Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust. Hiljutisel vaimulike konverentsil valiti luterliku kirikuaasta vaimulikud. Nendeks said Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel ja Keila koguduse õpetaja Marek Roots. Algavas saates Estlemegi mõlemiga. Tänase kirikuna saate esimene vestluskaaslane on Marek Roots, kes on Eesti Evangeelse luterliku kiriku Keila Miikaeli koguduse õpetaja. Ja oli üks nendest kahest vaimulikust, kes valiti Eesti Evangeelse luterliku kirikuaasta vaimulikuks. Marek Roots, palju õnne sellel puhul. Äram südamest aitäh. Kui vaadata tagasi, siis sellel aastale, mida meelde jäävad ja olulist te omalt poolt välja tooksite. Ma ei ole enda meelest midagi väga erakordset korda saatnud, et et olen ikka eelkõige püüdnud olla lihtsalt koguduse vaimulik. Ja täita neid ülesandeid, mida meie kirikuseadus on läinud ühele vaimulikule ette. Koguduses olen teinud seda, mida ma nii-öelda raames olen pidanud õigeks inimestega suhtlemisel, kasvõi püha päevast jumalateenistust ette valmistades. Ja muudki siin koguduse elus, et nii et nii et selles mõttes ma ei oskaks noh, eriti eriti midagi esile nagu tuua, et et jah, on tõsi küll, see, et, et minu söötja tegevused ei ole ainult Keila kogudusega kitsamalt seotud, et ma olen ka Eesti vangid eilse vennastekoguduse liige ja ja teel koolitööd saue gümnaasiumis, siis olen usundiõpetaja seal ja selliseid väiksemaid ütleme, üldkiriklike asjaajamisi ja tegemisi ja on teisi. Aga ma kujutan ette, Keila kogudusel läheb suhteliselt hästi, rahvas. On koondunud siia Harjumaale pealinna ligi. Et, et selles mõttes võib-olla see Keila positsioon ja Keila koguduse olukord ka tänu sellele on, on suhteliselt hea võrreldes veel mõningate selliste äärealadega. Jah, ma olen sellega nõus, et noh, alustasin oma vaimuliku teed Pärnumaal Häädemeeste koguduses ja see oli ikkagi oluliselt väiksem kogudus, noh. Et kui nüüd kasutada seda mõistet Saaremaa, siis võib-olla Häädemeeste kogudus on teatud mõttes niisugune ääremaakogudus. Ma just võib-olla selles mõttes, et inimestel on raske või siis vähemalt keeruline leida leida rakendust ja, ja võib-olla nii mõnigi läheb sealt ja aga Keila kogudus oma asendilt on, on päris heas kohas ja, ja noh, Eesti evangeelses luterlikus kirikus, ma arvan, et Keila kogudus on keskmise suurusega kogudused ikkagi suhteliselt aktiivne ja meil koguduses on, on mitmed palgalised töötegijad, aga aga üsna suur ka on vabatahtlike töö tegijate hulk, nii et. Ma usun ka, et Keila kogudusel, siinsel vaimulikel liikmetel töö tegijatel on päris head võimalused. Selleks, et saada aasta vaimulikuks, selleks on ka omad teatud kriteeriumid ja vaadeldakse, mismoodi see koguduse elu on läinud, kas on seal ka kasvu olnud. Kokkuvõttes võib ilmneda, et öelda, et Keila kogudusel läheb, läheb hästi vedanud õpetajaga. Aga, aga mis on siis need asjad, mis tagavad koguduse jätkusuutliku sest tihtipeale mõtleme kirikule ja kuuleme seda, et sellist institutsionaliseeritud kristlust väga palju ei praktiseerita ja ameti On olemas kogudusi, kus inimesed käivad ja kus läheb hästi. Et kirikul, noh, ma mõtlen, kas kiriku allorganisatsiooni on kindlasti oma sõnum ja väärtus ja, ja need, kes on koguduse liikmed, ausalt, ega Eesti evangeelses luterlikus kirikus on siiski päris suur hulk neid inimesi, kes on, on kunagi ristid Studia leeris käinud, aga kellel tegelikult puudub aktiivsem side kristliku kogudusega ja võib-olla ka ka kristliku usuga. Et võib-olla päriselt ei olegi veel mõistnud, et et mis seal kristlaseks olemine siis on, aga aga need inimesed, kes on aktiivsed liikmed, kes on ka jõudumööda ikkagi pühapäevastel jumalateenistustel osalejad. Et nemad ilmselt on leidnud kirikus siiski midagi väärtuslikku ja leidis organisatsioon ei ehmata või ei tekita sellist noh, et on tegemist ainult mingisuguse reaalsusega ja milleks seda üldse vaja on, et et kogudus, perekond ja tegelikult, kui nüüd küsida, et mis siis ühtehoidmise ja osaduse võti või saladus on, siis eks ta on ikkagi eelkõige just nimelt seesama koondumine koguduse kui Kristuse ihu ümber, et pärast piibel annab meile piisava aluse rääkida on kogudusest siis mitte kui ainult ühest organisatsioonist, millel on oma noh, võiks öelda siis niisugune ajalik või väline ülesehitus on juhatus on nii-öelda siis koguduse vaimulik kui organisatsiooni tippjuht kui sellist ilmalikku keelt kasutada, vaid et kogudus ikkagi eelkõige on vaimne osadus, ta on poolest Kristuse ihu, ta on ju tegelikult jumala ning keerumise või lihakssaamisega. Ja, ja selles mõttes on ta alati ka võimalus inimesele kohtuda elava jumalaga ja elada seda elusamat elu nii nagu mõeldud või on väljendatud sellist ilusat mõtet, et et ma usun küll, et see elav usk, koondumine Kristuse ümber, et see on ikkagi üleüldse kristliku koguduse ja, ja ka ma usun koguduse kasvamise, kui see on võimalik, vajalik just nimelt selles praeguses ajas on selle eeldus. Ma vaatasin ka Keila Miikaeli koguduse inimesi seda nimekirja, mis on kodulehel väljas ja siin on palvetunnid jumalateenistused siis Keila Miikaeli kirikus jumalateenistused, lisaks on sauel siis leerikool segakoor, Miikael tegutseb, on osadusõhtud vestlused vaimulikuga, pühapäevakool, piiblitunnid ja siis kõikvõimalikud kiriklikud talitused. Et kas selline tegevuste loetelu, kas see on võimalik tänu sellele Teil on tõepoolest, nagu öeldud. Suur hulk vabatahtlikke panustavad? Jah, eks see on kindlasti võimalik. Ühelt poolt pärast, et koguduse liikmeskond on piisavalt suur, et siin on neid inimesi kes leiavad, et lisaks igal pühapäevasele jumalateenistusele oluline veel kohtuda ka nädalasiseselt, et meie küll siin Keila koguduses ei ole ajanud oma kava, on väga intensiivseks, sest mul on ikkagi selline mulje jäänud ka koguduse inimestega rääkides, eriti nendega, kes on veel noored. Tere, inimesed, kellel on, on oma ametiülesanded, et siiski inimesed on väga koormatud ja hõivatud erinevate ülesannetega, et noh, et lihtsalt ellu jääda, eks ole, ja, ja, ja elada oma igapäevast elu, nii et me ei ole ka väga tihedaks ajanud, et needsamad osadusõhtud ja piibliringid, et need on meil üle nädala. Aga, aga seal on jah, on vabatahtlike abi. No eriti lastetööst rääkides, et meie koguduse pühapäevakool mis on ka nüüd küll igal nädalal, siis välja arvatud kuu viimasel, et et see on ju tegelikult puhtalt üles ehitatud vabatahtlikule tööle. See on kindlasti, mis muudab Keila koguduse elujõuliseks ja noh et kui ma mõtlen endalegi koguduse vaimulikuna, siis, et ma olen see, kes ma olen ilmselt suuresti ka ka seepärast, et mind ümbritsevad just nimelt sellised inimesed siin koguduses mismoodi sujub koostöö kohalikumale omavalitsusega, tihtipeale on just väiksemate koguduste maakoguduste ja väiksemate asulate puhul väga oluline just see, et oleks olemas selline kontakt kohaliku omavalitsusega. Ma just enne seda või selle intervjuu salvestamist ma just jõudsin siia koguduse majja, Keynna tähendab linnavalitsusest, kus oli siis Keila ettevõtjate ümarlaud et linnapea kutsus mind sellel ümarlaual osalema ja äkki ma siis seal koguduse ja eelkõige kirikuhoone vajadustest. Nii et mina julgen küll öelda, et et meil on, on kohalike omavalitsustega ja siis eriti Keila linna ka sellised väga soojad ja sõbralikud suhted, noh, need olid juba enne minu asumist siia Keilasse. Linn on kogu aeg aidanud jõudumööda ja, ja kahtlemata Keila kirik. Ajalooline kirik on linna üks põhiselt sümbolitest vaatamisväärsustest ja, ja linn on, on seda ka on seda mõistnud ja väärtustab seda. Nii et ma saan aru, et kaudu on võimalik leida ka siiski teatud rahastust, võib-olla. Olgu, see kasvõi kiriku korrashoidmine. Jah, olen küll, noh, eriti käib jutt muidugi nüüd kirik kui aias olevatest või ütleme siis kirikuaias olevast kinnisvarast, mis kogudusele kuulub eelkõige kirik, loomulikult, aga ka mitmed mitmed kabelit, mida nüüd viimaste aastate jooksul siis koostöös muinsuskaitseametiga oleme, oleme jõudumööda renoveerinud ja nii et jah koostöös omavalitsusega oskan öelda ainult kiidusõnu. Otse aasta vaimulik, te olete ka Eesti evangeelse vennastekoguduse eestseisuse liige vennaste kogudusest, me oleme rohkem kuulnud ja lugenud ajalootundides ja ajaloo õpikutest. Ja tõepoolest, see organisatsioon tegutseb tänaseni, et kui aktiivselt peab ütlema, et, et vennastekogudus Eestis ei ole nüüd enam muidugi nii suurejooneline ja ja nii mõjus. Aga, aga vennastekoguduse liikumine on tõepoolest veel olemas. Ei tohi unustada seda, et ateistlikus Nõukogude perioodil vennastekogudust kui organisatsiooni ametlikult ei olnud olemas Eesti vabariigi taasiseseisvudes, asuti seda uuesti looma Eesti evangeelses vennastekogudusse, nüüd ametlikult siis nii-öelda liikmelise kuuluvuse järgi kuulub noh, umbes sadakond inimest või natukene rohkem, aga tegelikult neid, kes üht või teistpidi on seotud vennaste kogudusega kas siis oma oma esivanemate või, või ka isiklike kokkupuudete kaudu, et nende hulk on kindlasti suurem. Et eks me tegutseme jõudumööda. Noh, ma usun, et üks võib-olla üks vennastel koguduse olulisemaid märksõnu ja seda võiks nimetada kuvaikum eriliseks märksõnaks. Mida kristlaskond Eestist teab ka väljaspool vennastekoguduse, ütleme sellist küllaltki kitsast ringi on vaimulikud loosungid siis loosungi raamat, mis hakkas ilmuma juba 18. sajandil Saksamaal ja ja käsikirjaliselt kujul jõudis üsna ruttu ka Eesti ja Liivimaa-aladele. Ja see on nüüd ilmunud, tähendab nüüd sellisel kujul nendele klassikaliste sinistele Nende vahel, nii nagu ta praegu ilmub ja on, on ta ilmunud juba alates 93.-st aastast. Ja selle lugejaskond on päris arvestatav, et inimesed võivad erinevad kristlased. Nii et loosungiraamatut ma julgeksin nimetada, aga muidugi siis need kümmekond palvemaja mis praeguseni veel alles seal, põhiliselt siin, Põhja-Eestis on tegevus, kus ikkagi palvelised regulaarselt kohtuvad ja koos käivad. Ja nüüd viimased mõned aastad. Me oleme korral saanud ka ka vennastekoguduse suvepäeva, siis erinevates palvemajades ja seal kaan umbes sadakond inimest, olete olnud kohal, nii et selline küllaltki suur ja märkimisväärne üritus. Aitäh selle intervjuu eest. Marek Roots, Keila Miikaeli koguduse õpetaja ja valitud siis Eesti Evangeelse luterliku kirikuaasta vaimulikuks vaimuliku konverentsi poolt. Saate esimeses pooles rääkisime aasta vaimulikuks valitud Maarek Rootsiga. Aga nagu ikka, valitakse aasta vaimulik kaks vaimulike konverentsil ja teiseks aasta vaimulikuks on Räpina Miikaeli koguduse õpetaja ja Võru praostkonna praost Urmas Nagel. Tervist. Mismoodi elu seal Võrumaal läheb ja, ja Räpinas, mis on väiksem koht ja pealinnast oluliselt kaugemal? Noh, samas on Võru praostkond, jätkuvasti kuulub kõige suuremate jaoskondade hulka meie kirikus. Et siin on meil veel suured vanad maakogudused, noh, suured Eesti mõttes muidugi ja praeguses olukorras veel alles ja, ja mingil määral võib-olla selliste toetavad traditsiooni ka rohkem säilinud kui nii mõneski muus maanurgas. Nii et selles punktist vaadatuna võiks öelda, et meil veel täitsa läheb. Räpina kuulub siis ise nende suuremate Võru praostkonna koguduste hulka ja ja kui ma nüüd nii kõige lühemalt või lihtsalt ütleksin, siis minu meelest elab Võru praostkond päris mitmekesist ja põnevat elu. Räpina on muidugi kordades väiksem kui, kui Keila. Aga ma küsisin just selle viimase aasta ja viimaste aastate kohta, mismoodi need viimased aastad ja viimane aasta on läinud, et kas on tõesti olnud ka mingisuguseid selliseid silmatorkavaid arenguid. No võiks öelda, et kirikus ikkagi need kellad tiksuvad iga päev aeglaselt ja niukesi ülisuuri muudatusi nii lihtsalt ei tule. Aga nüüd, kui Räpina peale mõelda, siis on meil muidugi päris palju muutusi olnud. Me oleme viimastel aastatel veerinduma vana pastoraadi, mida me tahame siis kujundada nii reetriidi majaks kui ka siis kogudusekeskuseks. Ja noh, ma olen meie kirikus tegelenud retriitidega juba mõnda aega ja ja võib-olla selles plaanis ma olen nagu jõudnud õige paljude inimesteni. Nii et mul on, mul on alati olnud ka mingeid ülesandeid väljaspool Räpinat. Aga oleme jah, selle renoveerimist alustanud on edasiminekuid diakooniamaja nii materiaalse osapoole pealt kui sisulise töö poolelt, kus meie väga tublid vabatahtlikud veavad seal sellist kergema vaimse puuetega inimeste gruppi ja ja päevakeskust hoiavad lahti. Nii et selliseid väikseid ja veidike suuremaid asju on meil viimastel aastatel Räpinas õnnestunud. Ja tundub, et viimane aasta on olnud ka juba jälle soodsam. Ristimiste poolelt. Tundub, et inimesi nii väiksemaid kui suuri, jõuab ristimiste juurde jälle rohkem. Ja nii et on olnud päris viljaka, taastab, Räpina koguduse juures on tõepoolest hooldekodu samuti kui oluline roll on sotsiaaltööl koguduse elus ja ja kas sellest mudelist võiks võib-olla õppida, kus käsikäes ongi hooldekodu jaga kogudus aidatakse neid nõrgemaid. No kindlasti räpina paistab selles osas Eesti kirikusse ilma et me ei pea siin sugugi mitte valehäbi tundma, tõepoolest meil on hooldekodu, kus on Tsirka keskeltläbi kogu aeg 30 hoolealust, see hooldekodu sai sellel aastal 20 aastat vanaks. Ja ega see ei ole midagi kerget olnud, vaid palju vaeva näinud inimesed seal, kes tööd teevad. Aga nad on tublid olnud ja kõikide kõikide probleemidega saanud hakkama, aga sealgi on vaja veel edasiarenguid, seda nii materiaalse baasi poole pealt kui ka võib-olla inimestele väljaõppe osas. Nii et ega see on selline asi, kus kogu aeg töö käib ja jätkub, et jälle nagu öeldakse, et valmis ei saa. Ja diakooniamaja töödest ma juba natukene mainisin, et erineval viisil oleme püüdnud siis tõepoolest ehk veidi nõrgemaid või, või nõrgaks tehtud inimesi veidi toetada ja aidata. Ja meil on ta jah olnud siiani nõnda ja usun, et ka jätkub samas vaimus, et me vaatama seda kui koguduse tööd tervikuna. Meil ei ole mingeid erilisi sihtasutusi või MTÜsid rajatud, vaid vaid just nimelt püüame selle poole, et see oleks selline orgaaniline osa koguduse elust. Noh, see päris diakoonia, kui nii võiks öelda Võru praostkonna alla kuulub ka Petseri kogudus. Kuidas seal elu käib või kas seal on veel üldse kooskäimisi? Noh, olgem ikkagi ausad, ega praktiliselt seal meie inimesi, koguduse inimesi ei ole. Võru õpetaja Andres Mäevere on, on tublisti käinud seal vähemasti kord kuus, aga noh, reaalselt ütleme nii, et et tema tähendus vist praegu on rohkem sotsiokultuuriline. Mine sa tea, võib-olla ka poliitiline, kui ütleme selline tavamõistes koguduse elu, sest sinna on sisuliselt jäänud ainult mõned inimesed ja nendegi vanus on kaugelt üle 70 keskmiselt. Nii et nii et see on nagu selline omamoodi, eks ta on meie rahva ja maalugu oma oma sellises kontsentratsioonis või ja, ja me püüame jah seal käia, kirikuvalitsusega on ka harutatud, kuidas spetsialiga edasi minna, aga arusaadavalt on seal teine maa, teised seadused, teised suhtumised ja kuidas Petseri nüüd edaspidi areneb kõik omandisuhted ja nii edasi. Need on jätkuvasti päevakorral ja, ja ilmsesti ei, ei aita seal ainult ei, ei koguduse ega praostkonna nõust jõust, vaid siin tuleb küllap tulevikus teha otsuseid noh, väga kõrgel tasandil. Aga Kagu-Eesti ja Põlvamaa, seal on ju mitmeusuline, seal on ka väga palju õigeusu koguduste liikmeid, mismoodi selline oikumeeniline ja, ja kirikutevaheline läbisaamine Kagu-Eestis on? Ma arvan, et see on väga hea, tähendab, õigeusuvendadega on meil tõesti väga hea läbisaamine ja noh, ma ise olen siin Räpinas ju setomaa serval üle Võõpsu jõe või Võõpsu minna ja üle jõe sõita, siis on seto kuningriik. Ja arusaadavalt meil neid kokkupuuteid on siin päris palju. Aga kõik minu vaimulikud on, on rõhutanud seda, et selline läbisaamine kahe suure kogukonna vahel on olnud see siiani väga hea. Kas need mõned õiguse traditsioonid tulevad seal Põlvamaal ka luteri kiriku süle? No kindlasti on meil jälle üsna palju selliseid pühitsemise ja õnnistamise talituse inimesed tahavad ka meie kirikus saada õnnistust nii oma autodele kui majadele kui muudele asjadele rohkem jälle kui võib-olla mõnes muus paigas. Kindlasti on mõningaid momente matusekombestikus ja võib-olla üldse sellisesse kirikusse suhtumises, et et siin võrumaalgi. Ma vahel olen nii helliambisi öelnud, et eks me ikka natukene sellist kirikus Coleme. Et kirik kui selline on noh, suhteliselt tähtis inimeste jaoks ja ja oluline paik Mida see aasta vaimuliku tiitel Urmas Nagel teie jaoks tähendab? Muidugi, ta teeb rõõmu, et inimesed ju siis on märganud, et ma olen midagi teinud. Ma enda meelest küll ei ole sugugi mitte midagi erilist teinud ja, ja paljud-paljud, minu vennad ja õed, kas või siinsamas meie jaoskonnas vääriksid seda tiitlit sama hästi ja paremini. Aga noh, nii nende autasustamist ega ju on, et et alati on see ka ju piisavalt subjektiivne ja aga loomulikult ta teeb head meelt, et võib-olla mõningaid minu töid ja tegemisi on siis ka laiemalt märgatud, sest vaimulike konverentsil oli meil ikkagi koos 115 inimest. Ja noh, kui nad midagi midagi nõnda arvasid, siis ju ju siis minu tegemistest midagi on märgatud. Ja, aga ma, ma usun, et minu igapäevases töös, no mis ta ikka muud Ta saab, eks ma püüan, püüan jõudumööda jõudumööda kõigega jätkata, mis ma siiani olen teinud, teades päris hästi nii oma tugevusi kui nõrkusi, arvan et jumala abiga saame edasi ja ja noh, kindlasti on siin ka siis nüüd võimalus teha võib-olla väike palverännak. Ja võtta siis natukene aega iseenda jaoks. Ja üheks selliseks tunnustusele lisaks kingituseks on siis palverännakuvõimalus. Kas olete mõelnud ka, et kuhu tahaks minna? No eks ma olen ikkagi mõelnud, et võib-olla oleks ikkagi tõepoolest pühal maal ära käia. Ja praegu ma nüüd olen, olen seda, seda siin mõtlemas. Et ma ei ole ausalt öeldes väga palju selle asja peale mõeldud, aga ma kujutan ette, et see on, see on mul kindlasti selliste eelistuste hulgas. Aitäh selle intervjuu eest Urmas Nagel Räpina Miikaeli koguduse õpetaja, Võru praostkonna praost ja aasta vaimulik. Tänases saates rääkisime aasta vaimulikega Urmas sageli ja Marek Rootsiga. Mina, saatejuht Meelis Süld, soovin head õhtu jätku ja kuulmiseni järgmisel pühapäeval, kui jumal lubab ja me elame kõike head.