Maailmadramaturgia son küllap lugematu arv Hamleti modifikatsioone neist üks uhkemaid Vitult kombroovitsi, une näolik näidend, laulatus, kus Hamleti mõõtu tegelaseks Henrik mäng. Oletame, et see oli mäng. Ent mis seal tegelikult oli, kui ohtlikud need mängud olla võivad. Ja ma teada tahaksin, mis mõjuväli on tegelikult sõnadel ja mis on tegelikult minu enda. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree peaosaline täna Vanemuise näitleja Riho Kütsari, kes lõpetanud lavakunstikateedri 16. lennu aastal 1994. Rolle on tal kogunenud poolesaja ringis. Nimetan mõned Gulogin, kolm õde. Arnold põud ja vihm. Vanapagan Kaval-Ants ja Vanapagan. Paap Susi, teine vandekohtunik, 12 vihast meest. Killem Joe nimiosa. Väike John Robin Huud Hertes Hamleti tragöödia. Kes tahab, Polane Sults luhta. Madis omavahelisi jutuajamisi tädi elliga. Henrik laulatus, näitlejatestomney Yessua Johannes Meister ja Margarita. Kõrtsipidaja Brendan teisel pool. Aleksander esimene ja kelner pühak Pedja Trofimov, Kirsi maks, Tyler ajujaht, ajakirjanik, loots Potteri lõpp, pime ennustajad, Eyreesias, vendantiigone, ema, Oidipus, junn, kihnu junn. Pealik promden lendas üle käopesa. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Riho Kütsari ka Vanemuise teatri suures majas. 12. märtsil 2004. Selle saate nimi on hiirelõks ja tavaliselt ma olen alustanud kas siis krimi nullidest või Hamletist. Aga seekord ma mõtlesin hoopis ühe kolmanda alguse välja, et hiir kuidagi ka loomariigiga seostub. Ja kui ma ütlen märksõnal looma või linnu etüüdid või rollid mis sellega seoses meenub, karu. Ma ükskord lugesin kokku, ma olen teinud viiseril karu vist alates lavaka esimese kursuse jääkarust ja siis oli mahugris, mängisin ma karu siis mingi telelavastuse suts, kunagi olin karu ja kuskil oli midagi veel nukkude akadeemias. Jah, ja seal ka ja nii, et neid mingi periood robinal üksteise järel karuja. Ma käisin 16. lennu mingit sisseastumisvooru vaatamas seal nukuteatris ja mul on tunne, et seal oli mingi linnu etüüdiga tegemist, ma ei tea, kas võis olla, et kui palju endal sellest ajast üldse meeles on. Sealt on ülivähe meelest tõesti, see on kuidagi unustuse hõlma vajunud, ma küll ei mäleta, et oleks mingit lindu mänginud. Ka see võis mul seostada ka sellepärast, et ma mõtlesin, et ma olen seda poissi juba kuskil näinud ja see, kus ma näinud olin, pidi olema siis VAT teatri, minu pere ja muud loomad seal lindu. Seal oli lind külla, seda hoonet on seal Jenna lavakat, ma käisin teatristuudios, mida vedasid siis Aare Toikka ja Dajan Ahmetov. Ja minu pere ja muud loomad seal mängisin, jah, Clinton oli mingi röövlind, kajakas, suur, mingi kole Lindalist. Kuidas see tee siis seitse sinna lavaka pooletäisi käis, lihtsalt noh, tuli lihtsalt keskkooliaeg mingi sihuke kilk pähe, et peaks nagu hakkama näitlejaks. Siis juba peale, kes ka proovisin, siis mind loomulikult teevad vastu. Siis maastusin Pedas füüsika erialale selles hirmus, et ei peaks kohe suvel vene kroonu minema. Pool aastat käisin ära, seal tegin ühe sessi ära ja siis ilmus peda seinale kuulutus, kus Peeter Jalakas kutsus kõiki soovijaid. Vaata stuudiosse, seal olid siis ka mingeid sisseastumiskatsed ja siis ma läksin sinna ja seal ma siis veetsin poolteist aastat kuni järgmiste lavaka eksamiteni. Ja siis ma sain nagu teisel katsel sisse Laaks Ma olin ju mees metsast, kui esimest korda läksin proovima. Ja täiesti loogiline minu arust, et mind vastu ei võetudki, hullikestikena paar korda elus üldse Tallinnas käinud ja aga siis ma ju kaks aastat elasin iseseisvat elu ja üldse noh, see avardas juba lihtsalt niisama silmaringi, pluss siis veel jah, seal mad teatristuudio, sealt see põhiind alguse sai vist küll, et nagu hästi huvitav tundus ja et kindlasti oleks vaja teist korda proovida. Ja noh, nii ta läks, maalin ju enne lauaks astumist üldse hästi vähe teatris käinud, mõned üksikud korrad ainult vahest klassiga vahest isa-emaga, aga. Ma ei tea kah keskkoolis seal mingi näitering, meil oli võhma kultuurimajas ja küllap ta siis sealt ikka see mõte tuli. Ma arvan, et noh, tore ja ei ole põnev ja eks ta mingi silma paistmis moment oli ka ju bla nooremate klasside silmis hoone, see laat õhtul kultuurimajas laval ja noh, tead siuke edevuse värk see, seda niikuinii. Aga see füüsika, mis vahepeal oli, see oli lihtsalt selle järgmise lavakali aja täiteks või oli niisugune reaalainete huvi sees ka vä? Reaalainete puudus absoluutselt, ma räägin, ma sain sinna sisse ilma eksamiteta, sinna võeti sellepärast, et konkurss oli alla ühe inimese kohale 20 pidi vahetama ja siis saadi niimoodi 20 nime, seal ka kokku. Minul siukseid loomulikult veel seal, kes lihtsalt läksid, et kuhugi minna. Alguses esimene kursus, üritasin tõsiselt võtta seda füüsikat, peale esimest kursata oli meil veel mingi informaatika praktikum ja siis nagu juba mõtlesin, täitsa hakkas huvitama, aga aga teisel kursal VAT teatris nagu oli palju tegemist ja siis ta kuidagi vajus nii moderaja, noh, ma ei saa midagi teha, no ei huvita mind, see valemid ja asjad ja värgid ja kõrgem matemaatika ana, mis laob põhja füüsikaõpetaja teater ka, see oli nii kohutavalt Juve. See ei meeldinud mulle teps mitte kuskil kapinurgas on mulisega alles mingid omaaegsed matemaatilise analüüsi loengu konspektid mul neid vahest vaadanud ja mul tuleb kananahk ihul lehte, mis kõike sai pähe ajada. See oli kohutav, aga noh, nii ta läks. Aga et varem, siis niisugune humanitaarhuvidega, pigem keskkooli ajal või kui jääõpilane üldse. Õpilane, ma olin hea, ma olin isegi vist hõbemedali kandidaat keskkoolis, aga noh, nagu keskkooli lõpus ikka oled juba vanemaks saanud ja siis tuli nagu liiga palju neljasid võimelda, näoks, neljad, viied olid mulle aga huvi, noh, ma ei tea. Lugeda on mulle alati meeldinud ja võib-olla siis tõesti oli humanitaarhuvi rohkem. Kas see 10 aastat on see mingisugune etapp või öeldakse ka, et esimene 10 aastat on raske ja niisuguseid asju, et kas 10 aastat teatris on need mingi tunne, et võiks mingi joone alla tõmmata ühele ajajärgule? Ei, ma nii küll ei tunne. See etapiks jagamist ei saa päris nii joonlauaga mõõta. Aga ma olen ise mõelnud küll, siin kolleeg Margus Jaanovits, iga, vahest vaatame üksteisele otsa, avastame, et hoo meil saab kevadel 10 aastat täis juba, et kus aeg kõik läinud on, aga see on lihtsalt selline teadmine, et noh, need on 10 aastat teatris oldud. No ei, tõmbasin mingit joont alla. Kuigi noh, mõtlemapanev jahet, keskiga juba hakkab lähenema ja esimene noorus on möödas ja et võiks ju teha mingeid kokkuvõtteid, aga ma ei ole nagu ei ole nagu tundnud vajadust, et peaks mingi eluperioodi resümmeerima miskitmoodi. Aga seda küll ma tunnen, et mida aeg edasi, seda raskemaks läheb see jälle kuskil mingi trollidest oled kuskil. Ma olen sihukest sihukest tooni või siukest mingit suhet kasutanud, ennem et ta kuidagi teist midagi muud leidvat, et ma üksteistmoodi, see seal väga raske. Selles mõttes värskusega enam ei mõju. Mis, nagu ilmselt nooruses kergem oli. No neid rolle tuleb välja, on ikka meeletu hulk mängitud selle 10 aastaga. Varsti saab 50 juba täis, mis see viimane oli nüüd vist mingi 46, seitse kaustik, kus ma kirjutan üles kõik nummerdatud. Seda maja kurta ei saa. Seda on olnud päris päris ilusti. Kuidas öeldakse, õnneliku saatusega näitleja? Kui kellelegi läheb, vaata see, mis sa teed siis see nagu toidab ennast päris kõvasti ja kui mõelda niipidi, et selle 10 aasta jooksul mitu korda ma olen, ütleme, laval üles astunud inimeste ette, kui peaks olema midagi öelda, on neid kordi on ikka juba tuhandeid, eks ole. Ja ma arvan, et kui Nendest tuhandetest on kasvõi mingi paar-kolm niisugust momenti, kus kellelegi midagi läks väga korda, siis ma arvan, et on juba päris hästi. Rahvusvahelisel teatripäeval 2004 pälvis Riho Kütsari Ants Lauteri nimelise auhinna. See auhind antakse igal aastal kahele noorele, see tähendab kuni 10 aastat teatris tegutsenud näitlejale ja või lavastajale tunnustades tema arengut jätkamegi juttu, näitleja arengut rohkem või vähem mõjutanud lavarollidest sest eks ole neid poolesaja osa seas juba igat masti, räägib Riho Kütsari. Kõiki töid ei jõua kah teha nii-öelda täis matsuga või see, see ei tähenda seda, et ma teeks mingit allahindlust, loomulikult ma lähen igat asja tegema, andma oma parimat, aga mingi sisemine regulatsioon ise kuidagi reguleerib ära, et mingit asja sa tahes tahtmata võtad nagu tõsisemalt kui midagi muud, selles mõttes sihuksed rutiini tööd on muidugi olnud repertuaariteatri, kus seda ei oleks. Aga noh, päris niisugust vastumeelselt nüüd, et oi, ma ei taha seda teha. Niisugust nendele olnd. Sest et noh, ka repertuaari näitlejatel on võimalus ära öelda, kui tõesti nüüd mingi asi on nii vastu, et no vot ei saa seda teha. Aga jah, siukseid kombinaadi tükke on ikka olnud ka, mis tulevad niimoodi konveierilt, pottsepad paraku, aga noh, see on ilmselt ka igal pool. Mis siis saaks, kui näitlejad hakkaksid valima seda, et vot ma tahan seda teha ja muud ei tee, siis ei saakski midagi. No kas konveier, kas see sõltub oma rollist või sõltuvuse mingist žanrist, näiteks mingi komöödia, tüütum, asi või või sisetundest või kuidas ära tunne on? Minu arust algab kõik sellest ikkagi, miks mingit tükki tehakse, võid teha mida iganes, kui näitlejale saab selgeks, et seda tükki on vaja teha ja ma just nüüd teha. Ja, ja kui näitleja näeb, et lavastaja tahab seda teha ja on selge, miks ta tahab seda teha, siis on kõik tip-top, aga kui kui näitleja näeb, et lavastaja ei ole pühendunud? Miks kuradi pärast näitleja peab olema pühendunud? Teda on petetud ja kui ta ise on pühendunud ja loostamilt seal hästi jamasi, aga palju sõltub lavastajast minu jaoks. Mulle annab see nagu hästi palju sisemiselt kaasa tööd tehes, kui ma näen, et lavastaja minust üle ta valdab materjali minust 100 korda paremini ja, ja mulle meeldib, kui tekib niisugune natukene. Ma vaatan lavastel alt ülespoole siis see innustab mind nagu järgi tulema tema tasemele või kuidagi niimoodi, see mobiliseerib tööks nagu väga hästi. Kas see, miks võib olla ka see telekassatüki menutüki või sellest on üksi vähe? Sellest natuke vähe, päris nii ka ei saa ju, et võtame sellepärast, et seal peab ikka mingi muu väike lõks ka juures olema. See on muidugi ka oluline jah, et mingi kolme nelja puhul selge see, et arvestatakse ju kassad ka ja niimoodi, aga seal peab midagi veel olema, sellest ainult on tiba vähe. Kas nende rallide kogupildis mingisugune ampluaa ka nende jaoks domineerinud? Ma arvan tõesti roppu moodi vedanud, et ma olen saanud mängida seinast seina asju täiesti mingitel lühematel perioodidel. Vist on olnud, et mingi väike kast nagu hakkas tekkima või kuidagi niimoodi, aga ei, domineeri siin oli kunagi mingi mitmes mitmes tükis mängisin siukseid, lihtsameelseid, ullikesi või siis minu talupoja värk ja mingid siuksed asjad, aga see ei ole seal nagu läbivaks olleks. No kui mõnda meenutada, millega on palju purelemist olnud või mida on keeruline leida olnud. Raskendada just üsna hästi on meeles, kui me tegime meistrit ja Margaritat, siis ma mäletan, et ma hirmsat vaevades olin ise oma sisimas. Mati oli ka kuidagi. See tükk on iseenesest juba nii raske tal kokku kirjutatud ja kohusestruktuur luurevärke ta vist jõudnud oma tähelepanu võrdselt jaotada kõikidele näitlejatele, siis mul tundus vahepeal mingi periood, ma olin hirmus hädas, sellepärast on need, mis ma teen, ikka täitsa suur mure oli kohe. See nõukogude oli küll jube raskelt, ma mäletan. Ma tea, kuidas sul tuli või ei tulnud, aga mõnusam mängida teda ja hästi kihvt. Nii head meister veel, meil kavas on seal hästi, Doradik. Siukest asja mul nagu tundud. Toon pead vastu seina ja lähen teatrisse traavi kraavi viskama, et ma ei oska midagi, mul ei tule välja, noh, selge, see peab vaeva nägema ja tuleb pingutada. Tuleb ta siis nii hästi, kui tuleb, aga tuleb anda endast parim ja tavaliselt ikka esietendus, päris 100 protsenti ei ole valmis, ikka mingid asjad natukene logisevad, siit saad, aga see läheb paika, see on loomulik. Ja see iseloomustabki minu arust head lavastust, kui ta vastupidi muutub tugevamaks ja täiustub vastupidi, siis on kehvasti, on olnud niisuguseid asju ka, kus esikaks, nagu tundub, et tükk on valmis, kõik on korras. Aga mängukordade jätkudes? Ta hakkab kuidagi logisema, on nagu enne esikat nii-öelda vahtu löödud. Aga mingisugune sisemine täpsus seal puudub ja ta nagu vajub laiali ja hajub ära ja see on küll halb. Aga eks me kõik püüame sinnapoole, et nii ei ole. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutit näitleja valikul. Riho Kütsari valis peet vallaku novelliuks lahti, siin kriminaalkomissar. Päären tuli novembri varahommikul mööda puiesteed. Öösel vihmast üle ujutatud asfalt peegeldas varaseid reklaamtulesid ja Pääremile tilkus ülalt raagunud puudelt suuri külmi piisku kaela. Tramm sõitis alles pooltühjana ning juht tillas vaid harvameloodilist kongi. Pärn seisatas ühe puiestee äärse vana pruuni maja ees, maja aknad olid alles luugistatud kuid pilu vahelt kirjutises juba eredat valgust. Laieesuks seisis praokil ja Päärenit kiusas mõtte pugeda sisse oma sõbrapendi juurde ja tasuda talle väike summake mis ta temale võlgneb juba mitu kuud. Et siis üheskoostööle minna, kuna nende mõlemate töökohad olid vanalinnas. Kuid kas pole praegu siiski liiga vara kolistada teiste uste taga? Äkki tegi Pääreni mõtte täispöörde ja mees puges siiski eesuksest poolpimedasse koridori. Kui palju ja kui sageli oli äärel läinud selle ukse tagant tühjalt tagasi. Ta tundis selles suhtes väga hästi pendi naist. Et see ei lase naljalt kedagi segama kodust perekonna rahu. Mõnikord oli Päärel enam kui kindel, et pererahvas on kodus, kuid usk talle siiski avatud. Kõlista kasvõi mitu tundi ja kisu kas või kellatraat seinast välja. Nüüd Pärn helistas kell kõrises teisel pool seina nagu lõhkine crap. Siis vaikus. Pikk vaikus. Korteris ei kippu ega kõppu. Kuigi alles mõne minuti eest kõneldi ja askeldati. Täärin helistas uuesti ja nüüd keegi siiski köhatas tasa ning sammud hakkasid uksele lähenema. Ja seal on niisiis Vanapentisel hääl, kähisev jõudis himulik. Või kes seal all, mõtles pähe René endamisi. Kui palju kordi olen ma siit ukse tagant tühjalt tagasi läinud? Kuigi sa olid iga kord kodus, oota mul poiss ega maale seda veel unustanud. Ta köhatas taskuräti muutis hääle võõraks ja otsustas mängida sõbrale väikese vembu. Ta nõudis uks lahti, siin kriminaalkomissar. Ukse taga jäi äkki haudvaikseks. Ei keeratud ust lukust lahti ega mindud ka ukse tagant minema. Miks ta seal siis liikumatult ja hääletult? Ehmatas teda ehk tõepoolest valekomissar, nii varasel tunnil, mil enamik linna veel magas uks lahti? Siin kriminaalkomissar, kas kuulsite kriminaalkomissar? Ukse taga kuuldus teisi samme, vististi naise omi. Kuid uks seda ei avatud. Et anda endast elumärki, pärin, köhatasin nuuskas, nina. Ta mõtles. Las teevad üllatusest suured silmad, kui näevad, et uksest venib sisse mitte kriminaalkomissar, vaid nende hea vana sõber Päären. Mis tühja sellest ikka. Ta lõi kolm tugevat rusikahoopi ukse tahvlile, nii et õõneskoridor kõmises. Ja siis haaras ta käsi raua ja hakkas seda lõgistama. Kuid nüüd avanes uks täiesti ootamatult. Polnud aga teda vastu võtmas ei penti ega tema naist ka ei kuulnud, pärn, et keegi üldse oleks luku lahti keeranud. Küllap hetke eest, keegi jooksis kaupluse toiduaineid tooma ning jättis ukse lukustamata. Pärn astus sisse. Eestuba oli valgustamata, samuti suur ja jahe saal. Saali kõrval söögitoas põles aga tuli ja uks oli avatud. Äkki ei pääsenud keset koridori seisma nagu tulp. Sest see, mis ta nägi, pani otse tarretama Tammene. Valgustatud ruumis kirjutuslaua juures, selles Bent oma naisega ja laine püüdis mehe käest revolvrit ära rebida. Mis sa teed, mis sa teed? Aastasel naine? Ja laskus kogu kehaga mehe käele, mis hoidis relva ja aastas uuesti, las nad viivad su vangi, las viivad ainult ära tappa end. Veel enne kui pärin, suutis joosta võitlus kohale jättis Bent revolvri naise kätte ja hüppas avatud aknast aeda. Kardinad jäid Lipendama tühja musta augu ette, millest ehmunud põgenik oli välja hüppanud. Mõtted tagusid pärini meelekohti nagu haamrid. Ta seisukord oli enam kui rumal ja jube. Jäänud tal endalgi muud teed järele, kui taanduda pimedasse koridori ja püüda kaduda tundmatuna. Kui pärn avas all piiludes välisuksel, nägi ta, kuidas aiaväravast jooksis välja pendi küürus, kogu kuueväel ilma mütsita. See sööstis trammile, mis saabus parajasti peatuskohale. Ja mõni hetk hiljem kadus Bent pärani silmist. Punane valgustatud vagun Viistab puiesteekäänaku taha. Kaberen ise põgenes hirmu ja häbi pärast sest samal ajal libises teisest suunast teine tramm nähtavale. Kella peletades rööpaid minema, kärumehe palitu krae üles löönud, hüppas Pärn platvormile ja jõudis viimasel hetkel vagunisse. Nii kihutasid nüüd vagunid suure kiirusega, kumbki vastassuunda. Päären vajus trammipingile nagu unenäos. Ei näinud ega kuulnud midagi, mis sündis ta ümber. Ikka kerkis temas ilmete kohutav pilt. Naine ripub mehe käe otsas, püüdes rebida sellelt relva. Siis mehe jooks trammile, paljapäi ülepeakaela vahistamise kartuses. Miks ometi, miks? Äkki võpatas pärl nagu noahoobist. Nüüd oli tal kõik selge. Ta oli ju läinud varahommikul pendi ukse taha tõmmanud ägedaski kella nõudnud sisselaskmist, nimetades end kriminaalkomissariks. Kes oli aga penn, et see õnnetu mehike? Ta oli ju laekur. Ühes riigi asutises, vaene laekur ühes riigiasutuses. On väga ja väga rumal vent minna varahommikul mõne laekuri ukse taha ja nõuda sisselaskmist kriminaalKomissarina. Ja seepärast olgu hoiatatud iga kodanik sellise rumala vembu eest, olgu tõsiselt hoiatatud. Suvel 2001 lavastas Andres Noormets Tartus Lutsu teatrimajas Conlon Mcwersoni saladusliku koega näidendi teisel pool. Riho Kütsari mängis Emajõe suveteatri kammerlikus lavastuses kõrtsmik Brendanit. Usaldusväärset vaikijat, väga head kuulajat. Selle rolli teemadel. Jutt edasi hargnebki. Kui seal keegi, kes ei ole tükki näinud, küsib, et mis, millest tükk räägib, siis on nagu jube raske öelda. Mäletan esimest lugemist, kui mõelda tüki läbi, lugesime öeldekene, kas oligi niisugune tükk mis siin saama hakkab, aga Andres, nii osavalt, et sõlmis selle kuidagi seks nii mõnusaks, maitsvaks tervikuks, seal sees oli nii armas olla, see oli niisugune maailm, kus nagu kohe ei tahtnud välja hüpata või siuke. Hästi hea selle mängimine tegi meid õnnelikuks, oh ütleme. Võiks öelda, et kõrtsmiku roll seda võiks mõelda kuidagi, et seal väga tänamatu, et ta vaatleb ja vaikib põhiliselt, et ja peaks olema väga keeruline niisugust asja edasi anda, et, et sa loed inimese mõtteid, kui tal veel puudub see monolaka, kus ta räägib, kestavad. Seda küll aga tänulik roll, mis tähendab, see tähendab seda, et kui ma rolli teen, siis ma arvestan seda, kuidas ma saan selle rolliga silma paista. Aga mulle on olulisem just see, mis mulle endale annab, see roll nafta võib ju vähem silma paista, noh, ma tõesti ei oska öelda. Arvagi, et see nüüd mingi tip roll, eks ole seal loomulik. Aga kogu see etendus ja see roll oli mul omale kuidagi südamelähedane või noh, see on nagu hästi oluline küll, kõveraks. Aga miks seda ei või Tiprolliks nimetada, kas siis, ega tipproll ei pea ju ka olema selles mõttes silmapaistev suures plaanis. Ma lihtsalt mõtlen, et võib-olla on keerulisem seda, seda vaikiva inimese siseilma avada kindlasti seda nii kui praegu on ju tegelikult üks teine vaikija kavas, ma mõtlen seda pealik promdenit. See on ju ka mõnes mõttes niisugune intensiivne kohalolek peab olema, kui sa ei räägi, et endale. Jah, see on selles mõttes raskem, et juba koju kirjutatud, nii et, et tal on lihtsalt vähem vahendeid nagu enda avamiseks näitamiseks, eks ole. Mulle meeldib seda teha ja see on hästi põnev. Võib-olla sinnasamasse ritta saab veel mõelda ka selle helli madise kes kaelne sündmuste vaataja nagu poolunenäoliselt, nagu nad kõivul on. Jah, on jah sihukseid rolle, mis ei ole nii palju sisse kirjutatud võimalusi, lihtsalt. Vahendeid ei ole nii palju, et seda rolli nagu atraktiivselt avada või niimoodi. Indrek, eks ole, Vargamäe lugudesse oleva tüüpiline. Aga selle heliga seoses tuleb mulle meelde kaasamisele, küsisid, et mis on raskelt olnud, see tuli suht raskelt, kogu see tükk on niivõrd keeruline, seal oli ja see struktuur ja näidanud ülesehitus, struktuur, selle sai ka päris hädas oldud. Aga ta oli ka jälle hästi põnev, huvitav kah, kuhugi siit puuduta sellest üsna-üsna ilusti. See, mis ennast puudutab, kas eeldab natuke, et on iseenda loomusega kokkupuutepunkte rohkem või, või see ei olene sellest, et võid ka mingi niisugune totaalsem ümberkehastumine ennast sisimas. Puudutada puudutav kaal, nojah, seda ei saa öelda, et see puudutab, puudutab ikka, noh, kuramus, ma lähen rappa, omadega iga roll puudutab, aga no oli kunagi selline tükk nagu bluff, kus mul oli üks pisike suts teha, ma mäletan, et mul oli jube mõnus seda teha, alati ma tundsin nagu sihukseid lusti ja jube lahe oli mängurõõmu ja lusti, seda võib ka puudutamiseks nimetada ju, eks ole. Teen mingit rolli täis rõõmuga ja seesamamoodi puudutab, see läheb mulle korda. Ma ise ilmselt nii palju ei samastusele kuju, keda ma mängin, lahkuja, trollid, millest rääkisime, aga samamoodi puudutab vennal nagu inetult mängisime siin seda lastemuusikali juubeli mõnus lust ja rõõm oli teha, seda seal ei saagi niimoodi väga sügavuti minna, on mingid asjad, mida tuleb teha mingi teise, selle puutepunktipealt, noh, ütleme siis nii, et puudutavad jah, aga üks puudutab mingi teise koha pealt lihtsalt noh. Et see mängurõõmu lusti metsikult oluline ei saa mingit, et mul on niisugune osa tegema minna niimoodi, koorem kaelas. Murelikult. Tuleb meelde, kui Aare Toikka kuidagi ütles Riho Kütsari kohta, et niisugune tõsine põhjalik poiss. Et kas see tõsidus on üks märk seda su loomuses. No ma olen jah. Kui ma olen võõras kambas, siis ma olen tavaliselt suht vait alati ja ma nagu rohkem sisse pooleli ja siis hästi palju inimestel kaua küsima, et kuule, kas sul on mingi mure või Riho, et mis on, et noh, tee, rõõmsam nägumised, jätke mind rahule, mul ei ole mingit muret, ma lihtsalt istu mu füsioloog, Soome on juba sellise ehitusega, et ma jätan hästi kurja ja tõsise mehe mulje. Aga noh, lihtsalt talupojast tahad ilmselt ma olen tõsine. Koos Riho Kütsari ka sai Ants Lauteri nimelise auhinna Ugala näitleja Hilje murel. Nad on üheskoos mänginud lavastuses teisel pool ning lühimängufilmis kurat tuleb sauna. Etteantud teemal. Riho Kütsari improviseerib hiljem murel. Pivot, ma tean sellest ajast, kui ma kooli astusin, siis nemad lõpetasid 16 lend ja siis sõitsid nemad sinna Tartusse ära ja siis oli tükk tühja maad. Siis ma nägin neid võrukeelseid etendusi, mida me Ain Mäeots lavastas ja niisugust isiklikku kontakti ei olnud, kuni siis selle teisel pool, kui Tartus tegime. Ja siis esmamuljena, ma võin öelda siis sellise suure rahuliku turvalise mulje ja kui me siis seda tööd koos tegime, siis see esmamulje ei muutunud. Et ongi rahulik, turvaline, tähelepanelik, hea südamega inimene. Tal ei ole see varjatud elus, et see, kes ta laval on, tavaliselt on ta noh, elus samasugune, et seda muutust, mis üllatust, et oo, mis inimene tegelikult on, et algul oli selline mulje, tema puhul seda nagu ei juhtunud temaga on hea koostööd teha, ta ei kipu väga emotsioneerima ja sõna võtma. Tema vaatab rahulikult, jälgib mängu ja hakkab nüanssidega kaasa mängima ja ja ta on väga hea partner, sellepärast et ta laseb teistel kaasa rada. Ja noh, need kohad annab siis talle lavastaja, kus on tema säramise kohad et ei pea temaga võitlema laval, et kuule, see minu koht et annab selle täiesti rahulikult ilma piinlamata, seal teisel pool linnu. Ütlen, et niisugune roll küllalt seespoolne tegelikult teie mõlema rollid olid ja et see kontakt võis olla kuidagi ainult pilkudega või ütleme, tema isegi kuskilt selja tagant seda naist vaatas, et kuidas partneritunnetus seal oli. Jah, ma tundsin seda pilku kogu aeg ja see toetas ja see aitas ja jah, meil oli, oli küll see just see sarnasus, et väga head kuulajad tegelikult oli kogu seltskonnal, aga temal ei olnud ühtegi monoloogi kohta, aga tema monoloog oli kogu aeg olemas, see kostitaja ja kelle juurde käiakse kokku ja kes oskab kuulata ja hoolida ja arusaadav, selline on ta ka inimesena, kuid on seltskonnas, ta ei pea võtma oma soolokohta, siis ta istuge ja ta tunnebki ennast selles seltskonnas hästi. Ja siis, kui see töö sai tehtud, siis tuli filmipakkumine, kurat, tuleb sauna koostagemine. Hästi tore koostöö oli meil. Ma tunnengi temaga seda sarnasust, kuigi mina olen muidugi ilge lobamokk. Tema räägib ikka vähe. Aga tema pilgust loeb jälle kõik sellesama jutu välja, mida mina minu suvi kokku jahvatab. Ta on tõsine inimene, ta süveneb, ta jälgib elu ja ta annab endast maksimumi. See on selgrooga inimene. Ta ei laperdada, ei otsi. Me rääkisime ka, kui me seda filmi tegime, et ta ootab väljakutseid, aga ta ei otsi neid ise. Mehelikult ta küll. Ja, ja minu meelest on see teatris väga tähtis, et oleks naised laval ja mehed Sest võib-olla neid jõulisi mehi ei olegi nii palju? Ei ole, jah? Ei ole. Mitte et ma, ma teisi alustaksin absoluutselt minu meelest teatris peab olema kõiki tööta inimesi. Ega jah kuidagi seda väga sellist mehelikkust rahulikkust ja seda nägu vähem. Minu meelest. Ta esindab väga-väga ilusat vastassoo esindajad teatris. Minu meelest. Et sa ise ka rahulikumaks hinged hakkavad mängima. Vaatad mind, ma olen sinu nägemise väljas nähtaval ja kõike, mida ma vaatan, silmitseb ühtlasi mind. Ehkki olen üksi, täitsa üksi selles vaikus käe välja sirutanud. See liigutus on lihtne, nii tavaline, igapäevane, kuid tähenduse omandab just seepärast, et ma midagi ei usuta. Ma sõrmi liigutamises vaikuses. Ja minu isik sellest kasvab, tuumakamaks muutub. Kui ometigi olen mina, mina, mina üksi siin siis mispärast? Kasutame seda efekti? Mind ei ole. Mis siis sellest? Ma küsin, et mina, mina olen kõige keskel tsentrumis kui mina, mina ise ei või kunagi olla mina ise. Mina üksi. Rino üksi. Ööd, kui sa oled üksi võiksid vähemalt lõpetada oma vahetpidamatu retsiteerimiseks, sõnade fabritseerimisega, žestide, produtseerimise. Riho Kütsari lausus katkendi Henriku monoloogist videol kombroovitsi laulatuses, mille Mati Unt lavastas Vanemuises aastal 2000. Selle tegemise aeg ma ei mäleta küll, et liiter siukest äravajumist või raskust oleks tulnud. Seal läks kogu aeg niimoodi ülesmäge, kuni estri välja, see oli nii ilus periood. Mati oli nii hoos, kuidas ta pritsi, ideid ja, ja ta tõmbas näitlejad oma säraga nii kaasa, et see oli super. See roll tuli kuidagi iseenesest välja. Ma ei mäleta küll, et seal mingit siukest peamurdmist raskust oleks olnud. Hästi-hästi tore on meenutada seda aega, kui me seda tekki tegime. Selle puudutuse taisaalist alati kätte või ühe korra ei saanud. Ühe korra ei saanud, teised korrad sai. Seal alguses kohe ma ei mäleta, kas oli üsna esimese mängukordi palunete kääninud, puudutaks, sirutan käe. Ja vaatan ja sissegi, seal vastas, et ma ei mäleta, kas mees või naine peitis pilgu ära ja tõmbus niimoodi kokku panna, aga see oli ainuke kord, kus ei anta teist korda sai. Ja hästi tore oli alati vaadata erinevaid nägusid. Kuidas keegi nagu selle käe sirutab, seal oli. Seal oli lahe, mõni oli nii nii kaasa, elame nii õhinal ja mõni andis niimoodi kuidagi. Kuskil mingis lummas käe. Hästi, põnev, jube põnev. Mõni tõusis püsti, surus kätt ametlikult kohe ja hästi erinevad olid kõik need reaktsioonid. Palusin, et Riho Kütsari iseloomustaks tema kursusevend ja lavastaja Ain Mäeots. Ootamatult sekkus kaluupus infaabule ehk vaba lavastaja Mati Unt. Alustab aga Ain Mäeots. Kuidas algastutvus Kütsariga. Lavakunstikateedri sisseastumiseksamist aastast 90 ja kui ülejäänud kamp, kes seal kõik koosolek, kümned ja sajad inimesed, kõik olid kellelegi sõbrad-tuttavad, kõik nagu tundsid kõiki, mina olin nagu Riho ka. Me olime, selles mõttes nad kõrvalt, et meie olnud kuskil Tartu Tallinna Pärnu joone pealt, et keegi teadsime. Ma tõdesin, et üllatusega viimastes voorudes, et see morn suur mees, et ta on ikka veel olemas. Ja mul oli hea meel selle üle. Ma loodan, et selle palju ta tundus kuidagi nagu lähedane või selles mõttes ka, et tema oli ka üksik nagu minagi. See oli esimene mälestus Rihast. Esmapilgul, ta ei ole üldse seltskondlik. See ei tähenda, et ta inimpõlv kõrve pelgur oleks, aga Nad on mees, kes väga vaagib, kellega ja mida ta räägib. On inimene, kes eas mool tooki. Me praegusel pealiskaudsel ajal on mulle ääretult sümpaatne nähtus. See ei tähenda seda, et temaga nalja visata väga. Ta on väga hea huumorimeelega inimene. Tema on üks näitlejatest, kellega Ma väga tahan koostööd teha, läbi aastate on jäänud samaks. Järjest rohkem on, aga mis nagu Riho universaalseks teeb, on see, et ta on kaks täiesti vastandlikku asja andmas. Ühest küljest ta jälle nii-öelda macho tüüp, keda meil teatris noh, on päris palju ja väga häid näitlejaid, noh ütleme Üllar Saaremäe, Hannes Kaljal tan maapoiss mulle sõnnikulõhna on, on päris tugevalt heas mõttes tugevalt ja samas on ta üks aristokraatlik kumaid noori mehi, keda ma tean. Selles heas mõttes ajatu mees ei saa öelda, et oleks noormees enam. Aga ta mõjub noore tugeva mehena, ma arvan, väga pikalt veel ei ole õnneks oma ampluaad. Kusjuures Riho ei ole otseselt komöödianäitleja, ta on võimeline neid rolle ka väga suurepäraselt tegema, aga see ei ole päris tema sänkus ujule, voolusäng. Tema koomilisust tuleb läbi tõsiduse. Tegelikult ma ei sa aga ümber Robin uudist näiteks. Väike see on iseenesest selline žanr nagu seiklusnäidend, aga see, mida Riho seal tegi, see oli võimas. Püütaks veel susi kindlasti. Ja pühakut enda lavastustes. Need on vast niisugused olulisemad. Aga samas Riho näitleja, kelle peale võib alati kindel olla ka. Ta ei vea kunagi alt, ta ei viska kunagi hooletult. Et k tühises vodevill is või teete tõsist tööd. Rihol on minu meelest absoluutne lavasarm. Elus võib-olla vaatad, Murm suur mees ehmatab ära, mõnikord võõraid. Aga laval on ta isegi kuningas. Ma ei usu kunagi, et Riho äärmustesse kalduks ära kukuks. Teatrist teeks mingeid sõgedaid, äkilisi otsuseid, mida tavaliselt ütleme, kunstnikuhingega seostatakse. Ta ei ole selline tantse näitleja, kelle peale võib ja peab mingit tükki rajama. Mul on hea meel, et Matti Matti und siis laulatuses. Mis on Eesti teatri minu jaoks üks huvitavamaid lavastusi viimasel kümnendil? Ta usaldas Rihote andis talle nii metsikult raske rolli ja millega Riho nii elegantselt hästi hakkama Tegelikult, eks mul väike hirm oli, kui ma nägin, mis mehega on tegemist. No vot oli nagu õigus. Üldiselt ta on nagu selline, et ega talle mingit nihukest jama ei, mina ei julge pakkuda. Ma arvan, et ta väärib tõsiseid asju alati küsida diamaatikas teema nagu hoidjates. Sest see laulatus seal nüüd evand juhtum ka Eesti teatis selles mõttes, et midagi nii keerulist ei saa üldse kirjutatud olla. See näidend, mis pilastatava Hamletit, head üleüldse, sest meil ja, ja tema oli sellega nõus. See oli mulle vabastav, iial ei tea ette, mis juhtub, niisuguseid tükib kuul. Aga see, et me kohtusime seal, millal sai vapustus, väga huvitav. Ma päästan välja mõtlema veel mingi hullema tüki, ma lavastasin Tartus vahingu näidendi Potteri lõpp ja mille puhul oli imeselge, et ei, Vahing ei teadnud, kes rollaril et ega makrediaga mängis, tegelikult ei tea seda, aga ta mängis ta huvitav. Ja siis muidugi meelatele oma lavastust Antigane. Või siis jah, mina üldiselt elus ropendab temaga ropendama ise, see võib tema väljamõeldis, ta elus ei leia midagi niisugust värki, nüüd siis räägin. Rääkis see oli tegelikult Songi Oidipus, ässike, mis ta seal rääkis. Tal ma nägin ka, mis maksis tal ja ta mõtles röögisse välja. Seda asja kohtu alla õnnestub kohtuda. Raadioteatrirolle on mehise häälega Riho Kütsari seni kõigest kolm katkendit, kuulame Ain kalmuse romaanist seatud kuuldemängust juudas, mille lavastas Aare Toikka. 1990. aastal. Siimon Peetrus, Riho Kütsari juudes, Lauri Saatpalu. Mis ta minu arust tähtis päev ja algavad paasapühad, meele otsustamatus, paasatalle süüa, seda ei otsusta meie Peetrus, vaid tema. Võib-olla tahate sellest siiski sinuga arutada? Kukkur on sinu käes küll. Eks me siis otsustaja valmista seda nagu õpetaja ta. Rahva vanemad on nagu meelest ära. Hommikust saadik sagivad nende salakuulajad ja käsilased õpetaja ümber kõige kavalamad. Jeruusalemma kirjatundjad on välja toodud ja pandud talle keerulisi küsimusi esitama, et teda nende varal põrku meelitada. Kuid sellest pole abi. Siiani on ta vastastele hästi kostnud. Ma kuulsin. Kuidas selle Kristuse vanusega on, see pidi meestele väga oluline. Eelmine aasta ma sain 33, tähendab, ma olen praegu olekul, ma ei tea, ma saan need 34. Omavanusega hakkab segi minema, kas siis küll, kui sünnipäev oli, siis ma naisele naersin, et nüüd ma olen 33, nüüd peaks nagu mingi punkti panema, kuhugi joone tõmbama. Ma ei tea. Keskeakriisi nagu veel ei ole. Ma olin kolm aastat, olin habetunud, ajasin käopesa pärast habeme ära ja siis ema ütles mulle, et issand, poeg, sa näed hulka noorem välja. Kõvasti noorem, võib-olla ma ei tea. Aga seda ma küll panin tähele, niisugune tore moment, ükskord oli. Eelmisel sügisel vist millele mingi traumakoosolek ja siis meil oli vaja seal midagi valida, kedagi kuhugi mingisse funktsionäriks mingiks asjaks siis arutati, et keda valida. Külliki Saldri ütles, et võiks valida ikka kedagi nooremast generatsioonist, näiteks seal Tambet või Alec või siis näidik keskmisest generatsioonist näiteks Margus ja Riho Marklasega vaatasime üksteisele otsa. Nüüd meile öeldi otse välja, et me ei ole enam noored, me oleme juba keskmised. Et neile läheb, jah. Kas sul hobisid ka on? No ütleme siis niipidi, et meelistegevusi väljaspool teatrimaailma või, või midagi, mida veel hästi oskad või. Ega ma suurt ei oska, filmina. Aga poisikesepõlves kogumiskirg oli mul pudeli sildid, hästi palju erinevaid, pudenesid marke ja no siukseid ärkega praegu sihukest asja ei ole, mulle meeldib suvel siis, kui puhkusel maal olen kodus, siis üritan puupuu nokitsemist teha. Pingikest või toolikest või mingit siukest asja. Aga linnas siin ei ole eritina. Kamraadidega käime siin sportimas. Korvpalli, mängime ja väike niisugune sporditegevus, noh, ma ei tea, kas seda võib hobiks nimetada. Aga noh, mõnda niisugust oskusteta annaks leiba teenida sellega, kui kui ei oleks Ma olen väljaõppinud autojuht. On professionaalse autojuhiload või ma võin veoautot, võin töötada autojuhil, see veneaegse juba ära tehtud, need, ma olen isegi töötanud kunagi auto peal. Lavaka aeg, mingi suvevaheaeg, siis olid vist kolhoosid veel edasi, veoautoga heina ja saime raha selle eest. Kui mind teatest lahti lastakse, siis taksojuhina ikka saaks leiva laua peal lavast? Jah, seda ma olen, kas lendamisi vahest fantaseerinud? Kui teatris enam ei saa, siis lähen maale tagasi, aga alati on küsimus, mis ma tegema hakkan, tõesti ei mõista. Aga Maal on mõnus väikest füüsilist tööd teha ja seda võib ka vist hobiks nimetada. Seda ma ei kujuta ette, et kui nüüd Annelinna korteris peaks terve suve olema, nii et kuskile niimoodi paljajalu muru peale ei saa, see oleks, see oleks halb, teeks hinge haigeks. Ema poolt ma olen mulk, Karksi-Nuia kandis tema pärit ja, ja seda ma mäletan lapsepõlvest, et kui vana mu vanaisa juures käisime, siis ema alati rääkis murdes, vanavanaisa rääkis siis automaatselt, rääkis eesti keeles ja vist ei ole päris molkaga ka sealtkandist ta ikka Viljandi kant ja see Viljandimaa loomulkna kitsi ja. Ja ja nii edasi jõukese naaseda, nüüd seda nüüd mitte. Just see kitsi. Seda me naersime Mait Malmsteniga, kui me. Mis aasta see oli, kui me käisime koos Londonis, mingi nädalaajane reis oli? Maitan Kaio juurtega, eks ole, Viljandimaalt on nii-öelda mulkeses. Teised reisikaaslased naersid meie üle. Meil oli mõlemile penni pealt teada, palju meil iga moment, raha on taskus, kui kumbki meist midagi ostis, essis teine rehkendust, täpselt raha talle nii palju, mul on nüüd nii palju, kogu aeg käis mingi penni, lugev, niisugune täpselt oli teada, kui palju raha sel hetkel taskus on penni pealt kõik olid ju. Ja siis, kui keegi midagi suurt ostis, siis teine mees hõõrus sisimas käsi, et. Villoscai. Või nimi veeren? Ja pere Kunakas Kodoule. Mõmmi las päi. Sööda Oravi metsa all. Ja enda, kui lõppes trall LOS Päi. Ka viita taas. On ilus päike. Tuul mul metsaonni. Oma last. Kõik häda on õõnes Tõdu. Ja ma suka ette tuua. Taas segi lätt Mube. Mul need ütles, et ma Olühe jääki LOS Väi. Viitada. Eeellos väidometsa. Tuur. Hiirelõksu peaosaline oli Vanemuise näitleja Riho Kütsari, kes laulmas lavastuse pühak. Lõpulaulusaate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje.