Eesti luterlik tund. Armas kuule mina olen preester Rein õunapuu ja täna olen ma sinu eest saatega, mille nimi on meri. Meie maal pole vist inimest, kes poleks kunagi seisnud mererannal ja tajunud seda ääretust, seda vägevust ja mitmepalgelisust, mis merest hoovab. Paljud meist teavad seda tunnet, mis haarab su hinge. Kui sa seisad laevalael ja su silma ei hakka ühtegi kallast. Ainult ääretu vetevälimeri on vabaduse sümbol. Ja vabadusest räägibki mu tänane saade. Poiss kasvas üles vaatega laevatehasele laevaneeti esimese pojana. Seal, kus kasvav hiiglaslik laevakere valib kas tema eest päikesel. Kuus päeva nädalas vaatastama vaest isa, kes pidi töötama koori. Isa jõi igal öösel ja unistas tulevikust. Raha ei pannud ta kunagi kõrvale. Poiss nuttis, kui ta mõtles tulevikule. Varsti see päev, kui pudel puruks löödi. Suur laev lasti merre. Poiss tundis end, justkui oleks ta maha pandud, tühjalt rannale meeleheitlikult püüdiste põgeneda, tulevikku. Mis oli valida laevaehitaja pojal. Uusi laev tuli ehitada, uus töö ootas ees. Päeval ta unistas laevast, mis läheks maailma viies endaga kaasa tema ja ta isa paika, kus neid kunagi ei leita kaugele eemale sellest linnast suletuna laeva skeleti, nagu puuri rippusid töömehed, kärbsed, valgustatud keevitus, Leigist. Töömees teeb tööd, kuni see otsa saab. Poiss nuttis, kui ta mõtles tulevikule. Siis tabas tööõnnetus neid, keda saatus päästnud. Poisi isa toodi koju kiirabiautos. Viimane palgatšekk, vastne käekell, võib-olla veel kolm nädalat elada. Mis oli valida niitja pojal, Kuuse laev tuli ehitada. Uus töö ootas ees. Ühel päeval ta unistas laevast, mis läheks maailma viies endaga kaasa tema ja ta isa paika, kust neid kunagi ei leita. Kaugele eemale sellest linnast linnalaev ilma sööta. Nad on teel hingedesaarele. Noor inimene vaatab maailma mõistmatute, kuid uudishimulike silmadega paneb tähele, mille eest saab laita ja kiita. Kuni tuleb aeg oma tiibu proovida püüda ise midagi olla. Kodu jääb kitsaks ja annal seistes paistab elumeri meile kutsuva ja paljutõotav vana. Hinges tärkab soov purjetada silmapiiri taha. Tulgu seal siis, mis tuleb ainult ära siit ainult eemale koduaiast, millest kord ei ulatunud üle vaatama. Eemale musta laega toast ja metsast, mis alati ees oli ega lasknud merd näha. Kui inimene on juba jõudnud näha neid kes polnudki koduõuest kaugemale saanud hääbusid enne, kui nende laev tuule purjesse sai. Keda juba lapsepõlves alanud argipäev ei säästnud. Tunnistused, mattusid leiva muredesse. Aga temal oli siis kõik veel ees. Hing tahtis trotsida halli saatust, hingas täie rinnaga õnne, lootust, et maksku see, mis maksab, kas või hingehinda. Keegi ei taha ju olla ori, kõik igatsevad vabaduse järele. Veel kätte võtmata. Vabadus on nagu ehitamisel olev laev mis sisendab usku, et mis saab, avaneb selles väljapääs saatuse suletud ahelast. Nii algas tee üle lainete silmapiiri suunas. Sinna, kus maa ja taevas näisid kokku saavad, et enam mitte ealeski lahku minna. Ma nägin taas sel õhtul musta purje kahvatukollase taeva taustal. Ja hetkeks oli kõik nii nagu enne. Ma olin seal, kus hallid kajakad lendavad. Kui see juhtuks uuesti, oleksin mures. Sest vaid kummaline laev suudab lennata, aitäh. Ja mu terve mõistus jälgis silmapiiri hämarduva taevavalgel. Sel ööl ma kõndisin unes, jalutasin mererannal. Ma läksin merele ja tema kaasaga, kuni maa kadus mu silmist. Ma ujusin kuni hommikuni musta purje Albunetavast taevas. Ja ma leidsin enda kutsuva laevatekil kaugemale rannast kui hall kajakas võiks lennata. Mu ümber oli vaikus nagu teesklesin ma inimlikult habrast lootust. Kuid küsimusmärk rippus purjekangas siis, kui tuul selle nööridele suri. Ma olin maganud vist umbes nii, aga võib olla ka terve päeva. Ma ärkasin voodis valgete linade vahel. Taevas oli savikarva. Siis sahises puri. Jörnhingus käis ülema palge. Kuid valgete hobuste galopeeriv pilveserv andis teada, et varsti läheb kiireks. Õrnast hinguses sai tormil jahil, taevas muutus mustaks. Mu hirmunud silmad otsisid horisonti, kui meri kogunes kui selja taha. Kas nägin ma meremehe varjusillal läbi rooliruumi akna, kes tüüris osavalt heitlevat laeva siis, kui mu silmad kustusid vihmas? Laev haarati tuulest võitlema tormile vastu. Ning tüürihoidja mütsi servalt tundsin ära oma isa näo. Kui sa loed oma õhtupalvet, siis tuleta meelde ka mind siis, kui taevasild on murdunud. Ja sa oled eksinud mässavas meres. Kes suudaks kirjeldada mere muutliku palett, mis võib-olla majesteetlik, kult rahulikum nii sõbralikeks sunnib sind uskuma, justkui oleks mereväravate võtmed sinu käes. Aga see on vaid üks tema väga paljudest nägudest. Sest meri pole kunagi ühesugune. Meri saab taevalt oma valgusega, Järvi tuuletama tasaduse raevu sügavusel küsimuste kaduliku näo. Lihtsameelne on see inimene, kes arvab, et on mõistnud kogu olemise vääretust õppinud merd nägupidi ära tundma. Sest igal asjal siin maailmas on inimese jaoks mitu tõlgendust. Ulgumerel saab peagi selgeks, et meri ise ei ole lahendus. Eteerimine igatseb hingesaare kaugete randade järele. Merel näib palju saare silmapiiri tagant kerkimas, aga kõikidel ei saa randuda. Nii paljudki kaunid rannad on palistatud ohtlikke karidega. Nii mõnedki saared kaovad ruttu või osutuvad silmapetteks, kui lähemale jõuame. Sulle tundub, et laeva tüüri hoides oled sina mere valitseja ja teed temast endale sulase, kes kannab sind sedamööda, kuidas sinu käsi Türi ratast hoiab. Relvaid tahta ning ta neelab sind vaevata. Ja su küsimusele, miks ta nii teeb, ei ole kedagi vastamas. Küll igatseksid tormisel merel suuna kaotanud laevas näha kellelegi nähtamatut kätt tüüri hoidmas. Ja neil hetkedel sa kuuled oma hinge kahetsemas ja kahtlemas. Miks oled sa sinna koduõuele? Mis küll ajas sind laia maailma? Kust võtsid sa jultumuse, et just sina oled see, kellel on õnne kuhugi välja jõuda? Miks pidanuks saatus just sind hoidma, et sa ei jääks igaveseks triivima maa ja taeva vahele? Sest nii palju on olnud neid, kes on läinud kellele laev sai hauaks ja kelle hauda ei leita. Ainult see, kes on eksimatu, saab olla tõeliselt vaba. Kuid inimene ei saa kunagi olla päris kindel, kes juhib ta kätmist, tüüriratast hoiab kas on ta pääsemise või hukatuse poole. Ainuüksi inimlik loogika ei hoia meid hukkumise eest. Sest me võime nõrkade ulgumerel. Ilma silm võiks kunagi näha igatsetud kallast. Kuid samuti võib meie laev puruneda vastu kaljut siis, kui lootusse rand on peaaegu käeulatuses. Nii palju kordi oleme arvanud, et leidsime midagi püsivadki lõplikku kuid aina pidanud kõike taas ümber hindama. Vabadus, mille eest olime valmis andma kõik osutus taas orjuseks. Ühest puurist välja murdes leidsime end järgmisest puurist. Kesk ääretut võimaluste merd. Poiss oli suletud kaluri õuele. Veretu kuu on seal, kus ookean sured. Öö, tähtede tulede parv ripub taeva põrgus. Puuride kaos valitseb seal, kus vähid talvituvad. Kus on need võrguheite ja kus on see sarvik, kus raisakulli kuuekandja. Kuhu läheb looja, kui must lind lendab? Kus on see laps, kelle näost vaatavad isa silmad? Need on puurid hingede jaoks. Ta on üheksanda maailma kuningas. Udukellade lõigu kadunud poeg. Igas mere vähipuuris elab piinatud inimhing. Need on suletud, tehaste hinged, murtud krooni alla heidetud orjad olnud, kes loendavad vanu patuseid lubadusi. Need on hinged hukkunud linnast. Need on puurid hingede jaoks. Pailaps ütles, veame kihla. Ja võrguheitja naeris, kuigi tundis end puudutatuna. Sa pead jooma, mida minagi ja olema mu sarnane. Ja kui see jook jätab mind jalule, võib hing vabalt lennata. Mul on siin paaditäis laagrist veini, aastakäigust, mis õnnistaks iga laeva. See on tehtud surnud meremeeste verest noortest valgetest kehadest, mis mõõn kaldale uhtus. Mis on selles minu jaoks mu kena noor sõber? Miks peaksime vilistama laulu, mida puurilind laulab? Kui sa kaotad selle kihlveomerekuningale siis pead veetma ülejäänud osa igavikust siin puuris vees minuga. Need on puurid hingede jaoks. Vabadusest võimuni on kukesamm. Nii nagu orjusenigi. Võim ei ole midagi muud kui võimalus oma vabadust teistele ette kirjutada. Orjastada teised meie vabaduse nimel. Saatus andis nad meie kätte ja nende lookas selgete toel lootsime luua midagi enneolematut. Inimesed murdusid meie karmi käe all, sest keskimis vabadus oli antud meie kätte. Ja monument, mille tahtsime püstitada enese vägevuse auks. Meie arvates rohkem väärt nende inimeste vabadusest ja õnnest. Põhimõtted, mis meie olime endale valinud, said mille tähtsamaks teiste inimeste omadest. Arusaamine sellest, kuidas inimesed end meie valitsuse all tunnevad, hägustus järjest enam sest iseenda seatud sihid haarasid kogu tähelepanu ja ettekujutusvõime ülesanded ootasid täitmist. Uus ühiskond ootas ehitamist? Ei, see kõik ei olnud ju nii primitiivne, et me oleksime tahtnud ainult võimu ja raha. Meie eneste arvates lausa ohverdasin oma vabaduse teiste õnne juhtimise nimel. Vähe sellest, arvasime nii täitvat jumala tahtmist. Tahtsime panna inimesi elama tema seaduste järgi. Muidugi nii nagu meie neist seadustest aru saime. Aeg läks ja kõik purunes kildudeks. Allus TALO seadusele. Et igal arengul on oma algus, õitseaeg taandumine ja lõpp. Alles siis oli meil äkki aega iseend kõrvalt vaadata. Hakkasime mõistma, mida olime teinud. Kuidas me keerulise meelevaldselt lihtsaks taandasime ja arvasime, et see on geniaalne. Kuid samas mõistsime samuti teediga. Hirmuvalitsus saab kesta ainult rumaluse ja arguse turvil. Pärast seda, kui meid oli proovitud nii võimu kui orjusega nii vaesuse kui rikkusega jõudis viimaks meie teadvusse, et elu on midagi enamat, midagi palju enamat kui valitsemine või allumine. Elu on midagi enamat kui lihtsalt uskuda iseenda visiooni sellest, kuidas jumal sind hoiab ja armastab. Sest soovi tagant olla jumala sarnane, ähvardab meid kõrkus. See varjab end meie kõige vägamates lootustes. Meenutab meie maailmapilti. Rikub tasakaalu isikliku sõltumatuse ja ühiskondliku sõltuvuse vahel. Ma vaatasin täna üle jõe ja nägi nutumatunud linna ja kirikutorni, mille ümber mängisid kajakad. Ma nägin kõhna hobuseid koduteel videviku valguses. Ma nägin kaht preestrit laeval. Oktoobri hanesid külmal talvel. Kogusele. Pole vist mere poole. Kaks preestrit tulid meie majja täna õhtul. Eks see vana hea üks noor, et palvetada surija eest, jagada talle viimset võidmist. Selleks, et õppida. Teine selleks, et õpetada, kuidas külm tuul puhub ja toretseb preestri mustakuue laperdades nagu karnate mõrtsukas. Kogu selle aja jätkas jõgi oma lõputut voolamist mere poole. Oleks see minu teha, siis ma võtaksin kaadi õelt ja mataksin vanamehe merevoogudesse. Õnnistatud olgu vaesed, sest nemad pärivad maa. Parem on olla vaene kui paks mees nõelasilmas. Kui need sõnad olid öeldud, siis ma kuulsin vana meist naermas mis saaks olla hea selles kulunud maailmas ja Tartus võiks seal olla. Kogu selle aja jätkas jõgi oma lõputut voolamist mere poole. Lõputult nagu vaikne pisarkogusele aja jätkas jõgi oma lõputut voolamist mere poole. Isa, kui Jeesus on olemas, miks pole ta kunagi elanud siin? Õpetajad rääkisid meile. Roomlased ehitasid selle linna. Nad ehitasid linnamüüri ja templi oma impeeriumi äärele. Nad elasid ja surid ja palvetasid oma jumalate poole. Kuid kivijumalad olid täiesti vait. Nende impeerium hävines ja selle Kivitsaid uueks hooneks. Kogu selle aja jätkas jõgi oma lõputut voolamist mere poole põhjema päikese langevas valguses. Ja kui oleks see minu teha, ma võtaksin paadijõelt. Sest inimesed lähevad kogudustes peassegi. Aga kogudused neist on üks hullem kui teine. Vabadust on kahte liiki. On vabadus millestki ja vabadus millegi jaoks. Reaalse tähenduse omandab see ikka inimese motiivide kaudu kuidas tema vabadust kasutab. Vabadust tingib vastutuse selle kasutamise tagajärgede eest. Kui keegi kulutab oma aega õppimiseks ja harjutamiseks omandab ta varsti mingid oskused, mis puuduvad sellel inimesel, kes oma vaba aja meelelahutusega täitis. Oskused avavad inimesele uusi vabadusi, millest jõudeolek ilma jätab. Kuid ilma puhkamata ja oma jõuvarusid arvestamata võib ülepingutus muuta mõttetuks. Kõik meie püüdlused. Ordo servaabittee. Hoia korda, siis kord hoiab sind, teadsid öelda juba vanad roomlased. Kuid vabal hingel on raske elada juba nähtud silmapiiride järgi. Ainult ori rõõmustab sellest, kui ta ei pea ise mõtlema. Kui kõik on kellegi poolt ette kirjutatud. Sest ükski eeskiri ei suuda garanteerida inimesele õnnelikku igavikku. Ükski käitumisnorm ei suuda arvestada kõigi asjaoludega, mida meludel kohtem. Sellepärast ei tohi inimene klammerduda oma antud hetke tõekspidamistesse vaid sama avatuks kõikidele elusstsenaariumitele. Vabadus, see on nii võimalus pääseda kui koht kaotada. Kõik Vaba inimene peab olema väga ettevaatlik, väärtustama iseolemist, unustamata, et inimese vabadus siin maailmas piirdub teiseni sellise vabadusega. Meil pole mingit garantiid, et meie armastus jumala vastu ei osutu lihtsalt kasuahneks enesearmastuseks, millega üritasime jumalat üle kavaldada. Nii kõrgel maailma kohal täna õhtul loovad inglid meie und. Ja tähtede silla all. Meie unenäod on rahulikud. Kuid võib-olla see kõik on ainult tunni, mis lendab minema koskajakatega. Võib-olla on see ainult uni, mis ratsutab minema kotka turie. Siis, kui inglid langevad, varjud ilmuvad seinale. Tormikutses kummitab miski meid kõiki siis, kui inglid langevad. Võta oma isa, rist õrnalt seina pealt. Jälg sellest jääb seinale. Kadumas kõike, mis neis varjul on olnud. Nüüd kõik rebitud inimhinged otsivad maatasa tehtud, varemeis oma kadunud kodu. Otsivad hauakivide seast. Siis kui inglid langevad, varjud ilmuvad seinale. Tormikutses kummitab miski meid kõiki siis kui inglid langevad. Need on mu jalad. Need on mu käed. Need on mu lapsed ja see on mu nõudmine. Tooge inglitele taevast alla. Kaduge mu silmist, sest ma ei taha kunagi näha miljoneid päikest keskööl. Su käed on tühjad. Tänavad on tühjad. Sa ei saa meid enam kontrollida siis, kui inglid langevad. Soov olla jumal on inimest alati kummitanud. Vaba tahe on teinud meist jumalaga võitlejad, võistlejad. Kuid igaüks, kes sellele ahvatlusele järele andis, on läinud ajalukku kui koletis hirmutuseks kogu inimkonnale. Sest jumala mängimine teeb pimedaks sunnib uskuma sellesse, et meie jaoks pole reegleid, paid, ainult erandid, jääb meie hing üksi vabaduse merele eksinu vaibuma, uhkuses, lakata otsimast, kodusaart, loobude suhtlemast katusega kuni saatus teda viimaks raske käega ta kõrkuseist karistab. Kes kaitseks küll meid vabaduse eest murda oma lubadused ja minna kergema vastupanu teed oma hukatuse suunas? Me peame leppima oma inimsusega et oleme ühtaegu vabad ja sõltuvad. Et üle pikkade eksirännakute ihkab hing taas koju üle Rulva mere sinna turvalise metsa taha, kuhu laine ei ulata. Kuid kus merekohin ei vaibu. Me peame julgema tagasi tulla. Peame julgema paluda andestust kõigilt, kellele oleme ülekohut teinud. Otsima lepitust Nendega, kellega arusaamatus on ummikusse viinud. Et leida iseend, peame julgema tagasi tulla koos kõigist läbikukkumistest ammutatud kogemustega, mis on meid õpetanud leppima oma ekslikkusega. Oma saatusega. Tuleme tagasi jätkama inimpõlvede lõppematu ahelat olles üks laine neist raamatutest, hulkadest, mida meri rannale veeretab. Nii et elu mõte ja meie igaviku lootused jäävad jumala hooleks. Suundu orjatähe järgi purjeta üle mere koju, kus mu tõeline armastus mind ootab. Seti purjenöörid lõuna tuulde ja purjed tähtede järgi. Valgus rakkesse. Siis saab ta julgelt minna ümber Kap Hoorni Valparaisusse paradiisiorgu. Tee punaseks sadama tuled, võta suund paremale rohelise järgi. Kust peaks ta teadma, mis kuradeid ma olen pidanud nägema. Üle taeva paistab meretäht. Kuuvalguses saab ta julgelt minna ümber Kap Horni paradiisi orgu. Kõik teed, mis me oleme käinud tooksid mind ikka mere äärde reisima, samas kõik mu murtud lubadused. Kuid armastus saadaks ikka mu südamelaeva üle rulluma mere. Kui ma peaksin surema ja vesi on mulle hauaks, ei saada kunagi teada, kas ma läksin hukatusse või pääsesin näe vaimu lendamas üle merekuuvalguses võib ta julgelt minna ümber Kap Horni paradiisiorgu. Te kuulsite Eesti luterliku tunni saadet nimega meri milles oli kasutatud Stingi muusikat. Stuudios oli preester Rein õunapuu. Eesti luterlik tund.