Tulen kohe tagasi, hüüdis lora mehele, lipsas viienädalane Chloé süles uksest välja. Lapse sündimisest saati tundis Laura vahetevahel vastupandamatut jäätiseisu. Ei suutnud ta enam kiusatusele vastu panna linna oma lemmikmaiust koore pähklijäätist ostma. Lora mees Kevin ei koju nende nelja-aastast tütart tahvlit magama panema. Kell hakkas üheksa saama, kui Loresel pilvise võitu juulikuu õhtul Kloe turvatooli asetas, oma alfa palli koduõuelt välja ajas. Loora võitles haigutustega. Eelmised paar nädalat olid pingelised olnud. Rasedus oli kulgenud normaalselt, kuid pärast sündi oli norra suhkruhaigus endisest rohkem tunda hakanud andma. Veresuhkru näit hüppas üles-alla. Tal oli seda viimasel ajal tulnud iga paari-kolme tunni järel kontrollida. Laura oli suhkruhaigust põdenud lapsest saati ning teadis, et kui suhkrunäit liiga madalale langeb, võib see lõppeda teadvusetuse või eluohtlike krambihoogudega. Loora hättis heldinult pilgu oma pisitütrele, kelle juukse uude tänavalaterna valgusvihku saata istudes kuldsena küütlema lõi. Enne veresuhkur oli õhtusöögi järele korras, nii et võime endale pisut maiustamist lubada, sosistas ta. Uni sellel lapsele. Linna teises servas kuulas dresseudonnal kinnisilmil looduse hääli retsikate siristas mist hobuste norsatusi, heinamaal vaikset jõe vulinat. Jõgi oli maha rahunenud. Kõigele eelmisel päeval oli tulvaga Allas üle kallaste Polnud täis. See oli andnud järele laste mangumisele, ööbida kodumaja taga heinamaal, haagissuvilas kõigel hirmväsinud ja pidi hommikul pool kaheksa tööl olema. Dressi töötas kümnendat aastat kodu, põetus Dajana. Ta armastas oma tööd, kuigi see polnud kerge ei füüsiliselt ega ka mitte vaimselt. Hubane õhtupoolik perega värskes õhus. Pärast väsitavat päevad-ööd olid reisile omamoodi värskendav. Lõkke peal toitu küpsetades juttu vestes. Oli aeg abikaasa tädi, laste kuue aastasest seeti ja üheksa-aastase Danieli seltsis kadunud kiiresti käest. Norra auto vuras läbi Kõnkliku maastikul dekanssoni väikelinna poole. Kiirsõidust jäätise järele ähvardas kujuneda mitmetunnine poolteadvusetu ekslemine mööda linna. Kuigi Laura hiljem ei mäletanud asjast midagi, oli ta tõenäoliselt teed mööda kodulinna tiirelnud, tajumata oma kõikumist teadvuse ja teadvusetu sepiiril. Hiljem räägiti talle, et õhtusöögieelne insuliinisüst oli veresuhkrut alandanud, mida pidigi tegema, kuid rinnapiimatootmises osalevad hormoonid olid hakanud seda ohtralt kasutama, nii et suhkru sisaldus veres langes katastroofiliselt. Selle tagajärjel tekkisid teadvuse häired. Sellises seisundis oli Laural praegu võimatu toime tulla auto juhtimisega, tee ristidel ja kurvides. Kilomeeter eemal kuulata stressimaja taga haagissuvilas lastet tasast hingamist. Jakk kustutas tule. Dance kannatas õietolmuallergia all ja oli läinud majja magama. Dressi heidis haagisel laiali kahe inimese asemele. Tegelikult sellised üritused sobivadki rohkem emale ja lastele, mõtles ta enne uinumist. Tunni aja pärast ärkas stressi v plärtsatuse peale. Seejärel kuuldus auto sireeni ulgumist, mis ei jäänudki enam vait. Aknast välja vaadates nägi dressi kaht heledat valguslaiku, mis veest välja kumasid ja taipas, et keegi on autoga jõkke sõitnud. Peaaegu teadvusetu Lorra polnud kurvi välja võtnud ja sööstis autoga läbi dressijad tädi krunti ümbritseva okastraataia. Aiateibaid ja traadijuppe kaasa vedades tormas autod teisele poole teed ja prantsatas madalalt betoonsillalt jõkke. Auto esiots vajus kalda, Ta ning salong hakkas täituma sogase veega. Kokkupõrke hetkel olil lora teadvusele võtatanud tõmbas hinge, märkas siis jahmatudes, kuidas külm vesi autosse tulvab. Purunenud aknaklaasikillud torkisid valusalt käsi loravatest selja taha. Laps istus, pea rippu, liikumatult turvatoolis. Veetase autos aina tõusis ja tõusis ning võis peagi lapsepeani jõuda. Loraga ei suutnud ennast mitte liigutada, kiita polnud võimeline toimuvat vastu võtma. Siis saabus pimedus. Jah, vaikus. Pressis hüppas asemelt välja, tormas jooksujalu maja poole ja karjus. Helista hädaabisse, keegi on autoga jõkke sõitnud. Ta sööstis tagaukse kaudu majja, haaras esikust taskulambi, tõmbas jalga tossud, tajudes vaistlikult, et ilma jalavarjudest ta võib ta oma jalad klaasikildudega puruks astuda. Kalda Nõlvak oli neid täis, sest ega see esimene kord olnud, kui siin auto sillalt vette kukub. Dressi jooksis need 200 meetrit, mis maja jõest lahutasid, nii kiiresti, kui jalad võtsid. Ta sööstis vette, mis ulatus tallasin rinnuni ja sumas läbi veekasvude okste ja okastraadi pideauto poole. Mootor töötas ikka veel ning kapoti kohal pahises metsikult keerlev aurupilv leidis kobamisi auto parempoolse ukselingi ja sai ukse paarikümne sentimeetri ulatuses praokile. Siis jäi selle alumine serv kaldamutta kinni. Ta pressis enda ukse vahele ja üritas autos ringi vaadata. Kõigepealt nägi ta juhti, kes nägu vee all turvavöö kütkes rabeles. Dressi käe naise poole sirutas, jäi too jõuetult. Dressi rabas kinni naise pool pikkadest heledates juustest tõstis ta näoveest välja. Samal ajal sumas ka tähendab ette ja läks ringiga ümber auto, et vaadata, kas autos veel kedagi on. Tagumise ukseni jõudes silmas ta turvatooli ja sellest turvavööga kinnitatud last. Tead, kobas turvavöö järelemis tooli paigas, hoidis ja vajutas lukule, lukk kargas lahti ja tuul koos lapsega kukkus vette. That keeras tooli õigetpidi, paraku pidi ta lapse veel korra vee alla laskma, et temaga praokil ukse vahelt välja pääseda. Seejärel ruttas ta kaldale ja ulatas lapse naabritele, kes ka sündmuskohal olid tõotanud. Trassi nägi, kuidas lääts pooleldi läbi vee sumades, pooleldi ujudes tema poole tagasi tuleb kõik neis toimuvat nagu aeglaselt. Jooksval filmilindil ei jaksa teda enam hoida, hüüdis ta mehele. Ta käsivarred tuikasid, õlg valutas, tas pressis enda ukse vahele jaamast turvavöö. Tal õnnestus naisest kinni haarata ning tema asendit kohendada, nii et pea enam vee alla ei vajunud. Rohkem me teda liigutada ei tohi, hüüdis ta naisele. Tassi, noogutas. Naise lülisammas võib olla vigastatud. Treisi suundus tagasi kaldale, et vaadata, kuidas lapsega lood on veendunud, et lapse pulss ja hingamine olid korras, läks ta tagasi auto juurde. Kogu see kiirabi nii kauaks jääb, mõtles ta endamisi. Lorrale tundus, nagu oleks pehme valge udupilv ta endasse imenud. Ta kuulis hääli, tundis vee jahedust. Oled sa joonud, oled sa narkootikume pruukinud? Küsis keegi. Mis su nimi on, mis su telefoninumber on, kas autos oli peale sinu ja lapse veel kedagi? Ei tea, sai Laura lõpuks sõnad suust. Laorra nimi on Laurra. Seejärel kadus kõikjale valgesse. Tracey lükkas porised juuksed naise laubalt kõrvale. Hallorra Lourra, kordas ta endamisi. Äkitselt dressile meenus, tean, kes ta on. Ta sumpos läbi vee kaldale, lippas tulistvalu kalda nõlvakust üles, kodu poole. Ta teadis, et aega napib. Mälestuspildid keerlesid silme ees taolil Norraga kohtunud aastaid tagasi, kui too oli alles teismeline. Tema raskekujuline suhkrutõbi oli põhjustanud tollal tõsise põletiku jalgades. Dressi oli põetanud tüdrukut mitu nädalat ning mäletas, et tüdruku veresuhkrut oli raske ohjes hoida. Põletikust tütar paranes ning dressi oli hiljem sageli mõelnud, kuidas Floral edaspidises elus on läinud. Pressi sööstis kööki, tõmbas lahti külmiku ukse, haaras riiulilt mahla purgi ja sööstis jõe äärde tagasi. Tüdruk on suhkruhaiged shokis, hüüdis ta mehele, pea, mida veresuhkrut tõstma ja kiiresti dressi teadis, et iga kaotatud minut võib maksta noorele naisele elu. Tähed asetas käed korrak kuklale kallutas ta pea tahapoole, samas kui dressi talle mahla suhu kallas. Loodetavasti ta neelab ju, käsutas ta Loora neelates ja avas hetke pärast silmad, kus mu laps on, karjatas ta. Dressi ohkas kergendatult. Kusagilt eemalt kostis juba ka läheneva kiirabiauto hiilgamist. Traizzi naeratas oma kunagisele patsiendile ja ütles, ära muretse, lapsega on kõik korras. Sinu endaga ka. Loora pääses haiglast koju veel samal õhtul. Ta oli saanud vaid kergeid lõike-torkehaavu kätesse ja jalgadesse. Clae oli pääsenud ainsagi kriimustuseta. Arstide sõnul olid Laura veresuhkru järsu alanemise põhjustanud sünnitusjärgset hormoontalituse muutused. Liiga madalale langenud veresuhkur oli esile kutsunud hüpoglükeemia ja teadvusetuse. Arstide soovitusel hakkas lora kohe pärast õnnetust Kloet rinnapiimast võõrutama. Kõige esimene asi aga, mis ta pärast haiglast pääsemist tegi poliitpäikesekaitseingliviimine treissi trepile tänutäheks kahe elu päästmise eest. Colorado osariigiraks Barrol looduspargi noorel jahindusinspektoril ändi Pitrussonil oli saanud harjumuseks käia vähemalt korra nädalas 2200 meetri kõrgusel kaardatel piikil. Esiteks selleks, et hoida ennast füüsiliselt vormis. Ja teiseks, et nautida looduse rahu ja vaikust. Üles mäkke, kulgeb looklev rada, mille pikkus otsast lõpuni on viis kilomeetrit. Sama teed mööda tuleb tulla ka alla tagasi. Muud teed ei ole. Carpenter pikk on suurepärane paik nende jaoks, kes oskavad lugu pidada puutumatu looduse ilust. Siin ei liiguta ringi, tsiviliseerub haritud maailma liiklusvahenditega ka mittemägijalgratastega, mis loomi häirivad. Hea vedamise korral võib mõnda neist siin teinekord isegi kohata. Hääldigi oli hiljaaegu raja ülaosas puuma jälgi märganud. Oli 1998. aasta aprillikuu viimane päev. Taevas oli selge sinine ilm, palav termomeeter näitas 27 pügalat üle nulli. Õhtupoolikul tõotas tulla suurepärane matkailm. Peaaegu kogu teekonna alt üles Carpenter piki tippu tegi andi läbi uhkes üksinduses häändi ronis kõige kõrgemat kivi panga otsa ja vaatas alla. Seda raputasid külmavärinat, kui ta kirjeldamatult sinist taevaranda silmitses valguses mõttes taevast, et see ta kodumatka pikemaks venitaks, et ta seda ilu kauem nautida võiks. Ta istus maha ja haukas kaasa võetud võileiba. Rüüpas ära viimase sõõmu vett, sidus särgi ümber puusade ja alustas tagasiteed. Andi silm peatus lõõmaval purpur sel värvil lapil põlvili, et õisi lähemalt vaadata. Ja võpatas miski viltu. Puuoksad pea kohal, rabisesid puuladvust vihises läbi järsk tuulesööst. Ilm hakkab vist ära pöörama, mõtles andi ja tõusis püsti, et jätkata koduteed. Pööranud ringi nägi ta allpool midagi, mis naelutas ta paigale. Männi all lebas puuma. Näsis oksa Võiquenti. Tuli Puumast kaugemale pääseda, peas keerles igasuguseid võimalusi, kas minna tagasi üles ja hirmutada teda sealt kividega katsuda temast mööda hiilida, Acta karjuma, oodata, äkki tuleb siia veel inimesi, mida veel aju tragisesid ja keha valmistus võitluseks. Pigistas sõrmede vahel liigendnuga. Selle viie sentimeetrine tera tundus olematuna, kui mõelda, kelle vastu sellega tuli minna. See oli kogu tema relvastus. Ühest pikemast terast piisab, mõtles ta. Katsu lühema tera niidasa kui võimalik sisse tagasi vajutada. Seejärel võttis sõrmede vahele korgitseri ja heitis pilgu Puma poole, et näha, mida ta teeb. Korgitser libises sõrmede vahelt välja ja Volkses oma pessa. Kohkunult vaata sandi männipoole. Puuma olid kadunud. Oli ta põgenenud. Andy pilk libises üle tihedalt põõsastikku. Ei olnud ta midagi kadunud, seisis pisut allpool ja hüpnotisi ristida oma kollaste kassisilmadega. Kas peaksin aeglaselt taganema, mõtles andi palavikuliselt, olgu neetud see mägi pidagu Puumas endale, et tema tahab alla ainult alla. Ta taganes veel ühe sammu hetkeks varjast, tihe oksastik vaate rünnakule. Ja siis seisis ta vastamisi suure kassiga. Puuma pea ulatus andi vööst kõrgemale kollaste kassi silmade saatanlik pilk oli naelutatud noormehe näole. Nändikaalus napilt 60 kilogrammi ning oli puuma jaoks kerge saak. Silmas lapikest vabamaati kõrval ja üritas Puumast mööda lipsata loomurises tigedalt, paljastades võimsad kihvad. Enne kui jändi midagi ette jõudis võtta, hüppas puuma välja sirutatud käppadega tema poole ja paiskas ta vasturünnakut mõlemat prantsetasid maha ja veeresid puntras mööda teed. Vilksatas karvu, küüsi, verd andis, hüppas püsti puuma, ründas uuesti, kuid seda kord napilt mööda. Andis, sööstis mägiteed mööda alla rapsides puuma poole särgiga, mille ta vöö ümbert kätte oli saanud. Jahmunud kiskja seisatas ändi, rebis seljast seljakoti ja vehkis sellega looman lina all puu, ma ei pidanud seda mikski sääsas looma noaga paraku mööda mine ära, mine ära, kasi minema, karju sändi. Noormees taganes, kuid loom püsis tal tihedalt kannul, mängides temaga kassi-hiire mängu. Tee läks järsemaks. Ees oli kivi lahmakatest laotud trepitaoline moodustis, millele langust meetri jagu andis, jõudnud hoogu maha võtta ja lendas ülepeakaelaastmestik, kust alla puuma hüppas. Ja ründas teda selsamal hetkel, kui ta maha prantsatas. Veri voolas mööda noormehe nägu pimestades silmi. Andid virutas noa puuma kaela, kuid tera ei läbistanud nahka tõstes käe kõrgemale ja üritas tabada elukat turja, lõi ühe, lõid teise korra, ei midagi tohutu kätt vihises läbi õhu ja rebis andi vasema silma alt nahariba kärinal maha. Mille pagana pärast see nuga ei lõika. Andikatsus vaadata nuga, Puma peavarjust. Tera polnud ollagi. Kinni loksutades oli lõikunud andi nimetissõrme selle kuni luuni läbi lõiganud ning sinna pidama jäänud. Ta sirutas vasema käe üle puuma pea ning tõmbas tera lahti. Korraga tundis ta parima käijal puuma silma, vajutas pöidla looma silmaauku ja virutas teise käega, milles oli nuga vastu looma. Kaelaloom naeratas vihast ja valust, laskis oma ohvril lahti. Past tagurpidi tagasiandi asenda vaarudes püsti puuma seisis uimasena kolme meetri kaugusel pean pääsema alla, mõtles andi ja pistis jooksu. Olukord oli Horlemm, kui hullandi oli hirmust segi. Avad jooksid verd, alla oli vähemalt viis kilomeetrit maad. Sellest hoolimata kandsid jalad teda otsekui iseenesest edasi divustatuna ühestainsast soovid ära siit. Poole tee peal sukeldus tee tihedasse männikusse. Ämblik ihkas üle parema õla ja nägi, et oht polnud kaugeltki möödas. Puuma kollaste silmade näljane pilk saatis teda endiselt pagemis. Hirmus oli ta kogu aeg lasknud jalgadel käia nii kiiresti kui suutis. Nüüd paistis olevat latt. Võitlus oli võideldud, puuma oli tagasi, et jätkata ohvriga oma julma mängu. Andy heitis veel korra pilgu üle õla, arvates, et näeb oma kiused veel viimast korda. Selle asemel avanes pilgule otse taevalik vaatepilt. Tee oli tühi. Seal, kus äsja oli seisnud puuma mängles kiviklibu üksik, hilineb. Päikesekiir. Andy polnud iial varem kogenud ühendust jumalaga, kuid sel hetkel tundis ta lausa füüsiliselt tema kohalolekut. Saanud sellest uut jõudu, pildistab punuma. Lähenedes kaartherbiigi jalamile, kust rada alguse sai. Silmuste kahte matkajat. Rada mööda oli nendeni kilomeetri jagu maad. Aidake karjuste lämbudes, helistage hädaabisse. Viimased järsud käänakud läbi sandi pooljoostes ja seal nad olidki, mees ja naine, verine nuga peos. Nagu narmendama, pidi ta õige hirmuäratav välja nägema matkajate paar katsusendit maha istuma suruda, kuid too oli nii hoos, et ei suutnud paigal püsida, kargas jalule ja põgenes. Ta oli just saanud hoo kätte äkise Puhkis kui auruvedur, kuid tuiskas mööda matkaja nelikust, keda oli kohanud teel tippu. Äkitselt jäi ta seisma kui naelutatud. Ta oli jooksnud neli kilomeetrit, surm kannul, nüüd kas siis jalad toimimast? Vere Corbastel laugude vahelt seletasid ta silmad veel üht vastutulevat inimkogu tuuma Füüdis andi hingeldades. Helistage hädaabisse. Mees pöördus hoobilt ringi ja pistis jooksupargi peamaja poole. Jalgu järele lohistades jätkas andi vaevarikast teekonda alla. Järsku tundis ta, kuidas keegi tal kaenla alt kinni haarab ja edasi talutav. Neljane matkaseltskond oli tal järele jõudnud. Peamajas ütlesid noormehe jalad lõplikult üles. Ruumist tekkis sigin-sagin, kõik tormasid esmaabivahendeid otsima. Alles siis, kui lähenev päästekopter pani vabisema kerged puitehitise seinad rahunes andi maha. Käsutis uskuda, et oht on möödas. Andil olid sügavad haavad näol, kaelal, rindkerel õlgadel, paremal jalal ja vasemal käel. Ei puudunud palju, et ta oleks silma jäänud vasemast silmast. Haavadele tehti mitukümmend õmblust. Peahaavade sulgemiseks kulus 70 peenikest metallklambrit. Colorado jahindusinspektorid otsisid Puumat viis päeva. Looma ei leitud. Möödunud aasta 22. veebruaril kiirustas Kevin Smithers koju Atlantasse, et jõuda õigeaegselt teleri ette vaatamaks saadet päästjat, mille andunud fänn ta pikemat aega oli olnud. Äkitselt jäi liiklus sadakond meetrit eespool toppama. Keskmisel sõidurajal oli hõbedane Honda Accord rattarikke tõttu seisma jäänud sekundi pärast tormas talle otsa hall nissan, stantsa on ta tagaosas, lahvatas tohutu tulekera ning mõlemad autod paiskusid teelt välja. Snyder pidurdas järsult, juhtisime auto mööda eriautodele mõeldud sõidurada õnnetuspaigale. Ta hüppas autost välja ja jooksis leegitsevad bensiini loikusid vältides Nissani juurde. Juhi ei paistnud selles kedagi olevat, mees oli vigastatud, kuid mitte eluohtlikult. Seevastu vaevalt nelja meetri kaugusel peatunud Honda tagant rehvis välja pikk tulekeel. Snaith märkas ehmuda Honda kütusepaagis on mõra ja sellest mulksu välja bensiini. Siis tundis ta jalgades valukingad, olid võtmatult jalgu trumpides tõttas Snyder Honda poole. Autos olijate aeg hakkas ümber saama. Snyder mõistis, et teleri vaatamise asemel tuleb tal nüüd endal päästjaks hakata. Ma saan hakkama, ma saan sellega hakkama, kordas ta, endal silmad kibedasti suitsust vett jooksmas. Genetlanemi tööpäev oli läbi saanud ning temagi tõttas koju Atlantasse. 60 eluaasta jooksul oli ta näinud igasuguseid liiklusõnnetusi, kuid see tohutu tulekera, mis Honda tagant tõusis, pani temagi Vapatama. Lähem jõudis Honda juurde hetk enne snaiprit. Liikluse seiskudes olid teele ilmunud rohkemgi inimesi, kuid kõik nad hoidusid lõõmuvast autost kaugemale. Lääne üritasid vaadata, kas Honda tumedate akende taga on mingeid elumärke. Nad kuulsid tumedaid mütsatusi ja nägid kämmalt, mis tagus vastu parempoolse esiukse klaasi. Aidake, aidake, kostis seest hüüdeid. Uks on kinni kiilunud, küüdis lääne Snederile. Naer tagus ust rusikatega, võttis hoogu ja virutas kogu jõust rusikaga vastu klaasi gaasi, kuid see mitte rikkus saanudki, ainult snaiper ise kukkus asfaldile istuli. Peame leidma midagi, millega aken sisse lüüa, karjus. Samal õhtul samal ajal oli kodudelga kris vumak. Kodu poole kurades helistas ta mobiililt naisele, kui nad parasjagu teineteisele päeva juhtumustest pajatasid, märkas kris liiklusseisakut ja sõitis lähemale. Tossav auto ümber seisis kümmekond inimest, kes vaatasid pealt, kuidas üks mees aknaga maadleb. Mis nad seal passivad, kui appi ei lähe, imestas vumak, viskas telefonid kõrvalistmele, hüppas kaubikust välja, jooksis põlevate bensiinilõikude vahel laveerides Honda poole, ise mõttes jumalat tänades, et oli tulekindlat töötunked selga jätnud. Snaiper silmas peatunud autode seas kaubikut jooksis selle juurde, hüüdis juhile, anname nii torujupp või ükskõik mida millega aken sisse lüüa. Mees ulatas talle raske metalllatti. Snyder sööstis tagasi konda juurde, lõi sellega parempoolse esiklaasi sisse. Autost lõi välja paks suid, suplahvak läänemine, kuumak tirisid välja juhi kõrval istunud mehe. Tagaistmel on kolm last, Füüdis mees. Juhiistmelt kostis naise kiljatus, lapselapsed, kust Chailina tulekeeled limpsisid juba Honda põhja slaide mõisteliselt. Kui neil mõne minuti jooksul midagi teha ei õnnestu, peavad nad vaatama pealt, kuidas lapsed nende silme all surnuks põlevad. Omak vedas naise ohutusse kaugusesse, kuid meeste kõrvus käikusid kogu aeg tema meeleheitlikud hüüded. Lapselapsed on autos. Lõikav valu sööstis slaididel sääri mööda üles. Püksid olid põlema süttinud. Ta üritas liike ohjeldada, kuid märkas samas, et tuli noolis juba suurt bensiiniloiku ja roomas vääramatult auto poole. Aeg oli otsakorral. Snyder vibutas taas metall. Lätia lõi tagumise parempoolse akna sisse. Vaatepilt, mis talle auto seest avanes, oli jahmatav. Veel hullemaks tegi asja see, et poiss oli jäänud kinni eesistme alla, mis oli talle sülle paiskunud. Poisist paremal oli väike tüdruk, kes suitsu seest vaevu välja paistis. Kõige väiksem laps ei saanud olla mujal kui juhiistme taga. Tagumisest aknaaugust sisse, Poissi sealtkaudu välja tirida. Samal ajal kui vumalt pressis enda sisse läbi eesmise aknaava, tõmbas eesmist istet ettepoole. Suits oli nii paks, et Snyder Vummakett ei näinud. Ta upitas end sügavamale autosse Ashtoni paremini kinni saada, kui märkas, kuidas ta oma särk verest punaseks värvub. Samal ajal andis esiistet pisut järele ja poiss pääses lahti. Tuleb, hüüdis Snyder ja tiris poisi akna kaudu välja. Seejärel tõmbas ta välja nelja-aastase Kimberly. Strider taganes hetkeks tõmmata sisse sööma puhast õhku. Tulekeeled, noolisid, taasta pükse, kuid isegi valu ei suutnud panna teda unustama last, kes oli ikka veel autos, samal ajal, kui leegid lähenesid, lekkiv kütusepaagile. Millal nad selle oma valdusesse saavad, oli sekundite küsimus. Omak oli nooremas eas kõvasti Ameerika jalgpalli mänginud. See on karm mängija, nõuab mängijalt palju. Niisugust katsumust, aga polnud iial keegi maa peale pannud. Kui ta mõistis, et Honda võib silmapilk üleni leekides olla, pressis ta enda uuesti eesmisest külgaknast autosse, samas kui Snyder endad tagumisest sisse upitas. Suitsu tõttu ei saanud Snyder üldse aru, et ka vumak on autos. Mõlemad mehed kuulsid kahte ühtviisi kohutavat häält. Tule mühinat, lapse nuttu ägedalt köhides pressist, naetherents sügavamale autosse, kui nägi endast napilt 30 sentimeetri kaugusel turvatoolis kahe aastat želni. Kas naederienda mõlemat last nelja-aastast säratsa neljakuist, Sämmi sõidutati turvatoolides, kuid need olid teistsuguse konstruktsiooniga kui see siin. Ta pidi üles leidma turvavööl lukku ja selle lahti päästma. Naer kobas huupi pimeduses kuni sõrmed leidsid turvavöö ja hakkas sõrmi pikki rihma libistades klambrit otsima. Paraku oli see kokkupõrkel libisenud turvatoolid ta ning ta käsi ulatada. Tänud selleni. Snyder tiris tooli raevukalt enda poole, lootuses, et klamber paremasse asendisse tuleb. Ta süda tagus ja silmad jooksid vett. Tema kopsudes oli sel hetkel rohkem suitsu kui õhku ja tundus, nagu võinuksid need iga hetk lõhkeda. Tooli raputades tundis näidet, kuidas teadvus kaob. Ta üritas selle vastu võidelda, teritada meelt ja keskenduda, sest teadis, et ei tohi ilma lapseta autost välja minna. Hetkeks saigi ta meelerahu tagasi, jätkas täiesti rahulikult. Vumak upitas end läbi kibeda suitsu, sügavamale auto salongi, leidis kobades eesistmete vahelise tühimiku ja katsus nutvat last kätte saada. Samal ajal teadmata midagi vumakid tegemistest teris naeder turvaistet enda poole. Iste ei liikunud paigast. Omak tundis, et õhk hakkab lõppema. Ta oli kiilunud nii tihkelt auto keresse kinni, et ei uskunud üldse, et sealt veel kunagi välja pääseb. Kogu lootus oli peaaegu kadunud, leidsid vumaki käed Chain istme. Samas tundis ta, et ka teine mees seda ülespoole tirib ning sai rahu tagasi, kui see peaks olema lõpp, sureda vähemalt asjatult. Ta klammerdub istme külge ja tõmbas seda kogu jõust enda poole. Snaiperi käsi libises vööd pidi allapoole ja leidis üles klambri. Ime on sündinud, mõtles ta ja tegi turvatoolil lahti. Gazent raevukalt tagurpidi aknast välja ja prantsatas asfaldile. Laps koos turvaistmega kõvasti vastu rindu surutud. Ta köhis ohjeldamatult, kui vumak teda ja Chelmi põleva auto juurest eemale tiris. 10 sekundit hiljem hakkasid Hondal rattad üksteise järel häälekalt paukudega lõhkema. Leegid jõudsid rebenenud kütuse paagini ja said sealt nii palju hoogu juurde, et neelasid endasse kogu auto. Tõusid teeäärsete kõrgete mändide latva teni. Pisut eemal lebas nägu vastu maad. Baarsel omak keeles naises erili. Ja tundis, võpatas sära. Ammuse tuttava Nad olid täpniga ühest ja samast väikelinnast pärit. Hiljem oli täpne vumaki naisega ühes koolis käinud. Naine oli shokis ega teinud vumakit märkamagi. Omakel ei jäänud muud üle kui omaette imestada, kuidas saatus neid nii pikkade aastate järel sellises äärmuslikus olukorras kokku viis. Reagi jõudsid kohale ka tuletõrjujad ja asusid tuld kustutama. Vilkuvad signaaltuled, mattusid paksu suitsu ja aurupilvedesse. Kellenhem lipsas oma autosse ja jätkas koduteed. Kress vumak läks oma kaubiku juurde ja leidis eest üllatuse. Autoistmel lebas telefon. Võttis selle kätte, tõstis kõrva juurde, üllatus-üllatusnaine polnud telefoni sulgenud ning ootas kogu selle aja, et vestlust jätkata. Kullake, alustas Vumok ettevaatlikult. Sa ei usu ilma pealgi, mis vahepeal juhtus? Saunjas naeri suu vajus lahti, kui ta oma meest nägi. Püksirihm oli ainuke asi tema ümber, mis polnud põlenud ega verega koos. Sokid olid säärte külge kinni sulanud. Mis juhtus, kirjutas on ja. Kus lapsed on? Küsis Kevin naer. Naist emmates. A neid omas sülle. Jan Hasvel seisis Toledo raudteejaama 10 meetri kõrguses jälgimistornis ja silmitses rahutult kaubahoovi rööbastel rägastikus manööverdavaid vedureid. Kontroll tablool süttis Helle tuluke ning asfelt sai oma ärevusel kinnitust. Üks kaubarongidest oli pöörangust läbi jooksnud ja peateele sööstnud. Asfeld oli raudteel töötanud 31 aastat kuid midagi sellist polnud ta varem näinud. Ettearvamatu juhuste ahel oli rongi liikvele päästnud. Rongil on kolm pidurdussüsteemi. Juhikabiinist lahkudes oli vedurijuht lülitanud sisse kaks neist. Haarates kolmanda järele, oli ta käsi kogemata sattunud käivitusnupule. Niipea kui ta vedurilt maha oli hüpanud, pääses vedur liikvele 47 vagunit sabas. Kahes vagunis oli vedelfenool mürgine kemikaal, mida kasutatakse liimide värvainete tootmiseks. Õnnetuse korral võib see põhjustada mürgileke, mis on võrreldav vulkaanipurskega. Asfalt tormas koos paarimehega tornist alla pas autosse. Nad arvasid, et rong veere vabajooksul ja lootsid, et saavad selle esimesel teeristil kätte. Hüppavad rongile põgeniku kinni. 12 minuti pärast tulid mehed väikeses külakeses. Nad olid kindlad, et on aeglaselt liikuvast rongist kõvasti ees. Rongi aga ei tulnud ega tulnud ja ta ei saanudki tulla. Sest olid lambridži juba Kuu aega tagasi selja taha jätnud. Asfalt ei jõudnud veel hingegi tagasi tõmmata, kui tal oli selge, kuidas asjalood on. Rong ei olegi vabajooksul, vaid kihutab täie Vardiga Acentoni poole. Oli 2001. aasta 15. mai. Kell oli 12 40. Rongiteel oli sadu ristmik, kümneid linnu. Tuhandeid tonne kaaluv juhitamatu rong võis hävitada oma teel terve asula. Kõige suurem oht ähvardas Kentoni linna, mis jäi sadakond kilomeetrit oleidust lõuna poole. Nägentonetele järsk kallakus kehtis kiirusepiirang 40 kilomeetrit tunnis. Juhitamatu rong ohustas kütuseladu, hooldusjaamu, elumaju, kuidas kütused sisternidesse Peaks sööstma, oleks tagajärjeks leegitsev põrgu. Juhtunust informeeriti raudteeäärsete linnade politsei päästeteenistusi. Samal ajal alustas Kentonist teekonda põhja suunas põgenike rongile vastu sinikollane vedur numbriga kuu 636. Seda juhtis 48 aastane vedurijuht. Ja tema abi kolmekümneaastane terriforsson. Nad olid küll raadio kaudu ärakaranud rongist midagi kuulnud, kuid polnud pööranud sellele tähelepanu ega teadnud seepärast, et see neile vastu liigub. Temas kuulsid nad raadiost dispetšeri häält. Kuu 636 minge viivitamatult peateelt haruteele kähku. Lähim harude oli tubli 15 kilomeetri kaugusel. Nauto kangestus paigale ja vaatas noorema mehe poole. Kuule, sõber, taipatsa, millise supi sisse? Me oleme sattunud küsistama baarimehelt. Kohukese laiaõlgne forsson oli raudteel töötanud vaid pisut üle aasta ja sellest ainult paar kuud. Koosnautowniga. Forson teadis ja vastaste neelatades sõidame kellelegi vastu. Raadio käristas uuesti kuu 636 kiiresti peateelt minema. Nauton andis vedurile täiskäigu kuu 636 kiunahtes. Kui nad nüüd põgenikuga kokku jooksevad, on lõpp. Hoolimata sellest, et kiirus oli piirkiirusest 25 kilomeetri võrra suurem, õnnestus neil rong haruteele juhtida. Teras kriipis terast sädemed lendasid rataste alt. Rong peatus nautinud, hingas kergendatult. Minu tikke, hiljem kutsusin dispetšer uuesti kokku 630 kuut. Näotonilt kästi vagunid veduri küljest lahti haakida, sõita kahe ja poole kilomeetri pikkust haruteed mööda põhja poole ja järgneda põgenik rongile niipea, kui see nähtavale ilmub. See on hullumeelsus, mõtles näolt, kuid taipas siis asja mõtet. Ainult demagu 636-l oli võimalus peatada täie vaardiga kihutav. Sain aru, ütles ta rahulikult mikrofoni. Kuigi endal adrenaliin veres, pulbitses. Põgenik longi nähtavale ilmumist oodates helistas nautimine koju naisele. Kiirustades ütles ta, et selgitusteks pole aega. Vaata uudiseid. Võib-olla räägime praegu teineteisega viimast korda. See oli nagu hüvastijätt. Forsson kuulis jutuajamist ja mõtles, et ehk peaks temagi kodustele helistama, kuid oli juba hilja. Ma võbises. Ning meeste kõrvu ulatus 3000 hobujõulise diiselmootorimürin nault. Forson vahetasid pilke. Nad olid lootnud täis vaardiga kihutava rongi asemel näha vabajooksul jonksu vaid vaguneid. Juba vabajooksul liikuva rongi peatamine oleks olnud saavutus. Emmonstrumaga kihutas kiirusega 80 kilomeetrit tunnis. Seda peatada tundusele võtvaima. Kümnetele raudteega ristuvatele maanteedele olid püstitatud teesulud. Kentonist evakueeriti inimesi. Juba kolm korda oli põgenik rong juhitud kõrvalteele lootuses, et see jookseb rööbastelt maha mõnes hõredamalt asustatud paigas. Kolm korda oli ta pöörangutest läbi lipsanud. Tagasi peateele siirdunud. Tale aeti teele teisaldatav puhver. See suutnuks küll peatada mõne vabajooksul loksuva rongi, kuid Semm müriseb marsson sööstis puhvrile otsa ja heitis selle tee pealt eest nagu õlekõrre ning läks oma tee. Põgenik Ko 636-st mööda vuhises, hakkasid nautinud ja forsson tegutsema. Nauton, võttes sisse kohal juhtimiskraanide ja mõõdikute ees. Forssong pidas raadioühendust dispetšeriga. Kui nad oma veduriga peateele tagasi olid jõudnud, jäi neil põgeniku peatamiseks aega vähem kui 10 minutit. 10 minuti pärast jõuab põgenik Antoni esisele tee langusele. Enne seda tuleb ta kinni pidada. Vaimude hilja nautnud, pööras ümber ja vaatas kitsast tagaaknast välja. Tagumine rõdu varjas ära puule vaateväljast. Kui tuleb parempoolne käänak, ei näe ta teed. Forsson peab teda juhendama nautonali tagurpidi käiguga sõitnud sadu kordi kuid mitte kiirusega 115 kilomeetrit tunnis. Keegi polnud seda teinud. Auton andis kiirust juurde. Forsson ronis veduri kitsale külg rõdule, sealt edasi tagumisele, kust ta kavatses märkide abil nautonile teada anda. Tee käänakutest, põgenik rongi asukohast. Röötsus küljelt küljele. Forson pidid tasakaalus püsimiseks jalad laialt harki ajama ja mõlema käega rõdu piiridest kinni hoidma. Ohutuseeskirjade järgi poleks üheksakümnetonnine vedur tohtinud ilma pagunitata sõita kiiremini kui 50 kilomeetrit tunnis. Oht oli rööbastelt maha sõita. Antud olukorras polnud aga aega eeskirjade peale mõtelda. Põgenik, rong oli kolme kilomeetri kaugusel. Nad pea võtta kätte saama, enne, kui see 10 kilomeetrit edasi jõuab sõita. Kahe minutiga pigistas nauton Ko 636-st välja 105 kilomeetrit tunnist. Nelja minuti pärast algab langus. Massiivne vedur voorus küljelt küljele. Kuis err rööbastelt välja jookseb, pole vähimatki võimalust ellu jääda. Kolm minutit veel kaks minutit. Rõdul puhus nii vali tuul, et forssonil oli tegemist, et jalul püsida. Ta pingutas kogu jõust nautonile õigeaegselt informatsiooni edastada. Siis nägi ta põgeniku languseni, oli aega poolteist minutit. Forsson valmistus pakkumiseks. Rõdupiiridest kõvasti kinni hoides vedas ta enda tahapoole, istus maha, surus selja vastu juhiruumi ust ja põimis mõlemad käed ümber terastoru. Vahemaa kahe rongi vahel kahanes kiiresti liiga kiiresti. Nende kiirus oli 10 korda suurem kui normaalsel põkumisel tohtinuks olla. Veel napilt minut aega. Nauton vähendas kiirust, vajutas pidurile, kiirus kahanes 80-le, seejärel 40-le kilomeetrile tunnis. Kaks vaguni jagu maad veel. Ramaki. Kokkupõrge oli vägev, kuid mitte katastroofiline, olid nad põgeniku kätte saanud. Aursson kargas püsti, tõttas tagumisele rõdule. Rongid olid koos. Kaks vedurit rebisid neljakümmet seitset vagunit endi vahel. Nagu köieveol kusagil ühendus katkeb, lendab kogu kupatus rööbastelt välja. Nauton laskis rivil rahuneda ning vähendas vagunite vahelist pinget. Fashion tulid tagasi juhiruumi ja pani peale täisdünaamilise pidurduse. See andis otsekohe tunda. Põgeniku kiirus vähenes esiteks 50-le, siis 30-le hääletuks 15-le kilomeetrile tunnis. Paraku hakkas kiirus uuesti kasvama. Põgenik oli ületanud teeharja ja kiskus neid allamäge endaga kaasa. Kiirus kasvas 25-le peaaegu 30-le kilomeetrile tunnis. Nauton vajutas piduri kraanile. Mõjus peaaegu igavik enne kui näolton tundis, et kiirus hakkab vähenema. Kui see ometi nii väikeseks läheks, et nad ohutult Kentoneni jõuaks. Ehk suudab seal keegi vedurile hüpata, rongi peatada. Mõne sekundi pärast on nad seal ja sealsamas all on linna kütuselaod. Nauton häiris veel kord pilgukiiruse näidikule. See näitas maksimaalkiirusest mõnevõrra väiksemat numbrit. Jan Hašek oli juba Kentonis ja ootas. Ta teadis, et tal on kasutada üksainus võimalus. Noorema mehena oli ta küll ja küll manööverdavatele rongidele hüpanud, seega siin polnud mingi manööverdada ja pealegi oli ta nüüd juba 52 aastat vana. Värisedes tuli rong ikka lähemale ja lähemale. Kui see asfaldiga kohakuti jõudis, tegi ta kaks kiiret sammu kõrvale, haaras mõlema käega käsipuudest kinni ja tõstis vanema jala üles. Kere tõusis maast lahti, jalg tabas trepiastet Hosfalt ennas enda rõdule. Hetke pärast oli ta juhikabiinis ning lükkas kontrolleri nullile. Rongi teises otsas tõendi Jes nautinud. Kuidas vedurit tiriv jõud raugeb. Son läävi, ütles ta oma paarimehele. Kõik on okei. Keegi ei saanud viga. Nad vajutasid kuu 636 kontrolleri kinni. Sulgesid kõik kolm pidurdussüsteemi ja ronisid rampväsinud tena vedurilt alla. Nad olid korda saatnud midagi uskumatut olid kinni püüdnud ära karanud rongi selle suurel kiirusel enda külge haakinud ja päästnud käntoni linna.