Inglastel algab nädal peale pühapäevast mitte esmaspäevast, nagu meil. Sellepärast nimetavad Kinglased laupäeva õhtupoolikut huvikendiks hoolimata sellest, et neilgi kehtib juba ammust aega. Viiepäevane töönädal. Uigendi ära rikkumine ei toob endaga kaasa kriminaalkaristust, kuid see on üks kõige helgemaid tegusid, mida üks britt Ta võib teisele teha. Väikepoodnik Joseph võelusi 44 aastase naise särav vouci jaoks oli laupäev, 21. september 1866 lootusetult ära rikutud. Ämmaemand Emmahharvi ja doktor Morgani juuresolekul ja toel võitles messi suuõõs omaenda abieluvoodis ennastsalgavalt sünnituseelse Tõdu Huudega. Kui vana seinakell krigisemisega sahisemise saatel viiendat õhtutundi kuulutas, kajasid ja seinad läbi lõikamas titekisast. Ilmale oli tulnud abielupaar Uueusside kolmas poeg. Sarovojas pidas päevikut, selles on kaks beebi pöördile pühendatud sissekannet. Laps on erakordselt rahutud, too ja tüütu ning ühegagi oma teistest lastest põlema niisugust vaeva näinud, kuis sellega kui poiss 14 aastaseks sai, andsid vanemata kangapoodi õpipoisiks. Paraku osutus poiss nii andetuks õpilaseks, et ta saadeti koju tagasi. Seejärel sokutas särada apteekriõpilaseks, kuid seal nõuti õpetamise eest liiga suurt tasu ja see käis perekonnale üle jõu. Hõlberti enda unistuseks oli saada õpetajaks. Tal õnnestuski pääseda kroonu kulul kuulama bioloogia kursust ühes Londoni Ülikooli kolledžite pest. Samasse perioodi langevad ka esimesed kirjanduslikud katsetused. Ei, see ei olnud halb ega tänamatu poeg. Ta võis küll teha vanemate kohta mürgiseid märkusi, suhtuda skeptiliselt ja põlastavalt nende elu vaadetesse, kuid andkem talle au. Ta ei lasknud emal ja isal viletsuses vireleda. 1880. aastal läksid vanemate eluteed lahku, ilma et nad oma abielu oleksid ametlikult lahutanud ning 1890.-te aastate keskpaigast peale, kui hõõrbert algul majanduslikult sõltumatuks, hiljem rikkaks ja tuntuks ning lõpuks väga rikkaks ja kuulsaks sai, aitas ta neid pidevalt ja heldelt. Õigemini öeldes pidas neid ülal, kui nad vanad uue presidendiga ise enam toime ei tulnud. Särauals suri 1905. aastal Joseph 1910. aastal. Kui arvestada, et Joseph naisest viis aastat noorem siis elasid mõlemad 83 aastaseks. Suure kirjaniku tiitlit kannab õõs õigusega. Ent täiesti vaieldamatu, jõuelsest lahutamatu on veel üks tiitel, millest teatakse hoopis vähem. Selle nimi on suur naistemees. Kaua aastaid oli Wos elanud unistusega ideaalsest naisest, seksuaalpartnerist seltsi endisest liitlasest vaagides autobiograafia katses. Kõiki neid naisi, kes talle lähedased olid olnud, nimetab võlts vaid kõige südamelähedasemaid. Isabelli. Kui mitte arvestada suhteliselt süütut flirti pastori, tütre merede siga siis esimeseks naiseks Uueusi elus oli tema nõbu, isa, vennatütar kratsinile brünett kaunitar Isabel Vols, kellega ta end 1891. aastal ühes Londoni kirikus laulatada laskis. Tolle aja inglise seaduste järgi õdede-vendade lapsi lähisugulastega ei peetud ning abielu nende vahel oli lubatud. Uuenes ootas kannatamatult nende esimest Ma ööd kujutades ette, milline kirgede torm neid ootab. Paraku ei suutnud Isabel tema tunnete möllule vastata. Oma autobiograafia suvel, märgib, et Isabel oli naiivne ja seksuaalsuhetes abitu, mis aga peamine, neil polnud ühiseid vaimseid huvisid. Abielu osutus UTakaks ja vahest seetõttu ka ebaõnnestunuks. Ise ei tahtnud lahkuda. Selles küsimuses oli hõrbert temaga päri. Lastega perekonna ülalpidamine oleks noorele abielupaaril raskeks läinud. Üsna varsti sai selgeks, et abikaasade vahelised suhted meenutavad Elisa tuulittli ja professor Higgins siis suhteid kuid primitiivsemaks variandis ja on juba ette ebaõnnestumisele määratud. Isabel oli Elaisast ette jõudmata piss nooblite ametit, tema pidi saama fotograafiks reetušeerijaks, luges raamatuid, võis nii mõneski asjas kaasa rääkida. Ujus ei andnud professori mõõtu kuidagi välja. Ta oli sõnaosav teravmeelne, loopis mürgiseid märkusi impeeriumi pühade lehmade kiriku ja monarhia aadressil. Säärased jutud palus naine tal otsekohe lõpetada. Uues ärritus kergesti ning ärritatud olekus tavatses loopida raskeid esemeid. Kui füüsiline tõmme, mis algul mõlema pead segi ajas otsa sai hakkasid abikaasad teineteise seltsis igav lemma ning muutusid teineteisele koorma. Kas ei päästnud seda abielu seegi, et Wells oli natuurilt tõeline Saatürning, tema kirepuhangud võisid olla ettearvamatult. Valus. Igatses seiklusi. Algas üürikest armuseikluste periood, kus blondidele järgnesid brünetid ümaratele ja pehmetele saledad sireda. 1893. aastal armus võlus omaenda õpilases Londoni kolledžit tudendisse emike Trueenraabinsesse, kellest Cheini nime all nagu idamaade valitsejatel, nii oli Goelsil kombeks orjatere oma suva järgi ümber nimetada. Sai kirjaniku teine laulatatud abikaasa ja tema kahe poja George Feleppi ja Frank Richardi ema habras luigekaela ja sügavate pruunide silmade ja heledate juustega Chain oli vist kuus aastat noorem. Ta võis tundide viisi kuulata kirjaniku südame puistamisi. Mees tahtis teda aga vallutada ja see läkski tal korda. Tasakaalutu Wells ei saanud aru omaenda tunnetest. Isabeli vastu oli tal füüsiline tõmme. Šeini vastu polnud peaaegu üldse mingit tõmmet, kuid tema juuresolekul oli tal hea ja rahulik olla. Suutmata valida saalis ta ühe naise juurest teise juurde, kuni lõpuks otsustas ikkagi Isabelist lahutada ja abielluda džainiga. Sündmus leidis aset 1895. aasta oktoobris. Just siis, kui hall kirjanduse taevas pea kohal äkitselt Synerdama lõi. Pärast kümneid artikleid jutustasime Suessile kuulsust ei toonud. Oli sama aasta juunis ilmunud trükist romaan ajamasin tekitanud tõelist furoori. See oli novaatorliku teos, mis tähistas pööret kogu žanri saatuses. Ulmeromaan enne vouci ja pärast võimalusi. On kaks erinevat asja. Valls tuli kirjandusse omaenda vaadetega ja saavutas üleilmse tunnustuse. Lisaks kooliõpetaja palgale hakkas võltsi taskutesse voolama honorari ja uusi kirjastamislepinguid ühes avanssides ja järgnevate honorar idega. Möödunud palju aega, kui kirjanik unustas ära Vaskra lugemise peasega keerlesid juba uute teoste ideed. Traktor, mo, Roosaar, nähtamatu maailmade sõda, esimesed inimesed, kuul, kui magaja ärkab. Need olid teosed, mis ta kirjutas ajavahemikus 1895 kuni 1904 ning vis seitsme kuulsa romaani ühisnime all. Tegite nime surematuks, millest kogu maailmas aastakümneid raugematu eduga uustrükke ilmus. Uues abielus tundise põlssand. Esialgu õnnelikuna. Talle meeldis jännata, poegadega kasvatas ta neid omaenda loodud süsteemi järgi, mängis nendega igasuguseid mänge ja tundis sellest samasugust mõnu kui põngerjad. Tähelepanuväärne on märkida, et pärast esimest reisi Venemaale 1914. aastal palkas võltspoegadele vene keele õpetaja. Erilist edu poisid sele barbarite keele õppimisel esialgu üles ei näidanud, kuid 1920. aastal, kui George Filipp saatis isa tema teisel reisil venemale meenus noormehele venekeelses keskkonnas kõik, mis ta oli pinud ning ta sai päris kenasti hakkama. Uuelsi Andžeini abielu oli üsna kummaline. Jälle oli hõõrbelt kokku sattunud naiivse ja põhikliku naisega kõiges, mis puudutas armastuse füüsilist külge. Kõigele vaatamata suutsid nad oma abielu koos hoida. 1904. aasta sügisel sajuvöös Esabelilt kirja, milles naine teatas, et läks uuesti mehele. Uuel Sid tabas koletu raevusööst. Ta rebis puruks kõiki põli, kirjad ja fotod ning Keilas oma juuresolekul tema nime suhu. Tõsi küll, aastate möödudes said nutas sõpradeks. Pärast seda juhtumit oleks asjatu olnud loote duell, side perekonnaelu ladusalt ja sujuvalt edasi kulgeks. Pärast teise poja sündi jahenesid põlesid tunded naise vastu ning kuna ta soik seisu sellistes asjades ei talunud ei füüsiliselt ega orgaaniliselt, siis jäädes rahaasjades Jenton meniks, sööstis pea ees seiklustesse. Chain andis mehele täieliku vabaduse. Kuulsal kirjanikul oli kabinetis terve kollektsioon oma kallimate fotosid. Kord, kui ta neid järjekordselt lappas, mõistis ta, et ei jäta Anžeemi kunagi maha. Šein oli ideaalne sekretär, raamatupidaja masinakirjutaja, suurepärane kuvernant. Tema kahele pojale. Täiuslik majapidajanna välimuse Goels hiilata ei saanud. Ta oli lüheldast kasvu jässakas lühikeste käte ja jalgadega. Kuid miski tema välimuses avaldaski muljet. Siis olid need väljendusrikkad, silmad ja ilus kõrge laup. Wells häbenes oma kõrget käeksuvat häält, seal rabisevat naeru. Egoistlik, kergesti ärrituv ja äkiline viis Uuelus teinekord endast välja oma sõpru. Mürnašuut Joseph Conradi, Soomerset momet, kütt. Enamikul puhkudel andsid nad talle andeks ning olid temast vaimustuses. Üks kirjaniku biograafia on kirjutanud. Vaatamata kõikidele puudustele oli võimatu teda mitte armastada. Ta oli tark, erakordne jutustaja. Tal oli suurepärane huumoritaju. Kui ta tahtis, võis ta olla lihtsalt kütkestav. Kõike seda oleksid võinud kinnitada paljud naised. Wells armastas naisi. Jan naised armastasid teda. Uuel tavatu vastuoluline eluviis tekitas kaasaegsetest nördimust ja kadedust. Kirjanik ei teinud sellest väljagi, ta teadis, mida tahab ja teadis ka, et saab, mida tahab, kui ise võtab. Üks esimesi, kellele Uuells silma heitis, oli vajalathant Kunstnike Preirafailiitidega lähedalt seotud noor naiskirjanik, kes liikus ringi Londoni patupesades sovhoos ja piinlikkus, kus peale vabameelsete kommetega joomakohtade oli arvutu hulk majakesi üüritubadega ülakorrusel. Seejärel satu suvel embusesse Dorati reitšertson, leini kooliaegne sõbratar. Tõele au andes peab ütlema, et oodam juhendus esialgu täiesti õilisatest ja omakasupüüdmatult uutest eesmärkidest. Nähes, et sõbratarile on probleeme mehega, otsustas ta asjasse selgust tuua. Eks ta siis seda oma ehtnaiselikult moel teinudki. Paraku valmistas mister vajadus talle pettumuse. Doroti oli ümar ja pehme, see meeldis Uuelsile. Aga see oli ka kõik. Oma naine pakkus talle palju rohkem turvalisust ja hubast kodu. Häbianses saeti koosolekutel, mille liikmeskonda Wells kuulus tutvustamas järgmise silmarõõmuga 22 aastase ämber riivsiga ühingu ühe kirglikuma liikme Uuelliampendurriewsiitult tütrega, kes oleks vanuse poolest tallegi pigem tütreks sobinud. Nad läbisid kiirkorras distantsi arutlustest sotsialismi üle kuni voodini ning 1909. aastal teatas ämber selle veel ühe tema võsukesed peatsest ilmaletulekust. Kirjanik kavatses temaga oma mugavast Viktoriaanlikust kodust põgeneda, kuid lõppkokkuvõttes piirdus sellega, et viis ämbri Prantsusmaale ise aga naasis perekonna rüppe. Selles suhtes sündis tütar Anna Chain kes alles 1932. aastal sai teada, kes on ta isa. Peaaegu samaaegselt. Ämbriga oli 40 aastasel uuel surega noorukese Rosanna pländiga, kelle isa oli difabiaanlaste ühingu liige, kuid seekord astuti talle kiiresti saba peale, ähvardati skandaaliga. Ning häbistatud klassik taandus. Elisabeth von Arnim ega austraallanna aga, kes oli abielus saksa krahviga, tutvus uues kirja teel. Suhe kestis kolm aastat ja lõppu sellele tegi võsise põhjusel, mis antud kontekstis mõjub anekdoot mõtlikuna. Elizabeth oli armukade tema naise peale. Lisaks sellele ei vaevunud ta varjama, et Vuelus pole talle ei esimene ega viimane ega isegi mitte ainus näidata armunud võõrsile kätte koht pikas armukeste rivis. Rängemalt solvangut oli raske ette kujutada. Chain teadis kõikidest oma mehe kõrval tõst. Teadis ka Rebecca Uuestist ajakirjanikust, kes hämmastas kõiki oma originaalse ja terava sulega võrseid. Tormiline romaan algas temaga 1912. aastal. Tutvus leidis aset üsna tavatutes asjaoludel. Üks väike feministlik ajakirja avaldas Rebeka uuesti retsensiooni Nonii Wolsey järjekordse teose kohta. Retsensioon oli teravast kriitiline. Tavaliselt ei pööranud vähimatki tähelepanu kriitilistele väljaastumistel enda aadressil. Seekord aga äratas julge retsensioon tema tähelepanu. Ta hindas vääriliselt autori kerget stiili ja huumorimeelt. Oma eakaaslaste peale vaatas Rebecca ülevalt alla, sest ei kahelnud põrmugi, et saab ükskord kuulsaks. Ooeussaga oli tema mastaapi inimene. Rebecca oli 20 aastane, Uuels 40 kuuene. Herbert leidis, et lõpuks ometi on ta leidnud jumalanna, kellest on kogu elu unistanud. Temperamentne ja meelas armastuses olid Rebekah fantaasiad võrreldavad ehk ainult kirjaniku enda omadega. Ühes armastuskirjas Rebekale onu Wells joonistanud kõrvuti pantri ja jaaguari Rebekas nägitab pantrit Endas jaaguari. Aasta pärast sünnitas Rebecca vajusele poja Antoni. See romaan oli võltsi elus üks tõsisemaid ja kestis 10 aastat. Lahkuminek tuli ootamatult. Austria ajakirjanik Hedvig Haatermeening üritas pärast tüli võlusiga, kellega tal oli armusuhe kirjanikul Londoni korteris enesetappu sooritada. Naine Schenkes vahetevahel selles korteris käis, jõudis Hedvigi haiglasse toimetada ja päästis sellega tema elu. Ajakirjanduses tõusis hirmus kisa, omajagu süüdistusi langes ka Rebecca kaela. Kirjanikul õnnestus skandaal summutada, kuid Rebecca mõistis, et tema reputatsioon võib lootusetult kannatada saada. Pealegi ei meeldinud talle põrmugi võltsi suhtumine tema loomingulist karjääri. Ta ei lugenud minu kirjutistest iial rohkem kui kaks esimest lehekülge, pahandas ta. Rebeka oli tüdinenud kirjanikuga priisidest meeleolu Dustest rohkearvulistest armuseiklustest. Rebecca raamatud vallutasid pisitasalugejate südamed, tema ümber tiirles aust tajaid. Kirjastajad tõotasid heldeid, honorar oli tema vastu lubamatult jämedaks muutunud kord Pariisis, kui Rebecca Põlustel end Anatoli fraasi juurde külla kaasa võtta. Kirjanik keeldus, väites, et naine hakkab teda ainult segama. Pealegi polevat ta küllalt kena. Sellest piisas. 1923. aastal läksid nende teed lahku. Rebecca uuesti asemele astus 1924. aastal Odedgai. Hiljem kasutas vajadus, kes kunagi oma keelt ei tarvitsenud, tema kohta väljendit. Ilge ei polnud ilge ega eita ammugi. Odet oli õbluke habras naisterahvas, 22 aastat noorem, pooleldi hollandlanna, pooleldi itaallanna, sündinud, aga hoopiski Konstantinoopolis. Adet olid käinud Nõukogude Venemaal ja avaldanud selle reisi kohta raamatu. Võlts kirjutas raamatu kohta kiitva retsensiooni, mis saigi ajendiks nende tutt toomisele. Tiga võis rääkida muusikast, poliitikast, maalikunstist, ühesõnaga oodet. Könn oli uut tüüpi naine vabašnooblikest Viktoriaanlikest, eelarvamustest. Algul suhtlesid nad kirja teel 1009 24. aastal, aga kohtusid Genfis Odeti hotellitoas. Niipea kui vajus uksest sisse, astus, kustutas tule ja talutas mehe uhkel laia voodi juurde. Hiljem modet naeris, tookord ei saanudki aru, kas tegemist oli hiiglase või kääbusega. Vols ehitas Rivieras 20 kilomeetri kaugusele rannikust, majagunad kuulsad etiga elama asusid. Seal mõistis ta, et tema väljavalitu, too on armukade, küüniline, nõudlik, auahne ja kapriisne naine, kes püüab tema najal seltskondlikku jaak kirjanduslikku karjääri teha. Esimest korda oma aastatepikkuse naistemeheks olemise praktika jooksul taipas, et on sidunud end keskpära sõja ülimalt praktilise naisterahvaga. Kui maailmse tunnustuse saavutanud mees satub tavalise raha küti konksu otsa, tähendab see ainult üht. Mees on vanaks jäänud ja vajab lapsehoidjat. Seinakalender tuletas külmalt ja kiretult meelde, et käesoleval, 1926. aastal saab Valls 60 aastaseks. Wos käis tihti Londonis kirjastajatega kohtumas ja seltsielu asju ajamas rääkimata juba perekondlikust asjadest ja kohtumistest oma kolme pojaga, kellega ta alati hästi läbi oli saanud. Võltsoli mitmel Londoni klubi liige. Tal oli alati vähemalt üks raamat trükis. Tema Londoni korteris helises pidevalt telefon, ent sekretär kaitses teda kiivalt pealetükkivate külastajatest prouadele lugejate austajate temasse armunud naiste ehk kriitikute ja kolleegide eest. Nagu öeldud, teadis Šein oma mehest ja tema kallimatest kõike. Teadis andurist, kellega Wellsil oli tütar teadis tema 10 aastat kestnud romaanist Rebeccaga, teadis Elizabeth fon. Aarnimist teadis muidugi ka Odet küünist ja majast Rivieras. Kleini piinas kogu elu teadmine, et oli lõhkunud hõõrberti perekonnaelu ja rajanud oma heaolu Isabeli õnnetusele. Ta kandis alati tumedaid riideid, rääkis vaikse häälega. Seltskonnas viibides püüdis alati märkamatuks jääda, kuigi võttis oma majas vastu Jakostitas lõunaga. Mõjukaid nimekaid London lasi ning nende säravaid sõnaohtrad külmi prouasid, vestles armsalt sundimatult daamidega, keda tema abikaasa jahtis. Elu maksis võõrsile kõigi tema üleaisa löömist eest karmilt kätte. 1927. aasta kuuendal oktoobril. Jens suri. Valsi lein oli ääretu, ta nuttis naise Sarga juures kõva häälega, suutmata lõpetada selle stseenid. Tunnistajad rääkisid hulk aastaid hiljem, et see olevat olnud õudne, kuidas vana patukott jumala salga ja naise Sarga juures patukahetses. Pärast naise matuseid naasis Uuels Prantsusmaale Odeti juurde. Paraku olid asjad sealmail, et nad vaevalt suutsid teineteist taluda Athakas Uuelsi Santareerima nõudiselt Uuels kingiks talle nende maja. Rivieras ähvardas avaldada nende kirjavahetuse. 1934. aastal avaldas ta Ameerika ajakirjas dimentajaid midagi mälestustetaolist koos elevust kirjanikuga. Odet väitis, et tema mees käitus temaga inetult ja vääritult, kasutas ära ja heitis kõrvale, et hõõrberton ohtlikum sõge sõpradele kui vaenlastele. Et ta on jäme, vulgaarne ja väiklane, kuid arvab ise, et on, titaan. Nende teenete eest. Uuel talle. Selle halvustava hüüdnime andis. 1934. aasta suvel külastas Venemaad ning tagasiteel tegi paarinädalase peatuse Eestis. Põhjuseks oli muidugi jälle naine, Jäneda paruness Maria Sakk Revskaja venkenda. Maria Kievskaja ehk murran, nagu teda sõbrad kutsusid, oli oma aja legendaarne naine tõeline suurilma daam, kes meelitas ligi kuulsaid mehi nagu mesi kärbseid. Ta kuulustada krevskite krahvisuguvõsa nooremasse harusse. Kasvas üles tsaaririigi pealinnas, sai seisusekohase hariduse, valdas mitmeid võõrkeeli. Üheksateistaastaselt abiellus Maria balti aadliku Hans fon mänkkan dorfiga. Talved veetis abielupaar suurlinnades suvedaga Vendkem dorfide mõisas Jänedal. Kodusõja segastel aegadel. Jäneda mõisnik tapeti. Revolutsiooni aegses Peterburis ajas Maria peassegi britid diplomaatilisel agendil Venemaal Pruuslacartil küllacart 1919. aastal Venemaalt välja saadeti saimariast Maksim Koerki sekretär, tõlk. Et Marie oskas vene, saksa, prantsuse, inglise ja itaalia keelt küllap mingil määral ka eesti keelt ning oli mitmel pool välismaal elanud. Olite dile asendamatu abiline. Viibides 1920. aastal Venemaal kohtus just Koerki juures 28 aastase Mariaga. Väidetavalt olevat nad esimest korda kohtunud juba 1914. aastal Uuelsi esimesel reisil Venemaale. Tookord ei avaldanud naine talle mingit muljet ja ta unustas tema olemasolu tuks. Nüüd aga niipea kui naist nägi, lõi iha lõkkele ja ujus, kaotas pea. Kirjanik elas Peterburis, kurki korteris. Õhtul enne Venemaalt lahkumist astus hõõrmelt marja juurest läbi, et hüvasti jätta. Mis edasi juhtus, on jäänud saladuseks. On mitmeid versioone, alates sellest, et kirest tõmbasuvels Marial teki pealt ja jäi naise juurde hommikuni. Kuni selleni, et Maria kutsus ta enda kõrvale diivanile istuma, naad suitsetasid, ajasid juttu, nähes, et naine on magama jäänud, kirjanik lahkus. Uuesti said nad kokku alles 1934. aasta suvel pärast seda, kui Koerki oli kaprilt NSV Liitu naasnud, õelus oma naise maha matnud ja viimasest ihalus objektist vandudes lahku läinud. Niisiis tõi 1920. aastal lõkkele löönud armastus siin 14 aastat hiljem idülliliseks kalijärve äärde. Jänedale Päevaleht kirjutas, et kirjanik tegi seal koos daamidega pikki jalutuskäike, mis ulatusid kaheksa kilomeetrit eemal asuva Aegviidu. Nii mängis Maria lastega võrkpalli, käis kalijärve ääres kala püüdmas, võttis osa talutöödest rukkilõikuse ajal, sidunud isegi ühe auvihu ning sõitnud ka taluvankriga, mis olnud talle suursündmuseks, kuna ta 30 aastat polnud enam üldse hobusega sõitnud. Ka olevat kirjanik endale Tallinnast supelpüksid ostnud, kuid suplema minna siiski ei söandanud. Üldse olevat populaarsete seiklusromaanide autor olnud väga külmakartlik jäänud öisel vähipüügil, milles ta pealtvaatajana osa võttis Eestimaa augustiöös end ära külmetanud ja järgmise päeva seetõttu voodis mööda saatnud. Jänedal tegi võls augusti keskel koos Mariaga autoretke Tallinna tutvus linnaga ja kohtus siinse PEN-klubi liikmete Ants orase ja artulaadsoniga. Pärast mõnenädalast puhkamist lahkus Uuells koos Maria ja tema lastega Londonisse. Maria asus elama Uueusi lähedusse. Lubas jääda tema kõrvale kuni surmani, kuid keeldus temaga abiellumas. Valls oli nördinud. Ta jääb minu juurde, sööb koos minuga, magab minuga, kuid keeldub minuga abiellumas, kurtis ta. Tundis vanaduse lähenemist ja tahtnuks kindlustada abiellumisega oma vanaduspäevi. Mariaga mäletas kõiki tema eelmisi avantüür ega tahtnud loobuda oma sõltumatusest. Valsi kauaaegse tuttava Chaplini meenutuste järgi olevat tegemist olnud heitliku armastusega. Lõuna-Prantsusmaale ehitatud villa seina ehtinud seal kamina kohal. Kiri. Selle maja ehitasid kaks armunud. Kui Uuels oma impulsiivsed vene daamiga tülli läks, kutsunud ta müürseppa ja lasknud kirja seinalt kaotleda. Kui nad ära leppisid, lastikiri taastada. See juhtunud mitu korda nii, et müürsepp lõpuks keeldunud kirja puutumast. Olgu kuidas oli, aga pidulikul vastuvõtul benklubis klubi esimehe haar part. Vajusi auks võttis Maria külalisi vastu nagu perenaine. Kord rääkis ta võõrsile augu pähe, et mängiks õige sõpradele vingerpussi ja korraldaks pulmapeokutsed saadeti laiali. Kui külalised koos oli ta noorpaari terviseks klaase tõstsid tõusis marja püsti ja ütles, et see oli nali. Selliste ettevõtmistega üritas naine süngeid mõtteid sõbrast eemale seda, mis teda viimastel aegadel järjest sagedamini kimbutasid. 1936. aastal saju võrs 70 aastaseks. Ta süttis tormitsest teinekord ikka veel, kuid tegelikult oli ta nii füüsiliselt kui vaimselt muutunud kergesti ärrituvaks, haigeks vanameheks tunda andis tormiliste aastatega kogunenud väsimus. Tema anne hakkas kohtuma. Üksteise järel ilmusid trükist nõrgavõitu raamatud. Võlts mõtles üha enam sellele tuleb loobuda ilukirjanduse kirjutamisest ja keskenduda sotsioloogilisele, proosale ja atraktaatidele, tulevasest maailmakorraldusest, maailma ühendriikidest, ideest, mida ta alati innukalt oli propageerinud. Paraku polnud ta filosoofia sotsioloogina kuigi tugev ning sattus nii mõnigi kord naerualuseks ja see ajas teda vihale. Marioni lahkunud peaaegu hetkekski haige ja üksildase Uuelusi kõrvalt kaitses teda lehemeeste ja niisama uudishimulike eest. Ühe naisajakirjanikutaktid tule küsimusele, kuidas te saate armastada vana lühikest, paksu, kergesti ärrituvad tema peenikest kirjeldatut, häält, tuttavat naeru, vastas, murra talle omase vaimukusega. Kuidas ma saan teda mitte armastada? Ta lõhnab ju mee järele. Kui võrs sellest kuulis, sai ta naerukrambid ja talle tuli anda rahustit. Herbert George Wells suri 13. augustil 1946. aastal. Lahkunu põrm tuvastati kirjaniku pojad, võtsid urni tuhaga ja sõitsid Inglismaa lõunarannikul asuvale Vaiti saarele. Müürisid Nad paadi, sõudsid merele ja puistasid isa põrmu lamanši voogudesse. Kõik sai tehtud nii, nagu uuendus oli soovinud. Oma testamendis pidas ta meeles kõike. Raha, kirjastamisõigused ja maja jagati lähemate sugulaste, laste ja lastelaste vahel. Meeles peeti ka Bru omakseid, teenijaid, vaia, Sacreškajale jätis võls 100000 dollarit. Programm oli Saatria suur kirjanik kinnitas oma eluga lihtsat tõde. Kirjaniku isik ja looming ei pruugi üldsegi kokku langeda. Inimesed aga arvavad ikka, et heade raamatute autor peab olema ka ise ideaalne inimene. Kas siis tõesti Uuelsi epohhiloovad armuseiklused ei jätnud oma jälge tema loomingusse? Kas siis tõesti nii mitmekülgsete kirglikku naistemeest ei peibutlenud Uuebukachi loorbereid? Jälg jäi ainult, et seda ei maksa otsida tema seitsmest kuulsast ulmeromaanist. Ainult ühe ulmeromaani maailmade sõja kangelane, naise mees, kõik ülejäänud nimetu aja rändaja hädvalt brändik doktor murusaarest Nähtamatu Griffin, kuul rändajad, geimur ja Bedford, ärganud magaja, aga kõik nad on poismäed. Kirjaniku elus esinenud naised leidsid kajastamist teistes vähem tuntud teostes. Need on tema olustikuromaanid õnneratas ämber, kroonika mister Polli elukäik, armastus ja mis tööljušan ning mitmed teised. Tema viimane romaan. Muide, Dolores Sist, mille Uuels kirjutas siis, kui tema kired olid juba jahtunud on tähistada naistevihkaja likku raevu, mille kohta rahvasuu ütleb, et kui kurat vanaks jääb, kisub teda kloostrisse. Otsesed seosed on siin ehk kohatud, kuid mõningase tõe raasuga võiks öelda. Ooersi armuseiklused kõditasid tema enesearmastust, õnnistasid teda halva kuulsusega ega kasvatanud. Mis puutub naistesse ja loomingusse siis ei osanud võls ei ühes ega teises piiri pidada ja ega ta tahtnudki. Mille eest ta elu teisel poolel maksis kiiresti progresseeruva sule loidusega. Ning veel viimane asi. Whels polnud kunagi olnud tugev naiskarakterite loomisel ja nende täisvereliselt kujutamisel. Ehtne praktik oli ta erakordselt nõrk. Teoorias.