Kirjanik Giulio Frank on teinud mulle ettepaneku kohtuda oma kodu lähedal Fridena linnaosas tänava nurgal asuvas kohvikus hommikul pool 10, oleme seal ainsad külastajad ja nii alustan vestlust isiklikum teemaga pärides. Kuidas on juhtunud nõnda, et praegune elukoht on tal Berliinis juba 11. kas selline nomaadlik rändamine ühest linnaosast teise on elustiil? Pigem on see juhuslikke kokkusattumusi jada, kuigi ma pean tunnistama, et sellega kaasneb teatud sisemine rahutus, mis ning igas korteris pärast mõneaastast elamist valdab. Seal pole niivõrd pistmist ebamugavusega, kuivõrd uudishimuga sooviga õppida tundma teist linnaosa sealset elu. Pakun, et see on inimese arhetüüpne omadus, et ikka rännatakse edasi, nii on ju inimkond üldse mööda maakera laiali liikunud. Tudengina on Julia Frank elanud mõnda aega Ameerikas terve 2005. aasta jällegi kirjandus, stipendiaadina Roomas, aga ehk on tal siin Berliinis siiski mõni koht või lõhn või maitse, mille järele ta igatseb. Lõhkevast küll ei ole, Berliin lõhnab ikka enam-vähem ühtmoodi lõhnaga seostub pigem Pariis või Itaalia või Varssavi. Ma arvan, et see on pigem võimalus liikuda mööda tänava kuristike ja mitte ära eksida, saades nõnda kohaga, kuhu enne pole sattunud tuttavaks. Minu jaoks on Berliini võlu selles, et alates 1989.-st aastast on linn tohutult muutunud mitte ainult keskelt, vaid ka äärelinnad on arenenud ja see on huvitav. Tänu säärasele kiirele arengule avastate oma kodulinnas uusi asju, uusi kvartaleid, linnaosade struktuurimuutusi ja saad linna muutumisele kaasa elada. Kas Berliin on kirjanike ja poeetide jaoks inspireeriv linn, pärini urje Frankilt edasi? Kas nüüd just linn ise? Minu jaoks on oluline see, et siin on nii palju tuttavat, ma olen siin sündinud, siin elavad mu klassiõed, ma saan külastada oma vanaema oma tädi kohta, on lapsepõlve mängukaaslasi või ülikooliaegseid sõpru. Samas on sellise väga tuttavlikku kõrval muidugi ka täiesti võõrast. Eks minu klipp Berliinile on ikkagi teistsugune, kui saab olla kirjanikult, kes on kuskilt mujalt ja tulnud minu pagasi siin veedetud lapsepõlv ja see täielik muutus, mis andis linnale uue väärtuse, uue tähenduse. Viimane on kahtlemata midagi sellist, mida kuskil mujal linnas pole kogeda saanud. Lisandub ka Berliini suurus. Kui elada näiteks linnas, kus oleks vaid miljon elanikku, oleks kõik hoopis ülevaatlikum. Koju jõuaks ka kiiremini. Tean, et Julia Francan pärast kirjandusauhinna võitmist väga palju esinenud ja ringi sõitnud, lugejatega kohtunud ning pärin, kas teil on võimalik veel tänaval kõndida või poes käia nii et teda ära ei tuntaks. Või vastupidi, kas Berliin on nii tohutu, et siin jäävad kõik anonüümseks? Eks see sõltub jällegi linnaosas. Siin, kus ma praegu elan, on pigem selline akadeemiline, kodanlik familiaarsed, õhkkond, inimesed, siinkandis tulevad enamasti tuttavad ette, kui mööda tänavat käia. Jah, tõepoolest, esimestel nädalatel pärast auhinna võitja väljakuulutamist kõnetati mind sageli. Küsitleti ka inimeste poolt, keda ma siis ei tundnud, aga nüüd juba tean, et ahaa, nad elavad seal ja seal või on kellelegi naabrid. Teine olukord tekib Brentslaverbergis või mitte. Kui me seal ringi käin, kõnetavad mind veel nüüdki võõrad inimesed, et need on turistid, kes käivad tänavatel hoopis avatuma pilguga. Uudistavad ehitisi, poeaknaid, mööduvaid inimesi. Nii et seal märgatakse mind hoopis sagedamini kui siin riide näos, kus ollakse juba harjunud, et naabruses elab üks kirjanik. Julia franki auhinnatud romaani keskpäeva naine ühe osa tegevuspaigaks on Berliin niinimetatud kuldsel ajastul ehk 1900 kahekümnendatel aastatel. Kas või kuidas uuris autor selle ajastudokumente, et õiget miljööd edasi anda. Eks olen õnnelik, et mul on vanaema, kes on sündinud Berliinis 1915. aastal just sellises suurkodanluse perekonnas, nagu olen raamatusse andnud ühele tegelasele Carlyle. Tänu sellele on mulle tuttav ka tolle ajastu haritlaskond, kanna liberaalne horisont. Minu vanaema räägib, loeb, kirjutab vabalt kolmes keeles. Ning see haritud, suur kodanlaste seltskond omas tänu suurele lugemuselega tohutut tsitaatide varamut. Imetlemisväärne on nende mälugi, kui siiani suudetakse tsiteerida teoseid, mida nad lapsena lugesid ning see, kuidas seltskondlikku vestlust osatakse kirjandustsitaatidega rikastada siis on midagi, mida tänane noorpõlv enam ei oska. Minu jaoks on see vahetu osasaamine ajast, millest romaanis kirjutan. Aga muidugi on vanemaga lihtsalt oma nooruses palju jutustanud. Hiljem hakkasin muidugi ka teadlikult uurimistööd tegema, lugesin väga palju tolle aja teatri kohta. Teater mängis sel ajal väga olulist meedia rolli, nii nagu nüüd televisioon või internet. Meedial on ikka aja näo kujundamises oluline roll, selles kajastub nii kaasa ja haridus, haritus kui ka kultuur. Üks mu sõbranna on dramaturg ja tema anurinud 1900 kahekümnendatel aastatel väga populaarse Berliini teatri renessansi teatrilugu. See aitas mind väga. Mõistagi lugesin ka lihtsalt toonast kirjandust Robert Walterit, Franz kakad, Alfred pliini, samuti tollaseid soliettaniste. Ka kirjandus peegeldab ja oma aega, kuigi see ei pruugi kavatsuslik olla. Hiljem on nii mõnigi minu romaani retsenseeria oletanud, ahhaa ta vaatas, kindlasti ei tule ja filme. Tunnistan, et ma ei tunne ühtki selle aja filmi ja üldse vaatan filme, vähend lugemise kõrval pole selleks lihtsalt aega. Romaani keskpäeva naine, peategelase jälgedes võiks tänapäevalgi käia Nollen tars platsilt Domentsi instrasele, mitte ainult verd platsile ja nii edasi. Kahjuks on kadunud omaaegne Literaatide lemmik paik romaanisher grafeen. Selles kohas on tänapäeval Euroopa tsenter. Miks aga toimub romaani tegevus just selles Berliini osas, pärin ma edasi, sest juhtumisi on ka hotelgus mina ja Meelis peatume nimed sealkandis. See tuli tänu juhuslikule jäljele minu perekonnas, kirjandusest juhtimise kõrval püüdsin pidevalt oma pereliikmeid sellel maastikul paika panna, et taluda paremini linna, millest vanaema jutustas. Nende avastasin, et minu vanavanaema, kes oli pärit Sileesia juudi perekonnast oli elanud ahven, vastasel otsisin seda tänavat nüüdisaegselt linna kaardilt ega leidnud. Imetlesin küll, et üks tänav ei saa ju nõnda kadunud olla aga teatud määral siiski on. Avastasin ühelt varasemalt linnaplaanilt ning tuli välja, et jupp sellest on saanud praeguse luksemburgi tänavaosaks. Eks seda muutis linn omajagu, kadusid terved kvartalid ja tänavavõrgustikud. Just seal kursustel. Tammist lõuna pool oli nii palju hooneid maatasa tehtud, et tänavat konstrueeriti pärast sõda lihtsalt uuesti. Mulle kui kirjanikule aga meeldis ka muuta taas elavaks tänav, mis nüüdsest linnast kadunud. Selle ümber on aga kõik need, mis praegugi olemas. Ja Heleene tädi elab seal, sest 1900 kahekümnendatel oli see Ida-Euroopast emigreerunud suur kodanlaste rajoon. Seal polnud mitte ainult juute, vaid ka vene perekondi. Muide, pärast Saksamaa taasühinemist on hakanud uuesti samasuguseks linnaosaks muutuma. Ise on hämmastav, et migratsioon suubub taas samale alale. Nagu ma mainisin, tuli ka minu vanavanaema pere Ida-Euroopas ja seetõttu oli romaani tegevustik paigutamine sellesse Berliini piirkonda minu jaoks. Mida arvab Julie Frank väitest, et just mitmeski mõttes liberaalsed juudid mõjutasid Berliini muutmist 20. sajandi algul euroopalikuks suurlinnaks. Ma usun küll, kuigi eks ole spekuleerimine, kuna ma pole ajalugu õppinud üksnes oma pead uurinud. Aga ma olen kindel, et see oli Berliini kultuurilises arengus oluline aspekt. Kui meenutada, millised režissöörid, teatri intendandid, kaubamajade direktorid, vabrigandid, linna elu kujundasid, töökoht lõid, on kohe märgata, et väga paljud neist olid juudid. Meenutame ka linna arhitektuuri Need, uhked majad vanas lääneosas, kuurvürst endam kade vee, Werthain, kõik need tänapäeval vaatamisväärsusteks muutunud olid juudi perekondade rajatud romaanis tuleb välja ka see, et rikkad juudid võimaldasid juba tollal oma tütardel ülikoolis õppida. Mis siin ju siis veel tavaline polnud, aga juudi peredes ei saadud küll aru, miks poleks tütar võinud samuti õppida nagu poeg. Kes või mis vermib aga tänase Berliini kirjanduslikku nägu, küsi meie vestluse lõpetuseks ning muidu kiire mõtlemisega Julia Franki vastamisega pisut hätta. Mulle tundub, et kirjandus on üsnagi lahustunud, enam pole sellist intensiivsust kokku kuhjumist nagu varem. Avalikud kohad nagu näiteks teater, mis on olnud esteetiliste hoiakute kujundajaks kultuurivoolude allikaks, need tänapäeval puuduvad. Loomeinimesed ei saa enam kokku nii esteetiliselt kui ka poliitiliselt, liiguvad hoiakuid ja tunnetused, nüüd isoleeritud kanaleid pidi televisioonis internetti. Nüüdisteater on kaasajal vaid meelelahutus, mitte enam Vaidne kujundaja. Berliinis pole ka enam sellist kohta, kus kõik Literaadid käiksid. On gruppe, kes teatud paigas suhtlevad. Üks võrdlust üleb küll dada istidega 1920 Nendest midagi säänest võivad olla Vladimir kamineri venelaste diskod, aga seal kohtuvad küll rohkem nii-öelda lava, poeedi deklamaatorid. Kuid sellist kollektiivset kirjandus palet tänasel Berliinil pole. Eks seda järk-järgult hävitanud mitte ainult esimene või teine maailmasõda, vaid ka külma sõja-aastad, mis on Saksamaa muutnud oma loomeinimeste vastu umbusaldavaks. Intellektuaalide kogunemistele ei ole hea pilguga vaadatud. Haritus massi peljatakse. Nii luuaksegi tänapäeva kirjandust üksinduses, individuaalselt.