Tere, Gaute Kivistik, paljudele tuntud ka kui Rohke Debelakk. No keegi on kuskil teie kohta öelnud, et kui ka autot ei oleks, siis tuleks ta välja mõelda. Sest et selliseid inimesi on kogu maakera peale kaks, kolm kui sedagi. Ja paremini on vist raske öelda. On küll, kes see oli, kes ütles anonüümseks jäi, tegelikult mulle tundub, et sellel ütlejal on õigus ka sellepärast, et täpselt sama heatujuline, kui te olete näiteks eesti mängus, olete te ka igapäevaelus ja see ei tähenda, et teil kohe üldse muresid ei oleks, lihtsalt kellad vist taipavad, et ei ole mõtet sellise mehega vägikaigast vedada ja kaovad vaikselt ära. Või on mõni siiski pikemalt ka püsima jäänud. Muredega ikka on ju, ega neil puudust pole, üks suur mure, mis on, on see, et et läheb ära vahepeal ja köha tuleb ja siis ei taha jälle jälle ära minna. Aga kui nüüd noh, päris tõsiselt rääkida, siis on ju inimesi erinevaid. Mõnel inimesel kahjuks on niimoodi, et need mured, mis teda külastavad, on palju suuremad kui teistel ja ja teised jälle nagu minusugustel veab lihtsalt, et ei ole erilisi muresid olnud, et suurem osa hädadest dismind tabanud, on mõningase juurdlemise tulemusena selgunud, et need, need on mu enda tehtud. Ja on hõlpsasti seega kõrvaldatavad nüüd kedagi süüdistada nagu ei oskagi. Aga see on ikka mõtlemise küsimus ka ja suhtumise küsimus. Ei tea teistest inimestest ju rääkida, keda mõne inimesega näiteks nõnda, et kui on 37, üks palavik, siis ta ei suuda lihtsalt voodist tõusta. Ta on seal ja, ja teine inimene näiteks nagu mina, ma võin ka 39 kraadiga ringi joosta, aga väita, et ma olen kuidagi parem kui, kui see inimene, kes 37 ühega voodis on, ju ei saa. Üks ja sama asi on erinevatel inimestel, lihtsalt mõjub niivõrd erinevalt ja siin ei saa öelda, et sa ei võta ennast kokku, et ja murede puhul on just alati raske see, kui kui see tabab näiteks teisi inimesi, kellest sa väga hoolid, siis on, mina olen alati suures kimbatuses, kuidas ma nüüd lähen, et hakakem rääkima, et ja ma tean, mida sa tunned, ei tea ju? Püüa üle saada või midagi sellist väga õõnsalt. Et kuidagi raske on jah teist inimest lohutada või kõrval, et vaadata, kuidas nende muredega toime tulla ka enda puhul mul on. Mul on nõnda, et nähtavasti on ühest küljest süüdi ka selline võib-olla pealiskaudsem suhtumine ellu ja kõiki asju ei saa nii tõsiselt võtta, sest inimestel on on tihtilugu, mul endal ka, oli väga noorena see tunne, et kõik see, mis teed, on hästi tähtis. Et ilma minuta juhtub midagi tohutut, et kui ma nüüd ei tee või kui ma midagi sellist tegin, et sellel on tohutud tagajärjed, tegelikult ei ole ju, võid rahulikult, paljud firmajuhid on avastanud, näiteks kui nad kaks, kolm nädalat tööl ei käi haka firmal palju paremini. Aga et inimese selline tunne on sees, et ta peab kogu aeg, ta võtab endale ise nii palju koormat selga ja siis murdub selle all kohustuste ajal lihtsalt kergesti ära. Aga noh, elurongil ongi selline omadust. Tal on nii tohutu hoog sees, et kui üks meist ära kaob korraks nagu löövad tuled pimedaks, nagu oleks kas generaatori vahele jäänud, aga siis läheb jälle nagu noh, kõik edasi. Tegelikkuses, et sellist kergemat mina endasse vähemalt püüdnud seda suhtumist süstida, et meil on tõsine asi, aga mitte üleliia tõsine. Mõned lugesin teie jutust Gaute välja ühe huvitava asja, et iseendaga saate suurepäraselt hakkama, seda me nüüd kõik saime korduvalt teada, aga aga teil on mure siis, kui on mure teisel inimesel ja ta ei oska teda lohutada. Jah, sest ongi, kuidas tahaks. Seda on kõik inimesed, tundub, tahaks nagu aidata, aga kuidas sa seda teed ja ja olenevat rahvuslik omapära, temperamendist on see ka ju inimestel, et meestel ju väga, väga piiratud olnud see emotsionaalne tarkus teistega suhelda ja oma muresid rääkida või teisi teisi abistada, et see on selline asi, mida peab kõvasti kõvasti õppima. Et ei tulegi teinekord välja. Aga öelge, tuleb teil seda tihti, et on vaja kedagi lohutada? Õnneks mitte sellepärast, et ta on kuidagi läinud niimoodi, et mõned üksikud raskemaid juhuseid on olnud, aga siis kaarega tagasi tulla selle, et on kuidagi vedanud mulle siiamaani väga-väga suured vapustused ei ole mind puudutanud. Nojah, ei ole halba ilma heata, et kolleks see asi tihemini ette tulnud, selleks võib olla ka vilumus suurem, aga teisest küljest ma kujutan ette, et kui te lähete kedagi lohutama, rahustama mõnd tröösti, vaat sõna lausuma, et noh, mul on tunne juba, kui see inimene teie kuju kaugelt näeb. No tegelikult siis juba natuke peaks tuju paremaks minema, kui ta selline suur ja rahulik tulete. Jah, mul ei ole tõsta vikerraadio, kannate meelde kunagine hea kolleeg Arp Müller, kellega koos me, kui me tulime sündmuspaigale intervjuud tegema, siis ei suutnud ka kõige tõsisemad inimesed tõsiseks jäädes. Aga ma, ma oleks nagu tulnud oma pojapojaga. Üks on selline teises poole pikem ja mitu korda paksem, teine tore pisikene poiss ja siis me kahekesi tulime. Kusjuures pise oli palju tõsisem ja asisem. Ja et see taust oli alati väga-väga rõõmustav. No üks oli tõsisem, teine oli naerusamm, aga ma siiski eeldan, et lõbus oli, teil mõlemal oli, oli. Aga nii ta on, et targad inimesed on öelnud, mitte see, mida te oma, mitte see, kes te olete, kus te olete või mida te teete? Ei tee teid õnnelikuks või õnnetuks. Vaid see, mida te sellest mõtlete, kuidas äsja suhtute? Miks sinna sellele nagu kahe käega alla kirjutada? Muidugi maailm ongi ju see, mis me temast arvame, et kohe, kui me seda arvamist muudame, muutub ka ju kardinaalselt kogu maailm. Et seda tohutult raske endale tunnistada, et et see algab endast pihta ja need on nii tuhandeid kordi räägitud, teed, need on imelik praegu raadiost kohe rääkida, aga aga nii see on. Ja kui katsetada endaga tasahaaval, siis kui kõik on ikka väga närust ja halvasti, siis ei tee seda mingil moel paremaks see, kui sa ise ka teistesse seda edasi kannab ja, ja peab püüdma lihtsalt leida endas mingisugusel hetkel selle rõõmsaasjad, kui sul on näiteks ma tea, võlad kaelas, sa tuled tööle, sa tead, sa pead käima pool aastat tööl niimoodi, seal võetakse kõik raha ära niikuinii, mingit ei paista ka kuskilt mitte midagi, sööd sepikute, vaatad, äkki saad töö juures, teeb, aga sul on töö. Kuidagi hakkame sealtpoolt mõtlema, et sul on koht, kuhu minna miljonitel sadadel miljonitel inimestel ei ole, et alati peab mõtlema, et praegusel hetkel seda raadiot kuulama sajad miljonid inimesed jooksevad elu eest, neid tulistatakse, niisugune süüa, mitte midagi. Neil on noh, õudne olukord, selline, mida me ei suuda ükski ette ka kujutada, isegi. Hullemates unenägudes siin istume, toksime vaikselt arvutisse järjekordset kibestunud sõnumit ja ja et sealt võiks vaadata laiemat laiemat pilti, siis hakkab, hakkab nagu enda häda ka uues valguses paistma.