Tere õhtust, vikerraadio programmi jätkab Deutsche, välja tõid, mis valminud koostöös saksa Ringhäälingu organiseerib jooniga Deutsche Welle. Tänases saates kuulete, miks kritiseerivad sakslased Euroopa Komisjoni ettepanekut pikendada emapuhkust. Teine teema viib meid kiviaega. Nimelt saate teada, mida antropoloogid avastanud rohkem kui nelja ja poole 1000 aastast matmispaika uurides. Me räägime täna kavas tõsta saksa kõrgkoolide õppetöö taset, milles oluline osa on õppejõudude täiendkoolitusel saatega kuulda, milline magus mõte tuli ühel Tuisburgile, mis paraku küll kirikutegelaste poolt juba kibedat kriitikat saanud. Novembrikuu viimane saate muusikaliseks sissejuhatuseks kõlab aga Michael hekilt laul novembrituul. Tasustatud ja pikema ema puhkusega tahab Euroopa komisjon kergendada naiste naasmist tööle. Saksamaal said need ettepanekud ka terava kriitika osaliseks. Euroopa komisjon tahab kanda hoolt selle eest, et tulevikus oleks naistel lihtsam pere- ja tööelu ühildada. Sel põhjusel peavad esmakordselt tasulist emapuhkust saama ka vabakutselised naised ja perefirmas abikaasat abistavad naised. Lisaks näeb uus direktiiv ette lapsepuhkuse pikendamist praeguselt 14-lt nädalalt 18-le. Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides seda juba kohaldatakse, ent Saksamaal vallandus nördimus. Kui komisjon oktoobris oma ettepaneku ka avalikkuse ette tuli. Paljud saksa naised ei taha loobuda oma ametist laste kasvatamise nimel. Juriidiliselt on neil õigus võtta kolm aastat emapuhkust. Selle aja jooksul ei tohi tööandja neid vallandada. Tegelikkuses on asi veidi teistmoodi. Tööandja pakub töötavale naisele võimalust saada kompensatsiooni, kui ta lahkub töölt vabatahtlikult, selle asemel, et minna emapuhkusele või näiteks osutub noor naine emapuhkuse lõppedes töötuks. Kuna tema firma keeldub üksikemasid tööle võtmast. Tegelikud olud Saksamaal on hästi teadega annessaiferdile Friedrich Ewerti fondist. Perepoliitika osas ei loeta Saksamaad võrreldes teiste Euroopa riikidega just uuendusmeelseks. Vastasel juhul ei oleks meie demograafiline olukord niisugune, nagu ta hetkel on nimelt madala sündivusega, selgitab Saifert. Emade tööga hõivatus on samuti võrdlemisi madal ja vaestes peredes kasvavate laste arv on suhteliselt suur. Parim kaitse laste vaesuse vastu on töötav ema, seda sotsiaalteaduslikud uurimused juba piisavalt sageli tõestanud tõendamist on leidnud ka seos laste arvu ja naiste tööhõive vahel. Mida rohkem on emasid, kes saavad oma töö eest piisavalt palka, seda kõrgem on sündide arv. Siinkohal aga tahab Euroopa Komisjon emapuhkust pikendades sekkuda. Eesmärgiks on seatud tõsta sel viisil pikemas perspektiivis ka majanduskasvu, heaolu ja konkurentsivõimet kogu Euroopa liidus. Petroshot töötab Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalvaldkonna ja võrdõiguslikkuse peadirektor raadis. Naistel on siis natuke rohkem aega pärast sünnitust kosuda. Neil on rohkem aega harjuda lapsega harjuda üksteisega koos elama, ütleb ta. Sel moel oleks naisel ka kergem lapsele lasteaiakoht leida, et seejärel ise tööle asuda, arvab. Sammuks õiges suunas peetakse vanemapuhkus ja printsiipi, nagu selle on rakendanud Saksamaa ja Rootsi vanemapuhkust on õigus nii emal kui ka isal. Saksamaal jääb lapsega terveks aastaks koju ligikaudu neli ja pool 1000 isa. See ei moodusta isegi mitte üht protsenti kõigist saksa isadest, väidab politoloog Peeter. Sööge, sööge, uurib, miks see on tänaseni nii raske ühildada pereelu ja töölkäimist. Ta heidab Euroopa komisjonile ette, et emapuhkuse pikendamisega mõeldakse ainult naiste peale just nagu peaksid ainult naised suutma lapsed ja töö ühendada. Kuid soorollid muutuvad tänapäeval viibima laste sünni juures. Juba 90 protsenti meestest. Köögi arvates tuleks tulevasi isasid hoopis rohkem arutellu kaasata. Arvukate uuringute tulemusena on meil teada, et isad osalevad laste kasvatamises aktiivsemalt siis kui nad sünnitusel kogevad, et see on nende ühine laps. Isad, kes osalevad sünnituse ettevalmistamisel, aitavad hoopis rohkem kaasa ka lapse kasvatamisel. Emapuhkuse pikendamist taunib ka Saksa Tööandjate liit, milles rahvusvahelise sotsiaalpoliitika eest vastutab Renate Horneutraus. Ta nõuab, et nii emad kui ka isad peaksid kasutama vanemapuhkust võrdsetes osades. Seda tuleks kombineerida niimoodi, et kumbki vanematest ei kaotaks suhet tööandjaga. Aga sellest oleme nii sotsiaalselt kui ka kultuuriliselt veel väga kaugel. Tõde Forneutraus. Seetõttu on ettevõtted seisukohal, et edendada tuleb lastehoiuasutusi. Selleks, et inimesed ei peaks võtma vastu radikaalset otsust kõik või mitte midagi. See on mürk järjepidevuse leia tõelisele kokkuleppele, selgitab ta. Renate Hornunkt Raus tunneb oma kogemustest nii saksa kui ka Belgia lastehoiusüsteemi. Saksamaal lähtutakse alati sellest, et reaalse ohu korral oleks ema alati kohal. Belgias tegeleb lastega lasteasutusi ja vanemad võivad kogu tähelepanu tööle. Ühendada Saksa ametiühingute liidu esindaja Maria katma Narva, et oma hoiakuid peavad muutma eelkõige tööandjad. Kui vaatame, milline on olukord idapoolsetes liidumaades, siis näeme, et osaliselt on isegi alla kolmeaastaste laste puhul lastehoiuteenus ainult 57 protsenti. Kui vestelda töövõtjate esindajate või töötajatega, selgub ikka ja jälle, et inimestel on väga suuri probleeme pere- ja tööelu ühildamisega. Kas ma annan kindel? Sellel on midagi pistmist kohalolekukultuuriga ja ettevõtete ootusega põhimõttelise sooviga omada töötajaid, kellel ei ole lisaks tööle muid kohustusi. Selle jutu peale kõlab ansambli tiithottenhoosen laul, mis pühendatud kogu maailma naistele. Järgmine jutt viib meid, arheoloogid ja antropoloogid töömaile. 2005. aastal avastasid arheoloogid Saksimaal Jena Halle vahel paikneva Oilov linnakese lähistel kiviaegse matmispaiga. Esialgsete oletuste kohaselt olid selles jäänused inimestest, kes arvatavasti olid surnud vägivaldset surma. Nüüd heidavad saksa antropoloogid valgus tragöödia-le, mis leidis aset ümmarguselt 4600 aastat tagasi. Saxenanhalti liidumaa peaarheoloog Harald Milleri sõnul tõestas leitud skylettidest võetud DNA analüüs mida võib võrrelda tänapäevase isaduse tuvastamise testiga. Et nelja koos maetud inimese puhul on tegemist kõige vanim tuum perekonnaga maailmas. Selleks, et kiviaegsete inimeste sugulussidemeid selgitada, analüüsisid teadlased Mainzi antropoloog Wolfgang haaki juhtimisel luudest sisalduvad niinimetatud mito Kondrealis DNAd seda rakkumita. Kondrites paiknevat pärilikkusainet antakse edasi üksnes emaliini pidi ja nõnda saab selle määratlemisega jälgida sugulussidemeid. Ühtekokku leiti matmispaigast 13 Celeti ning analüüsid selgitasid ka, et mehed olid ilmselt otsinud endale naise teisest populatsioonist. Kuna naiste geenifond osutas, et nad ei olnud omavahel lähisugulased. Seda teooriat kinnitavad luumaterjalis sisalduva strontsium analüüsid. Stranssimi saab inimorganism söögist, see ladestub hammastesse ja luudesse. Kuna hammaste kasv lõppeb puberteedi ja saabumisel aga vastupidiselt luustiku kasvule, siis on võimalik hammaste ja luude erinevas trantsime sisalduse põhjal järeldada inimese paiksust tehtud analüüsid andsid teadlastele alust väita, et need kiviaegsed mehed tänapäeva oila lähistel elasid oma sünnipaigas. Samas kui naised olid pärit mujalt ehk siis lapsepõlve lõppedes rännanud teistesse paikadesse, et seal perekonda luua. Matmiskoha kujundus on antropoloogid hinnangul tüüpiline hilisele kiviajale, mil surnud asetati hauda külili asendis põlved, konksus. Skelettide paiknemisestki. Võib aru saada, millised olid surnute sugulussidemed, seletab arheoloog Harald Miller. Rohkem kui nelja 3000 aasta vanuses hauas hoiavad isa, ema ja kaks last üksteisel käest kinni. Paarikaupa on nad asetatud nii, et justkui vaataksid teineteisele otsa, avaldades isegi pärast surma vastastikku poolehoidu. Miller tunnistab, et see on liigutav leid osutades ühest küljest sellele, et armastus, peresuhted, aga ka perekond kui ühiskonna alus olid juba tolle aja inimeste jaoks olulised. Miks muidu oleksid neli ellujäänute poolt nõnda hoolikalt ja armastusväärselt hauda asetatud? Maetud väga läbimõeldud paigutuse, aga ka selle põhjal, et mehi on nende hulgas suhteliselt vähe, oletavad teadlased, et tegemist võis olla tragöödiaga, kus vaenlane ründas ootamatult asulat, millest enamik mehi oli ära näiteks jahil, mistõttu langesid ohvriks naised-lapsed. Hiljem tagasi pöördunud mehed aga matsid tapetud kombe kohaselt. Laulmis nüüd kõlama hakkab, ei jutusta küll kiviajast, aga päris kaugest minevikust ehk kaheksandast kuni 15.-st sajandist ammutab oma tekste ja meloodiaid ansambel Innekstreemo andes ka paljudele keskaegsetele instrumentidele uue hingamise. Järeleaitamistunnid professoritele on jututeema saksa kõrghariduse vallast. Õpetamine on alati seisnud teadustöö varjus, kuid nüüd voolab Saksa kõrgkoolidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot. See raha on mõeldud õpetava personali Did aktiliseks täiendkoolituseks. Osa rahvast istub juba treppidel, samal ajal kui teised tunglevad veel ustel, et kasvõi natukegi Ülikooli suurimas auditooriumis peetavast loengust aru saada. Selles auditooriumis on kohti rohkem kui 700-le üliõpilasele, kuid vahel ei piisa sellestki. Sama toimub teistes auditooriumites ja üritustel. Hulk tudengeid teeb ka palju kära, peaaegu mitte keegi ei suuda loengule täit tähelepanu pöörata. Ainet esitatakse igavalt, mõnikord loetakse lihtsalt paberit maha. Nüüd peaksid asjad hakkama muutuma, teatas teadusnõukogu juba aasta keskel. Kuna nii nagu teadustöö tarvis, peaks neid ka Saksa kõrgkoolide õppetöö kvaliteedi parandamiseks eraldatama. Kuni 1,1 miljardit eurot tahetakse tööle võtta rohkem õppejõude ja parandada ka nende ettevalmistust. Sellel hommikul ei astu Sigritani üles mitte Dortmundi Ülikooli õppejõudude, vaid tudengite ees. See seminar on erand, sest tavaliselt õpetab ras õlgadeni ulatuvate mustade lokkidega noor teadlane õpetamismeetodeid ja nõustab õppejõude. Juba 13 aastat töötab Sigrit Taani Dortmundi Ülikooli kõrgkooli didaktikakeskuses. Tuleb mõelda sellele, kuidas peab aine olema üles ehitatud, et sega üliõpilastele vastuvõetav oleks, ütleb pedagoog. Dortmundi kõrgkooli didaktika keskus on suurim Saksamaal täiendkoolitusele tulnud õppejõud õpib, kuidas planeerida seminare, loenguid, kuidas neid läbi viia ja kuidas üliõpilasi motiveerida. Aga ka seda, kuidas tudengeid konsulteerida, kontrollida ja oma tööle hinnangut anda. Germanistika detsensiabiinev ilmes on osalenud kõikidel didaktika keskuse täiendkoolitustel. Ta kurdab, et üldjuhul valmistatakse õppejõude nende tööks väga halvasti. Kui olete õppinud Germanistikat, siis omati küll erialaseid teadmisi, kui te pole sugugi valmis selleks, mida peate tegema kõnepuldis tudengite ees ja millele veel peaks tähelepanu pöörama. Enamasti viivad täiendkoolitusi Dortmundi Ülikoolis ja ka teistes Saksa kõrgkoolides läbi noorteadlased kelle hulka kuulub ka Sabine Wilmès. Professoreid üksinda ei suudaks iialgi rahuldada suurt nõudlus seminaride ja loengute järele. Aga ole sa professor või dotsent, hästi õpetada, on ikkagi raske. Tingimuste parandamiseks tuleb tööle võtta rohkem õppejõude ning ükshaaval iga õppejõu tööd kontrollida ja hinnata. Ma leian, et see on hea. Ükskord on juba ette tulnud, et loengule tuli lisaloeng pidada, kuna professor oli nii halb, et paljud tudengid esitasid kaebuse, jutustab üks tudengineiu, teine, üliõpilane, lisab. Neil ei ole vaja mitte ainult suurepäraseid üliõpilasi, vaid ka suurepäraseid õppejõude. Seesugust tagasisidet antakse professoritele nüüdsel ajal juba ka avalikes internetipõhistes õpikeskkondades Saksamaal näiteks main proff Dortmundi professor Herman dekaia sai sealt nii mõnegi hea mõte, olgugi et tema loenguid peeti liiga kompleksseks. Ta ei ole küll osalenud ühelgi didaktika keskuse täiendkoolitusel, kuid abi on ta sealt sellegipoolest saanud. Loengukontseptsiooni väljatöötamisel oli didaktika keskus meile suureks toeks. Kontseptsiooni kontrollisime siis minul loengust tudengite peale, selgitab dekaia. Näiteks selgus, et ma mängin liiga palju laserpointer, iga. Kõrgkooli didaktika keskuse seminare kasutavad usinasti eelkõige algajad õppejõud. Professorid kasutavad õpetamise kvaliteedi parandamiseks pigem üksiknõustamist. Lisaks täiendkoolitusele tuleks But aga õppetöö struktuuri. Õppejõude peaks olema rohkem niisudetaks, pakkuda seminare ja loenguid väiksemale kuulajaskonnale ning ruumid peaksid olema hästi varustatud. Lisaks sellele peaks tõusma ka õppetöö maine. Hetkel jääb see veel teaduslik uurimistöövarju, mida toetatakse juba praegu 1,9 miljardi euroga. Viimasel poolaastal on siiski hakatud arutama ka õpetad parandamist ja tõesti, nüüd peaks seegi valdkond saama riiklikku toetust. Meie saadet jätkab haavarcarpen teil lauluga, ma ootan esimest lund, mis seostub juba ka jõuluootusega. Seejärel aga kuulete, mille on üks ettevõtlik saksa mees parasjagu enne jõule välja mõelnud. Sajagrammine täispiimašokolaadist valatud Jeesuse kuju võib peagi hakata konkureerima juba tavaliseks saanud šokolaadist, jõuluvanadega või lihavõttejänestega. Idee autoriks on Tiisburgi mees Frank Hoynhausen, kes väidab, et nõnda tahab ta inimestele nende pühade kristlikku tähendust taas rohkem teadvustada. Juba praegu on võimalik šokolaadist Jeesukesi tellida. Hiljemalt järgmisteks lihavõteteks aga peaksid nad supermarketite lettidele jõudma. Magus mõte on aga kirikutegelaste jaoks üsna mõru pill. Olgu, šokolaad nii hea kui tahes, sellisel kujul ma seda igal juhul sööma ei hakkaks. Sõna puudu, Haan Saksamaa evangeelse kiriku pressiesindaja. See idee on tema sõnul lihtsalt maitsetu. Sama eitavalt suhtuvad sellesse ettevõtmisse. Katoliiklased kinnitatakse Kölni piiskopkonnas. Šokolaadist Jeesuse kuju ei täida ei jõulu ega lihavõtteootusi, see on lihtsalt. Frank Hoynhausenit sellised kriitilised seisukohad ei hirmuta. Sotsiaalteadusi õppinud ja varem taaskasutusvabrikut pidanud 54 aastane mees jutustab, et idee oma šoko Jeesuse jaoks saanud ta ühel jalutuskäigul. Seda, et säärase maiustuse turule toomine saab keeruline olema pasta aga õige pea. Näiteks oli tal juba kokkulepe ühe Baierimaafirmaga, kes valmistab šokolaadi pakendamis fooliumi. Mõne nädala eest aga teatas firma, et loobub koostööst moraalsetel eetilistel kaalutlustel. Oinhausen on sellest hoolimata lootusrikas. Ta sõnab, et läbirääkimised kõikide suurte šokolaaditootjatega on kulgenud positiivselt ja hiljemalt järgmisteks lihavõteteks heaks Koldi Jeesus ehk kuldne Jeesus, nagu ta oma leiutise kuldsetes toonides pakendi järgi ristis masstootmises olema. Hiljem kavandab ta ka importi Ameerikasse. Sealseks turustamiseks on ta juba ametlikult taotlenud endale toote nimetuse sviit, lood eesti keeles magus kristus. Praegusel ajal valmistatakse ja müüakse ja 21 sentimeetri kõrgust šokolaadifiguuri vaid tellimustööna oin Houseni partneri Arne Hamburgi maiustuste firma kaudu. Tellimusi on seni tulnud 1000 ringis. Seda, et suus sulav Jeesus võiks usklikele inimestele eemaletõukavad mõjuda, ettevõtlik mees küll ei usu. Oma sõnul on ta ka ise kristlane ja ta lisab. Minu jaoks oli oluline kujutada figuuri, kes sümboliseerib ligimesearmastust ja nõrgematest hoolimist. Ning mis veel, erinevalt jõulumeestest või šokolaadist lihavõttejänest on Jeesuse kuju vähemasti seotud nende pühadega, milleks maiustusi ostetakse. Samuti olevat rõhku pannud sellele, et šokolaadikuju saaks väärika väljanägemise. Nimelt on selle näojooned kujutatud vaid skemaatiliselt. Pealegi pole Jeesus paljas, vaid tal on seljas maani pikeri. Ameerikas vallandas mullu diskussioon paljalt kujutatud inimese suuruse šokolaadist Jeesuse ülesskandaali. Nimelt oli kavas eksponeerida 1,8 meetri kõrgust laiali, sirutada kätega figuuri ühe New Yorgi hotelli kunstihallis vaiksel nädalal ehk ülestõusmispühadele eelneval nädalal kui katoliku kiriku survel pagendati Se šokolaadist kristus hotellist. Saksamaal mingit ühtset protestitormi Frank Hoynhauseni magusa Jeesukese vastuseni ei kavandata tunnistavad nii evangeelse kui ka katoliku kiriku esindajad. Me eeldame, et inimeste oma sisetunne paneb paika suhtumise säärasesse jeesuse kujutamisse, sõnas Kölni piiskopkonna esindaja. Nüüd on jutud tänaseks räägitud ja küll juba ülim aeg hakata kuulama jõuluootuse laule, sest on ju esimese advendi õhtu. Ansamblil tila tiiner, kõlabki kohe laul käes on advent. Veeteed. Lahti ka. Tower laulab järgnevalt sellest, et enne jõule on kodu salajasi toimetusi täis ja keegi piilub lukuaugust. Küllap on lastel juba teada, mida nad jõuluvanalt soovivad, aga mida ise võiks jõuludeks soovida, selle üle mõtiskleb ansambel trakstop. Võimet näha seda, mis on elus tõeliselt oluline. Sellist kingitust ei saa mingi raha eest, seda võib vaid jõuluvanalt soovida. Säärane mõte kõlab järgmises laulus, mille esitab Gaby Albrest. Esimese advendi õhtu Deutsche Welle tundi jääb lõpetama Roger Whitaker lauluga. Mõnikord tuleb lumi, mõnikord mitte, aga jõulud tulevad alati. Saate vikerraadiopoolsed tegijad. Õie ristioja, Vivika, Ludvig Denist Irel ja Piret Pääsuke soovivad ilusat jõulude ootamise aega ja ütlevad kuulmiseni taas nädala pärast.