Et klassikaraadio stuudios on muusikateadlane Merike Vaitma mured jõululaps ja su sünnipäev on alati sulandunud pühadega. Sel aastal jõudsid aga ühe tähtsa numbrini 75, palju õnne. Aitäh. Sünnipäev, muuseas, on täiesti valel ajal. Kõik sõbrad ja tuttavad on kinni seitsme muu ettevõtmisega korraga. See tähendab, et sul põle, ei õiget sünnipäeva, õigeid jõulusid, aga noh, kuidagi on saadud hakkama elatud nii vanaks 75 on lihtsalt jälle üks kohustuslik sünnipäev. Paljud kõrgharitud muusikud mõtlevad sulle tänus asjalikule ja erudeeritud õppejõule. Muusikateadlasena oled hästi kursis uute suundadega maailma ja Eesti muusikas ja oled tuntud vaheda mõte ja terava sulega kriitikuna. Aga oled töötanud ka raadios ja ooperiteatris toimetajana ja neist sinu peamistest toimetamistest muusika vallas. Tahakski täna vestelda. Alustaksime sellest, et kuidas sa jõudsid sellele teele lapsena mind keegi sundinud muusik, vaat õppima. Ma elasin väikelinnas Rakveres ja koolimaja kõrval oli Õpetajate majas oli Rakvere Õpetajate seminar, kus mul ema-isa olid mõlemad õppinud ja ema oli seal õpetaja parajasti. Seal olid lober, koolime neil kodus seda ei olnud ja üks tüdruk majast, kus ma elasin, niisugune viienda, kuuenda klassi tüdruk, kui mitte seitsmendad, Need on ju suured juba niisugused teise, kolmanda klassi nätaka silmis. Tema käis klaveritunnis ja ma käisin kuulamas, kui ta harjutas, sest mulle hirmsasti meeldis. No mis asi meeldis, ma ei tea, aga ma nagu kuulsin kohe, kuidas helid liiguvad ja see oli nii ilus. Ja siis ma hakkasin imele peale käima, et ma tahan klaverit õppida ka, aga tema leidis, et see on üks mood, et kõik õpivad muutkui klaverit. No siis ma olin jõudnud kolmandasse klassi koolis kui tookordne lauluõpetaja Jaan Pakk, see on see kuulus mees, kes tegi kõike natukene, aga ta oli huvitav kuju, ma räägin temast veel natuke pärast. Tema ütles mu emale, et tüdruk ikka võiks õppida muusikat ja siis ma hakkasin võtma klaveritunde. Miks ta nii ütles? See oli mingid väga banaalset trikid, mis ta tegi tunnis, laskis kuulata, seletas, mis oma sooriami, noor ja näiteks ja ja siis mängis klaveril ja niisuguseid reaalselt sissevedavate asju, et marsuur oli aeglane ja minu kiiren ja kui ma siis naljakas küll, aga ainsana ütlesin need õigesti, siis ta hakkas vaatama, et mis ma veel kuulen või teen kõrvu, mul tagus seal, kus oli olemas ja latika tüdruk, õpib muusika. Klaverisundi esimesed kaks aastat ma käisin eratunnis kahe erineva taani juures, kellest kumbki ei olnud pianist. Mul käsi oli nagu täiesti nagu metslase käsi, ma arvan, ma tahtsin mängida palju, õppisin iseseisvalt kodus noodist, vaatasin uusi lugusid, kõik olid nii ilusad mu meelest. Ja siis ma läksin siiski Rakvere laste muusikakooli ja nii ma siis hakkasime käima, linnad peaaegu et teises otsas seal laste muusikakoolis. Ja kui ma üldhariduskeskkooli lõpetasin, siis selleks ajaks oli kuidagi selge, et ma ei tahaks seda asja pooleli jätta. Ta paljud imestasid, et miks ma tahan minna teise keskkooli praegune otsa kool. Kui ma oleks saanud ilma eksamiteta ülikooli hõbemedal ja aga ma taipasin, et ma tahan niikuinii edaspidi muusikat kuulata või kuidagi muusikaga tegeleda, et mul kogu aeg käib mingi muusika peas ringi. Et las ma siis juba proovinud, et mis saab, kui ma õpin seda erialaks ja klaveriga muidugi pianisti must ei tulnud, muidugi. Lõpetasin küll leelo kõlari juures ära selle otsa kooli. Aga kuna mul oli esiteks hiline algõpetuse üheksa aastaselt ma hakkasin üldse õppima nende kahe täieliku amatööri juures kaks aastat halvad käed, teiseks, nii et ma läksin laste kooli, siis mul oli käsi, gram piss ja kui ma lõpetasin, siis mul näpud jooksid küll ja otsa koolis ma siis sain nagu teada õieti, mismoodi see krampidest vabastamine käib ja ma sain aru ja ma sain tükati kätte, aga mitte pidevalt. Võib-olla, et ma läksin isegi kuidagimoodi sisse saanud Kons Jakana targemad õpetajad ja soovitasid, kuna mul teooria ainetega ei olnud probleemi, ma käisin koguni teoreetikute tundides solfis ja harmoonias, sest mul oli igav pianistide rühmas lihtsalt ja väga tüütu. Ta on istuda, kui sa pead ootama, kuni kõik järele jõuavad. Aga seal teoreetikute rühmas see oli tore. Aga samas ma muidugi tahtsin olla ikka pianist ja lõpetamisel, siis sain aru, et ei, sellest ei tule midagi välja. Kurvastasin natuke ja mõnikord päris palju ja läksin siis konservatooriumi muusikateaduse eksamitele, aga ega maks sealq klaveri harjutamist katki ei jätnud, sest ma olin Lillu Semperi juures üldklaver-is ja see oli õnnistus. Ta oli algaja õpetaja Moskvast aspirantuuri lõpetanud ja siis talle anti esialgu ka üldklaverit, muusika teadlassis paati. Näiteks. Nii ma siis sattusin muusika peale ja vaatamata hilisele muusika õppimisele ja hõbemedalile muid variante nagu ei olnud seal muusikali põhiline, neid ei olnud kindlad, ülikool oli prestiižne, aga ma nagu täpselt ei teadnud, mida ma seal peaksin tegema. Valis muusika, aga muusikateadus siis tuli juba elujaamale, keegi ei sünnimuusikateadlaseks. Aga see muusikateadus ka eriala hakkas siis ikkagi kohe köitma mitte päris kohe, Karl lehteri loengud olid muidugi huvitav, ma sain muusika, ajalood suures osas temaga, välja arvatud vene muusika, see oli Leo Normeti käes. Aga muidugi tohutu faktide hulk, mida ta elu jooksul kogunud oli. Seda oli väga palju, seda me kõik imetlesime ja suur osa sellest oli tal peas ka hiljem, kui ta juba ammuli pensionil tema mälu funktsioneeris, noh, ma ei tea, mitu korda paremini kui tavalise inimese oma. Näiteks oli võib-olla paar aastat, enne kui ta haigeks jäi, enne tema surma, kui ma helistasin talle ja küsisin, ma tahtsin tuvastada fakti, ma pidin kirjutama ühest kontserdist ja ma tahtsin seal kuidagi ära märkida millal Eestis hakati õieti maaklerit esitama, sest Mahleri buum oli parajasti algamas, ta kestab peaaegu et siiamaani üle maailma, aga ta nagu avastati suurima publiku jaoks ju pärast teist maailmasõda või noh, viiekümnendatel heal juhul ja ma siis hakkasin uurima, et kas kolmekümnendatel aastatel mängiti Eestis maaklerit ja kusagilt ei leidnud andmeid paberitest arhiivist helistasin Leisterile, kuidas tema mälu on, ütleb utud, mulle tundub, et seal midagi oli, aga ma vaatan järele. Ja kas ma ootasin toru otsas või igatahes väga väikese aja pärast ta teatas mulle, et mida mängiti, mängiti viienda sümfoonia odandžetot eraldi kolmekümnendatel üks kord ja see on kõik, kes olid veel õppimise ajal sellised mõjukamad isiksused. Neid on alati olnud alates, ma ütleks, algkoolist malev korduvalt meenutanud tänutundega üldajaloo õpetajat, proua Eeezzart. Mul õnnestus ükskord hiljem talle tänusõnad tema tütrega, kes õppis muusikat, oli minust paar aastat tagapool need edasi saata, üllatunud, et miks ja õpetaja oli ka üllatunud olnud või sellepärast, et viiendas klassis suutis ta kõigile selgeks teha meelde jätta Pikk, Kreeka antiik-Rooma tähtsamad jumalad, kes oli kes ei mingit probleemi. Kuidas ta seda tegi, iga viimane kaheline pidi ka need selgeks saama, ta vist laskis kõnekoori teha, kuidagi kamandas niimoodi uhke hääle, uhke hoiakuga naine oli ja küll on tore, et ta seda tegi. Sest kui ma vaatan praegu tudengil ja mitte ainult muusikatudengil olla täielik puder selles küsimuses peas või keskkooli ajal kirjandusõpetaja Ellen Kivi. Mäe oli üks hirmus tore inimene ja meil oli seal paras oma kamp tüdrukuid, kes armastasid lugeda ja kirjandust ta käsitles ka kui midagi elusat asja. Asi on selles, et ma käisin küll rängalt Stalini-aegse salkulise viiekümnendatel keskkoolis aga seal oli suur osa eestiaegse haridusega õpetajaid ja nende maailmapilt oli teistsugune. Nende suhtumine ainesse oli teistsugune ja sama on öelnud näiteks mu kolleeg Urve Lippus, kes on must 10 aastat noorem, ometigi et temal ajal oli veel hulk eestiaegseid õpetajaid. Jaan pakkust oli, oi jah, Taali laste muusikakooli direktor tali viiuliõpetaja Ta oli muusikalooõpetaja Dali solfedžoõpetaja Ta ja ta oli keskkoolis lauluõpetaja, kui ma keskkoolis käisin. Ta tegi selliseid asju ja pani õpilasi tegema selliseid asju, mida muidu poleks teinud. Näiteks tal oli keskkoolis sümfonietta orkester. Kui Arvo Pärt lõpetas keskkooli ära, läks Rakverest ära, siis hakkasin mina tema asemel seal pianistiks, pakkuja pani seal, ma sain pärast esimest ehmatust Dust kätte selle nipiga, kuidas lehest lugemine käib seal ju palju repertuaari tuli lehest lugeda, enamasti noodist mängida, kiiresti orienteeruda. Et ära vaata, et sa mängid õigeid noote, vaatajad nägid õigel ajal. Hiljem hakkad mängima järjest rohkem õigeid noote ja see on võimalus mus hiljem teha õppimise ajal juba otsa kooli ajal kontsertmeistritööd natukesehaaval siis muusikalootundidest. Tal olid huvitavad elusad kommentaarid, mitte see, mis kusagil kirjas on ja ta võttis niisuguste endastmõistetavalt imeilusate asjade kõrval nagu Tšaikovski kuues sümfoonia või ta mängis Šostakovitši, esines näiteks meile tunnis kas vist ainult esimest osa ilma eriliste kommentaaridega? See oli midagi kummalist, täiesti. Kuidas tundub, kuidagi tühine. Muidugi see hakkab soolodega, seal on need hästi ilmekad, soolod, see on verinoor Šostakovitši üheksateistaastane hakanud midagi oli, sellest tõmbavad ka, aga kõhe tunne oli kuidagi kuulata, tema ütles lihtsalt, noh, peab siis alati nii hirmus palju noote korraga hullema. Muidugi see, miks ka mitte vastus küsimustele on vahel päris hea. Ma kuulasin palju raadiost muusikat, Eesti raadiot, tõsiselt, Zika toimetus, ükskõik mis seal anti populaarseid palu soovi kontsertidega puhul lihtsalt kuna ma olin metslane ja ma tahtsin teada, mul oli uudishimu, mis, mis, kuidas see küllap, kuidas küllad, mis peitub nende või teiste heliloojate nimede taga, eks tol ajal vist oligi põhiline koht, kus sai muusikat kuulata siiski raadio ja mul polnud mingisugust grammofoni üldse kodusega midagi. Oli jah, raadiumis pandi tööle, kui ma olin laps nüüd aastaid terve sõjaaja näiteks ja seal oli Grammar küljes, ta kuidagi käis ringi, aga ta tegi ikka väga koledat häält, aga esimesed plaadid, mis ma endale ostsin Tallinnas käies, neid sai ikka seal mängida, aga ta tõesti 70 V8 kiirusega plaadid, mis on juba iseendast, olid kehva kvaliteediga vinüülplaadid. Kui tuli 33 ja pool kiirus, siis juba kõvasti parandas asja. Niisugune luksus nagu praegu on, et sa kirjutad helilooja nime arvutis Youtube'i otsingukasti ja saad sealt kümneid link. 10. esid tuses, ühtede ost näiteks, ta kipub küll tüütud sinna kõrvale igasugu muid asju pakkuma, aga vahel on nii, et sealt hargneb midagi, mida sa ei teagi. Ja sageli on need siiski päris hea kvaliteediga, on arhiivivõtteid, mis muidugi krabisevat kohisevad nagu vanad vinüülplaadid, aga igasugust leidub seal tollases suletud ühiskonnas ei saanud siiski raadios ka kõike mängides sugugi mitte. Aga kuidas said toonased tudengid ennast siis kurssi viia uue muusikaga, vat ega meie raamatukogu tähendab helilintide kogu ja vanade plaatide kogu ei olnud nii vaene tol ajal kui mina, üliõpilane olin, esiteks olid seal alles mõningad jupac, kolmekümnendatel ilmunud plaadid oli õppejõududel linn, hirm kard kaudriel, kes ei olnud küll enam õppejõud, temaga jälle mõned õppejõud suhtlesid siis Leo Normeti oli juba siis mingi kasulik tutvus Ameerikas karta hiljem rääkis, et tal ei olnud isegi sugulased kuidagi kes talle sponsor, kes saatis talle plaate ja raamatuid ja Normet jagas lahkesti ja mängis tunnis neid plaate, mida mujal ei olnud. Kui käis Luilsin onu Tallinnast 963 siis tal oli kaasas oma teoste noodid ja salvestised, neid jäid kõik konsi. Need olid ka suuremalt jaolt ümber võetud. Avo Hirvesoo töötas konservatooriumi helikabinetis, kui Neeme Järvi tõi konkursilt Helsingist, kus ta võitis kohvritäie uut muusikat, mille talle oli toonud Rootsist Harri Kiisk spetsiaalselt temaga kohtuma tulles ja heliloojad kell 50.-te lõpust alates mõnedel õnnestus sõita, kui neil oli plaate kaasas, siis nad jagasid kõigiga, kõik laenasid kõigile plaate, see oli parem kui mitte midagi. Kuldar singi kell oli palju suure Mac'i linn, Ta tähendab, kassettmakk sündis väga palju hiljem ju. Ja tal oli Soomes üks oboemängija sõber, kes saatis talle ja Kuldar ei olnud üliõpilane, aga ta suhtles meie teatud grupiga üsna tihedalt. Ja seda muusikat siis, mis nad olid toonud kusagilt seda siis tudengid kuulasid koos seda. Me kuulasime koos seda. Me kuulasime üliõpilaste teadusühingu ehk ÜTÜ millistel koos kunstitudengitega ja keegi meist siis tegi väikse ettekande sinna juurde. Seal kuulamistel oli viis-kuus muusikatudengite umbes 30 kunstitudengid alati aga muusika tudengitele, interpriorettidele võib andeks anda ehk selle tõttu, et neil oli vaja pilli harjutada ja see võtab metsikult aega. Kuhu keskendusid sinu enda huvid uurijana, muusikateaduse osakonna lõpetaja kombel. Ega mul tõsist uurimust ju ei ole. Bakalaureusetöö ehk konservatooriumi lõputöö, selle ma tegin, Eduard Tubiinast viienda ja kuuenda sümfoonia sümfooniline dramaturg ja see kukkus välja analüütiline kuidagi. Karl lehter oli juhendaja. Ma sain selle valmis, kohutavalt hilja. Oli oht, et ei lubata kaitsmisele ja siis ma sain lõpuks viia selle eest. Aga ma lihtsalt ei teadnud, kui palju võtab aega üks niisugune pikem töö. Ma olin kirjutanud siin ja seal pikemaid artikleid, aga on suur vahe, kas sul on kaheksa lehekülge või on 48 nagu umbes nagu välja kukkus lõpuks, ja ma olin kohutavalt ajahädas. Ma võin öelda, olen ka praegu öelnud tudengitele. Kõige huvitavam periood on materjali kogumine, katsuge midagi hakata kirja panema kasvõi kaootiliselt telegrammi stiilis mingisuguseid märkmeid siis hiljem neid lahti kirjutada, see on lihtsam, kui alustada sellest, et teil on enda meelest peas kõik selged, mis te peate tegema hakata kirja panema, tuleb välja, et ei ole sugugi nii selge ja lauset ei solvu, kui võib-olla Asso hiljem muusikaakadeemias muusikateaduse osakonna väljaannetes kaks suurimat artiklit olnud, mõlemad on uuest muusikast, siis mida ma juba tükk aega siis õpetanud. Ja üks neist kannatab teadusartikli tiitli ja sellepärast, et see on vastavas väljaandes. Asi pole selles, et ei teaks, kuidas vormistada, aga pool seda pole vaja seal, liigne prügi isegi seal lugeja jaoks nagu ajakirjades teater, muusika, kino, mis sündis alles 1982, oli esimene koht, kus sai pikemaid artikleid avaldada. Sirbi maht pole seda kunagi võimaldanud, praegu siiski noh, üks ja teinekord vanadele autoritele antakse andeks, kui nad kipuvad ka ennast pidevalt kärpides ülemmahu sõitma. Kusjuures ma tean väga hästi, et on üks niisugune reegel, selle on Ameerika tippajakirjanikud kirja pandud ühena paljudest, et kui sa räägid ühest asjast ära kõik, mida sa sellest tead siis seal metsikult igav lugeda, tuleb valida, aga nii raske on valida. Pärast õpinguid sattusid üsna pea raadiosse tööle. Jah, ma juba õppimise ajal, neljandal kursusel, Heljo Miilen sai aukõrgendust peatoimetaja asetäitjaks, toimetus nagu kasvas tasakesi ja siis oli vaja inimest, kes teeks vahetus saateid Moskva raadiole. Noh, neid ei olnud hirmus palju, aga nendega oli muidugi tegemist, nad tuli lindile, kui mängituna esitada ja tekst üle vaadata. Et ei oleks otse saatnud, kui olid autorid tõlgi käest läbi, käis mõne vene toimetuse inimese valvsa pilgu all veel viimased korrektsioonid ja ja tekst pidi alati paberil olema ka oma saadetes eestikeelsetes Eestimaa jaoks. Sest et Eesti Raadio direktor pigem direktori asetäitja küll oli selle töö peal, vaatas iga teksti läbi, ükshaaval, luges ja andis oma allkirja ehk viseeris nagu tegelikult, kui sul oli näiteks vestlussaade, siis tekst paberile tekkis lindisaatest ja mis linti valitud oli, seal ei tohtinud paberil esitatud tekstis olla mitte midagi teistsugust ja kui visati sealt näiteks üks lõik välja paberi järgi, siis tuli see linn Tuua ära foonikast uuesti monteerida, uuesti ümber võtta, tagasi viia, eriti sellega hädas ei olnudki mitte muusikatoimetus, vaid mõned muud toimetused, näiteks meelelahutussaadete toimetus ehk too aga noh, muusikatoimetuses ikka ka üks ja teinekord muusikaline tundmis tekkis natuke hiljem, kui, siis, kui mina tööle hakkasin. Nendel oli ühtelugu seda, Edward Selberg ja Helve võsame. Aga tööõhkkond raadiost, see oli jälle midagi muud. Ütleksingi, võib-olla nii maja iseloomustas 60.-te, teisest poolest ja eriti 70.-te algupoole. Sest ma töötasin kui ainult seitse aastat ja siis ükskord palju hiljem, 80. veel ühe aasta juba asendades teatud aja kedagi. Aga mida 60.-te eesti raadiot, mis iseloomustas inimesed versus juhtkond, inimesed contra juhtkond tohutu surutis, mis tuli ülevalt poolt paine ja kokkuhoid, toimetused ja mitte ainult omavahel, vaid ka teised toimetused, see oli eriti siis, kui oli ainult see vana maja Kreutzwaldi-is, kõik toimetused seal, aga ka uues majas veel tükk aega. Ja Aado Slutsk, tema oli see direktori asetäitja, kes töötas põhimõttel keelan, käsen, poon ja lasen. Ado Slutski. Üks lemmiklauseid oli. Eesti Raadio on ideoloogiline asutus ja suheldes muusika toimetusega sisse käis, nii et Eesti Raadio ei ole siin mingi kammermuusikaasutusse, on ideoloogiline asutus. Nimelt kammermuusika oli tema jaoks millegipärast mingi eriline põlastusväärne asi. Aga nende pingetega tol ajal aitasid toime tulla siis nalja, nali ja naer, kolleegid. Naljad naljad olid muidugi küllaltki kibedad sarkastilised, aga vahel ka absurdinalju armastati. Muidugi pinge lõdvendust, kui sa hakkad südamest naerma, kõik rääkisid väga erinevaid anekdoote. Kõik, kes meil toimetuses külas käisid, niimoodi ukse vahelt sisse vaatasid. Eri Klas, Peeter Saul armastasid kirglikult anekdoote rääkida. Arvo Pärt. Valter Ojakäär. No hea seltskond ju, kuna kõik olid Aadu vastu kõik toimetused, siis nad hoidsid omavahel kokku ja kõik tundsid kõiki. Ma olen aru saanud, et seda praegu eriti ei ole, aga tookord oige huvitavaid inimesi oli raadios kirjandus toimet tuses. Merike Rõtoba natuke hiljem Mari Tarand, Mari Tuulik. Mari Tarand oli esialgu noorte toimetuses, kus oli ka Peeter Hein Sis rameetos. Vello Mikk oli seal, kes pärast tuli muusikas ja kirjandustoimetusel oli raskem kui meil. Kirjandusel oli Vene riigis alati raskem, sest nemad tegelevad sõnadega, see on arusaadavam. Muusikas võid kritiseerida pealkirju, aga kui on pealkiri ja muusika ise on võib-olla modern, siis võib juhtuda, et läheb läbi. Aga muusikatoimetuses ühes toas oli minuga ilma, Paal, ma tookord Eesti muusikatoimetaja, hiljem Estonia teatris toimetaja, seal me töötasime ka natuke aega ühes toas. Rolf Uusväli. Hästi temperament, kõvahäälne mees naeris mürinal ja vihastas mürinal ja see viha läks tal hästi. Ruttu. Tule. Helga Aumere, palju reisinud Kihnu kapteni tütar huvitavate kihnu lugudega Nõukogude muusika toimet pärast tuli ja tema asemele Tiina Mattiisen. Ivalo Randalu oli, noh, autor põhiliselt, aga käis hästi palju just seal toas ja liikus veel veidrik Kivilo, kes ei olnud enam toimetaja, aga tegi vahel autorina ja kellele ma võlgnen tänu õudselt kasulikku nõuande eest. Veidrik oli nimelt väikselt polügoon. Me kohtusime nõmme turu väravas hoopis. Vaatlen, kuidas sa nii tühja käega turule tule, ta ütleb, aga mul on aposka, tead, mis asi on Poska, see oli see niisugune suurte silmadega tekstiilist. Kui sa teda taskust välja tõmbas ja küsib teadmixon Poska sõnast Abbas bostoni, putin vibrassili. Et võib-olla ülemused viskasid midagi välja, saab lihtrahvas endale selles tähenduses, Hendrik oli Moskvas pinud ja siis läks kuidagi seal lobisemine seal toru ära, vasika üldse keeltel ja ta ütles, et tead, kui tahad korralikult inglisekeelset ilukirjandust lugema saada siis alusta Agatha Christie ist sai jätta teda pooleli, tal on hea keel ja see ei ole ka nii raske, et sa kohe raamatu nurka viskaks. Ja seda ma tegingi, seda oli hõlpus laenata siis. Leo Normet näiteks laskis rõõmsalt oma riiulisse ligi, tema oli aga tausta ja ka siis kuidagi selgus, et ma võin ka päris kirjand nii-öelda jutumärkides päris kirjandust lugeda. Ja järgmine töökoht Estonia teatris muusikatoimetajana oligi rohkem seotud siis selle kirjanduse poolega või? No mitte ainult, ma pidin ikka aru saama, toimub, see oli iseõppimiseks nendest asjadest arusaamised, millest sa enne suurt ei teadnud. Väga hea koht, ma käisin palju proovides proove vaatamas, oma maja inimene istub saali nurgas, pealegi selleks, et noh, juba kava kirja panna, sa pead, tead ma ikka, mis toimub, sest et alati see, mis leksikonis kirjas, see ei pruugi vastata sellele, mis laval on. Ma sain aru, milles seisneb lavastajatöö. Et see ei ole ainult sina vasemalt, sina tuled paremalt, et õige lavastaja peab rolliga tööd. Ma ma sain aru paremini laulja tööst laval. Esimene asi, sul peab olema karakter hääles. Ehk sa pead näitleja ma kõigepealt hääle kaudu muudule Phillips, muu sõltub lavastajast. Aga see, kuidas Sul on muusikaliselt roll, välja tuleb, sõltub jälle dirigendist, kõik on kõigiga seotud. Mis muusika dirigenditöös teatris, seal oli väga häid dirigent Neeme Järvi, Eri Klas tegi põhiliselt malet. Tee alustas parajasti Peeter Lilje, kes istus Neeme proovides ja õppis neemelt ja kuulas tema nõuandeid ja sai siis paar niisugust iseseisvat etendust. Et Peeter on musikaalne ja tal on ilus käsi, see oli kohe selge. Seal oli ka mõned mõlemad dirigendid, tiitlitega ja puha. Ja ma olen oma silmaga näinud, kuidas dirigent lihtsalt ajab orkestri sassi, dirigent ajab laulja sassi. Tema löök on selline, et keegi ei saa sellest aru või nagu üks vanahärra, kes kui ta kirjutanud aeglustuse, siis ta jäi järjest aeglasemaks, aeglasemaks, aeglasemaks, ta ei tulnudki sealt ramp tagasi. Tantsijad ütlesid, me peame seisma jääma, jalg õhus, igaveseks või improviseerima. Nad enamasti siis improviseerisid. Mis see köögipoole õppimine oligi kõige huvitavam see, kuidas lavastust tehakse natukene taibata inimhäälest rohkem hääletüübid, koolid, seal on väga palju peenikesi asju, on laulja töös laulja õpetamises ja õppimises, miks mõnel läheb hääl rikki, miks ei lähe näiteks, ma ei teadnud üldse enne, peab olema füüsiliselt üldse heas vormis kes ei viitsinud ennast liigutada, üldse, olid mõned üsna väga hea häälematerjaliga lauljad, need läksid kiiresti vormist välja, kahe läheb vormist välja või kui mõni lauljanna tuleb sügisel pärast puhkust ja reeturid kurdavad, et tal ei mahu enam ükski kostüüm selga siis tuleb välja, et tal hääldi on tekkinud ka ülisuur vibraator, kõrged on ära kadunud, kahisema hakanud, kõik on seotud. No mis puutub sellesse, et arvatakse, et laulja peab paks olema, et muidu ei jaksa. Selle kohta ütles Anu Kaal, kellel oli absoluutselt kandev hääl igasugustes saalides ja kelle välimus oli noorest peast ja on isegi praegu figuur selline, et teda võiks Maleriiniks pidada Venemaal muuseas p vahel, et kuulge, et me tellisime lauljanna Mei tellinud baleriini. Ühesõnaga alu ütles, ega rasv ei laula. Ta töö ooperiteatritoimetajana ilmselt aitas ka kurssi viia üleüldse maailma ooperi retoorika üldse mitte. Minu pikk ametinimetus oli peanäitejuhi abi kirjanduse alal, teistes teatrites oli see kirjandusala juhataja? See oli Medžemfüralles noh, kõigi jaoks see, kui sul on kiire kava homme ära anda, aga sa ei saa seda ka ei saanud enne töösse anda uuslavastuse kava. Siis käseb personalijuht ehk kaadrite daam sul teha viis iseloomustust vene keeles tiitlitele esitada tahaks seda ja tal ei olnud võimalik vastu vaielda. Samal ajal helistab ministeeriumis, et tal on vaja neid ja neid arvustusi mingite külalisetenduste arvustusi. Oi, need on praegu Aleksander Kurtna käest tõlkida. Ei, ma pidin jooksma Kurtna juurde, ta elas kusagil siin raadiomaja lähedal ja need ära tooma. Ja samal ajal siis tulevad need uued ja uued käsud ja siis selgub administraator ei saa viia ametlikult tema asi nagu trükikojas vähemalt valmis kavade radu, aga ei, tal on vaba päev, siis pead ise tooma. Hea, kui leiad mõne laulja, kes autoga nõustub see kohale viima, nüüd rasked pakid, võib-olla seda, et ma trükikoja vahet käisin küll teksti viima, siis korrektuuri kaks korda lugemas, see oli endastmõistetav, aga see valmis kidega ja FISi pakkidega pikale tänavale ja tagasi Travimine. See oli küllaltki väsitav tsehkendamist üüratult palju. Oi ja siis kurdab majandusdirektor, härra Valgmad, aga meil hakkab paber otsa saama. Kavu trükiti jubeda paberi peale, parim variant oli trükipaber number üks, praegu on kõik need mõttetud reklaamid, mis meil postkasti ilma meilt küsimata pannakse. Need on paberil, ma vaatan alati, mul tuleb peaaegu meelde, kuidas teatrist ta pidid palju kehvema paberi eest võitlema, et niisuguse päris kollase ajalehepaberi peale trükita ja pärast seda tegelikult keerasid uue lehekülje elus ja alustasid, ma ei jaksanud enam teatris, sealt välja arvatud ilma Palma, kes lõpuks töötas küll arhiivis, ei ole seal keegi üle viie aasta vastu pidanud ja alustasid pedagoogitööd konservatooriumi kuidagi Eino Dambergiga vesteldes, ma tahtsin tegelikult tagasi tulla raadiomajja mingi koha peale, sest et no midagi peab ju tegema. Tookordne juba siis peatoimetaja Toomas Velmet, ütlesin, mul on su jaoks koht täitsa olemas, mis oleks mulle sobinud ka. Ma olin varem olnud uue muusikatoimetaja raadios, siis mõningad aastad pärast seda Moskvaga vahetus saateid, ma olin 20. sajandi muusika toimet ja siis oli Maia Lilje selle koha peal sai väga hea, et ma leidsin niisuguse huvidega inimesed sinna ise alati ka natuke muretseda, kes su tööd tuleb tegema, aga tähendab Aados Lutsk keeldus mind tagasi võtmast või sõnaga ütlesite, mis siis nüüd kõik need jooksikud, sest ta sai aru küll, et meil toimetusi oli laiali jooksnud. Ma ei olnud sugugi esimene minejad, mindi tegelikult Harri kõrvitsa pärast, kes oli peatoimetaja pärast ands sõpra, kes läks teatrisse direktoriks ja Harri Kõrvits toimetanud, andnud tema on 1950.-te aastate kangelane, oli, teatavasti, tegigi ära kõik selle musta töö, need teised, mis olid täiesti ideoloogiliselt kuulekad ja ega ta ise väga hästi aru ei saanud vist, mis ta kirja pani või kuidas, aga ta uskus kõike, ta hakkas samade meetoditega asju ajama, välja peksma, asjumistima niuke stalinistlike põhimõtete järgi ei sobinud ja kusjuures naljakas on see. Ta sai selle koha pealt lahti ja mitte niisuguste sisuliste asjade pärast, vaid sellepärast. Ta ei saanud organisatoorse küljega hakkama. Ta jäi oma esitamist tegemistega hiljaks ja ei saanud õieti aru. Aga enne seda olid toimetajad laiali jooksnud kõrvitsa ja, ja siis tegi Eino Tamberg ettepaneku tulla õpetaja. Jah, seda küll, aga tule, Kanssi, meil on seal vaja küll üht ja teist, esimene asi, mis ma õpetasin, oli muusikaanalüüs ja kohe varsti ka natukene otsast peale kriitikat. Aga analüüsima usaldasin, võtab selle tõttu, et ma Ühe aasta vist otsa koolis olin analüüsi õpetaja olnud Veljo Tormis siis kui teoreetikute tundides käisin. Ja see oli huvitav analüüs, oli üks teine õppejõud ka, kus ma oleks arvanud, et analüüs on niisugune elementaarne ja algeline ja tüütu tika. Aga Tormise analüüs oli sisuline. Kui sa vaatad, kuidas üks teos on tehtud tud siis sa hakkad aru saama, et miks ta nii või teisiti mõju või mida helilooja saavutab sellega, kui ta nii või teisiti on teinud. Ma ei usu, et ta seda täpselt niimoodi sõnastas, ma ei mäleta seda. Aga need on need järeldused, mis mina tegin ja mis minu arust on siiamaani huvitavad asjad. Jätkame jutuajamist Merike Vaikmaaga. Aga konservatooriumis, milline seltskond ootas sind seal ees ja kuidas siis kohanesid tegelikult selle pedagoogi tööga? No esialgu ma kartsin tudengeid muidugi, aga esimene rühm, kas mitte päris esimene ei olnud koguni ooperidramaturgiat. Lühidalt, ma andsin Mozartit ja see oli niisugune heliloojate seltskond, et ma sain kohe aru, et tudengid on täiesti normaalsed inimesed, neid pole vaja karta. No seal olid Toomas Siitan, Igor Karsnek, Tõnu Naissoo või siis esimene analüüsirühm, oli keelpillid. Elar kuiv, kadunud Ulrika Kristian, Toomas Nestor. Huvitav seltskond, üks õpetaja voorusi, millest keegi ei räägi, noh, räägitakse sellest, et saab, õpid ise, kui sa õpetad. No kui ma analüüsi hakkasin õpetama, siis mul läks ikka peaaegu see nädal aega läks ära järgmise tunni ettevalmistuseks uurida muusikateoseid, ise analüüsida läbi korralikult, need, mida sa tunnis käsitled sinna kõrvale lugeda kirjandust. Ühesõnaga need tööriistad, millega sa analüüsid. Sest mu enda tudengiaegne analüüs oli üsna mõttetu asi, ausalt öeldes. Seen, mida harva välja öeldakse, et sa kohtud tudengite näol väga erinevad väga paljude toredate inimestega, väga huvitavate inimestega. Kellega sa muidu ei saakski tuttavaks või heal juhul teretuttavaks kui sama eriala, sest vanusevahe on suur ja üliõpilastelt võib ka oi kui palju õppida nende erialast kaudu, näiteks igaüks räägib meelsasti oma erialast, nii nagu teatris lauljad sellest räägivad muud instrumentalistina vaimukalt sõnastust, mis jääb meelde paar juhust, ma tean, kust tagantjärgi on tänatud asjade eest, mida ma olen poetanud täiesti muuseas ise pole seda mäletanud, mingid väga elementaarsed asjad üldse mitte originaal seda vahel on vaja, teine inimene ütleks selle välja. No kasvõi kunagi naisele õpile ütles, et ta peab konsist ära minema, et ta läheb lahku tali väikse lapsega, ta peab konsist ära minema. Miks see seotud on, et miks peab ära minema? Ta ei läinud, igatahes, aga see lause, mis on täielik monaalsus, mis ma ütlesin, et et lahkuminek ei ole maailma lõpp. Ja ta kaks või kolm aastat hiljem ma olin täiesti ära unustanud, tsiteeris seda mulle ja ütles, et see oli teda väga palju aidanud. Ütles. No õppejõu töö on nüüd kestnud suurema osa tööajast seal üle üle 30 aasta. Kui palju on tudengid selle aja jooksul muutunud? Tudengid ei ole põhimõtteliselt muutunud, nii nagu inimesed põhiselt ei muutunud. Õppesüsteem on muutunud, õppimise aeg on muutunud. Kas sul on rühmas 30 inimest või on 13 või on viis, on miinimum, mis tohib olla tänapäeva siis kui sina õpid, siis võis olla kaks tükki ka? Ükskõik, kas see on suur või väike rühm, seal on ikka mõni, keda aine huvitab kes on kiire peaga ja on võib-olla mõni, kes on valinud selle aine linnukese pärast, vaat kui sihukesel silm lööb särama, siis maale võidurõõmus, salajas küll mingi koha peal või näidetel miski jõuab pärale. Aga kellele orienteeruda, neid nagu niisugune kuju nagu Kristjan Kõrver heliloojana, kes kõike teadis nagunii, kes mõtles jube kiiresti, kes küsis, kui tal võimalus oli, seda, mida sa kavatsesid öelda umbes kolmandas lauses, sellepärast et tema mõte oli juba seal, aga ma ei saa orienteeruda nendele, kes on kõige kiiremad ja teavad kõige rohkem. Ja ka mitte neile, kes sama hästi kui midagi ei tea sellest ainest, kes seal linnukese pärast valinud, et saada kätte oma kaks punkti. Nii et kuidagi keskmiselt ma ei tea, kas see õige on, aga vist olen püüdnud teha muusikateadlaste tööpõllu, üks oluline siil on muusikakriitika mis peaks olema muusikakriitika peamine eesmärk. Kriitikat ma õpetasin aastaid nüüd juba tükk aega on see nooremate käes ja magistrantuuri aineks ainult. Aga ma ei tea, kas on üks peamine eesmärk. Võib-olla saab neid kuidagi järjekorda panna, kui lugejast lähtuda, kes loeb, miks loeb, sest et seda muusika kriitikate kirjutata sahtlisse vist esimene peaks vist olema see, et sa kirjutad, niiet lugeja ei tunne metsikut igavust juba su esimese lause keskel ja ei pane seda käest ära. Et sa kirjutad nii, et natuke oleks huvitav see, kuidas sa kirjutad ka keeleküsimus ja keelega on võimalik täiesti teadlikult tööd teha siis niisugused ammu defineeritud eesmärgid on üks on jäädvustamine, üks on tõlgendamine, jäädvustamine hiljem loed lapad läbi need failid või kokkuköidetud paberväljaanded, kes, millal, kus kirjutas seda on vaja ka teadustöö tegijatel. Vahendamine publiku jaoks, kes kas oli kontserdil või ei, kes oli kontserdil? Alati huvitab inimesi, teine arvamus. Juba kui sa kontserdil oled, siis tuleb keegi su vaheajal, et kuule, Messina, arvad sellest või teisest möödunud olles ma nüüd kuulan teise poole ka ära. Aga kes ei olnud kontserdil ja on muidu muusikahuviline, tahab teada, mis toimus, et oleks kirja pandud nii, et ta saab mingi ettekujutuse, kui ta varem ikka on kontserdil käinud üldse ja ega teine ei hakkagi niisugust artiklit lugema praeguseni kontserdi kriitika teose kriitikaga umbes samasugune või mistahes interpretatsiooni kriitika, ütleme laias mõttes on kriitikaga mingisugune interpreedi portree. Alustades sellest, et lugeja ei pea surema igavusse juba alguses, et ta loeb võib-olla kohusetundest teleläbi ja unustab järgmiseks päevaks seda ei saa teha meelega, et ma võtan nüüd ette, täna kirjutan huvitavalt. Kui sul on üldse mingi mulje endal, sellest, millest sa pead kirjutama, kui sul mingit muljet ei ole, siis ei maksa üldse kirjutada. Ma olen seda teinud küll. Arvan, et see asi, ütle mulle midagi, ma ei saa sellega kontakti, aga äkki on see minu süü? Ma parem ei puutu, aga kui sul on mingi mulje, ere mulje endal, et see mulje kuidagi paberile saada, vaat see on see, mis on töösõbrale, ütleb pärast kontserti, et oi, see oli uhke kontsert või äge kontsert või? Oi, et igav oli, ma hakkasin kella vaatama. Aga kuidas see sõnastada, nii et see on tsiviliseeritud tekst aktsepteeritav? Ei ütle, jutt täielik jama oli, eks ole. Leheartiklis või ajakirja artiklis. Eesti ongi niivõrd äike, muusikud tunnevad kõik 11 ja heliloojad ja siin on ka selline diplomaatia delikaatse küsimus võib-olla tekib, et kuidas, mida öelda. Aga see on igal pool, see on kogu maailmas ja see on see üks, kel midagi hästi välja ei kuku, olgu interpreet või olgu helilooja või kes muusikaraamatu kirjutaja, keegi ei tee meelega midagi kehvasti. Ja mis mõte on labidaga laiatamisel? Muidugi, alati on neid kriitikuid olnud, kellele meeldib nii-öelda hästi teravalt. No Eestimaal selliseid sama hästi, ma ei tea, kas üldse on olnud. Soomes oli üks värvikas kuju, poeegin Heimoga, kui ma temast hakkan rääkima, siis ma ei peatu nii teo. Näiteks ma olen teinud hulgem neid muusikafestivalide ülevaateid, mis on ka tegelikult kriitikam. Ei pääse sellest, et kõik ei ole võrdselt hea kõrvust või objektiivselt need on rasked kirjutised, sellepärast et esiteks, mida valida, materjali on tohutult palju siis on paratamatu see, et tuleb öelda midagi ka nende asjade kohta, mis võib-olla on täiesti mõttetult üldse kavasse valitud, antud aga vastumeelsetest asjadest kirjutanud stamine, hinnangu andmine, siis seal peab see hinnang olema väga hästi põhjendatud. Kui sa ütled millegi kohta, et oi, see oli suurepärane, Me siis keegi ei küsi miks, kuigi see on huvitav lugeda just tegelikult, miks. Aga kui on midagi, mis ei olnud kaugeltki mitte suurepärane, siis peab see olema väga hästi põhjendatud. No siiski võib vastu vaielda, vaieldakse ka Eestimaal ja räägitakse hoopis midagi millestki muust, solvutaks Krikult, kuigi sai kirjutanud isikust vaid asjast. Isik ei tohi kunagi solvata vaid seda, mida ta parajasti teeb. Seal on vahe ja sealt tuleb kirjutises kohe välja. Kas keegi püüab lajatada isikule kadunud seppa küll lajatas isikule sageli. Sa oled tõesti väga hästi kursis selle eesti muusikat, ahjaa, nende arengutega siin eesti heliloomingus, kuidas praegu tundub, eesti muusika positsioon võib olla maailma muusikas või mille üle kelle üle me võime siin uhkust tunda? Meil on väga palju heliloojaid, kelle üle uhkust tunda, sa tead neid täpselt sama hästi kui mina jättes täiesti kõrvale Pärdi või tormise maailmanimed, eriti Pärt, kes olevatki statistika järgi kõige mängitavam elus helilooja siin maailmas praegu aga mängib, tahaks ja on mainega palutud teised. Helena Tulve, Toivo Tulev, Märt-Matis Lill, Ülo Krigul, kes hiljuti sai oma luigeluu linna eest Monaco püsti preemia. Mul on selle üle väga hea meel, sest see tõus jättis mulle tohutu mulje. Esiettekandes ma mäletan ja üldse niisugune väga huvitav omamoodi huvitav, ta on hoopis teistmoodi kui seal Helena Tulve, vaid nad mõlemad meeldivad, mulle väga meeldivad mulle, aga neid mängitakse palju siin ja seal ja igal pool noh, välismaal mängitakse kõiki. Tegelikult muidugi on vahe, kas mängid tahaks Saksa väikelinnas või mängitaks Berliini Filharmoonikute laval või mängitaks Pariisis sirkami keskuses või mängitakse jälle kusagil. Ma ei tea, kus kõiki mängitakse mujal ja päris palju tuntud nimesid. Erkki-Sven Tüüri, unustasin ta ära, kes ta nii endastmõistetav ka juba peaaegu elus klassik. Teda mängitakse hästi suurtel tuntud ja lavadel. Erkki-Sven Tüür oli juba tudengina küllalt täiskasvanud mõtlemisega. See oli väga vähe, mis ta võib-olla niisugusest tudengite massi enamikust vanem oli. Helena ei olnud vanemaga, Helen oli ka sisse astudes juba täiskasvanud mõtlemisega. Mõnel tuleb see hiljem mõnel varem. Aga nemad olid kuidagi kohe ja helilooja, kes on lapsik surmani, ei saa kunagi väga hea helilooja olla, selles ma olen veendunud, neid on ka. Ja Erkki-Sven Tüüri fenomen on omaette fenomen, näiteks tema, ta ei ole mitte ainult hea helilooja, ta teab täpselt, mida ta teeb seedee teda, tema muusikat kuivaks, et ta oskab väga analüütiliselt sellele läheneda, eesmärke seada ja siis, kui vaja, siis need eesmärgid kõrvale jätta, minna teist teed, see on kõik kuulub ja komponeerimise juurde, aga et ta ka keeleliselt niisugune haritud inimene, tema intervjuud on väga huvitavat, tema võõrkeelte oskus täienes väga kiiresti juba üliõpilase ajal ja hiljem. Tema inglise keele hääldus on praegu suurepärane ja sõnavara ja no ta on pidanud väga palju levima ja ettekandeid tegema ja ja ma alati imetlen, kui ta mingi juhu intervjueerija küsimustele vastab ka niisugustele natukene võib-olla naiivsetele või muusiga kaugetele küsimustele sulgudes, ütleme, rumalavõitu küsimustele oskab väga, arukalt ja huvitavalt vastata ja see on täielik. Tal on, et kes seda oskab, mõni jääb vait. Helena Tulve oskab sama asja väga hästi. Mis praegu muusik ka teadlastel oleks, muusikateaduse osakonnas tegeldakse põhiliselt muusikaloo kaugemate perioodidega süvaläbi uurida Eesti Eestimaal muusika, kus elusat muusikat sama hästi kui polegi arhiividega töö, kõikvõimalikke väljaannetega, kui neid olemas on, sest see on vaja läbi uurida ja korralikult kirja panna, seda pole tehtud, soomlased on selle ammu ära teinud ja enamiku muusikateadlaste töö põhinebki. Sellel erand on mõned puhtteoreetilised, mõned muusikateatrist, Kristel teeb seal väga head tööd. Kristel Pappel. Uuemast muusikast. Need, kes on huvitatud, saavad kirjutada muidugi uuemast muusikast. Näiteks Anu Veenre, kes praegu täiendab ennast küll Ameerikas Saint Louisi ülikooli juures ja tuleb vist kevadel sealt tagasi, peab ära lõpetama doktoritöö ja siis ta võtab minu viimase aine üle. Alguses oli meil juttu sellest, et põhiline muusikaga tutvumine käis lapsena ja noorena raadio kaudu, kas sa praegu kuulad raadiot, tal? Kuulen ikka. Ma kuulan klassikaraadiost, kontserdiülekandeid, arvem küll otse, vaid kuul on järelkuulamisest, siis ma saan seda teha ükskõik millal. Näiteks kasvõi hommikul, kui ümber on kõik tühi, keegi ei tee muid hääli kõrvalkorterites ja mul on vaba hommik. Mul on arvuti küljes väga korralikud kõlarid. Hea kvaliteediga ja see helisüsteem üldse on. Päris hea. Ma ei kuula. Aga mulle ei meeldi hästi, aga noh, suvel on paratamatu, suvel kuulan vahel maal raadiot, siis on klapid seal lihtsalt seal meeldiv kommedki, kõvasti muusikat ei mängita. See on väga hea, et see on, muidu mängiks igast põõsast ise muusikat ka, nii nagu Stroomi rannas, kui ma seal viimati käisin, seal võis küll 20 aastat tagasi olla suvikeled Laulasmaal. Jah, see on lohusalu poolsaare Laulasmaa viimane ots, õigupoolest see ei ole minu onnike, kus ma olen, aga mul on seal ammune niisugune kokule, et ma käin seal, kenad inimesed, mõned sõbrad ümberringi, kes on juba ammu enne sõbrad olnud ja mõned uuemad ja muusikat on nii palju kuulatud elu jooksul, aga, aga kui ma ikkagi küsin, mingisugused sellised heliloojad, kelle suhtes hakkab nagu rohkem süda põksuma ja keda tahaks ikka ja alati kuulata? Oi, see on hea küsimus, sest et on tõesti mõned sellised, kes pole nii-öelda ära kadunud minu jaoks pärast seda, kui ma nad avastasin, üks on parans. Pramsime, avastasin jah, alles otsaguli lõpupoole, enne ma ei teadnud muudkui paari ungari tantsu ja ma olin lugenud läbi väga romantik tilise romaani Romain Rolland'i romaanil Song Christoph Jarolaanile, Pramsee meeldinud igal võimalusel virutas talle sõnadega kusagil siis ma muidugi ma uskusin teda, sest terrolaan oli ju väga hea kirjutada, 100 heliloojad oli nii romantiline, tuli pühast vaimust umbes tema järgi, ma uskusin seda ka. Aga see selleks. Aga siis ma muidugi uskusin teda, et sõbramsus pole midagi väärt. Siis kui moodsa koolis käisin ja põhiline kontserdi kava oli too vend Tšaikovski heal juhul Rahmaninovi Glinka tohutult vene muusika sees olema, üles kasvanud ja praegu ma enam ei viitsi seda kuulata küll. Ja siis ma avastasin, et on olemas praam appi ja see suur sümpaatia ei ole siiamaani üle läinud, no Malleri veidi hiljem avastasin, maaler ei ole ka üle läinud. Aga neid heliloojaid on väga palju ja ma ei koosta pingeridu ja üks päev sa tahad kuulata seda ja teine päev sa ei taha kuulata mitte midagi. Kolmas päev tahad kuulata, võib-olla Helena Tulve ja mõnikord tahad kuulata midagi hoopis muud ja siis on hea, kui see kuulamisvõimalus on nii kerge, et sul on kodus riiulis plaate, et sa saad arvuti kaudu kätte. Neid, mida sul riiulis ei ole, peale selle, muusikaakadeemia raamatukogu on praegu muidugi Eesti parim muusikaraamatukogu kontserdil, noh, oleneb kuidas ma kuulan, siis keegi ei köhi mul kuklasse näiteks inimeste köhimine, hajameelne köhimine ilma erilise vajaduseta. See on ikka jube, see on terves maailmas jube, ma tean, et no näiteks dirigent Michael Wilson, Thomas on lavalt ära kõndinud üks kord visates üle õlapeotäie köha, komme publikusse Andreas, siis pianist on lavalt ära kõndinud. Ma tulin tagasi siis, kui te olete ennast puhtaks köhinud. Seal lootused ilmselt köha saab tagasi hoida või siis kui tõesti ei saa tagasi hoida, sul on metsik, siis ära mine kontserdile. Metodisti kontserdil istusid mu lähedal kaks korea päritolu härrat, üks neist köhis väga jõhkra rämeda häälega terve kontserdi, aga pärast lõpus läksid mõlemad küll Arvo Pärdi juurde rohkete kummardustega autogrammi küsima. Mis see siis on, kas ta kuulaseda Pärti kabi kuulanud see küsija, ma kardan, et ta ei kuulanud. Aga see on prestiiži küsimus, Pärti kuulamas käia juba sellest on kahju, sest seal on ikka väga palju kuulata, et siniaastat kontserdielamuse kodus ülekannet või salvestust kuulates oleneb interpreedi sama asja, mis sul võib olla, esialgu tundub, et on kahvatu või ei, pakun sulle midagi ja siis sa kuuled seda õiges ettekandes ja see on hoopis teine pilt. Interpreet on see, kes teose teeb, head heliloojad teavad seda ka. Kes teose tegemise lõpule viib, uued teosed eriti tehakse ju koostöös heliloojaga, valdavalt seda juhtub harva, tellitakse kusagil maailma otsast, Türilt telliti Austraalia kammerorkester tellis, aga ta sõitis kohale ikkagi sinna, kuigi see oli orkester, keda ta absoluutselt usaldas. Suur aitäh vestluse eest. Merike Vaikmaaga vestlesin, saate koostas Kersti hinna saatekujunduses kõlas torudak emiitsu looming.