läinud seltskondliku maja mööblist ühe tooli leidis Viive Tolli või Lembit Tolli, üks on igatahes nende perekond leidis prügi häält ja siis laskis selle ära ära restaureerida ja seal neil praegugi seal see on Edgar Kuusiku kavandatud. Aga noh, kindlasti raamatuid läks ka raamatu antikvariaatides siia ja kogudesse ilmselt ja ajal räägiti, et Eduard Taska raamatud olevat läinud August Jakobsoni korterisse ja ma käisin isegi seal nagu jutule, et kas on võimalik näha köiteid, aga, aga nad nagu ei, ei, magasid maha. Väitsid, et ei ole niisuguseid asju olnud. Aga jah, nende asutuste kohta tõesti arhiivides on mingisuguseid noh, auaadressid, kus tekst sees, need on arhiividesse sattunud on ju Konstantin Pätsi ja Laidoneri fond ja need on teda arhiividest Tõnissoni fond ja sealt leidub noh, näiteks kunsti seisukohalt huvitavaid nahkehistöid, mis ümbritsevad seda mingeid aukirja või diplomit ja ja nii edasi, nii et noh, see oleks omaette uurimistöö päris välja uurida, kuhu nad on kõik sattunud. Teie olete ju Eesti üks kõige tunnustatumaid hõbeda uurijaid, hõbeesemete hõbeehistööuurijaid. Mis on teie arvamus, mis võis saada küüditatute ehitest väärismetallist samamoodi karikatest, mis võisid olla kas spordivõistlustel saadud? Elvi Birk verd väidab seda, et hõbedat olevat olnud tema ema jutu järgi siis just nimelt seal esimesel voorul nende parteilast kõrgemate parteituusade ja, ja siis julgeolekumeeste müügis ja küllap nad siis ostsid niisugust, kas ju ka, mis seal olid, neile huvi pakkus kindlasti nende hulgas ka ehteid, aga sinna sinna pisaratevool ei olevatest kuigi palju seda läinud, sest see oli liiga hea kraam, et seda rahva kätte anda. See riisute ennem ära. Aga noh, ega ei tea, kas need asjad kõik nii ametlikus käisid või ebaametlikult. Ma arvan, et tehe on ju nii pisike asi laua pealt lihtsalt kaduda ja kellelegi taskusse hüpata. Nii et ilmselt seal tuisult toimusid sihuke suurem riisumine ja kokkukraapimine. Arhivaar Sirje Annisti arvamus eestiaegsetes riigiasutustes eksponeeritud kunstiteoste saatusest. No vot just kunstimuuseumil oli väga palju maale, oli deponeeritud riigiasutustesse ja, ja need väga tihti jäid sinnasamasse sellesse, sellele samale doltime oli ministeerium või sinna asemele tuli mingi uus nõukogude asutus, see, see deponeerija neetud maa jäi sinnasamasse seina peale ja vot seda ma ei tea seda mehhanismi, kas kunstimuuseum sai neid pärast tagasi, kui ta suutis tõestada, kui seal on numbrid taga, hästi, tõenäoliselt sai ta tagasi. Aga näiteks niisugune väga armas seik on, et Eesti Panga seina peal oli üks Tallinna tuntud kunstnikunimega ja, ja vaadati, et see on huvitav, kuna seda tehtud on need Pika Hermanni Tormis on Punalit ja mõeldi, et see on üks 40. aasta maad ja siis kuidagi midagi, järsku tekkis mingid kahtlused ja seda lippu vähekene puhastati ja sealt alt tuli sinimust kuulge välja. Nii et ühesõnaga, ta jäi tihti lõplikuks, tehti poliitiliselt kõlblikuks. Aga, aga kuhu näiteks jäid restoranide varandasid, sinna tuli samuti jäi restoran, jäi alles, ta ei kuulunud enam eraomanikule, ta ei kuulunud enam kultusele, vaid ta oli riiklik kohvik. Ja see nõude kraamid, kui nad ei olnud lahedal laiali tassitud, lihtsalt seal oli ikka juba kaks sõda ja lahinguid ja ütleb, et ta ei saanud pommiga pihta, aga sealt käisid vahepeal, kui uksed lahti olid ja kõik kohad olid sõjaväge täis, sealt võidi röövida. Meil on väga palju asju ka, nyyd, mis meilt on kaduma läinud ja me ei oska, Te olete, kuhu need jäid sellepärast et nad olid Kiek in de köki tornis ja seal juba, kui see töötajaskond kõik arreteeriti, siis käis sealt väga palju julgeolekuneid mesilasi otsimas. Kas seal pole relvi, sest kahtlustes oli, et seal on relvad? Muidugi olid, aga need olid tulelukuga püssid ja, ja selle käigus võist väga mitmeid asju neile taskutesse sattuda. Niiviisi ja seal maal ja meil niiviisi kaduma läinud ei nagu nagu ei tea olevat. Need olid mujal näiteks linnast väljas. Aga see ongi tegelikult täitsa huvitav asi ja täiesti uurimata maa. Seda võiks niiviisi kunstiteadlaste abiga ka nemad otsivad vahel, kus on nende muuseumist puuduv maal, jätkas ta, juhuslikult pole meile sattunud või, aga seda me ei ole leidnud. Samuurimat tassisi vajaks uurimist. Tarbeesemetest veel kirjutusmasinad, triikrauad, kas need kõik läksid komisjoni kauplustesse müügile juhul, kui nad olid mõnelt eraisikult konfiskeeritud? Kirjutusmasinat kindlasti mitte, seda oli nii vähe ja nõukogude võim vajas neid ise juurat, siis anti kuhugi asutusse või kirjutusmasinad olid ju registreeritud ja nii naljakas, kui see ka polnud, vaid kaheksakümnendatel aastatel oli igast kirjutusmasinast KGB käsutuses trükiproov. Ja, ja meil oli kasutusel meie enda asutuses Masing, mida olevat kasutanud Viktor Kingissepp isiklikult ja et ühesõnaga mõttega tal ürgvana ja kirjutas masinaid, oli nõukogude võimul vähe ja neid neid kindlasti sinna ei läinud, aga triikraud ja miks mitte? Jah, ilmselt elektripliit väikene raadiod olid ka registreeritud tagasi ma seda väga-väga võimalik, et läks. Aga selleks olidki asutused, kuhu võis neid eraldada, enne kui nad sinna komisjonipoodi sattusid. See on ka üks asi, mida peaks küsima. Aga ma ei tea, kuskohast selle liikumise niisuguste asjade liikumise pabereid võib-olla kusagilt leiab, sest ma ütlen veel, nõukogude võim tegi hoolega dokumenti, sest ta kartis ka riigivargaid kõigele muule lisaks. Kas on veel läbi uurimata arhiive, toimikuid, kaustu, dokumente, kus niisugused asjad võiksid selguda? Oi, kindlasti loomulikult on, sest mõtlengi kogu see niinimetatud parteiarhiiv Tõnismäel, see läks ju lahti kusagil 93 94. Seal on, seal on tonnidega materjali, seda ei jõua niipeagi kõike läbi uurida. Ja, ja samal ajal see on kohutavalt töömahukas materjal ja hakkab ära kaduma. See uurija, kes tahab seda uurida, peab teadma, et peab oskama lugeda vene keelt pliiatsi ja, ja väga paljude kirjavigadega. Eestikeelset materjali seal peaaegu ei ole. Nii et, et see on suur, suur uurimate tööbolid. Kas teie näiteks mäletate, et ajaloomuuseumi töötajaid kutsuti veel mõne kunstiinimese kultuuriinimese, kirjaniku pärandvara hindamise juurde või sealt muuseumi kogudesse mõne teose ostmiseks? Vaat sihte olekski pidanud, küsitleme Meie peavarahoidjat, aga meie käisime ainult nõude, et see oli ikka tohutu suur kollektsionäär Rõude kogus tegema järel noppimistest, enne sai sinna kõige enne tuli kunstimuuseum loomulikult ja kes valis välja kõik need maalid ja tarbeesemeid ja niuksed asjad ja siis käis ka veel Eesti Rahva muuseum ja siis millegipärast meie olime viimases järjekorras ja meie saime sealt ka ikkagi päris huvitavat dokumente, mida need mõlemad tahtmegi olnud. Ja, ja meid huvitas ka niisugune asi, mida keegi ei oska muuseumisse pakkuda. Meid huvitasid vanad hambapulbrikarbid ja, ja viksi karbid ja vot niisugune olmeasi, mida loomulikult niisugune väärikam muuseumikogu, aga meie tahame kogu elu ja, ja selle tõttu niisugused kummalised inimesed, rõhude oli sihuke kummaline iimil, kes mitte midagi ära ei visanud. Ja siis me käisime veel, oli Peep Lassmann kutsus meid sinna mitteametlikult, vaid see oli tema, tema mingisugune vanaonust jäänud kraam kus oli ka seal perekond, kus mitte midagi ära ei visatud. Kahjuks olid nad alguses vaadates, et oi kui kole ühe korraliku auto korva, viinud prügimäele. Võib-olla me oleks sealt jälle leidnud mulle hambapulbri karbil, aga seal oli siis väga palju ajakirju ja vaat niisuguse asjaga suurte tegelaste omadel meie ole mehele kogumas käinud. Pisarad on ammu kuivanud. Mälestused on jäänud. Vikerraadio tänab kõiki, kes meiega oma 55 aasta taguseid meenutusi selle saate tarvis jagasid. Tšaikovski klaveripala parkarool tsüklist Aastaajad mängis ärkadesse Viidov. Saate seadsid eetri valmis Kaja Kärner ja Anna-Marie Curry.