Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad, täna on kunstiministeeriumis Taaniel Raudsepp, kes on Tallinna kunstihoone juhataja. Tere, Taaniel. Räägimegi siis kunstihoone tegemistest. Daniel on üsna värskelt asunud. Juhataja ametitoolile vist ei ole veel sadat päeva täis. Sadat päeva ei ole täis ja ma alustasin esimesel detsembril osakoormusega esimesest jaanuarist, tegelikult siis nii-öelda täie pungiga seda asutust juhtima. Nii et see ei ole selline klassikaline monarhi intervjuu, aga püüame pigem siis vaadata, mis on praegusel hetkel teoksil, World, ma küsikski, et milline on see kunstihoone praegu, mille sa nii-öelda pärisid ja mis seda iseloomustab, nii kui sa vaatad organisatsiooni seestpoolt, kui kuidas sulle tundub, kuidas väljaspoole kõik paistab. Ta enam ei ole selline, nagu pärisin, ehk siis ma olen, tegid midagi, ma olen asunud tegelikult ka mingisuguseid muudatusi tegema üsna kiiresti või ennast, sellepärast ma sinna kandideerisin seda institutsiooni muuta. Millisena Motarpereising üritada seda kuidagi kokku võtta, siis sellega oli noh, umbes selline situatsioon, et finantsid on korras. Ehk siis meil ei ole võlgu, meil ei ole ka mingit tohutut raha, tagavarakogud on korras, mille üle on väga hea meel. Ei ole inimesi, kes töötaksid sisuga, ehk siis programmiga väga aktiivselt. Aga see tuleneb juba sellest, et minu ja eelmise juhataja seisukohad selles vallas on erinevad, mina näen, et kunstihoone programm peaks olema kureeritud, eks. Mis puudutab seda, et kuidas see välja paistab, siis see on minu jaoks üks probleemne koht selgelt sellepärast et et ma näen seda, et kunstihoone ei paista välja ehk siis ta peaks palju rohkem välja paistma, palju rohkem vastu kõlama Eesti ühiskonnas tegelema meile oluliste probleemidega kunstivahendite abil või looma siis selleks võimalused nende probleemidega tegeleda. Võib-olla käiks korra ülemisse kunstihoone, on enamusele ilmselt seostub see punaste sammastega Vabaduse väljakul, kus vahel saab minna teisele korrusele ja kus on siis selline esinduslik kesklinna näitusepind. Aga räägi korraks üles, nii-öelda juriidiline vorm, need kogud tulid ju tegelikult suht hiljuti nagu taas nii-öelda päevakorrale nendega tegelemine, et milline see institutsioon kui selline on. Noh, institutsioon on siis selline, et juriidiliselt on tegemist sellise institutsiooniga nagu sihtasutus Tallinna kunstihoone fond mille juhataja olen siis mina, sihtasutus, Tallinna kunstihoone fond ei, oma kinnisvara, ma võin kohe öelda, ehk siis see kinnisvara, millele ma tegutsema, ehk siis seesama kaunist punaste sammastega kuulub Eesti Kunstnike liidule, kellega me siis teeme tihedat koostööd. Sihtasutus Tallinna kunstihoone fond on asutatud omal ajal kunstnike liidu poolt põhimõtteliselt Kunstnike Liit annab siis selle kinnisvara sihtasutuse kasutusse seni vähemalt tasuta ehk siis rentima teemaks Vabaduse väljakul olevate pindade eest küll, aga kommunaalkulud ehk siis küte, elekter, kõik see, eks siis lisaks sellele suurele näitusepinnale seal punaste sammastega maja teisel korrusel on meil ka Tallinna kunstihoone galerii kõrvalmajas ja siis ümber nurga Tallinna linnagalerii. Et sellest see asi siis koosneb, ehk siis me oleme iseseisev juriidiline keha kelle varadeks põhiliselt ongi noh siis mehe niukene vallasvara ja siis meie kollektsioon, mis anti kunagi üle põhimõtteliselt seda fondi luues. Kui suur see kunstihoone kogu on umbes, ta on umbes 4000 nimetust ja seal on väga head kunsti maininud. Aga siit tuligi juba välja see tihe Majasisene nabanöör Eesti Kunstnike Liiduga ja varasematel aastatel on ka see kunstihoone teema jõudnud avalikkuse ette ka just nimelt selle diskussiooniga, et milline on see seos Kunstnike Liiduga, kas ta on nii-öelda kunstnike liidu kontrollitud näitusepind, kui palju vabadust tal on oma tegevuses ja ühesõnaga need suhted. Mul on tunne olnud väga keerulised, et mis seal situatsioon praegu. Situatsioon on võib-olla siis muutumas, ma arvan, et noh, loomulikult on kunstnike liidul kui sihtasutuse asutajal ja ka selle kinnisvaravaldajad mingisugused omad huvid, ka meie nõukogu koosneb valdavalt kunstnike liidu liikmetest, keda nimetatakse siis vastavalt alaliitude esindajad, andmed, seal on olemas oma huvid, programmi me jätkuvalt mingisuguse intervalliga siis korra aastas tegelikult kinnitame nõukogus on, mis seda igapäevaselt nende programmi kokkupanekut ja seda kõike puudutab, siis selles osas on meil põhimõtteliselt vabad käed. Ehk siis sihtasutus Tallinna kunstihoone fond, meeskond, keda täna veel nii-öelda lõplikul olemas ei ole, aga aga peaks siis paneme kokku selle programmi, seejärel me presenteerime seda programmi nõukogule. Loodetavasti kinnitame. Ja seejärel läheb see programm põhimõtteliselt töösse. Küsisin presenteerimisel koha kohta, et sa veel ei tea, aga mis sa arvad, et kas seal seina sujuv kinnitamine või siis kui aktiivne see nõukogu on sisulistes küsimustes? Noh, mina olen juba kandideerides välja öelnud, täitsa progranud on ikkagi, peab olema siis nii-öelda kunstimeeskonna teha ja pigem siis oleme rääkinud sellest, et me lepime kokku juba nii-öelda eelnevalt siis nii-öelda programmi koostamise põhimõtted, ehk siis kui on ütleme, siis kunstnike liidul või läbi nõukogu, siis kunstnike liidul mingisuguseid väga konkreetsed huvid, lepime nüüd kokku ja räägime läbi minu jaoks tähtis, et see institutsioon võtaks siis nagu maksimaalselt vastutust kõige seal toimuva eest. Ehk siis Tallinna kunstihoone tegeleks väga aktiivselt selle sisuga ja näitused, mis meil on, oleksid siis koostatud nii-öelda siis kaasaegseid praktikat, kaasaegset, eelkõige kaaseksid Crueerimis praktikaid arvesse võttes või neid rakendades tegelikult et see on nagu väga-väga oluline kriteerium minu enda jaoks. Et kirjutamisprotsessi me ei ole veel ei ole veel läbinud, et üks asi, mis nüüd peaks kohe-kohe ka laiemalt avalikkuse ette tulema, aga ma saan siin täna maha jätta, et üks asi, mis on muutunud, need ei muutu maas, siis kunstihoone programmi kokkupanekul on see, et meil ei ole enam tähtajalist nii-öelda projektikonkurssi. See lõpeb ära. Mis ei tähenda seda, et inimesed ei saaks oma projektidega tulla. Et vastupidi, me ootame kõiki, kui ma oma projekte kunstihoonesse ja kunstigaleriides küll, aga see protseduur näeb välja natukene teistsugune, et meil ei ole fikseeritud tähtaega, millal lõpeb ära konkursse, millal siis nii-öelda kuulutatakse välja nii-öelda need, kes siis selle konkursi tulemusena said, vaid me tahame olla ise hästi aktiivselt sinna juurde, leides siis veel mingisuguseid asju meie oma kuraatorinäitus, et kõik see, et see programm oleks niukene, hästi läbimõeldud tervik. Et see on selle muudatuse eesmärk, kõik on oodatud oma asju pakkuma ja see, mis me ka nii-öelda avalikult välja kuulutama lähiajal ilmselt on see palun saatke meile oma ideesi nopsis projekti sünapsis, et ärge kirjutage valmis tervikliku projekti ilmtingimata vaid saatke, kui on olemas muidugi sahtlist võtta valmis projekt, et siis ka need on teretulnud, aga aga piisab sellest, kui kirjutada esialgu siukene poole A4 pikkune see laps siis ja siis me saame sellelt pinnalt, et loodetavasti siis kunstimeeskonnaga alustada seda diskussioon, et kuidas see näitus saaks olla, kuidas ta peaks toimuma, kõik see. Sellest protsessist räägime kindlasti hetk hiljem pikemalt ja põhjalikumalt, see kõlab väga huvitavalt. Aga ma võib-olla kõigepealt küsiks selle ühe küsimuse, mis tõenäoliselt oleks võinud olla kõige alguses, et miks sa kandideerisid, sest et tegemist on kunstnikuga sinu enda looming on tuntud pigem ühiskonnakriitiliste või valitseva kultuuripoliitik ka kriitiliste seisukohavõttudega ja miks sa otsustasid kandideerida töökohale, kus ilmselgelt sul on palju vähem aega ise teha kunsti ja teine asi on see, et sa näed kõiki neid mehhanisme, mida sa oled kritiseerinud väljastpoolt ka hoopis teise tooli pealt. Kunstihoone on minu jaoks olnud oluline institutsioon mõttes läbi elu ja sellesama nagu kriitika käigus me oleme paratamatult olnud ka selles positsioonis, et ma olen mõelnud, et kuidas võiks olla, et kuidas võiks olla, kas noh, hästi toimiv näitusepinkides võiks olla üks hästi toimiv galerii, et kuidas see süsteem võiks töötada. Et mingis mõttes oli tegemist tõesti loogilise sammuga, et ma kandideerisin sinna, et kui see konkurss tuli, siis ma hakkasin nii-öelda süsteemselt läbi mõtlema, et millisena ma kujutaksin ette Tallinna kunstihoonet toimivana, nii nagu mina seda näeksin. Ja sellest sai minu programm, millega ma kandideerisin ja, ja nüüd ma olen siis sellel kohal ja saan, mul on erakordne võimalus ja usaldus seda programmi siiski ellu viia. Et millised on praegu need asjad, millega kõige rutem tegeleda tuleb? Noh, kõigepealt neid asju, millega kõige rutem tegeleda tuleb, on päris palju. Et ma võin hea meelega öelda, et üks eesmärk on mingisugusesse pae finišisse jõudnud, ehk siis minu jaoks oli ka üks asi, mida ma teadsin, oli see, et kunstihoone nii-öelda installatsiooni protsess muutuks professionaalsemaks ja sujuvamaks ja praeguseks on selles osas siis tehtud teenusleping osaühinguga valge kuup, kes siis osutab meile installatsioonide ennast, selle planeerimist, kõike seda siis järgnevad niuksed, kiired asjad on see, et mis on ka muutunud minu tulekuga on, ma leian, et institutsioon toodetava vastutuse, mis tähendab seda, paistab praktilisel pinnal, et et näituseproduktsiooni puudutavaid rahasid ehk siis kõik, mis puudutab puhtalt näituse mittetööde produktsiooni kunstihoones. Et need rahad taotleb kunstihoone ehk siis ma olen võtnud endale kohustuseks panna kokku päris mitu eelarvet eelolevasse, Kultuurkapitali jaotusesse, mis kõik puudutavat näituseproduktsioon näitusekujundajate tasusid ka osaliselt ka kuraatorite tasusid lisalogistikat ja kõike seda sellepärast, et noh, meie enda eelarvest on võimalik siis püsivalt finantseerida mingit sellist baaspaketti kuid sisse tuleb näitusi, mille vajadused on märksa suuremad. Et seda teeme meie seda tööd, et ei ole nii, et kui laotab ta hakkab selle raha või kunstnik peab selle raha taotlema pärast aruandlus esitama vaid seal institutsioonide, mina leian see niisugune hästi kiire, kiire asi praegu siis teine, mis on väga oluline ja mis on käimas. Et valdkonnas tegelevad inimesed on märganud ilmselt nii töökuulutust kui sellele, et mõne aja pärast järgnenud pressiteadet siis käimas on töö, siis kuraatorikoha täitmiseks. Et see on samuti väga kiire probleem, sellepärast 2016. aasta programmiga peaks juba täna tegelema osalt ka tegelikult 2000 seitsmeteistkümnenda 18. aasta programmiga, sellepärast et anda mõned niuksed rahvusvahelised koostööprojektid, mis on juba plaanis, millest rääkida ei saa, aga millised oleks vaja anda siis üle inimesele, kes tegeleb sisuka aktiivselt mis veel kunstihoone nähtavus, ehk siis ma tahaksin üsna kiiresti jõuda jõuda mingite muudatuste nii selles et kunstihoone olek, kas märgatavam seda nagu mingit õnneks üsna lihtsate nagu füüsiliste oodata, et ettevõtlust ega suurt silti või? Nojah, kas ka suurt silti, ma arvan, et see on oluline. Siin oli need tõesti terve hulk selliseid suuri samme. Katsun nendega kõigele kuidagi läheneda. Et kõigepealt, mis tuli enne jutus välja, on see, et ühte sellist aastas olevas projektikonkursi tähtaega enam ei ole ja see on nagu jooksja. Ma tahaksin selle kohta rohkem küsida, et mulle tundub, adresseerib väga hästi seda probleemi, mis on kunstnikkonnal alati olnud või viimastel aastatel ka, et sa saad näituse ka endale umbes peale taotluse esitamist, võib-olla see juhtub kuskil aasta või pooleteise pärast, isegi et see on sinu enda ideed muutuvad ja nii edasi, nii edasi, et see intervall nagu liiga pikki, liiga jäik. Kuidas see ikkagi täpselt toimima peaks jooksev projektikonkurss, et ma isegi saan sellest võib-olla rohkem aru galeriipindade puhul, aga võib-olla selle suure pinna puhul. Mulle tundub, et see vajab nii suurt ettevalmistust, nii põhjalikult. Vajabki absoluutselt väga pikka ettevalmistust ja aga me tahame vähemalt nagu ma ütlesin, kahe aasta programmiga ette ja see annab ka võimaluse teha koostööd teiste Eesti kunsti institutsioonidega ja tegelikult koostöös saavutada ka, või, või noh, tekitada erinevatele sündmustele, siis suurem nähtavus põhimõtteliselt või suurem niukene kaal tahab. Et kuidas inimene peaks, on siis niimoodi või kuidas ta käima hakkaks, tegelikult on see, et kõik saavad ta kogu aeg pakkuda meile projekte meie töötame nende projektidega koos siis selle partneriga, kui see asi läheb nii-öelda käiku kunstihoone, siis meeskond teeb sealt mingisuguse valiku. See võib kõlada kuidagi ebademokraatlikult, aga tegelikult on niimoodi, et ma võin öelda ka, et eelmiste aastate praktika on olnud see, et kunstianne meeskond on teinud valiku. Ja see näinud seejärel nõukogu kinnitamist, nii et selles suhtes on nagu üsna isegi võib-olla nagu sarnanesid täitsa, teeme valiku, aga meil on siis nii-öelda see oma kuraator, kes koostab siis programmi kui terviku ja see annab sellised võimalused, näiteks, et kui me näeme, et meil on noh, ütleme siis nii-öelda sellel suurel näitusepinnal kunstihoones mingi eluskonna sündmus, siis me saame seda toetada näiteks, või mõelda sinna juurde ka selle, et mis võiks siis tegelikult toimuda samal ajal galeriides, et saavutada jällegi niukene suurema kõlapinnaga sündmus, et nad ei pea nii-öelda 100 protsenti alati harmoneerub näeme, et seal võiksid olla mingisugused nagu hästi selgelt kohtumiskohad. Et need kolmepinnaprogrammid ei jookse nagu täiesti isesoodu. Barentsi kõlamite ebademokraatlikult, aga see kõlab nende kunstihoone taha pole järjest rohkem nagu produktsiooniüksus ja rohkem selline aktiivne sisu tootja mitte ainult nii-öelda teenusepakkuja või, või ruumi. See, kes tuleb, vajutab tuled sisse õigel hetkel. Me ma ei näe kunsti, on et kui kinnisvara haldusorganisatsiooni jah, vaid ikkagi nagu organisatsiooni, kes tegeleb selle sisuga. Aga selle käimasoleva konkursi kohta, et kuraatori koht, et millised tingimused sellele on ja millist inimest sa sinna ootaksid ja mis võib-olla siis välja probleem, et ta ei suutnud esimese hooga kohe sellist inimestele välja käia. No ma ootasin, et isegi seda, et ma saan vähemalt neli, viis avaldust, et mulle endale tundub see koht küllaltki magus, ausalt öeldes mõned ka nii-öelda siis Eesti kunstimaailma tippjuhid on mulle öelnud, et igas muus olukorras nad kandideerisid sellele kohal. Ma vaatan kuraatorit, soovitavalt kogemustega notarit, kes on valmis siis nii-öelda ka tegelema asjade nagu väga praktilise poolega, ehk siis hankima näitust peale selle, et ta teeb siis seda sisulist tööd paneb kokku nii-öelda säravaid kuraatori projekte, teeb ta veel siis seda argist tööd ehk siis leiab, finantsid, tagab aruandluse, hoolitseb muuhulgas selle eest, et et oleksid olemas vajalikud ressursid, auto sõidaks õigel kellaajal õigesse kohta kõik see, et seal on väga palju sihukest, kuna meil on väga väike organisatsioon, siis me ei saa endale kahjuks lubada seda, et meile tuleb kuraator, kes siis nagu tegeleb ainult selle sisu, see ei ole lihtsalt mõeldav Eesti oludes, mulle tundub, vähemalt kunstihoone eelarve juures kindlasti mitte. Ideaalis sellel inimesel võiks olla olemas sellest valdkonnast ei peaks olema sellest valdkonnast kogemus, et ma näen seda, et kunstihoone tegelikult ei peaks olema see esimene koht, kus harjutada või teha oma esimene nii-öelda näitas enamasti mitte vähem sellist inimest tahakski. Siin ma näen kohe kahte põhilist probleemi, mis silma torkavad, et üks on see, et Eestis ei ole siiski väga olnud võimalus oma sellist kuraatori praktikat harjutada, seda, et see ametikoht kui selline on üsna haruldane ja seoses ka sellega, mis toimus vahepeal kunstihoones, siis vähemalt kuraatori kui sellise elukutsele mõjus üsna siiski hävitavalt see vahepealne aeg. Et just mulle tundubki, et siin reaalselt need, kes, kes võivad ennast määratleda kuraatorina on tõesti juba ülepeakaela pukitud kuhugi ära ja need, kes on võib-olla teinud kaks, kolm väiksemat näitus kusagil ei julge võib-olla kohe rinda pista selle nüüd nende punaste hammastega ikkagi. No see on probleem selgelt jah, sellepärast et see ametikoht on väga vastutusrikas, et noh, ta ei ole niisama lihtne loomulikult, et tegemist on Eesti Ma julgeks öelda kõige esinduslikuma näitusepinnaga kindlasti ja ühe kõige nähtavam, aga mis asub vabariigi esindusväljakul ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma lootsin, et neid inimesi on rohkem, kes julgeksid sellega rinda pista. Et praegu käib siis töö selle nimel, et leida siiski inimene, kes selle ametikoha vastu võtaks. Teine asi, mis ma tahtsin küsida, on just see nii-öelda kunstihoone sisemine struktuur või, või ideaalne koosseis, sest et mulle tundub see natuke utopistlik, et inimene suudaks anda säravaid ideid ja ühtlasi juhtida auto õigel hetkel maja ette või vähemalt tagada, et auto sinna vaja, et jõuab tegelikult kohe, kui võtta sellise koormusega inimene tööle, et noh, ma usun, et see, see on päris vastutusrikas ja, ja kiired läbipõlemist soodustav ülesannete jaotus, et kas ei oleks võimalik kuidagi jõuda ka selleni, et on olemas kohe ka ütleme sinna assistendi positsioon või ütleme kuidagi seda Lahendama ütleks, et et sammhaaval, selles mõttes, et, et me liigume selles suunas, aga esmalt on mul vaja kuraatoripositsioon ära täita, et loomulikult, kui vähegi võimalik, võiks neid selliseid korralduslikke teemasid teha, siis keegi teine, aga hetkel ma ei näe, et selleks oleks väga palju varianti või et selle jaoks oleks meil ressurssi. Ma võin muidugi öelda nagu seda, et olles osalenud erinevatel ka rahvusvahelistel näitustel, et kaks nagu tipp, kuraatorid kautomok Mediina ja Katerina Gregos mõni pesta, üheksa eelõhtul kleepisid silte. Etna paraku noh, ütleme ka selles, nagu kategooriates töötavad inimesed on, peavad tegema, kui sihukeses seda enam kunstihoones, et meil on vaja seda, et see inimene oleks valmis tegema ka nagu neid lihtsaid argiseid, et töid aga tal on suurepärane võimalus teha ka oma projekte selle raames vastutada programmi eest. Kui mõelda laiemalt kunstihoone või siis kunsthalle mudelile, et mida see tähendab sinu jaoks institutsiooni tüübina, sa oled maininud siin mitmeid sõnu, milles on sees sõna esindus ja esi ja nii edasi. Aga kui nüüd sellest edasi minna, et milline on võib-olla sinu jaoks ka eeskuju erinevatest kunstihoonetest ja kuhu sa tahaksid sellega liikuda peale selle esinduse? Mul ei ole otseselt sellist eeskuju, ütleme et mis sa küsiksid muuseumite kohtades, ma ütleks, et see oleks wannabe muuseum näiteks. Aga, aga noh, kunsthalle tüüpi institutsioonidest mul ei ole, ma ei saa öelda niimoodi, et mul on noh, see või teine konstanud, sest mulle meeldib see mudel või isegi laiemalt mudel, mis mind huvitab ja millega minu programmiga seotud on tegelikult mitte isegi ainult kunstalle mudel, vaid kunstraini mudel. Ehk siis ühing, kunstiühingu mudel, aga ütleme see ja selles vallas on mul tegelikult hästi konkreetsed plaanid, aga neid ma ütlen ausalt ära, ma ei taha neid täna lõpuni avada. Selles mõttes, et loodetavasti hakkab selles pooles ühtteist vähegi märgatavat juhtuma ütlemisaasta lõpus võib-olla järgmise alguses, et sõltub, kuidas me oma asjad aetud saama. Aga milline võiks olla siin veel see kunstihoone, meie kunstihoone positsioon väljal koos teiste aktiivsete institutsioonidega, näiteks EKKM, näiteks kunstnike, teised galeriid, kumu, kunstimuuseum ja nii edasi, et kuhu ta seal peaks paigutama, mis rolli ta peaks täitma? Noh võib-olla alustaksin sellest, et et noh, muuseumitest meid eristab selgelt see, et kunstihoone ei ole muuseum. Ehk siis mina näen ikkagi seda, et kunstihoone Peaks aktiivselt tegelema, ütleme teemadega, mis on meil siin täna olulised, see ei tähenda ainult kaasaegset kunsti, küll aga see tähendab seda, et näiteks kui me kasutame kunstiajalugu kasvatame kogusid, kui me kasutame lähiajal klassikat, siis me teeme seda kaasaegsel viisil, ehk siis me tegeleme nende probleemidega eksistentsiaalselt poliitiliste, esteetiliste probleemidega, mis on täna aktuaalsed. See võiks olla see, mida kunstihoone siis, millele ta keskendub, see on ilmselt väga sarnane küll, nagu ka EKKM-i nii-öelda siis tegevusega. Et kindlasti meile jääb ütlemise diapasoon ütleme, diserinevate diskursuste hulk, millega me võib-olla tegelema. Et kunstihoones mõõdame võrra laiem ilmselt kui EKKM-is, et me ei positsioneerida ennast kui ainult kaasaegse kunstiinstitutsiooni panime positsioneerima ennast pigem kui kaasaegset kunstiinstitutsioon. Ehk siis kaasaegset jah, et see on, see, on see vahe. Kui sa tood sisse selle, et kogu tegevus peaks põhinema nii-öelda kaasaegsel kureerimis praktika, siis võib-olla paari sõnaga, mida sa mõistad kaasaegse kureerimis praktikal. Mida ma vist on kaasaegse Bruckureerimis praktikal, on neid praktikaid ole üksjagu erinevaid ka kaasaegsel nii-öelda kuraatoriväljal aga laias laastus see, mis mind huvitab, on see kuraator, paneb kokku, haarates vahel ka väga erinevaid diskuulusesi, näit. Tõsi, näituse, mis räägib meile, b valgustab meile mingit teemat mingisugust konkreetset teemade ringi ja teeb seda kunsti vahenditega. Ja see võimaldab kokku tuua väga erinevat kunsti tegelikult sellesse nii-öelda näitusestruktuuri mis muudab selle vaataja jaoks jällegi erakordselt huvitavaks kogemuseks. Aga veel sellise kaasaegse kunstiinstitutsiooni juurde käib alati hariduslik aspekt või selline kunsti vahendamine ja, ja samuti kui isegi kui sa ei taha sellest praegu rääkida, siis kunsti raini mudel kunstiühingu mude siiski viitab ka mingile kogukonna või liikmeskonna tekitamisele, ütleme teistel alustel, kui võib-olla ütleme lihtsalt eesti kunstnikud või kunstnik on, et kas on plaanitud või kas mingis kaugemas tulevikus on plaanis ka kas näiteks seda hariduslikku tööd teil on olemas oma haridustöötajaga veel seda tööd kuidagi suurendada või, või kas kunstihoone näiteks ma ei tea, müüb veel rohkem välja oma ruume firmaüritustele, kas ta korraldab veel rohkem seal mingeid ootamatuid kontsert, kas ta peaks oma kultuurimaja? Ta peaks olema natukene kultuurimaja küll või selles mõttes ma näen selle institutsiooni funktsioonina ka seda, et tuua inimesi kunsti juurde ja ma olen valmis kasutama selleks erinevaid vahendeid, et tuua inimesi kunsti juurde, sest minu meelest on see väga oluline osa inimeseks olemisest, skulptuurist sellest ja ma võin hea meelega öelda seda, et meil on märtsikuus juba terve rida erinevaid sündmusi, mis leiavad aset kunst, Johannes, meil on seal üks heategevuslik kunstioksjon. Siis meil on seal üks filmiõhtu, kaks kontserti. Et see nüüd märtsikuu programm, mis on kokku tulnud. Kui sa küsid selle toetajate veraini moderi kohta, sest see on tõesti see, et need teemad, mida ma veel ei valgustaks täpselt, aga meil on plaanid sellega tõesti. Ja mis puudutab haridust, programmi, siis ütleme siis jah, seda on kavas loomulikult laiendada, et minu jaoks on kunstiharitus väga oluline teema. Ja ma võin hea meelega öelda seda, et sellel nädalal me siis jõudsime oma, tegime ruumis mingisuguseid muudatusi, ehk siis me muutsime ruumide funktsioon, et meil peaks olema võimalik tekitada eraldi ruum sellise programmi läbiviimiseks, mis on nagu üks väga vajalik asi ka selleks, et seal oleks võimalik korraldada firmaüritusi ja kõike muud säärast. Ehk siis me kunstihoonesse. Loodetavasti ma väga loodan, et selle aasta jooksul on võimalik tekitada niisugune pisikese hariduskeskuse moodi asi. Ja sinna juurde on loomulikult vaja ja siis laiendada nii-öelda seda inimkoosseisu, kes seda asja käigus hoiaks töötaksele. Üks teema, millega sa ilmselt ka väga kohe ruttu tegelema on kunstnike töötasud, sest oled ise kirjutanud sellel teemal kunstniku positsioonilt ja see on samas küsimus mis alati on just selle institutsiooni poolt vaadates väga keeruline, sest põhimõtteliselt, kes ei tahaks maksta kunstnikule töötasusid, küsimus on just nimelt selles laiemates sisse loksunud mustrites ja kui sa mainisid ka, et kohe on Kulkale postkasti tulemas mitu taotlust, mis on nii-öelda suuremad, et küsimus on ikkagi see, et kust sa kavatsed raha juurde hankida, siin mõned variandid on juba võimalikud, potentsiaalsed suunad on juba läbi käinud. Aga et just see, et meil on ikkagi kui ka emmele, on kultuuriministeerium, kust tuleb raha sinule, kunstnike töötasu? Teaks, kui täna ma olen, siis ma tegelen selle teemaga absoluutselt või noh, see on minu jaoks eriti tähtis. Esimene samm sellel teel on see, et ma nüüd püüan kokku arvutada ennem järgmist Kultuurkapitali vool, et millisest summast me räägime nagu kunstihoone näitel, et kui palju meil on, siis oleks vaja noh, raha selleks, et kunstnikud tasusid reaalselt maksta arvestades, et nad oleksid küllaltki tagasihoidlikud. Et see oleks esimene samm, kust see raha tuleb? Seda on praegu täna väga raske, väga raske öelda, et ma töötan kõigi oma rahastamisallikatega loomulikult selle nimel, et igal pool seda rahastamist suurendada. Loomulikult on ka see situatsioon, eks ju, et sellele kultuurkapitali raha all on need konkurente üksjagu, eks selleks et tekiksid kunstnikutasud, ma arvan, et lõppperspektiivis ka sellist teatavat kunstiinstitutsioonidevahelist kartellikokkulepet heas mõttes, siis et me lepime kokku, et me neid tasusid maksame ja lepime kokku ka selle, et nii-öelda siis mille arvelt me neid maksame. Üks asi, mis muutub tegelikult veel ka kunstihoones ja laiemalt, on see, et tõenäoliselt aastal 2016 toimub arvuliselt Tallinnas natukene vähem, tõsi, see ei puuduta ainult kunstiannet kui seni. Ja see ei ole halb uudis selles mõttes, et see on väga paljude asjade pärast hea uudis. Seda ennekõike sellepärast, et ütleme siis raha hulk per näitus viha näituse kohta kultuurkapitalis, kus iganes on lihtsalt suurem, võimaldab vanemad produktsiooni ja seal ma näen ka ühte nagu võimalikku siis allikat nende tasude jaoks on, täna ei oska öelda, mis summa see kunstihoones oleks ka kõigile kunstnikele tasu maksaksime, aga see on eesmärke. Aga kirjelda palun oma nii-öelda ideaalkunstihoonet, et millal sa sooviksid maha jätta pärast oma ametiaja lõppu, palju sinu ametiaeg on, muidugi omad on viis ust, see on üsna pikka aega sellega ikkagi jõuab midagi teha ja jõuab ka näha, mis sellest tehtust tulema hakkab, et kujutame nüüd ennast sinna ette, palun. Olen õnneks kõrval pidanud seda tegema, et et milline liftikõne, valmis institutsioon võiks olla. Milline võiks olla kunsti on viie aasta pärast, ehk siis aastal 2018. Et kunstihoone peaks olema siis Eesti elus nähtav institutsioon, kes tegeleb kunsti vahenditega oluliste teemadega, tal on laiaulatuslik rahvusvaheline kontaktvõrgustikke. Tema programm on hästi kureeritud, mis on minu jaoks väga oluline. Seal töötavad inimesed, kes tahavad oma tööd teha ja tunnevad ennast seda tööd hästi ning õnnelikuna. Seal on kunstnikud, kes tulevad samuti rõõmuga tööle, et see on ütleme siis, institutsioon, kus kõik osapooled tunnevad ennast teretulnuna, kes tegeleb oluliste teemadega. Kõlab väga hästi ei jää muud üle, kui jõudu soovida, aga enne, kui me selle kunstiministeeriumi otsad kokku tõmbama, tahtsin küsida, et Daniel, kas sul on isiklikust seisukohast kommentaari anda ka sellele, mis toimub praegu Tartu kunstimuuseumis. Poola ja holokaustinäituse ümber oled sa jõudnud isikliku seisukoha tohutul tormilisena kulgeva protsessi suhtes juba kujundada? Protsesse, millest natuke mööda läinud, et mul on neid teemasid lihtsalt laual hirmus palju praegu. Aga ma olen näinud seda tööd isegi paaril korral, millest siis jutt käib? Ja mulle tundub, et siin on tegemist ma ei taha halvasti öelda, aga teatavat sorti siukse massihüsteeriaga või et tööd kommenteerivad inimesed sageli, kes ei ole seda selles konkreetses kontekstis isegi näinud tuleb tähele panna, jällegi, et tegemist on, on kuraatorinäitusega, mida mina ka täna ei ole näinud, aga mis jutustab meile tegelikult ilmselt ühte terviklikku lugu, valgustabki ühte teemat siis erinevate nurkade alt, töö asetub väga konkreetsesse konteksti, aga ma ei ole nagu seda analüüsi kusagil kusagil veel silmanud, et keegi sellele tähelepanu pööraks. Ma saan aru, et see töö on tänaseks maha võetud või näitused siis eemaldatud. Et ma arvan, et Me võiksime saada rääkida kõikidest teemadest, kaasa arvatud väga valusetes teemadest kunsti seal sisse, et see peaks olema võimalik. Praegu ma näen seda, et see ei ole võimalik. Ja ma olen selle pärast mures. Osal. Ja see on üsna keeruline teema, aga jah, et kõigepealt peaks kõike ikkagi püüdma selle näituse, siis selle, mis sellest järele on jäänud nüüd üle vaadata ja siis on see diskussioon ilmselt palju õigustatum, palju. Aga jah, et olla pahane selle pärast, et sa oled kuulnud ühelt töö kirjeldust või näinud lühikest fragment, eks ju, et siis see ei ole minu meelest päriselt adekvaatne reaktsioon. Meil kõigil peaks olema, niipalju siis seda valmisolekut empaatiavõimelist, ma loodan, et inimestel on, et minna ja siis vaadata tõesti seda tööde mõelda, mida meil on tahetud selle tööga öelda või miks see töö eksisteerinud, miks seda meile näidatakse? Hästi, aga tõmbame siit Kunstiministeeriumi otsad kokku. Külas oli Taaniel Raudsepp Tallinna kunstihoone juhataja käia näitustel ja kohtume järgmises ministeeriumis. Saatejuht oli Mari mürk.