Berliin pole lihtsalt aja jooksul nii suureks kasvanud küla, vaid hoopiski mitmetest küladest koosnev liit, linn ka senisest arengust on tekkinud Berliinile eeliseid või probleeme. Ma arvan, et see on suur eelis, sest siin linnas mitmeid keskusi mitte nii nagu tavaliselt, et raekoja ümber on tekkinud linnas idasiini. Metropol on detsentraliseeritud ja igal linnaosal kiitsil, nagu meie berliinlased neid kutsume, on oma identiteet, mis teistest erineb, aga on selgelt määratletav. Kuivõrd suureks probleemiks on aga Berliinile edasi-tagasi pendeldajad ehk inimesed, kes hommikul saabuvad linna ja tööpäeva lõppedes jälle välja sõidavad? Praegusel ajal on neid inimesi ümmarguselt 160000, kes iga päev Berliini tööle sõidavad. Minu meelest saab seda samuti eeliseks pidada, sest me rõõmustame ka selle üle, kui elu väljaspool linnapiire edeneb. Kui areneb tööstus, majandus, nii et siit Berliinist on vastupidi võimalik ka kuhugi välja sõita. Berliinile on hästi arenenud infrastruktuur, samuti ka ühiskondlik transpordivõrk, nii et selline pendeldajad arv ei tekita sugugi muret. Sellistes metropolides nagu Pariis, Moskva või London on sääraste inimeste hulk tunduvalt suurem. Nii et Berliinis meil sellega mingit probleemi pole. Aga kuidas on Berliinis lood puudusega, püüame edasi linna probleeme uurida. Jumal tänatud, on viimasel ajal töötute suhtarv vähenenud, oli juba üle 19 protsendi, nüüd on pisut rohkem kui 13, aga seegi on muidugi suur näit. Paljud inimesed sõltuvad kahjuks sotsiaalabist ja see tekitab loomulikult linnale mitmesuguseid probleeme. Paljuski tuleneb tööpuudust sellest, et pärast Saksamaa taasühinemist polnud hulk suuri kombinaati ida pool enam konkurentsivõimelised ja ka kõrgelt Su pensioneeritud. Lääne-Berliini majandus polnud konkurentsivõimeline. Seepärast kaotasime tööstuses sadu tuhandeid töökohti. Neid on tulnud kompenseerida majanduse ümberstruktureerimise teel, luua uusi tulevikule orienteeritud töökohti, aga ka päris uusi majandusharusid, nagu näiteks loominguline sektor, mood, disain, arhitektuur, mis on ju väga huvitavad, samuti ka. Käesoleva aasta kevadel tegi Berliin omale uue slõugani piiber liin milleks oli linnale sellist reklaamikampaaniat vaja. Meil on kaks lõuganit Berliin ja sai Berliin üks suunatud välismaailma, teine linnarahvale endale. Selle mõte on aga just, et me peame rahvusvaheliselt avatud olema, sest Berliini šansson üksnes olla rahvusvaheline metropol. Me tahame, et inimesed kogu maailmas tuleksid siia olla Euroopa keskus. Koht, kus inimesed kohtuvad, jäävad siia kas siis ajutiselt või ka püsivalt elama. Turustamisstrateegiat vajab tänapäeval iga linn, need ajad, kus suurtes linnades arvati, et linn iseenesest teed endale reklaami, on möödas. Sellised head slooganid nagu näiteks Amsterdam või Allad New York on näidanud, et tasub luua uut brändi. Liibüa liin sai, Berliin oli ühe loomingulise protsessi tulemus, mis ei suuda muidugi kõike öelda ei peagi ütlema, aga ma usun, et igaüks ei oska seda enda jaoks kuidagi tõlgendada. Ja linnapea oma sõnad Berliinist, arm, Abersexi Berliin on vaene, aga seksikas on ka juba peaaegu linna reklaamlauseks või kõne käänukski saanud. Palun Claus Voveraidil enda öeldut kommenteerida. Nojah, eks me teeme selle nimel tööd, et saada rikkaks, aga jääda seksikaks. Hoolimata sellest, et linnal on majanduslikke raskusi, on Berliin ikkagi atraktiivne mitte ainult noorte inimeste jaoks. Siia tuleb ka teisi. Meil on hulk tudengeid, keda peame paraku heade ülikoolide uste tagant tagasi saatma, kuna lihtsalt ei saa nii palju vastu võtta. Berliin on saanud paljudele kogu maailmast kohaks, kus olla plist. Klubi põhjuseks on hea elukvaliteet. Üürid on siin mõistlikud. Kunstnikuna võib siin veel kesklinnas ateljee leida. Siin on hea teadusliku töömaastik, mis seostub uute uurimisprojektidega ja tehnoloogia arengutega. Kõik see ühtekokku muudabki linna seksikaks tegelikult kultuuri vaba aja veetmise võimalused, klubid. Ja tõesti, hoolimata sellest, et siin on majanduslikke raskusi on Berliin ikkagi üks elamisväärsemaid linnu Euroopas. Berliini uue reklaamikampaania avamiskõnes kuulutas klaustro Vrait Virbrafenaine Wilhament skulptuur. Sõna-sõnalt tõlgituna. Me vajame uut. Tere tulemast ütlemise kultuuri. Mida linnapea sellega mõtles? Me peame igapäevase elu igas faasis selgeks tegema, et me tahame, et inimesed siia tuleksid. Berliinis elab rahulikult koos inimesi 180-st rahvusest, aga selle saavutamine, et eri usku eri nahavärviga erineva eluviisiga inimesed koos elaksid, nõuab igapäevast. Tere tulemast, jääme oskama öelda mitte ainult ettevõtjatele, kes soovivad meie linna tulla vaid ka nendele, kes tulevad siia õnne uut elu otsima. Ka linnavalitsus peab sellega arvestama. Ei saa igasse uude nähtusesse eitavalt suhtuda, tuleb olla avatud nii nagu kogu Berliini linn on avatud, multikultuurne ühiskond. Berliinis on viimastel aastatel kerkinud silmapaistvaid mälestusmärke betoonplokkide väli fašistliku diktatuuri ajal hukatud juutide meenutuseks brandenburgi väravate lähistel. Juudi muuseum oma siksakiliselt modernses hoones vastu suve paigutati tiir kaardenisse, mälestusmärk natsionaalsotsialistide tagakiusamise all kannatanud homoseksuaalide. Varsti valmib mõrvatud mustlaste memoriaal. Kas neid on tänases Berliinis vajaga, kui hoiatusmärke võõrviha ja tagakiusamise eest? Berliinis kohtab ikka veel niinimetatud vähemuse esindajate diskrimineerimist, olgu siis objektiks homoseksuaalid, juudi rahvusest elanikud, puudega või lihtsalt teistsuguse väljanägemisega inimesed. See on kahtlemata linnavalitsuse jaoks probleem. Berliinile on olnud väga keeruline ajalugu. Linnal on olnud suurepäraseid hiilgeaegu, aga ka väga süngeid aegu natsionaalsotsialistliku terrori või ka Ida-Saksa demokraatliku diktatuuri ajal. Seepärast ei taha me midagi unustada, midagi nii-öelda kõrvale lükata, teha nägu, et midagi sellist pole juhtunud vaid tahame teadlikult meenutada. Teiselt poolt on see austuse märk ikkagi üle kuue miljoni juudi mõrvati ja plaan selleks sündis Berliinis. Sellepärast me meenutame, kuid ühtlasi peaks olema hoiatuseks noorele põlvkonnale, et nad oskaksid ajalooga ümber käia ja luua tulevikku, kus mitte kedagi tõrjuda kõrvale ainult sellepärast, et tal on teistsugune nahavärv, teistsugune eluviis või teine uss. Berliini saitungis algas artikliteseeria sellest, kuidas Berliini vallutavad Vene uusrikkad. Ostavad siin viljasid kokku, kulutavad meeletult raha luksuskaupadele. Kuidas linnavalitsus sellele vaatab? Meie tahame olla võõrustajat, eks kõikidele, kes siia tulevad, nende hulgas ka venelastele. Kui nad järgivad siin kehtivaid seadusi, siis nad on endastmõistetavalt teretulnud ja me rõõmustame, kui venelased Berliini investeerivad, nii nagu seda teevad poolakad või Poola ette võtetki. Nii et seda tuleb hinnata positiivseks arenguks. Tuleval aastal samal ajal on tähelepanu väärne aastapäev. Möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Kuidas kavatseb liinsete tähistada? Meil on terve rida üritusi, kavas tuleb suur näitus Robert saaremanni ühingu poolt, Alexander platsil tahetakse visualiseerida. Millised olid kuud ja nädalad enne müüri langemist, kuidas ikkagi jõuti sellise lahenduseni rahuliku revolutsioonini, et müür üheksandal novembril 1908 Nende üheksa langes? Kuidas küll tegutsesid inimõiguste organisatsioonid, aga linnakodanikke jälitati teedeeerry diktatuuri poolt ja see on oluline näitus, mis jääb mitmeks kuuks keset linna eksponeeritud. Teiseks tahame esitada kohtimisel linnast lännu müüri langemisele positiivselt muutunud. Mis oli 20 aasta eest selles kohas, mis on täna? Üheks näiteks muidugi Potsdami plats, aga galatsigi plats, kus varem oli tühermaa, nüüd aga pulseeriv elu. Muidugi on olulised brandenburgi väravad ja Checkpoint, Charlie ja veel paljud kohad, mis muutuvad iseenesest sündmustel avaks. Oluline pole mitte ainult meenutada seda, mis juhtus 20 aasta eest, vaid ka seda, mis järgnevate aastatega on saavutatud ära tehtud. Üheksandal novembril 2009 on brandenburgi väravate juures suur kontsert aga ka noortele lastele mõeldud doominokivide ladumise võistlus. Tahame kujutada Berliini müüri langemist doominokivide kukkumisega. Eelmisel õhtul olen telerist näinud, et on olemas ka virtuaalne Berliin, Twiniti, küsin nüüd päris Berliini linna pealt, mida see endast õigupoolest kujutab? Trinity on hea mõte integreerida Berliini linn ideede maailma seda virtuaalreaalsust, kus on esindatud ka reaalsed hooned, nagu näiteks raekoda, siin saab külastada, aga saab luua ka omaenese maailma. Selle osaks võib osta maja selle kuju, mida reaalne firma võiks seal oma tooteid reklaamida, esitleda moekauplusi, postia otse riiulite juurde juhatada. Ise saab ka reklaami teha, teistega suhelda, kutsuda endale külalisi. Niisiis on Trinity innovatsioon, mis algul tundub olevat mängija, mille kasutegur on meil piiratud. Kuid ma olen kindel, et selline projekt leiab just nimelt Berliinis hea pinnase edasiarenguks. Mõne päeva eest külastas Claus powerit Londonit, avades seal ühe näituse. Palume tal sellest lähemalt rääkida. Berliin on päris tugev loomingulises kreatiivses tegevuses. Loometööstus on siin oluline sektor, 160000 inimest töötab selles vallas. Meil tekkis idee, et nende toodangut tuleb ka välja viia ning London on just nimelt disaini alal huvitav koht. Nii on nüüd eksponeeritud moodsa kunsti muuseumist seid Moden Berliini disainerite looming, seda saab sealt ka osta. Näitusel on esindatud 40 Berliini disainerit. Osa neist on muide loonud teoseid teemal müüri lagunemine ja tänane Berliin. Avamine läks väga menukalt. On oluline, kuna disain on kindlasti tulevikuala, mis vajab partnerlust kogu maailmast. Lõpetuseks küsis Meelis, kus kujutab Klaus Voveraite ennast tulevikus nii viie aasta pärast ette, kas ikka Berliini linna eesotsas või hoopiski Brüsselis. Jään igal juhul Berliini, sest olla Berliini linnapea on hea väljakutse ja teised perspektiivid pole nii ahvatlevad. Tuleb oma tööd hästi teha, eks selle põhjal selgub, mis saab. Aga Brüsselis ma enda jaoks küll tulevikku ei näe. Olgugi et selle nimi algab samuti ideega ja Brüssel kuulub Berliini sõpruslinnade hulka. Mina jään igatahes Berliinile.