Eesti luterlik tund. Keegi ega miski ei kao jäljetult. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Ja nii meie kõik maailm on täisjälgi. Ja ükskõik, kas me sätime oma samme teadlikult laseme lihtsalt jalgadel end kanda. Me paratamatult astume kellelegi jälgedes. Kõneldes ütleme sõnu, mida sadu ja tuhandeid kordi on räägitud enne meid. Ja ometi me otsime jälgede seast teed ja sõnade hulgast sõnumit. Minu nimi on Marko Tiitus. Ja algab saade kannab pealkirja sõnadest sõnumini. Kuuri lõppu. Kes otsib? See leiab? Vaid siis, kui komistad Haava ja viige mul Ei tule ja too oma tullu. Ja sõela. Tuuni lõput. Soe saale jälile. Tere kuulaja. Alates tänasest jõuab kaks korda kuus pühapäeviti Eesti luterliku tunniteenistuse vahendusel sinuni saatesari sõnadest sõnumini. Pean ütlema, see sori ei saa olema valmistoodang, mida kirevast pakendis Sulle pakuksin vaid pigemini tee, millele tahan sind kutsuda. Meie matk viib meid uue testamendi radadele tema kirjutajate, adressaadi ja üksikute raamatute jälgedele. Eelkõige ja ennekõike aga olgu meie püüdeks kuulda sõnade kaudu ja sõnade tagant sõnumit otsida selle mehe jalajälgi, kelle sünnist kristlikus maailmas levinud ja käibel olema ajaarvamistraditsiooni järgi möödub peatselt 2000 aastat. See mees on Jeesus Kristus kelles jumalik valgus viivuks nii eredalt särama lõi. Et veel aastasadu ja aastatuhandeid hiljem on tema jälgi otsitud ja leitud. Ja mis peamine, tema järel ja tema jälgedes. On ka mindud ja minnakse. Saateid aitab tehniliselt kokku seada Külli tüli. Mina olen Marko Tiitus, Eesti Evangeelse luterliku kiriku Tallinna praostkonna vikaarõpetaja. Need asjad, millest ma olen ette võtnud sinuga ja sinule kõnelda on tegelikult nii palju suuremad inimlikkust taipamisest. Et ma ei pretendeeri oma lausete oma sõnade ainukehtivusele. Ei pretendeeri sellele, et minu sõnad võiksid tuua sinuni tõe tõe, uue testamendi, Jeesuse Kristuse kohta lõplikul ja muutumatul kujul. Pigemini tahaksin Suloal olla sulle teejuhiks ja rännukaaslaseks pakkuda sulle ainet edasi mõtlemiseks ja julgust järgmiste sammude astumiseks. Lootes, et seda saatesarja kuulates saab mõni asi pisutki selgemaks. Ning maailm, millest nii paljud inimesed ammutavad jõudu eluks ja surmaks. Kristlik maailm ei tundu enam nii võõras ja mõistetamatu. Arvatavasti ei saa keegi lakkamatult liikuda ja edasi minna ilma etta hetkekski seisataks ja küsiks, kuhu ma olen jõudnud? Kuhu viib tee nüüd? Meie ajastu märksõnadeks on areng ja progress. Küllap veel rohkem tähtsustatakse aga selle niinimetatud arengu või progressi kiirust. Aga alati ei ole kõige olulisem see, kui kiiresti liikumine toimub vaid pigemini see suund, kuhu minnakse. Mulle enesele on olnud ja on väga kõnekas too Tõnis Mägi poolt lauluks vormitud pilt inimesest kes peatudes seisab tades kibeda muige jängiga, taipab. Ma olen siin juba korra olnud. Kõik on ikka vanamoodi. Mu ees on enda jäljed. Ma jooksen ringiratast. Kui tal oleks vaid julgust küsida kuidas saada ringist välja? Sõnu on palju. Aga kuidas leida sõnumit? Ja jälgi on palju. Aga kuidas leida teed? Seda võib küsida inimene. Niisiis kui ta on jõudnud oma isiklikus elus mõne verstapostini ja vaatab tagasi. Aga ka siis, kui ta heidab tagasi pilgu lõppeva aastatuhande viimastel kuudel või päevadel ja küsib, kuhu inimkond on liikunud, kuhu ta on arenenud ja kuhu läheb ja areneb ta edasi järgmisel aastatuhandel. Uue testamendi inimesed olid üsna samasugused nagu meie üsna sarnased sulle ja mulle. Nemadki muretsesid ja rõõmustasid, kiirustasid ja tõtlesid, jooksid ehk mõnikord ringiratast iseenda jälgedes ja Siksakitasid selle maailma ees märgikeste vahel. Aga neid kõiki ühendas üks kogemus, mis neid seisatama jäädes valguna tabas. Seet ühe korraga ei näinud nad enda ees enam iseenda, vaid Jeesuse Kristuse jalajälgi ja nägid teed. Seda teed on nähtud lugematuid inimpõlvi pärastki ja on nähtud teda, kes tuli jumalanna inimeste sekka ja sai meile teeks tõeks ja eluks. Teeks neile, kel on julgust võtta matkakepp ja hakata minema tõeks neile kes armastavad tõde ja eluks neile kes ei pea elu üksnes tormamiseks ja tõttamiseks sünnist surma vaid pigemini meile antud imeliseks ja suureks võimaluseks kasvada ja saada inimeseks. Apostel Paulus algristikoguduse üks vägevamaid mehi kirjutab oma kirjas. Plastele viimaks veel mu vennad rõõmustada. Issandas üht ja sedasama teile kirjutada ei ole mulle tüütav. Aga teid teeb see kindlaks. Mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud, kahjuks Kristuse. Seepärast jah, enamgi, ma pean kõike kahjuks issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Temaga rast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. Ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb seadusest vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest. See, mille jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust. Vaadates tema surma sarnaseks. Et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik. Aga ma püüan kätte saada seda. Mille pärast Kristus Jeesus on? Minu kätte saanud. Vennad ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud. Ühte aga ma ütlen, ma unustan kõik, mis on taga ja siruta Tunees oleva poole. Ma püüdlen sihtmärgi poole, jumala üleva kutsumise võiduhinna poole. Kristuses Jeesuses kes meist on täiuslikud, mõtelge just samal viisil. Ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll jumal ilmutab teile ka selle Tee sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi, sama rada. Usklikud inimesed nimetavad piiblit jumala sõnaks. Ja see on ka Kristlaskonna tunnistust tervikuna sest kõik kirikud ja usuühendused kuitahes erinevad, ka poleks nende õpetused üksikasjades väidavad end toetuvad piiblile mille autoriteedi tagajaks on jumal ise. Ja samas on paljude inimeste küsimus. Kas pole taoline väide liiga pretensioonikas? Hea küll, ka need, kes peavad end atestideks on sageli nõus möönma, et piiblis on üksjagu häid ja ilusaid põhima teid, mis ehk tänapäevalgi järgimist väärivad. Aga jumala sõna, kas siis tema räägib meiega nõnda, et muudkui haar, sulg ja pane paberile? Ma usun, et pea kõigil inimestel ja kindlasti ka sinul, mu kuulaja on olnud elus hetki, mil sa oled mingil seletamatul ja erilisel kombel tundnud jumala lähedalolu isegi siis, kui ei söandagi teda seletamatut ja erilist jumalaks hüüda. Aga kuigi need hetked on õnnelikud, jäävad nad sageli mõistetamatuix ka inimesele endale. Neid ei oska teistele arusaadaval kombel edasi anda, rääkimata siis sellest, et oma kogemust tulevaste põlvede tarvis kirja panna ja igavesti kehtivaks tõeks kuulutada. Kas pole see jumala pisendamine, kui me ütleme, et üks raamat on tema sõna? Kuidas on võimalik, et looja, kellel pole algust ega otsa keda ei mahuta maalimega taevaste taevad keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha nagu piibel ju ise ometi tunnistab? Et sees oma looja on kokku surutud ühe ainsa raamatukaante vahele? Kas pole siin tegu hoopiski inimliku ülbusega ühe kildkonna auahne sooviga olla jumala ainuesindajad maa peal omada tõe monopoli? Või nii, nagu ütlesid nõukogude aegsed propagandistid pappide preestrite loba? Horjastamaksja, eks pluateerimaks töörahvast? Ma pean tunnistama. Säärane oht on olemas, ta on alati olnud. Vist ei ole keegi meist täielikult vaba kiusatusest, mis juba maailma algusest saati inimesi on kannustanud. See on kiusatus saada, kui jumal samastuda temaga. Võta enese kanda jänese täita ainuüksi temale kuuluvad funktsioonid. Küllap peame just meie kirikuõpetajad jumala sõna kutsutud ja seatud sulased ikka ja jälle rõhutama ning iseendalegi meelde tuletama. Et me oleme tõepoolest selle sõna või sõnumisulased, mitte aga peremehed. Aga tuleme tagasi piibli autorluse küsimuse juurde. Kes on kirjutanud raamatute raamatu? Siis vastus on, et piibel on ühtaegu nii jumala sõna kui inimeste sõna. See ei tähenda seda, et üks osalauseid või peatükke või raamatuid piiblis pärineks jumalalt ja teine osa inimestelt. Me ei saa ega tohi neid kahte poolt teineteisest eraldada. Kogu piibel on inimeste poolt kirjutatud. See tähendab, et jumal ei ulatanud teda valmis kujul pilvepiirilt kellelegi kätte ega dikteerinud sõna-sõnalt mõnele meediumile või vahemehele. Ja teiselt poolt. Kogu piibel on samas jumala sõna. Ja see tähendab, et ta sisaldab enamat kui inimeste mõtteid ja arvamusi jumalike asjade või jumala enda üle. Ta sisaldab inimeste kogemust jumalast. Inimlik jumalakogemus seondub teise mõistega mis on keskne peaaegu igas usundis. Jaga kristlikus traditsioonis. See mõiste on ilmutus. Kuna jumala asub väljaspool meie kogemusliku või empiirilist maailma siis on ta meie mõistusele, meeltele ja meie tunnetele kättesaamatu don tunnetamatu ja käsitamatu. Meie ei saa temaga suhestuda nõnda, nagu me suhestume linnulaulu või Pythagorase teoreemiga. Eesti luuletaja ja teoloog Uku Masing on ühes oma luuletuses kõnelenud jumalast kes istub turmaliinist uste taga. Turmaliin on kristall, mis polariseeriv valguskiiri niimoodi et turmaliin ustest pääseb valgus läbi ainult ühelt poolt inimese poolt. Seega ütleb see pilt, et jumal näeb meid, meie teda aga mitte. Ja ainus võimalus meil teda kogeda temast midagigi teada saada on siis kui jumal ennast inimesele olgu siis üksikisikule või rahvale ilmutab. Kui ta turmaliin uste tagant välja tuleb. Piiblis on koondatud mitte ühe inimese Kvaid, paljude üksikisikute ja põlvkondade kogemus jumalast. Ta ei koosne ainult paljudest sõnadest vaid paljudest raamatutest. Raamatute raamat ongi tegelikult omalaadne raamatukogu kus kokku on raamatuid 66 neist vanas testamendis 39 ja uues testamendis 27. Ja neil kõigil on pikk ja omapärane sünni ning kujunemislugu. Vana testamendi tekste hakati tee süstemaatiliselt kirja panema Iisraeli kuningriigi tekkimise aegu. Seega juba 11. sajandil enne Kristust siis kui tekkis vajadus ja soov ajaloo jäädvustamiseks ning kutseline preester kond, kes täitis ka kroonikute funktsioone. Kuna ka kirja pandud tekstidele eelneb suulise pärimuse periood ulatub osade vana testamendi lõikude ajalugu veelgi kaugemale. Uue testamendi noorimad raamatud, mis on ühtlasi ka piibli noorimad raamatud, Need on siis mõned apostlite kirjad pärinevad teise sajandi algusest pärast Kristust. Uue testamendi kaanon mis tähendab temasse kuuluvate raamatute täpset ja normatiivselt loetelu kinnitati kiriku poolt lõplikult alles neljandal sajandil. Seega oli esimeste vana testamendi tekstide kirjapanekust möödunud poolteist 1000 aastat. Me teame kõik, et juba paarikümnest aastast piisab põlvkondadevahelise lõhe tekkimiseks. Piisab selleks, et noored ei tunneks end enam elavat samas maailmas vanadega. Ja kuigi piibli kujunemise aegu ei toimunud areng nii kiiresti on poolteist 1000 aastat siiski üüratu pikk periood on täiesti selge. Muuseas, see maailm, rändkarjakasvatajate, Pedueenide maailm oli midagi sootuks muud kui keisrite aegne Rooma impeerium. Me võime kujutleda, kuidas muutusid olustik, elukorraldus, riiklikud institutsioonid ja sotsiaalsed suhted. Ja kindlasti muutus ka maailmapilt. Suur osa piiblimaastiku kirevusest dema üksikute tekstide ja lausete omavahelistest erinevustest ning vastu oludestki on seletatavad just nende asjaoludega. Just nende muutustega. Ja siit veelgi edasi minnes me võime öelda, et usund areneb kasutagem siiski seda sõna reservatsiooniga. Sest et ei ole alati võimalik anda kindlaid hinnanguid ja väita, et kõik asjad muutuvad ajaloo käigus ja arenedes üha paremaks. Aga ometi võib aja jooksul ka jumala ilmutus selgineda. Tema mõistmise vormid võivad teiseneda kõik piiblis olevat tekstid, raamatud seob üheks tervikuks see tõsiasi, et nad pärinevad inimestelt, kes on kuulnud ja kuulanud jumala sõnumit ja olnud nõnda ilmutuse vastuvõtjad. Ja kes ei ole saanud seda hoida endale, vaid andnud edasi. Ja nõnda olnud ka ilmutuse protsessis osalised. Jumal on alati kõnelenud mingis kindlas olukorras mingil kindlal ajaloo hetkel kindlatele inimestele ja rahvastele. Ta ei ole olnud abstraktsete tõdede või ajatute teooriate õpetaja. Seaga seob jumala ilmutuse väga selgelt ja otseselt inimese kui vastuvõtjaga. Jumala ei anna oma vaimu küll jaokaupa aga saab ikkagi anda ainult niipalju, kui meie vastu võtta suudame. Ehk siis teisisõnu, ta ei ameid kõnetada heebrea keeles, nii nagu Moosest kui meie mõistame ainult eesti keelt või teise pildiga sedasama tõde väljendades. Johann Sebastian Bach, Arvo Pärt kui Tõnis Mägi on öelnud, et nad on ammutanud oma muusika samast inspiratsiooniallikast jumala vaimust. Ja ometi on nende muusika nii vormilt kui stiililt täiesti erinev. Bach ei saanud kasutada näiteks süntesaatorid, sest seda pilli polnud tema aegu veel olemas. Aga ka kaasaegsete meeste Tõnis Mägi. Arvo Pärdi looming on pealtnäha täiesti erinev. Ja ometi on kõigi nende kolme mehe muusika olnud vähemasti minu jaoks väravaks ühte samasse maailma maailma, kus inimese vaim saab puudutatud ja ülendatud jumala vaimu läbi. Piiblimitmekesisus ja tema autorite paljusus ja nende ajaline ning olustikuline distants teeb raamatute raamatumõistmise ühest küljest meie jaoks raskemaks, kui me sageli tahaksime. Kui palju on neid, kes on tunnistanud? Ma olen lugenud, proovinud aru saada aga olen alla jäänud või sootuks pettunud. Ja teisalt poolt annab just säärane aastasadade jooksul vormunud ja läbiproovitud sõnum piiblile sootuks laiema kandepinna sootuks suurema autoriteedi, kui seda võiks olla ühe inimese või ühe inimgrupi arusaamal jumalast. Mis võib küll olla mõistetav ja lähedane nende kaasaegse eile või samamoodi mõtlejatele. Jääda aga tummaks ja varjatuks neile, kes on pisutki teistsuguse meelelaadiga. See aga, et jumal nii paljusid eri inimesi eri aegadel eriolukordades eri sõnadega on kõnetanud näitab vaid seda, et tema ei ole ühe usugrupi liider vaid kõikide inimeste ei saa. Ju ometi on tema sõnum olnud sama alati ja kõikjal. Meil tuleb vaid leida see üles. Me võime minna veelgi kaugemale ja toetuda ka neile inimestele kes on kahe aastatuhande jooksul lasknud end piibli, on meil puudutada. Kes on selle sõnumiväes elanud ja suurunud ja kellele see on olnud loomulik ja lahutamatu osa nende inimeseks olemisest. Õpetaja Toomas Paul omaleeri õpikus kirjutab. Oma usku tunnistades me tunnistame ka, et me usume, et jumal on ennast ilmutanud. Ehk me usaldame kiriku aastasadade kogemust. Et me ei püüa olla viimseks otsuste langetajaks. Mingi analoogia on siin arsti ja arstiteaduse usaldamisega. Me ei tõota operatsioonile minnes seda nii pidulikult naguleeri päeval aga usaldades oma elu kirurgi noa alla. Me ju näitame, et usume teda ja tema taga olevat tohutut kogemust. Vahel võib tohtri tarkus olla ebapiisav ja puhuti diagnoos väär. Aga ometi on see mõistlikum tee kui suurest umbusust hakata ise leiutama vähivastaseid vahendeid. Küllap oled sina hea kuulaja nagu kõik teisedki võinud mõnikord kiriklikel talitustel kogeda kui seletamatult võimas, võib-olla pühakirja sõnumi vägi. Ja ma ise olen mitmel korral olgu siis lask ristides või lahkunut viimsele teele saates. Pidanud mõtlema, mida on minul öelda neile inimestele nende jaoks nii erilistel ainukordsetel silma pilkudel mida suudaksid anda minu sõnad. Ja olen võinud ikka toetuda sellele, et oluline ei ole minu sõnaseadmise oskus vaid pühakirja sõnum, mis on alati lugematuid kordi enne kõlanud ristimistel ja matustel. Sõnum, mis on sama eile ja täna ja homme ja milles ei ole pidanud pettuma, need, kes on ta vastu võtnud ja teda usaldanud. Muidugi, kui me hakkame mõõtma tõde tema pooldajate hulgaga siis oleme astunud libedale teele. Ja ikkagi kui piibel ei ole kahe aastatuhande jooksul unustusse vajunud, kui ta on endiselt loetavamaid tõlgitavamaid raamatuid maailmas siis on arukas küsida, mis seal siis ikkagi peitub, mis on nende sõnade sõnum? Neljanda evangeeliumi Johannese evangeeliumi proloog. Alguses oli sõna ja sõna oli jumala juures. Ja sõna oli jumal. Seesama oli alguses jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud? Tema kaudu oli elu. Ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab. Pimeduses ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest oli maailma tulemas. Ta oli maailmas ja maailm on tekkinud tema läbi. Ja maailm ei tundnud. Teda ära. Ta tuli omade keskele. Omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada jumala lasteks. Neile, kes usuvad tema nimesse kes ei ole sündinud. Verest ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid jumalast. Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Ja me nägime tema kirkust nagu isast ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt. Johannes tunnistas temast ja hüüdis valjusti. Tema ongi see, kelle kohta mina ütlesin. See, kes tuleb pärast mind, on olnud. Minu eel sest tema oli enne kui mina jah. Meie kõik oleme võtnud tema täiusest ja armu armu peale. Seadus Kuniv antud Moosese kaudu. Arm ja tõde. Aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Keegi ei ole iialgi näinud jumalat ainusündinud poeg, kes on. Isa rinna najal. Tema on meile teate toonud. Eesti luterlik tund. Piibel koosneb kahest osast. Vanast ja uuest testamendist. SÕNA testament tähendab nii eesti kui ladina keeles tavapäraselt surija inimese viimset tahet tema päranduskorraldust. Selle termini heebrea ja kreekakeelsed vasted Berit ja diapteeke iseloomustavad Aga piiblikasutuses jumala ja inimese vahelist suhet kõige üldisemas mõttes. Vanades eestikeelsetes piiblitõlgetes on juttu ka vanast ja uuest seadusest. Seadusega seondub moodsale inimesele parlamentaarse ja konstitutsioonilise elukorraldusega seaduseelnõude ja lõputute vaidlustega Riigikogus. Tegelikult on nii, et ükski inimlik termin ei ole päris täpne ega ühene. Iseloomustamaks seda, mis juhtub jumala ja inimese vahel. Ja võib-olla on kõige lähedasem sõna leping. Ka uus testament ise kõneleb vanast ja uuest lepingust. Muidugi peab silmas pidama, et me ei saa maistest analoogiatest lähtudes kujutleda jumalat ja inimest siin võrdsete osapoolte või lepingupartneritena. Jumal on see, kelle poolel asub initsiatiiv. Tema on see, kes sätestab tingimused ja koostab lepingu vormi. Ja inimese osaks on vaid jumala poolt pakutavat vastu võtta või ise hüljata. Nimetused vana ja uus testament aga ei ole juhuslikud vaid iseloomustavad jumala ilmutuse erinevaid viise erinevaid rõhuasetusi või raskuspunkte. Sest ühelt poolt toetub uus vanale ja kõrvutab end vanaga. Muidu ei olekski mõtet kõnelda uuest. Ja teiselt poolt erineb uus vanast radikaalselt. Uus testament kuulutab, et jumal pakub inimesele uut lepingut uut vahekorda iseendaga. Me kuulsime Johannese evangeeliumi proloogi, kus öeldakse, et sõna oli algusest peale jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Kusagil piiblis ei tähenda sõna lihtsalt kindla tähendusväljaga häälikukombinatsiooni. Ta ei tähenda isegi mitte ainult märki või sümbolit. Dioloog, Ralf Luther on öelnud. Sõnamis teisele üteldakse sünnib eneseavaldamise tungist soovist anda temale midagi teada, olla temaga osaduses, puutuda temaga vaimselt kokku. Sõna mõiste ja sõnad ise, nagu me teame, on tänapäeval devalveerunud. Küllap me oleme kas mõnel hetkel kogenud et vanades kultuurides oli inimestel õigus, kui nad ummistasid sõnale suisa maagilise väe. Johannes ei kõnele lihtsalt jumala sõnast või sõnadest, vaid ütleb koguni, et sõna oli jumal. See tähendab tegelikult, et jumala sõna kannab endas jumala väge ja tema tahet ja samuti ka jumala soovi inimesega kõnelda talle midagi olulist öelda. Nõnda et me võiksime rääkida ka jumala sõnumist, mis on algusest peale kogu aeg ja kõikjal olemas olnud. Sest kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Siin tunnistatakse, et jumala ilmutus, tema sõnum inimkonnale on olnud ammu enne uut testamenti, ammu enne Jeesust Kristust on olnud maailma algusest. Ja teisiti polekski mõeldav. Maailm ei oleks saanud ei tekkidega püsida, kui jumalal temaga mingit asja poleks. Kui tema oleks kosmoseteatris lihtsalt pealtvaataja. Vana testamenti läbib punase niidina tunnistus jumala ilmutusest, küll käsu suvi seaduses küll ajaloos küll ka üksikisikutele, prohvetlike sõnumites ja nägemustes. Omaette küsimus on muidugi see, kui palju on olnud ja on neid, kes suudavad näha, kuulda ja taibata. Ja siin on piibel, realist öeldes, valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole seda taibanud. Aga uue testamendi keskmes seisab mees kes ei ole sündinud ei verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid jumalast. See mees on Jeesus Kristus. Uus testament nimetab teda jumala pojaks. Aga selle tiitli juures ei ole raskuspunkt kindlasti Jeesuse eostamis viisil vaid pigemini tema päritolul tema olemusel, emissioonil. Jeesus ei ole jumala poeg, nii nagu Antiik-Kreeka heerused kes olid sündinud mõne jumala ühendusest mõne maise naisega ja kes olid lihtsalt üleloomulike võimetega inimesed. Jumala pojana oli Jeesus kõikväelise loojaga ühesugust loomust. Ja samas ei olnud tema külaline kaugelt planeedilt vaid inimene, inimene nagu sina ja mina. Seda, et jumal saatis maailma oma poja, võib väljendada ka teisiti öeldes et Jeesuses ja tema läbi sai jumal ise inimeseks ja tuli meie sekka. Tuli selleks, et tuua meile sõnum. Ja see on uue testamendi suurim ime. Et keegi on olnud tõeline jumal ja tõeline inimene ühtaegu. See on midagi tõepoolest uut. Ja selles on uus võimalus ka meile. Jumalaga varasem ilmutus, ilmutus väljaspool Jeesust jäi ja jääb paratamatult poolikuks ja fragmentaarseks. Seda seetõttu, et me ei oska ega suuda teda vastu võtta, tõlgendada ja mõista. Me võime öelda, et tänapäeval on inimene jumalast kaugenenud et ta meeled on nüristunud jumala kogemiseks. Et on nii palju kõiksugu segajaid, et vastuvõtja ei tööta. Aga küllap pole siin tegemist vaid ajaloolise võõrandumisega, vaid olemusliku kuristlikuga jumala ja inimese vahel. Sest sellest valgusest, mida tema meile teisest maailmast läkitab jõuab meieni vaid kahvatu vari kui tahes kauneid ja ilusaid sõnu. President uusaastaööl oma kaunis lossis istudes, kai kõneleks. Sellele kes istub külmas ja tühjas toas ja kelle toidulaud on kasin, ei ole nendest suurt asja. Ja see, kellel puudub kodu ja kellel pole üldse telekat, ei kuule neid sõnu üldse. Mis tahes kommunikatsioon eeldab, et kaks poolt tasuvad samal tasandil, et nad kõnelevad sama keelt. Ja mõistmine eeldab. Need pooled jagavad samu rõõme ja samu muresid Jeesuses sai jumala sõna või jumala sõnum lihaks, see tähendab, ta sai elusolendiks, sai üheks meie hulgast, nõnda et ta elas meie keskel. See tähendab uue testamendi inimeste keskel, nõnda et nad võisid näha tema kirkust täis armu ja tõtt. Ta ei tulnud külla, ta ei tulnud vaatama, ta ei tulnud õpetama, vaid jagama seda elu, mida elasid need inimesed. Ta läks kõigest maisest läbi tõelise inimesena. Läks läbi kannatustest ja surmastki jäädes samas ometi tõeliseks jumalaks. Selleks, kes on teate toonud. Meile öeldakse, et keegi ei ole iialgi näinud jumalat. Ja küllap see ei saagi päriselt võimalik olla. Aga ainusündinud poeg, kes on isa rinna najal, tema on meile teate toonud. Ja see teade on seesama jumalik sõnum, mis on küll kogu aeg olemas olnud, aga mis nüüd Jeesuses, kui tõelises inimeses on meile selgelt ilmutatud. Ja see teade sõnum ütleb seda, et nii nagu jumal võis saada inimeseks võib inimesele olla tee lahti jumala juurde. Et see, mida senini peeti võimatuks, on ometi võimalik. See on võimalik neile, kes võtavad jalge alla sama tee, mida mööda Jeesus meie eel läks ja mille ta meile lahti tegi. Ta tuli ja andis end vabatahtlikult selle maailma kurjuse kannatuse ja kaduvuse orjusesse. Et pakkuda neile, kes tema jälgedes kõnnivad jäädavalt vabadust. Ehk nii, nagu öeldakse ühes jõuluõhtu liturgilise spalves. Sina oled vaeseks saanud, et meie rikkaks saaksime. Sina oled inimese lapseks saanud, et meie jumala lasteks saaksime. Selg sirgu. Jahiorja. Loomisloo tako võiksin leida poest. Hea inimene, kes ja kus aga ei oleks ja millistel põhjustel sa mind kuulama ei juhtunuks. Ma tahan tänada sind selle aja eest, mida minuga jagasid. Me ei tea ja võib-olla ei olegi tarvis teada, kas samm, mis vabadusse astuda, on lühike või pikk. Aga igal juhul tuleb see samm astuda. Igal juhul tuleb võtta julgust minemaks vabaduse poole. Ja on täiesti selge, et selleks, et maa ja rahvas võiksid vabaks saada, peab iga inimene iga üksikisik leidma seesmise vabaduse. Ristiusukuulutus on aga, et võit. Valguse võit ei ole abstraktne vaid see on mingis mõttes juba meie maailma tulnud. Sedasama valguse võitu pimeduse üle ja elu võitu surma üle pühitsesid täna pühapäeval pühal päeval kogu maailma kristlased. Aga veel kord, meil tuleb võtta julgust oma sammude astumiseks. Ja mis võib olla veelgi suuremat julgust. Teinekord nõuab oma käte ühendamiseks teistega, kes kõnnivad sama teed ja taotlevad sama. Meie järgmine saade sõnadest sõnumini on eetris pühapäeval kahe nädala pärast algusega kell kuus. Ja siis mõtiskleme üheskoos selle üle. Missugune oli see aeg ja ajastu, millesse sündis Jeesus ja mida tähendavad apostel Pauluse sõnad, kui aeg sai täis. Millised olid need ootused, millega temale vastu mindi ja mida temal pakkuda oli? Kõigi oma küsimuste mõtete arvamustega. Aga palume sul hea kuulaja ühendust võtta Eesti luterliku tunni toimetusega, mille aadress on kiriku plats kolm ja indeks üks, null üks kolm null kiriku plats kolm üks null üks kolm null. Või helistada luterliku tunni toimetusse telefonil kuus 31 43 11 kuus 31 43 11. Kui sul peaks olema ka võimalus kasutada internetti, siis oled. Tere tulemast Eesti luterliku tunni toimetuse koduleheküljele internetis kust võid leida materjali nii piibli kui kristluse kohta. Kuhu veid ka jäta omad küsimused, millele me püüame jõudumööda ja oma võimalusi mööda sulle vastata. Tänases saates lugesin ma uue testamendi tekste ja me kuulasime Arvo Pärdi ja Tõnis Mägi muusikat. Tänase saate seadsid kokku Külli tüli ja Marko Tiitus. Ning me loodame, et võime olla külalisteks su kodus ka järgnevatel kordadel. Meie saated uuest testamendist nagu ka uus testament ise ei ole mõeldud neile inimestele, kes arvavad, et nad teavad kõigest kõike juba piisavalt kui on juba pärale jõudnud vaid pigemini sulle, kes aga kõigi oma küsimuste kahtluste ja kõhkluste ka siiski söandad üheskoos meiega astuda kasvõi ühe pisikese sammukese edasi. Soovime sulle rahulikku õhtut, soovime sulle otsimise ja leidmise rõõmu taas kuulmiseni. Eesti luterlik tund.