Tartu uues teatris esietendus möödunud nädalavahetusel Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitekunstikümnenda lennu üliõpilaste tsiviilkaitseteemaline diplomilavastus 987 10. lennu üliõpilased on juba tuntust kogunud ka teatrina must kast. Meeldiv võimalus oli kohtuda lavastaja Ivar Põllu ja kahe noore näitleja Kaija Kalvet ja Rauno Polmaniga ja teha etendusest lähemalt juttu. Idee teha selline lavastus 1987 tekkis möödunud suvel, kui momaal lugesin, leidsin pööningult hästi palju 87. aasta ajalehti ja siis ma lugesin, tegime lõket ja tegin pliidi alla tuld, iga kord lugesin enne ajalehe läbi ja siis see oli nagu selline ajarännak, tundus, et see on niivõrd jabur aasta, kus ühelt poolt oli veel justkui kehtis täiesti täisvormis vana aega, samas uus aeg, mida siis tol hetkel ei osanud veel näha kõikides oma ilmingute, nende inimestena, isegi kõik needsamad näod, kes praegu figureerivad, olid juba kõik seal olemas. Kõik need kaks aeg kehtis nagu üheaegselt, et sellest võiks midagi teha. Ja siis see mõte sinnapaika jäi, sest vahepeal tulid teised tööd ja siis, kui küsiti, kas ma tahaks teha Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia noorte näitlejate 10. kursusega diplomilavastust, siis tundus, et äkki võiks teha seda, sest mul ei olnud päris täpselt aimu, kuidas seda lavastust teha. Ja kui seda teha minu vanustega, kes siis aastal 27 olid kolmeteistaastased, siis tuleks sellest võib-olla mingi heietamine ja et äkki teeks inimestega, kes on veel veel noored. Et see, mis meil lõpuks seal lavastuses näha on, seal justkui ei ole mitte mingit seost nende ajalehtedega, kuigi tegelikult on see otseselt ikkagi sellest õppinud. Selles lavastuses ei kasutata teksti. Seal lavastus ei räägita eesti keeles üldse ei ole sellist valmiskirjutatud teksti aga toimuvad ikkagi mingid lood, mingi mingi areng seal pidevalt toimub, muutused toimuvad ja inimesed justkui suhtlevad lava peal, aga seal ei saa rähk, ei räägita. Seda lavastust läbivad erinevad lood. Need on täiesti tavaliste inimeste pisikesed lood nagu suur pilt alati koosneb pisikestest sellistest kildudest, tundub, et mingi suur pilt seal siiski on. See suur pilt koosneb pisikestest inimeste põimuvatest elludest pisikestest lugudest. Milliseid lugusid võiks publik ära tunda? Iseenda lugusid? Kaia Kalvet ja Rauno tolman. No mida on lavastaja Ivar Põllu teid andnud lavale tegema, kui teksti pole? See, mis me seal teeme, see on kindlasti meil oli nüüd neid läbi mänge ja siis ma nagu mõtlesin ka, et mis see nüüd on, mis me teeme ja see oligi nagu väga huvitav, et see on nagu selline omast küljest nagu väga tehniline, aga samas nagu tekivad ikka selle mitte just nagu verbaalsed suhtlemisviisid, aga me suhtleme seal ikka nagu tegelastena omavahel. Mulle tundub ka, et elus on ka väga palju selliseid olukordi, kus justkui otseselt ei räägita, inimesed on vait, aga kõik saavad ikka aru, mis toimub. Et selles lavastuses võib-olla on siis samamoodi. Jah, et alguses, kui Ivar pakkus selle välja, et meil on terve etenduse aeg gaasimaskid peas et siis see tundub nagu võib-olla isegi natuke hirmutav, et diplomilavastus ja et kas peaks nagu natuke näitama ennast, siis pannakse gaasimaskid pähe, aga tegelikult on see nagu väga hea nagu katse just nagu proovidagi kasutada siis neid teisi oma omadusi, mida me oleme õppinud kooliaastate jooksul. Mõni põnev omadus, mida te peate selles etenduses siis näitama, nimedega üldiselt on väga raske välja tuua, aga lihtsalt see võimalus tõesti, et kui sul ei ole ei sõna ega nägu vaid sul on ainult su keha ja sellega sa pead väljendama kõiki neid peenikesi nüansse, mis toimub inimese hingeelus on see kahtlemata uus kogemus. Minul on selles lavastuses kaks tegelast ja ühe nende lugu on lihtsalt lugu ühest noorest tüdrukust kes on väga armunud, aga siis enam äkki ei ole ja avastab elu oma suures avaruses. Aga, aga need on tõesti nagu Ivar ütles, väga-väga väikesed lood, mis ei pruugi vaatajale isegi märgatavaks saada. Nad võivad jääda täiesti varju ja sellest kokkuvõttes ei ole ka midagi, kui just minu lugu vaataja ei näe, vaid pigem on oluline siis ikkagi see tervik, mis sellest kujuneb. Ivar, mis sind selle lavastamise protsessi, kas nagu võib-olla kõige rohkem üllatas? Minu jaoks oligi põnev see, et ma pole kunagi sellist asja varem teinud. Ma olen küll teinud mõned lavastused ja siis nendesse olnud sellised kahe- kuni viieminutilise stseene, kus midagi ei räägita, kus muusika mängib, inimesed nii-öelda liiguvad, tegutsevad neil on mingid ülesanded ja siis see on ka teataval määral arvestatud muusikakindlate aktsentidega või kindlate modulatsiooni või rütmikohtadega, et see jõuaks kindlal ajal lõpuni ja mingid asjad toimuksid kindlal ajal muusikasse. Noh, mis meil on mõnes mõttes tants, aga samas inimesed tantsivad, need inimesed ikkagi tegutsevad, aga siis tunduski, et alati, kui ma neid lavastusi seal nende tükke vaadanud paratamatult helipuldis, siis need tunduvad kõige põnevamad siis, kui inimesed jälle rääkima hakkavad. Siis tundub jälle kohutavalt banaalne ja tekst, teksti ei ole väga hea tihtipeale. Ja siis, kui on väga hea, siis näitleja on seda teksti muutnud etendusel ja siis sealt väga hea oleks sellest orjusest pääseda, aga seda meetodit mul ju ikkagi ei olnud, kui me seda lavastust tegema hakkasime. Ma küll seda noortele ei öelnud, et kui ma olen muidu neid tükke teinud, siis ma olen selle stseeni alati nagu täiesti välja kirjutatud, siis tuleb see ja siis tuleb see ja siis siis me lihtsalt loeme selle läbi ja teeme ja siis teeme hoopis teistmoodi kirjutatud, aga seekord alustasime minu jaoks suhteliselt etüüdipõhiselt, mis muidugi noortele oli juba täiesti kõrini kõikidest nendest etüüdi, sest nemad nende jaoks oli tohutu kooli orjapõlve tüüdide jätk. Aga siis me noh, mina arenesin ja siis nad ka kuidagi leppisid sellega, me saame siis, kui gaasimaskid pähe saadi, nüüd on see siis välja öeldud, et Rauno ütles välja, et kõikidel on etenduses gaasimaskid peas, et kui need maskid vähe saad ja siis me saime aru, et see on tegelikult väga suur väljakutsed, et nagu otsidagi teisi väljendusvahendite tihtipeale kui inimesteks räägivad, siis kohe keha jääb seisma või nii palju on sellist füüsilist prügi kui füüsilist paljusust või vähesust, et nii noh, eriti teatris loodame nii väga selle sõna peale, kui noh, sõna on veel hästi kirjutatud, vaimukas ka siis väga lihtne on selle peale püsima jäädagi. Ja nüüd, kui meil oli see olukord tõesti, maskid peas, me ei saagi, sealt tuleb mingi ümine sihuke õu tuleb ikka läbi, aga põhimõtteliselt nagu rääkida ei saagi. Ja kui me isegi saaks rääkida, siis seal ülikooli kirikus. Me mängime seal selline akustikas, et seal mitte muffigi poleks niikuinii aru saada, et meil ongi selline olukord, me peamegi niimoodi hakkama saama, siis õnneks oleme suutnud seda niimoodi leida sellise väljendusvahendi ja nende gaasimaskide kohta. Ma tahaks öelda, et see kõlab nagu, nagu tohutu avangard, need on, inimestel on gaasimaskid peas. Aga kui seda tükki vaadata, siis pigem seda võiks pigem võrrelda mingi komeediatel arte või selles stiilis maskidega, et meil sellist nagu karakterit Etendust mängiti Tartu Ülikooli kirikus. Ja selle lavastuse kuidagi paigutamine oli ka niimoodi, et oli pidevalt tunne, et seda võiks teha kuskil majast väljas pool ja kui me ei leidnud ikka kõik need eelmised plaanid läksid vett vedama, ei saanud kuskil neid õigeid ruume, siis oli hiljaga juba oma majja tagasi pöörduda, sest kõik need Vapadaadio olid seal juba asju täis valgunud, siis täitsa juhuslikult tuli meelde, et on olemas, kuigi ma olen kaheksa aastat proovinud seal mõnda lavastust välja tuua ja alati on see osutunud võimatuks seekord see oli lihtsalt kuidagi väga lihtsalt, nii et asjad asjad lihtsalt lahenesid, nagu nad ikka käivad. Kui nüüd lõpetuseks kokku võtta, millest, kellest etendus räägib? See etendus räägib tavalistest inimestest ühes esmapilgul ebatavalises maailmas, mis siiski pärast mõneajalist vaatamist selgub, et ta on täpselt sama tavaline kui meie enda igapäevane maailm. Aitäh. Ivar Põllu, Kaija Kalvet, Rauno Polman. Selle intervjuu eest. Etendust mängitakse Tartu Ülikooli vanas kirikus ja Y-galeriis. Kokku antakse kaheksa etendust.