Ilusat õhtut sulle, armas kuulaja, kes sa praegu Eesti luterliku tunni saatelainel oled. Mina olen Sirje Simson ja ma tahan sulle rääkida oma kodukirikust. Vahelduseks laulavad Saaremaa poisid advendilaule ning Tallinna Jaani kirikus on lindistatud koraalid meesansambli esituses nende laulude kasutamise eest siirast tänu lahkele raadio seitsmele. Kodukirik on armas igaühele asukkuda siis suures linnas või üksikul saarel keset lagedat merd alevi, peatänava, sääres või soode ja rabade keskel. Minu kodukiriku tornist saab vaadata Tallinna magamistoa Lasnamäe tornmajade akendesse. Ja vastupidi. Hele valgena paistab kõrge torni teravik Peterburi teel sõitjale üle kostivere lageda. Tuleb vaid hästi teraselt silmitseda metsaveergu taamal. Ning kõik raudteed pidi. Reisijad on ka minu kodukirikut näinud Raasiku jaamale lähenedes. See on Harju-Jaani. Sel sügisel, täpsemalt 13. oktoobril täitus 135 aastat Harju-Jaani uue kirikuhoone valmimisest. Tahaksingi tänasel õhtul sulle armas kuulaja jutustada selle ilusa jumala koja olnust ja olevast ajaloost ja kunstivaradest sellest, mis teeb mu kodukiriku eriliseks. Kirjeldada seda pühapaika sulle, kes sa selles meie nii paljude väga vanade kirikute kõrval ju noorukeses jumalakojas võib-olla mitte kunagi pole käinud. Aga kui peale minu on veel keegi Harju-Jaani koguduse 400-st liikmest praegusele saatelainel siis siin ma kutsun täna Nigulapäeval teise advendi nädala esimesel õhtul mõttes kindlasti ühest tulema juba niigi tuttavatele radadele. Meie armsasse pühakotta. Kirikukihelkonna na on Harju-Jaani nooremkuma naabrist Jõelähtme hästi ja seda paikkonda kohu, Ristija Johannesele pühitsetud kirik. Arvatavasti 14. sajandil ehitati, nimetati siis Saint Ace mis arvatakse olevat Soodogust tähendanud. Kui Harju-Jaani kiriku tornist pilk itta ja kirdesse heita, saab selles nimemääratluses tänagi vaevalt kahelda. Võsastunud metsaala algab vaevu kilomeeter kirikust ning ulatub silmapiirini. Ja ma tean, et kuskil seal leppadele kõrguvate kuuselatvade taga on ka paras tükk tõelist raba. Vanemad dokumenteeritud jäljed Harju-Jaani kirikust ulatuvad aga aastasse 1400 ja 1401. Nimelt kirjutas põhjasõjaaegne Harju-Jaani pastor Heinrich Christoph reede oma kroonikas üles vanal torni kellal leidunud aastaarvu niisiis 1400 ning kõige vanema hauaplaadi teksti. Viimane kõlab saksa keelest tõlgituna nõnda. 1401. aasta 25. juunil suri isand Hinrich Moller Harju-Jaani kirikhärra palvetate kui tema hinge eest. Need daatumid tunnistavad, et Ida-Harjumaal paigas, mida me nüüd raasikuna tunneme on Jaani Johannese kirik vähemalt 500 aastat olemas olnud. Kuid tollest vanast kirikust ei leiame enam muud jälg ja maapinnal kui et ilustulamiidist. Mälestusmärk on nüüd tähistamas tema ja kalmistu kunagist asupaika. Praeguse kiriku ehitust alustati 1860. aasta suvel ning tervelt kolm aastat võttis ta valmimine aega. Alles 1863. aasta kaheksandal septembril. Köeti vanas kirikuhoones viimane jumalateenistus ja 13. oktoobril pühitseti sisse uus senisega võrreldes mõõtmatult suurem kaarja kõrge pühakoda. Jumalateenistusel teenisid mitmed Harjumaa vaimulikud ja rahvast oli tuulisele ja vihmasele ilmale vaatamata kokku tulnud nõnda palju, et osa kirikulisi sisse ei mahtunudki. Jumalateenistust peeti nii eesti kui saksa keeles ning arvatavasti esimest korda kõlas Harju-Jaanis koorilaul Tallinna Toompea vaestekooliõpilaste esituses. Ajalukku ületanud Harju-Jaani uue kirikuhoone eskiisid 1860.-st aastast ning nende autori nime Friedrich Wilhelm alis. Ehitaja signaatori võib tänini lugeda ka ühel kellatornitaladest. Friedrich Wilhelm Alifi nime. Eesti arhitektuurilugu väga ei tunne. Küll aga enam tema poega Paul Friedrich Wilhelm Aališid, kes projekteeris alu mõisahoone ja osa Kreenholmi manufaktuuri ehitistest ning püstitas Narvas Kaasa kiriku. Friedrich Wilhelm aalissi näol on tegemist Berliini päritolu ehitusmeistriga, kelle tegevus Eestis oli seotud Kunda vabrikuga. Me ei tea, miks langes Harju-Jaani koguduse õpetaja Erich William, Vladimir, Daniel, Sony ja toonase kiriku eestseisja Karl von Ungern-Sternbergi valik just temale. Võib-olla sobis alisi history, tsistlik stiili nägemus tellija maitsega. Nii on Harju-Jaani kirik küll gootipäraselt kõrge kuid kas või akna ja ukseavade ümarkaari jälgides tundub mõjutusi olevat ka romaani stiilist või hoopiski renessansist. Mingil põhjusel ehitati 13 aastat peale kiriku valmimist lihtsamaks ümber algselt kootilikult terava tipuliste nurga tornikest tega tornikiiver Ki. Seda aega, mil Harju-Jaani kirik ehitati istekohtade arvestusega 700-le kirikulisele ning see suur hoone avajumalateenistusele tulijaid ära ei mahutanud lahutab tänasest päevast 135 aastat. Kõik me teame ajaloost, mida me eestlastena tollele ajale võlgneme. See oli ju esimese rahvusliku ärkamisaja algus. Ka 10 aasta tagune ärkamisaeg tõi inimesed korraks kirikusse. Kuid neid, kes tänasel teisel advendipühal nagu aastaringi igal pühapäeval kiriku tee jalge alla võtsid on taas järelejäänud sama pisku kui enne meile jumala armuanni antud uut vabadust. Nii palju uusi kirikuid kui Eestimaa linnadesse ja maa-asulatesse ehitati möödunud sajandi 60.-test aastatest kuni sajandi lõpuni pole rajatud ühelgi varasemal aastasajal peale keskaega. See arv on 43. Kuid juurde tuleb lisada veel kümnete vanade kirikute avaraks moodsa ilmeliseks ümberehitamine. Ei vabadust ega vaimset kestmist ilma jumala juurde tulekuta ja jumala juurde jäämisetes olla kunagi. Rahvas, kes jumala armu omistab iseenese teeneks, kes jätab enesele aru andmata, et jumala kutse ei ole ainult suur ja auline vaid ka hädaohtlik sellele, kes pühakutsumise tagasi lükkab. Naerab iseenese vabatahtlikule hukatuse teele. Lõppeva aasta sõda ja meie tänase päeva argitõelisus on valede valikute tagajärje tunnistajaks siin Eestimaal kuhu Nuin aastakümnetel, mil kerkisid mu kodu kirikugi uued müürid ärkamisaja altaritena püstitati palju, võib öelda lausa suurejoonelisi pühakodasid. Mitte ainult suurematesse linnadesse, vaid kõikjal üle maa ida harjus kuulub nende jumalatemplite hulka. Harju Jaanigi. Enne kui me kirikusse siseneme, tõstame korraks pilgu Portaali kohale. Arhitekt talisi kavandi järgi pidi läänefassaadi kaunistama ilmselt ajanäitaja. Nagu me näeme Kell enamiku uuemate linna kirikute peaukse kohal aega mõõtmas. Kuid võib-olla pidas maakoguduse ajanäitaja ülespanekut liigseks priiskamiseks igatahes jäinist tühjaks. Kuni kõigest kolm aastat tagasi valmis sellesse värviline jumala Talle kujutisega Stukryli. Need on ju Harju-Jaani kiriku nimipühaku Ristija Johannese sõnad kes pühas vaimus osutas Jeesusele, kes tuli tema juurde etent lasta Jordani jões ristida. Vaata, see on jumala tall, kes kannab ära maailma patu. Nii on kirikud ehitatud, et kui me astume pühakoja lääne uksest sisse ja suundume altari poole siis me mitte ainult vaimusi oma südames, vaid ka tegelike sammudega. Sümboolselt läheneme Kristusele, kelle kohalolu visuaalseks tähistuseks altar pühakojas on. Püsin paik kogu kirikus. Et altar asub kirikuruumi idaosas, siis iga altari poole sammu ja võib-olla eneses seda ealeski lahti mõtestamata astub vastu oma issandale Kristusele igakordne altari ette jõudmine, kuigi see täidab meid au pakliku hardusega on nagu kahvatu proovi aimdus sellest imelisest suur hetkest, mis ootab meid siis, kui läheb ükskord täide Kristuse taastuleku tõotus mille täitumist me ootame ja mis pühakirja järgi sünnib. Nagu läände paistev välgusähvatus idast. Säravvalge ja kuld on Harju-Jaani altarivärvideks täna. Aga altar ise on kirikust vanem sest ta toodi nagu rahvasuu teab, rääkida vanast kirikust härgadega uude üle. Seevastu kogu kirikuruumi esmaseks pilgupüüdjaks ja kunstiliseks dominandiks olev kuld rammis suurt mõõtu. Altarimaal on kirikuhoonest hilisem. Põhjus on selles, et peagi peale pühakoja valmimist tehtud ümberehitused ei puudutanud mitte ainult katusekonstruktsiooni tugevdamist kuue paari otsekui masti mändidena sihvakate sammaste lisamise näol. Nende sammaste arv, mis liialt laiaks osutanud ruumi ava üheksa aastat peale ehituse valmimist toetama püstitatud nii on jumala tahtel sümboolselt vägagi tähendusrikas. 12 ilusat kõrget murtud nurkadega nelinurksete ülaosas justkui kannelleeritud ning neljast küljest ristiga kaunistatud sammast. Omamoodi pidev kinnitus ning meeldetuletus sellest, et vaid siis püsib kirik ja kogudus. Kui see rajaneb apostliku järjepidevuse. Aga esimene oluline ümberehitus tihti mu kodukirikus juba järgmise aastanumbri sees peale kiriku valmimist. Algselt idaseina altari kohale troonima ehitatud kantsel teisaldati kogudusele vastu võetavasse asupaika. Võiduga olla põhjaseina äärde. Seda kas peale altari üle uhkeldama kantsli kaotamist ning läbida seina käärkambrisse viiva kantsli trepiava kinni müürimist ei alter mitmeks aastaks maalita või leidis kasutamist vana kiriku ligi 200 aasta vanune altaripilt püha õhtusöömaaeg. Seda me keegi öelda ei oska. Kuid uus, ligemale kaks meetrit lai ja mitu meetrit kõrge Kristust ristil kujutav altarimaal valmis 1872. aastal. Ning kirikusse jõudis grafon Siiversi kingitusena. Pimedus on laskunud kolgata mäele ja katab Jeruusalemma katuseid ning torne. Kuid silmapiiril juba ahetab. Siiski kuuleme veel jumala poja suust viimseid sõnu. See on lõpetatud. Valon paranud risti löödud keha ja kannatust väljendatud taevase isa poole tõstetud pilk. Suurel lõuendil on vaid rist ja kannatav inimfiguur, sellel ei ole risti all seisvat Maarjat. Johannest ei ole surmaotsuse täideviijaid ega kaashukatavaid. Maali all nurgas on pildi autori signatuur Otto von Möller ning daatum 1872. Roller Moller, kas see on ainult nimede juhuslik kokkusattumine, et tollele Harju-Jaani kiriku olemasolu 13. Neljateistkümnenda sajandivahetusel tõestavale omaaegsele vanimale hauaplaadile kirjutatud kirikhärra nimi oli samuti Muller vastas, võib olla nii ei kui ka jaa sest teada on, et Möllerite suguvõsa juured Eestis viivad välja 15. sajandi Kuressaarde kus keegi Paul Müller oli toomhärraks. Kes oli Otto Friedrich Theodor von Möller? Seadlivert kunstnik, Peterburi kunsti akadeemik, kes on ühtekokku maalinud meie kirikutesse kolm altarimaali Peole, Harju Jaaniga võndu ja Kaarmale. Ta sündis 1812. aastal Tallinna sõjasadama ehitustöid juhtiva mereväe admirali pojana. Alustas ta juba sõna otseses mõttes lapsena edukad sõjaväe karjääri saades 14 aastaselt ohvitseriks. See kaunis pikakasvuline, säravalt andekas ja püüdlik noormees kinkis oma 20. eluaastal ühe Poola sõjatandril tehtud suure akvarelli. Tsaar Nikolai esimesele ja asjaarmastaja õnnestunud pilk leidis sedavõrd tunnustust, et vääris ülesriputamist Peterhofi suures palees. Nüüd punub Möllerend erru ja temast saab Peterburi kunstiakadeemias kuulsa Kalbrjovi lemmikõpilane. Läheb veel mõni aasta ja juba on ta Itaalias ning vallutab oma maaliga suudlus Rooma, aga peagi ka Venemaa kunstiarmastajate südamed. Peterburis stse naasnuna saab nalja viskama aja hinnatumaid Bartletiste kuulus ja seltskonna poolt armastatud kunstnik. 1856. aastal sõidab ta sugulaste juurde Kuressaarde end ravima. Abiellub Jostab naise sugulastelt Kaali mõisa, jäädes elu lõpuni seotuks Saaremaaga. Harju-Jaani altaripildi maalib ta kaks aastat enne oma surma kopsupõletikku läbi 1874. aastal. Et see kauni välimusega sära vandeline kunstnik Kergats vaid sügava hingega peenetundeline inimene näeb jumal juba tema rooma aastatel ning seata eluteele hingelisi katsumusi, mis äratavate elavale usule ning selle pöördumise üheks väljundiks saab loobumine diskreetset aga siiski meelaste olust, stseenide maalimisest ja aastaid kestev töö apostel Johannest kuulutava suure kompositsiooni loomisel. Just selle maali lõpetamisele järgnebki Mölleri elus enda sidumine Saaremaaga. Ja kaudselt võib öelda, et Harju-Jaani kiriku altaripilt nii kõrgelt hinnatud kunstnikult kui seda oli kaasaegsete silmis Otto von Möller sai võimalikuks just tänu tema varastele edu aastatel Roomas läbi elanud Dust saadud usulisele tõukele. Kunstiajalugu olles taasavastab eelmise sajandi akadeemilise maalikooli väärtusi ja võlusid. Kuid on vaieldamatu tõsiasi, et risti löödud mu kodukiriku altarimaalil on teostatud tõelise meistrikäega. Aga igaühele, kes seda maali ususilmade läbi näha võib ütleb õnnis tegi oma kannatuste sügavusest. Ma kannatan tänagi teie pattude pärast. See sõnum on tähtsaim. Kuigi Harju-Jaani uue kirikuhoone ehitamise järel vana lagunemise äärel pühakoda lammutati ja me ei saa enam kunagi teada tema ehituslikku ega täpset vanust on tollest hävinud hoonest säilinud mõned lisandid ja pastor reede on oma kroonikasse hoolsasti üles joonistanud ka kõik 11 kirikus leidunud hauaplaati. Neist hauaplaatidest. Uhkeim tähistas kunagiste Haljala mõisnike matusepaika ning kiviraidur oli sellesse kivisse lamama jäädvustanud palves kokku pandud kätega mehe ja naise täisfiguurid. Kaks aadlivappi ning Hans von Taube ja Anna von Roseni nime ja aastaarvu 1596. Juba Fredi aegu seisis kirikus kasutamiskõlbmatu vana, 1593. aasta daatumi ka ristimiskivi. Kõik vanad hauakivid peale mõõtmete poolest ilmsesti kõige suurema kahe ja poole meetri pikkuse plaadi, mis veel enne viimast sõda tervena lebas. Leerimaja õuel hävisid koos kirikuga. Nüüdseks on tollestki ainsast alles jäänud hauaplaadist säilinud vaid peaaegu kustunuks kulunud kirjaga katke millel vaevu loetav aastaarv 1735. Ja sõnapaar Haniie jõgi, mis täna päevasse kirjapilti ümber panduna tähendab paika nimega Anija. Seegi plaat ei ole kirikus, vaid ühe elumaja trepi Mademesse tsementeeritud. Pastor reede kroonikast võib leida ka ühe Eesti kunstiajaloole jäädavalt kaduma läinud keskaegse Cap altari kirjelduse. See tekst kõlab tõlkes nii. Müüritud kividest ja paksu kiviplaadiga kaetud altaril seisab puust kapp. Kahe avatud uksega. Kapi sees on puust nikerdatud Maarja ema Anna kelle süles on tema tütar Maarja. Kellel on kristus, laps süles. Seda kirjeldust lugedes tuleb kohe silmadeta Klaus Anders, ita ule atribueeritav Pühalepast pärit samasse seeline kappaltar Niguliste muuseumi ekspositsiooni uhkus. Aga Frede jätkab ustele maalitud mõned osad Kristuse kannatusloost ja ühe ukse väliskülje ülaosas on ümmarguse kraega vana mõelises rõivas mehe kujutis. Koos nelja samasuguses rõivas lapsega. Nende alla on kirjutatud 25. Taaveti lauluread. Ära tuleta mulle meelde mu nooruse patte ega mulje astumisi. Mõtle minule oma heldust mööda oma headuse pärast, oh issand. Ometigi mõndagi vanemad kunsti varadoodi kirikust uude üle. Aga kahjuks on sellestki rikkusest omakorda suurem osa kaduma läinud seeläbi, et paaril sõjajärgsel aastakümnel ei leidunud Harju-Jaanis kedagi ka mitteõpetajat, kes mõistnuks ajahambast kahjustatud kunstist hoolida. Nii pole teada seitsmeteistkümnenda sajandi altarimaali püha õhtusöömaaeg ega vaskse pattulangemisstseeni kujutisega hiliskeskaegse ristimisvaagna saatus. Kurjad käed olevat enam kui paarkümmend aastat tagasi ära viinud viis puust nikerdatud polükroomset kuju evangelistid ja Kristuse, mis kunstiajaloolase Sten Karlingi määratlusel pärinesid krinus Rabe tööna 1736. aastal valminud altarilt. Ka murdvargad on kirikut külastanud uue kiriku esimeseks juubeliks välja antud raamatukest minevikumälestusi Harju-Jaani kihelkonnast, mis koguduse tollaaegne õpetaja Arnold Köstner samuti Heinrich Christoph reede kroonika andmete põhjal on koostanud võime lugeda vägagi värvikat lugu sellest, kuidas toimiti kirikuvarastega 300 aastat tagasi. 1651. aastal käinud vargad käärkambris ja teinud rahakasti tühjaks. 1656. aastal käidud teist korda kirikukassat röövimas. Vargad olnud seekord raudseppa jüri paenurme kõrtsist ja Tedre Mart laekülast. Mart, võetud kohe kinni ja poodud mägise küla põllul võlla Raudsepa, Jüri poodud, aga vast järgmisel aastal ülesse. Viimane rippunud kõigest pool aastat, sest talumehed võtnud raudketi pärast, millega ta üles poodud öösel salaja maha ja viinud keti ära. Kirikumees Andres matnata võlla alla maha. Teine varas rippunud kuni 1707. aastani, siis raiutud võll salaja maha. Oli see tegelikult nii või rahvaluule, kes seda teab. Aga pastor reede Harju-Jaani tuleku ajaks polnud viimati nimetatud aasta numbrist möödas rohkem kui vaid neli aastat mis lisab mõnevõrra uskmatutele kroonika andmetele pisut usutavust juurde. Mitmekesine on vana kiriku kantsli saatus Barokkse kantsli korpuse üks, kuigi kaotsis ehisdetailidega tahvel evangelist Matteuse figuuriga ning kantslijalaks olnud viinamarjaväetidega keerdsammas on Harju-Jaanist tänini alles Uhke annetaja vappidega kõla Rästas kirjaga mis tõlkes kõlab tööliskarm, kindlameelne ja mehine isand Hans terental ja emand Margareta Elizabeth vahtmeister on selle kantsli jumala auks annetanud ja üles seada lasknud 1646. aasta esimesel augustil aga samuti ka luteri pilt kantsli taga seinal on kaduma läinud. Kuid ülejäänud osa kantslist rõõmustab silma Leesi kirikus, kuhu see Harju-Jaani koguduse annetusena jõudis tolle rannarahvakiriku valmimisel 101 aastat tagasi. Ma ei tea üheski kirikus olevat test nii vägevat rahalaegast Harju-Jaanis. See üle paarisaja-aastane, massiivne, puidust ja sepis kaunistustega. Kirst on kolme tabalukuga suletav ning teadupoolest oli iga luku võti neist kolmest erimehe käes. Tõenäoliselt valmistatigi Tokyost kartusest kirikuvarast ees. Ja oletada võib, et kui viimane kahest dokumenteeritud vargus juhtumist leidis aset 1656. aastal siis võiks vargakindla rahalaeka valmimisaega ligilähedaselt samasse aega oletada. Veel kuulub Harju-Jaani koguduse kunstivara hulka, eks imeline hõbesepad 15.-st sajandist. Üks kolmest meie kirikutes säilinud kõige vanemast armulauakarikast. See väärtuslik kunstiese, aga samuti ka üks teine temast paarsada aastat noorem hõbekarikas on kindlale muuseumi hoiule deponeeritud. Kas sina, mu kuulaja, oled kunagi mõelnud sellele millist sõnumit peale kunstiväärtuse kannapüks mitme sajandi vanune armulauakarikas oled sa tundnud igaviku puudutust, nähes oma õpetajat pühitsemas sinu ja su lähedaste osadust issandaga hoides käes sedasama veinikarikat, millest samasse osadus on liidetud olnud juba su vaarvanemad. Ja kõik need suled, tundmata kauget põlved, kelle läbi võtsid sina kingina jumalalt vastu inimeseks sündimise anni. Et käia teed, mis on imelühike siin maa peal mingi üksnes siis mõtestatud, kui see on tee, mis viib sind jumala juurde. Kahtlemata näis Harju-Jaani vanast väheldusest kirikust uude pühakotta tulijale vastne hoone valgusküllase ja toredam. Ometi oli just eelmise sajandi keskpaik see aeg, mil ümberehitustesse remontides läks ajastu kunstimaitsele lõivu makstes lootusetult kaotsi meie iidsete pühakodade kunagine värvirõõmus helgus. Ei keskajal ega baroksete uljalt emotsionaalsete värviliste nike kujudega kaetud kantslerite altariseinte ajastul polnud meie kirikuhoonet seest välja näinud nii rangelt vere vaestjana. Ja vaat selleks muutusid. Möödunud sajandil. Ei olnud Harju-Jaani uus jumala kuidagi erand. Ning tunnistan sulle minugi varasemasse mälestusse. Onu kodukihelkonnakirik jäänud kõleda ning mornivõitu ruumi muljega. Ehkki kaugele paistev kirikutorn mööduja pilku köitis, ei toetanud interjöör väljast puhas valge pühakoja kutset. Seda isegi vaatamata kaunile ja mõjusele kuldraamis altarimaalile ning rohkele valgusele avarates akendest. Muuseas, Harju-Jaani akendes seda palju, et viimases suures sõjas kaotas kirik oma akende, tina raamistuse, peene ruudustiku, mis avarale ruumile palju elavust juurde oli lisanud. Nüüd juba viis aastat on Harju-Jaani kirik ka seesolijale heledas värvi, kuues rõõmus, hubane ja tõeliselt kaunis pühakoda. Metamorfoos kiriku 130.-ks aastapäevaks muutis mu kodukiriku silmanähtavalt templiks, mille sümboli tähenduslik ja kunstiline tervikkujundus keskendub ühele ainsale ja põhitähtsal eesmärgile. Juhtida iga kirikusse tulijad Kristuse juurde. Kuulutada visuaalselt samu evangeeliumi, mida jumalateenistusel kogudus kuulutab sõna orelihelilauluhääle ja palvega. Nagu juba öeldud, säravvalge ja kuldan altarivärvideks. Valged on seinad, valged ja kreemiad on 12 sammast millest igaühel kaunistuseks nink tähenduse selgituseks sinipunane vapitahvel, apostli sümboliga. Beežiks värvitud pingistik. Aga kui palvetaja pilgu kõrgele tõstab, näete hõbedaste Taaveti tähtedega hele taevasinist lage oma pea kohal. Selline on Harju-Jaani nüüdne sisemine värvilahendus, mille kogudus oma jõududega oma toonase õpetaja praost Harri Reinu eestvõttel kavandas ja teostas. Kodukirikus on rõõm olla. Selles pühas kojas on ühtaegu nii puhtus kui ka pühalikus ja seeläbi kirjeldamatult imeväärne issanda ligioleku tunne. Niisuguse ruumi mõju loomisel on värvidest enamgi kaasa rääkida läbimõeldud bioloogilist programmi järgivatel kali graafilistel pühakirja tekstidel mida leidub nii altariruumis kui ka võidukaarel. Pingi rinnatistel orelirõdul. Kirjade sõnumile teenivad kaasa sümbol kujunditega, vitraažid, kooriruumi, põhja- ja lõunakülje paarisakendel samuti ka akendel, mis paiknevad pikihoone külguste kohal. Võib-olla leidub meie kirikutes palju kunstiliselt teostuselt täiuslikumaid klaasimaale aga Harju-Jaani vitraažidel sügavaim väärtus on nendegi ilmutus. Sõnumis. Lõputu hulk nähtamatuid, niite seob omavahel inimesi, põlvkondi ja inimeste kätega püstitatud ja saatusi. Kui me elame jumalaga südames, siis me teame, et juhuseid ei ole. On vaid jumalatäituv tahe. Tema plaan meiega, mis võib ulatuda Sillana ühest aasta sõjast teise võib olematuks muuta kaugusi. Tunnistan ausalt, et olles seda saadet tehes avastasin Mulleri ja Mölleri nimede, põneva ja uurimistvääriva sarnasuse. Kuid see ei ole ainus jumala varjatud toimimise imestust väärilt põiming. Harju-Jaani uue kiriku ehitajaks saanud õpetaja Daniel soni kutsus kogudus omale 1845. aastal Ruhnu saarelt. Daniels on teenis Harju-Jaanis 24 aastat. Õpetaja Harri Rein, kes endas samuti kogudusemaja näol ehituse maha jättis teenis Harju-Jaanis 20 ja pool aastat. Ning oma lahkumisega Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetajaks. Maksis tema näol Harju-Jaani kogudus ära oma võla väikesaare ees. Mina olen Sirje Simson, te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet minu kodukirik korale esitasid meesansambel Margo kõlari juhatusel ja Saaremaa poistekoor. Poiste laul, lõpetabki saatetundi, õnnistatud advendiaega sulle armastust.