Jõulujuttu ajamas on stuudios Lavormeeria barovska Peterson, kes on elanud nii Poolas kui Eestis ja teab, millised on erinevused meie kahel maal jõuluajal. Võt. Sellega, et mis on erinev, on mul peale 14 aastat Eestis juba raske kuidagi hakkama saada, et see kõik väga segunes praegu, sest ma püüan poola Kambeid kuidagi Eestisse süstida. Näiteks oli meil selline komme, et enne jõule advendiajal tegime alati igal pühapäeval kindla asja, tegime jõulukaarte, tegime piparkooke ja siis tegime selliseid hõrgutisi, mida süüakse jõuluõhtul ja siis neid nimetatakse suhkrud. Ja siis kuna Eestis on väga palju selliseid jõululaadad, siis me loomulikult oleme neid toimetanud ka jõululaadale sinna poola vanema sahvri suhkrud. Ja mingil ajal ma olen märganud, et enam neid ei ole Poola vanema sahvri suhkrut, aga need on täiesti eesti vanema sahvri suhkrud, sest nägin juba teistest kohtadest ka samasuguseid purgid, käsi, kus on ka mees sees uputatud kuivatatud ploomid ja siis oma aiast, kuivatatud õunad ja nii edasi, nii edasi erinevaid maitsvaid asjad. Ma mõtlen, et neid asjad minu jaoks on juba tasapisi peavad olema nagu sulatatud nagu üheks nagu jõulutraditsiooniks. Aga kui mõtlema selle peale, mis on selline kõige kallim ja südamelähedane et siinne lapsepõlvetunne ja, ja selline lapsepõlve nagu selline mälestusigatsus eine sentimentaalne, võib-olla samas väga armas, et kunagi ka oli tunne, et advendiaeg oli selleks, et ootama ja see oli täiesti niukene, pime tasaaeg, kus üks nagu küünlavalgusvarahommikul, kui me oleme jooksnud alati kella kuueks Sizerroraate missale. See oli midagi sellist väga erilist. Aga praegu advendiajal, kui vaadata näiteks Tallinna linna ja ülla üldse mis iganes, kus me ei oleks seda valgust, neid lambikesi, neid pirnikesi, neid küünlakäsi on juba nii palju. Seda pimedust kuidagi enam nautida ei saa. Ja ma mõtlen käed, et see jõulumürgel, mis algab juba keset oktoobrikuud on nii suur. Et kas inimesed veel viitsivad jõulurõõmu ja jõulutunnet eristada sellest, mis on juba nagu õel olnud, et me kuidagi kiirustame kõikide asjadega. Ja siis ma vaatasin, et kas ma ise oskan veel nagu õiged jõule pidama. Et kas ma tõesti ootan ja rõõmuga ootan Jeesuse lapse sündi või see kõik on juba nagu olnud mingil moel ja, ja siis ma ei märganudki seda, mida ma olen ootanud. Ja siis ma mõtlen, et, et see ei ole erinevus Poola ja Eesti vahel, see on erinevus aiade vahel. Sest ma mõtlen, et kui me keegide asjadega kiirustame niimoodi, kas me jõuamegi elada? Aga sinu lapsepõlve jõulud Poolamaal kodus, mida ta sõita ja millised olid kingitused, mida me sõime, väga palju maitsvaid asju, alati laut lakkas. Et olnud ka samasugused ajad nagu siin, ehk ainult äädikas ja üks niukene puru tee poes. Võiks nagu saada. See ei tähendanud seda, et jõuluajal ei olnud karpkalalaual ja siis ei olnud 12 rooga, mis on kohustuslik jõuluõhtul nende sees ja esimene käia, tähtsam on jõululeib. Ja see on sihuke sümboolne traditsioon kus alustatakse jõuluõhtut, sellega loetakse evangeeliumid Jeesuse sünnist. Ja siis kasutatakse laudad põhimõttel selleks, milleks ta on loodud, ehk leiba ja mõtete jagamiseks. Ja esimesena pereisa võtab laualt taldrikud, kus on natukene puistatud heina ja selle peale valge rätik vetab jõululeiba ja see sümboliseerib just jõulusõime kus sünnib Jeesus-laps, detab seda jõululeiba, jagab kõikide perekonnaliikmete vahel ja siis igaüks soovib teistele, mida tal on soovida talle ja siis neid soovida ei piirdu ainult sellega, nagu palju õnne, Vi, heid, jõuluaega. Aga see on niukene hätkus vabandataksega väga siiralt ja see on selline südametunnistuse häda väga armas hetk, mis puhastab väga kõigis konflikte peredes ja mis kuidagi nagu annab siis nagu õiget tunnet, et midagi poest alati. Ja siis peale seda jõululeiba jagamist loomulikult on juba nagu neid 11 rooga. Ehk siis erinevad kalad boršisupp, aga mitte liha lisanditega, et see on niukene, paastu, jõuluõhtusöök ja siis põhimõtteliselt jõulusöögi ajal, meie ei kasuta Ta viina ega alkoholi ja on sellised joogid, mis on Eestis katkete, saadad näiteks kuivatatud puuviljadest, kompott, mida pakutakse joogiks. Magustoiduks pakume alati meie koduaias kasvavat kreeka pähklit ja siis juba kaugemalt toodud apelsinid, mandariinid ja kõik muid kuivatatud õunu ja ja häid puuvilju, et selline ongi see jõuluõhtu. Aga kingitused? Lapsepõlvest ma mäletan, et alati ma tahtsin uiske saada ja ma kunagi neid uiske nagu jõulupuu alt ei leidnud ja siiamaani mul on selline tunne, et kunagi võiks jõuluvana mulle tuua neid. Aga ma mäletan, et ma sain ükskord väikeste mööblit kui maja jaoks komplekt, mida tegi minu isa. Mu isa oli fantastiline Puumeister ja säilinesin seene kõige armsaim. Tuuakse erinevaid asju, raamatuid loomulikult, laade tuuakse lastele väga palju mänguasju, keik, sellised tüüpilised mänguasjade kiikhobune, autod, nukud, mängud, see kõik on olemas. Aga on veel üks selline huvitav traditsioon, mida näiteks minu kodukandis ei ole kunagi olnud. Aga üks minu sõber teisest poola otsast rääkis mulle seda, et nende kodus on alati traditsioonis kinkida jõuluõhtul uut aluspesu. Miks aga sellepärast, et see oleks niisugune nagu füüsiline sümboolne ka märk sellest, et tuleb midagi uut alustada tuleb ennast täiesti nagu puhtaks sisemised ja, ja väliselt pesta kõik kodus peab olema täiesti absoluutselt puhas sest ilma selleta ilma siserituaalid, et, et me alguses teeme nagu siis nagu elementaarse koristuse kõikjal. Ei saagi seda jõulud nagu õieti pidama ega ei saagi seda uut ja, ja häid jõule soovima ega uut aastat alustada. Kuidas tulevad jõulud sel aastal sinu perekonda? Naasin, me oleme väga kaugel Poola traditsioonist, sest see ütlepeti jõuluõhtul ei tohi näiteks juba koristada enam. Et see on selline päev, kus alustatakse siis hommikusest missast viimane Roraate kus joostakse laternaga kirikusse. Tullakse koju ja siis täiesti nagu rahus kaunistatakse jõulupuud. Kõik peaks olema juba selleks hetkeks koristatud, voodipesu vahetatud ja siis kella kolme-nelja vahel peaks istuma lauda. Sellel ajal, kui hakkab paistma esimene tähtisa, peaks lugema piiblit ja siis peaks olema jagatud jõululeib perekonnaliikmete vahel. Ma ei tea, loodame, et kõik need traditsioonid, Me proovime kuidagi säilitada koristamine meile ei õnnestu kahjuks sest tööd on liiga palju, ei jõua kuidagi seda rahu saavutada ja suurt karistust enda sees ja, ja kodus teha, sellest on jube kahju. Aga mis meil Anvelt traditsiooniks ja mida ma väga loodan, et me üritame säilitada Eestis ja, ja meie perekonnas on see talad, eriti selle jõulu laua peal on pandud üks taldrik juurde, alati on arvestatud sellega, kes on tulemas ja pannakse üks taldrik juurde ja üks tooli juurde. Siseootamatu külalisele. Ja see ootamatu külaline. Kui keegi koputaks, tuleb ta vastu võtta. Oleks ta kodutu, oleksid. Kadrisant, kes iganes oleks ta tuttav. Kõik peaksid olema teretulnud jõuluõhtule, sest Nende näol tulevad meie esivanemad keda enam meie seas ei ole ja nende näoldu läbi Jeesus-laps ka senine tulebki meie jõululaud. Häid jõule, Slowomeerat ei teie kõikidele eestlastele ka.