Eesti luterlik tund. Te kuulete luterliku tunni saadet, stuudios on Signe Aus. Meie tänase saatega alustame saadete sarja, mis räägib ühest tuntumast tähtsamast kristlikust palvest meie isa palvest. Paljud inimesed on seda palvet kuulnud ja paljudel inimestel on seal palvega peas. Meie oma saadetes tahame vaadata ja mõtiskleda, millised mõtted mahuvad sellesse aastatuhandevanusesse palvesse. Täna, 21. sajandi hakul. Igas saates käsitleme ühte meieisapalve palvetest koos saatekülalisega, vaatame, milliseid küsimusi ta meis tekitab ja kuidas sellest aru saame. Ootame ka teie raadiokuulajad aktiivset osavõttu. Oma küsimusi võite saata meile Eesti luterliku tunniteenistuse toimetusse või tavalise postiga kui ka elektronposti teel. Ja samuti võite meie toimetusega helistada. Samuti on otsesaadete ajal stuudios avatud telefon, millega saate stuudiokülalisele küsimusi esitada. Tänases sissejuhatavas mõttes on meie külaliseks Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop Einar Soone. Temaga räägime üldiselt palvest ja palvetamisest kui ka sellest, miks nimetame jumalat meie isaks. Samuti küsime tavalistelt Kristlastelt, milline on meieisapalve tähtsus nende argipäevaelus. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. See, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Aga naeratus jääb. Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved? Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. See, kellele on pähe antud, kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Piiskop Einar Soone, kas palve jätab ka mingisuguse jälje? Kindlasti jätab, ka vaimne pingutus on töö ja palve on töö, igal tööl on oma tagajärg oma jälg. Ja kas see on siis tajutav konkreetselt füüsilises maailmas, füüsilisel tasandil või on see vaimsete jõududega tegemist on nüüd omaette küsimus. Mis asi see palve siis õieti on? Viimasel ajal rõhutatakse et palvele peab eelneva teatud meditatsioon või enese keskendumine. Palve sõnastuse juures toimuks teatud energia ülekandmine. Kui inimene palvetab, siis ta annab välja endast teatud energiat. Ja kui ta suunab selle energia vastavalt siis objektile, kelle poole see palve esitatakse siis me võime nimetada kõige lihtsamas vormis, et ta on suhtlemine. See on palve sõnastuse kaudu edasiandmine teatud informatsiooni soovi, kiitus tänu mis iganes ja samas vaikusehetke juures ka taas selle informatsiooni või energia vastuvõtmine netis suhtlemine. Aga kust ma võin teada, et kas nüüd mediteerimine või on see palve on sellel mingi vahe? Mingil moel on võimalik siiski vahet teha, meditatsioon see on nagu enesekeskendumine ja enesele teadvustamine. Missuguste küsimuste või probleemide ringiga inimene antud hetkel tegeleb, kas need on individuaalsed, tema elu puudutavad asjad või on see teatud mõistete või olgu need usuliste või, või mis iganes küsimustega tegelemine ja see on nii nagu teatud informatsiooni omamine, enese jaoks selle läbitöötamine ja siis mõtte formuleerimine ja kui see eeltöö on tehtud, võime ütelda palvetamise jaoks vajalik eeltöö siis on võimalik juba väga selgelt väga konkreetselt esitada palve vormis see tulemus, mis omenditatsioonil saavutatud. Ja niimoodi teoreetiliselt kõlab, et palvetamine on ikka üks raske asi. Kas seda peab järsku kuidagi õppima? Võib nii ja, ja teisiti kui võtame profaanses tähenduses siis kui inimesel on mingi vajadus ja ta läheb teise inimese juurde, oma soovi ja palvega, ma arvan, et siin kehtivad need reeglid, mis on üldinimlikus suhtlemises väga olulised viisakus käitumises sõnade korrektsus ja, ja pöördumise ütleme juures, ka see, kuidas pöördutakse. Ma arvan, et mingil moel on see seotud juba kasvatuse küsimusega ja kõige muuga. Nüüd kui me räägime juba nendest palvetest, mis me mõistame nagu religioosse palve usulise palve all ka siin on võimalik ütelda, et osalt on see õpitav ja vajalik, seda õppimise juures ka arvestada, et on teatud reegleid olemas. Aga kui inimesel on vajadus, siis nii, nagu tema oskab, nii tema esitab oma palve, et see ei pea alati olema seotud mingi kindla ja süstemaatilise õppimisega vaid see on nagu üldinimeste tasandilt lähtuv pöördumine ja mõtlemisoskus. Kas seal võimalik ka valesti palvetada? Ja kuidas võtta, on küll, sellepärast palve võib sisaldada ka teatud niisuguseid nüansse, mis on seotud näiteks omakasuga võib-olla teatud isegi valega, sest palve sõnastuses on tähtis ka see formuleering. No ma võiksin tuua näite, kui, kui me läheme kellelegi sõbra juurde ja palume temalt mingit teenet siis see võib olla olla seotud hea eesmärgiga, aga see võib olla seotud ka mingi sellise taotlusega, mis toob näiteks kahju kellegile. Ja, ja selles mõttes võime küll ütelda, et, et see ei ole õige palve. Oleme harjunud palvega seostama selliseid sümboleid nagu ristis käed ja põlvitav inimene. Kas palve juures on ka oluline see väline hoiak või žessis või? Jällegi siin ma võiksin ütelda, et on nagu kaks tasandit, üks on see, mida me inimestega suhelda, Nendes omavahel esitame teatud soove või, või palveid, siis kindlasti on siin juba näiteks näoilme väga tähtis, kuidas inimene teise inimese juurde läheb, kuidas ta tervitab ja nagu öeldaksegi, et, et väga oluline ongi see esituslaad. Kuidas sa esitad oma palve teisele, nii et teine ei saaks ära ütelda. Kui me räägime nüüd nagu religioosse palvesüsteemidest, siis on ka siin välja kujunenud aastasadade ja tuhandete aegagi teatud palveasendid palvevormid ja, ja see on seotud ka inimese keskendumise kontsentratsiooni tasandiga, et miks just käed kokku pannakse, see tähendab, toimub suletud energiaring ja inimestel on võimalik parem keskenduda, inimene paneb isegi silmad kinni, et ei häiriks ümbritsev keskkond teda, et ta saaks jällegi paremini keskenduda. Ja, ja loomulikult on ka sellised palveasendit, kus inimene tõstab käed üles avatud kätega. Kas ta siis võtab vastu mingit jõudu, energiat temalt, kelle poole ta palves on pöördunud või Samost ja nagu annab edasi jõudu. Nii et siin on väga oluline see, kuidas inimene ka oma füüsilise keha juures arvestab oma palve edasi andva jõu tähtsust. Ja muidugi siin on, ütleme, eri vastutelt olnud, kas tõesti palvetakse püsti, palvetakse põlvili olles või isegi silmile maha heites. Aga muidugi, need asendid peavad olema loomulikud ja mul on jäänud meelde omaaegse dogmaatika professori Saluma ütlus, et kui sa oled põlvili ja ja sa pead palve ajal põlvedele mõtlema, sul on väga ebaloomulik kehaasend. Siis kui sa palvetad püsti ja mõtled jumalale. Me oleme harjunud kuulma nõuannet, et palve peaks meid saatma igal päeval kogu aeg. Võib-olla inimene tihtipeale tunneb, et tema mured ja, ja mõtted on liiga tühised, et nendest jumalale rääkima minna. Mida, nagu üldse peaks paluma. Ma olen kuulnud ka sellist väljendit teatud usuinimeste poolt, et nii sageli kui inimene hingab, nii sageli taga palvetab. No ma arvan, see on niisugune äärmuslik maksimalistliku lähenemine asjale. Mina pigem eraldaksin siiski palve ja töö, see tähendab, kui inimene kontsentreerub mingile mõttele soovila on Talees mingi üritus töökoht, vahetus või pereprobleemid või isiklikus elus mingid kitsaskohad ja ta valmistub eneseanalüüsi läbi palveks, ta mõtleb, mis on olnud positiivsed, mis negatiivsed, mida tema saab muuta, mida ta ei ole suuteline-võimeline teisiti korraldama. Ja kui ta selle kõik nüüd läbi elab, siis loomulikult ta võib esitada väga selge konkreetse palve pöördudes ka jumala poole. Ja siis, kui ta kas saab otsese vastuse või isegi ta peab võib-olla mõnikord väga pikka aega ootama, kui see vastus tuleb ja selgus, laheneb, aga nüüd ta hakkab tegutsema ja, ja tegutsemise ajal on siis samuti võib-olla hetkeliselt momendid, kus ta võib palves asja usaldada jumala kätte, aga tegelikult siis ta peab ikka töötama, siis ta peab oma energia juba konkreetselt tegevusele suuna, mitte siis enam. Võib-olla mõtleme uuesti sellele palvele, aga muidugi see on, see on tihti on ta niisugune korduv protsess, et ka tööajal on ju palvehetked ja nii on ju näiteks kloostrites kindlad tunni palveajad kus inimene tuleb taas jällegi oma töö juurest, jääb vaikseks, mõtiskleb, palvetab nii et et siin ei ole päris kindlaid reegleid, kuigi võib-olla ajaliselt jahtijad kogukonnas või koguduses või kloostrisüsteemis on määratud teatud kindlad palveajad. No kuna palve on suhtlemine, siis selle informatsiooni edasiandmine ja vahetamine, see ei piirdu mitte ainult palvega, mis on anumise või soovi taotluse mõttes tähtis vaid siin me võime pöörduda ka kiitusega tänuga ülistusega jumala poole. Ja paraku on aga inimesed selle tänu osa sageli unustanud või see on väga väikene. Ja sellepärast on inimesel nagu loomupärane, et kui on häda käes, kui on kitsas, kui on raske, kui on muret, kui on valu ja vaeva siis tema pöördub, ja siis muidugi see palve on, on tõesti selleks, et tema olukord laheneks, et ta saaks väljapääsu sellest raskusest. Ja ma arvan, et Ma ei eksi, kui, kui ütlen, et, et just selle palumise osa või selle saamise osa on tegelikult inimeste palvetes palju suurem kui tegelikult tänu või kiitus ja ülistus. Mida palve annab kui lõpetuseks kiire selline väga ratsialalistlikust punktist lähtuv küsimus. Mis kasu on talvetamisest? No siin võime toetuda nendele kogemustele, mis inimesed on saanud, ma mõtlen siin sellele pühakirja, mõtlete õige inimese palve maksab väga palju jumala ees või siira ja puhta südamega palve, nagu öeldakse, et laste palved on väga olulised. Ja, ja siis nende palve, vastuste kogemus aitab meil selgusele jõuda, mis siis väärtus palvel on, et kui inimene on näiteks isiklikult saanud palve vastuse, on olukord lahenenud, taan, pöördunud kellegi poole või ka koguduse eestpalvet palunud ja, ja ta on leidnud oma elule uue võimaluse, ta tee on avanenud seal, kus ta nägi ummikut. Ja muidugi, rääkimata siis Nendest kogemustest, kus inimene on palvetanud haiguse pärast tanderwin tervenenud või mõnel muul viisil ta on saanud vastuse ja ma arvan, et see on kõige tähtsam, et selliseid kogemusi inimesed on omanud ja me võime kindlasti isiklikust elust seda esile tuua ja teiste kogemustest, nii et, et kindlasti on igal palvel oma väärtus mitte ainult selles, et nüüd ennast rahuldada, ma olen nüüd midagi välja saanud ütelda, ma olen enesega tegelenud vaid ikkagi konkreetselt veel kord nimetan, see on ikkagi jõusaamine omamine ja see on vastastikune. Kui siiralt inimene oma palve esitab. Ja, ja kui jõuliselt on temal seda palveenergiat välja antud, siis. Ma arvan, kümnekordselt või sajakordselt või tuhandekordselt, ta võib tagasi saada. Eesti luterlik tund, ennem kui jätkame vestlust piiskop Einar soonega küsisime inimeste käest, millisel kohal on meieisapalve nende elus. No ta on väga tähtsal kohal, sest esimene palve minema niimoodi iseseisvalt õppisin paluma. Ja, ja see on selline esimene, mis tuleb meelde, kui mingi olukord on, kus sa enam ei suuda ise oma peaga mõelda, siis nagu esimehe valemis, mis tuleb vähe mile julgeb paluda. Minu jaoks on see palvevorm mida õpetas kristus. Ja muidugi on needsamad sõnad iga kord, kui sa neid loed. Aga need on selles mõttes väga hästi paika pandud sõnad, et neid ei saa lugeda, ilma, et sa paneksid sinna sisse iga kord pisut erineva mõte. Et isa maha lugeda ei ole mõtetki, et minu jaoks on see väga oluline palve. Igapäevases elus on õhtul, kui me lähme magama, siis me väikse tütrega koos loeme. Meie isa palvet on selline. Kuigi tema on, ei saa veel sellest aru. Meie isa palvele on minu jaoks väga tähtis koht ja väga oluline osa. Sest tänu sellele ma tulen ühendust jumala ja taevariigiga ja see annab rahu ja kindlustunnet. No minu arust meieisapalve on selline palve mida võib öelda pea kõiki või ükskõik mis ajal, sest see on see põhipalga. Ja seda ilmselt, ütleme kõige sagedamini. Mis sa arvad, milleks on vaja sellist palvet nihukest ette kirjutatud palvet, nagu on meieisapalve? Ma arvan, et see ongi võib-olla selline SOS olukord, kus võib-olla oma selles suhtes, et, et enam ei ole nii palju enda sõnu, et siis lihtsalt see, mis on juba su selga ja pähe õpitud siis see on ju palju kergem tulema, mis nagu talletatud suli vä? Tihtipeale on ette heidetud, et inimene loeb palve maha. Nii et parem oleks kõige palutakse oma sõnadega. Aga ikkagi mingisugune vorm on vajalik, sellepärast et tihtipeale eme ei leia ise sõnumeid, palvetada või ei oska või ei julge või seda on väga vaja, et oleks mingisugune vorm, mis on toeks alguses oma sõnad palvetades tulevad ka. Ta on selline selline palve, kus on noh, kõik ära öeldud, et kui ma tõesti olen näiteks kasvõi nii väsinud, et ma ei jõua enam oma oma mõtteid koguda, et siis ta on alati selline selline palve, mis toob Rahu hinge enne näiteks kas või magamaminekut, ükskõik mis olukorras tal selline alati aitav Esiteks, see annab ühendust tunnet kõigi kristlaste vahel ja ka ühendust jumala ja inimeste vahel. Wolverine Kristuse sõnade otsene sõnum kui inimestele ja miks teda öeldaks öelda sellepärast et see ilmselt tuletab meelde Kristuse rolli ja kes ta on ja mida ta tegema peab ja ja ilmselt selle jaoks on Me alustame täna uut saatesarja, mis terve selle hooaja Kui sul käsitleb meie isa palvet mis asi on meieisapalve mis on meieisapalve? Meie isa palve sõnastus on meil pühakirjast ja kui Jeesus õpilased tulid tema juurde ja küsisid, et kuidas siis palvetada siis ütles Jeesus konkreetselt selle palve sõnastuse teksti ja selles palve nii kontsert traadis on esitatud väga olulised, tead või peamised mõtted, mida inimene peaks arvestama ja sellepärast kasutatakse seda konkreetset teksti väga palju liturgilises kontekstis, igapäevases elurütmis. Ja on soovitatud, et kui inimese mõtted on haju veel, ta ei suuda keskenduda või on tal väga raske olukord, et siis on oluline, et ta ette kirjutatud palveid või juba sõnastatud palveid kordaks ja, ja nii on ka meieisapalve tekstiga. Ühelt poolt ta oli antud elavaks eeskujuks näiteks õpilastele, samas aga on hilisema aja kristlased hakanud teda korduvalt tarvitama kasutama ja, ja see hoiab nagu inimeste mõtted õiges liinis õigel teel. Nii et et ta on. Ühelt poolt siis liturgiline palve jumalateenistuste talituste lahutamatu osa ja samas on ta ka nagu eeskuju, kuidas ja mil viisil neid sügavaid mõtteid, mis Jeesus esitas ka võib-olla teises sõnastuses ja oma sõnadega väljendada. Kas meie isa palvest üksinda piisab? No siin on praktikas kasutatud näiteks ka just sellist võimalust, et kui inimene teostab eelnevalt teatud meditatsiooni ja ta saab selguse, mida ta peab jumala ette kandma, kuidas ta peab jumala poole pöörduma siis ta arvestab ka seda, et jumal tunneb ja teab inimese mõtteid. Tähendab, nüüd ei ole tarvis enam uuesti hakata kõike neid asju esile tooma vaid usaldab selle kogu meditatsiooni pakki usaldab jumala kätte ja teed seda näiteks konkreetselt meieisapalve sõnastuse raamis. Nii et, et siin on kasutatud ka sellist võimalust. Muidugi ütleme, kiriku katekismuse stes ja palveraamatutes on siiski toodud esile need vabamad tekstid, vabamad palve sõnastuse vormid, mis lõpevad meie isa palvega, kui, nagu kokkuvõtliku sisuga. Nii et ma arvan, siin on erinevaid võimalusi võimalik kasutada. Kas sellise kindla tekstiga palve puhul ei ole seda ohtu, et inimesele on see nii tavaliseks saanud ja nii pähe kulunud, et ta loeb seda lihtsalt noh, nii-öelda enese jaoks punkti kirja saamiseks ja ta võib-olla ei mõtlegi, mis nende sõnade taga on? Kindlasti see oht on olemas ja võib-olla tõesti mitmetel elu puhkudel inimene ei süvene, ta jõuagi süveneda nende sõnade sügavusse. Aga ka siin võime ütelda, et et ka juba selle meieisapalve lugemise juures võivad tulla, segavad mõtted, häirivad teemad tema teadvusesse, nii et ei saa nagu inimene kontsentreeruda. Nii et see oleneb individuaalsest ettevalmistuse astmest. Kui sügavuti inimene suudab minna nende palve sõnastuste juures ja ma arvan, sellest oleneb ka see energia, mida ta välja annab. Et kui ta on väga haju veel need mõtted ja lihtsalt loeb meieisapalve teksti ära siis muidugi see jõu energia liikumine on väga haju vil ja, ja kui palju nüüd temal sellest isiklikult kasu on, see on omaette küsimus, nii et et ma arvan, siin päris ühtset niuksed reeglit ei ole. Aga mis puutub võib-olla ka teistesse ette kirjutatud või sõnastatud palvetesse siis sageli me ju kohtume väga selgelt formuleeritud palvetekste ühe või teise sündmuse puhul näiteks võtame maa ja rahvas või kodu ja pere. Võtame neid näiteid, kus on temaatiliselt välja toodud, kelle eest me võiksime palvetada, olgu siis perekond, töökaaslased, sõbrad, naabrid, võib-olla alati ei tulegi nende nende mõtete peale, sest ta ei ole meile konkreetselt aktuaalne või, või, või see nagu ei puuduta hetkel. Aga see nagu distsiplineerib inimest, et ta siiski käsitleb kõiki neid teemasid teatud aja jooksul. Nii, see on, nii nagu liturgiline kirikuaasta kus on väga erinevad pühapäevateemad, nii ma arvan, ka palve juures on oluline puutsele isiklikku Individuaalse pinge juures, mida me palves sõnastame. Ka on ikkagi oluline, et me näeme üldisemat asja ja selles näiteks ka kiriku jumalateenistuse palved, kohati nad võivad tunduda, ka nad on ette kirjutatud, nad on nii üldsõnalised. Vaatatakse loetakse nüüd ette. Aga kas me ikkagi mõtleme konkreetselt, kui meest, palvet peame näiteks haigete eest, kes on need haiged, kellele me mõtleme konkreetsed. Ja võib-olla siiski leidub neid inimesi ka jumalateenistusel koguduse keskel, kes võivad sellel hetkel ta konkreetselt mõtelda oma lähedastele, kes on tas haiglas vanadekodus, kodus, kes on surijad või mõtleme noorsoo peale, kas meil on lapsed, kas naabritel on lapsed, nii et see oleneb ikkagi väga Elle individuaalselt sellest inimesest, kes suudab ja kes oskab ka konkretiseerida. Neid palvetekste reaalse eluga Miks just see palve on nii laialt levinud ja kõige tähtsamaks kujunenud ja kas kõik kristlased palvetavad meie isa palvet? Ma ei oskagi ütelda, miks ta nüüd nii nii levinud on. Küllap on siin teatud traditsiooniga tegemist, et omal ajal, kui ei olnud ju kirjamaterjalile võimalik inimestel oma käes hoida inimesed ei osanud lugedagi, siis õpiti väga palju asju pähe. Teame ju vana testamendi psalm, Need olid palveteekonna laulud ja need lahuldi põlvkonnast põlvkonnad, nii õpetati neid tekste ja, ja inimestele see pähe kulunud. Samas ka väga hea on, kuid on teatud Rütt näiteks muusikasse kirjutatud palvetekstid, siis on neid hea koos laulda ja kujutame ette suurt rahvahulka, kes kõik ühel häälel ühel meelel ühe südamerütmiga hingamise rütmiga loevad mingit palvet, see on ju ääretult suur energia, mis väljal liigub. Ja, ja küllap on inimesed ka seda tajunud, et sellel on oma mõju. Ja nüüd see, et kas nüüd kõik kristlased meie palvet tarvitavad, ma arvan, siiski. Kui inimene on usklik inimene, siis ta tunneb seda palvet, kasutab muidugi siin võivad olla erinevate konfessioonide leri tavad ja, ja mõned võib-olla sagedamini näiteks siin roomakatoliku kirikus, kui on ka Ave Maria palveson palve jumala poole, et, et ka neitsi Maarja meie eest palvetaks ja, ja seal on teatud süsteem, näiteks palve Helmete kasutamise juures, kus korduvad palved on ja, ja siis ka loetakse meie isa palvet teatud peatuste vaheetappide juures. Siis võib-olla mõni konfessioon kasutab harvemini meieisapalve teksti, nii et see on väga individuaalne, seotud ka teatud traditsioonid ja, ja ütleme, religioosse või usulise kultuurimaastikuga. Missugune koht on tal luterlik luterlikus kirikus ja kas näiteks üks jumalateenistus võib toimuda ilma meieisa, palveta? No kui me nüüd täpsustame jumalateenistust kui sellist, siis muidugi siin võib olla ka ka täiesti erinevaid jumalateenistusi, sõrme aga ütleme, traditsioonilised jumalateenistused, ma mõtlen siin pühapäevaseid teenistusi, samuti ka kõiki ametitalitusi, nii ristimist, leeri ennistamist, laulatust, matust, pühitsemist, üritusi, siis meie kirikukord näeb küll ette, et ikkagi nendel talitustele ja teenistustel loetakse meieisapalve Eesti luterlik tund. Meie oma saatesarjas hakkame nüüd seda meieisapalvet teemade kaupa püüdma lahti mõtestada. Kuidas me peaksime meie isa palvet käsitlema kas ühte palvet või siis kogu paljudest palvetest. Ta on nii ja, ja teisiti. Me võime ütelda, et see on üks terviklik palve ja samas me näeme selles palves eri osi, erirõhuasetusi ja eri nüansse. Nii et, et ühelt poolt võime ütelda, see on nagu kom, Pakne, terviklik, ta on omaette väärtus. Palvena. Aga kui me hakkame üksikutesse kuulge osadesse sisse nagu elama ja nende üle mõtisklema ja neid enda jaoks avardama, siis ma arvan, sõnana ääretult rikkalik materjal, mis on koondunud meieisapalve teksti. Paludes midagi keelestki pöördume me tavaliselt selle isiku poole. Nüüd see meieisapalve esimene lause on samuti pöördumine. Miks me pöördume isa poole, miks me ei ütle. Jumal. Jumalanimetustega on ju nii, et see oleneb jällegi inimese individuaalsest suhtlemistasandist. Näiteks kui me pöördume teatud ametiisiku poole, Me võime esitada väga ametliku tiitli, olgu see kuningas või keiser või president või lihtsalt mõne asutuse firma juht. Kui me esitame kirjalikult, on tal oma nüanss. Kui on vabamas suhtlemiskeskkonnas, siis me võime pöörduda võib olla isiklikumalt jaa, jaa. Lähedasemalt, ja nii on ka jumalaga, kui ma võiksin tuua eelnevalt paralleeli näiteks usutunnistuse tekstiga kus on toodud nii apostliku, usutunnistuse kui Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses esimese esimene lõik loojast siis mina usun jumalasse kõige väelisse taeva ja maa soojasse siis see tähendabki, et tegelikult meie pöördume absoluudi poole. Absoluutkes on selle kogu kosmoseuniversumi rajanud ja nüüd, mis on meie vahekord temaga, kui ta jääb meile kaugeks ja võõraks siis me võimegi nimetada teda üldmõistena, jumalaks või ka loojaks. Ja sellega seoses inimese suhtlemine võib jääda ka kaugeks ja ebamääraseks. Samas, aga kui me nüüd tunneme, et ta on meile nii lähedane, et me oleme tema oma, tema nagu perekonnaliikmed siis tegelikult ka perekonnas, nii nagu arhailisest patriarhaalsus süsteemis oli isa, see, kes tegelikult hoolitses ja vastutas ka oma koduste eest oma perekonna eest siis loomulikult lapse seisuses olev kristlane. Selliselt on ju ka piiblis neid võrdumitja pilt esile toodud. Siis me saame pöörduda isa poole ja, ja sellepärast ka Jeesus, kui ta jüngritele selle teksti sõnastas, siis ta pöörduski ja mitte ainult et minu isa, vaid ta arvestas sellega ka oma oma õpilasringkondade, oma lähedasi ja ütleski, et meie isa. Nii et see isa mõiste on ääretult oluline ja kui võib-olla viimasel ajal seoses sellega, et perekonnasuhted ja vanemate laste suhted ei ole kõige paremad, kohati on seal konfliktid ja ei tahetagi tunnistada isa või isegi mõni ei tea, kes on tema isa siis muidugi noh, see ideaalne pilt, et tõesti, isa on see, kelle juurde vaid igas olukorras minna, isa on see, kes mõistab sind, isa on targem, kes teab sinu vajadusi paremini, isegi kui sa ise tema näeb asju kõrgemalt, tema käes on ka teatud otsustamise meelevald ja kõik seejuures. Ma arvan, et see oli Jeesus, üks väga hea pöördumise viis, et see ei olnud mitte nii kauge, võõras ja ebamäärane jumal, sest tegelikult ju tollel ajal ka jumalaid oli, oli religioonides palju jumalasüsteeme, et jumal on nagu liiginimi kohati ja, ja see isa, see on intiimsem, son, vahetum, see on see, kelle käest sa võid kinni võtta ja see on see kontakt, on see suhtlemine. Jeesus ütles, nagu te mainisite meie isa ja tõepoolest see palve ongi niimoodi meieni jõudnud, et isegi üksinda palvetades ei ütle kunagi minu isa vaid meie isa. Kuidas seda need inimlikust aspektist vaadata? Siin on pööratud tähelepanu sellele, et tegelikult me oleme kristlastena Kristuse ihu liikmed ei ole eraldiseisvad isiksused. Ja noh, piltlikult võib ütelda, et, et igas inimeses siis voolab Kristuse veri. Ja nüüd see mõte, et, et on meie isa, see tähendabki, et me kogu selle Kristlaskonnaga, mida me nimetame ka ju kirikuks, et see on nagu kiriku ühine palve. Ükskõik kus ma viibin, võib-olla üksikul saarel, aga tegelikult ma olen ühendatud kõikide nende teiste kristlastega. Ja, ja siin on huvitav ka üks liturgiline väljendusvorm. Nimelt kui me seame armulaua ja enne seda on ülistuslaul Jumalale püha püha siis seal on üks väga huvitav liturgiline teksti nüanss ja nimelt öeldakse, et nüüd laulame kõikide taeva sõjaväehulkadega inglitega, laulame sinule kiituselaulu. Nii et ühelt poolt siis ühendav osa nähtava maapealse risti kogudusega püha kirikuga ja teiselt poolt me võime arvestada, et selle palvega on ühendatud ka need usklikud hinged, kes on keskelt juba lahkunud pühadeinimesed ja, ja see oli ka näiteks ju omal ajal kirikusse ääretult oluline, et pöörduti ka palves nende pühade inimeste poole, kes olid juba siit maailmast lahkunud, et ka nemad ühineksid ja ka nemad tooksid oma palved jumala ette. Nii et ma arvan, et siin see rõhuasetus, et see ei ole ainult minu isiklik jumal. Ta ei ole see, kes võib ainult mind toetada, aidata vaid kogu Kristlaskonna kaudu. Ja, ja Kristuse oma märkus, mida te olete teinud ühele nende, mu vähemate vendade seast, olete minule teinud, et see see näitabki, et tegelikult see sidega jumalaga ja sidega Kristusega toimubki inimeste omavahelises osaduse kaudu. Kui ei saa, palve jätkub sõnadega, kes sa oled taevas pluss jumalal ses ainult taevas. No ja see on nüüd küsimus, mille üle võiks väga pikalt arutada, mis tähendab see sõna taevas, kus ta asub ja, ja samas võime tuua jõuga teisi Mõtteid sellega seoses, et jumalaasuka kõikjale tasukame südames. Eks te tea, et te olete jumala tempel, et püha vaim mis tegutseb just palvekanali kaudu, et see on inimeses ja ma arvan, et see on ka tolleaegse maailmapildi juures inimestel olnud mõistetav, kui räägite nagu tasapinnale sealt või, või ka osalt ruumilisest maailmapildis küll, et see, mis on hea asi, mis on jumalik, see, mis on jumala kõrgustes, et see on tõesti üleval ja siis Alpse põrguse see kurjuse meelevald, et see on siis maasügavuses või kuskil allpool. Nii et ma arvan, seal nüüd piltliku pelm ja see, et taevas ei asu mitte siin nende ilusate pilvede peal ja, ja see taevaisa ei ole ka selline, nagu mõned karikaturistid teda kujutavad ta sealt ülevalt vaatab või siis muidugi juba väga niisunud, võiks ütelda, kohati familiaarsed, pöördumised, taevataat ja, ja kõik, mis iganes sellega seotud on. Et see on ikkagi üks tolleaegse maailmapilte. Samas, aga teame ju, et veel kord võib-olla usutunnistuse teksti juurde tulles, et seesama looja, see jumal, see isa, et see on nii nähtava kui nähtamatu tegija kujundaja vorme ja, ja, ja ma arvan, et see sõna kuigi me ei oska teda paigutada võib-olla konkreetselt ajas jaga ruumilise asendisse, et see ei häiri, vaid see on ikkagi kristlastel kokkuleppeline mõiste. Sina käsid meid palvetada issand igal pool ja igal ajal. Millegipärast on see siis nii hirmus tähtis, et ikka peab keegi kuskil sidet sinuga. Ja ma usun seda. Kuigi mul pole veel päris selge. Mis siis juhtuks, kui see side kas või silma pilgukski katkeks. Kui mõne hetke jooksul vaikiksid kõik hääled, kes sind hüüavad mis siis küll sunniks. Kas siis variseks linnade laguneks mäed? Sinu esimesed õpilased küsisid sinult, milliste sõnadega võiks kõige paremini palvetada. Ja sina vastased. Meie isa. Aitamine saada issand, miks just meie sina ise ütled minu. Aga muidugi oled ju isas igavesest ajast igavesti mitte loodud nagu meie vaid üks kolmandik, kolm ainsast jumalast. Ja sina ise ütlevad, et see, kes sild näeb, näed ka isa. Sellepärast on sinu vahekord isaga hoopis teist laadi. Meile on isa kõigepealt looja. Aga sina oled ju koos temaga looja, sest ilma sinuta ei ole midagi loodud. Nõnda õpetab usutunnistus. Kui mina ütlen isa, siis oled ka sina, samas nagu ka too salapärane püha vaim, kes valgustab ja soojendab ja annab elu. Ja see on hästi. Ilma sinuta ei oskaks ma isaga vist midagi peale hakata. Jumal, isa, kes tunneb, teab? Näeb ja mõistab kõiki, armastab oma loomingut. Teoloogilise arutluse järgi on kõik seosed selged. Kuid süda ei küüni alati selle tunnetuseni. Aga ma tean, et sina oled elanud meie keskel. Et sina töötasid ja õpetasid Vahemere idarannal 2000 aastat tagasi. Kannatasid seal ja surid. Ja oled nüüd elav igaveseks. Sina oled minu jumal. Aga inimesena oled sa ka minu vend ja sellepärast on kerge sind appi hüüda. Ja sinu kauduma ehk jõuan kunagi isane. Mitte ainult mina. Mitmus näitab, et isa ees ei saa ma kunagi üksi seista. Palves võtame ikka kedagi kaasa, samuti teeb erak kuskil metsakolkas või järemiid kõrbes. Ikka on kedagi kaitsta kellegi eest kosta. Ka siis, kui me ise sellest teadlikud ei ole. Võib-olla arad meist sees mõni tundmatu kinni keegi, kelle eest kunagi palvetata mõni mahajäetud vaevatud hingeelu vintsutustest puhastustules või mujal. Meie isa, minu enda ja nende teiste nimel. Kes sa oled taevas? Jumalale ei ole ruumi piire. Miks peab täpsustama selliselt lisa asupaika. Kas tõesti on vaja kohe meelde tuletada, et taeva omavahel on lõhe, et jumal on taevas ja meie ei ole? On nagu vangla. Iga tegemist või tahtmist piiravad seinad ja müürid. Igal teel on oma ots ja igal avarusel on oma äär. Taevas tähendab vabadust. Taevas on kõikjal ka teispool maad meie jalge all. Taevast võib ulatada käe läbi ajast ja ruumist. Jumalal taevas, sest ta on valgusvaba ja võimas. Jumal on taevas ka siis, kui ta end ilmutab, maa peal. Tänase saatega alustasime uut saatesarja Meie isa palvest ja stuudiokülaline oli piiskop Einar Soone. Järgmine saade, mis on oktoobrikuu esimesel neljapäeval kannab alapealkirja. Pühitsetud olgu sinu nimi. Tänase saate küsimused koostasime meie aga juba järgmisest saatest alates on võimalus teil kõigil oma küsimused ja probleemid meie saate külaliseni tuua ja nendele vastust saada. Selleks saab stuudios olema telefon, kuhu te saate saate ajal helistada. Aga et olla kindel, et teie küsimus meieni jõuab ja sellele ka vastuse saate, siis on teil võimalus kahe saate vahel helistada meie luterliku tunniteenistuse stuudiosse telefonil kuus kolm üks neli kolm üks üks kuus kolm üks neli kolm üks üks või saata kirjad teel oma küsimus. Meie aadress on kiriku plats kolm, Tallinn 101 30, kiriku plats kolm, Tallinn 101 30. Samuti on teil võimalus ka meiega kontakteeruda elektronposti teel ja aadress on eel teedee ät n Konet punkt. Ootame väga teie küsimusi ja ka arvamusi eelmise saate suhtes ning kohtume oktoobri esimesel neljapäeval. Eesti luterlik tund.